mariakurisoo

Täna algas Eesti haridustöötajate tähtajatu streik ja mina osalen toetusstreigis. Mõistan, et on neid, kes on ebamugavuste pärast rahulolematud. Minu kui lapsevanema jaoks on ka see tüütu. Kes on veidi Euroopas reisinud, teab, et meil on isegi vähe streike. 2002. aastal pidin värske tudengina Itaalia raudteelaste streigi tõttu ootamatult lennukipiletid ostma. Oli väga ärevusttekitav ja kulukas jääda streigi “ohvriks”, aga siiski olen veendunud, et igal töövõtjal peab olema võimalus oma õiguste eest seista ja vajadusel selleks ka ebamugavusi põhjustada. Eestis on ametiühingud võrreldes muu Euroopaga nõrgad. On aeg ka ses osas järele võtta!

Toetan õpetajate streiki, sest:

• väga heade õpetajate palk peab tõusma. Alammäär võib minugi poolest isegi samaks jääda (nt alustavale kvalifikatsioonita õpetajale), aga kogenud ja väga headele õpetajate palk peab tõusma (loe väga head artiklit SIIT).
• õpetajate töökoormus peab normaliseeruma. Praegu on täiesti tavaline, et õpetaja töönädal kestab tegelikult 50 tundi (haridusminister Tõnis Lukas pidas intervjuus saatele “Siin me oleme” (novembris 2022) seda täiesti normaalseks), aga see ei ole seaduslik, jätkusuutlik ega mõistlik (loe näiteks SIIT). Praegused ilusad “keskmised” palganumbrid tulevad väga suure ülekoormuse arvelt.
• õpetajate puudus on nii suur, et nüüd tuleb teha väga järske liigutusi katastroofi ära hoidmiseks (vt Arenguseire keskuse raporti stsenaariumid siit). Mina kirjutasin sellest probleemist natuke siin.
• õpetaja töötasu korraldus tuleb korda teha. Palgaraha tuleb riigilt, majandab kohalik omavalitsus, õpetaja tööle võtab koolijuht. Soe selgitust SIIT või SIIT. Praegu süüdistab jamas ministeerium KOVe ja KOVid ministeeriumi. Nii jätkata ei saa.

Ärgem laskem head kriisi raisku.

Minu ettepanekud, kuidas seda pundart lahti harutama hakata, on järgmised.

Esiteks tuleks minu arvates oluliselt tõsta diferentseerimisfondi, mis on osa õpetajate palgarahast, ja siis märkimisväärselt tõsta väga heade õpetajate palka. Kes saab rohkem ja kes saab vähem, võiks vabalt olla koolide (koolijuhtide koostöös kooli töötajatega) otsustada. Ma pakuksin välja järgmised variandid:

• rohkem palka saavad need õpetajad, kellel on kõrgem kutsestandardi tase,
• rohkem palka saavad pikemalt õpetajana töötanud õpetajad (suurema kogemustepagasiga käivad tõenäoliselt kaasas ka sügavamad ja laiemad teadmised-oskused),
• rohkem palka saavad õpetajad, kellel on rohkem (erivajadusega) õpilasi, sest neil on tööd rohkem,
• rohkem palka saavad teatud piirkonnas töötavad õpetajad (praegu on see nii Ida-Virus eesti keelt oskavate õpetajatega), aga mina ei jaotaks seda keele järgi (kuigi mõistan, miks praegu nii on), vaid piirkonna õpitulemuste järgi – nt kus on madalamad tulemused, seal on õpetajate palk kõrgem, et meelitada sinna tugevamaid pedagooge,
• rohkem palka saavad teatud ainete õpetajad, nt matemaatika õpetajad, sest nende kompetentsid on turul kallimad, või eesti keele õpetajad, kellel on rohkem suuri ja mahukaid töid parandada (tunnistan, et minule selline korraldus hetkel pähe ei mahu, aga mõistan seda loogikat)
• või kombineerida kõiki ülal olevaid kriteeriume. See teeks süsteemi mõistagi hirmus keeruliseks, aga ilmselt õiglasemaks.

Teiseks on täiesti absurdne, et oleme harjunud mõttega, et õpetaja 35-tunnine töönädal peabki jääma kättesaamatuks unistuseks. Selle olukorra on tinginud madal palk ja õpetajate puudus. Palun teeme nii, et tõstame oluliselt palka ja siis hakkame silma peal hoidma sellel, et seadustest, mis piiravad iga töötaja tööaega, peetakse kinni. Need piirangud ei ole välja mõeldud kiusu pärast, vaid selleks, et kaitsta töötaja vaimset ja füüsilist tervist. On ilmselge, et õpetaja, kellel on 26 ainetundi, klass juhatada, ainesektsioon juhtida ja loovtööd juhendada, ei saa hakkama 35 astronoomilise tunniga nädalas (kui ta just ei ole erakordse töövõimega inimene või ei tee tööd üle jala). Ometi ei ole see näide õhust võetud. Õpetajate reaalsed töökoormused peaks olema kirjas Eesti hariduse infosüsteemis (EHIS), aga praegu kannatab see kõike. Kas tööleping, EHISesse kirja pandu ja reaalne tööaeg klapivad, pole kellegi asi. See ei ole okei.

Ma usun, et kui haridustöötajate palga ja töökoormuse normaalseks saab, hakkab vaikselt vähenema ka õpetajate puudus. Ma arvan, et mul ei ole vaja rohkem kommenteerida, miks noored ei taha õpetajaks õppida ja saada. Sellest on artikleid kirjutatud küll ja veel.

Ja lõpuks – kes peaks üldse maksma õpetajatele palka? Ministeerium või kohalik omavalitsus? Üldises plaanis ei ole vahet, sest tegemist on maksumaksja rahaga nagunii. Praegu tundub, et riik tahab, et KOV panustaks rohkem, aga viimane lükkab vastutuse ministeeriumile. Sellest ei teki raha juurde. Minu mure on see, et kui vastutus jääb suures osas või täielikult kohalikele õlgadele, siis tekivad väga suured piirkondlikud lõhed, sest Eesti kohalike omavalitsuste võimekus on väga erinev. See hakkab võimendama niigi suurenevat hariduslikku ebavõrdsust ja see ei ole mulle mokka mööda. Seega peaks minu arvates haridustöötajate palgaraha tulema riigilt ja võimalusel isegi nii, et vähem jõukatesse piirkondadesse jagub seda rohkem.

Nii, nüüd me oleme olukorras, kus käib streik ja otsused tuleb teha kiiresti. Minu ettepanekute realiseerimine või ülal loetletud probleemide lahendamine kuidagi teisiti aga kähku ei käi (kui käiks, oleks see juba tehtud). Hakkame nüüd nobedasti otsast pihta, sest lastel pole aega oodata.