20. mai 2023

Mida teha koolikatsetega?

Igale kevadel räägime, kui stressirohke on kooli lõpetamine või alustamine katsete tõttu. See ei ole ainult Eesti mure. Tundub, et see probleem on 21. sajandi koolisüsteemi justkui sisse kirjutatud. Mõtlen täna selle üle, kas on võimalik seda mure leevendada või hoopis lõplikult lahendada.

Miks tehakse koolikatseid?

Põhjused on üldiselt üsna proosalised – kõigi vastu võtmiseks ei ole ruumi. Näiteks, kui kooli soovib astuda 100 õpilast, aga kohti on 60 jaoks, tuleb kuidagi valik teha. Vahel tehakse ka nii, et võetakse kõik vastu eeldusega, et osa langeb välja. See tähendab, et õppetöö alguses on siiski olemas võimekus oluliselt rohkemate õppuritega tegeleda ja nende jaoks on tagatud ka füüsiline koht. Mõnes koolis lahendatakse see küsimus hoopis loosiga, st kõigi soovijate vahel tõmmatakse loosi ja kellele õnn naeratab, saab koolikoha.

Teine põhjus teha koolikatseid on selgitada välja õppijad, kes on valmis selles koolis või sellel kooliastmel õppima. Näiteks ollakse seisukohal, et gümnaasium ei ole igaühele jõukohane ja siis tuleb välja selgitada, kellel on lootust ka gümnaasium edukalt lõpetada. Selle loogika alusel tehakse ka 1. klassi katseid näiteks muusika- või võõrkeeltekallakuga klassidesse.

Lisaks sellele püütakse leida need noored, kellel on lootust antud kool või kooliaste lõpetada võimalikult heade tulemustega, et hoida kooli soodsat mainet. Siiski on väga keeruline testidega hinnata lapse võimekust. Niimoodi, näiteks 1. klasside katsete puhul, saadakse hoopis teada, kui kõvasti on lapsi ette õpetatud. 1. klassid saadakse sel moel üsna homogeensed, kuid ette õpetatus saab varem või hiljem otsa ja toob kaasa hoopis uued probleemid.

Miks ikka tehakse koolikatseid?

Kõik süsteemid, mis püsivad, on kellelegi kasulikud. Ülal kirjeldasin, mis on “objektiivsed” põhjused, miks katseid tehakse. Lisaks nendele on veel väga oluline, millised on ühiskonna ootused koolidele. Sageli peetakse lapsepõlve kui ettevalmistust täiskasvanueluks ning on oluline võimalikult varakult saada võimalikult häid tulemusi (kes õpib kõige kiiremini kõndima, potil käima või lugema?), et siis kindlustada võimalikult heas koolis koht, et see omakorda tagaks koha võimalikult heas ülikoolis, mis omakorda tähendab kindlasti rikkaks ja edukaks (st õnnelikuks?!) saamist. Osa meie ühiskonnast on väga võistluslik, mis tekitab huvi koolide pingeridade vastu. Meediamajad ei avaldaks neid, kui nendel lugejaid ei oleks.

Tean peresid, kus lapsed käivad lasteaia kõrvalt veel mitmes eelkoolis. Vanemal on tunne, et kui ta millegi eest veel lisaks maksab, siis ta on panustanud oma lapse heasse tulevikku. Mõistan seda. Lapsevanema kohustus ongi teha lapse hariduse osas valikuid ja anda endast parim, et lapsel oleks koolis hea.

Aga see võistluslikkus, surve ja defitsiit ongi selle stressi allikas, mida kogevad 1. klassi, 10. klassi või ülikooli astuvate laste vanemad ja loomulikud ka noored ise. Me ise oleme oma võidujanus ja teistest-parem-olla-soovis selle olukorra tekitanud.

Miks me võiksime ilma katseteta toimetada?

Lapsed ei ole toored täiskasvanud. Laps olla on väga tore, kui tal lastakse olla laps, mitte ei kiirustataks täiskasvanuks saamisega. Kõik inimesed, nii ka lapsed on väga erinevad ja kasvavad erinevas tempos ja suunas. Neil on erinevad huvid, mis tulevad ja lähevad. See on täiesti normaalne ja vahva. Näiteks naabritüdruk õppis lugema 4-aastaselt, aga minu 6-aastane ei tunne kõiki tähti – see on väga okei! Midagi ei ole katki. See ei tähenda seda, et ta on nüüd läbi kukkunud (ja mina vanemana olen läbi kukkunud) ja elu on mokas. Sama lugu on teismelisega, keda ei huvita gümnaasiumiharidus. Las läheb kutsekooli. See ei pane talle ühtki ust kinni. See ei ütle, et ta on teistest halvem või et tema vanemad on teistest halvemad.

Millegi pärast on meil üsna kitsas arusaamine heast lapsepõlvest ja haridusteest (maineka kooli põhikool pärast edukaid katseid, gümnaasiumikoht kesklinnas, ülikooliharidus hea töötasuga seostatud erialal). Miks ometi? Kas see on mingi nõukaaja taak? Mina ütleksin, et mõnus lapsepõlv on selline, kus laps saab olla laps ja teha oma lapse asju ilma muretsemata teemade pärast, mida ta päris lõpuni ei mõista ja mille üle talle kontrolli ei ole. Niimoodi kasvab noor ja täiskasvanu, kes oskab olla hetkes ja tunneb vabadust teha valikuid oma südame, mitte välise surve põhjal. Vähem ärevust, antidepressante, valesid valikuid ja katkestatud õpinguid.

Kui meil ei oleks koolikatseid, oleks kohe palju vähem stressi nii lastel, noortel kui ka lastevanematel, aga usun, et ka õpetajatel ning teistel kooli töötajatel, kes oma õpilaste pärast muretsevad või teistpidi oma karjääri või kooli pärast unetuid öid veedavad, kui eksamitulemused pole piisavalt head.

Oleme otsustanud, et kooliharidus on avalik hüve ja siis peame leidma ka mooduse, kuidas sellele ligi pääsemisel ei ole defitsiiti. See vähendaks ka ebavõrdsust ühiskonnas, sest praegu on osal ligipääs justkui parema haridusele kui teistel (sõna “justkui” tuleb sellest, et ma väga kahtlen selles, kas pingeridades kõrgemal olevad koolid ka päriselt parema hariduse annavad ja mis on hea haridus on juba täiesti omaette ooper).

Kuidas saaks ilma katseteta?

See on tegelikult väga lihtne – kui meil on igal koolil oma piirkond, kus elavatel õpilastel on tagatud õppekoht selles haridusasutuses, pole katseid vaja. See eeldab järgmisi asju:

  • koolikohti on piisavalt, et jätkuks igale lapsele, kes selle kooli läheduses elab,
  • kooli kogukond lepib sellega, et tema kool ei ole teistest võrdsem sellega, et saab endale lapsi valida,
  • teeme õppekava ringi nii, et see toetab ja väärtustab erinevaid õppijaid ning annab õpetajale ja koolile suurema paindlikkuse.

Mina usun, et see on täitsa tehtav ja tean, et maailmas on väga palju riike, kus see nii ka toimib (ka keskhariduse tasemel). Keerulisem on aga muuta ühiskonna soovi võistelda ja naabrist parem olla. Selle vastu minul rohtu ei ole.

PS Mulle on väga vastukarva argumendid, et kui iga laps või noor kooli või kooliastmesse vastu võtta, teeb see kehvemaks selle kooli või hariduse kvaliteedi üldisemalt. Ma ei lähe praegu arutellu, mis on hariduse kvaliteet. Minu seisukoht on, et kool on lapse jaoks ja mitte vastupidi. Õppekava on lapse jaoks, mitte vastupidi. Teeme Eesti kooli oma laste järgi, mitte ei vali lapsi kooli oma maitse järgi.

10. mai 2023

Miks on koolides telefonid lubatud?

Kui ma 2007. aasta sügisel õpetajana alustasin, polnud nutitelefonid veel õpilasteni jõudnud. Mäletan esimest korda, kui üks noor näitas sõpradele oma imevidinat – iPhone’i. Sel hetkel mõtlesin, et tegemist on luksuskaubaga, mida lubada saavad endale vähesed. Kuid ei läinudki palju aega mööda, kui sain oma õpilastele öelda: “Kui sa naeratad oma pükste suunas, on sul ilmselt laua all telefon. Palun pane see ära.”

On väga-väga palju artikleid nutiseadmete kahjulikust mõjust. Ma neid selles kirjutises ei kasuta, sest ma arvan, et pole enam lugejat, kes vajab nende meenutamist või veenmist. Mõtlen täna selle üle, miks ei ole koolides laste isiklikud nutiseadmed keelatud, kuigi minu kindel seisukoht on, et peaks olema.

Nutiseadmete rakendused on disainitud nii, et kasutaja oleks nende küljes võimalikult pikalt kinni. Snapchati striikidest on saanud paljudele noortele kinnisidee ja TikTokis on võimeline igaüks mitu tundi magama panema. Tegemist on tulu taotlevate äriettevõtetega ja mida rohkem nad saavad müüa reklaami ja kasutajate andmeid otse või kaude potentsiaalsetele reklaamikundedele, seda rõõmsamad nende ettevõttete omanikud on. Kui Sina kasutad mingit rakendust tasuta, siis kaup oledki Sina. Kui Sa ei ole veel vaadanud Netflixi filmi “The Social Dilemma”, palun vaata.

Tänapäeva laps või noor on võimeline nutiseadmes istuma tunde. Mul on kaks last ja näen, et kui ma vidinate kasutamist ei piira, siis nad kasutaks neid ilmselt lõputult. Näen ka nii enda kui ka teiste laste pealt seda, kuidas see mõjutab näiteks nende meeleolu. Kui lapsel lõppeb nutiaeg, on ta kergelt ärrituv, aga samas ka omamoodi apaatne. Kui sel hetkel on käepärast telekapult, paneks ta kohe teleka käima ja vaataks teist ekraani edasi. Täitsa omamoodi fenomen on see, et kui laps on selle pisikese ekraani ees, unustab ta süüa ja vetsus käia. Seda, et me arvuti ees vähem silmi pilgutame, on ilmselt paljud märganud. Nii et kaome sellesse maailma nii ära, et unustame ära kehalised vajadused, mis muidu end ise meelde tuletaks.

Koolis näen, et noored, kes ohtralt nutiseadmeid kasutavad, on närvilised, neil on raske keskenduda, tähelepanu hüppab ühelt asjalt teisele ning raske on alustatud tegevust lõpule viia (nt kapist töövihikut ei leia, kuigi see on seal). Minu meelest lapsed isegi nihelevad tunnis rohkem. Ma ei tea, millest see tuleb. Need on minu vaatlusandmed väga väikese valimi pealt. On noori, kellel on nutiseade absoluutselt kogu aeg peos, aga õnneks ka neid, kellel on nutiaeg piiratud’. Näen selgelt, et lapsed, kes veedavad pikki õhtuid (vahel ka öid) telefonis või arvutis, vajavad koolis õppimisega rohkem abi. Samas on nendel lastel vanemate tugi tihti nõrgem ja satutakse nõiaringi.

Teine murekoht rohke nutiseadme kasutamisega on see, et laps ei mängi ega suhtle eakaaslastega sel ajal. Ta ei oska oma igavusega midagi ise pihta hakata, ei oska alustada mängu ja teisi mängu kutsuda. Ta ei oska teha kokkuleppeid, lahendada erimeelsusi ja konflikte. Mängudes ja eakaaslastega suheldes just neid asju õpitakse ja see on ülioluline. Kui mina laps olin, olid mul hoovisõbrannad, kellega mängisime ja tülitsesime vaheldumisi. Vahel oli ikka hull draama. Praegu iga päev erinevate lastega kokku puutudes näen, miks see vajalik oli. Ja loomulikult on õues mängimine väga kasulik laste füüsilisele tervisele. See ilmselt ei vaja selgitamist.

Nutitelefonides saab muidugi ka kasulikke asju teha (nt raamatut lugeda, infot otsida, võõrkeeli või muusikainstrumenti õppida, kaugete sõprade või sugulastega suhelda), kuid üldiselt noored neid asju vahetundides ei tee. Sel ajal, kui aju peaks puhkama ja keha liikuma, mängivad nad mänge, mis teeb täpselt vastupidist. Vahetund on koolis selleks, et mõttemuskel saaks pingutusest puhata ja teised musklid koormust, sest tõenäoliselt on laps just pikalt istunud. Nüüd veel 5-20 minutit kõveras koridoris maas istuda ja pingelist tagaajamismängu mängida ei teeni seda eesmärki kohe üldse.

Emili koolis, kus ma töötan, on algusest peale laste oma nutiseadmete kasutamine olnud koolipäeva sees keelatud. Laps võib vajadusel loomulikult vanemale helistada, kuid muidu on telefon kotis. Suur osa vanemaid valibki Emili just selle pärast, et laps mängib ja möllab vahetunnis, mitte ei istu telefonis. Nüüd, kui Emili õpilased on saanud suuremaks, tuleb meil rohkem piiranguid rakendada – palume hommikuti telefonid lastel ära anda ning paneme need kappi luku taha. Koolipäeva lõpus saavad tagasi. Täitsa tore on näha, kui leidlikud noored on. Mõnel on kaasas kaks telefoni või paneb kasti ära ainult telefonikaaned. Õnneks saab iga trikki ainult üks kord kasutada. Üldiselt töötab see süsteem ilusti. Noored päeva sees oma nutiseadmeid ei kasuta. Õppetöös on rakendatud kooli arvutid ja tahvlid. Muidugi tuleb ette ka seda, et lapsed sisustavad siis vahetunnid lollustega, aga see on juba normaalne teismeiga ning nendega siis tegeleme. Kindlasti oleksid vahetunnid vaiksemad ja rahulikumad, kui lastel oleks telefonid käes, aga me ei tee seda valikut. Oleme otsustanud teisiti.

Pea kõikides Eesti koolides on siiski telefonid vähemalt osaliselt lubatud. Näiteks on piirang vanuseastmeti (nt 1.-4. klass ei kasuta), ajaliselt (nt nutivaba päev) või n.ö ruumiliselt (nt kasutada võib ainult õues). Ma ei mõista, milleks see hea on. Nutiseadme kasutamine, nagu seda enamasti tehakse, on kahjulik nii ehk naa. Kui osaliselt lubada, on vaja tegeleda ka kauplemise ja vingumisega. Täiskeeld hoiab täiskasvanute närve minu meelest rohkem kokku.

Aga miks siis on nutitelefonid koolides lubatud?

On kaks asjalikku põhjust. Esiteks, ei tohi lapselt jõuga tema vara ära võtta. Teiseks, peab lapsel ja vanemal olema võimalik üksteist kätte saada. See on absoluutselt õige. Siiski ei tähenda kumbki, et laps peab koolipäeva sees vabalt nutiseadet kasutada saama. Las kasutab vanemale helistamiseks nutikella, nupu- või lauatelefoni. Mõlema tingimusega on võimalik elada nii, et õpilased ei kasuta koolipäeva sees oma nutiseadmeid. Oleme aastasadu käinud koolis ilma isiklike telefonideta, saame edaspidi ka sellega hakkama.

(Muide, mõned nutikellad on ka tänapäeval sellised, et sinna sisse võib ära kaduda. Olen kuulnud, et vahel on õpetaja palunud lapsel ka nutikell ära panna, sest see segab õppetööle keskendumist.)

Kui õppetöös kasutatakse isiklikke nutiseadmeid, sest koolis pole piisavalt arvuteid või tahvelarvuteid (või need on vananenud), ka siis on võimalik nutiseadmete muudel eesmärkidel kasutamine piirata. Muul ajal on telefon kindlalt kotis (mitte taskus!) või kuskile kaugemale ära pandud. Selline kord-lubatud-kord-keelatud-süsteem teeb õpetajate elu keerulisemaks, sest on vaja nutiseadmete asjakohase kasutamisega pidevalt tegeleda, nii et mõistlik oleks mõelda, kas saab koolile arvuteid ja tahvleid juurde osta, et seda jama vähem oleks.

Ja on üks mitteasjalik põhjus, mis on minu arvates tegelikult peamine – täiskasvanud ei viitsi keelu jõustamisega jännata. Nutiseade on hea lapsehoidja. Selle piiramine toob mässu, rahulolematuse ning väga palju kisa. Igasugune suur muutus toob kaasa häid ja halbu tagajärgi. See on alati nii. Tuleb lihtsalt kaaluda, kas tulu on seda kulu väärt.

Kui rakendada keeldu, tuleb hoolitseda ka selle eest, et vahetunnis oleks siis midagi sisukat teha, nt õue minna, lauamänge mängida, raamatud lugeda jne. Soovitan liituda Liikuma Kutsuva Kooli võrgustikuga, kust saab häid ideid. Sama programmi raames saab välja õpetada mängujuhid, kes juhivad laste mänge vahetunnis.

Minu soe soovitus igale koolile on keelata koolipäeva sees ja kooli territooriumil täielikult isiklike nutiseadmete kasutamine laste vaimse ja füüsilise tervise hoidmise eesmärgil. Ka õpetajate elu teeb see lihtsamaks, kui on üks lihtne ja selge ülekooliline reegel, millest kõik kinni peavad. Jah, algus on raske, aga see on seda väärt.

Lisaks õpetame lastele, mida mõistlikku saab nutiseadmes teha ja kuidas tulemuslikult puhata. Nutiseade ise ei ole saatanast, vaid see, kuidas oleme harjunud seda kasutama, on sageli noorele kahjulik. Need tegevused, mis meid enamasti seal kütkestavad, on põgenemine argipäevast. Näiteks Instagrammis tühja pilguga kerimine või TikToki algoritmi järgi tundide viisi videote vaatamine ei ole puhkus ajule ega kehale. Mõttemuskel saab kiire dopamiinilaksu, aga tegelikult me ei tunne end pärast paremini. Nutiseadmeid saab kasutada loomiseks, mõnusaks suhtlemiseks ja õppimiseks – täpselt see, mida võiks koolitunnis teha. Aga pärast aju pingutamist kooli- või tööpäeva järel võiks hoopis jalutama minna, lauamängu mängida või muud “päris” kätega või “päris” inimestega tehtavat ette võtta. Emad-isad, kes te seda loete, kas ta olete oma puhkamisharjumustes oma lastele eeskujuks?

26. apr. 2023

Kuidas on Emili koolis töötada?

Kirjutan Emilist siin möödaminnes tihti, kuid mitte eriti konkreetselt. Seekord teen nii, et kirjeldangi ülevaatlikult, mismoodi töö Emilis välja näeb. Kui tahad, tule vaata ise oma silmaga järgi! Ja lisan ka, et asi täitsa aus oleks, et seda kirjatükki hindasid, parandasid ja täiendasid enne avaldamist Emili õpetajad Liis, Kairi, Anni ja Annegret. Suur tänu teile!

Mina ei olnud selles meeskonnas, kes Emili kooli alustas, kuid olen oma viie aasta jooksul selles tiimis aru saanud, et Emili kooli loomisel on tehtud väga palju asju õigesti ning praegune koolikultuur on minu meelest tugevas ja heas kohas. Emili kool on väga hea kool. Minu ülesanne praeguse juhina on mõnusat keskkonda hoida suure kasvamise tuhinas. See ei ole lihtne, aga mind aitab väga palju tugev vundament.

Kooli tuum – ühised väärtused

Emili kooli asutajad sõnastasid põhiväärtused: oleme avatud, pühendume, hoolime ja võtame vastutuse. Mida need meie jaoks tähendavad, on lahti kirjutatud kooli õppekavas. Need ei ole õõnsad sõnad, vaid me päriselt ka mõtestame ja arutleme nende üle. Kooli väärtustel on koht meeskonna koosolekutel, kolleegide ja õpilaste tunnustamisel, õpilaste hommikuringides ja mujal. Väärtused aitavad mul teha keerulisi otsuseid ja hinnata tehtud tegusid. Emili kooli peamine tugevus on see, et kooli väärtused on päris asi, mitte vormitäide.

Lisaks oleme terve kooliperega koos sõnastanud sihid, mille poole püüdleme ja need on nüüd oluline osa Emili õppekavast. Arengukava ja teisi dokumente teeme koos, et ühiselt püüelda suurte eesmärkide poole. Koos ka hindame, kuidas meil läheb. Kooli juhtimine on olnud algusest peame ühine vastutus, kuid suuremas meeskonnas oleme sellesse protsessi rohkem struktuuri lisanud. Me ei ole kasvamisega veel valmis, nii et ühist loomist on veel palju. Püüame seda teha nii, et võimalikult palju koolipere liikmeid on kaasas, kuid samas väärtustades igaühe aega.

Hea suhe on kõige alus

Enne Emili kooli tööle tulemist olin erinevates haridusasutustes juba üle kümne aasta töötanud ning olin ka korduvalt kuulnud seda, et õppimiseks ja töötamiseks on vaja turvalist keskkonda. Kuid seda, kui oluline on päriselt hea suhe, mõistsin tegelikult alles Emilis.

Õpilased, juhid, õpetajad ja teised kooli töötajad suhtlevad omavahel avatult ja vabalt, sinatame, teeme nalja ning räägime pisikestest igapäevastest asjadest. Pole ranget ja pikka võimuhierarhiat ja hirmu taastootvat süsteemi. Me ei taga korda koolis karistuste ja ähvardustega, vaid kokkulepete ning lugupidava suhtumisega. Muidugi see ei ole probleemivaba – konflikte, kiusamist, korra rikkumist ja nõmedat käitumist tuleb ikka ette. Oleme seda mõtestanud nii, et käimegi koolis selleks, et õppida inimeseks olemise kõrget kunsti, sh suhtlemist, käitumist ja probleemide lahendamist. Täiskasvanute ülesanne on olla eeskujuks ja abiks. See ei tule lihtsalt ja see on pidev närvesööv töö, kuid kui tõesti peame kalliks Emili väärtuseid, siis teisiti ei saa.

Kui klassikollektiivis on suhted keeruliseks läinud, siis me ei karda ka õppimist pausile panna ja sellega tegeleda, sest head suhted ja sealt tulev turvaline keskkond on õppimise alus. Kui lapsel on tugevad tunded või mõtted on mujal, siis ta tegelikult ei õpi. Nii et vahel on vaja selle jaoks eraldi aega võtta ja seda me ka teeme. Sama kehtib ka Emili kui töökeskkonna kohta. Võtame aega, et olla koos ja luua ning hoida häid suhteid. Kui vaja, võtame eraldi arutada, kuidas saame koos veel  paremini edasi minna. Otsime ühiselt lahendusi ja võimalusi. Korraldame ühiseid üritusi alates matkadest kuni konverentsini koos õpilaste ja lastevanematega.

Heade suhete ja turvalise vaimse keskkonna hoidmisel aitavad meid ka KiVa ja VePa programmid. Suurem osa Emili õpetajaid on läbinud vastavad koolitused ja kasutavad nende programmide elemente rohkem või vähem. Emilis on väga tugev ja toimekas KiVa-tiim, kes hoiab kiusuennetust fookuses, toetab koolipere liikmeid ning vajadusel sekkub. Kui Emiliga liitub uus pereliige, saab soovi korral minna ka KiVa ja/või VePa koolitusele.

Heade suhete hoidmine on pidev töö ja pingutus – see ei saa kunagi valmis. Tunnen, et meie meeskonnas on ühine ja tugev soov selle nimel vaeva näha. Kui oleme erineval arvamusel, räägime selle läbi. Konflikt ei jää vinduma. Vajadusel teeme uusi või uuendame vanu kokkuleppeid. Oleme valmis otsima lahendusi ja võtma aega selleks, et igaühel oleks hea olla.

Inimesed on hoolega valitud

Emili kooli tööle tulemine on üsna pikk protsess, sest valime oma kolleege hoolega. Lisaks tavalistele dokumentidele ja vestlustele ootame, et tulevane kaasteeline käib koolis vaatlemas ja tutvumas ning õpetaja proovitundi andmas. Vahepeal reflekteerime, et mõista, kas kanname samu väärtusi ja põhimõtteid. On oluline, et uus tiimiliige ei ostaks „põrsast kotis“, vaid veenduks, et see on missioon, millega ta soovib end siduda. Kuidas edukalt kandideerida, saad lugeda siit.

Ootame oma uutelt kaaslastelt seda, et ta kannaks Emili väärtuseid ja talle sobiks meie põhimõtted. Vaja on väga head suhtlemisoskust, lahendusmeelsust, hoolimist igast õpilasest ning valmisolekut teha koostööd nii suurte kui ka väikestega. Kindlasti on palju õppimist, sest oleme teinud pedagoogilisi valikuid, mida paljud koolid ei viljele (nt projektõpe, üldõpetus, kirjeldav sõnaline tagasiside), nii et tuleb olla valmis ka selleks, et on nii mõndagi uut ja teistmoodi.

Värsketele emillastele on abiks koolitused, mentor ja kolleegide tugi. Kuna koostööd on palju, siis oma mure või küsimusega üksi jääda on keeruline. Koostöö formaatideks on iganädalased koosolekud, projektide planeerimise koosolekud, töörühmad ning vajaduspõhised arutelud. Meil on tavaks suuri küsimusi ühiselt või töörühmades arutada ja otsused koos teha.

Võin täie enesekindlusega öelda, et Emili töötajad on imelised. Oleme tõepoolest avatud ja hoolivad, tegutseme koos ning võtame ühiselt vastutuse iga õpilase edasijõudmise eest. Märkame üksteist ja pingutame selle nimel, et igaühel oleks hea olla.

Emilil on väga vedanud ka lastevanematega, kes on teadlikult selle kooli oma lapsele valinud. Kuna Emili ei ole piirkonnakool, siis ei satu meie juurde peresid, kelle jaoks pole väga vahet, mis koolis laps käib. Seega on meie pered täie teadmisega ja hoolega valinud Emili oma kooliks.

See tähendab seda, et vanemad on kooli tegemistega väga hästi kursis ja kaasas. Meil on Lastevanemate Kogu (lisaks tavapärasele hoolekogule), mis toetab kooli ja õpetajaid igapäevases töös. Lapsevanemad tahavad õpetajaid toetada ja aidata.

Iga õppija on oluline

Emilis on klassis vähem õpilasi kui teistes suurasulate koolides (kuni 19 õpilast klassis). Oleme selle valiku teinud meelega, et jõuaks igale õppijale väärilist tähelepanu pöörata. Emili õpetajatele on oluline luua hea suhe iga õpilasega. Selleks räägime õpiastega juttu ka väljaspool tundi, korraldame üritusi ja peame arenguvestlusi kolm korda aastas (arenguvestlusteks on eraldi päevad, me ei tee neid üldjuhul õhtuti).

Hoiame iga õpilase arengul hoolega silma peal, anname kiiret tagasisidet ja sekkume, kui näeme selleks vajadust. Lisaks õpetajatele pingutavad selle nimel aktiivsed tugispetsilistid, kes on abiks nii õppijatele kui ka õpilastele. Oleme üsna tublid erinevate meetmete planeerimisel ja dokumenteerimisel. See aitab meid iga õpilase arengu toetamisel.

Õpetajad kohandavad õpet õpilaste vajadusele ja huvidele vastavalt (kuidas see välja näeb, saab lugeda siit). Õpetajad kohandavad ka õppetegevust iseendale huvitavaks. Emili õpetaja saab palju materjali ise luua. See on ajamahukas, aga samas ka mõnusalt loominguline. Kasutame ka üksteise loodud õppematerjale ja taaskasutame varem tehtut. See aitab aega kokku hoida siis, kui loomingulist tuhinat peale ei tule.

Üldpädevused on au sees

Väga oluline on Emilis lugemine. Iga lapse igapäevane kodutöö on ise raamatut lugeda. Kui see on veel raske, loeb koos vanemaga. Lapsed saavad üldjuhul endale ise raamatu valida oma huvide ja oskuse järgi. Õpetajatel on erinevad süsteemid, kuidas nad lugemisharjumuse kujunemisele kaasa aitavad ja sel silma peal hoiavad.

Emili koolis õppimine ei seisne ainult tavapärases aineõppes, vaid me teeme projekte, mis seovad õpitava eesmärgistatud tervikuks. Projektide käigus õpivad õpilased oma tegevust planeerima ning hindama. Teevad omavahel koostööd ja esitlevad oma töö tulemusi. Projektõpe on nagu päris töö – kasutan erinevaid kompetentse, uurin lisa ja kaasan eksperte, et mingi produktiga valmis saada või küsimus lahendada. Õpetajal on kasutada projektieelarve, mis aitab õpilastel väljaspool klassiruumi õppida, ning õpetajad ei pea end vaevama õppekäikude jaoks raha kogumisega.

Õpetajad valmistavad projekte ette lennuüleses koostöös ja kasutavad juba varem tehtud projektiplaane. Meie projektõppega ei haaku hästi olemasolevad õpikud ja töövihikud, nii et kasutame neid küll, aga üsna palju tuleb ise juurde teha. See annab hea võimaluse lõimida erinevaid teemasid ja pädevusi. Koostöö aitab hoida kokku õppematerjalide koostamisele kuluvat aega ja see on ka toredam. Miks on üldse hea koostööd teha, saab lugeda siit.

Ka õpilased saavad palju koostööd teha, et õppida suhtlema, läbi rääkima ja üksteist toetama. Ühest küljest on see tore vaheldus, aga tegelikult ka möödapääsmatult vajalik, sest tänapäeva maailmas lahendatakse väga palju probleeme just koostöös.

Emilis õppimises on suur roll oma õppimise juhtimisel. Õpilased saavad osaleda projektide kujundamises, eesmärgistamises, planeerimises ja enesehindamises. Oma õppimist aitavad juhtida ja seda oskust arendada arenguvestlused ja iseseisva õppe päevad. Õpilased on sellega juba täitsa harjunud ja oskavad end järjest paremini ise analüüsida.

Olulisel kohal on digipädevus. Koolis lapsed enda nutiseadmeid ei kasuta pea üldse, kuid õppetegevuse käigus pruugime palju kooli tahvel- ja sülearvuteid. Pöörame tähelepanu digihügieenile ja -turvalisusele. Erinevad nutirakendused saavad palju vatti nii vahelduseks, meelelahutuseks, kuid peamiselt ikka õppimiseks. Õpetajad on digipädevad ja teevad ka selles vallas hea meelega koostööd.

Liigume nii õppetöö ajal, vahel kui ka sees. Oleme liikuma kutsuv kool ja püüame teha nii, et õppetundides ei ole pikka istumist. Õuevahetund on osa igast päevast. Õpetajad on väga loovad ja kasutavad õppetegevuses koridore ning pargiala kooli kõrval.

Tagasiside jaoks võtame aega

Meie jaoks on algusest peale oluline õppimist toetav ja edasiviiv tagasiside. Mis see endast kujutab, saab lugeda siit. Me Emilis ei pane hindeid (noh, alates 6. klassi lõpust oleme sunnitud seda tegema, sest seadus nõuab, aga teeme seda nii vähe kui võimalik). Anname õpilaselt ohtralt suulist ja kirjalikku, jooksvat ja kokkuvõtet tagasisidet. Kasutame selleks peamiselt Stuudiumi ja meie enda põhjalikku tunnistuse vormi.

Jah, see võtab palju aega ja jõudu, aga see on tõesti oluline. Emilis on klassis kuni 19 õpilast ja õpetajatel on 15-18 kontakttundi nädalas. See aitab leida aega ajamahukateks tegevusteks (projektide ettevalmistamine ja tagasiside). Aega aitab kokku hoida ka õpetajatevaheline koostöö. Kokkuvõttes Emili õpetaja tööpuuduse all ei kannata ja trimestrivahetustel võivad päevad pikaks venida, kuid planeerimisse ja tagasisidesse pandud aeg tasub end ära. Nägime eelmise aasta lõpus, kui 6. klassidele esimest korda hindeid panime, et varasem tagasiside oli olnud nii põhjalik, et uued hinded ei tekitanud kelleski suuri küsimusi.

Põhjalik tagasiside annab meile ka selle eelise, et meil on väga detailne ettekujutus, kuidas igal õpilasel läheb. Muidugi tunneb iga õpetaja oma õpilasi kõige paremini, kuid klassides, kus õpetajaid on rohkem, võib juhtuda, et mõni laps jääb kahe silma vahele. Meil seda ei juhtu. Emili koolipere tugevus on märkamine. Kui näeme, et õpilane vajab abi, siis kohandame õppetööd ja rakendame erinevaid tugimeetmeid. Emilis on õpetajatele ja õpilastele toeks väga tubli tugispetsialistide meeskond, kes kasvab veelgi koos kooli kasvamisega.

Töökorraldus on paindlik

Igal klassil on oma koduklass, mille kujundamises on õpetaja ja õpilased vabad. Emili kooli klassides on diivani ja raamaturiiuliga lugemisnurk, kus tehakse ka hommikuringi. Igas klassis on ekraan või projektor. Laudu ja toole saab ümber tõsta. Seintel on klassi VEPA visioon ja teised VEPAga või klassi kokkulepetega seotud materjalid, projektisein, olulisemad õppe-eesmärgid, lugemissein jm parasjagu olulised õppesisuga seotud materjalid ning õpilaste tööd.

Tunnid kestavad Emilis enamasti kella 9-st kuni kella 15-ni, väiksematel klassidel lühemalt. Koolimaja tehakse lahti kell 8 hommikul. Pärast tunde on pikapäevarühm ja huviringid. Igasugused korrapidamised käivad graafiku järgi, nii et vahel on vaja korda valvata, aga vahel saab hinge tõmmata või pause planeerimiseks kasutada. Õpetajad ei pea olema koolis, kui parasjagu pole tunde, koosolekuid või muid ühiseid ettevõtmisi. Vaheajad on ära jaotatud nii, et on nii puhke-, iseseisva töö aega kui ka ühist tööaega. Omavaheliseks infovahetuseks saame kokku iganädalastel koosolekutel ja kasutame Teamsi. Ka kui õpetaja veel õpib, siis kindlasti saab õppepuhkust ja vajadusel mõne nädalapäeva tunnivabaks.

Töökoormust vähendab see, et klassis on veidi vähem õpilasi kui muidu Tallinnas ja ainetunde on vähem kui tavaliselt koolides. 1.-2. klassis on abiks abiõpetaja. Kalendriaasta sees on kolm tasustatud tervisepäeva.

Töötasu püüame hoida Tallinna linna õpetajate keskmisest töötasust kõrgemal. Emilis on selline süsteem, et need õpetajad, kes on pikemalt meil töötanud ja/või kelle kvalifikatsioon on kõrgem, saavad ka kõrgemat tasu. Lisaks saab kooli juures tasuta parkida, tasuta süüa, soodustusega trenni teha. Koolimaja asukoht on väga hea, sest kesklinnaga on ühistranspordiühendus tihe. Kooli poolt on kõik töövahendid nii endale kui ka õpilastele. Lisateenistuse saamiseks saab teha asendustunde, huviringe või võtta koolis muul moel rohkem vastutust.

Kellele sobib töö Emili koolis?

Minu kogemus ütleb, et Emili sobib igaühele, kes soovib õppida, uut luua ja kogeda. Emilisse tulevad töötajad, kes on juba tugeva kogemusbaasiga „tavalises“ koolis ja otsivad nüüd midagi teistsugust, kus ise edasi areneda. Emilis on kindlasti palju õppimist ja koosloomet, nullist loomist ja arendamist. Kasvame veel koos ning see on tore ja huvitav. Kõik Emili õpetajad on harjunud tegema koostööd, olles ise toetaja ja toetatu rollis. Nii et Emili sobib ka neile, kes alles õpivad ja kohanevad õpetaja rolliga. Tule õpi meiega koos!

22. apr. 2023

Kas võõrkeeletunnid peaksid toimuma väiksemates rühmades?

Seoses õpetajate puuduse ja eestikeelsele õppele üle minekuga on juttu olnud sellest, et võõrkeelerühmad tuleb kokku panna ja keeletundides on siis sama palju õpilasi, kui teistes tundides, mis mõjub halvasti keeleõppe tulemuslikkusele. Kas keelerühmad peaksid olema väiksemad, kui praegused tavaklassid? Kindlasti!

Kui klassis on parasjagu õpilasi, suudab õpetaja luua õpilastega hea suhte. Eriti keeruline on see aineõpetajate jaoks, kes näevad õpilasi vaid mõnel korral nädalas. Tundub, et sel ajal, kui mõnusasti üksteisega tuttavaks saadakse, kulub üliväärtuslik õppimise aeg ja siin ei ole aega raisata. Aga tegelikult on hea suhe sügava õppimise eeldus ja alus. Õppimiseks on vaja õpetaja ja kaaslastega suhelda, üksteiselt tagasisidet ja juhendust saada, katsetada, eksida ja proovida uuesti. Õpib see, kelle aju on asjakohaselt aktiivne, st tegeleb selle üle mõtlemisega, mis on parasjagu õpitav teema. Kui kellegi mõte rändama läheb, siis on vaja õpetaja sõbralikku tuge, et tagasi tulla, või abi, et uuesti järje peale saada. On vaja tegutseda erinevates gruppides, et üksteist kuulata ja kuuldud olla. Lisaks aine sisule, mis niimoodi kergemini külge jääb, arenevad ka õpilaste üldoskused niimoodi. Nii et kindlasti peab olema klassis just niipalju lapsi, et saaks luua turvalise õhkkonna, igaüks saaks piisavalt tagasisidet ja tunnustust ning iga õpilase aju ragiseks õiges kohas ja õiget moodi.

See kehtib absoluutselt kõikides ainetes. Pole vahet, kas tegu on inglise keele, liikumise, muusika, matemaatika või geograafiaga – igas tunnis on vaja õppimiseks kõigepealt turvalist keskkonda, tagasisidet, ajutrenni ning suhtlemist kaaslastega. Mingil hetkel on võõrkeelte õpetajad teinud tugevat lobitööd, et veenda seadusandjaid, et nendes tundides on vaja rohkem tagasisidet ja suhtlemist ning on kujunenud tavaks, et võõrkeeled on väiksemates rühmades (see on isegi uues põhikooli õppekavas soovituslikuna kirjas). Aga miks teiste ainetega nii ei ole? Kas matemaatikas peab vaikselt terve tunni töövihiku harjutusi tegema? Või muusikas pole vahet, kas laulab 20 või 40 last korraga? Kui õppekava koostajatel on sellised seisukohad, siis on need iganenud. Niimoodi käib õppimine või õppimisest rääkimine õpetaja- või ainekeskses maailmas. Õppijakeskselt vaadates tuleb sõna otseses mõttes märgata iga õpilast. Igas aines peab õppija aktiivselt enda jaoks uut teadmist looma ja olemasolevatega seostama. Tal on vaja selleks oma senised arusaamad aktiivseks teha, välja öelda ja neile tagasisidet saada. Ta teeb seda tõeliselt ainult siis, kui tunneb end turvaliselt ja usaldab õpetajat ja kaasõppijaid. Õppimine ei ole vaikne kuulamine, kirjutamine ja siis kontrolltööks sama teksti taasesitamine. Nii ei teki püsivat arusaamist õpitava sisust.

Päris õppimine võib olla väga segane, mürarikas, küsimusi ja vaidlusi tekitav, väsitav ning vahel ka frustreeriv. Õppija on vahel segaduses, küsib aktiivselt küsimusi, proovib ja pusib, eksib erinevates kohtades, küsib abi ja ühel hetkel avastab, kuidas asi käib. See käib nii kukerpallide, past continues’i, jo-le-mi, käänete, funktsioonide kui ka reaktsioonivõrrandite tasakaalustamise kohta.

Kui suur on paras klass või õpperühm, ma ei tea. Arvan, et see jääb ikka alla 20. Liiga väike ei paku jälle erinevate inimestega suhtlemis- ja koostöövõimalusi. Tean, et Tallinnas on koole, kus klassis on 30 või rohkem õpilast, ka 1. klassis. Ma arvan, et sellises klassis läheb õpetajal palju aega “korra” hoidmisele, hea suhte loomine võtab palju aega ja mõned lapsed “kaovad” ära.

Teen ettepaneku ka teistele aineliitudele, peale võõrkeelte õpetajate, seista selle eest, et ka teistes tundides oleks vähem lapsi klassis. Nii on kokkuvõttes nii õpetajad, õpilased kui ka lapsevanemad rohkem rahul. Mõistan, et see on kulukas koolipidajate jaoks, aga haridussüsteemi eesmärk ei olegi hoida raha kokku, vaid pakkuda igale lapsele väga head haridust.

19. apr. 2023

Meie kooli suurim mure on õpilased, kes jäävad maha

Praegu on käes aeg, kui 9. ja 12. klassi lõpetajad teevad katseid ja eksameid, et saada sisse järgmise taseme haridusasutusse. Pea iga päev ilmub artikleid, kus saame lugeda, kui pingeline see eluperiood noorte inimeste jaoks on. Eesti ühiskond väärtustab individuaalset edu, mida mõõdetakse karjääritõusus ja palgas. Kindlasti ei iseloomusta see kõiki peresid, kuid vanemaid, kes piitsutavad oma lapsi “hea tuleviku” nimel, on palju. Panin hea tuleviku jutumärkidesse, sest see, mis on hea tulevik, peaks olema igaühe enda määrata, mitte sõltuma naabrite, suunamudijate või ka vanemate arvamusest. Eriti sel määral, et noor seab oma vaimse tervise teiste heakskiidu nimel ohtu.

Probleemid koolis ei alga enamasti 9. klassis. Kui noorel lähevad eksamid pahasti või alla ootuste, siis on õpetajad teda alt vedanud juba varem. Kui eksamite tulemus on halb üllatus noorele endale ja tema vanematele, siis pole nad koolitee jooksul saanud adekvaatset ja piisavalt põhjalikku tagasisidet. See on meie eksamite häda – nad on õpingute lõpus. Nende funktsioon on kontrollida, mitte aidata õppida. See on minu meelest totaalne ressursi raiskamine.

Pisikesed mured õppimisega saavad alguse vahel juba täiesti koolitee alguses. Kõige olulisem vundament laotakse algklassides, kus õpilane õpib pingis istuma, õpetaja juhiste järgi tegutsema, teistega koos õppima, ennast juhtima ja kohaselt käituma. Need on eeldused, et saaks õppida lugema, kirjutama ja arvutama. Need oskused omakorda on eeldused kõikide teiste ainete omandamiseks. Kusjuures, mida laiem on lapse silmaring kooli tulles, sest paremini “jääb kinni” kõik uus koolis õpitav. Seega, mida rohkem veavad vanemad last muuseumidesse, teatrisse, loomaeda jne ning mida rohkem lapsega maailma asju arutatakse ja talle ette loetakse, seda lihtsamini läheb tal koolis. Ja ma usun ka, et suur osa Eesti haridusedust saab alguse hoopis meie vägevatest lasteaedadest ja sealsetest õpetajatest, kes saavad kindlasti liiga vähe tähelepanu ja tunnustust.

Aga on lapsi, kelle vanemad ei pühenda neile nii palju aega ja tähelepanu eelkooli eas. Osal neist läheb koolis hästi hoolimata sellest, aga osal mitte. On nunnusid, kellel on raske juba täiesti 1. klassi alguses. Osa neist kohaneb ja poole aasta pärast pole raskustest jälgegi. Kõik ei kohane. Vahel läheb lugemine üle kivide ja kändude, vahel pingis püsimine. Tulemuste seisukohast pole vahet – need on baasilised oskused, mille puudulikkuse käes hakkab kannatama pea kõik muu koolis õpitav.

Nii, mis me siis nüüd teeme? Tublid õpetajad diferentseerivad õpet tunnis, teevad veel lisatunde nende lastega, kes seda vajavad, annavad lisaülesandeid individuaalselt teha, kutsuvad järele vastama, teevad individuaalse õppekava jne jne. Kui raskused on ajutised (põhjustatud pikast haigusest näiteks), siis sellest piisab. Kui selle lapse aju aga töötab teistmoodi või teises tempos, siis see ei aita. Ma näen tublisid õpetajaid ja tugispetsialiste, kes näevad väga palju vaeva, aga sellest hoolimata on edusammud napid, sest õppekava – ohhoo! – “kappab” eest ära. See stress ja mure on päris suur, mis tekib abituse tundest, kui tahaks väga aidata, aga enam ei oska – ja mis kõige hirmsam – enam pole aega.

Ma olen oma kirjatükkides palju kordi südant valutanud selle pärast, et õppekava on liialt üle koormatud ja ei pea silmas õpilasi, kes on “harju keskmisest” erinevad. Ja valutan edasi. Ma näen, et õpilane, kes on kord raskustesse sattunud, sageli jääbki sinna. Ja mitte selle pärast, et ei hoolitaks või et ta ei saaks spetsialistide abi. Vaid selle pärast, et aega napib. Meil on kuskile jube kiire. Lapsi on vaja ette valmistada tööeluks ja pereeluks ja riigikaitseks ja iseseisvate finants- ja tervisealaste otsuste tegemiseks, neil on vaja saada ruttu karjääriõpet ja seksuaalkasvatust (või viimast just mitte). Me justkui jookseks millegagi võidu. Millega ometi?

Lapsepõlv võiks olla rõõmus ja üsna muretu aeg, kus avastada iseennast ja maailma. Küsida igasuguseid küsimusi ja vahel saada ka neile vastuseid. Katsetada, eksida ja proovida uuesti. Mängida, suhelda, teha koostööd ning leida endale sobivaim sõpruskond, mängud, huvialad ja maailmanurk. Mul on tunne, et vahel unustame koolis ära, et need alamõõdulised inimesed, kellega me tegeleme, ei ole veel mitte päris valmis täiskasvanud, vaid täitsa oma parimates aastates lapsed, kes käituvad nagu lapsed, sest nad ongi lapsed. Ja mitte ALLES lapsed, vaid lihtsalt lapsed. Nende eesmärk ei ole saada suureks. Võib-olla neil polegi eesmärki. Laps lihtsalt on hetkes ja avastab seda, mis on tema ümber. Täiskasvanud omistavad suuna ja püüdlused.

Igas maailma riigis on minu teada õppekava ja usun, et igas maailma riigis on ka lapsed, kes on õppekavast maha jäänud. Neil on tekkinud milleski raskused ja need on hakanud kärisema, sest mida aeg edasi, seda keerulisemaks läheb järgmistes klassides õppimine, sest sellel pole kuskile kinnituda. Õpetajad jõuavad vast natuke “auke” lappida, kuid tihti sellest ei piisa. Milleks on selline süsteem hea või vajalik?

Mina unistan koolist, kus iga laps saab õppida omas tempos. Alati ei saa valida, mida õppida (on ilmselge, et näiteks matemaatikast ei pääse isegi siis, kui see ei meeldi või see on raske), kuid meil on vaja olla paindlikum ses osas, kuidas õppimine käib. Oleme avastanud, et kõik ajud ei ole ühesugused ja see võiks nüüd hakata ka koolikorraldusse ja õppekavadesse jõudma. Ma tahan, et iga laps kogeks rõõmu koos avastamisest ja õppimisest ega tunneks end üha enam maha libisevat kuni selle hetkeni, mil ta täitsa alla annab. See kurvastab nii noori, õpetajaid ja ka nende vanemaid.

7. apr. 2023

Millised koolid jäävad alles ja millised sulgeme?

Kuulasin intervjuud Eve Eisenschmidtiga (Postimees “Ekspert eetris”) ja olen täiesti nõus, et kinni ei tuleks panna koole, kus on liiga vähe (mille jaoks liiga vähe?) õpilasi, vaid koole, kus ei anta head haridust. Kuulun ekspertrühma, kus oleme loomas üldhariduskoolide kvaliteedimudelit ning olen palju mõlgutanud, mis kool see hea kool siis ikkagi on. Täna panen oma mõtted “paberile”.

Ootused koolidele

Erinevate astmete haridusasutused on äärmiselt oluline osa tänapäeva ühiskonnast ja seetõttu on neile pandud ka palju ootusi ja ülesandeid. Need on väga erinevad ja vahel ka risti vastu käivad. Minu meelest on suvalises järjekorras olulisemad ootused järgmised.

Valmistada noor inimene ette iseseisvaks eluks. Siin mõeldakse tihti seda, et tal on teadmised ja oskused, et leida endale hea töö ja üldse elus (peres, kodanikuna, töökohal) hakkama saada. Sellega haakuvad tihti erinevad 21. sajandi oskuste loetelud. See on ka ootus, mida väga tihti väljendavad tööandjate esindajad.

Anda väga hea akadeemiliste teadmiste ja oskuste baas. Siia alla võib lihtsustatult paigutada mõtte, et õpilane omandab väga edukalt riikliku õppekava oma täies ilus ja siis sooritab väga heale tulemusele eksamid ning siis ongi kõik hästi. See on ka väga mugav ootus, sest oskame selle saavutatust üsna hästi mõõta (riigieksamid).

Kasvatada väga häid inimesi. Sellega haakub minu jaoks president Kersti Kaljulaidi mõte, et tegeleme inimeseks kasvamise kõrge kunstiga. Siin on oluline fookus tolerantsusel, headel suhtlemis- ja koostööoskustel ja teistel “pehmetel” väärtustel. Sellel ootusel on ka “ala-ootus”, millel on aga hoopis teine varjund. Vahel on ühiskonnaliikmetel ootus, et (eri)kool suudab ümber kasvatata halvale teele läinud noori. Minu hinnangul see ei toimi, sest peamised kasvatajad on vanemad ja kui seal on vastutus võtmata, siis kool seda üksi teha ei saa. Koolis töötavad inimesed saavad (ja peavad) noortele, kes vajavad sekkumist, tõmmata vastavate spetsilistide tähelepanu.

Vähendada ebavõrdsust ühiskonnas. See on keeruline ootus, sest haridus kipub hoopis ebavõrdsust taastootma (vaata väga huvitavat ettekannet siin). Samas minu arvates on see ääretult oluline. Uuringud näitavad, et mida haritumad on inimesed, seda parem on tervis ning vähem on näiteks seaduserikkumisi.

Hoida lapsi päevasel ajal soojas kohas mõtestatud tegevuses ehk pakkuda lapsehoidu (ja sooja sööki) selleks ajaks kui vanemad on tööl. See on tegelikult rohkem või vähem aktuaalne igas koolis, sest kui näiteks planeerime koolis üritusi, peame mõtlema ka lastevanemate logistika peale. Pärast distantsõppe laineid tahavad paljud koolid teha iseseisva õppe päevi (see on väga hea mõte, kui neid teha korralikult ette valmistatult ja läbi mõeldult), aga on peresid, kus see ei tööta. Mõni laps ei suuda kodus iseseisvalt õppida ja vanem ei saa (ei peakski) tal “kukil elada”.

Aidata edasi hariduslike erivajadustega lapsi. Ootus koolidele on, et nad toetavad iga lapse edasijõudmist sõltumata tema eripäradest ja -vajadustest. See on minu arvates loomulik ja õige. Kuid ka sellel on hoopis äraspidine “sugulane” – eraldada erivajadustega lapsed, kes võivad segada “tavalisi” lapsi. Kumb ootus on ühiskonnaliikmele hingelähedasem, sõltub minu arvates selle inimese väärtustest ja tõekspidamistest.

Igaühel on endal erinev koolikogemus ja põhimõtted ning neist lähtudes need erinevad ootused kombineeruvad. Seetõttu ongi väga keeruline öelda, milline on hea kool. See tuleb kuidagi omavahel kokku leppida ja aktsepteerida seda, et täiesti üksmeelele me ilmselt kunagi ei jõuagi.

Kuidas seda probleemi lahendada? Kas otsime vastust kooli kaupa (teeme meie arvates hea kooli nendele peredele, kes juba on meie kooli juures)? Kas lepime omavalituses kokku, millistele ootustele peab kool vastama ja sellest lähtudes seame eesmärgid? Otsustame riigi tasandil seadustega, mida meie koolid peavad tegema? Praegu lahendame seda küsimust kõikidel nendel tasanditel ja see teeb ka olukorra keerulisemaks, sest kogukonna seatud eesmärgid (nt turvalised ja head suhted) on vastuolus KOVi või riigi kriteeriumitega (kuluefektiivsus). Sellises olukorras on kaks varianti – kas otsitakse kompromissi või üks konflikti osapool sõidab teerullina teisest üle. Ma soovitaks esimest, aga siiani on kasutatud teist “lahendusviisi”.

Erinevate heade koolide variandid

Nüüd vaatame erinevaid koole ja mõtleme, milline võiks siis ikkagi olla see kool, mida ei panda kinni, sest ta on lihtsalt nii hea kool. Lähtun siin nendest märksõnadest, mida olen kuulnud praegu kasutatavat, kui koolide sulgemine on teemaks. Püüan arutada ka, kuidas need kriteeriumid seostuvad kooli õpilaste arvuga, mida tihti tuuakse otsuste alusena esile.

Väga head suhted ja turvaline õpiruum. Minu arvates on see möödapääsmatult vajalik, et toimuks õppimine. On vaja, et õpilane julgeks eksida, oma arvamust välja öelda, et ta tunneks kuuluvuse ja autonoomia tunnet, tal oleks usaldusisikuid nii suurte kui ka väikeste seas, oleks võimalikult vähe kiusamist ja vägivalda ning ta teaks, et kui need sünnivad, saab ta abi. Seda kõike on lihtsam korraldada väiksemas koolis. Suures ei ole võimatu, aga kindlasti on keerulisem. Suuremates koolides on lihtsam jääda anonüümseks ja võõraks. Õpetajatel läheb rohkem aega, et nimesid selgeks saada, rääkimata kontakti loomisest.

Väga head akadeemilised tulemused (hinded, eksamitulemused, olümpiaadide kõrged kohad jmt). Need kipuvad olema koolid, kuhu on sisseastumiskatsed. Vanemad, kes on ise sellises koolis käinud, soovivad ka oma last “eliitkooli” panna. Lootus on, et laps saab väga heasse (hinded, eksamitulemused) gümnaasiumisse, siis ülikooli, siis töökohale ja lõpuks elus hästi toime tulevaks. Abiks on ka “edukatest” koosnev suhtlusvõrgustik. Head tulemused saavutatakse tihti eelselektsiooniga (sisseastumiskatsed, etteõpetatus), suure surve, koormuse ja läbikukkumishirmuga. On lapsi, kelle vaimse tervise viib selline õppekorraldus täiesti rivist välja. Muidugi on ka neid, kellele see sobib. Need koolid kipuvad olema pigem suured, sest hea ja vahetu kontakt pole nii oluline. [Maalisin siin “eliitkoolidest” väga mustvalge pildi. Olen ise sellise kooli vilistlane ja tean, et on ka halle toone.]

Kool on kuluefektiivne, st ühe lapse õpetamiseks kulub võimalikult vähe raha. Kuna koolidele on väga konkreetsed nõudmised (riikliku õppekava täitmiseks läheb vaja üsna kindlat hulka õpetajaid, lisaks tugispetsilistid, normeeritud füüsiline keskkond jne), siis kokkuhoiuvõimalusi eriti ei ole. Tuuakse välja variante erinevaid ressursse koolide vahel jagada. See teeb aga õppetöö korraldamise koolis keeruliseks ning meeskonnatöö vaevaliseks. Ja ütlen ka siin välja, et videotunnid on ebaefektiivsed ja ma väga tahaksin, et neid ei toodaks välja kui võimalust raha kokku hoida. Mida suurem kool, seda vähem raha õpilase kohta kulub. Riigi toetust jagatakse ka sellise süsteemi alusel, et pigem on parem pidada suuremaid koole.

Kogukondlikkus. Koolid on tegelikult aegade algusest peale olnud kogukonnakoolid, kuid linnade kasvades on side perede ja koolitöötajate vahel jäänud nõrgemaks. Kogukonnakool on minu peas selline kool, kus osaline on iga koolipere liige (sh lapsevanemad, ka vanavanemad, teised kogukonna asutused jne). Omavahel arutatakse olulisi küsimusi, tehakse head koostööd ning kool on oma kogukonna nägu (nt kohaliku murde või ajaloo õpetamine ja tähistamine, kohalike ettevõtetega koostöö jne). See eesmärk haakub tugevalt heade suhetega ning kipub iseloomustama väiksemaid koole. Ka suurlinnades võib olla kogukonnakoole, mis on tugevasti põimunud ühiste väärtuste ümber, nii et need ei pea olema maakoolid.

Tugeva ajalooga, traditsioonide, “kallaku” ja identiteediga koolid. Nendel koolidel on tihti tugev vilistlaskond, kes traditsioone alal hoiab. On staarõpetajad, kes veavad eest oma valdkonna süvaõpet. Nendes koolides on vahel keeruline teha uuendusi, sest muutustele on tugev vastuseis. Samas on ühine identiteet väga tugevasti liitev, nii et kogukonnatunne on tugev. Need ei pruugi olla ei suured ega väiksed koolid, kuid tõenäoliselt on üsna vanad koolid ja kindlasti üks kohaliku kogukonna tugisambaid.

Väga hea tugi erivajadustega õppijatele. See ei pruugi tähendada erikooli, vaid pigem väga tugevate õpetajate kollektiivi, kes väärtustavad iga õpilase edasijõudmist. Need tulemused ei paista välja riigieksamite tulemustes, sest me ei tea, mis tasemelt need õpilased alustasid. Pigem näeme, et sellesse kooli koonduvad erivajadustega õppijad ja kool ei tõrju neid eemale. Kahjuks peletab see eemale mõned “tavaliste” laste vanemad ja võib tekitada koolile erikooli maine. Mul on selliseid lugusid kuuldes väga kurb meel, sest need koolid on minu arvates kohe eriti tublid. Need õpetajad usuvad igasse õpilasesse, toetavad igaüht tingimusteta, ilmselt teevad omavahel ja vanematega head koostööd ja tõesti oskavad seda tööd, mida teevad. Need koolid kipuvad olema pigem väiksemad, aga suurlinnades võivad ka suureks kasvada.

Uhke koolimaja ja rohkelt vidinaid. On tore, et kerkib uusi koolimaju ja remonditakse vanu. Ilus ning kaasaegne koolimaja tõmbab õpilasi ja õpetajaid. Nendes koolides on õhku, ruumi, põnevaid soppe, uhkeid tehnikavidinaid (VR-prillid, 3D-printerid, drooniklass, nutitahvlid jne), suur spordikompleks ujulaga jne. Kuna see nõuab üsna palju raha nii soetamisel kui ka ülal pidamisel, kipuvad need olema suured koolid ja pigem suurtes ning rikastes omavalitsustes.

Palju valikuid õpilastel. Praegu iseloomustab see pigem gümnaasiume, aga ei peaks nii olema. Kas põhikooliõpilane on suuteline ja peaks tegema ise valikuid oma õpingute sees. Ja on ka toredaid koole, kes on näiteks lõiminud huviringitunnid päeval toimuvasse õppesse ja seeläbi pakub vaheldust ja valikuvõimalusi. Seda on lihtsam teha suurtes ja linnaasulate koolides, sest seal on rohkem lapsi, kes võiks erinevate valikute vahel jaguneda, ja õpetajaid, kes soovivad ja oskavad neid gruppe juhendada.

Üks eraldi ja natuke naljakas kategooria koole on need, kes püüavad olla kõik ülal nimetatud koolid korraga. Kui vaatad selle kooli kodulehte või sotsiaalmeediat, siis seal on väga-väga palju infot ja näiteid kõikidest ülal toodud punktidest. Nad osalevad kõikvõimalikes projektides ja programmides ning kooli seinal ja kodulehel on väga palju logosid. Tundub, et on väga tubli kool (ilmselt väga suur kool, et kõike seda jõuab), kuid tekitab küsimuse, kas see on ikka päriselt ja korralikult võimalik.

Kui loed neid hea kooli erinevaid “tüüpe”, siis kindlasti tuleb Sul igaühega mõni konkreetne kool silme ette. See on väga äge, et Eestis on palju eriilmelisi haridusasutusi, kellel on oma nägu ja tegu. Samas, kipuvad need pigem olema linnades, sest seal on nii vajadust kui ka võimalusi oma erinevusi ehitada ja rõhutada. Kui asulas või piirkonnas on üks kool, siis tuleb meeldida kõigile.

Ja mis me siis teeme?

Minu arvates on väga hea kool selline, kus on head suhted ja turvaline keskkond (vaimne ja füüsiline tervis on hoitud, õpilased ja kooli töötajad tahavad tulla kooli) ning iga laps jõuab eakohaselt edasi ilma hirmu ja surveta, vaid väga professionaalse õppetöö tulemusel. Tahan, et iga õpilane valdaks heaks inimeseks olemise peent kunsti ja omandaks võimalikult kõrge hariduse, et tema elu kvaliteet oleks parem ning et ühiskonnas oleks võimalikult vähe ebavõrdsust. Selliseid koole ei tohiks kinni panna sõltumata nende suurusest. Kool ei ole maja. Palun ärgem laskem kinni panna haridusasutusi, mille hoone on vana, liiga suur või kulukas ülal pidada, kuid kus antakse lastele väga hea olevik ja tulevik. Leidkem lahendus majale, mis saaks pakkuda head varju sellisele kooliperele.

Samas mõistan, et erinevate kogukondade ootused ja eesmärgid on erinevad. Peame ühiskonnana otsustama, mis tasandile me vastutuse lükkame. Kas iga kool vaatab ise, kuidas hakkama saab, ja otsustab, millise hariduse ta oma võsukestele annab? Kas kohalik omavalitsus või koolipiirkond seab kvaliteedikriteeriumid ja eesmärgid ja neist lähtudes avab või sulgeb koole? Või riik seaduste, määruste ja vahel ka kooli pidamist üle võttes või sulgemisotsustega ütleb, milline on hea kool?

19. märts 2023

Koolikohustuse pikendamine 18. eluaastani – hea või halb mõte?

Mina olen veendunud, et see on väga hea mõte. Ei hõiska küll enne, kui see on seaduseks saanud, sest saatan on tihti detailides, aga Eesti tuleviku seisukohast on see kindlasti hea.

Küsisin ChatGPT käest, mis ta sellest arvab, ja meil oli selline vestlus (kopeerin selle siia täiesti ilma midagi muutmata):

Selgita, miks on hea, et lapsed peavad koolis käima kuni 18. eluaastani.
Üldiselt on koolihariduse saamine oluline, sest see annab lastele vajalikud teadmised ja oskused, mis aitavad neil saavutada oma elus edu ja õnnestumisi. Siin on mõned põhjused, miks on hea, et lapsed peavad koolis käima kuni 18. eluaastani:

Hariduslikud eelised: Kooliharidus annab lastele vajalikud põhioskused, nagu lugemine, kirjutamine ja matemaatika, mis aitavad neil saavutada edu nii koolis kui ka elus tervikuna. Koolides õpitakse ka teisi olulisi oskusi, nagu suhtlemine, probleemide lahendamine ja meeskonnatöö, mis aitavad neil tulevikus oma elus hakkama saada.

Sotsiaalsed eelised: Kooliharidus pakub lastele võimalust suhelda eakaaslastega ja õppida, kuidas teiste inimestega koos toimida. See on oluline oskus, mis aitab neil suureks kasvades oma tööelus ja isiklikus elus hakkama saada.

Karjääriedu: Kõrgharidus on sageli vajalik hea töökoha saamiseks. Kooliharidus on aga vundament, mis võimaldab lastel arendada oskusi, mis aitavad neil tulevikus oma valitud tööalal edukalt toime tulla. Kui lapsed lõpetavad kooli enne 18. eluaastat, siis jääb neil võimalus kasutamata, kuna paljud tippkolledžid ja koolitused nõuavad kõrgharidust.

Seaduslik kohustus: Paljudes riikides on koolikohustus seaduslik. Seega on oluline, et lapsed järgiksid seadusega ette nähtud kohustusi.

Kokkuvõttes on kooliharidus äärmiselt oluline laste arengu ja tulevase edu seisukohalt. Koolikohustus kuni 18. eluaastani tagab, et lapsed saavad vajaliku hariduse, oskused ja kogemused, mis aitavad neil saavutada oma elus parimaid tulemusi.

Selgita, mis probleemid tekivad, kui koolikohutust pikendatakse.
Koolikohustuse pikendamine võib tekitada mitmeid probleeme, mis võivad mõjutada nii lapsi kui ka kogukonda tervikuna. Mõned peamised probleemid on järgmised:

Perekondlike probleemide suurenemine: Koolikohustuse pikendamine võib põhjustada probleeme peredes, kus lapsel on näiteks vaja hakata tööle või abielluda enne 18. eluaastat. See võib põhjustada suuremat survet perekondadele, kes ei saa endale koolis käimiseks vajalikke kulusid lubada.

Ressursside puudus: Pikem koolikohustus võib põhjustada lisapingeid haridussüsteemile, kuna seda tuleb toetada lisarahastuse ja ressurssidega, et tagada piisavalt ruume, õppevahendeid ja kvalifitseeritud õpetajaid. Kui neid ressursse ei ole piisavalt, võib see mõjutada koolide õpetamise kvaliteeti ja lapse haridust tervikuna.

Lapse motivatsiooni vähenemine: Koolikohustuse pikendamine võib tekitada lapsele lisapingeid ja tekitada tunnet, et nad on sunnitud koolis käima. See võib põhjustada lapse motivatsiooni vähenemist ja võib vähendada nende huvi kooli vastu. Kui lapsel on tunne, et neil ei ole vabadust oma elu juhtida, võib see mõjutada ka nende tulevikuplaane ja -eesmärke.

Koolist väljalangemine: Pikem koolikohustus võib suurendada riski, et lapsed langevad koolist välja. Kui kool on lastele liiga pikk ja nõudlik, võivad nad kaotada motivatsiooni kooli vastu ning jääda koolist eemale. See võib omakorda tekitada probleeme lapse tulevase hariduse ja karjääri seisukohalt.

Kokkuvõttes võib koolikohustuse pikendamine tekitada mitmeid probleeme, mis võivad mõjutada nii lapse kui ka kogukonna elu. On oluline kaaluda nii koolikohustuse pikendamise eeliseid kui ka puudusi ning leida lahendused, mis aitavad tagada laste hariduse ja heaolu.

Kuidas lahendada probleeme, mis tekivad koolikohustuse pikendamisega?
Koolikohustuse pikendamine võib tekitada mitmeid probleeme, kuid neid saab leevendada või lahendada erinevate meetmetega. Mõned võimalikud lahendused on järgmised:

Tagada vajalikud ressursid: Koolidele tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, et nad saaksid oma õppekavasid täiendada, õpilasi toetada ja vajalikke ressursse hankida. See aitab tagada kvaliteetse hariduse ning vähendab riski, et õpilased kaotavad motivatsiooni ja koolist välja langevad.

Toetada peresid majanduslikult: Koolikohustuse pikendamine võib tekitada probleeme peredele, kellel ei ole piisavalt vahendeid koolimaksude ja muude kooliga seotud kulude katmiseks. Seetõttu võib olla vaja luua rahalisi toetusi, stipendiume või muud tüüpi abipakette, mis aitavad peredel koolis käimisega toime tulla.

Pakkuda täiendavaid tugi- ja nõustamisteenuseid: Koolikohustuse pikendamine võib suurendada stressi ja ärevust nii lastel kui ka nende vanematel. Seetõttu on oluline pakkuda täiendavaid tugi- ja nõustamisteenuseid, et aidata õpilastel ja nende peredel probleemidega toime tulla.

Arendada paindlikumat õppekava: Koolid võivad arendada paindlikumaid õppekavasid, mis võimaldavad õpilastel oma huvisid järgida ja individuaalseid vajadusi arvesse võtta. See aitab kaasa õpilaste motivatsioonile ning võib vähendada koolist väljalangemise riski.

Edendada koostööd koolide ja kogukonna vahel: Koolide ja kogukonna vaheline tihedam koostöö võib aidata vähendada koolikohustuse pikendamisega seotud probleeme. Kogukond saab aidata koolidel tagada vajalikke ressursse ja pakkuda täiendavaid teenuseid ning koolid saavad omakorda kaasata kogukonna toetust ja ressursse.

Need on mõned võimalikud lahendused, mis võivad aidata koolikohustuse pikendamisega seotud probleeme leevendada. Lõppkokkuvõttes on oluline kaaluda nii eeliseid kui ka puudusi ning leida tasakaal, mis tagab laste hariduse ja heaolu.

Minu järeldused sellest vestlusest (koolikohustus)

Uuringuid, mis näitavad pikema haridustee kasulikkust on väga palju. Noortel on rohkem oskusi, suurem palk, aga ka parem tervis. Minu arvates on koolikohustuse pikendamine tõepoolest hea mõte iga noore aga ka terve ühiskonna seisukohast.

Tõsi on ka see, et kohustusliku haridustee pikendamine toob kaasa muresid.

  • Lapsi koolis on rohkem – vaja on rohkem õpetajaid, tugispetsialiste, ruume jne. Praegu väidab valitsus, et see on olemas, sest kutsekoolides on suutlikkus kõik soovijad vastu võtta. Aga kui noor ei taha minna kutsekooli, vaid valib gümnaasiumi? Aga kui noore jaoks on juba põhikooli lõpp raske?
  • Teadmine, et PEAB õppima 18. eluaastani võib nii mõnegi õppija motivatsiooni õgvendada. Need on need lapsed, kelle jaoks kool tema praegusel kujul ei sobi. See on lisamure klassijuhatajatele ja tugispetsilistele. ChatGPT-l on õigus – muuta tuleb ka õppekava.
  • Eestis koolis käimine ei ole tegelikult päris tasuta. Vanemad peavad hankima õppevahendid (nt vihikud, pastakad, aga ka toiduained kodunduse tundideks või piletiraha õppekäiguks) ja samal ajal ei saa noor käia tööl. Nii et võib ka Eestis olla peresid, kelle jaoks pikendatud koolikohustus on lisasurve pere eelarvele.

Minu järeldused sellest vestlusest (tehisintellekti võimalused)

Olen täiesti hämmastunud, kui kiiresti, kui korrektse ja kohherentse teksti (eesti keeles!) ChatGPT lõi. Jah, see on üldsõnaline ja ümmargune kohati, aga muidu täiesti arukas.

ChatGPT on ilmselgelt välismaalane ja ei tunne hästi Eesti konteksti. Arvan, et Eestis ei ole palju neid noori, kes jätavad kooli pooleli, sest vanemad sunnivad abielluma. Ma vähemalt loodan, et neid ei ole. Mujal maailmas võib see saatus tabada küll.

Tean, et Emilis on lapsed juba ChatGPT-d kasutanud ja arvan, et selle pruukimist peabki nüüd 21. sajandi lastele õpetama. Tehisintellekt on siin, et jääda, ja meil pole mõtet sellega võidelda. Kas õpetame arutluse ja essee või koodi kirjutamist edasi? On sellel sama kasutegur nagu peast arvutamisel kalkulaatoritega maailmas? Ma ei tea selle küsimuse vastust, aga peame hakkama nüüd selle üle juurdlema.

Kui ma kopeerisin ChatGPT teksti siia, kas ma siis plagieerisin? Või kuidas ma peaksin talle viitama? (Naljaks hetk – jäin mõtlema, kas “talle” või “sellele”.)

Kas on mul mõtet on blogi edasi pidada, kui sama vastuse saab palju kiiremini ChatGPT-st? 😀

1. märts 2023

Õppekava ja päris õpilased

Minu head lugejad juba teavad, et mul on päris mitu kana kitkuda põhikooli riiklikku õppekavaga 🙂 Jätkan seda teemat ka täna, aga palju konkreetsema nurga alt. Nimelt tekkis eelmisel nädalal mul väga huvitav arutelu heade kolleegidega, kuidas üht õpilast toetada nii, et õpe annaks talle eduelamuse ja õppekava nõudmised saaksid ka täidetud. Nii et täna kirjutan sellest, kuidas õppekava lubab end erinevatele õpilastele kohandada.

Õigusruum

Eesti põhikooli riiklik õppekava on üles ehitatud arvestusega, et kõik õpilased peavad saavutama kõik õppekavas sätestatud õpitulemused ja need on seal kirjeldatud tasemel “hea”. Just võeti vastu ajakohastatud õppekava, kus on uuendatud õpitulemusi, aga ülal kirjeldatud tingimusi muudetud ei ole. Kuidas see õppekava sobib või ei sobi erivajadustega õppijatele, kirjutasin siin. Täna lähen detailsemaks, sest puutume igapäevaselt õppekava rakendamisel nende küsimustega kokku ning otsime neile aktiivselt vastuseid.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) § 18 lg 1 sätestab, et “Kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas. Kui muudatuste või kohandustega kaasneb nädalakoormuse või õppe intensiivsuse oluline kasv või kahanemine võrreldes kooli õppekavaga või riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamine või asendamine, tuleb õpilasele koostada riiklikes õppekavades sätestatud tingimustel individuaalne õppekava.” Vähendamise ja asendamine on keerulisemad, sest sama paragrahvi lõige 2 ütleb, et seda võib teha ainult koolivälise nõustamiskomisjoni (Rajaleidja) soovitusel.

PGS § 37 lõige 1 ütleb, et “Õpetajad jälgivad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet õpilase individuaalsete vajaduste ja võimete järgi.” Kuidas me seda Emilis mõistame, kirjutasin siin. Põhikooli riiklik õppekava (PRÕK) täpsustab seda (§ 16 lg 1): “Klassi- või aineõpetajad jälgivad õpilase arengut ja toimetulekut koolis ning vajaduse korral kohandavad õpet vastavalt õpilase vajadustele. Õpilase võimete ja annete kõrgeimale võimalikule tasemele arendamiseks tuleb põhikoolis selgitada välja õpilase individuaalsed õpivajadused, valida sobivad õppemeetodid ning korraldada diferentseeritud õpet. Põhikool tagab õpilasele, kellel tekib ajutine mahajäämus eeldatavate õpitulemuste saavutamisel, täiendava pedagoogilise juhendamise väljaspool õppetunde” ja lõige 7 lisab, et ” kool võib õpilase individuaalse arengu toetamiseks või tema varasema õpi- või töökogemuse arvestamiseks kokkuleppel õpilase või piiratud teovõimega õpilase puhul vanemaga teha muudatusi või kohandusi õppesisus, õppekoormuses, õppekorralduses ja õppekeskkonnas, kui sellega ei kaasne õppeaja muutumist võrreldes nominaalse õppeajaga ega riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamist või asendamist.”

Praktika

PRÕK ütles, et õpetajad kohandavad õpet ja vajadusel pakuvad lisajuhendamist väljaspool õppetunde. Koolid peavad ise välja mõtlema, kuidas seda teha, ja on tavaliselt korraldanud lisatoe pakkumise järgmiselt:

  • laps saab lisajuhendamist tunnis, nt õpetaja selgitab talle uuesti (kui klassis on väga palju lapsi, on see väga keeruline),
  • koostatakse erinevaid dokumente, nt individuaalne õppekava, käitumise tugikava, individuaalse arengu jälgimise kaart, kuid ilma õpetaja või tugispetsilisti tegevuseta need ei tööta,
  • laps teeb kodus lisaülesandeid, nt mis jäi klassis tegemata; tihti jääb juhendamise koormus lapsevanemale,
  • lapsel on eraõpetaja või käib veel lisakursustel – need on eriti popid põhikooli lõpus, enne eksameid,
  • mõnes koolis on konsultatsioonitunnid (see ei ole järelvastamise tund!), kus õpetaja aitab neid, kes vajavad lisaselgitusi (sinna võib sattuda palju erinevate vajadustega õpilasi, mis kahandab selle meetme tõhustust väga palju),
  • pakutakse õpiabitunde, mille tõhusus sõltub grupi suurusest, koosseisust ja õpetaja meisterlikkusest,
  • õpilasele, kes vajab lisaväljakutseid, pakutakse võimalust osaleda võistlustel ja olümpiaadidel ja neile eelneb lisaettevalmistus,
  • pakutakse tugispetsilisti tuge (kui koolis on vastav inimene olemas), mis sisuliselt võib välja näha erinev:
    • tugispetsialist juhendab õpetajat,
    • tugispetsialist on õpetajale ja/või õpilasele ja/või õpilaste rühmale abiks tunnis,
    • tugispetsialist kohtub õpilastega väikeses rühmas,
    • tugipsetsialist toetab õpilast ühks-ühele,
    • ülal loetletud tugitegevused võivad toimuda väga erineva intervalliga (mitu korda nädalas kuni üks kord kuus näiteks),
  • luuakse eriklass (vana nimega väikeklass), mille tõhusus sõltub sellest, kui palju seal on õpilasi ja kui erinevad on nende erivajadused ning õpetaja meisterlikkusest; eriklassi õpilased võivad osa tunde veeta koos “tavaklassiga”,
  • õpilane saadetakse teise kooli.

Probleemid ja lahendused

Selle süsteemi kõige suurem probleem on see, et PRÕK eeldab, et suurem enamus õpilasi on “normaalsed” ning “erilised” õpilased on erand, kellega saab tegeleda kuidagi möödaminnes. Ja mida jäigem on süsteem, seda rohkem ressurssi läheb tegelikult “eriliste” laste peale. Minu seisukoht on see, et ole olemas “normaalseid” ja “erilisi”, vaid kõik õpilased on omamoodi. Mõistlikum oleks juba terve haridussüsteem üle vaadata sellise pilguga, et erinevused on normaalsed ja nendega tegelemine on igapäevase õppetöö osa, mitte õpetaja või kooli kõrvaltegevus. Õppekava seab lati, millest kõik peavad üle hüppama, mis tähendab seda, et kõige suurem “probleem” on lapsed, kes ei suuda nii kõrgele hüpata. Nendega tegeleb siis lisaspetsialistide meeskond. Kes hüppab kergelt latist üle, võib jääda üldse tähelepanuta, sest tema ei ole probleem.

Järgmine mure on see, et klassis on liiga palju lapsi. Mitte see ei ole “probleem”, et lapsed on klassis väga erinevad (siis pakutakse lahenduseks taseme- või temporühmi). See, et nad on erinevad, on normaalne ja tervitatav. Õpilasi on lihtsalt klassis liiga palju ja need, kes vajavad lisatuge või -väljakutseid, ei saa seda. Vahel neid ei märgatagi. Eestis on olukord, kus suurlinnades kipub õpilaste arv klassis kalduma 30 suunas (väikeste koolide teemasid ma täna hambusse ei võta) ja isegi, kui see on kool, kes valib oma õpilasi, siis on selles klassis tegelikult väga erinevad õppijad koos. Õpetaja ei suuda kõigile neile individuaalselt läheneda. Kool võib muidugi ka ise teha väiksemaid rühmi nii palju, kui jaksab, aga see on väga suur kulu. Reaalsus on see, et koolidel pole raha, et palgata lisaõpetajaid, abiõpetajaid või tugispetsialiste, et ise väiksemaid gruppe moodustada. Viimase aja trend on veel see, et isegi, kui raha on, pole inimest, keda palgata.

Meie õpetajad on väga tublid ja pühendunud. Neil on olemas oskused ja teadmised, kuidas iga õpilast aidata. Pöörane stressiallikas on see, et õpetaja teab, kuidas ja tahab iga last aidata, aga ta ei jõua, sest tal on kontakttunde nii palju, et iga tunni ettevalmistamiseks ja järeltegevusteks jääb heal juhul 15-20 minutit. Ta ei jõua igaks tunniks teha kohandatud materjale väga erinevatele õpilastele. Neid ei ole üldjuhul kuskilt võtta, nii et õpetaja peab need ise tegema. Sealt tulebki kiusatus moodustada tasemerühmi, sest see on õpetajate jaoks lihtsam. Aga tegelikult ei ole see õpilaste jaoks parem.

Järgmine konks on seal, kus tuleb mängu õpilase lisatöö. Kui ta vajab lisajuhendamist, siis mis ajal see toimub? Tema õppekoormus ei tohi tõusta ja ei ole ka mõistlik, et õpilane, kelle jaoks koolitükid on suurem pingutus, neid ka rohkem teeb. Seega, kui tal on konsultatsioonitund või õpiabitund, siis mis ajal see toimub? Kui see on enne või pärast tunde, siis suureneb tema tunnikoormus. Kui see on tundide ajal, siis jääb ta ilma selles tunnis toimuvast. Vahetundi ka ei saa kasutada, sest õpilane (ja õpetaja!) peavad saama ka puhata. Õpilane, kes on võimeline tegema rohkem või keerulisemaid ülesandeid, näeb lisatööd tihti karistusena ja võib selle võimaluse kasutamata jätta.

Ja kui me ka leiame aja, millal õpilane saab rahulikult tegeleda teemaga, mis talle keeruline oli (või mille vastu on tal süvendatud huvi), siis samal ajal “kappab” riiklik õppekava edasi. Vahel on nii, et saame tekkinud õpilünga kinni, aga siis tuleb hakata juba järgmist lappima, mis on tekkinud sel ajal, kui eelmisega tegelesime. PRÕK seab väga konkreetse ja kiire tempo õppimisele, mis väga paljudele ei sobi. Vähe sellest, et see ei anna aega õppe individualiseerimiseks, piirab see ka üldpädevuste ja läbivate teemadega tegelemist. Õpetajad tunnevad, et kuigi see on ilmselgelt oluline, ei ole selleks aega, sest korratabel ja käänamine on vaja selgeks saada.

Ehh, ja siis need hinded. Kas ma arvestan sellega, kust õpilane alustas, ja hindan tema edusamme? Kas tunnustan seda, kui kõvasti ta pingutas? Kas näitan hindega tema saavutust või sooritust? Kui üks õpilane kasutas kontrolltöös valemivihikut ja teine mitte, siis kuidas see kajastub? Kas kõik peavad suutma sama sooritust sama kiiresti? Kui PRÕK on kirjeldatud tasemele “hea”, siis milline näeb välja “väga hea” või “rahuldav”? Mis siis saab, kui hinne on negatiivne? Tuleb järele vastama, aga seis on sama, siis jääbki nii? Kõik õpetajad teavad, et sõnaline kirjeldav tagasiside on palju tõhusam kui hinne, aga tagasiside kirjutamiseks pole aega. Lapsevanemad on ka hinnetega harjunud. Hea on keskmist arvutada ja puha. Aga kuidas tunneb end laps, kes hoolimata pidevast üliinimlikust pingutusest ei saa kunagi “viite”? Või mis motiveeriks õpilast, kes saab “viie” ilma pingutamata?

Ka tugispetsiliste aeg ei ole kummist. Koolil on kohustus pakkuda lisatuge nendele lastele, kellele on see “määratud” Rajaleidja otsusega. Kui ka need spetsilistid on olemas, siis vahel on nad nii üle koormatud, et neid lihtsalt ei jätku. Siis on variant, et eripedagoogi tund ei ole mitte 45 minutit vaid 15 või üks-ühele kohtumise asemel, tegutsetakse väikeses grupis, st see abi jääb järjest õhemaks. See ei ole see, mida see laps vajab, aga valikut pole. Kas ei oleks mõistlikum, et igal õpetajal on kompetentsid, millega toetada iga õpilast? Rajaleidja otsuseni on pikk tee ja laps peab saama vajalikku tuge ka ilma selleta. Tugispetsiliste järele on järjest suurenev vajadus, mida me ei suuda enam ammu rahuldada.

PGS kirjutab, et “kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas”, aga samas peame arvestama sellega, nädalakoormus või õppe intensiivsus ei tohi oluliselt kasvada ega kahaneda ning iga õpilane peab saavutama kõik PRÕKi õpitulemused. Mida me siis võime ja mida ei või? Näiteks võtame sellise õpitulemuse (bioloogia, 3. kooliaste): “õpilane analüüsib sugulise ja mittesugulise paljunemise eeliseid erinevate taimede näitel, võrdleb erinevaid paljunemis-, tolmlemis- ja levimisviise ning toob nende kohta näiteid”. Mis materjale võib õpilane kasutada (kuskil ei ole öeldud, et ta peab seda peast tegema!)? Kuidas võib õpetaja seda teha lihtsamaks või keerulisemaks nii, et see on ikka see sama õpitulemus? Mida tähendab antud näite puhul muutus õppesisus? See otsustusvõimalus on jäätud õpetajale, kuid ilma juhisteta tekitab see segadust. Mul on tunne, et suurem osa õpetajaid on selle otsuse teinud alateadlikult või üldse mitte. Halval juhul on tulemuseks see, et suurem osa õpilastest ei omanda õpitulemust ja see jääbki lihtsalt nii.

Ühesõnaga, minu arvates on vaja teha õppekava ringi, vähendada laste arvu klassis, vähendada õpetajate tunnikoormust, loobuda tsaariaegsest hindamissüsteemist, suurendada õpetajate kompetentsust eripedagoogikas ja luua juurde materjale, mis arvestavad õppijate erinevate tasemete ja huvidega. See kõik on väga suur amps ja nõuab väga palju raha. Nii on. Samas, kui tahame tõepoolest, et iga laps jõuaks edasi, siis samamoodi me jätkata ei saa. Ei piisa ka sanitaarremondist, vaid kogu süsteem on vaja kapitaalselt ringi teha.

22. veebr. 2023

Mis ma teen, kui õpilane kodutööd ära ei tee?

Eile sattusin kalli kolleegiga arutama, et mis siis teha, kui õpilane õigeks ajaks kodutööd ei esita. Oleme seda koolis päris palju kordi isekeskis arutanud, sest tavalist “malakat” – hinne – meil ei ole. Õpetaja tunneb end justkui relvituna. Jäin selle teema peale mõtlema ja nagu ma ikka mõtlen, kirjutades. Nüüd kirjutangi. Vaatame, kuhu jõuan.

Kujuta ette olukorda, kus Su ülemus annab Sulle järgmiseks kolmapäevaks ülesande kirjutada 200-sõnaline essee teemal “Miks ma tahan olla õpetaja?” (“juuni”, “juuli” ja “august” on kolm sõna, 197 tuleb veel välja mõelda). Sul jääb see tähtajaks tegemata. Mis Sa eelistaksid, mis sellele võiks järgneda?

Karistus ja tagajärg

Igal teol on tagajärg. Vahel järgneb pahale teole ka karistus. Selgitan näite abil, mis minu arvates on nende vahe.

Pille lõhkus ära vaasi. Karistuse variandid oleksid järgmised:

a) Pille jääb millestki heast ilma (telefoniaeg, magustoit, külaskäik sõbranna juurde, taskuraha vmt),

b) Pillele saab osaks alandus või vägivald (karjumine, löömine, nurka panemine vmt),

c) Pille peab tegema midagi, mida ta ei taha teha (nt peseb nõud ära).

Tagajärje variandid oleksid järgmised:

a) Pille koristab katkise vaasi tükid ära ja viskab prügikasti,

b) Pille liimib katkise vaasi kokku,

c) Pille toob uue vaasi.

Mis on karistuse ja tagajärje erinevused?

KaristusTagajärg
Ühel inimesel on võim teise üle ja võimuga inimene surub oma tahte teisele peale.Võrdsed inimesed lepivad kokku, mis on teo tagajärg. Keegi ei kannata.
Tuleb tihti emotsiooni pealt, sest tahaks kätte maksta.Pole emotsionaalne kummagi poole jaoks.
Pole “kuritööga” tegelikult loogilises seoses.On “kuritöö” loogiline tagajärg ja aitab selle tulemusi likvideerida või leevendada.
Ei anna tagasisidet ja seega tegelikku õppimist ei toimu. Võib küll viia edaspidi sama teguviisi vältimiseni (nt Pille hoiab vaasidest eemale), aga “kurjategija” ei pruugi sisuliselt aru saada, mis tema teos halba oli.Aitab aru saada, mis läks pahasti ja mis on selle teo tagajärjed teistele inimestele. Aitab õppida, kuidas sellises olukorras edaspidi toimida ja kuidas halb “korda” teha.
Kuidas mina eristan karistust ja tagajärge.

Niisiis, kui Sul jäi essee kirjutamata, kumba Sa siis eelistaksid – karistust või tagajärge? Kui karistust, siis milline oleks Sinu arvates adekvaatne? Kui tagajärge, siis milline oleks parim?

Lapsi kasvatades puutume ka selle küsimusega päris palju kokku. Vahel on keeruline leida teole loogilist tagajärge. Näiteks kui üks laps lööb teist, siis läheb tihti käiku karistus, mis ülal nimekirjas oli esimesel real (hüvest ilma jäämine). Seda peab kindlasti saatma selgitus, miks oli antud tegu karistust väärt. Muidu jääb see liiga abstraktseks. Täiskasvanute tõsiste kuritegude maailmas on karistamist kindlasti rohkem kui loogilise tagajärje kokku leppimist (nt rahatrahv, vabaduse kaotus, mõnel maal ka silm silma vastu karistused). Samas on ka õigusemõistmine liikumas mõistliku tagasiside eelistamise suunas (harivad programmid, rehabilitatsioon, taastav õigus).

Karistus ja tagajärg koolis

Kui Sa vaatad ülemist tabelit, siis kumba – karistust või tagajärge – on koolis rohkem? Kumba peaks olema rohkem?

Hindeid kasutavas koolis on tõenäoliselt karistamist väga palju rohkem, sest hinne on tihti justnimelt karistus. Kui õpilasel on õppimata või kodutöö tegemata, siis saab õpilane “1” või “X” (huvitaval kombel on neid variante sellistel puhkudel mitu) ja siis on justkui korras. Õpetaja töö on sellega tehtud. Kuritöö on saanud karistuse.

Kui see kodutöö, mis jäi tegemata, jääbki lihtsalt tegemata, siis oli see täiesti ebavajalik ja mõttetu kodutöö ning halvad hinded võib rahulikult panemata jätta. Nii et kui oled kindlal seisukohal, et see kodutöö on ikka vaja ära teha, tuleb kokku leppida (juba enne kodutööde andmist!), mis on adekvaatne tagajärg, ning sellest loomulikult kinni pidada.

Minu arvates on väga adekvaatne tagajärg, kui tegemata kodutöö puhul lepivad õpetaja ja õpilane kokku uue tähtaja, aga siinjuures on väga oluline, kuidas seda teha, et selle tähtajaga nüüd samamoodi ei läheks nagu eelmisega. Selleks:

  • Selgita välja, MIKS see kodutöö jäi tegemata ja kõrvalda see põhjus. Näiteks:
    • õpilaseni ei jõudnud info kodutöö tähtaja või sisu kohta (õpetaja unustas e-päevikusse kirja panna),
    • õpilasel ei olnud aega seda ülesannet teha (nt tähtaeg oli järgmisel päeval, aga tal oli pikk koolipäev ja pärast seda trenn),
    • õpilane tegelikult ei oska seda kodutööd teha,
    • õpilane arvab, et ta ei oska seda kodutööd teha, st tal on taksitavad uskumused või hoiakud,
    • õpilasel oli puudu mingi õppevahend selle kodutöö tegemiseks,
    • õpilasel on trots selle aine või õpetaja vastu (teievaheline suhe on väga halb),
    • õpilasel ei ole kodus sobilikke tingimusi õppimiseks,
    • õpilasel pole oskust end juhtida nii palju, et õigel hetkel õige ülesanne käsile võtta (nt istus arvutis terve õhtu ja ülesanne jäi tegemata),
    • õpilane teab, et ta ei saa nagunii tagasisidet, seega ajakulu ei ole tema jaoks väärtuslik.
  • Kuna põhjused, miks ülesanne on tegemata, võivad igal õpilasel olla erinevad, tee uus kokkulepe võimalusel iga õpilasega eraldi, nii et tema saab aktiivselt selles vestluses osaleda (tagajärg mitte karistus, eks!). Siis te saate otsida põhjuseid, miks ülesanne jäi tegemata, ja lahendusi, et ta ikka tehtud saaks. Vahel on lapsi, kellega seda kokkulepet teha, mitu ja kõigiga eraldi ei jõua. Sellest pole midagi. Püüa see arutelu teha nii, et iga õpilane saaks selles osaleda.
  • Las õpilane pakub ise välja uue tähtaja. Nii õpib ta oma ajakasutuse üle ise mõtlema ja võtab oma õppimise eest suurema vastutuse.
  • Selgita, miks see ülesanne on vajalik – mis oskusi sellega harjutatakse või mis teadmisi kontrollitakse. Selgita, mis see annab Sulle, õpetajale, ja õpilasele. Luba talle head edasiviivat tagasisidet (ja anna siis ka, eks).
  • Räägi õpilasega kodutöö läbi, et Sa saaksid aru, kuhu ta võis kinni jääda, ja aita tal sellest kohast üle saada.
  • Pane õpilased paaridesse või gruppidesse, kus nad saavad üksteist aidata. Leppige kokku viis või kanal, mille kaudu nad tunnivälisel ajal suhelda saavad.

(Kuidas üldse anda mõistlikku kodutööd, kirjutasin siin.)

Mulle tundub nii, et õpilane saab aru koduse ülesande mõttest ja ta oskab seda teha, siis ta ka teeb seda. Kui aga töö on tegemata, saab seda kasutada kui jube head võimalust selleks, et õppida, kuidas lahendada keerulist olukorda ja kuidas plindrist võidukalt välja tulla. See käib nii õpilase kui ka õpetaja kohta 🙂

18. veebr. 2023

Kuidas valida oma lapsele kooli?

Tuleb kevad. See on see aeg, kui paljud pered seisavad otsuse ees, kuhu kooli oma 1. klassi minev juntsu panna. On peresid, kes ei mõtlegi selle peale pikalt ka põhjalikult, vaid valivad kodulähedase kooli, mis on väga hea otsus. On ka neid, kelle jaoks see vastus nii kergelt ei tule ja see on ka väga okei. Täna kirjutan kõigile neile, kes otsivad, ja ka neile, kes ei otsi, vaid soovivad veel oma tehtud valikute üle reflekteerida. See on oluline otsus, sest hiljem valiku korrigeerimine on suur ettevõtmine.

Eesti haridussüsteem on selle poolest tore, et meil on palju erinevaid koole (munitsipaal-, riigi- ja erakoolid) ning vanemad võivad otsustada ka hoopis koduõppe kasuks. Eesti koolides pakutav haridus on võrreldes muu maailmaga ühtlaselt hea. Laps saab minna soovi korral kooli aasta varem, kui ta on kooliküps, või vajadusel oodata aasta kauem, kui ta vajab veidi rohkem kasvuaega. Usun, et meil läheb nii hästi, sest meil on väga head lasteaiad, kus käib suurem osa lapsi.

Mõned mõtted, mida kaaluda koolieeliku toetamisel:

  • Kui Su 6-aastane laps ei käi lasteaias, soovitan leida talle eelkool, kus harjuda teiste lastega koos toimetama ja õpetaja juhiseid kuulama. See on väga hea võimalus koolieluga harjumiseks. Eelkool ei tee paha ka lasteaias käivale lapsele, aga vaatama peab, et ka liiga ära ei väsi. Olen näinud peresid, kes on lapse pannud mitmesse eelkooli. Seda ma vajalikuks ei pea.
  • Võtke lasteaiaõpetaja tagasisidet tõsiselt. Kui lapsel ilmneb arenguline erivajadus, tuleb talle leida õige tugi. Kui õpetaja soovitab pöörduda Rajaleidjasse, kindlasti tehke seda. Mida varem saab laps seda abi, mis ta vajab, seda kiiremini võtab ta eakaaslastele järgi. Abi otsimine ei ole häbiasi.
  • Ärge kiirustage kooli. Vahel tundub, et juba 5-aastane laps on täiesti kooliküps – loeb ja arvutab nagu kulda. Kui 6-aastane laps on ka sotsiaalselt kooliks valmis, siis võib lasteaiaõpetajatega seda kaaluda, aga ei pea. Kooli minek ei ole võistlus.
  • Kui spetsialist soovitab koolipikendust (aasta veel lasteaias), ärge peljake seda. See tõesti aitab last, kes ei ole veel kooliks valmis.
  • Ärge pingutage üle lapse ette õpetamisega. Mõni koolieelik tunneb ise suurt huvi kooliasjade vastu ja siis loomulikult toetage tema uudishimulikku meelt, kuid ärge sundige last lugema, kirjutama, arvutama, kui ta ise seda ei taha. Kui laps on kõvasti ette õpetatud, siis võib tal 1. klassis üsna igav olla. Etteõpetatus saab aga 2. klassis otsa ja siis läheb järsku raskeks. Seda lihtsalt pole vaja 🙂

Kui on aeg küps, hakata kooli poole vaatama (mõni teeb seda juba enne lapse sündi), arutage omavahel, ideaalis kaasates ka last, milline kool teile meeldib. Pakun enda ülevaate erinevatest koolitüüpidest. See ei ole kindlasti terviklik, nii et arvatavasti on koole, mis sellesse liigitusse ei sobi.

Kodulähedane kool“Eliitkool”Erakool
AsukohtTõenäoliselt kodule kõige lähemal ja laps saab ise kooli ja koju (koolibuss?)Tõenäoliselt kesklinnas ja laps saab käia ühistranspordigaErinevad asukohad, mõelge läbi logistika
PedagoogikaPedagoogilised valikud on üldjuhul samad, mis selles koolis, kus Sinagi käisidOluline on kõrge akadeemiline sooritus, pedagoogika on traditsioonile, õpilaste õpikoormus suurErinevad pedagoogilised valikud, alternatiivpedagoogika (nt Waldorfkoolid), mõelge läbi, kas see vastab teie pere ootustele ja väärtustele
KuludKool on tasuta, aga lisanduvad kulud õppevahenditele, õppekäikudele jmt-leKool on tasuta, kuid lisanduvad samad kulud, mis munitsipaalkoolis, ja vahel ka annetuste kogumineÕppemaks, mille sees võivad olla erinevad kulud – uuri hoolega järgi, mis sellele lisandub!
SuurusLinnas asuv kool võib olla väga suur ja suurte klassidega, maal asuvad koolid on väiksemad või lausa väga väiksedTavaliselt väga suured koolid, klassis võib olla lausa 30 õpilastEnamasti väikesed koolid ja väiksemad klassid
SulgemisohtVäga väiksed koolid võidakse sulgeda, aga suured koolid püsivadTihti on püsinud aastakümneid, mõned lausa aastasaduErakoolid tulevad ja lähevad kiiremini, kui munitsipaalkoolid, aga suuremate tulevik on kindlam
KlassidMõni on 1.-6. klassini, mõni 1.-9., mõni 1.-12. klassEnamasti 1.-12. klass, mõni ka ainult 10.-12. klassEnamasti 1.-9. klass, mõnel on ka gümnaasiumiosa
VastuvõttKõik piirkonnas elavad lapsed võetakse vastuKatsed, st parimad võetakse vastuVahel katsed, vahel loositakse koolikohad
“Kirvega” Eesti koolitüüpide jaotus

Pedagoogilise valikud peavad kirjas olema kooli õppekavas, mis on nagu põhiseadus. Kogu õppe- ja kasvatustöö peab käima selle järgi. Tihti on tegemist väga pika dokumendiga, aga kindlasti on mõistlik sellega uuel lapsevanemal tutvuda. Panen siia kirja, mis erinevaid valikuid saavad koolid oma õppevas teha. Kui õppetöö on üles ehitatud kuidagi ebatavaliselt, uurige kindlasti, miks on tehtud selline valik. Siis avalduvad kooli olulised (ja tegelikud!) väärtused ja põhimõtted.

  • Kas lähtutakse riiklikust õppekavast, IB-õppekavast või mõnest muust alternatiivpedagoogilisest õppekavast? Need kõik peavad olema riiklikult tunnustatud, muidu ei saa kool tegevusluba, aga nad võivad üsna erinevad olla.
  • Kuidas on õppetöö üles ehitatud? Tavaline aineõpetus, üldõpetus, projektõpe, probleemipõhine või avastusõpe? Kuidas iganes erinevat õppesisu õpetatakse, peavad õppekavas nõutavad õpitulemused realiseeruma. Kui õppekavas on kirjas midagi eksootilisemat kui tavaline aineõpetus, tasub õpetajatelt või lastevanematelt uurida, kuidas see päriselus välja näeb.
  • Kuidas realiseeruvad riikliku õppekava üldpädevused ja läbivad teemad ehk kuidas kasvatakse lastest häid inimesi? 21. sajandi maailmas on kõige olulisemad kriitilise mõtlemise, suhtlemis- ja koostöö- ning iseseisva õppimise oskus. Kindlasti uuri, kuidas see kool nende teemadega tegeleb. Õppekavas on tihti selle koha peal umbluu või koopia riiklikust õppekavast, sest tavaliselt keskendutakse aineõpetusele, aga ausõna – see on see, mis on päriselt oluline.
  • Millised näevad välja selle kooli õppetunnid? Kui pikad nad on? Millal algab ja lõppeb õppetöö? Kui pikad on vahetunnid ja mis seal toimub? Mõistlik on minna kooli vaatlema, et oma silmaga näha.
    • Väga hea indikaator kooli tegelike pedagoogiliste valikute kohta on klassiruumid. Näiteks kui klass on täis laudu-toole ja need on ükshaaval näoga õpetaja poole, siis on võimalik, et seal on üsna vähe lastevahelist koostööd. Vaata ka, mis on seintel. Kas seal on abimaterjalid (õppimise seisukohast väga hea!), laste tööd vmt? Vahel on seinad tühjad, sest seintele ei tohi midagi kleepida (värv tuleb maha). Sellest on väga kahju. Kas klassis on lauamänge, raamatuid jmt?
    • Kooli õppekava võib rääkida aktiivõppest, aga tegelikult seisneb enamik tunde selles, et õpetaja räägib ja lapsed kuulavad. Heas koolis on tunnid vaheldusrikkad ja õpilane on seal aktiivne õppija ja tegutseja. Klass ei ole enamasti vaikne, vaid seal võib olla päris mürgel, kui toimub ka päris õppimine. Klass võib ka päris segamini olla 🙂
    • Kas tunnid on 45 minutit pikad või on valitud mingi teine pikkus? Miks? 1. klassi laps ei jaksa isegi 45 minutit keskenduda. Kas vahepeal on pausid?
    • Mis kell hakkavad tunnid? Hea algus on kl 9, aga kui algavad varem, siis miks? Mis kell lõppevad ja mida saavad lapsed teha pärast koolipäeva?
    • Kas lapsed saavad piisavalt aega süüa ja kas on ka õuevahetund, mis on väga kasulik lapse aju, silmade ja kehalise arengu seisukohast? Mida lapsed teevad vahetunnis? Hea märk on see, kui lapsed mängivad ja müravad, mitte ei istu telefonides. Vali oma lapsele kool, kus lapsed ei kasuta enda nutiseadmeid (telefonid võivad lausa keelatud olla). Teed sellega oma lapse ajule ja suhtlusoskuse arengule suure teene! Mõnes koolis on telefonid algklassides keelatud, aga suurtele lubatud. See on pool rehkendust ja parim on selline kool, kus nad pole üldse käepärast.
  • Kuidas veedetakse liikumise tunde? Kus? Kas kehaline kasvatus on ikka, nagu meie lapsepõlves, normipõhine või on uus ainekava jõudnud ka sellesse kooli, st proovitakse väga palju erinevaid spordialasid, lapsed õpivad oma keha tundma ja arendama ning leiavad endale meelepärasel liikumisharrastuse?
  • Kas ja kui palju on koduseid töid? 1. klassis ei tohi anda koduseid töid üldse, aga seda ikka tehakse. Mõnes koolis on tava, et laps veedab kodus õppides veel tunde. Miks? Laps võiks kodus lugeda, mängida ja perega või hobidega mõnusalt aega veeta. Kui ta koolis vajalikke asju selgeks ei saa, siis võiks mõelda, kuidas koolis tõhusamalt õppida. Kui suuremates klassides on mõtestatud kodutöid, siis see on hea. Sedaviisi saab laps õppida oma aja juhtimist ja õppimise planeerimist.
  • Mis klassidest algavad erinevad võõrkeeled ja mis need on? Kas ja milliseid valikuid saab teha? Mõtle oma peas ka sellele, et kui valid väga ebahariliku keele, võib see hiljem teha kooli vahetamise keeruliseks.
  • Kuidas arendatakse laste digipädevusi? Enda nutiseadmest on mõistlik koolipäeva sees eemale hoida, aga ikka tuleb õppida, kuidas digivahendeid eesmärgipäraselt, mõistlikult ja ohutult kasutada. Mis seadmed koolis on? Kui tihti neid kasutatakse? Kuidas juhendatakse lapsi digiturvalisuse ja -hügieeni vallas?
  • Kuidas käib hindamine? 5-palli süsteemis hindeid ei ole vaja panna. See on harjumus, mis on pärit tsaariajast (!) ja on tegelikult õppimise seisukohast kahjulik. Kui numbrite 1-5 asemel on tähed, sõnad, lilled vmt, siis sisuliselt ei muuda see midagi. Oluline on edasiviiv tagasiside. Uuri selles koolis käiva lapse vanema käest, kas ja kui palju tuleb head edasiviivat tagasisidet.
  • Mis ootused on lastevanematele? Kahjuks on koole, kus lapsevanemaid kardetakse ja neid püütakse koolielust kaugel hoida. Vali kool, kuhu ka vanem on teretulnud, aga kus ei panda vanemale kooli kohustusi, nt kodus last igal õhtul õpetada. Õpetamine on kooli ülesanne. Vahel on muidugi koostöö vajalik, aga see, et vanem teeb lapsega koduseid ülesandeid, peaks olema erandjuht. Vanema ülesanne on tagada piisavalt und ja liikumist, tervislik söök ning turvaline kodune keskkond.
  • Kuidas toetatakse erivajadusega õppijaid? Kas õpetajad suudavad pakkuda individuaalset tuge tunnis või tunnist väljaspool? Kuidas? Millised tugispetsilistid on koolis olemas ja kuidas nende jutule pääseb? Kas moodustatakse taseme- või temporühmi (need on õpetajatele mugavad, kuid õpilaste seisukohast ebatõhusad)? Kui koolis on palju eriklasse (vana nimega väikeklassid), siis uuri, mille alusel need moodustatakse. Tihti pannakse sinna kokku erinevate erivajadustega õpilased ja seal eriti õppimist ei toimu. Kui palju saavad eriklasside õpilased veeta aega koos “suurte” klassidega? Tegelikult on igale õpilasele parim, kui tema klassikollektiivis on palju täiesti erinevaid indiviide. Tal kujuneb adekvaatsem mina- ja maailmapilt, õpib abi küsima ja abi pakkuma ilma ebavajalike emotsioonideta ning aktsepteerima, et inimesed on erinevad ja see on tore.
  • Kui kooli kodulehel või fuajee seinal on palju logosid (nt KiVa kool, Ettevõtlik kool, Tervist edendav kool jne), siis uuri, kas ja kuidas need päriselt ka koolielus realiseeruvad.

Kui hakkate konkreetset kooli valima, mõelge järgmiste küsimuste peale.

  • Kuidas hakkab laps koolis käima? Kas ta saab seal ise käia või peavad vanemad iga päev tooma ja viima? On koolibuss? Saab kellegi teisega sõitu jagada? “Taksotegemine” muutub üsna kähku tüütuks.
  • Mis on teie pere jaoks kooli juures kõige olulisem? Akadeemilised tulemused, turvaline õhkkond, kogukond, väärtused? Soovitan tutvuda erinevate koolidega, et oma eelistuses selgust saada kas või ebanäidete kaudu. Ja veel on oluline see, mida laps soovib. Tema peab ju selles koolis käima hakkama. Kas soovib lasteaia sõpradega koos jätkata? Tahab, et seal oleks toredad huviringid?
  • Kas ja kui palju olete nõus hariduse eest maksma? Erakoolides on õppemaks – uuri, mis on selle sees ja mis ei ole. Munitsipaalkoolides tuleb ise osta õppevahendid, tasuda õppekäikude eest jmt. Mõnes koolis on kohustuslik koolivorm ja see võib olla päris suur kulu. Mõne kooli juures on sihtasutus, mis kogub (loodetavasti vabatahtlikke) annetusi.
  • Kas laps vajab eritingimusi? Kui jah, kas selles koolis pakutakse neid?
  • Milliseid lisateenuseid pakutakse? Näiteks huviringid, pikapäevarühm jmt. Kas need maksavad midagi?
  • Millised on sportimisvõimalused? Kas pakutakse eritoitu (nt laktoosivaba)? Mis võõrkeeli õpetatakse? Käige erinevates koolides või rääkige tuttavatega, kelle lapsed käivad erinevates koolides, et saada ideid, mida üldse uurida.
  • Millal toimub õpilaste vastuvõtt? Mis dokumente on vaja esitada? Era- ja eliitkoolidel kipub vastuvõtt olema palju varem kui kodukoha koolides.
  • Mis ootused on koolil lastevanematele? Seda tasub uurida selles koolis käivate laste vanematelt, sest tihti lähevad teooria ja praktika lahku.
  • Kes on 1. klasside õpetajad? Mis on nende ootused ja käekiri? Direktor ajab selle peale tõenäoliselt udujuttu, aga sisukamat infot saab teiste lastevanemate käest.

Mida ma vanemana tegema peaksin, et valida hea kool?

  • Kuula oma last ja tema lasteaiaõpetajaid, kas on erisoove või -vajadusi. Isegi, kui Sinul on väga kindel eelistus, anna neile võimalus ja kuula tõesti ära. Sellest võib hiljem tulla suur jama, kui õigel hetkel sellele infole tähelepanu ei pööra.
  • Tutvu erinevate koolide kodulehtedega ja uuri kooli väärtuste ja põhimõtete kohta.
  • Käi kohapeal mitmes koolis, et küsida ära kõik oma küsimused ja veenduda, et see kool Sulle ja lapsele meeldib.
  • Soovi korral tee avaldus mitmesse kooli. Küll jõuad ära öelda.
  • Räägi huvipakkuvate koolide õpilaste, õpetajate ja lastevanematega. Nemad räägivad, kuidas asjad päriselt on.

Kokkuvõtteks panen südamele, et vali kool oma lapsele mitte iseendale. Kool peab sobima ja meeldima talle. Valige kool, mis klapib teie väärtustega, sest kui seal ilmneb ebakõla hiljem, oled paraja portsu otsas.

Loe ka siit, milline on hea kool: https://mariakurisoo.com/2022/10/15/milline-kool-on-hea-kool/.