mariakurisoo

18. veebr. 2023

Kuidas valida oma lapsele kooli?

Tuleb kevad. See on see aeg, kui paljud pered seisavad otsuse ees, kuhu kooli oma 1. klassi minev juntsu panna. On peresid, kes ei mõtlegi selle peale pikalt ka põhjalikult, vaid valivad kodulähedase kooli, mis on väga hea otsus. On ka neid, kelle jaoks see vastus nii kergelt ei tule ja see on ka väga okei. Täna kirjutan kõigile neile, kes otsivad, ja ka neile, kes ei otsi, vaid soovivad veel oma tehtud valikute üle reflekteerida. See on oluline otsus, sest hiljem valiku korrigeerimine on suur ettevõtmine.

Eesti haridussüsteem on selle poolest tore, et meil on palju erinevaid koole (munitsipaal-, riigi- ja erakoolid) ning vanemad võivad otsustada ka hoopis koduõppe kasuks. Eesti koolides pakutav haridus on võrreldes muu maailmaga ühtlaselt hea. Laps saab minna soovi korral kooli aasta varem, kui ta on kooliküps, või vajadusel oodata aasta kauem, kui ta vajab veidi rohkem kasvuaega. Usun, et meil läheb nii hästi, sest meil on väga head lasteaiad, kus käib suurem osa lapsi.

Mõned mõtted, mida kaaluda koolieeliku toetamisel:

Kui Su 6-aastane laps ei käi lasteaias, soovitan leida talle eelkool, kus harjuda teiste lastega koos toimetama ja õpetaja juhiseid kuulama. See on väga hea võimalus koolieluga harjumiseks. Eelkool ei tee paha ka lasteaias käivale lapsele, aga vaatama peab, et ka liiga ära ei väsi. Olen näinud peresid, kes on lapse pannud mitmesse eelkooli. Seda ma vajalikuks ei pea.
Võtke lasteaiaõpetaja tagasisidet tõsiselt. Kui lapsel ilmneb arenguline erivajadus, tuleb talle leida õige tugi. Kui õpetaja soovitab pöörduda Rajaleidjasse, kindlasti tehke seda. Mida varem saab laps seda abi, mis ta vajab, seda kiiremini võtab ta eakaaslastele järgi. Abi otsimine ei ole häbiasi.
Ärge kiirustage kooli. Vahel tundub, et juba 5-aastane laps on täiesti kooliküps – loeb ja arvutab nagu kulda. Kui 6-aastane laps on ka sotsiaalselt kooliks valmis, siis võib lasteaiaõpetajatega seda kaaluda, aga ei pea. Kooli minek ei ole võistlus.
Kui spetsialist soovitab koolipikendust (aasta veel lasteaias), ärge peljake seda. See tõesti aitab last, kes ei ole veel kooliks valmis.
Ärge pingutage üle lapse ette õpetamisega. Mõni koolieelik tunneb ise suurt huvi kooliasjade vastu ja siis loomulikult toetage tema uudishimulikku meelt, kuid ärge sundige last lugema, kirjutama, arvutama, kui ta ise seda ei taha. Kui laps on kõvasti ette õpetatud, siis võib tal 1. klassis üsna igav olla. Etteõpetatus saab aga 2. klassis otsa ja siis läheb järsku raskeks. Seda lihtsalt pole vaja 🙂

Kui on aeg küps, hakata kooli poole vaatama (mõni teeb seda juba enne lapse sündi), arutage omavahel, ideaalis kaasates ka last, milline kool teile meeldib. Pakun enda ülevaate erinevatest koolitüüpidest. See ei ole kindlasti terviklik, nii et arvatavasti on koole, mis sellesse liigitusse ei sobi.

	Kodulähedane kool	“Eliitkool”	Erakool
Asukoht	Tõenäoliselt kodule kõige lähemal ja laps saab ise kooli ja koju (koolibuss?)	Tõenäoliselt kesklinnas ja laps saab käia ühistranspordiga	Erinevad asukohad, mõelge läbi logistika
Kogukond	Kooli kogukonna moodustavad selle ümbruses elavad pered. Teiste perede väärtused võivad olla väga erinevad Sinu omadest. Lapse klassikaaslased elavad lähedal	Kooli kogukonna moodustavad samas linnas elavad pered. Tõenäoliselt on teiste perede väärtused Sinu omadega sarnased. Lapse klassikaaslased ei pruugi elada lähedal	Kooli kogukonna moodustavad samas linnas või selle lähedal elavad pered. Tõenäoliselt on teiste perede väärtused samad mis Sul. Lapse klassikaaslased ei pruugi elada lähedal
Pedagoogika	Pedagoogilised valikud on üldjuhul samad, mis selles koolis, kus Sinagi käisid. Kuna pered on väga erinevad, on mõistlik teha kõige tavapärasemad ja turvalisemad valikud	Oluline on kõrge akadeemiline sooritus, pedagoogika on traditsioonile, õpilaste õpikoormus suur	Erinevad pedagoogilised valikud, alternatiivpedagoogika (nt Waldorfkoolid), mõelge läbi, kas see vastab teie pere ootustele ja väärtustele
Kulud	Kool on tasuta, aga lisanduvad kulud õppevahenditele, õppekäikudele jmt-le	Kool on tasuta, kuid lisanduvad samad kulud, mis munitsipaalkoolis, ja vahel ka annetuste kogumine	Õppemaks, mille sees võivad olla erinevad kulud – uuri hoolega järgi, mis sellele lisandub!
Suurus	Linnas asuv kool võib olla väga suur ja suurte klassidega, maal asuvad koolid on väiksemad või lausa väga väiksed	Tavaliselt väga suured koolid, klassis võib olla lausa 30 õpilast	Enamasti väikesed koolid ja väiksemad klassid
Sulgemisoht	Väga väiksed koolid võidakse sulgeda, aga suured koolid püsivad	Tihti on püsinud aastakümneid, mõned lausa aastasadu	Erakoolid tulevad ja lähevad kiiremini, kui munitsipaalkoolid, aga suuremate tulevik on kindlam
Klassid	Mõni on 1.-6. klassini, mõni 1.-9., mõni 1.-12. klass	Enamasti 1.-12. klass, mõni ka ainult 10.-12. klass	Enamasti 1.-9. klass, mõnel on ka gümnaasiumiosa
Vastuvõtt	Kõik piirkonnas elavad lapsed võetakse vastu	Katsed, st parimad võetakse vastu	Vahel katsed, vahel loositakse koolikohad

“Kirvega” Eesti koolitüüpide jaotus

Pedagoogilise valikud peavad kirjas olema kooli õppekavas, mis on nagu põhiseadus. Kogu õppe- ja kasvatustöö peab käima selle järgi. Tihti on tegemist väga pika dokumendiga, aga kindlasti on mõistlik sellega uuel lapsevanemal tutvuda. Panen siia kirja, mis erinevaid valikuid saavad koolid oma õppevas teha. Kui õppetöö on üles ehitatud kuidagi ebatavaliselt, uurige kindlasti, miks on tehtud selline valik. Siis avalduvad kooli olulised (ja tegelikud!) väärtused ja põhimõtted.

Kas lähtutakse riiklikust õppekavast, IB-õppekavast või mõnest muust alternatiivpedagoogilisest õppekavast? Need kõik peavad olema riiklikult tunnustatud, muidu ei saa kool tegevusluba, aga nad võivad üsna erinevad olla.
Kuidas on õppetöö üles ehitatud? Tavaline aineõpetus, üldõpetus, projektõpe, probleemipõhine või avastusõpe? Kuidas iganes erinevat õppesisu õpetatakse, peavad õppekavas nõutavad õpitulemused realiseeruma. Kui õppekavas on kirjas midagi eksootilisemat kui tavaline aineõpetus, tasub õpetajatelt või lastevanematelt uurida, kuidas see päriselus välja näeb. Vahel tuleb ette seda, et õppekavas on kirjeldatud ebatavalisi õppemeetodeid, kuid reaalsus on hoopis teine, sest ei leita õpetajaid, kes oskaksid neid meetodeid hästi kasutada. Igasugune hälbimine “tavalisest” nõuab väga palju ressursse vahel saavad need liiga ruttu otsa.
Kuidas realiseeruvad riikliku õppekava üldpädevused ja läbivad teemad ehk kuidas kasvatakse lastest häid inimesi? 21. sajandi maailmas on kõige olulisemad kriitilise mõtlemise, suhtlemis- ja koostöö- ning iseseisva õppimise oskus. Kindlasti uuri, kuidas see kool nende teemadega tegeleb. Õppekavas on tihti selle koha peal umbluu või koopia riiklikust õppekavast, sest tavaliselt keskendutakse aineõpetusele, aga ausõna – see on see, mis on päriselt oluline.
Millised näevad välja selle kooli õppetunnid? Kui pikad nad on? Millal algab ja lõppeb õppetöö? Kui pikad on vahetunnid ja mis seal toimub? Mõistlik on minna kooli vaatlema, et oma silmaga näha.
- Väga hea indikaator kooli tegelike pedagoogiliste valikute kohta on klassiruumid. Näiteks kui klass on täis laudu-toole ja need on ükshaaval näoga õpetaja poole, siis on võimalik, et seal on üsna vähe lastevahelist koostööd. Vaata ka, mis on seintel. Kas seal on abimaterjalid (õppimise seisukohast väga hea!), laste tööd vmt? Vahel on seinad tühjad, sest seintele ei tohi midagi kleepida (värv tuleb maha). Sellest on väga kahju. Kas klassis on lauamänge, raamatuid jmt?
- Kooli õppekava võib rääkida aktiivõppest, aga tegelikult seisneb enamik tunde selles, et õpetaja räägib ja lapsed kuulavad. Heas koolis on tunnid vaheldusrikkad ja õpilane on seal aktiivne õppija ja tegutseja. Klass ei ole enamasti vaikne, vaid seal võib olla päris mürgel, kui toimub ka päris õppimine. Klass võib ka päris segamini olla 🙂
- Kas tunnid on 45 minutit pikad või on valitud mingi teine pikkus? Miks? 1. klassi laps ei jaksa isegi 45 minutit keskenduda. Kas vahepeal on pausid?
- Mis kell hakkavad tunnid? Hea algus on kl 9, aga kui algavad varem, siis miks? Mis kell lõppevad ja mida saavad lapsed teha pärast koolipäeva?
- Kas lapsed saavad piisavalt aega süüa ja kas on ka õuevahetund, mis on väga kasulik lapse aju, silmade ja kehalise arengu seisukohast? Mida lapsed teevad vahetunnis? Hea märk on see, kui lapsed mängivad ja müravad, mitte ei istu telefonides. Vali oma lapsele kool, kus lapsed ei kasuta enda nutiseadmeid (telefonid võivad lausa keelatud olla). Teed sellega oma lapse ajule ja suhtlusoskuse arengule suure teene! Mõnes koolis on telefonid algklassides keelatud, aga suurtele lubatud. See on pool rehkendust ja parim on selline kool, kus nad pole üldse käepärast.
Kuidas veedetakse liikumise tunde? Kus? Kas kehaline kasvatus on ikka, nagu meie lapsepõlves, normipõhine, või on uus ainekava jõudnud ka sellesse kooli, st proovitakse väga palju erinevaid spordialasid, lapsed õpivad oma keha tundma ja arendama ning leiavad endale meelepärasel liikumisharrastuse?
Kas ja kui palju on koduseid töid? 1. klassis ei tohi anda koduseid töid üldse, aga seda ikka tehakse. Mõnes koolis on tava, et laps veedab kodus õppides veel tunde. Miks? Laps võiks kodus lugeda, mängida ja perega või hobidega mõnusalt aega veeta. Kui ta koolis vajalikke asju selgeks ei saa, siis võiks mõelda, kuidas koolis tõhusamalt õppida. Kui vanemates klassides on mõtestatud kodutöid, siis see on hea. Sedaviisi saab laps õppida oma aja juhtimist ja õppimise planeerimist.
Mis klassidest algavad erinevad võõrkeeled ja mis need on? Kas ja milliseid valikuid saab teha? Mõtle oma peas ka sellele, et kui valid väga ebahariliku keele, võib see hiljem teha kooli vahetamise keeruliseks.
Kuidas arendatakse laste digipädevusi? Enda nutiseadmest on mõistlik koolipäeva sees eemale hoida, aga ikka tuleb õppida, kuidas digivahendeid eesmärgipäraselt, mõistlikult ja ohutult kasutada. Mis seadmed koolis on? Kui tihti neid kasutatakse? Kuidas juhendatakse lapsi digiturvalisuse ja -hügieeni vallas? Kas digiseadmeid kasutatakse meelelahutuseks, sisu tarbimiseks või sisu loomiseks? Mida vähem on esimest ja rohkem viimast, seda parem.
Kuidas käib hindamine? 5-palli süsteemis hindeid ei ole vaja panna. See on harjumus, mis on pärit tsaariajast (!) ja on tegelikult õppimise seisukohast kahjulik. Kui numbrite 1-5 asemel on tähed, sõnad, lilled vmt, siis sisuliselt ei muuda see midagi. Oluline on edasiviiv tagasiside. Uuri selles koolis käiva lapse vanema käest, kas ja kui palju tuleb head edasiviivat tagasisidet.
Mis ootused on lastevanematele? Kahjuks on koole, kus lapsevanemaid kardetakse ja neid püütakse koolielust kaugel hoida. Vali kool, kuhu ka vanem on teretulnud, aga kus ei panda vanemale kooli kohustusi, nt kodus last igal õhtul õpetada. Õpetamine on kooli ülesanne. Vahel on muidugi koostöö vajalik, aga see, et vanem teeb lapsega koduseid ülesandeid, peaks olema erandjuht. Vanema ülesanne on tagada piisavalt und ja liikumist, tervislik söök ning turvaline kodune keskkond.
Kuidas toetatakse erivajadusega õppijaid? Kas õpetajad suudavad pakkuda individuaalset tuge tunnis või tunnist väljaspool? Kuidas? Millised tugispetsilistid on koolis olemas ja kuidas nende jutule pääseb? Kas moodustatakse taseme- või temporühmi (need on õpetajatele mugavad, kuid õpilaste seisukohast ebatõhusad)? Kui koolis on palju eriklasse (vana nimega väikeklassid), siis uuri, mille alusel need moodustatakse. Tihti pannakse sinna kokku erinevate erivajadustega õpilased ja seal eriti õppimist ei toimu. Kui palju saavad eriklasside õpilased veeta aega koos “suurte” klassidega? Tegelikult on igale õpilasele parim, kui tema klassikollektiivis on palju täiesti erinevaid indiviide. Tal kujuneb adekvaatsem mina- ja maailmapilt, õpib abi küsima ja abi pakkuma ilma ebavajalike emotsioonideta ning aktsepteerima, et inimesed on erinevad ja see on tore.
Kui kooli kodulehel või fuajee seinal on palju logosid (nt KiVa kool, Ettevõtlik kool, Tervist edendav kool jne), siis uuri, kas ja kuidas need päriselt ka koolielus realiseeruvad.

Kui hakkate konkreetset kooli valima, mõelge järgmiste küsimuste peale.

Kuidas hakkab laps koolis käima? Kas ta saab seal ise käia või peavad vanemad iga päev tooma ja viima? On koolibuss? Saab kellegi teisega sõitu jagada? “Taksotegemine” muutub üsna kähku tüütuks.
Mis on teie pere jaoks kooli juures kõige olulisem? Akadeemilised tulemused, turvaline õhkkond, kogukond, väärtused? Soovitan tutvuda erinevate koolidega, et oma eelistuses selgust saada kas või ebanäidete kaudu. Ja veel on oluline see, mida laps soovib. Tema peab ju selles koolis käima hakkama. Kas soovib lasteaia sõpradega koos jätkata? Tahab, et seal oleks toredad huviringid? Näen aeg-ajalt seda, et vanemate ootused koolile aja jooksul muutuvad. 1. klassi soovitakse laps panna väga “nunnusse” kooli, kus on oluline mängulisus, head suhted, koostöö jmt, aga alates 6. klassist muutuvad oluliseks eksamitulemused, sest vanemad avastavad järsku, et need on varsti ukse ees. Pehmeid väärtusi rõhutav kool ei tähendab ilmtingimata kehvade eksamitulemustega kooli. See, kui head on põhikooli lõpueksamite tulemused, sõltub mitmest asjaolust, aga kindlasti ei ole vastuolus heade suhete ja koostöö taotlusega. Vahel aga vanemad kardavad põhikooli lõpus “riske” võtta. Kinnitan, et see ei ole tegelik risk. Kui lapsel on koolis hea olla, on õpitulemused ka paremad.
Kas ja kui palju olete nõus hariduse eest maksma? Erakoolides on õppemaks – uuri, mis on selle sees ja mis ei ole. Munitsipaalkoolides tuleb ise osta õppevahendid, tasuda õppekäikude eest jmt. Mõnes koolis on kohustuslik koolivorm ja see võib olla päris suur kulu. Mõne kooli juures on sihtasutus, mis kogub (loodetavasti vabatahtlikke) annetusi. Seega, nuusi hoolega ringi, et leida üles varjatud kulud – neid võib olla iga omandivormiga koolis.
Kas laps vajab eritingimusi? Kui jah, kas selles koolis pakutakse neid?
Milliseid lisateenuseid pakutakse? Näiteks huviringid, pikapäevarühm jmt. Kas need maksavad midagi?
Millised on sportimisvõimalused? Kas pakutakse eritoitu (nt laktoosivaba)? Mis võõrkeeli õpetatakse? Käige erinevates koolides või rääkige tuttavatega, kelle lapsed käivad erinevates koolides, et saada ideid, mida üldse uurida.
Millal toimub õpilaste vastuvõtt? Mis dokumente on vaja esitada? Era- ja eliitkoolidel kipub vastuvõtt olema palju varem kui kodukoha koolides, nii et ära maga tähtaegu maha!
Mis ootused on koolil lastevanematele? Seda tasub uurida selles koolis käivate laste vanematelt, sest tihti lähevad teooria ja praktika lahku.
Kes on 1. klasside õpetajad? Mis on nende ootused ja käekiri? Direktor ajab selle peale tõenäoliselt udujuttu, aga sisukamat infot saab teiste lastevanemate käest.

Mida ma vanemana tegema peaksin, et valida hea kool?

Kuula oma last ja tema lasteaiaõpetajaid, kas on erisoove või -vajadusi. Isegi, kui Sinul on väga kindel eelistus, anna neile võimalus ja kuula tõesti ära. Sellest võib hiljem tulla suur jama, kui õigel hetkel sellele infole tähelepanu ei pööra.
Tutvu erinevate koolide kodulehtedega ja uuri selles koolis käivate vanemate käest kooli tegelike väärtuste ja põhimõtete kohta.
Käi kohapeal mitmes koolis, et küsida ära kõik oma küsimused ja veenduda, et see kool Sulle ja lapsele meeldib.
Soovi korral tee avaldus mitmesse kooli. Küll jõuad ära öelda.
Räägi huvipakkuvate koolide õpilaste, õpetajate ja lastevanematega. Nemad räägivad, kuidas asjad päriselt on.

Kokkuvõtteks panen südamele, et vali kool oma lapsele mitte iseendale. Kool peab sobima ja meeldima talle. Valige kool, mis klapib teie väärtustega, sest kui seal ilmneb ebakõla hiljem, oled paraja portsu otsas.

Loe ka siit, milline on hea kool: https://mariakurisoo.com/2022/10/15/milline-kool-on-hea-kool/.

Loe siit, mida teha siis, kui lahus olevad vanemate eelistused on erinevad: https://perejakodu.delfi.ee/artikkel/120205378/jurist-selgitab-mis-saab-siis-kui-ema-tahab-last-panna-uhte-ja-isa-teise-kooli.

Loe siit, kuidas end ja last kooli algusest valmis seada: https://www.hooling.ee/hoolingu-uudised/10-punkti-hoolingult-kuidas-olla-valmis-kooliks/?fbclid=IwAR0sQ3lkZB-ITeUBDiwHzBB4TcwPenr4sdgbEl1t2EKxwZSgK1fIfjiBFUQ.

Posted in Vanemlus | Leave a Comment »

9. veebr. 2023

Hariduse probleemid tulevad hirmust

Valimiste aeg on tore, sest räägitakse lähemalt ühiskonna valupunktidest ja nende lahendusvõimalustest. ERR tegi ka toreda kokkuvõtte sellest, mis nelja aastaga tehtud on (vaata saadet “Haugi mälu”). Sellest võiks välja arendada korraliku enesehindamise ja aruandluse. Sealjuures on huvitavad eri maailmavaatega ühiskonnagruppide avaldused, mis on valesti ja kuidas neid probleeme lahendada. Selgelt tuleb välja, mis on kellegi jaoks oluline ning mis on nende jaoks tehtavad arendused ja mis mitte.

Haridus on selline põnev eluvaldkond, millega on kõigil isiklik ja põhjalik kokkupuude. Võib-olla isegi sügavamalt kui näiteks meditsiiniga, sest on inimesi, kes ei puutu tervishoiuga aastaid kokku, aga koolis peame kõik vähemalt üheksa aastat käima. Seetõttu on meil igaühel hariduse teemadel midagi öelda ning see on sügavalt põimunud igaühe väärtushinnangutega.

Näiteks kaasava hariduse teema on inimõiguste ja väärtuste teema. Kui usume sellesse, et igaühel, sõltumata tema erinevatest omadustest, on õigus väga heale haridusele, siis me ei saa ilma kaasava hariduseta kuidagi edasi minna. Isegi kuidas-küsimusele ei ole liiga palju erinevaid lahendusvariante, sest teaduslik teadmine on andnud meile häid vihjeid selle kohta, mis on lastele hea ja mis mitte nii väga. Ka õppekeele küsimus ei ole pelgalt instrumentaalne, vaid tugevalt seotud väärtuste (ja praegu ka hirmudega). Need vaidlused, mida kuuleme ja näeme ajakirjanduses, peegeldavad iga kõneleja väärtushinnanguid, ootusi ja kartuseid.

Minu hinnangul on kõige suuremad mured praegu hariduses järgmised:

osa lapsi ei jõua edasi, sest tema vajadusele sobivat õppekeskkonda ei ole koolil pakkuda (kaasav haridus),
õppe sisu ja vorm on maha jäänud 21. sajandi elust ja ootustest (õppekava sisu ja õppetöö korraldus),
õpetajatest ja teistest koolitöötajatest on terav puudus (ebakõla vastutuse ning tunnustuse vahel).

Kust need tulevad?

Me oleme kunagi kokku leppinud, et õpetame korraga suurt hulka õpilasi ja ootame kõigilt samasuguseid tulemusi. Siis jaotasime ühevanused lapsed klassidesse. Üldjuhul on ühe kooli lapsed pärit ühest naabruskonnast (süveneb segregatsioon, aga nii on mugavam ja lihtsam). Leppisime kokku ka, et on teatud ained (nt matemaatika, loodusõpetus jne) ja igal ainel on eraldi õpetaja (v.a esimesed klassid). Otsustasime, et teatud vanuses lapsed peavad koolis käima kuni kindlaks määratud vanuseni ning sooritama ühesugused eksamid.

Me oleme need kokkulepped teinud ühest küljest selle pärast, et see on kulutõhus (30 lapse õpetamine korraga on odavam kui jagada need lapsed nt kolme rühma eraldi õpetajatega), tundub lihtsam (ühesugused lapsed on koos koolis ja grupis) ja me kardame, et kui me õppekava ja eksameid ette ei kirjuta, siis õpilased ja õpetajad ei pinguta piisavalt. See viimane on hirm, mis on mõistetav, sest tegemist on meie lastega. Kõik tunded on oluliselt tugevamad, kui mängus on lapsed. Eriti enda omad. Seega oleme kokku pannud õppekava, et olla täitsa kindlad, et õpitakse tähtsaid asju ning teeme eksameid, et kontrollida, kas siis on õpitud ka.

21. sajandi alguses oleme jõudnud kohta, kus see kokkuhoiusoovist ja kontrollivajadusest kujunenud koolisüsteem enam ei tööta. Kõik lapsed on olnud alati erinevad, aga oleme nüüd õppinud seda märkama ja toetama ning väärtustama. 30 last klassis ei ole enam sisuliselt tõhus, sest hea õpetaja teab, et ta ei saa õpetada 30 last ühtemoodi. Kui tal on kümneid lapsi klassis, siis ta lihtsalt peab tegema mitu tundi korraga (individualiseerima ja diferentseerima), mis on väga keeruline. Tekib vajadus palgata palju tugispetsialiste, mis muudab ka kulutõhususe küsitavaks. Nüüd tuleb lihtsalt leppida tõsiasjaga, et kõik lapsed on erinevad ja neid ei saa suures grupis koos ühtmoodi õpetada, isegi siis, kui Excelis see välja ei paista.

Jäik õppekava, hinded ja eksamid ei taga õpitulemusi, kuigi paberil või vaistlikult see võib tunduda loogiline. Isegi kui teeme neid veel jäigemaks ja hindame eksameid veel rangemalt, ei taga see tulemusi. Oleme õppekava küll remontinud, aga see on pigem sanitaar- mitte kapitaalremont. Inimesed, kes õppekava kirjutavad, on oma aine fanaatikud, mis on tore, aga kaotavad silmist suure pildi ja mul on tunne, et vahel ka õpilase. Hindeid pole tegelikult üldse vaja panna. Eksamid ja hinded on võimu instrumendid, mis tulevad hirmust kaotada kontroll. Tagasisideväärtust hinnetel ja eksamitel peaaegu et ei ole. Kui koolisüsteemis pole tagasisidet, pole ka õppimist.

Õpetajal on tunne, et ta on võimatu ülesande ees – õpetada sadu õpilasi ühe mõõdupuu järgi, suurtes gruppides ja samal ajal tundes, et ta ei jõua iga lapseni ega suuda suurt osa neist edasi aidata. Teda kontrollitakse (eksamid), aga tuge on vähe või pole üldse mitte. Õppekava on mahukas ja üsna detailne, aga kuhu sinna mahub õpetaja ja õpilaste individuaalsus, huvi ja vajadused? Kuhu mahub inimeseks olemise kõrge kunst?ˇÕpetajal tekitab stressi suur lahknevus tema soovide, ideaaline ning reaalsuse vahel. Tahab palju enamat ning vajalikumat, aga ei saa või ei jõua.

Ülal nimetud probleeme ei saa lahendada neisse rohkem raha mattes. Haridustöötajate palka tuleb edasi tõsta, aga see üksi ei liigu isegi mitte lähemale nimetatud suurte probleemide lahendamisele.

Mis on minu arvates leevendus?

Meil on vaja püüda lahti lasta oma hirmudest ja kontrollivajadusest. Usaldame haridustöötajaid, kes on oma valdkonna tippspetsialistid ja tunnevad õpilasi. Nad vajavad tuge, mitte ülereguleerimist.

Esiteks on vaja muuta õppekava nii, et see on paindlikum (kirjutasin sellest siin) ja õpetajat toetavam. Viimane tähendab seda, et lisaks õpitulemustele on õpetajaraamatud ja muud materjalid, kus on õppesisu erinevatel tasemetel. Ainekeskseid õpitulemusi peab olema selgelt vähem ja üldpädevustele keskendumist rohkem.

Teiseks muudame õppekorraldust nii, et õppegrupid on väiksemad, paindlikumad ja arvestavad pigem õpilaste vajadusi, huvisid ja reaalset arengut, mitte bioloogilist vanust. Ärme pane hindeid, vaid anname sisulist edasiviivat tagasisidet (loe siit). Muudame eksamikorraldust nii, et ta annab tagasisidet õigeaegselt, mitte siis, kui kool on juba läbi (kirjutasin siin).

Kokkuvõttes on vaja õppekorraldust muuta paindlikumaks ja inimnäolisemaks, usaldavamaks ning erinevusi väärtustavamaks. Sinna suunas on meie ühiskond tervikuna teel. Aitame haridus järele.

Kuula ka väga head saadet: Kersti Kaljulaid (h)arutab.

Posted in Refleksioon, Uncategorized | Leave a Comment »

3. dets. 2022

Õpetajate kvalifikatsioonist ja ebaõiglusest

Minu lähemad kaasteelised teavad, et olen väga kirglik igasuguse mõõtmise teemal. Usun siiralt, et kõike on võimalik mõõta, lihtsalt peame kokku leppima meie jaoks usaldusväärsed ja piisava seletusjõuga indikaatorid. On asju, mida on ilgelt keeruline mõõta, nt armastust, headust, õiglust ning eriti koolitöötajate pädevust.

Selleks on välja mõeldud erinevaid indikaatoreid ja vahendeid. Näiteks üks levinumaid ja teaduslikult läbiuuritumaid on Danielson Framework, aga ka sellega suudetakse üüratu ressursikuluga vahet teha väga halbadel ja väga headel õpetajatel. Ei ole mõistlik lahendus. Eesti vabariigis on tehtud otsus, et head õpetajad on need, kellel on magistrikraad ja õpetajakutse ning seda kontrollitakse selle mõttega, et kui õpetajal on vastav kvalifikatsioon, siis ta on hea õpetaja ja kui selles koolis on *piisav hulk* korras paberitega õpetajaid, siis järelikult antakse selles koolis head haridust.

Sinna, mis on hea haridus ja kuidas seda mõõta, ma praegu ei lähe. Ühel ilusal päeval võtan kindlasti selle kohta ka midagi arvata. Täna tahan hambusse võtta selle, mis puudutab piisavat hulka kvalifitseeritud õpetajaid ja riiklikku järelevalvet.

Hea lugeja ei pruugi olla kursis riikliku järelevalve loogikaga. Teen väikese sissejuhatuse. Nimelt, on seadus ette näinud, et erakoolile antakse tähtajaline tegevusluba ja kui selle tähtaeg hakkab lähenema, viiakse läbi järelevalve, et kontrollida, kas õppe- ja kasvatustöö on õiguspärane ja muu hulgas kontrollitakse ka koolitöötajate, kellele on esitatud riiklikud kvalifikatsiooninõuded, nõuetele vastavust. Õiendid on avalikud ja on leitavad siit. Järelevalvet tehakse ka muudel puhkudel, nt praegu on teema ka õpetajate eesti keele oskus. Ja vahel harva tehakse järelevalvet ka tõsise kaebuse laekumisel. Kuid järelevalvete peamine hulk on ikkagi erakoolide loapõhised järelevalved. Teisi on palju vähem. Munitsipaalkoolidele tehakse järelevalvet harva (v.a praegune kampaania venekeelsetes koolides), sest neil on tegevusluba juba ammu olemas. Kokkuvõte: erakooli kogu tegevus piltikult öeldes keldrist pööninguni tuulatakse iga kolme aasta tagant läbi. Protsess ise on õpetlik ja meeldiv. Ametnikud küsivad palju dokumente, annavad neile sisulist ja põhjalikku tagasisidet, tulevad kooli kohale, vaatlevad tunde, räägivad kõikide osapooltega, arutame koolielu kõik aspektid sisukalt läbi. See oli väsitav, aga ka väga kasulik. Vestlused olid meeldivad ja tagasiside, mis me saime toetav ja julgustav. Järelevalve ametlik ja pidulik lõplik dokument on õiend. Need on avalikud ja leitavad ülal lingitud lehel. Viimastel aastatel on järelevalve muutunud palju sisulisemaks (ei ole ainult see, kas paber vastab paberile) ja ka õiendid sisukamaks ning pikemaks. See on väga positiivne.

Eelmisel õppeaastal oli Emili koolis 2. kooliastme tegevusloaga seotud järelevalve. Saime suure hulga ettekirjutusi, aga suutsime ka kõik vead tähtajaks parandada. Ainus ettekirjutus, mis jäi üles, oli seotud õpetajate kvalifikatsiooniga (uueks tähtajaks saime 1.09.2023). Kuna see on avalik nagunii, siis panen siia osa dokumendist, mille ametlik pealkiri on “Ärakuulamine”.

HTM leiab, et olukorras, kus üle 28 protsendi koolis töötavate
õpetajate kvalifikatsioon ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele ning seejuures puudub
kaheksal õpetajal nii magistrikraad kui ka õpetajakutse, viitab, et koolis on õpetajate
kvalifikatsioonide küsimuses probleem. Tegemist ei ole olukorraga, kus koolist mittesõltuvatel
põhjustel ei ole ajutiselt ning lühiajaliselt võimalik täita ametikohta nõuetele vastava
kvalifikatsiooniga õpetajaga. Eeltoodust saab järeldada, et kool ei ole pikema aja vältel suutnud
nõudeid täita.
HTM on hinnanud kõiki faktilisi asjaolusid, muuhulgas õpetajate kvalifikatsioone, nende poolt
õpetatavaid aineid, ametikohtade koormust ja leiab, et kooli senisest tegevusest nähtub, et
pedagoogide, kelle kvalifikatsioon vastab nõuetele, osakaal pedagoogide koguarvust ei ole
piisav, et tagada kooli õppekavas määratud õpieesmärkide täitmine ning õpitulemuste
saavutamine. Asjaolu, et kool ei ole alates tegevuse alustamisest kuue aasta jooksul suutnud
leida õpetajaid, kelle kvalifikatsioon vastaks kehtestatud nõuetele, tekitab kahtlusi, kas ning
millise aja jooksul piisav arv nõuetele vastavaid õpetajaid leitakse. See näitab, et kool ei ole
varasematel aastatel teinud pingutusi olukorra muutmiseks ning toob kaasa vajaduse kontrollida
ettekirjutuse tegelikku täitmist pärast ettekirjutuste tähtaegade saabumist.
Eeltoodust tulenevalt kaalub HTM koolile uue tegevusloa väljastamist õppe korraldamiseks II
kooliastmes kehtivusega kuni 31.08.2025 erakooliseaduse § 5 lõigete 6 ja 7 alusel, et läbi viia
uus järelevalve ettekirjutuste täitmise kontrollimiseks. Olukorras, kus kool ei suutnud
tähtajalise tegevusloa alusel tegutsedes tagada piisavat arvu kvalifitseeritud õpetajaid, puudub
kindlus, et kool suudab nõude ka edaspidi täita, mistõttu peab HTM vajalikuks nõude täitmist
uuesti kontrollida. Tähtajatu tegevusloa saab väljastada, kui on tõendatud kooli suutlikkus
nõudeid täita.
Selgitame, et kuigi koolile kaalutakse II kooliastmes uue tähtajalise tegevusloa väljastamist,
plaanib HTM viia uue järelevalve läbi ka selles kooliastmes, et kontrollida tehtud ettekirjutuste
täitmist. Kui järelevalves peaks selguma, et ettekirjutused või tegevusloa kontrollieseme
nõuded ei ole täidetud, on HTMil õigus kaaluda ka vastava loa kehtetuks tunnistamist või
tähtaja lõppemisel uue loa väljastamisest keeldumist.

Sama(suguse) kirja on saanud samal ajal veel vähemalt paar Tallinna erakooli. Minu arvates on see hinnang kohutavalt ebaõiglane. Miks ma nii arvan?

Õpetajatest on üüratult suur puudus. Kõikides koolides, mille juhtidega viimasel ajal rääkinud olen, on mõni ametikoht täitmata. Isegi tunde jäetakse ära, sest pole kedagi (sõltumata tema kvalifikatsioonist!) klassi ette panna. (Loe veel head artiklit siin.) Juttu õpetajate suurest puudusest on viimasel ajal olnud väga palju. Mul on tunne, et ministeeriumis vaadatakse Excelit, kus numbrid justkui klapivad (meil on viimaste aastate jooksul rohkelt õpetajaid juurde tulnud). Millegi pärast ei vasta minu reaalsus sellele Excelile ja tundub, et ma pole ainus.

Üldine hariduse statistika, sh õpetajate kvalifikatsioone puudutav, tuleb Eesti Hariduse Infosüsteemist (EHIS) ja seda täidab kool. Infosüsteemi andmeid kontrollitakse pisteliselt seirete ja järelevalvete ajal. Üldiselt võib kooli EHISesse kirjutada mida iganes ja see välja ei tule, kui eraldi kontrollima ei hakata. Tean, et ühes munitsipaalkoolis uus töötaja hakkas kvalifikatsioonile vastavust kontrollima ja leidis mitu õpetajat, kelle andmed EHISes on valed ja töölepingud tuli ümber teha. Haridussilma andmed tulevad ka EHISest, nii et ei ole täiesti usaldusväärsed. Nii on seis ilmselt ka nende Excelitega, mida kabinettides kasutatakse.

Ministeerium heidab meile ette, et me pole kuue aasta jooksul suutnud leida kvalifitseeruvaid õpetajaid. Emili kool kasvab igal aastal ühe lennu võrra. Kui alustasime, oli meil kaks 1. klassi üldõpetuse õpetajat ja üks aineõpetaja (võin natuke eksida, sest mina ei olnud siis veel Emilis). Kas oleksime juba siis pidanud füüsika ja keemia õpetajaid otsima? Ja kui oleksime juhuslikult kvalifikatsiooniga õpetajad leidnud, oleksime pidanud tööle võtma? Mis nad oleks nende aastate jooksul Emilis teinud?

Millele toetudes leiab ministeerium, et “tagada kooli õppekavas määratud õpieesmärkide täitmine ning õpitulemuste saavutamine” on vajalik magistrikraad ja õpetajakutse? Minu kogemus ütleb, et selleks on vaja väga head suhet õpetaja ja õpilaste vahel, koostööd kooli ja kodu vahel, väga palju edasiviivat tagasisidet, järjekindlust õpilaste toetamisel ning väga-väga palju usku, et iga laps suudab õppida ja edeneda. Kas me oleme mõõtnud, kui paljudes koolides õpieesmärgid saavutatakse ja tulemused täidetakse? Kui palju seal on (päriselt) kvalifikatsiooniga õpetajaid ja kui suur on “õigete paberite” mõju õppe tulemuslikkusele? Tõesti, on tõenäoline, et õpetaja, kellel on magistrikraad ja õpetajakutse, on parem õpetaja. Tal on tõenäoliselt rohkem tööriistu, et toetada erinevaid õppijaid. Kuid seda kõige baasilisemat – head suhet ja usku igasse õpilasesse – paber ei anna.

Olen korrakohaselt kuulutanud välja konkursid nendele ametikohtadele, kus on meil praegu õpetaja, kellel (veel!) ei ole kvalifikatsiooni. Kalendriaasta jooksul on Emilisee kandideerinud tööle 79 inimest. See on väga suur saavutus. Neist vajalikku õpetaja kvalifikatsiooni omas 13. Kõik, kes kandideerivad, ei tule erinevatel põhjustel tööle. Kust ma siis võtan need kvalifikatsiooniga õpetajad, kui kooli kasvamise tõttu on meil igal aastal vaja kümmekond uut töötajat? Ja me ei oota nagu magavad kassid, et hiir meile suhu jookseks, vaid teeme aktiivset kampaaniat ja otsekutseid kandideerima. Olen ilmselt kõik oma tuttavad õpetaja läbi kirjutanud. Ja mitte tuttavad ka. Headel õpetajatel on juba töökoht olemas ja isegi suure palgaga neid endale ei meelita. Õige ka. Suure südamega õpetaja ei taha jätta oma õpilasi lihtsalt selle pärast, et teine kool pakub natuke suuremat palka. Emili väärtuspakkumine meie õpetajatele ei ole loomulikult ainult töötasu, aga hea õpetaja ei vaheta nagunii kergekäeliselt töökohta. Ja kui võtan teisest koolist ära tubli kvalifikatsiooniga õpetaja, siis jäävad selle kooli õpilased, kes väärivad ka väga head haridust, temast ilma. Meil on üldse inimesi liiga vähe. Oleme ühendatud anumad.

Ma ei võta tööle inimest, kellel on küll õpetaja paberid, aga õpilastega normaalselt suhelda ei oska. Tolle sama järelevalve käigus sai väga kiita Emili kooli konkursside kord, kus oleme väga põhjalikult läbi mõelnud ja kirja pannud, millise inimese me tööle võtame. Kõige olulisemad on Emili kooli väärtused, suhtlemis- ja koostööoskused ning valmisolek õppida. Mul on kahju seda öelda, kuid suur osa õpetajakandidaatidest, kes praegu tööta on, ei vasta nendele ootustele või ei taha läbipõlemise tõttu klassi ees olla. Ja kui mul on valida, kas võtan tööle toreda õpetaja, kes ei oma veel õiged pabereid, aga teeb oma tööd hästi, või kvalifikatsiooninõutele vastava kandidaadi, kes karjub õpilaste peale, siis… Teate isegi. Õpetajat valides teeme Emilis mitu vestlust, vaatlused ja proovitunni(d). Me ei osta põrsast kotis ega luba seda ka kandidaadil teha. See võtab palju aega ja kvalifikatsioon ainult üks osa valemist.

Võtsime just tööle kolm (!) matemaatika õpetajat. Emili õppejuht Ann sai hakkama imega, et need ägedad inimesed leidis ja Emilisse tõi. Kaks neist on tudengid ja mul on tunne, et praegu kuskilt mujalt, kui ülikoolipingist, õpetajaid ei leiagi. Mul aga hing väriseb sees, sest üheksa kuu pärast vaadatakse meie õpetajate kvalifikatsiooni uuesti. Sellega ajaga ei ole neil mitte kuidagi võimalik magistrikraadi omandada. Nendel tublidel õpetajatel on mentorid ja oleme juurde palganud ka veel matemaatika ainedidaktiku. Lubame täiendkoolitusi ja õppepuhkust. Teeme kõik endast sõltuva, et nad oleksid pädevad õpetajad, aga üheksa kuuga 5-aastast ülikoolistuudiumi läbida ei saa. Mis teeme siis?

Luba anti tähtajaliselt ja kui selle aja möödudes ei ole me suutnud leida *piisavat* arvu kvalifitseeruvaid õpetajaid, siis ähvardatakse tegevusluba ära võtta. Kuidas see meid aitab? Kuidas see aitab meie õpilasi? Kas see, et nad peavad siis kooli vahetama, on nende jaoks hea? Kas see uus kool on siis parem? On mingi väga hea põhjus, mis nad praegu ei ole valinud selles teises koolis õppida. Meie õpetajad teevad väga head tööd. Õpilased ja lapsevanemad on rahul. Jälgime rohkem kui ükski teine kool Eestis, millised on meie õppetöö tulemused ja kuidas igal õpilasel läheb. 231 õpilasele, kes praegu Emilis õpivad, anname väga hea hariduse.

Kontrollitakse pea ainult erakoole. Munitsipaalkoole sama asja eest ei karistata. Munitsiplaal- ja riigikoolides käib palju rohkem õpilasi kui erakoolides. Miks neid samal teemal ei sanktsioneerita? Ma ei taha, et kedagi karistataks või kiusataks. Leian, et see on ebaõiglane, et loa ära võtmisega ähvardatakse ainult erakoole.

Ma saan aru, et ministeeriumi ülesanne on kontrollida, et Eesti koolides antakse väga head haridust. Ma sellega ei vaidle ja ainult kiidan takka. Iga vanem tahab, et tema laps käiks heas koolis, kus tal on hea olla ning antav haridus vastab ootustele. Ma mõistan ka, et kvalifikatsiooninõuded tulevad seadusest ja neid peab täitma ja neid peab kontrollima. Ma ei saa aru sellest, miks panna erakoolid võimatusse olukorda. Tunnen, et on väga ebaõiglane, et meile seatakse ootus, mille täitmine on väga keeruline või võimatu. Või kui ametnikud näevad, et on kuidagi siiski võimalik, siis palun andke nõu. Me oleme selles väljakutses koos. Kui teate mingit võimalust, kuidas nõudeid täita, siis palun aidake. Ärge ähvardage või karistage. See ei aita meie õpilasi, kelle pärast me tegelikult seda tööd teeme.

PS Eile õhtul sain suure au osaliseks, kui mind auhinnati Julge Harriga. See on Noored Kooli “Oscar” tublidele inimestele, kes kehastavad mõnd NK väärtust. Keegi hea inimene (ausõna, see ei olnud mina!) kirjutas mind nomineerides nii: “Maria on paistnud silma regulaarse julge avaliku reflekteerimisega (nagu ta ise seda nimetab) oma blogis, aadressiga https://mariakurisoo.com/ . Blogis arutleb Maria vahetult ja õpilasekeskselt olulistel õppimist ja õpetamist puudutavatel teemadel, tehes seda argumenteeritult ja konstruktiivseid ettepanekuid tehes. Marial võiks olla omaette püsirubriik Õpetajate Lehes – sellised arutlused võiksid olla iga õpetajate toa jututeemade aluseks.” Julge Harri kandidaate oli kokku kuus ja tegemist oli väärika seltskonnaga, kelle seas on au olla. Salajasel hääletusel NK kogukonna sees valiti mind laureaadiks. See on mulle väga suur au ja olen südamest tänulik. Sel aastal on olnud keeruline kirjutamiseks aega leida. Ainest on aga küll ja tagasiside on suureks innustuseks. Aitäh!

Posted in Juhtimine, Refleksioon | 1 Comment »

22. okt. 2022

Seekord vingun ja küsin nõu

Vana Hiina sajatus kõlab: “Elagu sa huvitaval ajal!”. Meiega on see kahtlemata nüüd juhtunud. Tunnen väga tihti, et tahaks paluda, et keegi peataks maakera, et ma saaksin maha minna. Või tahan sellest halvast pikast unenäost ärgata. Ei saa. Kestab edasi.

Mul on tunne, et põeme kõik koos posttraumaatilist stressi. Kõigepealt oli kaks aastat pandeemiat, kus olime igaüks üksi oma võitluses, leiutasime uuesti, kuidas tööd teha, õpetada, lapsi kasvatada, sporti teha jne. Taustaks oli surmahirm uue tundmatu viiruse ees. Enne, kui pandeemia ära lõppes, algas sõda meie maailmanurgas. Me siiamaani ei tea, kui suureks see kasvab ja mis on selle tagajärjed. Uus surmahirm. Lisaks majanduskriis ja ärgem unustagem, et ka kliimakriis ei ole vahepeal kuhugi kadunud. Ta lihtsalt ei mahu uudistesaatesse enam ära.

Teistest elualadest ma ei tea, aga hariduses näen, et kõik on väsinud. Juhid on väsinud sellest, et tegelesid kaks aastat meditsiinikriisi ohjamisega ja nüüd žonglöörivad kommunaalide hinna, ukrainakeelsete laste, õpetajate puuduse ning üleüldise rahuolematusega (kusjuures koroona pole kadunud). Õpetajad ja teised koolitöötajad on väsinud pidevast ümberõppest (distantsõpe ja muukeelsed lapsed klassis) ja suurest koormusest, mis tuleb puuduolevate õpetajate asendamisest. Paljud õpetajad on võtnud endale ka lisaülesandeid, et ots-otsaga kokku tulla. Ühesõnaga, väsimus ja surmahirm.

Ma näen suurt rahulolematust. Tahaks midagi muud. Tahaks suuremat palka ja vähem tööd (täiesti õigustatult!). Tahaks vahetada töökohta – äkki seal saab? Tahaks töörahu, kus lapsed õpivad ning kolleegid, lapsevanemad ja juhid toetavad, mitte ei too lauale pidevalt uusi probleeme. Täiesti mõistetav. Näengi koolirahva seas, et palju kergemini kui varem vahetatakse töökohta teise kooli või täiesti teise eluala vastu.

Tahaksin koolis olla päikesejänku, kes toob rõõmu igaühe päeva, kuulab ära ja teeb pai, pakub lahendusi ja annab ideid. Annan iga päev endast selleks parima, kuid need kriisid on ka mind üsna õhukeseks viilinud. Eks ka see peegeldub minu inimeste pealt tagasi.

Mida teha?

Olen küsinud juba kuid erinevatest suundadest, et mida siis nüüd teha. Mul on väga kahju sellest, et koolirahvas end halvasti tunneb ja ma tahaksin selle korda teha, aga ei oska. Loomulikult oleks tore, kui oleks palju raha, mis lahendaks probleemid, aga ei ole. Seega tuleb leida lahendus või leevendus, mis finantse ei küsi.

Kas aitaks see, kui pakkuda kooli poolt vaimset tervist turgutavaid teenuseid? Kas piirata erinevate muutuste hulka, et hoida stabiilsust? Kas korraldada ühisüritusi, et üksteist toetada?

Mida teha, et koolirahvas ei tunneks “ah jälle üks uus asi lisaks, jätke mind parem rahule ja laske tööd teha”-tunnet? Kust leida taas üles põnevus, õpihimu, töörõõm ja rahulolu?

Posted in Juhtimine, Refleksioon | Leave a Comment »

16. okt. 2022

Miks on kaasav haridus ebaõnnestunud?

Olen kaasava hariduse tulihingeline pooldaja. Minu jaoks tähendab see seda, et IGA laps saab väga hea hariduse sõltumata tema elukohast, rahvusest, keelest, vanusest, füüsilistest ning vaimsetest omadusest. Väga hea haridus avab iga õpilase tugevused, huvid ja kire ning toetab tema arenguvajadusi. Väga hea haridus kasvatab igaühest hea inimese ja kodaniku, kes suudab teha valikuid, tunneb iseennast ning suhtleb lugupidavalt. Me suudame sellist haridust pakkuda, kui soovime. Jah, see on keeruline, aga mitte võimatu. Miks see meil siis üle kivide ja kändude läinud on?

Sest riiklik õppekava ei tunnista seda, et õpilased on erinevad. Praegune õppekava on one-size-fits-all lahendus, kus kõikidele õpilastele on seatud täpselt ühesugune latt, millest peavad kõik samas tempos ja tehnikaga üle hüppama. (Jah, on ka lihtsustatud, toimetuleku ja hooldusõppe õppekavad, kuid nende õppekavade õpilasi on kaduvväike osa ja ma nendel praegu ei peatu.) Tegelikult on kõik õpilased lõputult erinevad. Neil on erinev elukogemus, harjumused, hoiakud, väärtused, enesekohased tõekspidamised, huvid, püüdlused, tugevused, nõrkused ja võimekus. Õpilased, keda me harjumusest nimetame erivajadustega (HEV-) õpilasteks, on täiesti normaalsed lapsed, kelle aju on “Harju keskmisest” erinev, aga nendega ei ole midagi katki. Nad ei vaja parandamist. Neil on vaja õppida iseennast tundma samamoodi nagu teistel lastel.

Isegi, kui ütleme, et õpilasel on erivajadused mõeldes seda kõige soojemalt ja toetavamalt, peetakse seda negatiivseks sildiks. Olen näinud päris mitut peret, kes eitavad lapse lisatoe vajadust, et mitte jumala pärast seda nimetust külge saada. Neid lapsi, keda harjumusest kutsutakse HEV-õpilasteks, peetakse rumalateks, halvasti käituvateks ja lootusetusteks õpilasteks, keda on lihtsam eriklassi panna, kus nad ei sega teiste õppimist. Nii satuvad väikeklassi kokku väga erinevad õpilased, kes veetakse seal läbi põhikooli. Õpetajatel on tunne, et neil pole teadmisi-oskusi, jõudu ja aega neid õpetada. Erivajadustega õpilasi nähakse tihti kui probleemi, millest võiks kuidagi viisakalt lahti saada.

See, et inimesed on erinevad, on täiesti normaalne. Me õpime erineva tempo, innu ja võimekusega terve oma elu. See on normaalne! Mõni täiskasvanu on rahutu hing ja tahaks pidevalt riskida või leevendab oma energiaülejääki rohke spordiga. Täiskasvanud on õppinud oma eripäradega arvestama, neid loodetavasti aktsepteerinud ja oskavad ennast teostada täpselt nii, nagu nende süda kutsub. Või vähemalt nii võiks olla. Kahjuks iga inimene seda ei oska ja see on meie koolide tegemata töö.

Nii et praegune (ja ka eelmised) õppekavad on koostatud “keskmisele” õpilasele, kes omandades kõik õppekava 1492 õpitulemust saab hindeks “Hea”. Minul seostuvad sellega järgmised küsimused:

Kui õpilane omandab õpitulemuse, siis kui kaua see peaks talle selge olema – kas ta peaks suutma seda sooritust korrata elu lõpuni, aasta pärast, nädala pärast? Kellel on koolis käivad lapsed, teab, et varem või hiljem juhtub see, et lapse kodustest ülesannetest enam jõud üle ei käi. Nii et see omandatus on ajutine.
Kui õpitulemus on sõnastatud hindele “Hea”, siis milline on “Rahuldav” või “Väga hea”? Teame, et erinevate õpetajate ja koolide hinded võivad olla täiesti erineva sisuga.
Mis saab, kui õpilane ei omanda õpitulemust? Näiteks “kirjeldab jõe ja järve elukooslust, nimetab jõgede ja järvede tüüpilisemaid liike” (loodusõpetus, 6. klass). Noh, saab kontrolltöös selle eest “kahe”. Tunnistusele veab veerandi “kolme” välja. Ja siis? Mis siis juhtub? Kas Sina, hea lugeja, oskad kirjeldada jõe ja järve elukooslust? Ja mis siis saab, kui ei oska? (Muide, see näide on üsna leebe. Kui see tundus lihtne, võta näiteks ajaloo, muusika või füüsika ainekava lahti.)
Kui õpilane ei omanda õpitulemust, siis kas see on õpetaja, lapsevanema või õpilase tegemata töö? Kes ja kuidas peaks pingutama, et see korda saada? Tavaliselt näeb see välja nii, et õpilane tuleb järgi vastama, aga kui kontrolltöö kokku oli “kolm”, siis pole vaja ka seda teha. Lihtsalt jääbki nii. Aga kui oli “kaks”, kas õpetaja pakub siis veel juhendamist? Või õpilane peab ise pusima?
Mis siis saab, kui osa õpilasi omandab ja osa ei omanda õpitulemust? See on tegelikult igapäevane olukord klassis. Igati loomulik ju, et kui õpirühmas on mitukümmend õpilast, siis osa teadis juba enne, osa sai selgeks ja osa ei saanud. Sellel viimasel pundil võib hakata õpilünk kärisema. Mis siis teha?
Kust paistab välja, kui palju pidi õpilane pingutama, et õpitulemust omandada? Kui näeme seda, millised õpistrateegiaid ta kasutas? Kust näeme tema eneseületust või arengut?

On väga efektiivne õpetada 24 õpilast korraga rahalises mõttes. Õpetaja õpetab tervele klassitäiele lastele sama asja, samal meetodil, samas tempos ja samade ootustega. Asjalikumad õpetajad individualiseerivad ja diferentseerivad, sest nad on märganud, et õpilased on erinevad ja vajavad erinevat lähenemist. Samal ajal tekib tunne, et peaks veel paremini ja rohkem personaliseerima, aga ei suuda, sest selleks pole aega ja jõudu. Nii et see efektiivsus tuleb õpetajate stressi ja osa õpilaste edasijõudmatuse hinnaga. Selle pärast kaasav haridus praegusel kujul ei tööta – õppekava tasandil teeme ikka nägu, et kõik õpilased on ühesugused.

Võib-olla mõni hea lugeja mõttes vaidleb minuga, et saab küll erisusi teha. See on tõsi. Saab. Individualiseerida ja diferentseerida saab ning seda ka paljud tublid õpetajad teevad. See on väga suur töö, aga see on õpetaja töö. Nii peabki. Abi saavad pakkuda koolis tugispetsialistid, aga siis tekib kohe küsimus, et mis ajal nad seda teevad. Lisatunde õpilasele juurde panna ei saa, sest siis läheb õpilase päev veel pikemaks. Kui see laps tunnist ära võtta, peab ta tunnis tehtava hiljem järgi tegema ja jälle tekib lisatöö. Kui tugispetsialist on temaga koos tunnis, siis ta teeb sama asja, mida teisedki. Mõnel juhul sellest piisab, aga mitte alati. Koolivälise nõustamiskomisjoni otsusega (selleks peab pere paraja kadalipu läbima, mida mõned üldse teha ei taha) võib õpitulemusi vähendada, aineid ära jääta vmt. Seda lubatakse väga pika hambaga. Põhikooli riiklik õppekava on kõigile ühtmoodi täitmiseks. Erisuste kauplemine on vaevaline ja seetõttu jääb tihti hiljaks ning väheseks. Seega selleks, et süsteemi sisse erandid ära mahutada, on ehitatud kõvale üks väga kulukas ja keeruline lisasüsteem, mis süsteemi puudusi tegelikult ei kõrvalda.

Mida ma arvan, et me peaksime (teisiti) tegema:

Juba lasteaiast peale rõhutama, et inimesed on erinevad ja see on normaalne ning tore.
Maast madalast aitama lapsel aru saada, kes ta on, mis talle meeldib/ei meeldi, laskma tal katsetada ja omas tempos ennast ja maailma avastada.
Koolis peab peamine rõhk olema sellel, mida riiklik õppekava nimetab üldpädevusteks: enesemäärtluspädevus, õpipädevus, suhtluspädevus, väärtuspädevus jt selleks, et erinevused on lahedad, iga inimene on väärtuslik ning õpivõimeline. Koolis õpime isenneast ja teisi austama, suhtlema, koostööd tegema ning – mis peamine – õppima!
Muutma õppekava ja õppekorralduse koolis palju paindlikumaks, et lapsed saaksid õppida omas tempos ja mingil määral ka huvide järgi. Loomulikult tuleb omandada baasteadmised, et maailmast aru saada ja oma eluga toime tulla. Pikalt sellest praegu ei kirjuta, sest pakkusin oma mõtted välja juba SIIN.
Klassid tuleb teha väiksemaks, et eripärasid oleks võimalik märgata ja nendele kohast keskkonda pakkuda.
Õpetajate ettevalmistuses ja täiendkoolituses tuleb oluliselt suurendada eripedagoogika osa. Minu kogemus ütleb, et see, mis sobib “erivajadusega” õpilasele, sobib üldjuhul ka teistele.

Kokkuvõtteks. Mina usun, et meil on vaja ehitada selline haridussüsteem, mis eeldab, et õpilased on erinevad, ja loob võimalused igale õpilasele edasi jõudmiseks tema enda võimekuse, huvide, eesmärkide järgi. Usun, et see on võimalik, aga selleks peame uuesti otsast peale hakkama, mitte remontima olemasolevat. Kuna praegune õppekava on rajatud vananenud uskumusele, et enamus õpilasi on ühesugused, siis see ei hakka iga õpilase heaks tööle ka siis, kui seda veidi putitada.

Posted in Õppekava, Kaasav haridus | 2 kommentaari »

15. okt. 2022

Milline kool on hea kool?

Käisin eile väga toredal ja sisukal üritusel – Noored Kooli hariduskonverentsil HaridusTorm. Meie arutelude peamine fookus oli, kuidas vähendada hariduslikku ebavõrdsust ja koolitee ennatlikku katkestamist. Need on minu jaoks väga olulised teemad ja hing helises sees, kui kuulsin väga erinevaid inimesi arutamas selle üle. Kahjuks on probleem väga kompleksne ja mured läksid vahel väga suureks ja kooliteed katkestavatest lastest väga kaugele, aga samas on need teemad, mis on meil aktuaalsed nagunii, sest see, mis aitab meie kõige haavatavamaid õpilasi, aitab teisi ka.

Minu mõtted läksid sealt veel filosoofilisemaks – milline kool on üldse hea kool? Sellest on nii palju räägitud ja mõtted on ka maailmavaateliselt erinevad, aga tunnen praegu, et soovin seda läbi mõelda ja ma mõtlen kõige paremini siis, kui ma kirjutan.

Sellest, et rääkida eesmärgist, tuleb enne rääkida ilmselt probleemist. Mis probleemi kool lahendab? Kui vaadata ajaloos väga palju tagasi, siis kõigepealt hakati lugemist, kirjutamist ja arvutamist õpetama riigiametnikele ja usutegelastele, sest nendel oli vaja majandada suurt hulka vara. Õppimine enamike laste jaoks käis ikkagi pere keskel koos õdede ja vendadega. Alles tööstusrevolutsiooni alguses kujunes laiem vajadus kooli järele, kui esiteks, oli vaja lapsed kuhugi pista sel ajal, kui emmed-issid vabrikus töötasid, ja teiseks, tekkis idee, et iga inimene peaks oskama Piiblit lugeda. Siis hakkasid ka koolid laiemalt levima, st neid hakati riiklikult asutama. See mõte, et haridust on vaja, et kasvada heaks inimeseks ja kodanikuks, on üsna uus. Alles üsna hiljuti on uuringud näidanud, et mida kõrgem on haridustase, seda vähem on vaesuse, tervise, kuritegevuse ja töötusega seotud probleeme.

Mina sõnastaksin kooli eesmärgi laenates sõnastust president Kaljulaidilt. Õpime koolis inimeseks olemise kõrget kunsti. Minu jaoks on kõige olulisem õppida iseennast tundma, enda eest hoolitsema, suhtlema, koostööd tegema ja õppima. Loomulikult on vaja luua ka mingi baas, et maailma asjadest aru saada ja oma eluga toime tulla. Mis see on (see on riikliku õppekava sisu), on teadagi vaidluste aines ja sinna sisse ma praegu ei lähe (aga see on oluline teema ja olen avanud seda varasemates postitustes).

Ja kui ma nüüd mõtlen, millises koolis on kõige parem õppida inimeseks olemise kõrget kunsti, siis see on kool, kus on sõnastatud ühised väärtused ja rõhk on headel omavahelistel suhetel. Veel rohkem detaili läheb Eetikakeskuse “Hea kooli käsiraamat”, mille veebiversioon on SIIN. Seal sõnastatakse hea kooli omadused nii:

ÕPPE- JA KASVATUSTÖÖ
• Õpetaja töötab selle nimel, et õpilane on õppeprotsessis aktiivne osapool, õppimine on talle huvitav ja ta tunneb sellest rõõmu.
• Kooli personal töötab selle nimel, et selgitada välja iga õpilase individuaalsed vajadused ning nendega õppe- ja kasvatustöös arvestada (eraldi tegeldakse nii andekate lastega kui ka õpiabi vajadustega lastega).
• Aineõpetajad teevad omavahel koostööd.
• Õppeained on omavahel lõimitud.
• Toetatakse õhinapõhist õppimist ehk õpimotivatsiooni.
• Õppeülesanded on seotud praktilise eluga.
• Õpetajad rakendavad õppimist toetava hindamise põhimõtteid.
• Õppimisele ja käitumisele antakse pidevalt individuaalset tagasisidet.
• Õpilastele pakutakse mitmekesiseid huvitegevusi.
• Tunniväline tegevus on läbi mõeldud (toimuvad ekskursioonid, laadad, perepäevad jt ettevõtmised).
• Eksimusi nähakse õppimisvõimalustena.
• Tegeldakse teadliku väärtuskasvatusega.

KOOLIKESKKOND
• Koolielu on õpilase jaoks huvitav ja arendav.
• Koolielu on õpetaja jaoks huvitav ja arendav.
• Toetatakse hea emotsionaalse õhkkonna loomist tundides ja tunnivälisel ajal.
• Koolimaja on soe ja hubane.
• Õpilased osalevad kooli ruumi kujundamises.
• Koolipere liikmeid ühendavad oma kooli tunne ja traditsioonid.
• Kool tegeleb füüsilise turvalisuse tagamisega.
• Kool tegeleb psüühilise turvalisuse tagamisega.
• Kujundatakse kogu koolipere tervislikke eluviise (sh tervislik toitumine, liikumine, töö- ja puhkeaja tasakaal jne).
• Arvestatakse erivajadustega, sh toitumuslikud eripärad.
• Toetatakse õpilaste ja koolipere tegutsemist infoühiskonnas: tutvustatakse infoühiskonna võimalusi ning ohte.

JUHTIMINE
• Kooli igapäevane tegevus lähtub teadlikust sihiseadest.
• Tegeletakse süsteemse väärtusarendusega, hoolitsedes selle eest, et kooli kõik tegevused juhinduksid kokkulepitud väärtustest; väärtused avalduvad igapäevaselt õpetajate ja juhtkonna käitumises.
• Juhtimine on avatud, innustav ja õiglane ning koolijuht ise on heaks eeskujuks kogu kooliperele.
• Koolijuht motiveerib kooli töötajaid ning toetab nende arengut.
• Juhtkond toetab õppimist toetava hindamise põhimõtete rakendamist.
• Kooli töötajad saavad sisulist tagasisidet oma tööle.
• Töötajad on informeeritud koolis toimuvast.
• Kooli personal on professionaalne ja arengule orienteeritud, tegeletakse eneserefleksiooniga, osaletakse aktiivselt koolitustel ja õpikogukondades.
• Kool tegeleb aktiivselt lisaressursside hankimisega.
• Ressursside tõhusa kasutuse planeerimisse on kaasatud erinevad osapooled.

KOOSTÖÖ JA HEAD SUHTED
• Toimib koostöö koolipere eri osapoolte vahel.
• Kasutatakse erinevaid koostöö vorme.
• Koolipere liikmed saavad omavahel hästi läbi ning oskavad erimeelsusi lahendada.
• Märgatakse ja aidatakse abivajajaid.
• Kool teeb koostööd teiste koolide või asutustega, et jagada oma kogemust, muresid ning rõõme.
• Toetatakse lastevanemate õppimist ja kasvamist toetavaid tegevusi ja harjumusi kooliga koostööd teha.
• Õpilased, õpetajad jt kooli töötajad ning lapsevanemad juhivad erinevaid kooli projekte või on neisse kaasatud.
• Koolitustel saadud infot jagatakse oma kolleegidega.
• Koolil on oma tugipersonal, kes on abiks probleemide lahendamisel.
• Arendatakse tugiõpet, et õpilased ei oleks õppetööga raskustes.

Minu jaoks kõlab siit loetelust kokkuvõttes see, et hea kool on inimesekeskne (oluline on nii õpilaste kui ka õpetajate heaolu), õppimisele orienteeritud (aktiivsed õppijad on nii õpilased kui ka õpetajad) ja kuidas-küsimustele vastatakse läbi kooli väärtuste. Ma ei tea, kas on Eestis (või maailmas) kooli, kus kõik see juba täielikult toimib, kuid selle suunas peame püüdlema, et pakkuda võimalikult valikuterohket ja rõõmsat tulevikku meie lastele.

Posted in Õpetamine, Juhtimine | Leave a Comment »

4. sept. 2022

Mida saab koolijuht teha oma õpetajate hoidmiseks

Olen kirjutanud, mida saab õpetaja ise teha ja kuidas saab riik toetada õpetajate rõõmsat jäämist oma ametisse. Täna panen on mõtted kirja sel teemal, kuidas saab koolijuht abiks olla. Praegusel ajal, kui õpetajatest on väga suur puudus, tuleb meil, koolijuhtidel, teha tõsine inventuur ja küsida endalt, mida saame veel teha, et oma kooli töötajaid paremini hoida.

Oma meeskonna loomine

Õpetaja hoidmine algab tema värbamisest. Kui oled kooli väliskommunikatsioonis selge ja aus ses osas, milline on kooli igapäev, väärtused, võimalused ja väljakutsed, tuleb Sinu kooli just see õige pedagoog, kes end Sinu juures hästi tunneb. Mis on selle kooli eripärad? Mis on selle kooli tugevused (mida kolleegidelt õppida)? Mis teeb selles koolis töötamise keeruliseks? Mis teeb sellest kooli töötamise lahedaks? Kuidas toetatakse üksteist? Kui ei ole üllatusi, siis jääb uus õpetaja kindlamalt paigale ning sisse elamine läheb kiiremini.

Kui vestled kandidaadiga, uuri, mis ta koolist teab. Kas tema ootused on realistlikud? Kas on valmis nendeks väljakutseteks, mis teda siin ees ootavad? Muidugi on koolijuhi roll ka oma kooli müüa, aga kindlasti tuleb olla aus. Kui maalitud pilt on ebarealistlik, õpetaja pettub või põleb läbi, kui võtab endale liiga suure väljakutse. Anna õpetajakandidaadile võimalusi kooli mitme külje pealt tundma õppida: nt las vaatleb õpetajaid, vestleb õpetajate ja õpilastega jne. Kui ta avastab sedaviisi, et miski talle ei meeldi, siis ongi hea, et see enne käe löömist välja tuleb.

Uute õpetajate toetamine

Alustavad koolitöötajad vajavad erilist hoolt. Isegi, kui uuel õpetajal on juba mitukümmend aastat kogemust seljataga, nõuab ta alguses rohkem tähelepanu. Alguses vajab ta palju infot (kuidas meil siin asjad käivad), aga mitte kõike korraga. See ei jää külge nagunii. On vaja aega, et uut parajas tempos omandada (nii et ei ole mõistlik uute õpetajate lepingut alustada 1. septembril). Kui Sinu koolis on kasutusel mõni ainulaadne programm või pedagoogika, vajab ta koolitust. Ja iga uus õpetaja vajab kindlasti mentorit. Pole vahet, kas ta tuleb värskelt ülikoolipingist või on koolides juba aastaid töötanud. Tal on ikka vaja teadmist, et on üks tore kolleeg, kes on tal alati abiks, olgu mure suur või väike. Kui uusi õpetajaid on palju, on ka mentorid vaja palju. Ja mentor omakorda vajab tuge!

Vaata uue õpetaja töökoormust sellise pilguga, kas saab midagi lihtsamaks teha. Kas saab koormust väiksemaks? Kas saab rohkem samu tunde paralleelklassides? Kas saab teha nii, et ta ei saa kohe kooli kõige keerulisema sisekliimaga klasse?

Anna hoog sisse kohe ka õpetajate koostööle. Erguta uut õpetajat ja tema kaasteelisi enda tööd lihtsamaks tegema läbi koostöö.

Õpetaja vajab aega

Sellest on palju kirjutatud, et õpetajate töökoormus on nii suur, et tööaja sisse see ära ei mahu. Siin on juhil mõtlemiseks koht, mida tema saab ära teha, et olukorda parandada.

Kas saab mõne ülesande õpetajate õlult ära võtta? Sain just teada, et on koole, kus õpetajad panevad aasta lõpus hinde selle eest, kui hästi on õpilane õpikut hoidnud. Vot see oleks hea koht, kust õpetajate aega napakate tegevuste pealt kokku hoida. Las õpilane teeb seda ise.
Kas saab mõnd ülesannet jagada graafiku alusel? Näiteks õuevahetundi ei lähe kõik õpetajaid, vaid ainult osa ja kordamööda.
Kas saab mõnd ülesannet teha kergemaks läbi koostöö? Näiteks valmistavad õpetajad koos tunde ette nii, et üksteise materjalide abil saab lühema ajaga rohkem tehtud.
Kas saab midagi õpetajate “lauale” lisamata jätta? Näiteks ei võta uut programmi sel aastal koolis kasutusele, vaid harjume enne olemasolevatega. Ei lisa uusi koosolekuid, koolitusi vmt enne, kui on läbi mõeldud, mille arvelt see aeg tuleb.
Kas õpetaja päriselt jaksab ka kõike, mida talt oodatakse? Vahel soovivad õpetajad endale suuremat tunnikoormust, et rohkem palka saada. Aga kui tal on 26 ainetundi nädalas, siis ei jõua ta midagi muud peale klassi ees seismise või teeb 50 tundi nädalas tööd. Mõelge järgi enne, kui sellisele lepingule alla kirjutate.

Õpetaja vajab usaldust

Õpetaja on magistrikraadiga tippspetsialist. Ta teab, mida ta teeb, ja kui ei tea, küsib abi. Kui Sul juhina on tunne, et õpetaja peaks midagi teisiti tegema, siis tuleb kõigepealt küsida endalt järgmisi küsimusi:

Miks Sa arvad, et õpetaja peaks midagi teisiti tegema? Näiteks, kui Sina arvad, et õpetaja ja õpilane peaksid üksteist teietama, aga ühe õpetajaga sinatatakse, siis kas see on Sinu isiklik eelistus või on see kooliülene kokkulepe. Kui on kooliülene kokkulepe, siis on Sul õigus oodata, et ka see õpetaja käitub nii, nagu on kokku lepitud. Samas, peaks õpetajal olema õigus algatada kokkulepete muutmist, kui need on oma aja ära elanud.
Kas õpetaja ise teab, et talt midagi muud oodatakse? Vahel on nii, et õpetaja (eriti uus kolleeg) ei teagi mõnd tava või kokkulepet ja teeb teisiti, sest tema on nii harjunud. Siis tuleb rahulikult vestelda.
Kas õpetaja on suuteline selleks, mida Sina talt ootad? Vahel õpetaja arvab, et ta ei hakkagi seda oskama (nt mõne programmi kasutamine) või tal päriselt puudub oskus midagi teha (nt keeleoskus). Siis vajab ta koolitust ja tuge (nt mentor).
Kas see sobib kokku õpetaja väärtuste ja tõekspidamistega? Vahel tekib koolis väärtuskonflikt või on hoiakud nii erinevad, et neist üle ei saagi. Siis tuleb lihtsalt lahku minna.

Mida vähem juht sekkub õpetajate igapäevastesse tegemistesse, seda parem. Vahele tuleb astuda siis, kui õpetaja tegu on vastuolus kooli väätustega ja/või halb õpilastele. Muul juhul lihtsalt kiida takka ja anna hoogu.

Õpetaja vajab tunnustust

Nagu iga inimene, vajab ka õpetaja märkamist ja tunnustust. Töö väikeste inimestega on kurnav ja väsitav. Õpetajad teevad seda tihti suure missioonitundega. Seda on vaja teistel täiskasvanutel ümberringi märgata ja oma märkamised välja öelda, et jaksu ikka jätkuks.

Väga teretulnud on juhuslik nii suuline kui ka kirjalik, eraviisiline ja avalik märkamine ja hea sõna. Juht peab lihtsalt ise meeles pidama, et ta seda teeks ja iga õpetaja oma osa saaks. Sinna juurde on mõistlik mõelda ka rutiinid või protseduurid, kus õpetajad saavad üksteisele tunnustust jagada. Näiteks saab ühiseid koosolekuid nii planeerida, et hea sõna jaoks aega jääb.

Samas, ei pea mina õigeks õpetajatevahelist konkurentsi. Näiteks aasta õpetaja valimine on ohtlik tee. Kas igal pedagoogil on reaalne šanss saada aasta õpetajaks? Kas mingi aja jooksul saavad kõik selle tunnustuse osaliseks? Kes otsustab ja mille alusel, kes on aasta õpetaja? Õpetaja töö on nii mitmetahuline ja keeruline, et tegelikult parimat on minu meelest väga keeruline välja valida. Kooli töötajatel on erinevad tugevused ja ideaalne on see, kui nad üksteist toetavad, mitte ei konkureeri. Võistlemine hävitab koostöö.

Vahel on vaja ka lastevanemaid ergutada ja julgustada, et nemad kiitust ja tänu avaldaksid. Vanematelt tuleb üksjagu ettepanekuid ja muresid. Sinna juurde kulub ära vähemalt topelt häid sõnu.

Õpetaja vajab infot ja mõjukust

Meie koolid on täpselt nii head kui on meie õpetajad, nii et pedagoog on koolis väga oluline inimene. Seda tuleb kooli juhtides ka silmas pidada. Õpetaja peab olema osaline kooli igapäevases ja strateegilises juhtimises.

Esmajoones peab iga kooli töötaja teadma, mis koolis toimub. Olulistest väljakutsetest ja töövõitudest tuleb avatult ja ausalt rääkida. Ja mitte lihtsalt informeerida, vaid arutada sisuliselt kooliperega, kuidas koos edasi läheme.

Lisaks sellele, tuleb olulisis pikaajalisi otsuseid teha nii, et õpetajatel ja kooli teistel töötajatel on seal määrav sõna. Nemad on ju need, kes võetud suuna reaalselt ellu viivad. Kui nad ei mõista tehtud otsust või see neile tegelikult ei sobi, siis muutust tegelikult ellu ei viida. Pealgi õpetajad tunnevad õpilasi, erinevaid õpetamise viise jne, st neil on teadmised, kogemused ja oskused, mis on vajalikud heade otsuste tegemiseks. Koolijuhist oleks üsna rumal kabinetivaikuses olulisi otsuseid teha.

Õpetaja vajab ka materiaalseid ressursse

Esimesena tuleb loomulikult palk ja sellel ma pikalt ei peatu, sest selle tõstmise vajadus on juba siililegi selge.

Aga siia juurde tulevad ka muud asjad. Näiteks, kas õpetajal on olemas esmavajalikud õppematerjalid ja -vahendid. Päris kõiki toredaid vidinaid ilmselt kooli osta ei saa, aga õpetaja ei peaks endale ise märkmikke ja pastakaid ka ostma. Need on tema töövahendid ja need peavad tulema tööandja poolt. Kas õpetaja saab printida, lamineerida jne? Paljudes koolides on need “teenused” piiratud, kuid tegelikult on õpetajate närvid kallimad kui koopiapaber. Loodushoid on ka oluline aspekt, millele siin mõelda.

Saab mõelda veel, millega saab koolis elu mõnusamaks teha. Näiteks, kui õpetaja saab tasuta lõunat süüa, on see kooli jaoks üsna väike kulu, aga õpetaja kohe üks mure vähem. Kui saab tasuta või soodustusega sporti teha, on jälle üks rõõm juures. Küsi oma õpetajate käest, mis muresid koolijuht lahendada saaks.

Õpetaja tahab õppida ja juhtida

Ülikoolist tulnud õpetaja ei ole “valmis”. Ta tahab ikka juurde õppida ja edasi liikuda. Üks võimalus on käia mööda koolitusi või kolleege ja oma igapäevast tööd klassi ees järjest paremini teha. Teine võimalus on teha “klassikalist karjääri” ja hakata õppejuhiks või koolijuhiks.

Ja lisaks saab mõelda, millistes rollides saab õpetaja veel oma kooli ja õpilasi toetada. Kas ta veab koolis mõnd programmi eest? Kas ta võtab mõne juhtimisfunktsiooni? Kas ta on mentor? Ta ta teeb (sise)koolitusi? Kas ta pakub lisaabi või huviringe õpilastele? Vahel võib juhtuda, et õpetajal, kes on aastaid oma tööd teinud, hakkab igav ja ta sooviks veel midagi teha. Koolijuhi ülesanne on see hetk ära tabada ja siis koos midagi põnevat leida, et õpetajal tekiks veel üks äge võimalus selles koolis end tõestada.

Edasi liikumiseks on vaja pidevat toetavat tagasisidet ja refleksiooni. Mõtle, kuidas saavad Sinu koolis õpetajad tagasisidet ja mis võimalused on neil kvaliteetselt oma töö üle järele mõelda. Tagasiside võib tulla juhilt ja kolleegilt ning ühine refleksiooniaeg võiks olla planeeritud ja kokku lepitud, et see muude tegemiste virrvarris ära ei ununeks.

Õpetaja vajab lugupidamist

Kohtle õpetajat sellena, kes ta on – professionaal. Ta ei ole koolijuhi alluv, vaid võrdne partner ja kolleeg. Küsi õpetajatelt nõu enne, kui midagi otsustad. Uuri neilt, kuidas läheb ja kuidas saad veel paremini neid toetada. Kuula ja õpi. Olen oma kooli õpetajatelt meeletult palju õppinud ja neile üüratu suure tänu võlgu. Tänu neile, on minu kool selline mõnus pesa, kus kõik end hästi tunneme.

Kui koolijuht loob koos õpetajatega töökeskkonna, kus igaühel on hea, siis jäävad õpetajad enamasti ka sinna pidama. Mida tugevamad suhted töökohal kujunevad, seda paremat tööd igaüks teeb.

Posted in Juhtimine | Leave a Comment »

14. aug. 2022

Koolitöötajate läbipõlemisest, motivatsioonist ja mõned lahendusettepanekud ka

Lähenemas on 1. september ja sellega koos on meeldivalt palju haridusteemasid ajalehtede veergudel. Kahju on sellest, et vähem räägitakse sisust ja rohkem probleemidest, mis on seotud tööjõuga haridusvallas. Aga põhjus on selge – Eesti kool on täpselt nii hea, kui on meie õpetajad. Ja meie õpetajad on nii head, kui me laseme neil olla.

Üks habemega teema on see, et õpetajatel on palju tööd. Loe hoolega õpetaja kutsestandardit ja mõtle, kui palju aega kõikide nende tegevuste peale minna võiks. Seda on väga keeruline täpselt öelda, sest nagu iga tööd, on ka õpetada võimalik nii väiksema kui ka suurema kire ja panusega. Igaüks, kes tõelise pühendumisega oma tööd teeb, tunneb ilmselt päris sageli, et väga palju on teha, aga aega on liiga vähe. Mina tunnen seda väga tihti. Vahel teen nädalavahetusel nipet-näpet või võtan ette mõne süvenemist vajava suurema töö. Ma ei tea, mis juhtuks, kui ma seda ei teeks. Tunneksin end halvasti, aga ilmselt kool sellest kokku ei kukuks. Ka pühendunud õpetaja tahab teha rohkem, kui lihtsalt tunnid ära anda. Õpetajalt oodatakse, et ta lõimib õpitavaid teemasid, seob õppesisu “päris eluga”, hoiab iga õpilase edusammudel silma peal, annab rohkelt tagasisidet nii õppijale kui ka lapsevanemale, osaleb kooli arendustegevustes ja üritustel, õpib ise pidevalt ning hoiab häid suhteid õpilaste, kolleegide ja vanematega. Need ei ole sellised asjad, mis ühel hetkel valmis saavad, mis tähendab seda, et tubli õpetaja tahab iga päev veel paremini kui eile ja nii saabki 35 töötunnist hoopis 50 väga kergesti. Just suure pühendumise pealt tuleb läbipõlemine. Väsimus ja stress muutuvad ühel hetkel krooniliseks ja isegi pikast suvepuhkusest ei pruugi enam piisata, et entusiastlikult jälle oma tööd teha.

Ja mida siis teha, et läbipõlemist ennetada? Lihtne on öelda, et tuleb oma tööaega hoolega jälgida ja end juhtida ning õigel hetkel koju minna. Oma tööd armastaval õpetajal on seda raske teha. Õpilaste ja lastevanemate ootused on kõrged, eksamitulemused tulevad, juht tahab, et koolipere osaleks paljudes projektides ja programmides jne. Lihtne on õpetaja lauale panna “asju” juurde. Neid sealt ära enam ei võta. Ja nagu ülal kirjeldasin, õpetaja töö pole kunagi valmis. Alati saaks veel natuke rohkem või paremini. Õpetajatel on väga tugev sisemine motivatsioon – nad tahavad oma tööd teha.

Motivatsioonil on kolm olulist tugisammast: tunne, et ma kuulun, tunne, et mul on piisavalt autonoomiat, ja tunne, et olen meisterlik selles, mida ma teen. Kaks kriisiaastat on iga sammast õgvendanud. Sattusime küll korraga olukorda, kus me pole varem olnud ja pidime jooksvalt kõik ümber õppima, aga samas olime igaüks kodus oma muredega üksi. Kuuluvustunne sai suure hoobi. Lisaks oli vaja kähku leiutada uusi meetodeid, kuidas õpetada, ja me kõik saime teada väga palju erinevaid viise, kuidas e-õppimine ei tööta. Juba saavutatud meisterlikkus justkui kadus ära. Ja kuna tehnoloogiakasutust olid vaja ühtlustada, tehti koolide tasandil otsuseid, kuidas õpetatakse (nt mis kanaleid kasutades), ning isegi õpetajate muidu üsna suur autonoomia muutus ahtamaks. Sisemist motivatsiooni (kuuluvus, autonoomia ja meisterlikkus) ei saa korvata välisega (nt palk). See tuleb nüüd uuesti üles ehitada, aga kriis pole veel päris läbi.

Räägitakse lausa ülemaailmsest hariduskriisist, mille pandeemia endaga kaasa tõi. Õpilastel on õpilüngad ja õpetajad on väsinud. Lisaks tõuseb praegu elukallidus peadpööritava kiirusega, nii et haridustöötajad (ja ka mitme teise valdkonna esindajad) tunnevad, et töötasu ei tõuse sellise kiirusega, nagu peaks. Statistikat mul ei ole, aga tundub, et sel aastal on koolidest kohe eriti palju õpetajaid puudu. Need, kes jäävad, peavad veel rohkem pingutama, sest tunnid tuleb ära anda.

Seega, nüüd tuleb jalad kõhu alt välja võtta, et kriisi mõju haridusele – ja selle kaudu meie tulevikule – leevendada. Mõned mõtted, mida õpetaja ise teha saab, on siin. Motivatsiooni turgutamine on koolijuhi ülesanne, aga ta vajab abi, et vähendada õpetajate väsimust. Minu ettepanekud on järgmised.

Esiteks tuleb kohe mõnuga remontida riiklikku õppekava. See on nii üle koormatud, et õpetaja peab kõvasti pingutama, et materjal “läbi võtta” ja vähe jääb aega olulistesse teemadesse süvenemiseks, lõimimiseks, õppekäikude tegemiseks ja õpitava individualiseerimiseks. Põhimõtteliselt ei sobi omavahel kokku eesmärk (RÕKi õpitulemused) ja ressurss (aeg, mis selleks ette nähtud on) ja see on üks väga suur stressiallikas. Standard ei lähe kokku ka reaalsusega. Ootus on see, et kõik õpilased omandavad kõik õpitulemused sama ajaga. See on võimatu. Tean, et iga aine ja teema on selle valdkonna spetsialistile väga armas, aga meie õpetajate ja õpilaste vaimse tervise ning õppimise kvaliteedi ja tulemuslikkuse seisukohast on vaja riiklik õppekava õhemaks teha.

Remontida tuleb ka seda, kuidas õpetajaid ette valmistatakse. Mulle tundub, et ka põhikooli aineõpetajaid võiks samamoodi ette valmistada nagu algklasside klassiõpetajaid: integreeritud (5-aastane) õpe, kus on suurem rõhk pedagoogikal, ülddidaktikal ja valmistutakse rohkem erinevaid aineid õpetama. (Praegu on põhikoolis õpetajad, kes tihti on väga kitsa aine spetsialistid, kellel on väga palju õpilasi (nt geograafiat on igas klassis üks tund nädalas, mis tähendab seda, et õpetaja õpetab väga paljusid klasse), mis omakorda viib selleni, et iga õpilane saab vähem tähelepanu. Õpilaste seisukohast oleks parem, kui erinevaid õpetajaid on vähem.) Kui õpetaja on võimeline õpetama erinevaid aineid, on ka lihtsam ajutiselt või püsivalt puuduolevaid kolleege asendada. Ja pärast ülikooli lõpetamist võiks alustaval õpetajal olla arstide eeskujul residentuur, kus kogenud kolleegiga koostöös ning väiksema tunnikoormusega õpetajakarjääri alustada.

Ma vähendaksin õpetajate normkoormust. Ametlikult sellist asja ei ole, aga reaalsuses selle järgi õpetaja töö hulka tavaliselt arvestatakse (sest millegi muu järgi ei ole see sama hästi võrreldav ja arusaadav). Tavaliselt annab täiskohaga õpetaja 21-24 ainetundi nädalas. 35 astronoomilise tunniga saab tunnid ära antud, aga rohkemaks aega ei jää. 24 kontakttundi nädalas tähendab, et 18 tundi oma tööajast veedab õpetaja klassi ees. Lisaks on tööpäeva sees veel vahetunnid, mis on ka tööaeg (korrapidamine, paljundamine, materjalide otsimine ja valmis panemine jne). Vahetundide pikkused varieeruvad kooliti ja see, kui palju on õpetajal päeva sees vahetunde, sõltub sellest, palju tal on tunde. Aga ütleme meie arutluskäigu huvides, et nädalas on viis astronoomilist tundi vahetunde. Lisame ka koosolekud. Eks neid on ka erinev hulk, aga ütleme, et tuleb kaks tundi nädalas koosolekuid. Enamasti ei loeta kontakttunnikoormuse hulka ka klassijuhatajatunde, konsultatsioonitunde, järelvastamisi ja olümpiaadideks ettevalmistamist. Selle töö hulk muutub õppeaasta sees. Arvutame praegu kahe tunniga nädalas. Nii, nüüd jääb iga tunni (24 kontakttundi) ettevalmistamiseks, eKooli kandmiseks, tööde tagasisidestamiseks ja muuks taoliseks 20 minutit. See on täiesti ebarealistlik. Mis mõte sellel 35-tunnise töönädala lubadusel on, kui see on tegelikult ebarealistlik ja vastuolus õpetajatele seatud ootustega? Minu ettepanek oleks, et alustaval õpetajal on umbes 10-12 ja kogenud õpetajal 16-18 ainetundi nädalas.

Ma teeks kuidagi nii, et kui klassi täitumise piirnorm on 24, siis on ka klassis maksimaalselt 24 õpilast. Praegu on seaduses tagauks, mis lubab teha hoolekogu nõusolekul palju suuremaid klasse. See ei ole ei õpilaste ega õpetajate huvides. Excelis tundub väga ilus, kui üks õpetaja õpetab rohkemaid õpilasi korraga, sest nii on kuluefektiivne. Aga reaalsus on see, et õpetajat “jätkub” igale õpilasele vähem. Õpetaja annab lihtsalt tundi ega jõua tegelikult igale õpilasele eraldi aega pühendada. Kui klassis on vähem õpilasi, on vähem müra, mis on üks väga suur stressiallikas. Vähemate õpilastega jõuab tugevamad suhted luua ja see toob rõõmu nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Ja ma hajutaksin ka õpilaste ja õpetajate töökoormust aastas ühtlasemalt. See tähendab suvepuhkuse lühendamist, aasta sees puhkepauside pikendamist ja/või tööpäevade lühendamist/tempo maha võtmist. See oleks nii õpilaste kui ka õpetajate vaimse tervise seisukohast hea. Õpilased unustaksid suve jooksul vähem ja sügisel saab kiiremini uute teemadega edasi minna. On peresid, kus kolmekuise vaheaja sisustamine on keeruline ning laps on suure aja üksi ja ekraani ees. Õpetajad ei töötaks end 10 kuuga ribadeks, et siis 2 kuud toibuda.

Ja kõigi haridustöötajate palga tõstmine on praegu juba möödapääsmatu. Siin ei ole enam üldse midagi arutada.

Jah, kõik need muudatused tahavad palju raha ja raha on alati liiga vähe. Pole midagi parata. Kui tahame, et meie õpetajad kestaks, siis tuleb praegustesse ja tulevastesse haridustöötajatesse investeerida.

Posted in Õpetamine, Juhtimine | Leave a Comment »

6. aug. 2022

Arvan, et vene keelt tuleb õppida

Lugesin haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase intervjuud ERRis ja ma ei ole nõus mitme seisukohaga.

Olen nõus sellega, et keel ise ei ole milleski süüdi. Iga keel on äge ja huvitav. Keel on mõistmise ja suhtlemise vahend. Kui valdame rohkem keeli, on rohkem inimesi, kellega suhelda saame, ja rohkem kultuuri, mida selle keskkonnas mõistame (nt raamatuid, mida lugeda). Eesti keele oskajatel on justkui võluvõime – oskame väikest vahvat keelt, mida paljud ei räägi. See on nagu salakeel. Ja meil on pikaajaline traditsioon osata korralikult mitut võõrkeelt. Suured riigid on sellega veidi hädas. See on meie tugevus, mida ei tohi minna lasta. Õpime ikka julgelt erinevaid võõrkeeli, sh vene keelt edasi.

Sõda saab ühel ilusal päeval läbi

Tunnen väga suurt kurbust ja viha selle pärast, mis Ukrainas toimub. Tunnen abitust ja väga-väga suurt ebaõiglust. Loodan, et sõda saab kiiresti ja Ukraina otsustava võiduga läbi.

Usun, et ühel ilusal päeval saame ka Venemaal teha kõike seda, mida praegu teeme teistes naaberriikides – reisime, õpime, sõbrustame, kaupleme. Ühel päeval on Venemaa normaalne euroopalik maa ja vene keele oskust on vaja, et teha äri, ülikoolis õppida ja reisida.

(Ja kui keerata see argument teistpidi, siis niikaua, kuni vastasseis ei ole läbi, on meil vaja vene keelt, et tunda oma vaenlast. Venemaa on meie suur naaber nii heas kui ka halvas.)

Keel kui osa ühisest kultuuriruumist

Eestis on paljude erinevate keelte kõnelejaid. Riigikeel on loomulikult eesti keel ja on eestlasi, kelle emakeel on midagi muud.

Veedan seoses Noored Kooli tegemistega igal suvel kaks nädalat Narvas. Selle linna elanikud on venekeelsed eestlased. Mul on nende inimestega palju ühist – kristlik kultuuriruum, Eesti vabariigi õigusruum, haridus, samad raamatud ja multikad lapsepõlves jne. Nad on meie inimesed, kellel on rikas kultuurielu. Selleks, et nende maailmast osas saada, on abiks vene keele oskamine. Minu jaoks tähendab lõimumine seda, et Eestis elavad inimesed saavad üksteise väärtustest ja kultuurist osa. Selleks on vaja osata nii eesti kui ka vene keelt. Minu jaoks näitab see, et püüan kõneleda oma kaaslase emakeeles, lugupidamist tema ja tema kultuuri vastu.

Keel kui abivahend

Eelmisel suvel käisime perega Leedus. Minu jaoks oli täiesti ootamatu see, et Vilniuse kesklinna hotelli administraator ei osanud inglise keelt ja meie ainus ühine keel oli vene keel. See oli mujal samamoodi – kohvikutes, meelelahutusasutustes ja tavaliste inimestega suheldes oli vaja vene keelt.

Praegu on vene keel meie ühine keel ukrainlastega. Selleks, et aidata, on vaja suhelda arusaadavas keeles. Ukraina keelt ei oska ma üldse, nii et tuleb purssida vene keelt.

Ja üks probleem on mul tulevikus kerkimas veel. Kui abikaasaga midagi salajast rääkida tahame, siis praegu on selleks keelest vene keel (inglise keel juba ammendus, sest lapsed oskavad seda liiga palju). Varsti aga hakkavad lapsed ka vene keelt õppima ja siis on meie salajutul lõpp, sest rohkem ühiseid keeli meil ei ole.

Keele õppimine on tore

Võõrkeele õppimine on tore ajugümnastika. Veel mitte väga ammu õpiti sel põhjusel koolis näiteks ladina keelt. Tänapäeval vaatame keelt rohkem kui vahendit, mitte eesmärki omaette.

Mäletan oma põhikooliajast surmigavaid vene keele tunde. Õppisime käändeid. Tean peast kõiki vene keele käänete nimetusi, aga neid reaalselt kasutada ei oska üldse. Räägingi vene keelt nii, et käändelõpud on juhuslikud ja jube piinlik on.

Õnneks on tänapäeval võõrkeele õppimine tehtud nii lahedaks, et lastele meeldib ka vene keelt õppida. Emilis on imelised vene keele õpetajad, kelle tunnid on huvitavad, mängulised, aga samal ajal ka tõeliselt arendavad. Võõrkeele õppimise juures on äge see, et õppesisu võib olla mis iganes ja õpetajal on väga palju loomingulist vabadust, et õppimist õppijate järgi kohandada.

Lisaks tuleb õppida ka teisi keeli

Olen siiani rääkinud ainult vene keelest, aga tegelikult olen täiesti päri sellega, et õppida tuleb erinevaid keeli nii esimese kui ka teise võõrkeelena. Ideaalses maailmas saaks vanem ja laps valida, mis keeli ta õpib. Reaalses koolis aga piiravad valikuid tihti julguse, ruumi- ja/või inimeste puudus. Sellest on kahju ja peame pingutama selle nimel, et õpilasel oleks rohkem valikuvõimalusi.

Ja veel…

Eestikeelsetes koolides on palju (ja see on tore!) õpilasi, kelle emakeel on vene keel. Tihti õpivad nad keeli samamoodi nagu eestikeelsed õpilased, st eesti keelt eesti keel emakeelena õppekava järgi ja vene keel kui võõrkeel õppekava järgi. See ei tööta hästi. Nii võib juhtuda, et vene keele tunnis on igav, aga tegelikult ei õpi õpilane oma emakeelt korralikult kirjutama või sõnavara jääb ahtaks. Ideaalis oleks nendel õpilastel oma keeleõppe süsteem, aga see jääb ikka ressursipuuduse taha. Õpetajatel tuleb panustada lisaks ja leidlik olla.

Ja toetan täielikult eestikeelsele õppele üleminekut. See on keeruline, aga väga vajalik. See on nende õpilaste parimates huvides, kelle emakeel ei ole eesti keel. Samas, tuleb seda teha targalt, mitte lihtsalt paberil. Ja siin kaadrid otsustavad kõik. Selles protsessis on ülioluline, et õpetajad, kes seda üleminekut reaalselt ellu viima hakkaksid valdaksid eesti keelt ja keelekümbluse metoodikat. Kui teeme seda kuidagi “üle põlve”, siis teeme rohkem kahju kui kasu.

Loe ka: https://www.err.ee/1608857651/peter-pedak-mina-ei-moistnud-seda-keelt-poorasin-selja-ja

Posted in Õpetamine, Õppekava | Leave a Comment »

27. juuli 2022

Õpetaja, valmistu palgaläbirääkimisteks

Igavesest ajast igavesti on liiga vähe nelja asja: infot, raha, aega ja armastust (aka tähelepanu, tunnustus). Kuna inimese loomuses on tahta alati rohkem, kui tal on, siis tundub alati ka nendest puudu jäävat. Küsimus ei ole raha, aja ja armastuse piisavuses, vaid nende targas juhtimises (teadlik valikute tegemine) ja aktsepteerimises, et praegu on nii.

Samas ei tähenda see seda, et töövõtja ei võiks raha, aega ja armastust juurde küsida. Täna kirjutan palgaläbirääkimiste pidamisest. Kuna õppeaasta on algamas ja varsti algab enamikes koolides ka uue eelarve planeerimine, siis on mõistlik praegu valmistuda.

Kust tuleb õpetaja töötasu?

Haridus- ja teadusministeerium maksab kooli pidajale (enamus Eesti koole on munitsipaalkoolid, st kooli pidaja on kohalik omavalitsus) haridustoetust (PGS § 82 lg 3). See sõltub õpilaste arvust ja muudest asjaoludest, aga laias laastus on nii, et mida suurem KOV, seda suurem haridustoetus. Haridustoetusest omakorda kõige suurem osa on õpetajate tööjõukulud (töötasu + maksud). Õpetaja palga alammäär on praegu 1412 eurot (st kui Sa töötad täiskohaga õpetajana, siis Sinu töötasu ei tohi sellest väiksem olla). Sellele lisaks maksab HTM 17% juurde, millega saab töötasu diferentseerida. HTMi arvutuste kohaselt on täiskohaga õpetaja keskmine arvestuslik töötasu 1653 eurot kuus (pean tunnistama, et ma ei tea, kust see number tuleb. Kui hea lugeja teab, palun anna märku). Kuulu järgi arvestab HTM õpetaja töötasu nii, et täiskohaga õpetajal on 21 tundi nädalas ja klassis on 15 õpilast. (Täpne valem on saladus, nii et see siin on põhimõtteliselt kuulujutt.)

Sellele lisaks maksavad mõned kohalikud omavalitsused (eriti Tallinna ümbruses) õpetajate palgale juurde. Mõnel munitsipaalkoolil on võimalik teenida omatulusid ja see annab võimaluse juurde maksta. Erakoolid saavad palku kergitada õppemaksust (millel on aga väga jäik lagi ja arvestades erakoolide muid kulusid, mida munitsipaalkoolidel ei ole, siis ei ole erakoolid sugugi paremas finantsolukorras kui teised koolid).

Igasuguste keskmiste juures tuleb arvestada seda, et me ei tea, milline on õpetaja koormus selle palga juures. Kuna praegu on väga palju pedagooge puudu, aga tunnid on vaja ära anda, siis võib mõnel õpetajal olla küll ilus töötasu, aga sealjuures ka kosmiline tunnikoormus.

Kuidas palgaläbirääkimisteks valmistuda?

Kui Sa arvad, et Sinu töötasu võiks olla suurem, kui ta praegu on, tasub see teema üles võtta. Küsija suu pihta ei lööda, nii et proovida tuleb ikka. Mõtle järgmistele küsimustele.

Kust tulevad Sinu kooli tulud ja kes otsustab, kuidas neid kulutatakse (kes teeb kooli eelarve)? Kui õpetajate töötasu otsustatakse KOVi tasandil, siis on lugu veidi keerulisem, sest siis lihtsalt koolijuhiga vestlustest ei pruugi piisata, aga temast tuleb alustada ikka.
Millal algab kooli eelarveaasta ja millal on õige hetk sõna sekka öelda? Tavaliselt algab kooli eelarveaasta jaanuaris ja järgmise aasta kulusid planeeritakse sügisel. Mida varem enda soovist märku annad, seda parem.
Milline on kooli eelarve koostamise protsess? Kas see sünnib kabinetivaikuses või saab koolipere kaasa rääkida? Kui Sinu koolis eelarve koostamisse kedagi peale juhtkonna ei kaasata, siis on kaks võimalust edasi minna. Kas seda tava muuta või pidada ainult enda palgaläbirääkimisi.
Milline on õpetajate töötasu naaberkoolides? Kui Sa töötad munitsipaalkoolis, siis on tõenäoline, et töötasu on igal pool sama. Aga samas ei pruugi olla – uuri välja! Mõnes koolis on leidlik juht, kes on mõelnud välja viisi, kuidas õpetajatele kõrgemat palka maksta. Palgaandmeid näed siit:
- https://www.haridussilm.ee/ee/tasemeharidus/haridustootajad/opetajate-palgaanaluus/palgaanaluus või
- https://andmed.stat.ee/et/stat.
Kas Sinu koolis on palgaandmed avalikud? Kui ei, palju teised palka saavad? Mõni ei taha sellest rääkida, aga samas pole raha mingi häbiasi. Sellest tasub rääkida.
Kas koolis on selge, avalik ja kokkuleppeline palgakorraldus? Kui kuskil paberil on palgaastmed või muu jäik loogika, mille alusel palk kujuneb, siis tuleb arvestada sellega, et juhil on vähem loomingulist vabadust. Aga samas ei tähenda see, et Su palganumber on kivisse raiutud ja see kokkuleppeline palgakorraldus ei ole ka kindlasti ilmvõimatu muuta.
Mis on Sinu eelis praegu? Kui alles kandideerid tööle, siis oled juhi jaoks tundmatu suurus, aga samas kui oled ainus (korralik) kandidaat, siis saad küsida küll. Kui juba töötad selles koolis, saad seda ära kasutada (vaata järgmist punkti).
Kui väärtuslik töötaja Sa oled? See küsimus ei pruugi klappida Sinu tagasihoidliku loomuga, aga kui tahad palka juurde saada, tuleb tagasihoidlikkus koju jätta. Mõtle, kui kaua Sa oled selles koolis töötanud ja kust paistab välja, kui tugevalt Sa kooli väärtuseid ja põhimõtteid kannad. Mida väärtuslikku Sa oled õppinud ja oskad? Millega oled teistele kooli töötajatele eeskujuks? Mida suudad veel teha, mida praegu ei tee? Tutvu kooli arengukavaga, et end veel paremini “müüa”. Mõtle järgmiste kriteeriumide peale.
- Kvalifikatsioon: kaua ja mida oled õppinud ja mis väärtuslikud paberid Sul on. Näiteks, kui oled “paberitega” keemiaõpetaja, kellel on veel lisaerialaks digipedagoogika ja füüsika, mida kõike saad oma tundides kokku lõimida, on see Sinu väga suur tugevus ja teist sellist õpetajat on väga raske leida. Vahel võivad kasuks tulla ka pedagoogikasse mitte puutuvad õpingud (nt oled õppinud raamatupidamist ja saad neid teadmisi-oskusi kuidagi tööl rakendada).
- Töökogemus: kaua ja mis töökohal oled töötanud. Mida pikema tööstaažiga oled, seda rohkem on sul kasulike teadmisi, oskusi ja kogemust. Samas, kui lõpetasid just või hiljuti ülikooli (või läbisid täiendkoolituse), oled õppinud uusi ja põnevaid metoodikaid ning tead, mida teaduse viimasel sõnal on öelda aju toimimise kohta. Kui oled töötanud pikalt samas koolis, tead täpselt, kuidas teil seal asjad käivad ja oleksid ilmselt hea mentor uuele kolleegile.
- Suhete ja töö kvaliteet: Sinu kolleegide, lastevanemate ja õpilaste tagasiside on väga hea. Sinu tundidest ei taheta puududa, lapsevanemad kiidavad ning kolleegid tahavad Sinuga koostööd teha.
- Töö tulemuslikkus: Sinu õpilaste hinded, eksamitulemused, olümpiaadide tulemused jmt on korras või lausa väga head. Õpilastel, kellel võib-olla teistes tundides on raskusi (erivajadustega õpilased), saavad Sinu aines hästi hakkama, sest oskad ja võtad aega, et neid toetada.
- Valmisolek õppida: Sa oled valmis veel õppima (nt mõne lisaeriala omandama), et oma tööd veel paremini teha.
- Valmisolek lisavastutust võtta: Sa suudad ja tahad veel midagi kasulikku teha, mida Sa praegu ei tee (nt ainesektsiooni juhtimine, õpiabi pakkumine vmt).
- Motivatsioon: kannad tugevalt kooli väärtuseid ja põhimõtteid ja seisad nende eest, kui need küsimärgi alla pannakse või neid rikutakse. Seisad kooli arendamise eest. Toetad kolleege ja innustad pingutama. Sind on koosolekutel kuulda ja näha – pakud ideid, lahendusi ja küsid olulisi küsimusi. Sinu jaoks on oluline kooli õppe- ja arengukava täitmine (too näiteid!).

Mida mitte teha palgaläbirääkimistel?

Esiteks, ära jäta neid pidamata, sest see tundub ebamugav. Kui Sulle pakutakse mingit töötasu, siis alati uuri, kuidas see on kujunenud ja kuidas see edaspidi muutuma hakkab. Küsi ikka rohkem – äkki saadki! Ja kui ei saa, oled vähemalt proovinud.

Ära MITTE KUNAGI ütle, et “ah, ma teeks seda ka tasuta”! Isegi siis, kui Sulle Su töö väga-väga meeldib, küsi selle eest väärilist tasu.

Ära küsi palka juurde, sest Sinu kulud on suurenenud. Tööandjal pole vahet, kus Sa elad või mis autoga sõidad. Praegu on inflatsioon pöörane ja praegu – ainult praegu! – võib seda teemat palgaläbirääkimistel mainida, aga see ei tohi kindlasti olla ainus argument.

Ära ähvarda ära minemisega. Võid viisakalt mainida, et naaberkoolis on sama töö tasu hoopis suurem (las juht uurib siis kolleegilt, kuidas see tal õnnestus), aga ära ähvarda. See murendab usaldust. Kui Sul on juba teine tööpakkumine laual, siis räägi sellest ausalt ja avatult.

Mida öelda, kui see vestlus käes on?

Mõtle läbi punktid, mis on ülal kirjas, ja pane enda argumendid kirja. Kirjutamine aitab mõtteid korrastada ja võtab veidi närvi ka vähemaks. Kui on ikka hirmus olla enne seda vestlust, harjuta sõbraga. On okei, kui uues olukorras end ebakindlalt tunned, aga tegelikult ei saa midagi hullu juhtuda. Kõige halvem variant on ilmselt see, et Sa ei saa palgatõusu, aga vähemalt oled proovinud.

Juhi võimalikud vastused Sinu soovile:

“Ma olen täiesti nõus, et palk võiks olla kõrgem, aga selleks ei ole raha.” Kui raha on pandud teise kohta, siis tõesti ei ole. Siin tasub uurida, kas on võimalik seda raha kuskilt leida. Samas on täiesti võimalik, et seda raha tõesti ei ole, sest kõik ülejäänud kulud on ka väga vajalikud. Siis võib hoopis uurida, kas on võimalik koolil tulusid suurendada.
“Minu arvates on Sinu palk (või õpetajate palk üldiselt) niigi kõrge ja seda ei ole vaja tõsta.” See argument võib tunduda loogiline kohas, kus üldine keskmine sissetulek on väga madal. Samas, Sinu väärtuse kohta ei ütle midagi see, kui palju teised palka teenivad. Kui Sina arvad, et oled väärt kõrgemat palka, rõhuta oma tugevusi.
“Ma ei saa tõsta Sinu palka kõrgemaks kui teistel.” Saab küll. Muidugi on võimalik, et KOVis või koolis on kokku lepitud selge palgakorraldus ja sellest mööda minna ei saa. Siis mõelge, kuidas ümber kujundada Sinu ametikohta või äkki saad omandada lisakvalifikatsiooni. Minu isiklik arvamus on see, et täpselt sama töö eest erinevatele inimestele erinevat palka maksta ei ole ilus. Kui aga üks neist soovib rohkem palka, siis saab ju mõelda, mida ta selleks rohkem teha võiks.
“Minu meelest teeb X palju paremat tööd kui sina ja ma ei tõsta sinu palka.” See on nõme vastus, aga pole võimatu. Eriti nõme on see siin, kui “parem” on koolijuhi arvamus, mitte kuidagi reaalselt mõõdetav suurus, mille olulisuses on varem kokku lepitud. Siin tasub uurida, et mille poolest on tema töö parem ja kui Sa ka paremini tööd teed, kas siis palk ikkagi tõuseb. Sellises vestluses on ilmselt oma tunnete vaos hoidmine kriitilise tähtsusega ja keeruline. Mina tunneksin karjuvat ebaõiglust igatahes.

Vesteldes jää kindlasti rahulikuks ja lahendusmeelseks. Kui emotsioonid üle pea keevad, sunni end rahulikult ja aeglaselt hingama. Kui vaja, ütle, et pead järele mõtlema ja võta aega kaaluda.

Kui vastus tuleb ikkagi eitav, küsi, millal võiks selle teema uuesti üles võtta ja kuidas sellele siis läheneda (nt kas on vaja palgakorralduse põhimõtteid muuta). Kui aga õnnestubki palka juurde saada, lepi kokku, millal tulevad paberid allkirjastamiseks.

Kui töötasu ei tõuse, siis ära anna päris alla. Võimalik on ka muid paremaid tingimusi saada, näiteks:

töö sisu kohandamine (nt siiani oli Sul 22 kontakttundi nädalas, aga nüüd on sama palgaga 20 või langeb Sul mõni lisakohustus ära),
tunniplaani Sinu soovide järgi kohandamine,
transpordikompensatsioon,
füüsilise töökeskkonna muutmine (nt siiani seiklesid mitme klassi vahel, aga nüüd saad oma klassi),
lisapuhkepäevad.

Üsna tavaline viis, kuidas sissetulekut suurendada, on tööd juurde võtta. Näiteks, kui Sul siiani oli 21 tundi nädalas, siis nüüd on 24. Lepingus on töökoormuseks siis ikka 1,0 (sest üle ühe see number minna ei tohi) ja töötunde 35 nädalas, aga reaalne koormus läheb sellest üle. Sa justkui lepiksid direktoriga kokku, et teed sama ajaga rohkem tööd. Oled selleks päriselt võimeline? Juhtuda võib see, et Sa jõuad vähem tähelepanu igale õpilasele pühendada. Või see, et tegelikult on Sul 50 töötundi nädalas. Kas Sa jaksad? Kas Sa tunned siis veel tööst rõõmu? Kas see palgatõus on siis seda väärt? Mõtle need küsimused läbi enne, kui alla kirjutad.

Arvesta sellega, et Sina võid ju kõike küsida, aga juhi vastutus on mõelda ka selle peale, kuidas Sinule tehtavad soodustused mõjutavad teisi (ja vahel ka Sind ennast). Näiteks, kui Sa kaupled välja transpordikompensatsiooni, siis tuleb ka seda teistele maksta (vähemalt minu arvates oleks nii ilus). Või kui Sinu täiskoormus (kontakttunnid) surutakse neljale tööpäevale, siis millal Sa koosolekutel osaleda jõuad. Lisaks tähendavad sellised soodustused kooli eelarvele ikkagi kulu.

Kokkuvõtteks

Õpetaja palk on keeruline teema, sest see raha tuleb maksumaksja taskust, aga selle vahel on (otsuseid teevad) veel kooli pidaja (tavaliselt KOV) ja kooli juht. Õpetajaid on väga palju ja seetõttu ka kõigi palga korraga tõstmine on väga suur kulu. Samas, kui Sina arvad, et Sinu töötasu võiks olla suurem, siis on Sinu ülesanne selle eest seista. Seda võib teha riigi tasandil (tegevus läbi Haridustöötajate liidu, Õpetajate liidu, poliitikas osalemine), KOVi tasandil (osalemine volikogu töös, eelarve koostamisel), kooli tasandil (palgakorralduse põhimõtete koostamisel) või isiklikul tasandil (palgaläbirääkimised üks-ühele). Kui Sul on tunne, et selles vallas on pahasti, siis kõige halvem, mis Sa teha saad, on mitte midagi teha. Ära jää ootama, et keegi teine seisaks Sinu väärilise töötasu eest. Tee seda ise.

Posted in Õpetamine, Juhtimine | 2 kommentaari »

mariakurisoo

Värsked postitused

Arhiiv

Kategooriad

Meta