mariakurisoo

Väga huvitav Arenguseire keskuse raport tõi välja, et mida rohkem ühe kooli õpetajaid käib täiendkoolitustel, seda tagasihoidlikum on selle kooli efektiivsus (kui täpne olla, siis leiti, et madala efektiivsusskooriga koolides käis proportsionaalselt rohkem õpetajaid täiendkoolitustel; leiti negatiivne korrelatsioon, mis ei tähenda iseenesest kausaalsust). See on äärmistelt põnev leid ja pani mind pikalt järele mõtlema. Panen täna kirja, kuhu mu mõtted jõudsid.

Miks on täiendkoolitused halvad õpilaste õpitulemustele?

Koolitusi, kus õpetajad käivad, on väga erinevaid nii teemade, vormi, ajalise jaotuse jm poolest. Nad kipuvad olema suhteliselt lühikesed “sutsud” (sest õpetajate aeg on kallis – arusaadav), mille mõju ei saagi eriti suur olla. Näiteks, kui kujutame ette, et Peeter õpib korrutustabelit nii, et käib ühepäevasel koolitusel, kus talle kõigepealt põhjalikult selgitatakse, mis korrutustabel on ja kust ta tuleb, ja siis ta natuke harjutab, aga pärast koolitust enam üldse korrutamise peale ei mõte, siis on üsna selge, et mõne aja pärast ei mäleta midagi. Kui Peeter osaleks koolitusprogrammis, kus on näiteks poole aasta jooksul neli kohtumist, vahepeal on iseseisvad ülesanded, mida omakorda toetab mentor, siis on vast suurem tõenäosus, et korratabel hakkab külge ka. On veel viise, kuidas Peeter saaks koolitumist tulemuslikumaks teha, aga üldiselt on paljad koolitussutsud üsna halb viis millegi õppimiseks. Aga õpetajate professionaalse arengu edendamiseks, kui tasemeõpe on juba läbitud, väga palju muid variante ei olegi.

Miks on õpetajate koolitused ebaefektiivsed? Mul on järgmised hüpoteesid:

• täiendkoolitustel käivad väga head õpetajad, kes teevad juba niigi nii head tööd, et koolitusel ei ole enam mingit mõju;
• täiendkoolitustel käivad väga halvad õpetajad, kelle puudlikku kompetentsust koolitused ei korva;
• täiendkoolitused on ise nii halvasti läbi viidud, et neil puudub positiivne efekt;
• täiendkoolitused on küll head, aga teemadel, mis ei mõjuta õpilaste tulemusi;
• täiendkoolituste ajal viivad tunde läbi asendusõpetajad, kelle töö tulemuslikkus on nii madal, et koolitunud õpetaja seda ei korva.

(Ülal lingitud raport pakkus napisõnaliselt, et kehvemates koolides käib rohkem õpetajaid koolitustel, ja seetõttu on seal korrelatsioon. Aga miks peaks tugevamate koolide õpetajaid vähem koolitustel käima? Ei tundu mulle rohkem loogiline, kui minu pakutud hüpoteesid.)

Milline nendest hüpoteesidest või milline nende kombinatsioon reaalsust kõige paremini kirjeldab (ja ülal uuringus välja toodud seost selgitab), ma ei tea. Kahtlustan, et tegelikkus on nii keeruline, et ühte konkreetset “süüdlast” ei saa välja tuua. Selle asemel, et patuoinast otsida, teen midagi palju mõistlikumat ehk otsin viise, kuidas edaspidi õpetajate koolitumist paremini korraldada, sest ilma koolitusteta ka ei saa.

Kuidas teha nii, et õpetajate koolitused tulevad õpilastele kasuks?

Koolituse valik. Koolitus on mõjusam siis, kui selle järele on vajadus. Õpetaja võiks valida koolituse, mille läbimine aitaks tal omakorda aidata oma õpilasi kõige rohkem edasi. On kaks ristivastukäivat soovitust: esiteks, valida koolitus, mis arendab edasi Sinu tugevusi, et olla enda kõige tugevamas valdkonnas veel parem, või teiseks, valida koolitus, mis arendab Sinu nõrkusi, et aidata järele mõnes sellises vallas, mis praegu on hõredam. Ma arvan, et mõlemad on täiesti omal kohal, kui oled üsna kindel, et just selle teemaga tegelemine aitab õpilasi kõige rohkem edasi.

Koolituse keskkond. Siin mõtlen ma seda, et ideaalis on see teema selline, mis on koolis parasjagu “kuum” ja millega tegelevad teised selle kooli töötajad ka. Näiteks, kui kooli arengukavas on olulisel kohal kiusamise ennetamine ja sellega tegeletakse mitmel erineval rindel, siis on ka vastav koolitus tulemuslikum. Tee koolituse valik juhi või kolleegidega koos, sest nii on ka pinnas viljakam.

Koolitus töökohal. See on eelmise punkti edasiarendus ja teeks selle kohe mitme suurusjärgu võrra tulemuslikumaks. Kui mingi teema on Sinu koolis väga oluline, siis oleks tõepoolest hea, kui koolitus(ed) toimuks(id) koolis ja suurele osale kooliperest koos. Koolitus võiks olla tehtud spetsiaalselt sellele koolile ja arvestades selle õpilaste ning kollektiivi vajadusi ja eesmärke. See annaks võimaluse pärast koolitust või sessioonide vahel kolleegidel üksteist toetada, teemat üleval hoida ja seda järjekindlalt rakendada.

Koolituse eesmärgistatus. Väga hea õppija teab, miks ta seda asja õpib, ja seab endale mõõdetava ning konkreetse eesmärgi, kuhu ta tahab selle õpikogemuse kaudu jõuda. See paneb rohkem pingutama ja annab märku (ja laseb tähistada!), kui õppimises on tehtud edusamme.

Koolituse kaaslased. Väga hea on, kui koolitusele saab minna ühest koolist näiteks kaks õpetajat (kui koolitus on majast väljas). See tekitab “lahingpaari”, kes saab õpitut omavahel arutada, kontekstualiseerida ja üksteist toetada. Kui üks peab koolituselt mingil hetkel puuduma, saab teine jagada materjale. Koolis saab üksteist sõbralikult nügida ja aidata õpitu rakendamisel. Hästi tore on, kui koolitusel käinud jagavad oma uusi teadmisi-oskusi ka teiste õpetajatega. See aitab õpitut kinnistada ja luua selle rakendamisele soodne keskkond.

Koolituse kestus. Nagu teame, on õppimist mõistlik ajas hajutada – nii jääb õpitu paremini “kinni” pikaajalisse mällu. Seega on mõistlikum valida koolitused, mis kestavad pikema aja jooksul. Sama loogikat järgides on täiesti mõistlik ära teha ka kodused ülesanded.

Koolituse praktilisus. Siin mõtlen ma seda, et pärast koolitust või sessioonide vahel tuleb õpitavat harjutada. Kindlasti tuleb sellega algust teha juba koolitusel olles, aga eriti oluline on õpitut rakendada õiges keskkonnas, st koolis, ja teha seda korduvalt, et õpitu kinnistuks. Ja kui tundub, et ei tule välja, tuleb proovida uuesti.

Koolituse tugi – mentor. Oluline aspekt siinjuures on see, et tulemuslik harjutamine vajab tagasisidet. Ideaalis on õpitu rakendamise juures abiks mentor või kolleeg, kes saab pakkuda juhendamist ja vahetut kriitikat. Mentor ei lase õpitut ära unustada ja rakendamist katkestada ning tema tagasiside aitab õpitud teadmisi-oskusi veelgi edasi arendada.

Koolituse kvaliteet. On ilmselge, et ka koolitus ise peab olema hästi tehtud – tõenduspõhine, õppija vajadusi, eelteadmisi ja -oskusi ning eesmärke arvestav. Meile tunduvad head erinevad koolitused (mõnele meeldib üks koolitaja, teisele teine; mõni tahab rohkem teooriat ja teine praktikat jne), aga üldiselt kehtivad samad printsiibid, mis igas vanuses õppija puhul. Täiskasvanud suudavad end siiski enamasti paremini juhtida ja ei hakka lollitama, kui igav on, nii et nõmeda koolitusega on lihtsam “ära pääseda”. (Kui Sina satud olema see õnnetu, kes valis kehva kvaliteediga koolituse, anna palun koolitajale tagasisidet, et seda ohtu tulevikus vähendada.)

Koolitusele pühendumine. On oluline, et õppija võtaks ka õppimist tõsiselt. Vahel juhtub ka seda, et õpetaja saadetakse kohustuslikus korras koolitusele või on tegemist kooliülese koolitusega, kus tuleb kõigil kohal olla ka siis, kui see ei tundu tähenduslik. Kui koolitus on õpetajale vastumeelne, siis on ilmselge, et ta ei õpi ka midagi. Seega, kui kord on juba koolitusele otsustatud minna, tuleb sellest välja võtta maksimum – olla mõttega kogu aeg kohal ja mitte tegeleda teiste asjadega, teha ära iseseisvad ülesanded jne. Kui Sa pead olema koolitusel, mis Sulle nii vajalik ei tundu, püüa ikka leida midagi, mis Sind edasi aitab. Kui see ei õnnestu, aita teisi – nii on Sinu ajast ja tähelepanust ikkagi midagi kasu.

Koolituja asendamine. Õpetajatele mõeldud koolitusi püütakse sättida vaheaegadele, et oleks vähem jama asendamisega, aga alati see ei õnnestu. Kui asendama peab, tuleb omavahel enne kokku leppida, kuidas seda teha võimalikult hästi. See on õpetaja töö juures üks nõmedamaid asju, et vahel tuleb koolitusel käies teha topelttööd, aga kui koolitus on oluline, siis pole ilmselt sellest pääsu. Hea oleks, kui asendaja oleks sama aine ja/või klassi õpetaja ning materjalid oleksid talle arusaavad ja selged. Asendaja ei tee ilmselt kunagi päris nii häid tunde kui “oma” õpetaja, aga kui on võimalik asendajat valida ja asendustunde korralikult ette valmistada, saab kahjusid vähendada.

Koolituse tulemuslikkuse hindamine. Kui oleme valinud koolituse, mis on vajalik õpilaste edasi jõudmiseks, võtnud aega, et seal kohal käia ja materjal omandada, ning mässanud asendamistega, tahame olla kindlad, et see jama ka seda väärt oli. Enamasti on koolituse tulemuslikkust keeruline väga kindlalt hinnata (oleneb teemast), aga juba enesehindamise ja refleksiooni jaoks aja võtmine annab siin suure panuse. Kui oled koolitusel käinud, mõtle järele, mis Sa õppisid, kuidas seda rakendasid ja mis tulemusi või mõju oled märganud. Abiks võib olla õpilastelt tagasiside küsimine ja kindlasti on siin palju kasu mentori või kolleegide mõtetest.

Olen nõus Kristi Klaasmägiga, kes kirjutab siin, et õpetajaks õppimine ei saa ülikooli lõpetades läbi, vaid jätkub kogu terve karjääri vältel. On väga oluline, et lisaks võimalusele koolituda on olemas ka kolleegide (mentori) tugi. Usun, et nii on koolitusel käimiseks võetud ajast palju rohkem kasu ning tulemuseks on igaühe suurem rahulolu ja õpilaste paremad õpitulemused. Koolitust tasub ses mõttes tõsiselt võtta, et seda hoolega valida, pühenduda ja pärast järjekindlalt rakendada, sest nii saab ka väga hea õpetaja paremaks. Kui koolitustel lihtsalt niisama aeg-ajalt end tuulutamas käia, siis võib tõesti kokkvõttes olla kahju suurem kui kasu.