Mul on väga hea meel, et eelmine postitus hinnete teemal sai palju tagasisidet. Lisaks tuli mitmest kohast küsimus, aga mida siis teha, kui hinded ei ole hea lahendus. Väga tore! Vastan hea meelega, mis minu arvates töötab.
Selles postituses kasutan läbivalt Emili kooli näiteid (tagasisidekillud on võetud Emili kooli Stuudiumist muutmata kujul). Kui heal lugejal on võimalik kirjeldada süsteeme, mis on kasutusel teistes koolides, siis palun jagatagu.
Õppimisele hästi mõjuv tagasiside on:
- Pidev. Saan nii märkamatut tagasisidet (soe pilk, naeratus, sõbralik kehahoid), aga ka avalikult suulist ja kirjalikku tagasisidet.
- Informatiivne. Tagasiside vastab minu praegusele vajadusele (korrigeerib, pakub valikuid või annab võimaluse end analüüsida) ja aitab mind edasi just nüüd ja praegu.
- Jõukohane. Arvestab minu arenguvajadusega ja eelistustega nii, et ma suudan seda tagasisidet vastu võtta.
- Võimestav. Juhin ise tagasisideprotsessi (sean kriteeriumid ja hindan ise) ning saan tuge usaldusväärselt kaaslaselt.
Lähemalt sellest, kuidas ma “teoreetiliselt” tagasisidet liigitan, kirjutasin siin.
Emilis algab tagasiside hea suhte loomisest. See on õppimise eeldus ja alus. Kui õpilane ei tunne end turvaliselt, siis on õppimine oluliselt takistatud. Hea ja turvaline suhe õpetaja ja õpilase ning õpilaste vahel ütleb juba ise õpilasele, et ta on hoitud, väärtuslik ja hea just sellisena, nagu ta on. See on tagasiside, mida vajab iga inimene iga päev. Üks äge Emili õpetaja pakkus välja idee, et tagasisideküsitluses mitte küsida õpilaselt, kas talle meeldib kool, vaid küsida, kas tema meeldib õpetajale. Jutt jumala õige – see, et õpilane tunneb, et teda aktsepteeritakse ja ta on piisav, on ääretult oluline ja iga kooli töötaja esimene ülesanne. Naeratus, soe pilk ja sõbralik hääletoon on õpilase jaoks oluline tagasiside. Lisaks, kui õpetaja kasutab õpilase nime positiivses võtmes (mitte koos kurja pilgu ja häälega) ning tunnustab rohkem, kui korrale kutsub, on see eesmärk – et õpilane tunneb end aktsepteerituna – juba varsti käes. Loe hea suhte loomisest lähemalt siit.
Tunnustada või kiita ei ole võimalik liiga palju. Seda on võimalik teha sisutühjalt (“Tubli!”) või korrata juba seda, mida õpilane niigi teab (“Küll sul on ilus käekiri!”). Kui tunnustamine jääb nendesse kategooriatesse pidama, siis ei ole sellest kasu (mõne õpilase jaoks, kes on tõesti väga pingutanud, võib see isegi solvav olla, sest tema suurt tööd ei nähta).
Näide Emili päevikust (1. kl):
Oli kuulda, et oled lugemist harjutanud. Lugesid jänese osa ja tegid seda soravalt ja vigadeta. Mängisid vahvasti ka häälega ehk sulandusid rolli täitsa sisse, nii lahe!
Selles näites on õpetaja välja toonud pingutuse (“oled lugemist harjutanud”), kirjeldab oodatud sooritust (“soravalt ja vigadeta”) ja lisab veel õpilase omapära (“mängisid vahvasti ka häälega”) ja enda emotsiooni (“nii lahe”).
Tunnustamise ja üldse tagasiside juures on veel see oluline, et see tuleb kohe. Näiteks liikumise tunnis sooritavad õpilased korvpalliviskeid. Õpetaja seisab kõrval ja hüüab: “Vot täpselt nii!” See aitab õiget sooritust kinnistada ja õpilane saab paremini aru, mida talt oodatakse. See omakorda tekitab turvatunde, mis on vajalik eeldus õppimise toimumiseks. Teine oluline nüanss on see, et tagasisidestada, sh tunnustada, tuleb tegevust, mitte isikuomadust. Tegevust saab tagasiside saaja muuta, omadustega on see keerulisem. Võrdle näiteks: “Näen, et Sa oled väga hoolega jälginud, et kõikidele küsimustele täislausega vastata” (mida õpilane hästi tegi?) või “Küll Sa oled tark” (milline õpilane on?). Loe selle kohta veel edasi Carol Dwecki raamatust “Mõtteviis”.
See aga on ainult pool rehkendust. Edasiviiv kriitika on ka vajalik. Kasutan siin sõnu “konstruktiivne kriitika” või “edasiviiv tagasiside” selle tagasiside osa mõttes, kus tagasiside andja näitab, kuidas saab seda sooritust parandada.
See ei ole sama, mis negatiivne tagasiside (nt “Sul on kole käekiri”), sest sellise hinnanguga ei ole õpilasel midagi pihta hakata. Õpetaja peab tagasisides näitama, mida õpilane peab teisiti või lisaks tegema, mitte andma hinnangut. Selle kasutu sugulane on märkus (“Sul on kodutöö tegemata.”). Sellega õpetaja konstateerib fakti, aga ei selgu, miks on tegemata (mis oleks tagasiside õpetajale) või mis siis sellega pihta hakata. See ei aita edasi ei õpetajat ega õpilast.
Ma ei tea, mis on hea koefitsient tunnustuse ja konstruktiivse kriitika suhte iseloomustamiseks. Kindlasti peab tunnustus tulema varem ja seda peab olema rohkem. Mitte selleks, et maskeerida kriitikat (see ei aitaks ju õppida), vaid selleks, et õpilane tunneks, et teda aktsepteeritakse tema puudustest hoolimata. Kui Sul on õpilane, kes kipub saama palju negatiivset tagasisidet, sest tal on raske koolitükkidega toime tulla või enda käitumist juhtida, siis tuleb tunnustamisega kohe eriti pingutada. Ja mitte kiita niisama (“Tubli!”), vaid ikka asja eest. Näiteks ta aitab hoolsalt klassi koristada või hoiab sõbrale ust lahti vmt – siis tuleb kohe valju häälega üle klassi ja päevikusse kirjalikult ka tunnustada. Ka see õpilane, kellel on koolis keeruline, peab tundma, et teda märgatakse ja ta on õpetajale kallis.
Minu arvates on nn hamburgeri süsteem tagasiside andmiseks (tunnustus, kriitika, tunnustus) manipuleerimine ja seal on oht, et edasiviiv tagasiside jääb märkamata. Ma pakun välja valemi: mis on juba hästi + kuidas saab veel paremini. Kriitika ei ole asi, mida karta. See ei ütle, et ma olen halb ja ei hakkagi kunagi oskama. Kui keegi ütleb mulle, kuidas saan seda asja veel paremini teha, ei tähenda see seda, et olen läbi kukkunud, vaid seda, et see inimene hoolib minust ja annab mulle võimaluse midagi juurde õppida. Tagasisidet peab oskama ka vastu võtta. See on õpitav. Kui Sa oled üks nendest inimestest, kes tunneb end halvasti, kui arenguvõimalust näidatakse, soovitan Sul harjutada teistmoodi seda nägema ja Sul avaneb veel palju uksi, mida Sa siiamaani näinud ei ole.
Näide Emili päevikust (5. kl tunnikontroll):
Murdude teisendamine. Tunnikontrolli tulemus: 10/11p. Oskad hästi teisendada harilikke murde kümnendmurdudeks ning vastupidi. Pea meeles alati ka harilikud murrud lõppvastuses taandada.
Selles näites on õpetaja andnud ka tulemuse punktides, aga lisanud ka sisulise tagasiside (“oskad harilikke murde teisendada”) ja lisanud ka, mida saab veel paremini (“harilikud murrud lõppvastuses taandada”).
Olen nüüd kirjutanud õpetaja tagasisidest õpilasele, aga vähemalt sama oluline, kui mitte veel olulisem, on õpilase tagasiside iseendale. Iga inimene hindab end pidevalt. Kui seda harjutada ja hästi teha, on tulemuseks oma õppimist juhtiv noor, kes suudab endale adekvaatseid eesmärke seada, plaani pidada ja oma tegevust ja tulemusi pidevalt hinnata. Kui seda koolis ei õpi, võib juhtuda see, et noor inimene ei oska enda õppimist analüüsida – ta ei tea, kui palju ta juba oskab ega suuda ise enda sooritust parandada – ning ta on enda suhtes kas liiga kriitiline või liiga enesekindel. Tagasiside andmise hea mudel võiks õpilasel internaliseeruda, et ta oskaks ise ka end tunnustada ja märgata, kuidas saab veel paremini.
Näiteks 2. klassi õpilase eneseanalüüs ja uue trimestri eesmärkide sõnastus 1. trimestri lõpus (abiks olid õpetaja sõnastatud küsimused):
Mul õnnestus väga hästi teha töölehti. Uuel trimestril peaksin rohkem keskenduma. Ma loen kodus aga ma ei kirjuta enda lugemist päevikusse. Minu suhted klassikaaslastega on head. Minu eesmärk trimestriks on mitte lollitada. 2. trimestri lõpuks proovin läbi lugeda vähemalt 5 raamatut.
Selles näites on õpilane välja toonud, mis tal hästi välja tuleb (töölehed, suhted klassikaaslastega), mida peab veel harjutama (keskendumine, lugemise kirjutamine päevikusse) ja uue trimestri eesmärgid (mitte lollitada, lugeda viis raamatut).
On oluline, et ka õpilane õpiks rakendama seda valemit (mis on juba hästi + kuidas saab veel paremini), et märgata oma õnnestumisi ja aidata endal edasi minna. Loomulikult on õpilasi, kellel tuleb see paremini välja, ja neid, kes vajavad rohkem harjutamist. Sellest pole midagi – selleks kool ongi!
Emilis on eesmärkide-tagasiside protsess pidev. Erinevates klassides on tsükkel erinev (päev, nädal, kuu, projekt, trimester), aga õpilased ikka seavad endale ise eesmärke ja ise hindavad nende saavutamist. Esimestes klassides kasutatakse enesehindamisel naerunägusid ja värvimist ning ei ole tegemist pikkade kirjalike eneseanalüüsidega, aga ei peagi olema. See mõtteprotsess on sealjuures kõige olulisem.
Võib-olla mõned teist mõtlevad nüüd, et kõik on väga ilus, aga kuidas selle pealt saab ülevaate, kas õpilane on omandanud kooli õppekavas nõutavad pädevused ja õpitulemused. Täitsa õige küsimus! Lisaks õpilase eneseanalüüsioskuse arendamisel vastutame ka selle eest, et riikliku õppekava nõudmised saaks täidetud ja laps omandaks elus ja järgmises kooliastmes vajaliku. Nii et lisaks jooksvale tagasisidele on vajalik ka kokkuvõttev tagasiside.
Oleme Emilis lahendanud selle küsimuse nii, et iga trimestri lõpus saab õpilane tunnistuse, kus on selle trimestri õpitulemused ainete kaupa, iga õpitulemuse järel hinnang ja enamasti ka kommentaar. See näeb välja nii:
Selline tunnistus annab hea ülevaate sellest, kuidas õpilasel läheb (mis on hästi omandatud ja mis vajab veel harjutamist). Õpetajate jaoks tuleb tunnistustest välja, mis õpitulemused/teemad on paremini selged ja millega on vaja veel tegelda ning kes õpilastest vaja keerulisemaid ülesandeid või hoopis lisatuge, sest õpitav on liiga raske. Samas, tunnistus on pikk ja infot on palju. Lapsevanemal on keeruline saada kiiresti ülevaadet, kuidas lapsel läheb. Mõtlen sellest nii, et ei peagi kiiresti ülevaadet saama. Tuleb süveneda, lapsega arutada ja vajadusel arenguvestlusel (meil on arenguvestlus iga trimestri lõpus, st kolm korda aastas) õpetajalt üle küsida.
Kokkuvõtteks. Edasiviiv tagasiside:
- algab heast ja turvalisest suhtest tagasiside andja ja saaja vahel,
- on sagedamini tunnustav kui kriitiline,
- tuleb kohe ja keskendub tegevusele,
- sisaldab ka seda, kuidas saab veel paremini,
- mudeldab enesehindamist (ja lisaks annab õpetaja rohkelt võimalusi end päriselt ise hinnata).
Selline sai sissevaade minu mõtetesse, kuidas anda edasiviivat tagasisidet, ja kiire ülevaade Emili hindamissüsteemist. Kui Sul on küsimusi, küsi julgelt. Ja tagasiside on loomulikult väga teretulnud! 😉
mariakurisoo 
Lisa kommentaar