Tallinnas on kaks nädalat enne kooli algust viiendik põhikoolilõpetajatest teadmatuses, kus nad sügisel õpiteed jätkavad. Õppimiskohustus on, aga kohta, kus seda kohustust täita, pole. Selle olukorra on kujundanud haridus- ja teadusministri määrus, mis nägi ette detailse ajakava põhikoolijärgsesse õppesse astumiseks, ning koolide otsused selle täitmiseks.
Mis on võrreldes varasemaga muutunud?
- põhikooli eksameid ei saa teha uuesti – kui tulemus oli kehv, siis nii jääb (varem sai teha koolieksami, millel olid oma suured puudused; nüüd saab teha järeleksami ainult siis, kui õpilane eksamilt mõjuval põhjusel puudus);
- gümnaasiumisse või kutsekooli astumine toimub pärast põhikooli eksameid (sellest ideest kirjutasin siin ja eelmise aasta kokkuvõtte tegin siin);
- kogu vastuvõtutegevuse ajaraam on ette kirjutatud ministri määrusega, st vastavalt vajadusele seda kool muuta ei saa;
- põhivastuvõtt toimus kuni juuni lõpuni ja juulist algas jätkuvastuvõtt, mis peab kestma 31. augustini.
The devil is in the details
Selline korraldus on endaga kaasa toonud asjaolusid, mis teevad põhikoolijärgsesse vastuvõttu sisenemise keerukamaks – suureneb “keskmiste” tulemustega õpilaste närvikulu, koolide töömaht ning aega kulub rohkem. Kuidas nii?
10. klassi võivad kandideerida kõik, kes on põhikooli lõpetanud, sh ka need, kes on lõpetanud näiteks aasta varem. Kui õpilane on varem saanud matemaatika eksami tulemust koolieksamiga parandada, siis nüüd kandideerib ta samadel tingimustel kui õpilane, kelle tulemus on kivisse raiutud ja seda enam muuta ei saa. Varem lõpetanud saavad eelise, kuigi sellel aastal lõpetanutel on kohustus edasi õppida. Seaduse järgi me ei saa vastuvõtul eelistada õpilast, kes on alaealine, st õppimiskohuslane. Seega niigi tihedat konkurentsi teevad veel pingelisemaks varem lõpetanud.
Õpilane võib kandideerida nii paljudesse koolidesse, kui ta soovib – kas või kõikidesse gümnaasiumijärgsetesse õppeastustesse. Reaalselt kandideerisidki 9. klassi lõpetajad enamasti mitmesse kooli. Tulemuseks on see, et konkursid on koolides ebarealistlikult suured. Kõiki kandidaate tuleb “menetleda” samadel alustel, pingeread muutuvad väga pikaks ja neis edasi liikumine on aeglane. Kannatajaks jäid need, kes ei olnud paremusjärjestustes eriti kõrgel (nt mõni eksam läks kehvemini). Nemad pidid ootama, kuni tipud mitme kooli vahel valisid. Üksjagu tuli ette ka seda, et õpilane ütles jah-sõna mitmesse kooli.
Eksamitulemus võis jääda kehvapoolne erinevatel põhjustel – oli kehv päev (aga ka mitte nii kehv, et arstitõendi saaks), ärevus kasvas üle pea (sellest eksamist sõltub kogu tulevik!) või nõutav oligi kehvasti omandatud (näiteks selle pärast, et aineõpetajad vahetusid väga sageli või olid suisa puudu). Teadmine, et uuesti teha ei saa, tegi seda ainult hullemaks. 9. ja 10. klassi vahele, mis on pigem mõtteline piir, sest õppimiskohustus jätkub, et tekitatud väga karm filter. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui põhikooli lõpueksamid üldse ära kaotataks.
Paljud neist, kes on praegu koolikohata, on selles olukorras matemaatika eksami pärast (kirjutasin sellega seotud jamadest juba aastaid tagasi). Tulemused olid halvad ja see pani uksi kinni, sest paljudel gümnaasiumitel on eelkriteerium, mis välistab kehva matemaatika eksami tulemusega kandideerimise. See ei ole nii laste kiusamiseks, vaid koolid on oma kogemustest järeldanud, et õpilastel, kelle matemaatika eksami tulemus on alla 50%, läheb gümnaasiumi riikliku õppekava omandamine keeruliseks. Kehtiv õppekava näeb ette, et peab pakkuma õpilastele, kellel on põhikoolist õpitulemusi omandamata, lisatuge – ja see on täiesti õige! – siis reaalsuses jääb see erinevate ressursside taha kinni (matemaatika õpetajate puudus, ajanappus). Lisakonsultatsioone ja täiendavaid kursuseid tuleb pakkuda ka neile, kelle eksamitulemus oli kõrgem, sest gümnaasiumi õppekava on ikka mitu kraadi kangem kui põhikooli oma.
Vastuvõtu ajajoon on selline, et kõigepealt on väga-väga pikk aega avalduste tegemiseks (ma ei tea, miks see nii pikk on, sest ühe avalduse tegemiseks läheb mõni minut), siis on eksamid, siis tulevad eksamite tulemused ja siis alustavad gümnaasiumid ja kutsekoolid vastuvõtuprotsessiga. Seega, sel hetkel, kui õpilane teeb avaldusi, ta ei tea, mis tema tulemused on. Ministeeriumil on plaan anda lisaks avalduste tegemise aega ka pärast eksamitulemuste laekumist, et saaks teha avaldusi “adekvaatsemalt”. Iseenesest mõistan, miks see on vajalik. Kui õpilane avastab, et tema eksamitulemused on palju halvemad, kui ta enne arvas, tuleb teha uued avaldused “kehvematesse” koolidesse. Mulle üldse ei meeldi see mõte, et meil on “paremad” ja “halvemad” koolid – peaks olema ühtluskool ja hea haridus peaks olema kättesaadav igale lapsele igas maakonnas, aga saan aru, et nii seda praegu nähakse. Teiseks, on täiesti omaette jama, et eksamitulemused on palju kehvemad, kui õpilane ootas. Kas tema enesehinnang oli ebaadekvaatne (näiteks senine õpetajapoolne tagasiside oli ebapädev?) või eksam läks kehvasti mingite ootamatute asjaolude tõttu (algav viirushaigus, ärevus)? Eks elus tuleb ikka ette üllatusi, aga kui sedalaadi ootamatusi on palju, peaksime korra järele mõtlema, mis on valesti läinud.
Ja selle plaani omaette väga suur probleem on see, et koolidele jääb väga väike ajaaken vastuvõtutegevuste läbiviimiseks. Kriitika siin on täiesti õige. Juba sel aastal oli vähe aega testide ja/või vestluste tegemiseks (võite ju öelda, ärge tehke neid, aga kui koolis on konkurss suurem kui kümme õpilast kohale, on see möödapääsmatu, uskuge mind) ja see nööris koolirahva niigi väga kiirel ajal väga kinni. Olime juba juuni alguses rampväsinud, aga puhkuseni oli veel kuu aega minna. Kui tõmbame selle ajaakna veel rohkem koomale, tuleb vastuvõtutegevusi rohkem automatiseerida, arvulistele tulemustele taandada ja inimkontakti jääb vähemaks. See mulle üldse ei meeldiks.
Koolikohapakkumiste väljasaatmine algas sel aastal 9. juunil ja lõppes 30. juunil. Nii käis see absoluutselt kõikides gümnaasiumites – korraga ja samal ajal. Kõigepealt said tipptulemustega õpilased pakkumised kõikidest koolidest, kuhu nad kandideerisid. Siis oli neil aega kolm tööpäeva mõelda, kuhu nad siis päriselt õppima minna tahavad. Tehniliselt said nad ka mitme kooli pakkumised vastu võtta (kui keegi nii tegi, siis see tuli välja alles juuli alguses). Sellel ajal ülejäänud õpilased ootasid ja muretsesid. Koolikohapakkumisi tuleb teha paremusjärjestuse alusel ja liiga palju korraga ei ole ka mõtet neid saata – ikka nii palju, kui on koolis kohti. Seega mööda pingerida edasi liikumine käis pigem aeglaselt (eriti sellises koolis, kuhu on väga palju tahtjaid, aga kohti on vähe, uskuge mind) ja kui vahele jäid riigipühad, siis eriti aeglaselt. Sageli jätsid kandidaadid lihtsalt kutsele vastamata kulutades niimoodi pingereas järgmiste jaoks kallist aega. Paljude perede jaoks oli see tõeline närvide mäng.
30. juunil tuli see protsess ära lõpetada, kanda vastuvõetud õpilased Eesti hariduse infosüsteemi (siis tuli välja, kui keegi oli vastu võtnud mitu pakkumist ja tuli hakata tegelema sellega, et siiski üks väljavalitud kool alles jääks) ja kui veel oli vabu kohti, alustada jätkuvastuvõtuga, mis on uus haldusmenetlus ja täiesti uus protsess. Näen praegu oma kooli jätkuvastuvõtu pealt, et kandideerivad samad õpilased, kes põhivastuvõtus kevadel. Seega, kui seda katkestust poleks olnud, oleks nad koolikoha saanud kiiremini juba juuli alguses ning närve oleks kulunud palju vähem.
Kahe vastuvõtuvooru mõte on, et kohalik omavalitsus saaks vahepeal seirata, kes on ikka veel koolikohata ja sekkuda. Ma tahaks väga teada, kuidas see KOVi vaates toimis, st kas sellel oli päriselt mõte ka. Kooli vaates tähendas see seda, et meil on 10. klassi vastuvõtt kaks korda ja menetleme samu õpilasi kaks korda. Saime hakata klassikomplekte moodustama alles paar päeva enne septembri algust, mis on õppetöö korraldusega töötavate inimeste jaoks väga keeruline, sest samal ajal on sättimist väga palju (kõige suurem töö on näiteks tunniplaan).
Ministri sõnad, et mõned koolid on jätnud jätkuvastuvõtu hilja peale, on ebaõiglased. Esiteks, nagu ütlesin, kui seda katkestust juulis poleks, oleks need õpilased saanud koolikoha varem. Teiseks, tõesti, koolides töötavad päris inimesed ja neil on vaja puhata. Ka ministeeriumi poolt nähti ette korraldus, et jätkuvastuvõtt algab hiljemalt 15. juulil, aga menetlema võib hakata avaldusi augustis. Reaalsus on olnud siiski, et keegi ikka on tegelenud läbi suve ja ilma puhkuseta e-kirjade ning telefonikõnedega, sest õpilased ja nende vanemad ei võtnud muretsemisest end vabaks. Kolmandaks, vastuvõtt peab toimuma vastavalt ministri määrusele paremusjärjestuse alusel. See on ka praktiliselt vajalik, kui kandidaate on sadu ja neid tahta ausalt kohelda. Paremusjärjestus tuleb ühel hetkel koostada. Kui seda teha liiga vara, jäävad paljud kandidaadid sellest välja. Kui seda teha hiljem, siis peavad kandidaadid ootama. Kui paremusjärjestust koostada mitu korda, seab see kandidaadid ebavõrdsesse positsiooni. Seega oli vaja koolides leida kuldne kesktee ja ära arvata, mis on hea hetk paremusjärjestuse koostamiseks, testide/vestluste tegemiseks ning koolikohapakkumiste saatmiseks. Liiga vara seda teha ei saa.
Näen ja kuulen, et praegu on jätkuvastuvõtus kümneid täiesti tublisid ja toredaid noori, kes kindlasti saaksid gümnaasiumis õppimisega ilusti hakkama. Nendeni juunis lihtsalt mööda paremusjärjestust liikunud koolikoha pakkumiste järg ei jõudnud, sest aeg sai enne otsa. Nad esitasid avalduse jätkuvastuvõtus kandideerimiseks juba juulis (seda siis teist korda sama(de)sse kooli(de)sse) ja on nüüd oodanud. Samas on jätkuvastuvõtus õpilasi, kellel on koolikoht olemas, aga kes veel vaatavad ringi ja kandideerivad ikka, et näha, äkki saab veel kuskile sisse. Muidugi on tore, et tublidel õpilastel on palju valikuid, aga see teeb kandideerimisprotsessi kõigi jaoks aeglasemaks, sest kutsume nad vestlusele, teeme neile koolikohapakkumise, nad mõtlevad selle üle kolm tööpäeva ja siis loobuvad koolikohast. Samal ajal paremusjärjestuses järgmised õpilased ootavad, sest need õpilased, kellel on juba koolikoht olemas, hoiavad mitut kohta kinni.
Selline “toolide mäng” on kooli asjaajamisele väga suur koormus, sest kord infosüsteemi kantud õpilased tuleb lapsevanema korrektse avalduse ja direktori käskkirja alusel sealt eemaldada.
Kusjuures jätkuvastuvõtt peab kestma 31. augustini. Sinna on veel kümme päeva jäänud. Ootan põnevusega, kuidas see välja näeb, et õpilased, kes viimas(t)el päeva(de)l kandideerivad, saavad vastuvõtutegevused läbitud (testid/vestlused, paremusjärjestus?), haldusaktid saavad kooli poolt koostatud, vajalik info ning materjalid jagatud ja klassid komplekteeritud. Suurtes koolides – ja gümnaasiumid enamasti on päris suured – võtavad need tegevused aega.
Mis juhtub järgmisel aastal?
Nagu ka aasta tagasi, olen lootusrikas. Järgmisel aastal võtame kasutusele uue sisseastumise infosüsteemi ja koolikohapakkumiste saatmine peaks minema kiiremaks ning kogu protsess läbipaistvamaks (nt kandidaat näeb reaalaajas, mitmendal kohal ta pingereas on. ka me ei pea vastama kümnetele selleteemalistele telefonikõnedele ja e-kirjadele). Teiseks saavad õppeasutused küsida, millist kooli kandidaat päriselt eelistab. Kui siiani tuli “menetleda” kõiki õpilasi ühtmoodi ja nad kandideerisid paljudesse koolidesse korraga, siis tähendas see suurt koormuse kasvu kõigi jaoks. Õpilase eelistuste arvestamine peaks koormust vähendama kõikide osapoolte jaoks ja vastvõtu kiiremaks muutma. Seega, ma loodan, et teeme suure sammu närvikulu vähendamise suunas.
Loodan ka, et koolirahva jaoks vastuvõtutegevuste ajaakent ei kitsendata (näiteks lükkame koolikohapakkumiste saatmise kuupäeva paari päeva võrra edasi) ning infosüsteemid peavad vastu suurele koormusele tänu põhjalikule ettevalmistusele ning korralikele katsetustele. Usun, et siis on järgmisel aastal närvikulu väiksem ja kõik õpilased leiavad endale hea kooli kiiremini ning suvi jääks nii õpilastele kui ka koolide töötajatele enamjaolt rahulikuks puhkamiseks.
