mariakurisoo

Ma mõtlesin seekord võtta kirjutada kaasavast haridusest ja erivajadustega õpilastest. See on huvitav teema, sest on väga kiiresti arenemas. See, kuidas me sellest teemast räägime, muutub kiiresti ning meie arusaam sellest, kuidas selles vallas tegutsema peaks, on veel üsna hägune. Pakun oma mõtteid ja isegi ühe idee teemas edasi minekuks.

Mulle meeldib, et arutame ka selle üle, mis sõnades me räägime. Ammu enam ei räägita hälvikutest (see termin oli lausa õigusaktides!) ja isegi selle üle, kas me saame rääkida erilisematest õpilastest, arutatakse elavalt (vaata näiteks seda head artiklit). Mul on tunne, et termin “HEV-õpilased” on keskkonna tingimuste poolt loodud, mitte ei iseloomusta neid õpilasi endid. Kui klassis on 24 õpilast, siis enamik neist on õpetaja töö seisukohast üsna sarnased (huvid, kasv, arengutase, akadeemilised ja füüsilised võimed, suutlikus ennast juhtida, enesekontroll jne). Need on siis “tavalised” õpilased, kes on üsna õpetaja enda moodi ja kellega on “lihtne” toime tulla. Neist üle jäävad “teistsugused” õpilased, kes ei suuda õppida samamoodi kui ülejäänud klass ja seetõttu ei ole nad õpetajale eriti mugavad. Õpetaja peab nende edasi aitamiseks tegema midagi lisaks ja/või teistmoodi. Ühesõnaga, nad on probleem. Siis on hea panna neile üks silt (“HEV-õpilane” on praegu käibiv) ja teha ühte või mitut järgnevast (läbisegi ja ei ole lõplik nimekiri):

1. Kurta kolleegidele, et küll on temaga raske.
2. Kurta vanematele, et temaga on raske.
3. Otsida koolist lisa-inimest, kes temaga töötaks (abiõpetaja, tugispetsialist, õpiabiõpetaja, raamatukoguhoidja jne).
4. Saata ta koolivälise nõustamiskomisjoni juurde, kes annavad soovitusi ja kui “hästi” läheb, siis lisaraha temaga toimetamiseks.
5. Märkida ta Eesti hariduse infosüsteemis (EHIS) HEV-õpilaseks.
6. Saata ta teise kooli (huuh, saime lahti!).

Mida need tegevused muudavad PAREMAKS lapse jaoks? Ja kas nad üldse midagi muudavad õpetaja jaoks? See silt ei anna õpilasele midagi. See on bürokraatide leiutis, mis juhib raha liigutamist. Selle sildi saavad teatud erinevustega õpilased (pilt all), aga sugugi mitte kõik, kes vajavad teistsugust keskkonda või tuge.

Kõik lapsed on erinevad. Päriselt. See ei ole klišee või sõnakõlks, vaid kõik õpilased ongi erinevad. Neil on erinevad eelteadmised, oskused, huvid, hoiakud, harjumused, välimus, sotsiaal-emotsionaalsed oskused, suutlikkus enda käitumist juhtida, füüsilised võimed ja omadused, elu- ja hariduskogemus, iseloomuomadused ja emakeel või kodused keeled. Enamik ühevanuseid lapsi on suhteliselt sarnased ja seetõttu on tekkinud tava ühevanused lapsed koos õppima panna. Nii on mugavam ja majanduslikult mõistlikum. See ei tähenda ilmtingimata, et see on lastele hea. Näiteks minu laste koolis ja klassides käib väga erinevaid lapsi kõikide ülal nimetatud karakteristikute järgi ning mul on selle üle väga hea meel, sest nii õpivad minu lapsed kogu seda variatiivsust normaalseks pidama, mida ta ongi. Ja kui enamik paistab ka üsna ühesugune punt olevat, siis tegelikult nad seda ei ole. Õpetajad on harjunud (või leppinud) väga erinevate tasemetega klassis (ja neid skaalasid on lõputult).

Praegu on haridusmaailmas üsna kitsas arusaamine erinevustest. Näiteks EHISes on võimalik õpilasele märkida sellised erivajadused:

Füüsilised eripärad? Sotsiaal-emotsionaalsed eripärad? Isegi lahter “Muu” juba aitaks. Minu jaoks peegeldab see kitsast arusaamist sellest, mida kool teeb (õpetab tavalisi “akadeemilisi” teadmisi-oskusi ning “õigesti” käitumine on kuskil mujal juba selgeks saadud). Reaalsus on aga see, et õpilased, kelle keha on teistsugune või kelle tundeelu on kujunenud keeruliseks, vajavad ka lisatuge.

Mul on tunne, et me vaatame lapsi kui haridussüsteemi objekte, produkte, kus on olulised ainult teatud kõrvalekalded (neist sõltuvad lisategevused ja -rahastus) ja mis ei ole peamiste eesmärkide (iga õpilane omandab riikliku õppekava selle täies ilus) saavutamise seisukohast tundunud oluline, jääb kõrvale. Reaalsus on aga see, et mis toimub lapse tundeelus mõjutab väga otseselt hakkamasaamist õppimise ja klassis suhtlemisega. Sama lugu on ka teiste ülal nimetatud omadustega. Võib-olla tuleb see ka sellest, mis omadusi me oskame hinnata või mõõta. Kuna tavaliselt lahendatakse probleeme lisarahaga, siis on vaja ka probleeme mõõta. Probleemi, mida ei me ei oska mõõta, pole olemas.

Jõudsime õppekavani. Kas teadsid, et seadusandja on ette näinud, et iga õpilane peab omandama riikliku õppekava KÕIK õpitulemused ja nad on seal kirjeldatud tasemele “Hea”? Kes on kunagi päris lastega kokku puutunud (ja/või õppekava lugenud), on ilmselt taibanud, et kõiki õpetulemusi ei omanda keegi. Süsteemi on praegu üles ehitatud nii, et seda taset, mida õpilane saavutab, peegeldab 5-palline hindeskaala (soovitan lugeda selle kohta väga huvitavat artiklit siin). Häda selle juures on see, et hinde “sees” on teadmised, oskused, hoiakud, suhe õpetajaga, suutlikkus ennast juhtida, koolimeeldivus ja veel väga palju asjaolusid, mida riiklik õppekava või kooli hindamisjuhend ei kirjelda. Rääkimata sellest, et latt on kõigile ühesugune sõltumata kõikidest nendest erinevustest, mis õpilaste vahel on, mida kirjeldasin ülal. See vajadus tuleb ilmselt kirest väljastpoolt hinnata, kuidas õppimine läinud on. On ju lihtne ja selge, kui laps sai matemaatikas “kolme”, on neljaviieline või sai riigieksamil 62 punkti? Õpetajahariduse ja -kogemusega inimesed mõistavad, et nende numbrite taga on terve kosmos, aga vastavaid teadmisi mitte omavate inimeste jaoks on see süsteem piisavalt informatiivne. Kas need numbrid annavad lapse jaoks edasiviivat infot?

Ma kirjeldasin seda olukorda selles postituses ka. Seame lati kõigile ühele kõrgusele ja hindame kõiki ühe lati järgi. (Tean, et on olemas ka lihtsustatud, toimetuleku ja hooldusõppe õppekava ning võimalus teha mööndusi ka riiklikus õppekavas, aga need on erandid, mille taotlemiseks on vaja vaeva näha.) Ühte ühesugust haridusstandardit (riiklikku õppekava) on keeruline luua nii, et see sobib kõigile lastele, sest inimesed ei ole eriti standardsed. Seetõttu on kujunenud süsteem, kus on mitu õppekava ja on võimalik taotleda õppekava täitmisel erandeid. Kas mitte ei oleks lihtsam, kui oleks üks paindlik õppekava?

Minu ettepanek:

• kirjeldame riiklikus õppekavas erinevad tasemed erinevates üldpädevustes ja ainevaldkondades;
• iga õpilane omandab need erinevas tempos ja erineva lõpptulemusega (näiteks Mari lõpetab põhikooli nii, et matemaatikas on tase A7 ja eesti keeles U2 jne umbes nii, nagu võõrkeeltes omistatakse oskustasemeid);
• ei ole hindeid, vaid on tasemekirjeldused;
• gümnaasiumisse või ülikooli saab ka sisse nii, et teatud erialadel on teatud eelduslikud tasemed;
• kui soovite, võib taseme kinnitamiseks ju riiklikke eksameid ka teha;
• koolis ei ole õpilased klassides mitte vanuse, vaid üldpädevuse/ainevaldkonna taseme järgi ja nii võivad võimekamad õppijad olla koos endast vanemate õpilastega; erinevates pädevustes/ainetes võivad õppegrupid olla erinevad ja nende vahel saab lihtsasti liikuda;
• kui õpilasele see aine sobib ja ta pingutab, liigub kiiremini edasi;
• kui see teda ei huvita või see on tema jaoks raske (see on okei!), siis liigub aeglasemalt;
• võib kirjeldada ka baastaseme, millega tuleb põhikool või gümnaasium kindlasti lõpetada; näiteks põhikoolil on nominaalaeg ja selle aja jooksul võivad õppijad jõuda erinevate tasemeteni, aga kindlasti peab kõigil olema X tase, et põhikooli lõputunnistus kätte saada;
• lapsevanemal ja õpilasel endal on hea ülevaade enda arengust – mida kõrgem tase, seda parem;
• kuna koolide võrdlemine ja neist edetabelite tegemine on popp, siis ka see on endiselt võimalik – võrdleme, mis tasemelt õpilane alustas ja kuhu jõudis, paneme terve kooli andmed kokku ja ongi täitsa viisakas edetabel olemas (ma edetabelitesse väga ei usu, aga oma kooli kohta tahaksin neid andmeid küll näha ja usun, et ka lastevanemad tunneksid selle vastu huvi);
• tunnen hästi ainult põhikooli riiklikku õppekava, aga äkki võimaldaks selline süsteem liita üheks tervikuks kõik käibivad õppekavad (koolieelse lasteasutuse, põhikooli, gümnaasiumi, hooldusõppe, toimetuleku ja lihtsustatud õppekava) ja nii muutuks lihtsamaks ühelt õppekavalt teisele üleminek; näiteks lasteaiast kooli minnes saab uus õpetaja kohe tasemekirjeldusena ülevaate, mida laps juba teab ja oskab ning kus vajab lisatuge – saaks palju kiiremini vajalikku tuge pakkuda.

Nii kaob ära paine, mida põhjustab kõigile ühesuguse lati seadmine. Pääseme paljudest siltidest ja kurtmisest, millega pole midagi peale hakata. Kusjuures see on üsna hästi arusaadav süsteem ka võhikule. Mida kõrgem tase, seda parem (tulemus). Mida suurem vahe alg- ja lõpptaseme vahel, seda parem (protsess). Kindlasti vajaks selline süsteem head õpihaldusüsteemi, aga see ei ole üldse kosmiliselt keeruline.

(Eraldi teema on siin, mis on need üldpädevused, ainevaldkonnad või ained, mis moodustavad mingi terviku, mille tasemeid kirjeldatakse. Praegu on koolides ained, mida hinnatakse. Kas keegi veel mäletab, kust ja kuidas on just sellised ained tekkinud? Kas need kirjeldavad inimest terviklikult? Kui ei, mida nad siis õigupoolest kirjeldavad? On tekkinud palju erinevaid komplekte 21. sajandi oskustest ja neid ühendab see, et “klassikalised õppeained” või baasoskused moodustavad neist üsna väikese osa. Siin on ülevaade.)

Mul on tunne, et praegust haridusmaastiku juhib traditsioon, raha ja efektiivsus. Ma saan sellest aru – need on olulised asjad. Ma tahan jõuda sinna, kus keskne on IGA lapse rahulolu ja edasijõudmine. Kusjuures ma arvan, et täiesti teistsuguse süsteemi ülesehitamine ei tähenda ilmtingimata suuremat rahakulu (alguses küll, aga pikemas perspektiivis vast mitte) ja võib tuua suurema “tulu” rahulolevamate täiskasvanute näol nüüd ja tulevikus. Teiseks on mul tunne, et praegune kool on ehitatud eeldusega, et kõik (või pea kõik) lapsed on ühesugused. See ei vasta tõele. Ehitame üles uue koolisüsteemi eelduse ja ootusega, et kõik lapsed on erinevad, ja saame keskkonna, kus on rohkem eduelamust, rahulolu ja toetust.

Lapsed on erinevad. Tähistame seda! Armastame iga last sellisena, nagu ta on. Aitame teda valdkondades, mis vajavad lisa tähelepanu, et ta iseendaks olemisega rahul oleks ning kaaslastega koos olemisega hakkama saaks. Ehitame haridussüsteemi üles nii, et kõik erinevused on toredad ja igaüks saab edasi minna omas tempos. Ehitame haridussüsteemi üles õpilase- mitte õppekava- või rahakeskselt.