19. märts 2023

Koolikohustuse pikendamine 18. eluaastani – hea või halb mõte?

Mina olen veendunud, et see on väga hea mõte. Ei hõiska küll enne, kui see on seaduseks saanud, sest saatan on tihti detailides, aga Eesti tuleviku seisukohast on see kindlasti hea.

Küsisin ChatGPT käest, mis ta sellest arvab, ja meil oli selline vestlus (kopeerin selle siia täiesti ilma midagi muutmata):

Selgita, miks on hea, et lapsed peavad koolis käima kuni 18. eluaastani.
Üldiselt on koolihariduse saamine oluline, sest see annab lastele vajalikud teadmised ja oskused, mis aitavad neil saavutada oma elus edu ja õnnestumisi. Siin on mõned põhjused, miks on hea, et lapsed peavad koolis käima kuni 18. eluaastani:

Hariduslikud eelised: Kooliharidus annab lastele vajalikud põhioskused, nagu lugemine, kirjutamine ja matemaatika, mis aitavad neil saavutada edu nii koolis kui ka elus tervikuna. Koolides õpitakse ka teisi olulisi oskusi, nagu suhtlemine, probleemide lahendamine ja meeskonnatöö, mis aitavad neil tulevikus oma elus hakkama saada.

Sotsiaalsed eelised: Kooliharidus pakub lastele võimalust suhelda eakaaslastega ja õppida, kuidas teiste inimestega koos toimida. See on oluline oskus, mis aitab neil suureks kasvades oma tööelus ja isiklikus elus hakkama saada.

Karjääriedu: Kõrgharidus on sageli vajalik hea töökoha saamiseks. Kooliharidus on aga vundament, mis võimaldab lastel arendada oskusi, mis aitavad neil tulevikus oma valitud tööalal edukalt toime tulla. Kui lapsed lõpetavad kooli enne 18. eluaastat, siis jääb neil võimalus kasutamata, kuna paljud tippkolledžid ja koolitused nõuavad kõrgharidust.

Seaduslik kohustus: Paljudes riikides on koolikohustus seaduslik. Seega on oluline, et lapsed järgiksid seadusega ette nähtud kohustusi.

Kokkuvõttes on kooliharidus äärmiselt oluline laste arengu ja tulevase edu seisukohalt. Koolikohustus kuni 18. eluaastani tagab, et lapsed saavad vajaliku hariduse, oskused ja kogemused, mis aitavad neil saavutada oma elus parimaid tulemusi.

Selgita, mis probleemid tekivad, kui koolikohutust pikendatakse.
Koolikohustuse pikendamine võib tekitada mitmeid probleeme, mis võivad mõjutada nii lapsi kui ka kogukonda tervikuna. Mõned peamised probleemid on järgmised:

Perekondlike probleemide suurenemine: Koolikohustuse pikendamine võib põhjustada probleeme peredes, kus lapsel on näiteks vaja hakata tööle või abielluda enne 18. eluaastat. See võib põhjustada suuremat survet perekondadele, kes ei saa endale koolis käimiseks vajalikke kulusid lubada.

Ressursside puudus: Pikem koolikohustus võib põhjustada lisapingeid haridussüsteemile, kuna seda tuleb toetada lisarahastuse ja ressurssidega, et tagada piisavalt ruume, õppevahendeid ja kvalifitseeritud õpetajaid. Kui neid ressursse ei ole piisavalt, võib see mõjutada koolide õpetamise kvaliteeti ja lapse haridust tervikuna.

Lapse motivatsiooni vähenemine: Koolikohustuse pikendamine võib tekitada lapsele lisapingeid ja tekitada tunnet, et nad on sunnitud koolis käima. See võib põhjustada lapse motivatsiooni vähenemist ja võib vähendada nende huvi kooli vastu. Kui lapsel on tunne, et neil ei ole vabadust oma elu juhtida, võib see mõjutada ka nende tulevikuplaane ja -eesmärke.

Koolist väljalangemine: Pikem koolikohustus võib suurendada riski, et lapsed langevad koolist välja. Kui kool on lastele liiga pikk ja nõudlik, võivad nad kaotada motivatsiooni kooli vastu ning jääda koolist eemale. See võib omakorda tekitada probleeme lapse tulevase hariduse ja karjääri seisukohalt.

Kokkuvõttes võib koolikohustuse pikendamine tekitada mitmeid probleeme, mis võivad mõjutada nii lapse kui ka kogukonna elu. On oluline kaaluda nii koolikohustuse pikendamise eeliseid kui ka puudusi ning leida lahendused, mis aitavad tagada laste hariduse ja heaolu.

Kuidas lahendada probleeme, mis tekivad koolikohustuse pikendamisega?
Koolikohustuse pikendamine võib tekitada mitmeid probleeme, kuid neid saab leevendada või lahendada erinevate meetmetega. Mõned võimalikud lahendused on järgmised:

Tagada vajalikud ressursid: Koolidele tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, et nad saaksid oma õppekavasid täiendada, õpilasi toetada ja vajalikke ressursse hankida. See aitab tagada kvaliteetse hariduse ning vähendab riski, et õpilased kaotavad motivatsiooni ja koolist välja langevad.

Toetada peresid majanduslikult: Koolikohustuse pikendamine võib tekitada probleeme peredele, kellel ei ole piisavalt vahendeid koolimaksude ja muude kooliga seotud kulude katmiseks. Seetõttu võib olla vaja luua rahalisi toetusi, stipendiume või muud tüüpi abipakette, mis aitavad peredel koolis käimisega toime tulla.

Pakkuda täiendavaid tugi- ja nõustamisteenuseid: Koolikohustuse pikendamine võib suurendada stressi ja ärevust nii lastel kui ka nende vanematel. Seetõttu on oluline pakkuda täiendavaid tugi- ja nõustamisteenuseid, et aidata õpilastel ja nende peredel probleemidega toime tulla.

Arendada paindlikumat õppekava: Koolid võivad arendada paindlikumaid õppekavasid, mis võimaldavad õpilastel oma huvisid järgida ja individuaalseid vajadusi arvesse võtta. See aitab kaasa õpilaste motivatsioonile ning võib vähendada koolist väljalangemise riski.

Edendada koostööd koolide ja kogukonna vahel: Koolide ja kogukonna vaheline tihedam koostöö võib aidata vähendada koolikohustuse pikendamisega seotud probleeme. Kogukond saab aidata koolidel tagada vajalikke ressursse ja pakkuda täiendavaid teenuseid ning koolid saavad omakorda kaasata kogukonna toetust ja ressursse.

Need on mõned võimalikud lahendused, mis võivad aidata koolikohustuse pikendamisega seotud probleeme leevendada. Lõppkokkuvõttes on oluline kaaluda nii eeliseid kui ka puudusi ning leida tasakaal, mis tagab laste hariduse ja heaolu.

Minu järeldused sellest vestlusest (koolikohustus)

Uuringuid, mis näitavad pikema haridustee kasulikkust on väga palju. Noortel on rohkem oskusi, suurem palk, aga ka parem tervis. Minu arvates on koolikohustuse pikendamine tõepoolest hea mõte iga noore aga ka terve ühiskonna seisukohast.

Tõsi on ka see, et kohustusliku haridustee pikendamine toob kaasa muresid.

  • Lapsi koolis on rohkem – vaja on rohkem õpetajaid, tugispetsialiste, ruume jne. Praegu väidab valitsus, et see on olemas, sest kutsekoolides on suutlikkus kõik soovijad vastu võtta. Aga kui noor ei taha minna kutsekooli, vaid valib gümnaasiumi? Aga kui noore jaoks on juba põhikooli lõpp raske?
  • Teadmine, et PEAB õppima 18. eluaastani võib nii mõnegi õppija motivatsiooni õgvendada. Need on need lapsed, kelle jaoks kool tema praegusel kujul ei sobi. See on lisamure klassijuhatajatele ja tugispetsilistele. ChatGPT-l on õigus – muuta tuleb ka õppekava.
  • Eestis koolis käimine ei ole tegelikult päris tasuta. Vanemad peavad hankima õppevahendid (nt vihikud, pastakad, aga ka toiduained kodunduse tundideks või piletiraha õppekäiguks) ja samal ajal ei saa noor käia tööl. Nii et võib ka Eestis olla peresid, kelle jaoks pikendatud koolikohustus on lisasurve pere eelarvele.

Minu järeldused sellest vestlusest (tehisintellekti võimalused)

Olen täiesti hämmastunud, kui kiiresti, kui korrektse ja kohherentse teksti (eesti keeles!) ChatGPT lõi. Jah, see on üldsõnaline ja ümmargune kohati, aga muidu täiesti arukas.

ChatGPT on ilmselgelt välismaalane ja ei tunne hästi Eesti konteksti. Arvan, et Eestis ei ole palju neid noori, kes jätavad kooli pooleli, sest vanemad sunnivad abielluma. Ma vähemalt loodan, et neid ei ole. Mujal maailmas võib see saatus tabada küll.

Tean, et Emilis on lapsed juba ChatGPT-d kasutanud ja arvan, et selle pruukimist peabki nüüd 21. sajandi lastele õpetama. Tehisintellekt on siin, et jääda, ja meil pole mõtet sellega võidelda. Kas õpetame arutluse ja essee või koodi kirjutamist edasi? On sellel sama kasutegur nagu peast arvutamisel kalkulaatoritega maailmas? Ma ei tea selle küsimuse vastust, aga peame hakkama nüüd selle üle juurdlema.

Kui ma kopeerisin ChatGPT teksti siia, kas ma siis plagieerisin? Või kuidas ma peaksin talle viitama? (Naljaks hetk – jäin mõtlema, kas “talle” või “sellele”.)

Kas on mul mõtet on blogi edasi pidada, kui sama vastuse saab palju kiiremini ChatGPT-st? 😀

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

1. märts 2023

Õppekava ja päris õpilased

Minu head lugejad juba teavad, et mul on päris mitu kana kitkuda põhikooli riiklikku õppekavaga 🙂 Jätkan seda teemat ka täna, aga palju konkreetsema nurga alt. Nimelt tekkis eelmisel nädalal mul väga huvitav arutelu heade kolleegidega, kuidas üht õpilast toetada nii, et õpe annaks talle eduelamuse ja õppekava nõudmised saaksid ka täidetud. Nii et täna kirjutan sellest, kuidas õppekava lubab end erinevatele õpilastele kohandada.

Õigusruum

Eesti põhikooli riiklik õppekava on üles ehitatud arvestusega, et kõik õpilased peavad saavutama kõik õppekavas sätestatud õpitulemused ja need on seal kirjeldatud tasemel “hea”. Just võeti vastu ajakohastatud õppekava, kus on uuendatud õpitulemusi, aga ülal kirjeldatud tingimusi muudetud ei ole. Kuidas see õppekava sobib või ei sobi erivajadustega õppijatele, kirjutasin siin. Täna lähen detailsemaks, sest puutume igapäevaselt õppekava rakendamisel nende küsimustega kokku ning otsime neile aktiivselt vastuseid.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 18 lg 1 sätestab, et “Kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas. Kui muudatuste või kohandustega kaasneb nädalakoormuse või õppe intensiivsuse oluline kasv või kahanemine võrreldes kooli õppekavaga või riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamine või asendamine, tuleb õpilasele koostada riiklikes õppekavades sätestatud tingimustel individuaalne õppekava.” Vähendamise ja asendamine on keerulisemad, sest sama paragrahvi lõige 2 ütleb, et seda võib teha ainult koolivälise nõustamiskomisjoni (Rajaleidja) soovitusel.

PGS § 37 lõige 1 ütleb, et “Õpetajad jälgivad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi.” Kuidas me seda Emilis mõistame, kirjutasin siin. Põhikooli riiklik õppekava (PRÕK) täpsustab seda (§ 16 lg 1): “Klassi- või aineõpetajad jälgivad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet vastavalt õpilase vajadustele. Õpilase võimete ja annete kõrgeimale võimalikule tasemele arendamiseks tuleb põhikoolis selgitada välja õpilase individuaalsed õpivajadused, valida sobivad õppemeetodid ning korraldada diferentseeritud õpet. Põhikool tagab õpilasele, kellel tekib ajutine mahajäämus eeldatavate õpitulemuste saavutamisel, täiendava pedagoogilise juhendamise väljaspool õppetunde” ja lõige 7 lisab, et ” kool võib õpilase individuaalse arengu toetamiseks või tema varasema õpi- või töökogemuse arvestamiseks kokkuleppel õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul vanemaga teha muudatusi või kohandusi õppesisus, õppekoormuses, õppekorralduses ja õppekeskkonnas, kui sellega ei kaasne õppeaja muutumist võrreldes nominaalse õppeajaga ega riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamist või asendamist.”

Praktika

PRÕK ütles, et õpetajad kohandavad õpet ja vajadusel pakuvad lisajuhendamist väljaspool õppetunde. Koolid peavad ise välja mõtlema, kuidas seda teha, ja on tavaliselt korraldanud lisatoe pakkumise järgmiselt:

  • laps saab lisajuhendamist tunnis, nt õpetaja selgitab talle uuesti (kui klassis on väga palju lapsi, on see väga keeruline),
  • koostatakse erinevaid dokumente, nt individuaalne õppekava, käitumise tugikava, individuaalse arengu jälgimise kaart, kuid ilma õpetaja või tugispetsilisti tegevuseta need ei tööta,
  • laps teeb kodus lisaülesandeid, nt mis jäi klassis tegemata; tihti jääb juhendamise koormus lapsevanemale,
  • lapsel on eraõpetaja või käib veel lisakursustel – need on eriti popid põhikooli lõpus, enne eksameid,
  • mõnes koolis on konsultatsioonitunnid (see ei ole järelvastamise tund!), kus õpetaja aitab neid, kes vajavad lisaselgitusi (sinna võib sattuda palju erinevate vajadustega õpilasi, mis kahandab selle meetme tõhustust väga palju),
  • pakutakse õpiabitunde, mille tõhusus sõltub grupi suurusest, koosseisust ja õpetaja meisterlikkusest,
  • õpilasele, kes vajab lisaväljakutseid, pakutakse võimalust osaleda võistlustel ja olümpiaadidel ja neile eelneb lisaettevalmistus,
  • pakutakse tugispetsilisti tuge (kui koolis on vastav inimene olemas), mis sisuliselt võib välja näha erinev:
    • tugispetsialist juhendab õpetajat,
    • tugispetsialist on õpetajale ja/või õpilasele ja/või õpilaste rühmale abiks tunnis,
    • tugispetsialist kohtub õpilastega väikeses rühmas,
    • tugipsetsialist toetab õpilast ühks-ühele,
    • ülal loetletud tugitegevused võivad toimuda väga erineva intervalliga (mitu korda nädalas kuni üks kord kuus näiteks),
  • luuakse eriklass (vana nimega väikeklass), mille tõhusus sõltub sellest, kui palju seal on õpilasi ja kui erinevad on nende erivajadused ning õpetaja meisterlikkusest; eriklassi õpilased võivad osa tunde veeta koos “tavaklassiga”,
  • õpilane saadetakse teise kooli.

Probleemid ja lahendused

Selle süsteemi kõige suurem probleem on see, et PRÕK eeldab, et suurem enamus õpilasi on “normaalsed” ning “erilised” õpilased on erand, kellega saab tegeleda kuidagi möödaminnes. Ja mida jäigem on süsteem, seda rohkem ressurssi läheb tegelikult “eriliste” laste peale. Minu seisukoht on see, et ole olemas “normaalseid” ja “erilisi”, vaid kõik õpilased on omamoodi. Mõistlikum oleks juba terve haridussüsteem üle vaadata sellise pilguga, et erinevused on normaalsed ja nendega tegelemine on igapäevase õppetöö osa, mitte õpetaja või kooli kõrvaltegevus. Õppekava seab lati, millest kõik peavad üle hüppama, mis tähendab seda, et kõige suurem “probleem” on lapsed, kes ei suuda nii kõrgele hüpata. Nendega tegeleb siis lisaspetsialistide meeskond. Kes hüppab kergelt latist üle, võib jääda üldse tähelepanuta, sest tema ei ole probleem.

Järgmine mure on see, et klassis on liiga palju lapsi. Mitte see ei ole “probleem”, et lapsed on klassis väga erinevad (siis pakutakse lahenduseks taseme- või temporühmi). See, et nad on erinevad, on normaalne ja tervitatav. Õpilasi on lihtsalt klassis liiga palju ja need, kes vajavad lisatuge või -väljakutseid, ei saa seda. Vahel neid ei märgatagi. Eestis on olukord, kus suurlinnades kipub õpilaste arv klassis kalduma 30 suunas (väikeste koolide teemasid ma täna hambusse ei võta) ja isegi, kui see on kool, kes valib oma õpilasi, siis on selles klassis tegelikult väga erinevad õppijad koos. Õpetaja ei suuda kõigile neile individuaalselt läheneda. Kool võib muidugi ka ise teha väiksemaid rühmi nii palju, kui jaksab, aga see on väga suur kulu. Reaalsus on see, et koolidel pole raha, et palgata lisaõpetajaid, abiõpetajaid või tugispetsialiste, et ise väiksemaid gruppe moodustada. Viimase aja trend on veel see, et isegi, kui raha on, pole inimest, keda palgata.

Meie õpetajad on väga tublid ja pühendunud. Neil on olemas oskused ja teadmised, kuidas iga õpilast aidata. Pöörane stressiallikas on see, et õpetaja teab, kuidas ja tahab iga last aidata, aga ta ei jõua, sest tal on kontakttunde nii palju, et iga tunni ettevalmistamiseks ja järeltegevusteks jääb heal juhul 15-20 minutit. Ta ei jõua igaks tunniks teha kohandatud materjale väga erinevatele õpilastele. Neid ei ole üldjuhul kuskilt võtta, nii et õpetaja peab need ise tegema. Sealt tulebki kiusatus moodustada tasemerühmi, sest see on õpetajate jaoks lihtsam. Aga tegelikult ei ole see õpilaste jaoks parem.

Järgmine konks on seal, kus tuleb mängu õpilase lisatöö. Kui ta vajab lisajuhendamist, siis mis ajal see toimub? Tema õppekoormus ei tohi tõusta ja ei ole ka mõistlik, et õpilane, kelle jaoks koolitükid on suurem pingutus, neid ka rohkem teeb. Seega, kui tal on konsultatsioonitund või õpiabitund, siis mis ajal see toimub? Kui see on enne või pärast tunde, siis suureneb tema tunnikoormus. Kui see on tundide ajal, siis jääb ta ilma selles tunnis toimuvast. Vahetundi ka ei saa kasutada, sest õpilane (ja õpetaja!) peavad saama ka puhata. Õpilane, kes on võimeline tegema rohkem või keerulisemaid ülesandeid, näeb lisatööd tihti karistusena ja võib selle võimaluse kasutamata jätta.

Ja kui me ka leiame aja, millal õpilane saab rahulikult tegeleda teemaga, mis talle keeruline oli (või mille vastu on tal süvendatud huvi), siis samal ajal “kappab” riiklik õppekava edasi. Vahel on nii, et saame tekkinud õpilünga kinni, aga siis tuleb hakata juba järgmist lappima, mis on tekkinud sel ajal, kui eelmisega tegelesime. PRÕK seab väga konkreetse ja kiire tempo õppimisele, mis väga paljudele ei sobi. Vähe sellest, et see ei anna aega õppe individualiseerimiseks, piirab see ka üldpädevuste ja läbivate teemadega tegelemist. Õpetajad tunnevad, et kuigi see on ilmselgelt oluline, ei ole selleks aega, sest korratabel ja käänamine on vaja selgeks saada.

Ehh, ja siis need hinded. Kas ma arvestan sellega, kust õpilane alustas, ja hindan tema edusamme? Kas tunnustan seda, kui kõvasti ta pingutas? Kas näitan hindega tema saavutust või sooritust? Kui üks õpilane kasutas kontrolltöös valemivihikut ja teine mitte, siis kuidas see kajastub? Kas kõik peavad suutma sama sooritust sama kiiresti? Kui PRÕK on kirjeldatud tasemele “hea”, siis milline näeb välja “väga hea” või “rahuldav”? Mis siis saab, kui hinne on negatiivne? Tuleb järele vastama, aga seis on sama, siis jääbki nii? Kõik õpetajad teavad, et sõnaline kirjeldav tagasiside on palju tõhusam kui hinne, aga tagasiside kirjutamiseks pole aega. Lapsevanemad on ka hinnetega harjunud. Hea on keskmist arvutada ja puha. Aga kuidas tunneb end laps, kes hoolimata pidevast üliinimlikust pingutusest ei saa kunagi “viite”? Või mis motiveeriks õpilast, kes saab “viie” ilma pingutamata?

Ka tugispetsiliste aeg ei ole kummist. Koolil on kohustus pakkuda lisatuge nendele lastele, kellele on see “määratud” Rajaleidja otsusega. Kui ka need spetsilistid on olemas, siis vahel on nad nii üle koormatud, et neid lihtsalt ei jätku. Siis on variant, et eripedagoogi tund ei ole mitte 45 minutit vaid 15 või üks-ühele kohtumise asemel, tegutsetakse väikeses grupis, st see abi jääb järjest õhemaks. See ei ole see, mida see laps vajab, aga valikut pole. Kas ei oleks mõistlikum, et igal õpetajal on kompetentsid, millega toetada iga õpilast? Rajaleidja otsuseni on pikk tee ja laps peab saama vajalikku tuge ka ilma selleta. Tugispetsiliste järele on järjest suurenev vajadus, mida me ei suuda enam ammu rahuldada.

PGS kirjutab, et “kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas”, aga samas peame arvestama sellega, nädalakoormus või õppe intensiivsus ei tohi oluliselt kasvada ega kahaneda ning iga õpilane peab saavutama kõik PRÕKi õpitulemused. Mida me siis võime ja mida ei või? Näiteks võtame sellise õpitulemuse (bioloogia, 3. kooliaste): “õpilane analüüsib sugulise ja mittesugulise paljunemise eeliseid erinevate taimede näitel, võrdleb erinevaid paljunemis-, tolmlemis- ja levimisviise ning toob nende kohta näiteid”. Mis materjale võib õpilane kasutada (kuskil ei ole öeldud, et ta peab seda peast tegema!)? Kuidas võib õpetaja seda teha lihtsamaks või keerulisemaks nii, et see on ikka see sama õpitulemus? Mida tähendab antud näite puhul muutus õppesisus? See otsustusvõimalus on jäätud õpetajale, kuid ilma juhisteta tekitab see segadust. Mul on tunne, et suurem osa õpetajaid on selle otsuse teinud alateadlikult või üldse mitte. Halval juhul on tulemuseks see, et suurem osa õpilastest ei omanda õpitulemust ja see jääbki lihtsalt nii.

Ühesõnaga, minu arvates on vaja teha õppekava ringi, vähendada laste arvu klassis, vähendada õpetajate tunnikoormust, loobuda tsaariaegsest hindamissüsteemist, suurendada õpetajate kompetentsust eripedagoogikas ja luua juurde materjale, mis arvestavad õppijate erinevate tasemete ja huvidega. See kõik on väga suur amps ja nõuab väga palju raha. Nii on. Samas, kui tahame tõepoolest, et iga laps jõuaks edasi, siis samamoodi me jätkata ei saa. Ei piisa ka sanitaarremondist, vaid kogu süsteem on vaja kapitaalselt ringi teha.

Posted in Õppekava, Kaasav haridus | Leave a Comment »

22. veebr. 2023

Mis ma teen, kui õpilane kodutööd ära ei tee?

Eile sattusin kalli kolleegiga arutama, et mis siis teha, kui õpilane õigeks ajaks kodutööd ei esita. Oleme seda koolis päris palju kordi isekeskis arutanud, sest tavalist “malakat” – hinne – meil ei ole. Õpetaja tunneb end justkui relvituna. Jäin selle teema peale mõtlema ja nagu ma ikka mõtlen, kirjutades. Nüüd kirjutangi. Vaatame, kuhu jõuan.

Kujuta ette olukorda, kus Su ülemus annab Sulle järgmiseks kolmapäevaks ülesande kirjutada 200-sõnaline essee teemal “Miks ma tahan olla õpetaja?” (“juuni”, “juuli” ja “august” on kolm sõna, 197 tuleb veel välja mõelda). Sul jääb see tähtajaks tegemata. Mis Sa eelistaksid, mis sellele võiks järgneda?

Karistus ja tagajärg

Igal teol on tagajärg. Vahel järgneb pahale teole ka karistus. Selgitan näite abil, mis minu arvates on nende vahe.

Pille lõhkus ära vaasi. Karistuse variandid oleksid järgmised:

a) Pille jääb millestki heast ilma (telefoniaeg, magustoit, külaskäik sõbranna juurde, taskuraha vmt),

b) Pillele saab osaks alandus või vägivald (karjumine, löömine, nurka panemine vmt),

c) Pille peab tegema midagi, mida ta ei taha teha (nt peseb nõud ära).

Tagajärje variandid oleksid järgmised:

a) Pille koristab katkise vaasi tükid ära ja viskab prügikasti,

b) Pille liimib katkise vaasi kokku,

c) Pille toob uue vaasi.

Mis on karistuse ja tagajärje erinevused?

KaristusTagajärg
Ühel inimesel on võim teise üle ja võimuga inimene surub oma tahte teisele peale.Võrdsed inimesed lepivad kokku, mis on teo tagajärg. Keegi ei kannata.
Tuleb tihti emotsiooni pealt, sest tahaks kätte maksta.Pole emotsionaalne kummagi poole jaoks.
Pole “kuritööga” tegelikult loogilises seoses.On “kuritöö” loogiline tagajärg ja aitab selle tulemusi likvideerida või leevendada.
Ei anna tagasisidet ja seega tegelikku õppimist ei toimu. Võib küll viia edaspidi sama teguviisi vältimiseni (nt Pille hoiab vaasidest eemale), aga “kurjategija” ei pruugi sisuliselt aru saada, mis tema teos halba oli.Aitab aru saada, mis läks pahasti ja mis on selle teo tagajärjed teistele inimestele. Aitab õppida, kuidas sellises olukorras edaspidi toimida ja kuidas halb “korda” teha.
Kuidas mina eristan karistust ja tagajärge.

Niisiis, kui Sul jäi essee kirjutamata, kumba Sa siis eelistaksid – karistust või tagajärge? Kui karistust, siis milline oleks Sinu arvates adekvaatne? Kui tagajärge, siis milline oleks parim?

Lapsi kasvatades puutume ka selle küsimusega päris palju kokku. Vahel on keeruline leida teole loogilist tagajärge. Näiteks kui üks laps lööb teist, siis läheb tihti käiku karistus, mis ülal nimekirjas oli esimesel real (hüvest ilma jäämine). Seda peab kindlasti saatma selgitus, miks oli antud tegu karistust väärt. Muidu jääb see liiga abstraktseks. Täiskasvanute tõsiste kuritegude maailmas on karistamist kindlasti rohkem kui loogilise tagajärje kokku leppimist (nt rahatrahv, vabaduse kaotus, mõnel maal ka silm silma vastu karistused). Samas on ka õigusemõistmine liikumas mõistliku tagasiside eelistamise suunas (harivad programmid, rehabilitatsioon, taastav õigus).

Karistus ja tagajärg koolis

Kui Sa vaatad ülemist tabelit, siis kumba – karistust või tagajärge – on koolis rohkem? Kumba peaks olema rohkem?

Hindeid kasutavas koolis on tõenäoliselt karistamist väga palju rohkem, sest hinne on tihti justnimelt karistus. Kui õpilasel on õppimata või kodutöö tegemata, siis saab õpilane “1” või “X” (huvitaval kombel on neid variante sellistel puhkudel mitu) ja siis on justkui korras. Õpetaja töö on sellega tehtud. Kuritöö on saanud karistuse.

Kui see kodutöö, mis jäi tegemata, jääbki lihtsalt tegemata, siis oli see täiesti ebavajalik ja mõttetu kodutöö ning halvad hinded võib rahulikult panemata jätta. Nii et kui oled kindlal seisukohal, et see kodutöö on ikka vaja ära teha, tuleb kokku leppida (juba enne kodutööde andmist!), mis on adekvaatne tagajärg, ning sellest loomulikult kinni pidada.

Minu arvates on väga adekvaatne tagajärg, kui tegemata kodutöö puhul lepivad õpetaja ja õpilane kokku uue tähtaja, aga siinjuures on väga oluline, kuidas seda teha, et selle tähtajaga nüüd samamoodi ei läheks nagu eelmisega. Selleks:

  • Selgita välja, MIKS see kodutöö jäi tegemata ja kõrvalda see põhjus. Näiteks:
    • õpilaseni ei jõudnud info kodutöö tähtaja või sisu kohta (õpetaja unustas e-päevikusse kirja panna),
    • õpilasel ei olnud aega seda ülesannet teha (nt tähtaeg oli järgmisel päeval, aga tal oli pikk koolipäev ja pärast seda trenn),
    • õpilane tegelikult ei oska seda kodutööd teha,
    • õpilane arvab, et ta ei oska seda kodutööd teha, st tal on taksitavad uskumused või hoiakud,
    • õpilasel oli puudu mingi õppevahend selle kodutöö tegemiseks,
    • õpilasel on trots selle aine või õpetaja vastu (teievaheline suhe on väga halb),
    • õpilasel ei ole kodus sobilikke tingimusi õppimiseks,
    • õpilasel pole oskust end juhtida nii palju, et õigel hetkel õige ülesanne käsile võtta (nt istus arvutis terve õhtu ja ülesanne jäi tegemata),
    • õpilane teab, et ta ei saa nagunii tagasisidet, seega ajakulu ei ole tema jaoks väärtuslik.
  • Kuna põhjused, miks ülesanne on tegemata, võivad igal õpilasel olla erinevad, tee uus kokkulepe võimalusel iga õpilasega eraldi, nii et tema saab aktiivselt selles vestluses osaleda (tagajärg mitte karistus, eks!). Siis te saate otsida põhjuseid, miks ülesanne jäi tegemata, ja lahendusi, et ta ikka tehtud saaks. Vahel on lapsi, kellega seda kokkulepet teha, mitu ja kõigiga eraldi ei jõua. Sellest pole midagi. Püüa see arutelu teha nii, et iga õpilane saaks selles osaleda.
  • Las õpilane pakub ise välja uue tähtaja. Nii õpib ta oma ajakasutuse üle ise mõtlema ja võtab oma õppimise eest suurema vastutuse.
  • Selgita, miks see ülesanne on vajalik – mis oskusi sellega harjutatakse või mis teadmisi kontrollitakse. Selgita, mis see annab Sulle, õpetajale, ja õpilasele. Luba talle head edasiviivat tagasisidet (ja anna siis ka, eks).
  • Räägi õpilasega kodutöö läbi, et Sa saaksid aru, kuhu ta võis kinni jääda, ja aita tal sellest kohast üle saada.
  • Pane õpilased paaridesse või gruppidesse, kus nad saavad üksteist aidata. Leppige kokku viis või kanal, mille kaudu nad tunnivälisel ajal suhelda saavad.

(Kuidas üldse anda mõistlikku kodutööd, kirjutasin siin.)

Mulle tundub nii, et õpilane saab aru koduse ülesande mõttest ja ta oskab seda teha, siis ta ka teeb seda. Kui aga töö on tegemata, saab seda kasutada kui jube head võimalust selleks, et õppida, kuidas lahendada keerulist olukorda ja kuidas plindrist võidukalt välja tulla. See käib nii õpilase kui ka õpetaja kohta 🙂

Posted in Õpetamine | 2 kommentaari »

18. veebr. 2023

Kuidas valida oma lapsele kooli?

Tuleb kevad. See on see aeg, kui paljud pered seisavad otsuse ees, kuhu kooli oma 1. klassi minev juntsu panna. On peresid, kes ei mõtlegi selle peale pikalt ka põhjalikult, vaid valivad kodulähedase kooli, mis on väga hea otsus. On ka neid, kelle jaoks see vastus nii kergelt ei tule ja see on ka väga okei. Täna kirjutan kõigile neile, kes otsivad, ja ka neile, kes ei otsi, vaid soovivad veel oma tehtud valikute üle reflekteerida. See on oluline otsus, sest hiljem valiku korrigeerimine on suur ettevõtmine.

Eesti haridussüsteem on selle poolest tore, et meil on palju erinevaid koole (munitsipaal-, riigi- ja erakoolid) ning vanemad võivad otsustada ka hoopis koduõppe kasuks. Eesti koolides pakutav haridus on võrreldes muu maailmaga ühtlaselt hea. Laps saab minna soovi korral kooli aasta varem, kui ta on kooliküps, või vajadusel oodata aasta kauem, kui ta vajab veidi rohkem kasvuaega. Usun, et meil läheb nii hästi, sest meil on väga head lasteaiad, kus käib suurem osa lapsi.

Mõned mõtted, mida kaaluda koolieeliku toetamisel:

  • Kui Su 6-aastane laps ei käi lasteaias, soovitan leida talle eelkool, kus harjuda teiste lastega koos toimetama ja õpetaja juhiseid kuulama. See on väga hea võimalus koolieluga harjumiseks. Eelkool ei tee paha ka lasteaias käivale lapsele, aga vaatama peab, et ka liiga ära ei väsi. Olen näinud peresid, kes on lapse pannud mitmesse eelkooli. Seda ma vajalikuks ei pea.
  • Võtke lasteaiaõpetaja tagasisidet tõsiselt. Kui lapsel ilmneb arenguline erivajadus, tuleb talle leida õige tugi. Kui õpetaja soovitab pöörduda Rajaleidjasse, kindlasti tehke seda. Mida varem saab laps seda abi, mis ta vajab, seda kiiremini võtab ta eakaaslastele järgi. Abi otsimine ei ole häbiasi.
  • Ärge kiirustage kooli. Vahel tundub, et juba 5-aastane laps on täiesti kooliküps – loeb ja arvutab nagu kulda. Kui 6-aastane laps on ka sotsiaalselt kooliks valmis, siis võib lasteaiaõpetajatega seda kaaluda, aga ei pea. Kooli minek ei ole võistlus.
  • Kui spetsialist soovitab koolipikendust (aasta veel lasteaias), ärge peljake seda. See tõesti aitab last, kes ei ole veel kooliks valmis.
  • Ärge pingutage üle lapse ette õpetamisega. Mõni koolieelik tunneb ise suurt huvi kooliasjade vastu ja siis loomulikult toetage tema uudishimulikku meelt, kuid ärge sundige last lugema, kirjutama, arvutama, kui ta ise seda ei taha. Kui laps on kõvasti ette õpetatud, siis võib tal 1. klassis üsna igav olla. Etteõpetatus saab aga 2. klassis otsa ja siis läheb järsku raskeks. Seda lihtsalt pole vaja 🙂

Kui on aeg küps, hakata kooli poole vaatama (mõni teeb seda juba enne lapse sündi), arutage omavahel, ideaalis kaasates ka last, milline kool teile meeldib. Pakun enda ülevaate erinevatest koolitüüpidest. See ei ole kindlasti terviklik, nii et arvatavasti on koole, mis sellesse liigitusse ei sobi.

Kodulähedane kool“Eliitkool”Erakool
AsukohtTõenäoliselt kodule kõige lähemal ja laps saab ise kooli ja koju (koolibuss?)Tõenäoliselt kesklinnas ja laps saab käia ühistranspordigaErinevad asukohad, mõelge läbi logistika
PedagoogikaPedagoogilised valikud on üldjuhul samad, mis selles koolis, kus Sinagi käisidOluline on kõrge akadeemiline sooritus, pedagoogika on traditsioonile, õpilaste õpikoormus suurErinevad pedagoogilised valikud, alternatiivpedagoogika (nt Waldorfkoolid), mõelge läbi, kas see vastab teie pere ootustele ja väärtustele
KuludKool on tasuta, aga lisanduvad kulud õppevahenditele, õppekäikudele jmt-leKool on tasuta, kuid lisanduvad samad kulud, mis munitsipaalkoolis, ja vahel ka annetuste kogumineÕppemaks, mille sees võivad olla erinevad kulud – uuri hoolega järgi, mis sellele lisandub!
SuurusLinnas asuv kool võib olla väga suur ja suurte klassidega, maal asuvad koolid on väiksemad või lausa väga väiksedTavaliselt väga suured koolid, klassis võib olla lausa 30 õpilastEnamasti väikesed koolid ja väiksemad klassid
SulgemisohtVäga väiksed koolid võidakse sulgeda, aga suured koolid püsivadTihti on püsinud aastakümneid, mõned lausa aastasaduErakoolid tulevad ja lähevad kiiremini, kui munitsipaalkoolid, aga suuremate tulevik on kindlam
KlassidMõni on 1.-6. klassini, mõni 1.-9., mõni 1.-12. klassEnamasti 1.-12. klass, mõni ka ainult 10.-12. klassEnamasti 1.-9. klass, mõnel on ka gümnaasiumiosa
VastuvõttKõik piirkonnas elavad lapsed võetakse vastuKatsed, st parimad võetakse vastuVahel katsed, vahel loositakse koolikohad
“Kirvega” Eesti koolitüüpide jaotus

Pedagoogilise valikud peavad kirjas olema kooli õppekavas, mis on nagu põhiseadus. Kogu õppe- ja kasvatustöö peab käima selle järgi. Tihti on tegemist väga pika dokumendiga, aga kindlasti on mõistlik sellega uuel lapsevanemal tutvuda. Panen siia kirja, mis erinevaid valikuid saavad koolid oma õppevas teha. Kui õppetöö on üles ehitatud kuidagi ebatavaliselt, uurige kindlasti, miks on tehtud selline valik. Siis avalduvad kooli olulised (ja tegelikud!) väärtused ja põhimõtted.

  • Kas lähtutakse riiklikust õppekavast, IB-õppekavast või mõnest muust alternatiivpedagoogilisest õppekavast? Need kõik peavad olema riiklikult tunnustatud, muidu ei saa kool tegevusluba, aga nad võivad üsna erinevad olla.
  • Kuidas on õppetöö üles ehitatud? Tavaline aineõpetus, üldõpetus, projektõpe, probleemipõhine või avastusõpe? Kuidas iganes erinevat õppesisu õpetatakse, peavad õppekavas nõutavad õpitulemused realiseeruma. Kui õppekavas on kirjas midagi eksootilisemat kui tavaline aineõpetus, tasub õpetajatelt või lastevanematelt uurida, kuidas see päriselus välja näeb.
  • Kuidas realiseeruvad riikliku õppekava üldpädevused ja läbivad teemad ehk kuidas kasvatakse lastest häid inimesi? 21. sajandi maailmas on kõige olulisemad kriitilise mõtlemise, suhtlemis- ja koostöö- ning iseseisva õppimise oskus. Kindlasti uuri, kuidas see kool nende teemadega tegeleb. Õppekavas on tihti selle koha peal umbluu või koopia riiklikust õppekavast, sest tavaliselt keskendutakse aineõpetusele, aga ausõna – see on see, mis on päriselt oluline.
  • Millised näevad välja selle kooli õppetunnid? Kui pikad nad on? Millal algab ja lõppeb õppetöö? Kui pikad on vahetunnid ja mis seal toimub? Mõistlik on minna kooli vaatlema, et oma silmaga näha.
    • Väga hea indikaator kooli tegelike pedagoogiliste valikute kohta on klassiruumid. Näiteks kui klass on täis laudu-toole ja need on ükshaaval näoga õpetaja poole, siis on võimalik, et seal on üsna vähe lastevahelist koostööd. Vaata ka, mis on seintel. Kas seal on abimaterjalid (õppimise seisukohast väga hea!), laste tööd vmt? Vahel on seinad tühjad, sest seintele ei tohi midagi kleepida (värv tuleb maha). Sellest on väga kahju. Kas klassis on lauamänge, raamatuid jmt?
    • Kooli õppekava võib rääkida aktiivõppest, aga tegelikult seisneb enamik tunde selles, et õpetaja räägib ja lapsed kuulavad. Heas koolis on tunnid vaheldusrikkad ja õpilane on seal aktiivne õppija ja tegutseja. Klass ei ole enamasti vaikne, vaid seal võib olla päris mürgel, kui toimub ka päris õppimine. Klass võib ka päris segamini olla 🙂
    • Kas tunnid on 45 minutit pikad või on valitud mingi teine pikkus? Miks? 1. klassi laps ei jaksa isegi 45 minutit keskenduda. Kas vahepeal on pausid?
    • Mis kell hakkavad tunnid? Hea algus on kl 9, aga kui algavad varem, siis miks? Mis kell lõppevad ja mida saavad lapsed teha pärast koolipäeva?
    • Kas lapsed saavad piisavalt aega süüa ja kas on ka õuevahetund, mis on väga kasulik lapse aju, silmade ja kehalise arengu seisukohast? Mida lapsed teevad vahetunnis? Hea märk on see, kui lapsed mängivad ja müravad, mitte ei istu telefonides. Vali oma lapsele kool, kus lapsed ei kasuta enda nutiseadmeid (telefonid võivad lausa keelatud olla). Teed sellega oma lapse ajule ja suhtlusoskuse arengule suure teene! Mõnes koolis on telefonid algklassides keelatud, aga suurtele lubatud. See on pool rehkendust ja parim on selline kool, kus nad pole üldse käepärast.
  • Kuidas veedetakse liikumise tunde? Kus? Kas kehaline kasvatus on ikka, nagu meie lapsepõlves, normipõhine või on uus ainekava jõudnud ka sellesse kooli, st proovitakse väga palju erinevaid spordialasid, lapsed õpivad oma keha tundma ja arendama ning leiavad endale meelepärasel liikumisharrastuse?
  • Kas ja kui palju on koduseid töid? 1. klassis ei tohi anda koduseid töid üldse, aga seda ikka tehakse. Mõnes koolis on tava, et laps veedab kodus õppides veel tunde. Miks? Laps võiks kodus lugeda, mängida ja perega või hobidega mõnusalt aega veeta. Kui ta koolis vajalikke asju selgeks ei saa, siis võiks mõelda, kuidas koolis tõhusamalt õppida. Kui suuremates klassides on mõtestatud kodutöid, siis see on hea. Sedaviisi saab laps õppida oma aja juhtimist ja õppimise planeerimist.
  • Mis klassidest algavad erinevad võõrkeeled ja mis need on? Kas ja milliseid valikuid saab teha? Mõtle oma peas ka sellele, et kui valid väga ebahariliku keele, võib see hiljem teha kooli vahetamise keeruliseks.
  • Kuidas arendatakse laste digipädevusi? Enda nutiseadmest on mõistlik koolipäeva sees eemale hoida, aga ikka tuleb õppida, kuidas digivahendeid eesmärgipäraselt, mõistlikult ja ohutult kasutada. Mis seadmed koolis on? Kui tihti neid kasutatakse? Kuidas juhendatakse lapsi digiturvalisuse ja -hügieeni vallas?
  • Kuidas käib hindamine? 5-palli süsteemis hindeid ei ole vaja panna. See on harjumus, mis on pärit tsaariajast (!) ja on tegelikult õppimise seisukohast kahjulik. Kui numbrite 1-5 asemel on tähed, sõnad, lilled vmt, siis sisuliselt ei muuda see midagi. Oluline on edasiviiv tagasiside. Uuri selles koolis käiva lapse vanema käest, kas ja kui palju tuleb head edasiviivat tagasisidet.
  • Mis ootused on lastevanematele? Kahjuks on koole, kus lapsevanemaid kardetakse ja neid püütakse koolielust kaugel hoida. Vali kool, kuhu ka vanem on teretulnud, aga kus ei panda vanemale kooli kohustusi, nt kodus last igal õhtul õpetada. Õpetamine on kooli ülesanne. Vahel on muidugi koostöö vajalik, aga see, et vanem teeb lapsega koduseid ülesandeid, peaks olema erandjuht. Vanema ülesanne on tagada piisavalt und ja liikumist, tervislik söök ning turvaline kodune keskkond.
  • Kuidas toetatakse erivajadusega õppijaid? Kas õpetajad suudavad pakkuda individuaalset tuge tunnis või tunnist väljaspool? Kuidas? Millised tugispetsilistid on koolis olemas ja kuidas nende jutule pääseb? Kas moodustatakse taseme- või temporühmi (need on õpetajatele mugavad, kuid õpilaste seisukohast ebatõhusad)? Kui koolis on palju eriklasse (vana nimega väikeklassid), siis uuri, mille alusel need moodustatakse. Tihti pannakse sinna kokku erinevate erivajadustega õpilased ja seal eriti õppimist ei toimu. Kui palju saavad eriklasside õpilased veeta aega koos “suurte” klassidega? Tegelikult on igale õpilasele parim, kui tema klassikollektiivis on palju täiesti erinevaid indiviide. Tal kujuneb adekvaatsem mina- ja maailmapilt, õpib abi küsima ja abi pakkuma ilma ebavajalike emotsioonideta ning aktsepteerima, et inimesed on erinevad ja see on tore.
  • Kui kooli kodulehel või fuajee seinal on palju logosid (nt KiVa kool, Ettevõtlik kool, Tervist edendav kool jne), siis uuri, kas ja kuidas need päriselt ka koolielus realiseeruvad.

Kui hakkate konkreetset kooli valima, mõelge järgmiste küsimuste peale.

  • Kuidas hakkab laps koolis käima? Kas ta saab seal ise käia või peavad vanemad iga päev tooma ja viima? On koolibuss? Saab kellegi teisega sõitu jagada? “Taksotegemine” muutub üsna kähku tüütuks.
  • Mis on teie pere jaoks kooli juures kõige olulisem? Akadeemilised tulemused, turvaline õhkkond, kogukond, väärtused? Soovitan tutvuda erinevate koolidega, et oma eelistuses selgust saada kas või ebanäidete kaudu. Ja veel on oluline see, mida laps soovib. Tema peab ju selles koolis käima hakkama. Kas soovib lasteaia sõpradega koos jätkata? Tahab, et seal oleks toredad huviringid?
  • Kas ja kui palju olete nõus hariduse eest maksma? Erakoolides on õppemaks – uuri, mis on selle sees ja mis ei ole. Munitsipaalkoolides tuleb ise osta õppevahendid, tasuda õppekäikude eest jmt. Mõnes koolis on kohustuslik koolivorm ja see võib olla päris suur kulu. Mõne kooli juures on sihtasutus, mis kogub (loodetavasti vabatahtlikke) annetusi.
  • Kas laps vajab eritingimusi? Kui jah, kas selles koolis pakutakse neid?
  • Milliseid lisateenuseid pakutakse? Näiteks huviringid, pikapäevarühm jmt. Kas need maksavad midagi?
  • Millised on sportimisvõimalused? Kas pakutakse eritoitu (nt laktoosivaba)? Mis võõrkeeli õpetatakse? Käige erinevates koolides või rääkige tuttavatega, kelle lapsed käivad erinevates koolides, et saada ideid, mida üldse uurida.
  • Millal toimub õpilaste vastuvõtt? Mis dokumente on vaja esitada? Era- ja eliitkoolidel kipub vastuvõtt olema palju varem kui kodukoha koolides.
  • Mis ootused on koolil lastevanematele? Seda tasub uurida selles koolis käivate laste vanematelt, sest tihti lähevad teooria ja praktika lahku.
  • Kes on 1. klasside õpetajad? Mis on nende ootused ja käekiri? Direktor ajab selle peale tõenäoliselt udujuttu, aga sisukamat infot saab teiste lastevanemate käest.

Mida ma vanemana tegema peaksin, et valida hea kool?

  • Kuula oma last ja tema lasteaiaõpetajaid, kas on erisoove või -vajadusi. Isegi, kui Sinul on väga kindel eelistus, anna neile võimalus ja kuula tõesti ära. Sellest võib hiljem tulla suur jama, kui õigel hetkel sellele infole tähelepanu ei pööra.
  • Tutvu erinevate koolide kodulehtedega ja uuri kooli väärtuste ja põhimõtete kohta.
  • Käi kohapeal mitmes koolis, et küsida ära kõik oma küsimused ja veenduda, et see kool Sulle ja lapsele meeldib.
  • Soovi korral tee avaldus mitmesse kooli. Küll jõuad ära öelda.
  • Räägi huvipakkuvate koolide õpilaste, õpetajate ja lastevanematega. Nemad räägivad, kuidas asjad päriselt on.

Kokkuvõtteks panen südamele, et vali kool oma lapsele mitte iseendale. Kool peab sobima ja meeldima talle. Valige kool, mis klapib teie väärtustega, sest kui seal ilmneb ebakõla hiljem, oled paraja portsu otsas.

Loe ka siit, milline on hea kool: https://mariakurisoo.com/2022/10/15/milline-kool-on-hea-kool/.

Posted in Vanemlus | Leave a Comment »

9. veebr. 2023

Hariduse probleemid tulevad hirmust

Valimiste aeg on tore, sest räägitakse lähemalt ühiskonna valupunktidest ja nende lahendusvõimalustest. ERR tegi ka toreda kokkuvõtte sellest, mis nelja aastaga tehtud on (vaata saadet “Haugi mälu”). Sellest võiks välja arendada korraliku enesehindamise ja aruandluse. Sealjuures on huvitavad eri maailmavaatega ühiskonnagruppide avaldused, mis on valesti ja kuidas neid probleeme lahendada. Selgelt tuleb välja, mis on kellegi jaoks oluline ning mis on nende jaoks tehtavad arendused ja mis mitte.

Haridus on selline põnev eluvaldkond, millega on kõigil isiklik ja põhjalik kokkupuude. Võib-olla isegi sügavamalt kui näiteks meditsiiniga, sest on inimesi, kes ei puutu tervishoiuga aastaid kokku, aga koolis peame kõik vähemalt üheksa aastat käima. Seetõttu on meil igaühel hariduse teemadel midagi öelda ning see on sügavalt põimunud igaühe väärtushinnangutega.

Näiteks kaasava hariduse teema on inimõiguste ja väärtuste teema. Kui usume sellesse, et igaühel, sõltumata tema erinevatest omadustest, on õigus väga heale haridusele, siis me ei saa ilma kaasava hariduseta kuidagi edasi minna. Isegi kuidas-küsimusele ei ole liiga palju erinevaid lahendusvariante, sest teaduslik teadmine on andnud meile häid vihjeid selle kohta, mis on lastele hea ja mis mitte nii väga. Ka õppekeele küsimus ei ole pelgalt instrumentaalne, vaid tugevalt seotud väärtuste (ja praegu ka hirmudega). Need vaidlused, mida kuuleme ja näeme ajakirjanduses, peegeldavad iga kõneleja väärtushinnanguid, ootusi ja kartuseid.

Minu hinnangul on kõige suuremad mured praegu hariduses järgmised:

  • osa lapsi ei jõua edasi, sest tema vajadusele sobivat õppekeskkonda ei ole koolil pakkuda (kaasav haridus),
  • õppe sisu ja vorm on maha jäänud 21. sajandi elust ja ootustest (õppekava sisu ja õppetöö korraldus),
  • õpetajatest ja teistest koolitöötajatest on terav puudus (ebakõla vastutuse ning tunnustuse vahel).

Kust need tulevad?

Me oleme kunagi kokku leppinud, et õpetame korraga suurt hulka õpilasi ja ootame kõigilt samasuguseid tulemusi. Siis jaotasime ühevanused lapsed klassidesse. Üldjuhul on ühe kooli lapsed pärit ühest naabruskonnast (süveneb segregatsioon, aga nii on mugavam ja lihtsam). Leppisime kokku ka, et on teatud ained (nt matemaatika, loodusõpetus jne) ja igal ainel on eraldi õpetaja (v.a esimesed klassid). Otsustasime, et teatud vanuses lapsed peavad koolis käima kuni kindlaks määratud vanuseni ning sooritama ühesugused eksamid.

Me oleme need kokkulepped teinud ühest küljest selle pärast, et see on kulutõhus (30 lapse õpetamine korraga on odavam kui jagada need lapsed nt kolme rühma eraldi õpetajatega), tundub lihtsam (ühesugused lapsed on koos koolis ja grupis) ja me kardame, et kui me õppekava ja eksameid ette ei kirjuta, siis õpilased ja õpetajad ei pinguta piisavalt. See viimane on hirm, mis on mõistetav, sest tegemist on meie lastega. Kõik tunded on oluliselt tugevamad, kui mängus on lapsed. Eriti enda omad. Seega oleme kokku pannud õppekava, et olla täitsa kindlad, et õpitakse tähtsaid asju ning teeme eksameid, et kontrollida, kas siis on õpitud ka.

21. sajandi alguses oleme jõudnud kohta, kus see kokkuhoiusoovist ja kontrollivajadusest kujunenud koolisüsteem enam ei tööta. Kõik lapsed on olnud alati erinevad, aga oleme nüüd õppinud seda märkama ja toetama ning väärtustama. 30 last klassis ei ole enam sisuliselt tõhus, sest hea õpetaja teab, et ta ei saa õpetada 30 last ühtemoodi. Kui tal on kümneid lapsi klassis, siis ta lihtsalt peab tegema mitu tundi korraga (individualiseerima ja diferentseerima), mis on väga keeruline. Tekib vajadus palgata palju tugispetsialiste, mis muudab ka kulutõhususe küsitavaks. Nüüd tuleb lihtsalt leppida tõsiasjaga, et kõik lapsed on erinevad ja neid ei saa suures grupis koos ühtmoodi õpetada, isegi siis, kui Excelis see välja ei paista.

Jäik õppekava, hinded ja eksamid ei taga õpitulemusi, kuigi paberil või vaistlikult see võib tunduda loogiline. Isegi kui teeme neid veel jäigemaks ja hindame eksameid veel rangemalt, ei taga see tulemusi. Oleme õppekava küll remontinud, aga see on pigem sanitaar- mitte kapitaalremont. Inimesed, kes õppekava kirjutavad, on oma aine fanaatikud, mis on tore, aga kaotavad silmist suure pildi ja mul on tunne, et vahel ka õpilase. Hindeid pole tegelikult üldse vaja panna. Eksamid ja hinded on võimu instrumendid, mis tulevad hirmust kaotada kontroll. Tagasisideväärtust hinnetel ja eksamitel peaaegu et ei ole. Kui koolisüsteemis pole tagasisidet, pole ka õppimist.

Õpetajal on tunne, et ta on võimatu ülesande ees – õpetada sadu õpilasi ühe mõõdupuu järgi, suurtes gruppides ja samal ajal tundes, et ta ei jõua iga lapseni ega suuda suurt osa neist edasi aidata. Teda kontrollitakse (eksamid), aga tuge on vähe või pole üldse mitte. Õppekava on mahukas ja üsna detailne, aga kuhu sinna mahub õpetaja ja õpilaste individuaalsus, huvi ja vajadused? Kuhu mahub inimeseks olemise kõrge kunst?ˇÕpetajal tekitab stressi suur lahknevus tema soovide, ideaaline ning reaalsuse vahel. Tahab palju enamat ning vajalikumat, aga ei saa või ei jõua.

Ülal nimetud probleeme ei saa lahendada neisse rohkem raha mattes. Haridustöötajate palka tuleb edasi tõsta, aga see üksi ei liigu isegi mitte lähemale nimetatud suurte probleemide lahendamisele.

Mis on minu arvates leevendus?

Meil on vaja püüda lahti lasta oma hirmudest ja kontrollivajadusest. Usaldame haridustöötajaid, kes on oma valdkonna tippspetsialistid ja tunnevad õpilasi. Nad vajavad tuge, mitte ülereguleerimist.

Esiteks on vaja muuta õppekava nii, et see on paindlikum (kirjutasin sellest siin) ja õpetajat toetavam. Viimane tähendab seda, et lisaks õpitulemustele on õpetajaraamatud ja muud materjalid, kus on õppesisu erinevatel tasemetel. Ainekeskseid õpitulemusi peab olema selgelt vähem ja üldpädevustele keskendumist rohkem.

Teiseks muudame õppekorraldust nii, et õppegrupid on väiksemad, paindlikumad ja arvestavad pigem õpilaste vajadusi, huvisid ja reaalset arengut, mitte bioloogilist vanust. Ärme pane hindeid, vaid anname sisulist edasiviivat tagasisidet (loe siit). Muudame eksamikorraldust nii, et ta annab tagasisidet õigeaegselt, mitte siis, kui kool on juba läbi (kirjutasin siin).

Kokkuvõttes on vaja õppekorraldust muuta paindlikumaks ja inimnäolisemaks, usaldavamaks ning erinevusi väärtustavamaks. Sinna suunas on meie ühiskond tervikuna teel. Aitame haridus järele.

Kuula ka väga head saadet: Kersti Kaljulaid (h)arutab.

Posted in Refleksioon, Uncategorized | Leave a Comment »

3. dets. 2022

Õpetajate kvalifikatsioonist ja ebaõiglusest

Minu lähemad kaasteelised teavad, et olen väga kirglik igasuguse mõõtmise teemal. Usun siiralt, et kõike on võimalik mõõta, lihtsalt peame kokku leppima meie jaoks usaldusväärsed ja piisava seletusjõuga indikaatorid. On asju, mida on ilgelt keeruline mõõta, nt armastust, headust, õiglust ning eriti koolitöötajate pädevust.

Selleks on välja mõeldud erinevaid indikaatoreid ja vahendeid. Näiteks üks levinumaid ja teaduslikult läbiuuritumaid on Danielson Framework, aga ka sellega suudetakse üüratu ressursikuluga vahet teha väga halbadel ja väga headel õpetajatel. Ei ole mõistlik lahendus. Eesti vabariigis on tehtud otsus, et head õpetajad on need, kellel on magistrikraad ja õpetajakutse ning seda kontrollitakse selle mõttega, et kui õpetajal on vastav kvalifikatsioon, siis ta on hea õpetaja ja kui selles koolis on *piisav hulk* korras paberitega õpetajaid, siis järelikult antakse selles koolis head haridust.

Sinna, mis on hea haridus ja kuidas seda mõõta, ma praegu ei lähe. Ühel ilusal päeval võtan kindlasti selle kohta ka midagi arvata. Täna tahan hambusse võtta selle, mis puudutab piisavat hulka kvalifitseeritud õpetajaid ja riiklikku järelevalvet.

Hea lugeja ei pruugi olla kursis riikliku järelevalve loogikaga. Teen väikese sissejuhatuse. Nimelt, on seadus ette näinud, et erakoolile antakse tähtajaline tegevusluba ja kui selle tähtaeg hakkab lähenema, viiakse läbi järelevalve, et kontrollida, kas õppe- ja kasvatustöö on õiguspärane ja muu hulgas kontrollitakse ka koolitöötajate, kellele on esitatud riiklikud kvalifikatsiooninõuded, nõuetele vastavust. Õiendid on avalikud ja on leitavad siit. Järelevalvet tehakse ka muudel puhkudel, nt praegu on teema ka õpetajate eesti keele oskus. Ja vahel harva tehakse järelevalvet ka tõsise kaebuse laekumisel. Kuid järelevalvete peamine hulk on ikkagi erakoolide loapõhised järelevalved. Teisi on palju vähem. Munitsipaalkoolidele tehakse järelevalvet harva (v.a praegune kampaania venekeelsetes koolides), sest neil on tegevusluba juba ammu olemas. Kokkuvõte: erakooli kogu tegevus piltikult öeldes keldrist pööninguni tuulatakse iga kolme aasta tagant läbi. Protsess ise on õpetlik ja meeldiv. Ametnikud küsivad palju dokumente, annavad neile sisulist ja põhjalikku tagasisidet, tulevad kooli kohale, vaatlevad tunde, räägivad kõikide osapooltega, arutame koolielu kõik aspektid sisukalt läbi. See oli väsitav, aga ka väga kasulik. Vestlused olid meeldivad ja tagasiside, mis me saime toetav ja julgustav. Järelevalve ametlik ja pidulik lõplik dokument on õiend. Need on avalikud ja leitavad ülal lingitud lehel. Viimastel aastatel on järelevalve muutunud palju sisulisemaks (ei ole ainult see, kas paber vastab paberile) ja ka õiendid sisukamaks ning pikemaks. See on väga positiivne.

Eelmisel õppeaastal oli Emili koolis 2. kooliastme tegevusloaga seotud järelevalve. Saime suure hulga ettekirjutusi, aga suutsime ka kõik vead tähtajaks parandada. Ainus ettekirjutus, mis jäi üles, oli seotud õpetajate kvalifikatsiooniga (uueks tähtajaks saime 1.09.2023). Kuna see on avalik nagunii, siis panen siia osa dokumendist, mille ametlik pealkiri on “Ärakuulamine”.

HTM leiab, et olukorras, kus üle 28 protsendi koolis töötavate
õpetajate kvalifikatsioon ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele ning seejuures puudub
kaheksal õpetajal nii magistrikraad kui ka õpetajakutse, viitab, et koolis on õpetajate
kvalifikatsioonide küsimuses probleem. Tegemist ei ole olukorraga, kus koolist mittesõltuvatel
põhjustel ei ole ajutiselt ning lühiajaliselt võimalik täita ametikohta nõuetele vastava
kvalifikatsiooniga õpetajaga. Eeltoodust saab järeldada, et kool ei ole pikema aja vältel suutnud
nõudeid täita.
HTM on hinnanud kõiki faktilisi asjaolusid, muuhulgas õpetajate kvalifikatsioone, nende poolt
õpetatavaid aineid, ametikohtade koormust ja leiab, et kooli senisest tegevusest nähtub, et
pedagoogide, kelle kvalifikatsioon vastab nõuetele, osakaal pedagoogide koguarvust ei ole
piisav, et tagada kooli õppekavas määratud õpieesmärkide täitmine ning õpitulemuste
saavutamine. Asjaolu, et kool ei ole alates tegevuse alustamisest kuue aasta jooksul suutnud
leida õpetajaid, kelle kvalifikatsioon vastaks kehtestatud nõuetele, tekitab kahtlusi, kas ning
millise aja jooksul piisav arv nõuetele vastavaid õpetajaid leitakse. See näitab, et kool ei ole
varasematel aastatel teinud pingutusi olukorra muutmiseks ning toob kaasa vajaduse kontrollida
ettekirjutuse tegelikku täitmist pärast ettekirjutuste tähtaegade saabumist.
Eeltoodust tulenevalt kaalub HTM koolile uue tegevusloa väljastamist õppe korraldamiseks II
kooliastmes kehtivusega kuni 31.08.2025 erakooliseaduse § 5 lõigete 6 ja 7 alusel, et läbi viia
uus järelevalve ettekirjutuste täitmise kontrollimiseks. Olukorras, kus kool ei suutnud
tähtajalise tegevusloa alusel tegutsedes tagada piisavat arvu kvalifitseeritud õpetajaid, puudub
kindlus, et kool suudab nõude ka edaspidi täita, mistõttu peab HTM vajalikuks nõude täitmist
uuesti kontrollida. Tähtajatu tegevusloa saab väljastada, kui on tõendatud kooli suutlikkus
nõudeid täita.
Selgitame, et kuigi koolile kaalutakse II kooliastmes uue tähtajalise tegevusloa väljastamist,
plaanib HTM viia uue järelevalve läbi ka selles kooliastmes, et kontrollida tehtud ettekirjutuste
täitmist. Kui järelevalves peaks selguma, et ettekirjutused või tegevusloa kontrollieseme
nõuded ei ole täidetud, on HTMil õigus kaaluda ka vastava loa kehtetuks tunnistamist või
tähtaja lõppemisel uue loa väljastamisest keeldumist.

Sama(suguse) kirja on saanud samal ajal veel vähemalt paar Tallinna erakooli. Minu arvates on see hinnang kohutavalt ebaõiglane. Miks ma nii arvan?

Õpetajatest on üüratult suur puudus. Kõikides koolides, mille juhtidega viimasel ajal rääkinud olen, on mõni ametikoht täitmata. Isegi tunde jäetakse ära, sest pole kedagi (sõltumata tema kvalifikatsioonist!) klassi ette panna. (Loe veel head artiklit siin.) Juttu õpetajate suurest puudusest on viimasel ajal olnud väga palju. Mul on tunne, et ministeeriumis vaadatakse Excelit, kus numbrid justkui klapivad (meil on viimaste aastate jooksul rohkelt õpetajaid juurde tulnud). Millegi pärast ei vasta minu reaalsus sellele Excelile ja tundub, et ma pole ainus.

Üldine hariduse statistika, sh õpetajate kvalifikatsioone puudutav, tuleb Eesti Hariduse Infosüsteemist (EHIS) ja seda täidab kool. Infosüsteemi andmeid kontrollitakse pisteliselt seirete ja järelevalvete ajal. Üldiselt võib kooli EHISesse kirjutada mida iganes ja see välja ei tule, kui eraldi kontrollima ei hakata. Tean, et ühes munitsipaalkoolis uus töötaja hakkas kvalifikatsioonile vastavust kontrollima ja leidis mitu õpetajat, kelle andmed EHISes on valed ja töölepingud tuli ümber teha. Haridussilma andmed tulevad ka EHISest, nii et ei ole täiesti usaldusväärsed. Nii on seis ilmselt ka nende Excelitega, mida kabinettides kasutatakse.

Ministeerium heidab meile ette, et me pole kuue aasta jooksul suutnud leida kvalifitseeruvaid õpetajaid. Emili kool kasvab igal aastal ühe lennu võrra. Kui alustasime, oli meil kaks 1. klassi üldõpetuse õpetajat ja üks aineõpetaja (võin natuke eksida, sest mina ei olnud siis veel Emilis). Kas oleksime juba siis pidanud füüsika ja keemia õpetajaid otsima? Ja kui oleksime juhuslikult kvalifikatsiooniga õpetajad leidnud, oleksime pidanud tööle võtma? Mis nad oleks nende aastate jooksul Emilis teinud?

Millele toetudes leiab ministeerium, et “tagada kooli õppekavas määratud õpieesmärkide täitmine ning õpitulemuste saavutamine” on vajalik magistrikraad ja õpetajakutse? Minu kogemus ütleb, et selleks on vaja väga head suhet õpetaja ja õpilaste vahel, koostööd kooli ja kodu vahel, väga palju edasiviivat tagasisidet, järjekindlust õpilaste toetamisel ning väga-väga palju usku, et iga laps suudab õppida ja edeneda. Kas me oleme mõõtnud, kui paljudes koolides õpieesmärgid saavutatakse ja tulemused täidetakse? Kui palju seal on (päriselt) kvalifikatsiooniga õpetajaid ja kui suur on “õigete paberite” mõju õppe tulemuslikkusele? Tõesti, on tõenäoline, et õpetaja, kellel on magistrikraad ja õpetajakutse, on parem õpetaja. Tal on tõenäoliselt rohkem tööriistu, et toetada erinevaid õppijaid. Kuid seda kõige baasilisemat – head suhet ja usku igasse õpilasesse – paber ei anna.

Olen korrakohaselt kuulutanud välja konkursid nendele ametikohtadele, kus on meil praegu õpetaja, kellel (veel!) ei ole kvalifikatsiooni. Kalendriaasta jooksul on Emilisee kandideerinud tööle 79 inimest. See on väga suur saavutus. Neist vajalikku õpetaja kvalifikatsiooni omas 13. Kõik, kes kandideerivad, ei tule erinevatel põhjustel tööle. Kust ma siis võtan need kvalifikatsiooniga õpetajad, kui kooli kasvamise tõttu on meil igal aastal vaja kümmekond uut töötajat? Ja me ei oota nagu magavad kassid, et hiir meile suhu jookseks, vaid teeme aktiivset kampaaniat ja otsekutseid kandideerima. Olen ilmselt kõik oma tuttavad õpetaja läbi kirjutanud. Ja mitte tuttavad ka. Headel õpetajatel on juba töökoht olemas ja isegi suure palgaga neid endale ei meelita. Õige ka. Suure südamega õpetaja ei taha jätta oma õpilasi lihtsalt selle pärast, et teine kool pakub natuke suuremat palka. Emili väärtuspakkumine meie õpetajatele ei ole loomulikult ainult töötasu, aga hea õpetaja ei vaheta nagunii kergekäeliselt töökohta. Ja kui võtan teisest koolist ära tubli kvalifikatsiooniga õpetaja, siis jäävad selle kooli õpilased, kes väärivad ka väga head haridust, temast ilma. Meil on üldse inimesi liiga vähe. Oleme ühendatud anumad.

Ma ei võta tööle inimest, kellel on küll õpetaja paberid, aga õpilastega normaalselt suhelda ei oska. Tolle sama järelevalve käigus sai väga kiita Emili kooli konkursside kord, kus oleme väga põhjalikult läbi mõelnud ja kirja pannud, millise inimese me tööle võtame. Kõige olulisemad on Emili kooli väärtused, suhtlemis- ja koostööoskused ning valmisolek õppida. Mul on kahju seda öelda, kuid suur osa õpetajakandidaatidest, kes praegu tööta on, ei vasta nendele ootustele või ei taha läbipõlemise tõttu klassi ees olla. Ja kui mul on valida, kas võtan tööle toreda õpetaja, kes ei oma veel õiged pabereid, aga teeb oma tööd hästi, või kvalifikatsiooninõutele vastava kandidaadi, kes karjub õpilaste peale, siis… Teate isegi. Õpetajat valides teeme Emilis mitu vestlust, vaatlused ja proovitunni(d). Me ei osta põrsast kotis ega luba seda ka kandidaadil teha. See võtab palju aega ja kvalifikatsioon ainult üks osa valemist.

Võtsime just tööle kolm (!) matemaatika õpetajat. Emili õppejuht Ann sai hakkama imega, et need ägedad inimesed leidis ja Emilisse tõi. Kaks neist on tudengid ja mul on tunne, et praegu kuskilt mujalt, kui ülikoolipingist, õpetajaid ei leiagi. Mul aga hing väriseb sees, sest üheksa kuu pärast vaadatakse meie õpetajate kvalifikatsiooni uuesti. Sellega ajaga ei ole neil mitte kuidagi võimalik magistrikraadi omandada. Nendel tublidel õpetajatel on mentorid ja oleme juurde palganud ka veel matemaatika ainedidaktiku. Lubame täiendkoolitusi ja õppepuhkust. Teeme kõik endast sõltuva, et nad oleksid pädevad õpetajad, aga üheksa kuuga 5-aastast ülikoolistuudiumi läbida ei saa. Mis teeme siis?

Luba anti tähtajaliselt ja kui selle aja möödudes ei ole me suutnud leida *piisavat* arvu kvalifitseeruvaid õpetajaid, siis ähvardatakse tegevusluba ära võtta. Kuidas see meid aitab? Kuidas see aitab meie õpilasi? Kas see, et nad peavad siis kooli vahetama, on nende jaoks hea? Kas see uus kool on siis parem? On mingi väga hea põhjus, mis nad praegu ei ole valinud selles teises koolis õppida. Meie õpetajad teevad väga head tööd. Õpilased ja lapsevanemad on rahul. Jälgime rohkem kui ükski teine kool Eestis, millised on meie õppetöö tulemused ja kuidas igal õpilasel läheb. 231 õpilasele, kes praegu Emilis õpivad, anname väga hea hariduse.

Kontrollitakse pea ainult erakoole. Munitsipaalkoole sama asja eest ei karistata. Munitsiplaal- ja riigikoolides käib palju rohkem õpilasi kui erakoolides. Miks neid samal teemal ei sanktsioneerita? Ma ei taha, et kedagi karistataks või kiusataks. Leian, et see on ebaõiglane, et loa ära võtmisega ähvardatakse ainult erakoole.

Ma saan aru, et ministeeriumi ülesanne on kontrollida, et Eesti koolides antakse väga head haridust. Ma sellega ei vaidle ja ainult kiidan takka. Iga vanem tahab, et tema laps käiks heas koolis, kus tal on hea olla ning antav haridus vastab ootustele. Ma mõistan ka, et kvalifikatsiooninõuded tulevad seadusest ja neid peab täitma ja neid peab kontrollima. Ma ei saa aru sellest, miks panna erakoolid võimatusse olukorda. Tunnen, et on väga ebaõiglane, et meile seatakse ootus, mille täitmine on väga keeruline või võimatu. Või kui ametnikud näevad, et on kuidagi siiski võimalik, siis palun andke nõu. Me oleme selles väljakutses koos. Kui teate mingit võimalust, kuidas nõudeid täita, siis palun aidake. Ärge ähvardage või karistage. See ei aita meie õpilasi, kelle pärast me tegelikult seda tööd teeme.

PS Eile õhtul sain suure au osaliseks, kui mind auhinnati Julge Harriga. See on Noored Kooli “Oscar” tublidele inimestele, kes kehastavad mõnd NK väärtust. Keegi hea inimene (ausõna, see ei olnud mina!) kirjutas mind nomineerides nii: “Maria on paistnud silma regulaarse julge avaliku reflekteerimisega (nagu ta ise seda nimetab) oma blogis, aadressiga https://mariakurisoo.com/ . Blogis arutleb Maria vahetult ja õpilasekeskselt olulistel õppimist ja õpetamist puudutavatel teemadel, tehes seda argumenteeritult ja konstruktiivseid ettepanekuid tehes. Marial võiks olla omaette püsirubriik Õpetajate Lehes – sellised arutlused võiksid olla iga õpetajate toa jututeemade aluseks.” Julge Harri kandidaate oli kokku kuus ja tegemist oli väärika seltskonnaga, kelle seas on au olla. Salajasel hääletusel NK kogukonna sees valiti mind laureaadiks. See on mulle väga suur au ja olen südamest tänulik. Sel aastal on olnud keeruline kirjutamiseks aega leida. Ainest on aga küll ja tagasiside on suureks innustuseks. Aitäh!

Posted in Juhtimine, Refleksioon | 1 Comment »

22. okt. 2022

Seekord vingun ja küsin nõu

Vana Hiina sajatus kõlab: “Elagu sa huvitaval ajal!”. Meiega on see kahtlemata nüüd juhtunud. Tunnen väga tihti, et tahaks paluda, et keegi peataks maakera, et ma saaksin maha minna. Või tahan sellest halvast pikast unenäost ärgata. Ei saa. Kestab edasi.

Mul on tunne, et põeme kõik koos posttraumaatilist stressi. Kõigepealt oli kaks aastat pandeemiat, kus olime igaüks üksi oma võitluses, leiutasime uuesti, kuidas tööd teha, õpetada, lapsi kasvatada, sporti teha jne. Taustaks oli surmahirm uue tundmatu viiruse ees. Enne, kui pandeemia ära lõppes, algas sõda meie maailmanurgas. Me siiamaani ei tea, kui suureks see kasvab ja mis on selle tagajärjed. Uus surmahirm. Lisaks majanduskriis ja ärgem unustagem, et ka kliimakriis ei ole vahepeal kuhugi kadunud. Ta lihtsalt ei mahu uudistesaatesse enam ära.

Teistest elualadest ma ei tea, aga hariduses näen, et kõik on väsinud. Juhid on väsinud sellest, et tegelesid kaks aastat meditsiinikriisi ohjamisega ja nüüd žonglöörivad kommunaalide hinna, ukrainakeelsete laste, õpetajate puuduse ning üleüldise rahuolematusega (kusjuures koroona pole kadunud). Õpetajad ja teised koolitöötajad on väsinud pidevast ümberõppest (distantsõpe ja muukeelsed lapsed klassis) ja suurest koormusest, mis tuleb puuduolevate õpetajate asendamisest. Paljud õpetajad on võtnud endale ka lisaülesandeid, et ots-otsaga kokku tulla. Ühesõnaga, väsimus ja surmahirm.

Ma näen suurt rahulolematust. Tahaks midagi muud. Tahaks suuremat palka ja vähem tööd (täiesti õigustatult!). Tahaks vahetada töökohta – äkki seal saab? Tahaks töörahu, kus lapsed õpivad ning kolleegid, lapsevanemad ja juhid toetavad, mitte ei too lauale pidevalt uusi probleeme. Täiesti mõistetav. Näengi koolirahva seas, et palju kergemini kui varem vahetatakse töökohta teise kooli või täiesti teise eluala vastu.

Tahaksin koolis olla päikesejänku, kes toob rõõmu igaühe päeva, kuulab ära ja teeb pai, pakub lahendusi ja annab ideid. Annan iga päev endast selleks parima, kuid need kriisid on ka mind üsna õhukeseks viilinud. Eks ka see peegeldub minu inimeste pealt tagasi.

Mida teha?

Olen küsinud juba kuid erinevatest suundadest, et mida siis nüüd teha. Mul on väga kahju sellest, et koolirahvas end halvasti tunneb ja ma tahaksin selle korda teha, aga ei oska. Loomulikult oleks tore, kui oleks palju raha, mis lahendaks probleemid, aga ei ole. Seega tuleb leida lahendus või leevendus, mis finantse ei küsi.

Kas aitaks see, kui pakkuda kooli poolt vaimset tervist turgutavaid teenuseid? Kas piirata erinevate muutuste hulka, et hoida stabiilsust? Kas korraldada ühisüritusi, et üksteist toetada?

Mida teha, et koolirahvas ei tunneks “ah jälle üks uus asi lisaks, jätke mind parem rahule ja laske tööd teha”-tunnet? Kust leida taas üles põnevus, õpihimu, töörõõm ja rahulolu?

Posted in Juhtimine, Refleksioon | Leave a Comment »

16. okt. 2022

Miks on kaasav haridus ebaõnnestunud?

Olen kaasava hariduse tulihingeline pooldaja. Minu jaoks tähendab see seda, et IGA laps saab väga hea hariduse sõltumata tema elukohast, rahvusest, keelest, vanusest, füüsilistest ning vaimsetest omadusest. Väga hea haridus avab iga õpilase tugevused, huvid ja kire ning toetab tema arenguvajadusi. Väga hea haridus kasvatab igaühest hea inimese ja kodaniku, kes suudab teha valikuid, tunneb iseennast ning suhtleb lugupidavalt. Me suudame sellist haridust pakkuda, kui soovime. Jah, see on keeruline, aga mitte võimatu. Miks see meil siis üle kivide ja kändude läinud on?

Sest riiklik õppekava ei tunnista seda, et õpilased on erinevad. Praegune õppekava on one-size-fits-all lahendus, kus kõikidele õpilastele on seatud täpselt ühesugune latt, millest peavad kõik samas tempos ja tehnikaga üle hüppama. (Jah, on ka lihtsustatud, toimetuleku ja hooldusõppe õppekavad, kuid nende õppekavade õpilasi on kaduvväike osa ja ma nendel praegu ei peatu.) Tegelikult on kõik õpilased lõputult erinevad. Neil on erinev elukogemus, harjumused, hoiakud, väärtused, enesekohased tõekspidamised, huvid, püüdlused, tugevused, nõrkused ja võimekus. Õpilased, keda me harjumusest nimetame erivajadustega (HEV-) õpilasteks, on täiesti normaalsed lapsed, kelle aju on “Harju keskmisest” erinev, aga nendega ei ole midagi katki. Nad ei vaja parandamist. Neil on vaja õppida iseennast tundma samamoodi nagu teistel lastel.

Isegi, kui ütleme, et õpilasel on erivajadused mõeldes seda kõige soojemalt ja toetavamalt, peetakse seda negatiivseks sildiks. Olen näinud päris mitut peret, kes eitavad lapse lisatoe vajadust, et mitte jumala pärast seda nimetust külge saada. Neid lapsi, keda harjumusest kutsutakse HEV-õpilasteks, peetakse rumalateks, halvasti käituvateks ja lootusetusteks õpilasteks, keda on lihtsam eriklassi panna, kus nad ei sega teiste õppimist. Nii satuvad väikeklassi kokku väga erinevad õpilased, kes veetakse seal läbi põhikooli. Õpetajatel on tunne, et neil pole teadmisi-oskusi, jõudu ja aega neid õpetada. Erivajadustega õpilasi nähakse tihti kui probleemi, millest võiks kuidagi viisakalt lahti saada.

See, et inimesed on erinevad, on täiesti normaalne. Me õpime erineva tempo, innu ja võimekusega terve oma elu. See on normaalne! Mõni täiskasvanu on rahutu hing ja tahaks pidevalt riskida või leevendab oma energiaülejääki rohke spordiga. Täiskasvanud on õppinud oma eripäradega arvestama, neid loodetavasti aktsepteerinud ja oskavad ennast teostada täpselt nii, nagu nende süda kutsub. Või vähemalt nii võiks olla. Kahjuks iga inimene seda ei oska ja see on meie koolide tegemata töö.

Nii et praegune (ja ka eelmised) õppekavad on koostatud “keskmisele” õpilasele, kes omandades kõik õppekava 1492 õpitulemust saab hindeks “Hea”. Minul seostuvad sellega järgmised küsimused:

  • Kui õpilane omandab õpitulemuse, siis kui kaua see peaks talle selge olema – kas ta peaks suutma seda sooritust korrata elu lõpuni, aasta pärast, nädala pärast? Kellel on koolis käivad lapsed, teab, et varem või hiljem juhtub see, et lapse kodustest ülesannetest enam jõud üle ei käi. Nii et see omandatus on ajutine.
  • Kui õpitulemus on sõnastatud hindele “Hea”, siis milline on “Rahuldav” või “Väga hea”? Teame, et erinevate õpetajate ja koolide hinded võivad olla täiesti erineva sisuga.
  • Mis saab, kui õpilane ei omanda õpitulemust? Näiteks “kirjeldab jõe ja järve elukooslust, nimetab jõgede ja järvede tüüpilisemaid liike” (loodusõpetus, 6. klass). Noh, saab kontrolltöös selle eest “kahe”. Tunnistusele veab veerandi “kolme” välja. Ja siis? Mis siis juhtub? Kas Sina, hea lugeja, oskad kirjeldada jõe ja järve elukooslust? Ja mis siis saab, kui ei oska? (Muide, see näide on üsna leebe. Kui see tundus lihtne, võta näiteks ajaloo, muusika või füüsika ainekava lahti.)
  • Kui õpilane ei omanda õpitulemust, siis kas see on õpetaja, lapsevanema või õpilase tegemata töö? Kes ja kuidas peaks pingutama, et see korda saada? Tavaliselt näeb see välja nii, et õpilane tuleb järgi vastama, aga kui kontrolltöö kokku oli “kolm”, siis pole vaja ka seda teha. Lihtsalt jääbki nii. Aga kui oli “kaks”, kas õpetaja pakub siis veel juhendamist? Või õpilane peab ise pusima?
  • Mis siis saab, kui osa õpilasi omandab ja osa ei omanda õpitulemust? See on tegelikult igapäevane olukord klassis. Igati loomulik ju, et kui õpirühmas on mitukümmend õpilast, siis osa teadis juba enne, osa sai selgeks ja osa ei saanud. Sellel viimasel pundil võib hakata õpilünk kärisema. Mis siis teha?
  • Kust paistab välja, kui palju pidi õpilane pingutama, et õpitulemust omandada? Kui näeme seda, millised õpistrateegiaid ta kasutas? Kust näeme tema eneseületust või arengut?

On väga efektiivne õpetada 24 õpilast korraga rahalises mõttes. Õpetaja õpetab tervele klassitäiele lastele sama asja, samal meetodil, samas tempos ja samade ootustega. Asjalikumad õpetajad individualiseerivad ja diferentseerivad, sest nad on märganud, et õpilased on erinevad ja vajavad erinevat lähenemist. Samal ajal tekib tunne, et peaks veel paremini ja rohkem personaliseerima, aga ei suuda, sest selleks pole aega ja jõudu. Nii et see efektiivsus tuleb õpetajate stressi ja osa õpilaste edasijõudmatuse hinnaga. Selle pärast kaasav haridus praegusel kujul ei tööta – õppekava tasandil teeme ikka nägu, et kõik õpilased on ühesugused.

Võib-olla mõni hea lugeja mõttes vaidleb minuga, et saab küll erisusi teha. See on tõsi. Saab. Individualiseerida ja diferentseerida saab ning seda ka paljud tublid õpetajad teevad. See on väga suur töö, aga see on õpetaja töö. Nii peabki. Abi saavad pakkuda koolis tugispetsialistid, aga siis tekib kohe küsimus, et mis ajal nad seda teevad. Lisatunde õpilasele juurde panna ei saa, sest siis läheb õpilase päev veel pikemaks. Kui see laps tunnist ära võtta, peab ta tunnis tehtava hiljem järgi tegema ja jälle tekib lisatöö. Kui tugispetsialist on temaga koos tunnis, siis ta teeb sama asja, mida teisedki. Mõnel juhul sellest piisab, aga mitte alati. Koolivälise nõustamiskomisjoni otsusega (selleks peab pere paraja kadalipu läbima, mida mõned üldse teha ei taha) võib õpitulemusi vähendada, aineid ära jääta vmt. Seda lubatakse väga pika hambaga. Põhikooli riiklik õppekava on kõigile ühtmoodi täitmiseks. Erisuste kauplemine on vaevaline ja seetõttu jääb tihti hiljaks ning väheseks. Seega selleks, et süsteemi sisse erandid ära mahutada, on ehitatud kõvale üks väga kulukas ja keeruline lisasüsteem, mis süsteemi puudusi tegelikult ei kõrvalda.

Mida ma arvan, et me peaksime (teisiti) tegema:

  1. Juba lasteaiast peale rõhutama, et inimesed on erinevad ja see on normaalne ning tore.
  2. Maast madalast aitama lapsel aru saada, kes ta on, mis talle meeldib/ei meeldi, laskma tal katsetada ja omas tempos ennast ja maailma avastada.
  3. Koolis peab peamine rõhk olema sellel, mida riiklik õppekava nimetab üldpädevusteks: enesemäärtluspädevus, õpipädevus, suhtluspädevus, väärtuspädevus jt selleks, et erinevused on lahedad, iga inimene on väärtuslik ning õpivõimeline. Koolis õpime isenneast ja teisi austama, suhtlema, koostööd tegema ning – mis peamine – õppima!
  4. Muutma õppekava ja õppekorralduse koolis palju paindlikumaks, et lapsed saaksid õppida omas tempos ja mingil määral ka huvide järgi. Loomulikult tuleb omandada baasteadmised, et maailmast aru saada ja oma eluga toime tulla. Pikalt sellest praegu ei kirjuta, sest pakkusin oma mõtted välja juba SIIN.
  5. Klassid tuleb teha väiksemaks, et eripärasid oleks võimalik märgata ja nendele kohast keskkonda pakkuda.
  6. Õpetajate ettevalmistuses ja täiendkoolituses tuleb oluliselt suurendada eripedagoogika osa. Minu kogemus ütleb, et see, mis sobib “erivajadusega” õpilasele, sobib üldjuhul ka teistele.

Kokkuvõtteks. Mina usun, et meil on vaja ehitada selline haridussüsteem, mis eeldab, et õpilased on erinevad, ja loob võimalused igale õpilasele edasi jõudmiseks tema enda võimekuse, huvide, eesmärkide järgi. Usun, et see on võimalik, aga selleks peame uuesti otsast peale hakkama, mitte remontima olemasolevat. Kuna praegune õppekava on rajatud vananenud uskumusele, et enamus õpilasi on ühesugused, siis see ei hakka iga õpilase heaks tööle ka siis, kui seda veidi putitada.

Posted in Õppekava, Kaasav haridus | 2 kommentaari »

15. okt. 2022

Milline kool on hea kool?

Käisin eile väga toredal ja sisukal üritusel – Noored Kooli hariduskonverentsil HaridusTorm. Meie arutelude peamine fookus oli, kuidas vähendada hariduslikku ebavõrdsust ja koolitee ennatlikku katkestamist. Need on minu jaoks väga olulised teemad ja hing helises sees, kui kuulsin väga erinevaid inimesi arutamas selle üle. Kahjuks on probleem väga kompleksne ja mured läksid vahel väga suureks ja kooliteed katkestavatest lastest väga kaugele, aga samas on need teemad, mis on meil aktuaalsed nagunii, sest see, mis aitab meie kõige haavatavamaid õpilasi, aitab teisi ka.

Minu mõtted läksid sealt veel filosoofilisemaks – milline kool on üldse hea kool? Sellest on nii palju räägitud ja mõtted on ka maailmavaateliselt erinevad, aga tunnen praegu, et soovin seda läbi mõelda ja ma mõtlen kõige paremini siis, kui ma kirjutan.

Sellest, et rääkida eesmärgist, tuleb enne rääkida ilmselt probleemist. Mis probleemi kool lahendab? Kui vaadata ajaloos väga palju tagasi, siis kõigepealt hakati lugemist, kirjutamist ja arvutamist õpetama riigiametnikele ja usutegelastele, sest nendel oli vaja majandada suurt hulka vara. Õppimine enamike laste jaoks käis ikkagi pere keskel koos õdede ja vendadega. Alles tööstusrevolutsiooni alguses kujunes laiem vajadus kooli järele, kui esiteks, oli vaja lapsed kuhugi pista sel ajal, kui emmed-issid vabrikus töötasid, ja teiseks, tekkis idee, et iga inimene peaks oskama Piiblit lugeda. Siis hakkasid ka koolid laiemalt levima, st neid hakati riiklikult asutama. See mõte, et haridust on vaja, et kasvada heaks inimeseks ja kodanikuks, on üsna uus. Alles üsna hiljuti on uuringud näidanud, et mida kõrgem on haridustase, seda vähem on vaesuse, tervise, kuritegevuse ja töötusega seotud probleeme.

Mina sõnastaksin kooli eesmärgi laenates sõnastust president Kaljulaidilt. Õpime koolis inimeseks olemise kõrget kunsti. Minu jaoks on kõige olulisem õppida iseennast tundma, enda eest hoolitsema, suhtlema, koostööd tegema ja õppima. Loomulikult on vaja luua ka mingi baas, et maailma asjadest aru saada ja oma eluga toime tulla. Mis see on (see on riikliku õppekava sisu), on teadagi vaidluste aines ja sinna sisse ma praegu ei lähe (aga see on oluline teema ja olen avanud seda varasemates postitustes).

Ja kui ma nüüd mõtlen, millises koolis on kõige parem õppida inimeseks olemise kõrget kunsti, siis see on kool, kus on sõnastatud ühised väärtused ja rõhk on headel omavahelistel suhetel. Veel rohkem detaili läheb Eetikakeskuse “Hea kooli käsiraamat”, mille veebiversioon on SIIN. Seal sõnastatakse hea kooli omadused nii:

ÕPPE- JA KASVATUSTÖÖ
• Õpetaja töötab selle nimel, et õpilane on õppeprotsessis aktiivne osapool, õppimine on talle huvitav ja ta tunneb sellest rõõmu.
• Kooli personal töötab selle nimel, et selgitada välja iga õpilase individuaalsed vajadused ning nendega õppe- ja kasvatustöös arvestada (eraldi tegeldakse nii andekate lastega kui ka õpiabi vajadustega lastega).
• Aineõpetajad teevad omavahel koostööd.
• Õppeained on omavahel lõimitud.
• Toetatakse õhinapõhist õppimist ehk õpimotivatsiooni.
• Õppeülesanded on seotud praktilise eluga.
• Õpetajad rakendavad õppimist toetava hindamise põhimõtteid.
• Õppimisele ja käitumisele antakse pidevalt individuaalset tagasisidet.
• Õpilastele pakutakse mitmekesiseid huvitegevusi.
• Tunniväline tegevus on läbi mõeldud (toimuvad ekskursioonid, laadad, perepäevad jt ettevõtmised).
• Eksimusi nähakse õppimisvõimalustena.
• Tegeldakse teadliku väärtuskasvatusega.

KOOLIKESKKOND
• Koolielu on õpilase jaoks huvitav ja arendav.
• Koolielu on õpetaja jaoks huvitav ja arendav.
• Toetatakse hea emotsionaalse õhkkonna loomist tundides ja tunnivälisel ajal.
• Koolimaja on soe ja hubane.
• Õpilased osalevad kooli ruumi kujundamises.
• Koolipere liikmeid ühendavad oma kooli tunne ja traditsioonid.
• Kool tegeleb füüsilise turvalisuse tagamisega.
• Kool tegeleb psüühilise turvalisuse tagamisega.
• Kujundatakse kogu koolipere tervislikke eluviise (sh tervislik toitumine, liikumine, töö- ja puhkeaja tasakaal jne).
• Arvestatakse erivajadustega, sh toitumuslikud eripärad.
• Toetatakse õpilaste ja koolipere tegutsemist infoühiskonnas: tutvustatakse infoühiskonna võimalusi ning ohte.

JUHTIMINE
• Kooli igapäevane tegevus lähtub teadlikust sihiseadest.
• Tegeletakse süsteemse väärtusarendusega, hoolitsedes selle eest, et kooli kõik tegevused juhinduksid kokkulepitud väärtustest; väärtused avalduvad igapäevaselt õpetajate ja juhtkonna käitumises.
• Juhtimine on avatud, innustav ja õiglane ning koolijuht ise on heaks eeskujuks kogu kooliperele.
• Koolijuht motiveerib kooli töötajaid ning toetab nende arengut.
• Juhtkond toetab õppimist toetava hindamise põhimõtete rakendamist.
• Kooli töötajad saavad sisulist tagasisidet oma tööle.
• Töötajad on informeeritud koolis toimuvast.
• Kooli personal on professionaalne ja arengule orienteeritud, tegeletakse eneserefleksiooniga, osaletakse aktiivselt koolitustel ja õpikogukondades.
• Kool tegeleb aktiivselt lisaressursside hankimisega.
• Ressursside tõhusa kasutuse planeerimisse on kaasatud erinevad osapooled.

KOOSTÖÖ JA HEAD SUHTED
• Toimib koostöö koolipere eri osapoolte vahel.
• Kasutatakse erinevaid koostöö vorme.
• Koolipere liikmed saavad omavahel hästi läbi ning oskavad erimeelsusi lahendada.
• Märgatakse ja aidatakse abivajajaid.
• Kool teeb koostööd teiste koolide või asutustega, et jagada oma kogemust, muresid ning rõõme.
• Toetatakse lastevanemate õppimist ja kasvamist toetavaid tegevusi ja harjumusi kooliga koostööd teha.
• Õpilased, õpetajad jt kooli töötajad ning lapsevanemad juhivad erinevaid kooli projekte või on neisse kaasatud.
• Koolitustel saadud infot jagatakse oma kolleegidega.
• Koolil on oma tugipersonal, kes on abiks probleemide lahendamisel.
• Arendatakse tugiõpet, et õpilased ei oleks õppetööga raskustes.

Minu jaoks kõlab siit loetelust kokkuvõttes see, et hea kool on inimesekeskne (oluline on nii õpilaste kui ka õpetajate heaolu), õppimisele orienteeritud (aktiivsed õppijad on nii õpilased kui ka õpetajad) ja kuidas-küsimustele vastatakse läbi kooli väärtuste. Ma ei tea, kas on Eestis (või maailmas) kooli, kus kõik see juba täielikult toimib, kuid selle suunas peame püüdlema, et pakkuda võimalikult valikuterohket ja rõõmsat tulevikku meie lastele.

Posted in Õpetamine, Juhtimine | Leave a Comment »

4. sept. 2022

Mida saab koolijuht teha oma õpetajate hoidmiseks

Olen kirjutanud, mida saab õpetaja ise teha ja kuidas saab riik toetada õpetajate rõõmsat jäämist oma ametisse. Täna panen on mõtted kirja sel teemal, kuidas saab koolijuht abiks olla. Praegusel ajal, kui õpetajatest on väga suur puudus, tuleb meil, koolijuhtidel, teha tõsine inventuur ja küsida endalt, mida saame veel teha, et oma kooli töötajaid paremini hoida.

Oma meeskonna loomine

Õpetaja hoidmine algab tema värbamisest. Kui oled kooli väliskommunikatsioonis selge ja aus ses osas, milline on kooli igapäev, väärtused, võimalused ja väljakutsed, tuleb Sinu kooli just see õige pedagoog, kes end Sinu juures hästi tunneb. Mis on selle kooli eripärad? Mis on selle kooli tugevused (mida kolleegidelt õppida)? Mis teeb selles koolis töötamise keeruliseks? Mis teeb sellest kooli töötamise lahedaks? Kuidas toetatakse üksteist? Kui ei ole üllatusi, siis jääb uus õpetaja kindlamalt paigale ning sisse elamine läheb kiiremini.

Kui vestled kandidaadiga, uuri, mis ta koolist teab. Kas tema ootused on realistlikud? Kas on valmis nendeks väljakutseteks, mis teda siin ees ootavad? Muidugi on koolijuhi roll ka oma kooli müüa, aga kindlasti tuleb olla aus. Kui maalitud pilt on ebarealistlik, õpetaja pettub või põleb läbi, kui võtab endale liiga suure väljakutse. Anna õpetajakandidaadile võimalusi kooli mitme külje pealt tundma õppida: nt las vaatleb õpetajaid, vestleb õpetajate ja õpilastega jne. Kui ta avastab sedaviisi, et miski talle ei meeldi, siis ongi hea, et see enne käe löömist välja tuleb.

Uute õpetajate toetamine

Alustavad koolitöötajad vajavad erilist hoolt. Isegi, kui uuel õpetajal on juba mitukümmend aastat kogemust seljataga, nõuab ta alguses rohkem tähelepanu. Alguses vajab ta palju infot (kuidas meil siin asjad käivad), aga mitte kõike korraga. See ei jää külge nagunii. On vaja aega, et uut parajas tempos omandada (nii et ei ole mõistlik uute õpetajate lepingut alustada 1. septembril). Kui Sinu koolis on kasutusel mõni ainulaadne programm või pedagoogika, vajab ta koolitust. Ja iga uus õpetaja vajab kindlasti mentorit. Pole vahet, kas ta tuleb värskelt ülikoolipingist või on koolides juba aastaid töötanud. Tal on ikka vaja teadmist, et on üks tore kolleeg, kes on tal alati abiks, olgu mure suur või väike. Kui uusi õpetajaid on palju, on ka mentorid vaja palju. Ja mentor omakorda vajab tuge!

Vaata uue õpetaja töökoormust sellise pilguga, kas saab midagi lihtsamaks teha. Kas saab koormust väiksemaks? Kas saab rohkem samu tunde paralleelklassides? Kas saab teha nii, et ta ei saa kohe kooli kõige keerulisema sisekliimaga klasse?

Anna hoog sisse kohe ka õpetajate koostööle. Erguta uut õpetajat ja tema kaasteelisi enda tööd lihtsamaks tegema läbi koostöö.

Õpetaja vajab aega

Sellest on palju kirjutatud, et õpetajate töökoormus on nii suur, et tööaja sisse see ära ei mahu. Siin on juhil mõtlemiseks koht, mida tema saab ära teha, et olukorda parandada.

  • Kas saab mõne ülesande õpetajate õlult ära võtta? Sain just teada, et on koole, kus õpetajad panevad aasta lõpus hinde selle eest, kui hästi on õpilane õpikut hoidnud. Vot see oleks hea koht, kust õpetajate aega napakate tegevuste pealt kokku hoida. Las õpilane teeb seda ise.
  • Kas saab mõnd ülesannet jagada graafiku alusel? Näiteks õuevahetundi ei lähe kõik õpetajaid, vaid ainult osa ja kordamööda.
  • Kas saab mõnd ülesannet teha kergemaks läbi koostöö? Näiteks valmistavad õpetajad koos tunde ette nii, et üksteise materjalide abil saab lühema ajaga rohkem tehtud.
  • Kas saab midagi õpetajate “lauale” lisamata jätta? Näiteks ei võta uut programmi sel aastal koolis kasutusele, vaid harjume enne olemasolevatega. Ei lisa uusi koosolekuid, koolitusi vmt enne, kui on läbi mõeldud, mille arvelt see aeg tuleb.
  • Kas õpetaja päriselt jaksab ka kõike, mida talt oodatakse? Vahel soovivad õpetajad endale suuremat tunnikoormust, et rohkem palka saada. Aga kui tal on 26 ainetundi nädalas, siis ei jõua ta midagi muud peale klassi ees seismise või teeb 50 tundi nädalas tööd. Mõelge järgi enne, kui sellisele lepingule alla kirjutate.

Õpetaja vajab usaldust

Õpetaja on magistrikraadiga tippspetsialist. Ta teab, mida ta teeb, ja kui ei tea, küsib abi. Kui Sul juhina on tunne, et õpetaja peaks midagi teisiti tegema, siis tuleb kõigepealt küsida endalt järgmisi küsimusi:

  • Miks Sa arvad, et õpetaja peaks midagi teisiti tegema? Näiteks, kui Sina arvad, et õpetaja ja õpilane peaksid üksteist teietama, aga ühe õpetajaga sinatatakse, siis kas see on Sinu isiklik eelistus või on see kooliülene kokkulepe. Kui on kooliülene kokkulepe, siis on Sul õigus oodata, et ka see õpetaja käitub nii, nagu on kokku lepitud. Samas, peaks õpetajal olema õigus algatada kokkulepete muutmist, kui need on oma aja ära elanud.
  • Kas õpetaja ise teab, et talt midagi muud oodatakse? Vahel on nii, et õpetaja (eriti uus kolleeg) ei teagi mõnd tava või kokkulepet ja teeb teisiti, sest tema on nii harjunud. Siis tuleb rahulikult vestelda.
  • Kas õpetaja on suuteline selleks, mida Sina talt ootad? Vahel õpetaja arvab, et ta ei hakkagi seda oskama (nt mõne programmi kasutamine) või tal päriselt puudub oskus midagi teha (nt keeleoskus). Siis vajab ta koolitust ja tuge (nt mentor).
  • Kas see sobib kokku õpetaja väärtuste ja tõekspidamistega? Vahel tekib koolis väärtuskonflikt või on hoiakud nii erinevad, et neist üle ei saagi. Siis tuleb lihtsalt lahku minna.

Mida vähem juht sekkub õpetajate igapäevastesse tegemistesse, seda parem. Vahele tuleb astuda siis, kui õpetaja tegu on vastuolus kooli väätustega ja/või halb õpilastele. Muul juhul lihtsalt kiida takka ja anna hoogu.

Õpetaja vajab tunnustust

Nagu iga inimene, vajab ka õpetaja märkamist ja tunnustust. Töö väikeste inimestega on kurnav ja väsitav. Õpetajad teevad seda tihti suure missioonitundega. Seda on vaja teistel täiskasvanutel ümberringi märgata ja oma märkamised välja öelda, et jaksu ikka jätkuks.

Väga teretulnud on juhuslik nii suuline kui ka kirjalik, eraviisiline ja avalik märkamine ja hea sõna. Juht peab lihtsalt ise meeles pidama, et ta seda teeks ja iga õpetaja oma osa saaks. Sinna juurde on mõistlik mõelda ka rutiinid või protseduurid, kus õpetajad saavad üksteisele tunnustust jagada. Näiteks saab ühiseid koosolekuid nii planeerida, et hea sõna jaoks aega jääb.

Samas, ei pea mina õigeks õpetajatevahelist konkurentsi. Näiteks aasta õpetaja valimine on ohtlik tee. Kas igal pedagoogil on reaalne šanss saada aasta õpetajaks? Kas mingi aja jooksul saavad kõik selle tunnustuse osaliseks? Kes otsustab ja mille alusel, kes on aasta õpetaja? Õpetaja töö on nii mitmetahuline ja keeruline, et tegelikult parimat on minu meelest väga keeruline välja valida. Kooli töötajatel on erinevad tugevused ja ideaalne on see, kui nad üksteist toetavad, mitte ei konkureeri. Võistlemine hävitab koostöö.

Vahel on vaja ka lastevanemaid ergutada ja julgustada, et nemad kiitust ja tänu avaldaksid. Vanematelt tuleb üksjagu ettepanekuid ja muresid. Sinna juurde kulub ära vähemalt topelt häid sõnu.

Õpetaja vajab infot ja mõjukust

Meie koolid on täpselt nii head kui on meie õpetajad, nii et pedagoog on koolis väga oluline inimene. Seda tuleb kooli juhtides ka silmas pidada. Õpetaja peab olema osaline kooli igapäevases ja strateegilises juhtimises.

Esmajoones peab iga kooli töötaja teadma, mis koolis toimub. Olulistest väljakutsetest ja töövõitudest tuleb avatult ja ausalt rääkida. Ja mitte lihtsalt informeerida, vaid arutada sisuliselt kooliperega, kuidas koos edasi läheme.

Lisaks sellele, tuleb olulisis pikaajalisi otsuseid teha nii, et õpetajatel ja kooli teistel töötajatel on seal määrav sõna. Nemad on ju need, kes võetud suuna reaalselt ellu viivad. Kui nad ei mõista tehtud otsust või see neile tegelikult ei sobi, siis muutust tegelikult ellu ei viida. Pealgi õpetajad tunnevad õpilasi, erinevaid õpetamise viise jne, st neil on teadmised, kogemused ja oskused, mis on vajalikud heade otsuste tegemiseks. Koolijuhist oleks üsna rumal kabinetivaikuses olulisi otsuseid teha.

Õpetaja vajab ka materiaalseid ressursse

Esimesena tuleb loomulikult palk ja sellel ma pikalt ei peatu, sest selle tõstmise vajadus on juba siililegi selge.

Aga siia juurde tulevad ka muud asjad. Näiteks, kas õpetajal on olemas esmavajalikud õppematerjalid ja -vahendid. Päris kõiki toredaid vidinaid ilmselt kooli osta ei saa, aga õpetaja ei peaks endale ise märkmikke ja pastakaid ka ostma. Need on tema töövahendid ja need peavad tulema tööandja poolt. Kas õpetaja saab printida, lamineerida jne? Paljudes koolides on need “teenused” piiratud, kuid tegelikult on õpetajate närvid kallimad kui koopiapaber. Loodushoid on ka oluline aspekt, millele siin mõelda.

Saab mõelda veel, millega saab koolis elu mõnusamaks teha. Näiteks, kui õpetaja saab tasuta lõunat süüa, on see kooli jaoks üsna väike kulu, aga õpetaja kohe üks mure vähem. Kui saab tasuta või soodustusega sporti teha, on jälle üks rõõm juures. Küsi oma õpetajate käest, mis muresid koolijuht lahendada saaks.

Õpetaja tahab õppida ja juhtida

Ülikoolist tulnud õpetaja ei ole “valmis”. Ta tahab ikka juurde õppida ja edasi liikuda. Üks võimalus on käia mööda koolitusi või kolleege ja oma igapäevast tööd klassi ees järjest paremini teha. Teine võimalus on teha “klassikalist karjääri” ja hakata õppejuhiks või koolijuhiks.

Ja lisaks saab mõelda, millistes rollides saab õpetaja veel oma kooli ja õpilasi toetada. Kas ta veab koolis mõnd programmi eest? Kas ta võtab mõne juhtimisfunktsiooni? Kas ta on mentor? Ta ta teeb (sise)koolitusi? Kas ta pakub lisaabi või huviringe õpilastele? Vahel võib juhtuda, et õpetajal, kes on aastaid oma tööd teinud, hakkab igav ja ta sooviks veel midagi teha. Koolijuhi ülesanne on see hetk ära tabada ja siis koos midagi põnevat leida, et õpetajal tekiks veel üks äge võimalus selles koolis end tõestada.

Edasi liikumiseks on vaja pidevat toetavat tagasisidet ja refleksiooni. Mõtle, kuidas saavad Sinu koolis õpetajad tagasisidet ja mis võimalused on neil kvaliteetselt oma töö üle järele mõelda. Tagasiside võib tulla juhilt ja kolleegilt ning ühine refleksiooniaeg võiks olla planeeritud ja kokku lepitud, et see muude tegemiste virrvarris ära ei ununeks.

Õpetaja vajab lugupidamist

Kohtle õpetajat sellena, kes ta on – professionaal. Ta ei ole koolijuhi alluv, vaid võrdne partner ja kolleeg. Küsi õpetajatelt nõu enne, kui midagi otsustad. Uuri neilt, kuidas läheb ja kuidas saad veel paremini neid toetada. Kuula ja õpi. Olen oma kooli õpetajatelt meeletult palju õppinud ja neile üüratu suure tänu võlgu. Tänu neile, on minu kool selline mõnus pesa, kus kõik end hästi tunneme.

Kui koolijuht loob koos õpetajatega töökeskkonna, kus igaühel on hea, siis jäävad õpetajad enamasti ka sinna pidama. Mida tugevamad suhted töökohal kujunevad, seda paremat tööd igaüks teeb.

Posted in Juhtimine | Leave a Comment »

« Older Entries  |