Posts tagged ‘blogi’

  |  
3. sept. 2026

Kas iga õpilane võiks õppida gümnaasiumis?

Jah, võiks.

Uuringud näitavad, et mida pikemalt püsib noor haridussüsteemis, seda paremad on erinevad näitajad hilisemas elus – rahulolu, tervis, õiguskuulekus, töötasu jne. Sealt siis ka praegune õppimiskohustus, mis nõuab lapselt, et ta õpiks kuni keskhariduse omandamiseni või 18-aastaseks saamiseni. See on igati õige ja kindlasti samm paremuse suunas.

Oleme olukorras, kus noored ja nende vanemad eelistavad, et edasi õpitaks gümnaasiumis, sest tundub, et see avab rohkem uksi. Statistiliselt kippus nii olema, et üldkeskhariduse omandanud noored õpivad edasi pigem kõrgkoolis ja teenivad hiljem suuremat palka, aga mida aeg edasi, seda nõrgemaks need seosed muutuvad ja paindlikumaks õpiteed lähevad. Eesti on väike ja vaja on igasuguste oskustega inimesi – nii neid, kes teevad töid, mis nõuavad väga pikka koolis käimist, kui ka neid, kus koolipingis on vaja lühemat aega olla, aga see-eest treipingi taga kulub rohkem tunde.

Ma ei ole nõus sellega, et gümnaasium on “andekamatele” või “võimekamatele” ning “nõrgemad” või “tagasihoidlikumate tulemustega” õpilased peavad valima rakendusliku õppe pärast põhikooli. Noor, keda tõeliselt huvitab automehhaanika, ei ole lähemas ega kaugemas tulevikus õnnelikum või edukam, kui teda sundida gümnaasiumisse minema, sest “pea ju lõikab” või kutsekas on neile, kes “mujale ei saanud”. Ja nii mõnigi rakenduslik eriala on eriti nauditav ning teostusvõimalusi pakkuv neile noortele, kes on valmis suuremaid väljakutseid vastu võtma.

Teeme korraks ühe kõrvalepõike. Kujuta ette, et ütlen Sulle, et Sul tuleb kahe kuu pärast teha jaapani keele B1-taseme eksam. See on kohustuslik ja väga oluline. Pääsu ei ole. Kuidas Sa end siis tunneksid? Oletan, et minu armsad lugejad jaguneksid siis umbes kolme gruppi:

  • Tundub täitsa huvitav väljakutse. Võimalik, et tunned juba natuke jaapani keelt, oled varem erinevaid keeli õppinud ja see poleks eriti keeruline. Keelte õppimiseks vajalikud õpioskused on Sul olemas. Jaapani keel võib kasuks tulla või on silmapiiril juba praegu mõni võimalus, mis siis avaneks. Sulle sellised enese proovilepanekud meeldivad ning hakkaksid kohe otsast minema.
  • Pööritad silmi, aga kui on vaja, teed ära. Natuke piinlik oleks, kui sellega hakkama ei saaks, ja tahaks igasugust jama vältida ka. See tähendaks ilmselt, et tuleb trennis käimisest loobuda ja piirata muid vaba aja tegevusi ning suurem osa päevast läheks uue keele õppimisele. Vaja oleks abi, et oskaks üldse kuskilt alustada ja kuidagi edasi liikuda. Tunned, kuidas eksami lähenev kuupäev tõstab vererõhu kõrgele ja mõtled, kas ikkagi kuidagi saaks sellest kõrvale põigelda.
  • Ei hakka üldse selle peale mõtlemagi. Jaapani keelt pole vaja nagunii. Võõrkeeled on rasked nagunii. Aega pole. Teised asjad on olulisemad ja huvitavamad. Kui eksamist üldse kuidagi ei pääse, lähed kohale ja kukud läbi. Sul on nagunii ükskõik.

Kuhu gruppi Sa end paigutaksid?

Hea lugeja tunneb siin ära ilmselt erineva kvaliteediga motivatsiooni, millest kirjutasin siin. Õpilased tunnevad ka end täiesti erinevalt motiveeritult koolis käies – mõne jaoks on see tore väljakutse, mõne jaoks tüütu kohustus. Sama käib ka gümnaasiumis õppimise kohta. Loomulikult motivatsioon muutub ja varieerub, aga sageli on mõni motivatsiooni tüüp valdav ning kujundab õpilase soovi teatud haridusasutuses õppida.

Usun, et samamoodi, nagu lugeja tundis end jaapani keele eksami mõtteharjutuses, tunnevad end õpilased ka põhikoolijärgset kooli valides. Kui sundida õpilast tegema valikut, mida ta ei taha teha ühes või teises suunas, tunneb ta enam kolm või neli aastat halvasti ega ole oma eluga siis rohkem rahul ka tulevikus. Selle mõtteharjutuse, mida ülal tegime jaapani keelega, võime üle kanda nii gümnaasiumis kui ka rakenduslikus kolledžis õppimisele – üks motiveerib mõnd rohkem kui teine. Kui õpilane peab õppima koolis või õppekaval, mis teda ei kutsu, on tal halb olla (ebakvaliteetne motivatsioon teeb seda) ja stressitase tõuseb ebavajalikult kõrgele. Sõnastan selle nii, sest päris pingevaba elu pole võimalik ega ka vajalik, aga samas ei peaks seadma end ega oma last olukorda, kus ootused kasvavad üle pea.

Ma arvan, et gümnaasiumis õppima asumise sobilikkuse üks mõõdupuu ongi see, kui stressirohke see õpilasele oleks. On noori, kelle jaoks oleks see täiesti üle mõistuse stressirohke – peaaegu võimatu – nagu näiteks juhud, kus tegemist on intellektipuudega. Eeldame, et sellisel juhul õpilane ei lähe gümnaasiumisse, aga on ka olukordi, mis pole nii äärmuslikud, aga õpilase jaoks oleks pinget ikka kontimurdvalt palju. Väga paljudel juhtudel on abi keskkonna muutmisest või asjakohasest toest. Näiteks, kui õpilase jaoks on keerukad klassiruumid, kus on 30 või 40 õpilast, saab teha väiksemaid klasse. Või kui eesti keeles õppimine on raske, saab pakkuda lisatunde eesti keeles. Muidugi tekivad siin kohe küsimused, kes koolil neid ressursse on, aga ärme sinna praegu lähe, sest küsimus oli, kas iga õpilane võiks õppida gümnaasiumis.

Seega, ma arvan, et iga õpilane, kes soovib ning suudab gümnaasiumi riiklikus õppekavas nõutava mõistliku pingutuse ja kättesaadava toega omandada, võiks õppida gümnaasiumis. Ja see piir ei lähe sealt, kus on keskmine hinne 4,5, lõpueksamid üle 90% ning eelistatult oleks tegemist kohusetundliku tüdrukuga. Praegune süsteem põhikooli lõpetamiseks ja järgmise haridustaseme alustamiseks on väga konkurentsipõhine ehk tuleb võistelda, et saada “paremasse” kooli või üldse gümnaasiumisse. Usun, et kasutades 21. sajandi tehnoloogilisi võimalusi on tehtav korraldada see asi nii ära, et iga õpilane leiab endale kodule lähima põhikoolijärgse kooli, kus saab õppida tema jaoks huvitaval õppekaval mõistliku pingutusega.

Gümnaasiumis võiks õppida palju rohkem erinevate omaduste ja taustaga õpilasi, kui me vaid pakuksime neile vajalikku tuge. Gümnaasiumites võiks olla väiksemaid klasse, e-õppe ja mittestatsionaarse õppe võimalusi rohkem, et õppima saaks tulla õpilasi, kellele see praegu tundub liiga raske. Saan aru, et alati on inimesi ja raha liiga vähe, aga ma arvan, et alustuseks tuleks vaadata hoopis selle pilguga, et kuidas saame rohkem õpilasi SISSE valida, mitte VÄLJA valida, st pakkuda erinevamaid paindlikumaid õppimisviise õpilastele, kes vajavad kohandusi, ja seda ka gümnaasiumites, mida siiani on peetud ainult tippudele paslikuks. Meil on inimesi liiga vähe, et neid välja jätta. Arvame nad parem sisse.

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Sildid: , , , ,
27. aug. 2026

Mida võiks koolis teha kvaliteedijuht?

Kui suureks saan, tahan saada üldhariduskooli kvaliteedijuhiks. Minu arvates on väga oluline, et koolis tegeletaks pidevalt aruteludega, kes me oleme ja mida me saavutada tahame, ning analüüstaks, kuivõrd sellele lähemale liigutakse ja mis veel puudu on. Koolides nimetatakse seda tavaliselt sisehindamiseks.

Olen aga näinud, et sisehindamisest on saanud sisehindamise aruande kirjutame kord kolme aasta jooksul. Sinna pannakse väga palju pilte ja tabeleid kõigest, mis vahepeal koolis toimunud on ilma sisulise analüüsita ja uusi eesmärke seadmata. See ei ole see, mida ma silmas pean.

Eesti üldhariduskoolides ei ole tavaliselt kvaliteedijuhti eraldi ametikohana. Seda rolli täidab enamasti kooli- või õppejuht, vahel ka personalijuht. Samas on kooli juhtkonna liikmed sageli tööga ülekoormatud. Koolijuhid tunnevad, et tegelevad „tulekahjude kustutamisega“ ega jõua panustada nendesse tegevustesse, mis on päriselt olulised, et igaüks end hästi tunneks ning kool endale seatud eesmärgid saavutaks. 

Mis võiks olla kooli kvaliteedijuhi ametikoha loomise eesmärgid? 

Kooli kvaliteedijuhi tööalased eesmärgid võiksid olla järgmised: 

  • kooli töötajad vastavad kvalifikatsiooninõuetele ja neil on pädevused, mis on vajalikud kooli õppekava täitmiseks; 
  • kooli töötajatel, õpilastel ja teistel kogukonna liikmetel on koolis olla hea*, sest kool on hästi juhitud; 
  • kooli õpilaste õpitulemused on piisavalt head*, et jätkata edukalt õpinguid järgmises klassis või kooliastmes; 
  • kooli kogukonna liikmed teavad, kuidas koolil läheb, ja on kaasatud protsesside parendamisesse. 

*Mida tähendab „hea“ on iga koolipere kokkulepe ning selle loomisest võiks kvaliteedijuhi töö pihta hakata. 

Kooli kvaliteedijuht veab eest pidevat ja süsteemset eneseanalüüsi (sisehindamist) ning juhib saadud andmete kasutamist kooli igapäevase töö parandamiseks. Praegu on selleks parim mudel Eesti hariduse kvaliteediagentuuri juhtimisel koostatud Üldhariduskoolide kvaliteedihindamise mudel. 

Koolile annaks see võimaluse vähendada kooli juhtkonna liikmete koormust, mis on niigi suur. Töö andmetega koonduks inimese kätte, kes seda oskab ja kellele see meeldib, mitte ei ole tüütu lisakohustus, milles paljud praegused koolitöötajad end ebakindlalt tunnevad. Üks koolitöötaja juhiks mentorite tööd (ja/või oleks ka ise mentor) ja käiks pidevalt tundides, et hoida „päris elul“ silm peal. Selleks ei jätku ka kahjuks koolijuhtidel sageli aega ning vahel juhtub, et juhid ei tea, mis tegelikult koolis toimub. Kvaliteedijuht saab hea seista ka selle eest, et koolis kokkulepitu (õppekava, arengukava jm dokumendid) ka päriselt ellu rakenduks ning uuendused ei jää ainult paberile või loosungite tasandile. Kvaliteedijuht on toeks nii juhtidele kui ka teistele kooli töötajatele, et teha oma tööd iga päev natuke paremini ilma üleliigse pingeta. 

Panen siia näidiseks kirja, mida kvaliteedijuht võiks igapäevaselt teha, et ülal toodud eesmärke saavutada. 

Protsess Tegevused (koostöös asjassepuutuvate kolleegidega):
Uute töötajate valiku toetamine, kvalifikatsiooninõutele vastavuse kontrollimine, sisseelamise toetamine toetada uute töötajate valikut: luua  ja arendada valikuprotsess, mis toob kooli sobivad töötajad, hinnata kandidaatide vastavust kokkulepitud kriteeriumidele, anda tagasisidet kandidaatidele; hinnata uute ja olemasolevate koolitöötajate vastavust kvalifikatsiooninõuetele ning toetada kvalifikatsiooni omandamisel; toetada uute kooli töötajate sisseelamist (koolitused, materjalid, mentori tugi); 
Õpetajate professionaalse arengu toetamine juhtida ja toetada mentorite tööd; luua koolitusplaan kooli strateegiliste eesmärkide elluviimiseks; korraldada või läbi viia kooli töötajatele õpiringe, koolitusi, kovisioone ja supervisioone vastavalt kooli eesmärkidele ja vajadustele; toetada õpetajate professionaalset arengut läbi tunnivaatluste, refleksiooni, mentorvestluste, arenguvestluste jmt; hinnata õpetajate jt kooli töötajate pädevuste piisavust kooli õppekava elluviimiseks, vajadusel pakkuda tuge või sekkuda;
Õpilaste valiku toetamine toetada uute õpilaste vastuvõtul luua ja arendada vastuvõtuprotsess, mis toob kooli sobivad õpilased, hinnata õpilaste sobivust, analüüsida tulemusi ja anda tagasisidet; 
Kooli töötajate rahulolu seiramine läbi vaatluste, vestluste, andmete analüüsi ja/või küsitluste hoida silm peal kooli töötajate hea- ja rahulolul; jagada tulemusi asjassepuutuvate pooltega; teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid parendusteks või sekkumiseks; 
Õpilaste rahulolu seiramine läbi vaatluste, vestluste, andmete analüüsi ja/või küsitluste hoida silm peal õpilaste hea- ja rahulolul; jagada tulemusi asjassepuutuvate pooltega; teha vajadusel teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid parendusteks või sekkumiseks; 
Lastevanemate rahulolu seiramine läbi vestluste, andmete analüüsi ja/või küsitluste hoida silm peal lastevanemate rahulolul; jagada tulemusi asjassepuutuvate pooltega; teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid parendusteks või sekkumiseks; 
Õppetöö tulemuslikkuse seiramine, edukate õpetajate ja õpilaste tunnustamine teha kokkuvõtteid igapäevase õppetöö tulemuslikkusest (kursusehinded, arvestuste ja eksamite tulemused vms), teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid sekkumiseks või õppekava muudatusteks; teha ettepanekuid kooli töötajate või õpilaste tunnustamiseks vastavalt kokkulepitud edukriteeriumitele; 
Sisehindamine, tööprotsessis õppimise toetamine regulaarselt ja pidevalt eest vedada erinevaid tegevusi kooli protsesside kvaliteedi ja tulemuslikkuse hindamiseks; toetada otsuste tegemist läbi asjakohaste teadusuuringute otsimise ja tutvustamise; koostada regulaarne sisehindamise aruanne ning anda sisendit arengukavasse ja üldtööplaani; teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid erinevate protsesside parendamiseks; vajadusel vedada eest kooli dokumentide (nt õppekava, hindamisjuhend) loomist või uuendamist, et tagada kooli õppekava täitmine; hoolitseda selle eest, et andmete kogumine, analüüsimine ning parendusettepanekuteks formuleerimine toimub koostöiselt, tõenduspõhiselt ning igaühe õppimist toetavalt; arendada koolipere andmetarkust.

Kvaliteedijuhtimisega on lood pahasti, kui:

  • keegi koolis ei tea, kuidas koolil päriselt läheb või see teadmine on kõhutunde tasemel;
  • koolis teatakse, mis vajab parandamist, aga keegi ei tegele sellega, sest pole raha või aega (tegelikult tähendab see seda, et pole julgust, kompetentsi või tahtmist asjaga tegeleda);
  • koolis tegeletakse juba aastaid sama probleemiga, aga tulutult, st midagi ei muutu (või äkki isegi muutub, aga ei tea, sest keegi pole seda adekvaatselt hinnanud);
  • kooli dokumendid ja „päris elu“ ei lähe omavahel kokku (nt kooli väärtused on ainult kooli kodulehel ja suurem osa koolipere liikmeid isegi ei tea neid);
  • kooli dokumente koostatakse või uuendatakse pidaja ja/või lastevanemate pärast (et jamasid ära hoida) ning neis kokkulepitust peetakse kinni valikuliselt;
  • kooli töötajad on oma muredega üksi – neil pole mentorit, juhtidel ei ole aega (või teevad näo, et kuulavad ära, aga tegelikult ei muutu midagi);
  • otsuseid tehakse selle pinnalt, mis on parasjagu „moes“ või mis tundub hea, ei kasutata teadusuuringute tulemusi;
  • analüüse ja arutelusid tehakse, aga väikses ringis ning tulemusi ei arutata avalikult, kokkuleppeid ei tehta ühiselt;
  • sisehindamist tehakse selleks, et näidata, kui hästi meil kõik on ja miski ei vaja parandamist ega muutmist;
  • lapsevanemad ja/või kooli pidaja on infosulus; sellest, kuidas koolis läheb, annavad aimu vaid kuulujutud;
  • muredest kardetakse rääkida, sest läbikukkumine või ebapiisav tulemus on halb ning selle eest saab ainult hurjutada;
  • kooli õppekava, arengukava, tundides toimuv ning sisehindamine on kõik omaette maailmad, kus ühised jooned on pigem harvad või juhuslikud;
  • igal aastal on uus kampaania, mille raames tehakse koolitusi või kulutatakse muid ressursse (nt ühel aastal on fookuses liikumise edendamine, järgmisel kooli väärtused ja siis õpistrateegiad…); need on lahus kooli arengukavast, tulevad ja lähevad juhuslikult (või otsustatakse väga väikeses ringis) ning tulemusi ei seirata;
  • õppetöö tulemuste andmed on õpetajate peades või päevikutes hinnete näol, aga puudub jooksev ülevaade sellest, kuidas üldiselt läheb ja kes vajaks kohe sekkumist;
  • koolis ei tähistata saavutatud edu ja tehtud tööd.

Kas miski siin iseloomustab kas või natuke Sinu kooli? Kui jah, siis hea kvaliteedijuht aitaks.

Hea kvaliteedijuht ei laseks juhtuda olukorral, kus kooli põhiprotsess – õpetamine ja õppimine – kulgeb omaette ja keegi päriselt ei tea, kuidas koolil läheb. Kvaliteedijuht kogub süsteemselt andmeid, jagab neid huvitatud osapooltega ja otsib koos kolleegidega lahendusi murede lahenduseks. Ta teeb konkreetse plaani, kuidas probleeme lahendada, hoiab silma peal kokkulepitud tegevustel ning hindab, kuivõrd ollakse sihile lähemale liikunud. Hea kvaliteedijuht ei ole kontrolliv inspektor, vaid toetab kolleegide (ühist) õppimist ning aitab tähistada saavutusi.

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Sildid: , , , ,
20. aug. 2026

Kuidas nüüd nii läks, et lapsed on koolikohata?

Tallinnas on kaks nädalat enne kooli algust viiendik põhikoolilõpetajatest teadmatuses, kus nad sügisel õpiteed jätkavad. Õppimiskohustus on, aga kohta, kus seda kohustust täita, pole. Selle olukorra on kujundanud haridus- ja teadusministri määrus, mis nägi ette detailse ajakava põhikoolijärgsesse õppesse astumiseks, ning koolide otsused selle täitmiseks.

Mis on võrreldes varasemaga muutunud?

  • põhikooli eksameid ei saa teha uuesti – kui tulemus oli kehv, siis nii jääb (varem sai teha koolieksami, millel olid oma suured puudused; nüüd saab teha järeleksami ainult siis, kui õpilane eksamilt mõjuval põhjusel puudus);
  • gümnaasiumisse või kutsekooli astumine toimub pärast põhikooli eksameid (sellest ideest kirjutasin siin ja eelmise aasta kokkuvõtte tegin siin);
  • kogu vastuvõtutegevuse ajaraam on ette kirjutatud ministri määrusega, st vastavalt vajadusele seda kool muuta ei saa;
  • põhivastuvõtt toimus kuni juuni lõpuni ja juulist algas jätkuvastuvõtt, mis peab kestma 31. augustini.

The devil is in the details

Selline korraldus on endaga kaasa toonud asjaolusid, mis teevad põhikoolijärgsesse vastuvõttu sisenemise keerukamaks – suureneb “keskmiste” tulemustega õpilaste närvikulu, koolide töömaht ning aega kulub rohkem. Kuidas nii?

10. klassi võivad kandideerida kõik, kes on põhikooli lõpetanud, sh ka need, kes on lõpetanud näiteks aasta varem. Kui õpilane on varem saanud matemaatika eksami tulemust koolieksamiga parandada, siis nüüd kandideerib ta samadel tingimustel kui õpilane, kelle tulemus on kivisse raiutud ja seda enam muuta ei saa. Varem lõpetanud saavad eelise, kuigi sellel aastal lõpetanutel on kohustus edasi õppida. Seaduse järgi me ei saa vastuvõtul eelistada õpilast, kes on alaealine, st õppimiskohuslane. Seega niigi tihedat konkurentsi teevad veel pingelisemaks varem lõpetanud.

Õpilane võib kandideerida nii paljudesse koolidesse, kui ta soovib – kas või kõikidesse gümnaasiumijärgsetesse õppeastustesse. Reaalselt kandideerisidki 9. klassi lõpetajad enamasti mitmesse kooli. Tulemuseks on see, et konkursid on koolides ebarealistlikult suured. Kõiki kandidaate tuleb “menetleda” samadel alustel, pingeread muutuvad väga pikaks ja neis edasi liikumine on aeglane. Kannatajaks jäid need, kes ei olnud paremusjärjestustes eriti kõrgel (nt mõni eksam läks kehvemini). Nemad pidid ootama, kuni tipud mitme kooli vahel valisid. Üksjagu tuli ette ka seda, et õpilane ütles jah-sõna mitmesse kooli.

Eksamitulemus võis jääda kehvapoolne erinevatel põhjustel – oli kehv päev (aga ka mitte nii kehv, et arstitõendi saaks), ärevus kasvas üle pea (sellest eksamist sõltub kogu tulevik!) või nõutav oligi kehvasti omandatud (näiteks selle pärast, et aineõpetajad vahetusid väga sageli või olid suisa puudu). Teadmine, et uuesti teha ei saa, tegi seda ainult hullemaks. 9. ja 10. klassi vahele, mis on pigem mõtteline piir, sest õppimiskohustus jätkub, et tekitatud väga karm filter. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui põhikooli lõpueksamid üldse ära kaotataks.

Paljud neist, kes on praegu koolikohata, on selles olukorras matemaatika eksami pärast (kirjutasin sellega seotud jamadest juba aastaid tagasi). Tulemused olid halvad ja see pani uksi kinni, sest paljudel gümnaasiumitel on eelkriteerium, mis välistab kehva matemaatika eksami tulemusega kandideerimise. See ei ole nii laste kiusamiseks, vaid koolid on oma kogemustest järeldanud, et õpilastel, kelle matemaatika eksami tulemus on alla 50%, läheb gümnaasiumi riikliku õppekava omandamine keeruliseks. Kehtiv õppekava näeb ette, et peab pakkuma õpilastele, kellel on põhikoolist õpitulemusi omandamata, lisatuge – ja see on täiesti õige! – siis reaalsuses jääb see erinevate ressursside taha kinni (matemaatika õpetajate puudus, ajanappus). Lisakonsultatsioone ja täiendavaid kursuseid tuleb pakkuda ka neile, kelle eksamitulemus oli kõrgem, sest gümnaasiumi õppekava on ikka mitu kraadi kangem kui põhikooli oma.

Vastuvõtu ajajoon on selline, et kõigepealt on väga-väga pikk aega avalduste tegemiseks (ma ei tea, miks see nii pikk on, sest ühe avalduse tegemiseks läheb mõni minut), siis on eksamid, siis tulevad eksamite tulemused ja siis alustavad gümnaasiumid ja kutsekoolid vastuvõtuprotsessiga. Seega, sel hetkel, kui õpilane teeb avaldusi, ta ei tea, mis tema tulemused on. Ministeeriumil on plaan anda lisaks avalduste tegemise aega ka pärast eksamitulemuste laekumist, et saaks teha avaldusi “adekvaatsemalt”. Iseenesest mõistan, miks see on vajalik. Kui õpilane avastab, et tema eksamitulemused on palju halvemad, kui ta enne arvas, tuleb teha uued avaldused “kehvematesse” koolidesse. Mulle üldse ei meeldi see mõte, et meil on “paremad” ja “halvemad” koolid – peaks olema ühtluskool ja hea haridus peaks olema kättesaadav igale lapsele igas maakonnas, aga saan aru, et nii seda praegu nähakse. Teiseks, on täiesti omaette jama, et eksamitulemused on palju kehvemad, kui õpilane ootas. Kas tema enesehinnang oli ebaadekvaatne (näiteks senine õpetajapoolne tagasiside oli ebapädev?) või eksam läks kehvasti mingite ootamatute asjaolude tõttu (algav viirushaigus, ärevus)? Eks elus tuleb ikka ette üllatusi, aga kui sedalaadi ootamatusi on palju, peaksime korra järele mõtlema, mis on valesti läinud.

Ja selle plaani omaette väga suur probleem on see, et koolidele jääb väga väike ajaaken vastuvõtutegevuste läbiviimiseks. Kriitika siin on täiesti õige. Juba sel aastal oli vähe aega testide ja/või vestluste tegemiseks (võite ju öelda, ärge tehke neid, aga kui koolis on konkurss suurem kui kümme õpilast kohale, on see möödapääsmatu, uskuge mind) ja see nööris koolirahva niigi väga kiirel ajal väga kinni. Olime juba juuni alguses rampväsinud, aga puhkuseni oli veel kuu aega minna. Kui tõmbame selle ajaakna veel rohkem koomale, tuleb vastuvõtutegevusi rohkem automatiseerida, arvulistele tulemustele taandada ja inimkontakti jääb vähemaks. See mulle üldse ei meeldiks.

Koolikohapakkumiste väljasaatmine algas sel aastal 9. juunil ja lõppes 30. juunil. Nii käis see absoluutselt kõikides gümnaasiumites – korraga ja samal ajal. Kõigepealt said tipptulemustega õpilased pakkumised kõikidest koolidest, kuhu nad kandideerisid. Siis oli neil aega kolm tööpäeva mõelda, kuhu nad siis päriselt õppima minna tahavad. Tehniliselt said nad ka mitme kooli pakkumised vastu võtta (kui keegi nii tegi, siis see tuli välja alles juuli alguses). Sellel ajal ülejäänud õpilased ootasid ja muretsesid. Koolikohapakkumisi tuleb teha paremusjärjestuse alusel ja liiga palju korraga ei ole ka mõtet neid saata – ikka nii palju, kui on koolis kohti. Seega mööda pingerida edasi liikumine käis pigem aeglaselt (eriti sellises koolis, kuhu on väga palju tahtjaid, aga kohti on vähe, uskuge mind) ja kui vahele jäid riigipühad, siis eriti aeglaselt. Sageli jätsid kandidaadid lihtsalt kutsele vastamata kulutades niimoodi pingereas järgmiste jaoks kallist aega. Paljude perede jaoks oli see tõeline närvide mäng.

30. juunil tuli see protsess ära lõpetada, kanda vastuvõetud õpilased Eesti hariduse infosüsteemi (siis tuli välja, kui keegi oli vastu võtnud mitu pakkumist ja tuli hakata tegelema sellega, et siiski üks väljavalitud kool alles jääks) ja kui veel oli vabu kohti, alustada jätkuvastuvõtuga, mis on uus haldusmenetlus ja täiesti uus protsess. Näen praegu oma kooli jätkuvastuvõtu pealt, et kandideerivad samad õpilased, kes põhivastuvõtus kevadel. Seega, kui seda katkestust poleks olnud, oleks nad koolikoha saanud kiiremini juba juuli alguses ning närve oleks kulunud palju vähem.

Kahe vastuvõtuvooru mõte on, et kohalik omavalitsus saaks vahepeal seirata, kes on ikka veel koolikohata ja sekkuda. Ma tahaks väga teada, kuidas see KOVi vaates toimis, st kas sellel oli päriselt mõte ka. Kooli vaates tähendas see seda, et meil on 10. klassi vastuvõtt kaks korda ja menetleme samu õpilasi kaks korda. Saime hakata klassikomplekte moodustama alles paar päeva enne septembri algust, mis on õppetöö korraldusega töötavate inimeste jaoks väga keeruline, sest samal ajal on sättimist väga palju (kõige suurem töö on näiteks tunniplaan).

Ministri sõnad, et mõned koolid on jätnud jätkuvastuvõtu hilja peale, on ebaõiglased. Esiteks, nagu ütlesin, kui seda katkestust juulis poleks, oleks need õpilased saanud koolikoha varem. Teiseks, tõesti, koolides töötavad päris inimesed ja neil on vaja puhata. Ka ministeeriumi poolt nähti ette korraldus, et jätkuvastuvõtt algab hiljemalt 15. juulil, aga menetlema võib hakata avaldusi augustis. Reaalsus on olnud siiski, et keegi ikka on tegelenud läbi suve ja ilma puhkuseta e-kirjade ning telefonikõnedega, sest õpilased ja nende vanemad ei võtnud muretsemisest end vabaks. Kolmandaks, vastuvõtt peab toimuma vastavalt ministri määrusele paremusjärjestuse alusel. See on ka praktiliselt vajalik, kui kandidaate on sadu ja neid tahta ausalt kohelda. Paremusjärjestus tuleb ühel hetkel koostada. Kui seda teha liiga vara, jäävad paljud kandidaadid sellest välja. Kui seda teha hiljem, siis peavad kandidaadid ootama. Kui paremusjärjestust koostada mitu korda, seab see kandidaadid ebavõrdsesse positsiooni. Seega oli vaja koolides leida kuldne kesktee ja ära arvata, mis on hea hetk paremusjärjestuse koostamiseks, testide/vestluste tegemiseks ning koolikohapakkumiste saatmiseks. Liiga vara seda teha ei saa.

Näen ja kuulen, et praegu on jätkuvastuvõtus kümneid täiesti tublisid ja toredaid noori, kes kindlasti saaksid gümnaasiumis õppimisega ilusti hakkama. Nendeni juunis lihtsalt mööda paremusjärjestust liikunud koolikoha pakkumiste järg ei jõudnud, sest aeg sai enne otsa. Nad esitasid avalduse jätkuvastuvõtus kandideerimiseks juba juulis (seda siis teist korda sama(de)sse kooli(de)sse) ja on nüüd oodanud. Samas on jätkuvastuvõtus õpilasi, kellel on koolikoht olemas, aga kes veel vaatavad ringi ja kandideerivad ikka, et näha, äkki saab veel kuskile sisse. Muidugi on tore, et tublidel õpilastel on palju valikuid, aga see teeb kandideerimisprotsessi kõigi jaoks aeglasemaks, sest kutsume nad vestlusele, teeme neile koolikohapakkumise, nad mõtlevad selle üle kolm tööpäeva ja siis loobuvad koolikohast. Samal ajal paremusjärjestuses järgmised õpilased ootavad, sest need õpilased, kellel on juba koolikoht olemas, hoiavad mitut kohta kinni.

Selline “toolide mäng” on kooli asjaajamisele väga suur koormus, sest kord infosüsteemi kantud õpilased tuleb lapsevanema korrektse avalduse ja direktori käskkirja alusel sealt eemaldada.

Kusjuures jätkuvastuvõtt peab kestma 31. augustini. Sinna on veel kümme päeva jäänud. Ootan põnevusega, kuidas see välja näeb, et õpilased, kes viimas(t)el päeva(de)l kandideerivad, saavad vastuvõtutegevused läbitud (testid/vestlused, paremusjärjestus?), haldusaktid saavad kooli poolt koostatud, vajalik info ning materjalid jagatud ja klassid komplekteeritud. Suurtes koolides – ja gümnaasiumid enamasti on päris suured – võtavad need tegevused aega.

Mis juhtub järgmisel aastal?

Nagu ka aasta tagasi, olen lootusrikas. Järgmisel aastal võtame kasutusele uue sisseastumise infosüsteemi ja koolikohapakkumiste saatmine peaks minema kiiremaks ning kogu protsess läbipaistvamaks (nt kandidaat näeb reaalaajas, mitmendal kohal ta pingereas on. ka me ei pea vastama kümnetele selleteemalistele telefonikõnedele ja e-kirjadele). Teiseks saavad õppeasutused küsida, millist kooli kandidaat päriselt eelistab. Kui siiani tuli “menetleda” kõiki õpilasi ühtmoodi ja nad kandideerisid paljudesse koolidesse korraga, siis tähendas see suurt koormuse kasvu kõigi jaoks. Õpilase eelistuste arvestamine peaks koormust vähendama kõikide osapoolte jaoks ja vastvõtu kiiremaks muutma. Seega, ma loodan, et teeme suure sammu närvikulu vähendamise suunas.

Loodan ka, et koolirahva jaoks vastuvõtutegevuste ajaakent ei kitsendata (näiteks lükkame koolikohapakkumiste saatmise kuupäeva paari päeva võrra edasi) ning infosüsteemid peavad vastu suurele koormusele tänu põhjalikule ettevalmistusele ning korralikele katsetustele. Usun, et siis on järgmisel aastal närvikulu väiksem ja kõik õpilased leiavad endale hea kooli kiiremini ning suvi jääks nii õpilastele kui ka koolide töötajatele enamjaolt rahulikuks puhkamiseks.

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Sildid: , , , ,
9. mai 2026

Tehisaru – möödapääsmatu nagu pesumasin

21. sajandist on juba veerand läbi ning toimunud on tehnoloogiline läbimurre, mis mõjutab iga eluala – tehisaru kasutamine on tehtud lihtsaks ning kättesaadavaks. Juba praeguseks on see muutnud haridussüsteeme üle maailma ning loodetavasti on see alles suurema ümbermõtestamise algus. Tehisaru on kasutusel nii õppimisel kui ka õpetamisel nii pisikeste kui ka suurte õppijate puhul ning igas hariduse valdkonnas. On tore, et tegeleme parimate ning tõhusamate tehisaru kasutamise viiside otsimisega ning mõtleme uuesti, mis on hariduse eesmärk ning roll maailmas, kus inimaju peab justkui ise vähem tegema.

Selles postituses võrdlen tehisaru pesumasinaga. Kui olin laps, oli suur asi, kui majapidamisse saabus kauaoodatud pesumasin. See vabastab palju aega, säästab energiat ning peseb palju paremini kui inimene oma käega. Samas ei ole ta universaalne. Nõusid temaga pesta ei maksa. Puhtamaks vast saab, aga nõud ja masin ise on pärast katki. Seega – tal on selge funktsioon, mida ta teeb väga hästi, aga ka piirangud, millega tuleb arvestada. Ja ka pesumasina kasutamist tuleb õppida ning harjutada (mida teeb valgendi värvilise riidega? mis juhtub, kui paned villase riide tavapesu programmiga pessu? mis saab, kui valgete särkide sekka satub punane sokk?). Tulevad uued masinad ja funktsioonid ning jälle tuleb nende toimimisse süveneda. Seega ei ole ka pesumasina kasutamine mingi lapsemäng ning vajab õppimist – sageli läbi vigade.

Tehisaru kasutamist tuleb samamoodi õppida ja tal on ka oma piirangud. Näiteks minu arvates on tehisaru poolt tehtud pildid enamasti üsna koledad ja muusika igav ning üldse loovate ülesannetega tuleb ilmselgelt inimene paremini toime. Samas igasugust tööd tekstiga teeb ta imetlusväärselt – mitme teksti analüüs, kokkuvõtete tegemine, tõlkimine, võrdlemine, hinnangu andmine, koodi kirjutamine, info otsimine jne. Ma arvan, et ma kaugeltki mitte ei tea, mida ta kõike hästi või halvasti teeb. Pole kõiki võimalusi jõudnud proovidagi (nagu ma pole kasutanud kõiki programme oma pesumasinal). Oleme alles kohas, kus “kasvame kokku” tehisaruga, ning avastame, milleks ta sobib ja milleks mitte. See on põnev ja muidugi natuke pelutav ka, sest sellega seoses muutub ka inimese roll teatud tööülesannete täitmisel.

Kuulen siit ja sealt, et tehisaru tulekuga on muidu inimeste poolt kirjutatud tekstid (näiteks blogipostitused, koolitükid, ametlikud pöördumised) muutunud palju pikemaks, aga ka kehvemaks. Seega on tehisaru leidnud laia kasutust, mis on selle tundma õppimise juures ainult kiiduväärt. Suudetakse luua rohkem tekstimassi, kust aga kumab läbi masinlik mõtlemine ilma inimese loovuseta (ja vahel unustatakse tehisaru sõbralikud pöördumised või viited teksti lõppu või vahele). Jah, tegijal ikka juhtub (vrdl roosa sokk ja valged linad), aga see ei tähenda, et me peaksime jätma tehisaru kasutamata (kartuses, et üks riidetükk annab värvi, ei jäta me pesu pesemata), vaid peaksime õppima seda kasutama nii, et selle “kõrvad” ei paistaks tagant välja ning inimlik mõõde sealjuures säiliks.

Nii mõnegi inimese jaoks on eneseväljendus väga keeruline ning võib-olla jääksidki tema mõtted avaldamata, kui tehisaru ei aitaks neid sõnastada. Või mõni analüüs võtaks päevi kauem aega, kui tehistaip ei aitaks. See vabastab aega, millega saab teha midagi muud või rohkem. Loodan, et tänu tehisaru oskuslikule kasutamisele saame ühel ilusal päeval lahendada rohkem muresid kiiremini ning pakkuda rohkem head lugemist täiesti uutel või spetsiifilistel teemadel.

Vahel kuulen ka häbi, mis on seotud tehisaru kasutamisega. Justkui see oleks petukaup ja pole päris õige asi. Tõsi, kui kooliülesanne oli täitsa enda teadmisi või oskusi reprodutseerida, siis tehistaibu kasutamine pole õige. Kirjutan koolikontektsist natuke allpool ka. Kuid ma ei näe ülesannetes, kus ma ei pea demonstreerima just nimelt minu oma ajus olevate teadmiste sügavust või laiust, tehisaru kasutamises midagi halba. Vahel on see põnev (mida ta leiab, mille peale mina ei tulnud?), vahel hoiab palju aega kokku (tõlgiksin muidu seda teksti tunde, aga tema teeb sekunditega) ja vahel aitab analüüsil (kirjutab mulle Exceli funktsiooni ning aitab tõrkeotsingu juures, mida ma ise ei oskaks teha). Need näited on kindlasti piiratud minu inimaju taiplikusega. Surmkindlalt saab teha tehisaruga rohkem, kui mina olen jõudnud praeguseks katsetada. Ja ma leian, et peamegi proovima, et leida viise selle kõige tõhusamaks kasutamiseks, et vabastada rohkem aega päriselt olulise jaoks – inimestega silmast-silma suhtluseks, aruteludeks ja vaidlusteks näiteks väärtuste üle, loovuseks ning puhkamiseks.

Tehisaru aitab ka õppida. Mina olen tänu tehistaibu juhistele õppinud palju paremini mitut programmi kasutama. Minu laps teeb endale sellega teste, et kontrollida, kas kontrolltöös küsitav on selge. Vahel tuleb küsida tehisarult küsimust, mille välja guugeldamine võtaks ilmselt igaviku (kas Sa tead, miks on Rooma Colosseumi seinas augud?). Ma arvan, et tehistaibu kasutamine avardab maailma ning tõhustab õppimist, kui seda õigesti kasutada.

Võti tehisaru abil edasi liikumises ongi mõtestatud kasutamises. Kuna tunnen haridusvaldkonda paremini kui teisi, lähen selles nüüd rohkem süvitsi. Kui koolijüts teeb referaadi kasutades ainult tehisaru, tuleb sellest välja jama. Referaat ise on ilmselt halb ning ta ei õpi selle käigus midagi. Võiksime nüüd mõelda, et selle mure ennetamiseks teeme nüüd referaadid koolis (aga ka koolis on võimalik tehisaru salaja kasutada) või ei annagi enam õpilastele ülesandeks pikemaid tekste produtseerida (aga kuidas ta siis õpib oma mõtteid kirjalikult väljendama?). Kui referaadi kirjutamine on antud õppesisu mõistmise seisukohast vajalik, siis võiks ju õppida seda tegema koos tehisaruga. Ka seda peab täitsa harjutama nii, et see nahka ei läheks. Kahjuks harjutavad tihti koolilapsed sellega ainult Ctrl+C ja Ctrl+V kasutamist, aga sealt see halb tulemus tulebki. Nagu ka pesumasin teeb kehva tööd, kui sinna sorteerimata pesu lihtsalt sisse kühveldada ning suvaline pesuprogramm valida. Seega, minu lahendus oleks õppida (kooli)tööd tegema koos tehisaruga nii, et tulemus on hea ning mõtestatud.

Siiski selleks, et millestki midagi mõelda, on vaja teadmisi ja selleks, et millegi vastu tekiks huvi, on ka vaja kõigepealt teadmisi. Nii et päris palju on vaja ka ikka midagi juurde õppida nii, et see on püsivalt inimaju sees, kättesaadav ja seotav järgmiste teadmistega. Kui ülesande eesmärk on omandada uusi teadmisi, siis selle ülesande sooritamiseks tehisaru ilmselgelt ei sobi. Õpetajate ülesanne on sageli kontrollida, mis on õpilase ajju püsivalt kinni jäänud ja mis mõtteliigutusi ta sellega teha suudab. Kui selles olukorras kasutab õpilane tehisaru, siis me ei saa teada, mis on inimaju sees ning siin küll tuleb tehistaip välja jätta. Samas saab õpilane edukalt kasutada tehisaru teadmiste ammutamiseks (näiteks küsib Karl Suure saavutuste kohta) või oma teadmiste kontrollimiseks (hea tehistaip, tee mulle enesekontrolli test Karl Suure elu ja tegevuse kohta). Õpetaja ülesanne peaks siin olema juhtida koolijütsi tähepanu ainespetsiifilistele piirangutele, kus tuleb tehistaibu kasutamisel olla ettevaatlik (matemaatika) või kus ta on peaaegu kasutu (Eesti luuletajate looming näiteks) ja sellele, kuidas tehisaru abiga õppida, näiteks kuidas kirjutada head viipa või täpsustada ülesannet nii, et sobib meie konteksti.

Samas me ei käi koolis selleks, et endale teadmisi pähe ajada. Õpime seal palju asju, kus on möödapääsmatult vajalik inimestega suhtlemine (kuidas alustada mängu? kuidas lahendada konflikti? kuidas läheneda poisile või tüdrukule, kellega tahaks lähemalt tutvuda? kes ma olen? mida ma võiks edaspidi teha?) ning selles vallas võib tehisaru olla kasutu või suisa kontraproduktiivne. Nagunii peaks kool tegelema minu arvates rohkem inimeseks olemise peene kunsti omandamise toetamisega ning nüüd – tehisaru ajastul – on see veelgi olulisem.

Nüüd üks põnev küsimus on veel koolikontekstis vähem arutust leidnud. Kui palju on okei õpetajal tehistaipu kasutada? On õpetajaid, kes ütlevad, et kui ei luba õpilasel tehisaru kasutada, siis pole ilus tal ka seda teha. Tõesti, õpetaja on eeskuju, aga ma sooviksin, et õpetaja oleks pigem eeskujuks tehistaibu mõtestatud kasutamisel, mitte selle täielikul eiramisel, sest õpilased kasutavad seda nagunii. Inimloomus otsib alati lühemat teed. See on loomulik, sest tahame energiat kokku hoida ja seda kasutada pigem meeldivamate tegevuste jaoks. Seega õpime tehisaru siis koos kasutama, et koolitöö tulemus tuleks tõesti hea ja ülejääva ajaga saaks midagi mõnusat teha.

Õpilase ja õpetaja vahe on see, et koolis eeldatakse, et õpilane õpib midagi uut (tema ajus toimuvad füüsilised muutused, mille järel on ta võimeline midagi uut moodi tegema või millestki uut moodi mõtlema), aga õpetaja jaoks on see peamiselt töö. Muidugi õpetaja õpib oma töö käigus palju – ja peabki õppima -, aga see ei ole tema tegevuse peamine eesmärk. Nagu ülal kirjutasin, võib tehisaru takistada päriselt õppimist, kui seda valesti kasutada. Ja seetõttu oleme selle õpilastele “kätte andmises” veidi ettevaatlikumad. Samas kui õpetajal on niigi väga palju tegemist ning vahel jääb tüütute paberitööde tõttu oluline inimlik kontakt tahaplaanile, siis võiks ju tehistaipu kasutada, et mõne töö arvelt teise jaoks rohkem aega teha.

Üldiselt õpetajaid julgustatakse tehisaru kasutama, et luua õppematerjale ja kohandada õppematerjale, aga samas ettevaatlikumad ollakse hindamise seisukohast. See on vist nagu tundlikum teema või nii. Hindamine on oluline, sest heaks õpetamiseks on meil vaja teada, kust õpilane alustab, kus ta oma õppimises parasjagu on ja kuhu ta võiks välja jõuda. Kõik see on hindamine ja hinde panemine on sellest üsna väike ja lihtne osa – kuigi sageli kahjuks kõige nähtavam ja kaalukam. Mulle tundub, et hea juhendamisega saab tehisaru koolitükkidele hinnangu andmisega väga hästi hakkama. Samas kuulen, et hindamine peaks ikka inimesele jääma, sest selles osas on inimlik kontakt oluline. Kogu õpetamise protsessis on inimlik kontakt väga oluline. Alati. Samas saaks tehisaru teha suure osa tehnilisest tööst palju lihtsamaks. Mina sooviks, et õpetajad kasutaksid ka hindamises tehistaipu, et endale aega vabastada õpilastega silmast-silma suhtlemiseks. Näiteks, kui mahuka kirjatüki tagasiside kirjutab tehisaru, siis saaks õpetaja koos õpilasega seda koos vaadata ja arutleda, kuivõrd neile tundub antud hinnang adekvaatne ning mida annab teha, et sooritust parandada. Ma arvan, et sellisel viisil antud tagasiside on veelgi edasiviivam kui lihtsalt õpetaja poolt pandud hinne või kirjutatud tagasiside. Ajakulu oleks ilmselt sama.

Üks oluline tahk hindamise juures on ka selle subjektiivsus. Seda ei saa ilmselt kunagi täiesti ära kaotada, aga mina näen siin tehisaru kasutamises väga head võimalust selle poole püüdlemiseks. Tehistaibule saab ja tuleb anda väga detailsed juhised, kuidas mõnd tööd hinnata ja ta järgib seda. Vähemalt teoorias peaks see hindamise subjektiivsust oluliselt vähendama – näiteks väheneb selle mõju, kuivõrd heas tujus on õpetaja parasjagu või kuivõrd talle konkreetne õpilane meeldib. Sellega peaks vähenema ka vigade hulk, mis küll ilmselt ei kao ära, aga võiksid jääda harvemaks. Vead on inimlikud, kuid sallime neid miskipärast vähem, kui tegemist on õpilastele hinnete panemisega.

Mul on tunne, et raiskame päris palju aega ja tähelepanu tehisaru kasutamise jälgede tuvastamisele ning selle eest karistamisele. Tehistaibuga tehtud töö ära tundmine on juba praegu 100-protsendilise kindlusega võimatu ning ilmselt järjest raskemaks muutub. Loobume sellest. Õpime ja õpetame (kooli)tööd tegema nii, et “õmblused” poleks näha ning masina mõtlemine ei varjutaks inimese oma. See vajab nüüd natuke harjutamist, nagu kunagi õppisime pesumasinat kasutama, aga see on nüüd vajalik, sest käsitsi pesu pesemise aeg on möödas.

Kindlasti on inimesi, kellele väga meeldib käsitsi pesu pesta ja kes teevad seda väga hästi. Nad ilmselt pesumasina teenuseid ei vaja, sest naudivad seda protsessi ning selle tulemust. Samas, kui meie huvi on lihtsalt puhas pesu ning me ei taha selle saavutamisele eriti palju aega ja energiat kulutada, siis on pesumasin väga vajalik. Kui meil on vaja teha tööd, mida saaks teha palju paremini või kiiremini koos tehisaruga, siis võiks ju seda teha koos tehisaruga. Kui aga naudime seda protsessi kõrvalise abita rohkem, siis jätame tehistaibu kasutama. Näiteks mulle väga meeldib kirjutades mõtelda. Nii sünnivad minu blogipostitused. Täna seda kirjutades ma tehisaru ei kasutanud ning nautisin sellest iga silpi. Aga igapäevaselt kasutan tehisaru iga päev. Mulle meeldib minu töö väga, kuid saan teha rohkem, kui mõne tüütuma asja koos tehisaruga ära teen. Näiteks, kui teen mingi dokumendianalüüsi koos tehistaibuga, on mul rohkem aega selle tulemuste üle koos kolleegidega arutelda. Ja see viimane on kindlasti palju olulisem ning nauditavam.

Julgustan ka kogu koolirahvast tehisaru mõtestatult kasutama õppima. On olukordi, kust tuleb ta eemale hoida, aga temas peitub ka palju võimalusi töö lihtsustamiseks ning olulise jaoks aja vabastamiseks. Tõeliselt heas koolis on inimeste vahel head suhted ning see vajab päris palju sihikindlat panustamist. Samas seal kõrvalist abi kasutada ei saa – see on töö, mis tuleb ikka ise ära teha. Kasutame lihtsamate ja tüütumate tegevuste jaoks tehisaru ning kasutame ülejäävat aega üksteisele silma vaatamiseks, palun.

Posted in Õpetamine, Tagasiside | 1 Comment »

Sildid: , , , , ,
6. märts 2026

Ära pane hindeid, kui tahad, et õpilane õpiks

On tore näha, et ajakirjanduses on tekkinud elav arutelu hindamise teemal. Me oleme sellega kõik nii harjunud, et tajugi, et see pole möödapääsmatu. Kasvasime üles neljade-viite ning “koolipoisi kolmega” ning nendest ilma jäämine võib tunduda hirmutav. Kas siis õpilased enam ei õpigi, kui hindeid ei panda? Aga kas õpetajad siis enam ei õpetagi, kui keegi keskmist hinnet ei vaata?

Tuletan meelde, et viiepalline hindamisüsteem on pärit tsaariajast (loe minu blogipostitusest lähemalt) ning maailmas on haridussüsteeme, mis sellist korda kasutavad, väga vähe. Ega tegelikult ei olegi oluline, mida teised teevad. Kõige tähtsam on mõelda sellele, kuidas see, mida koolides igapäevaselt teeme, ka päriselt toetab õppija õppimist.

Teaduspõhine arusaam hindamisest toob välja, et hinded ei ole hindamise sünonüüm. Hindamine on palju laiem protsess – see on süstemaatiline teabe kogumine õppija arengu kohta, mille eesmärk on õppimist suunata ja toetada. Hinne on selle protsessi vaid üks võimalik, väga kitsas väljendusvorm. Ma ütleksin, et see on lausa mõttetu väljendusvorm. 5-pallisest hindamisest loobumine on samm õiges suunas, aga vabalt võiks minna veel kaugemale ja numbrites, tähtedes või sümbolites hindamisest täiesti loobuda.

Hinne ei ütle õppijale seda, mida ta tegelikult vajab

    Number „3“ või „4“ ei ütle õppijale mida ta juba hästi oskab, milles tal on lüngad, mida ta peaks järgmisena harjutama või kuidas edasi liikuda, aga just see on kõige olulisem info, mida iga õppija päriselt vajab.

    Hinne on üldistus. Mida üldisem on kategooria, seda vähem sisulist infot see kannab. Õpilane võib lugeda hindest välja hoopis hinnangu iseendale („ma pole matemaatikas andekas“), mitte infot oma oskuste hetkeseisu kohta. Teadusuuringud näitavad, et õppimist toetab eelkõige spetsiifiline, arengule suunatud tagasiside, mitte kokkuvõttev number (loe minu näiteid siit)

    Hinded suunavad fookuse valesse kohta

      Kui hindamine rõhutab sooritust (tuubin kontrolltööks pähe) ja võrdlust (kes on parem?), siis kujuneb õppimise keskmesse mitte õpitu mõistmine, vaid tulemuse saavutamine. Hinnete kasutamine soodustab välist motivatsiooni („õpin hinde nimel“), suurendab sooritusele orienteeritust, vähendab autonoomset motivatsiooni (loe lisaks seda blogipostitust) ning mõjutab eriti negatiivselt vähema enesekindlusega õpilasi.

      Kui õppimine muutub võistluseks, hakkavad õpilased vältima riske, kartma eksimist, kasutama pinnapealseid õpistrateegiaid ja seostama tulemust oma „püsiva võimekusega“ (lfixed mindset). Kui õpilasel on jäävususkumus (“ma olengi selline”), siis on mõistlikum mitte eriti pingutada või hoopis ebaausaid võtteid kasutada (nt spikerdada), et oma mitte-oskamist varjata.

      Hinded suurendavad ebavajalikku stressi

        Isegi kui õpetaja ei rõhuta võrdlemist, loob hinnete olemasolu selle võimaluse. Õpilased võrdlevad paratamatult, kes sai „viie“, kes on „nõrgem“ ja kes kuulub „tarkade“ hulka. See mõjutab enesehinnangut – ma olen “viieline” või ma ei saa kunagi neljast kõrgemale. Ja hoopis teistpidi võib mõnes õpilased tekitada mitte “viie” saamine suurt piina, sest ta on neid alati saanud ja kui nüüd järsku tuli mingi teine hinne, siis on temaga midagi väga pahasti. Uuringud seostavad varajast hindamist suurema koolistressi, langenud akadeemilise enesehinnangu ning ärevuse ja psühhosomaatiliste sümptomitega.

        Kui koolist saab koht, kus pidevalt mõõdetakse ja reastatakse, kannatab õppimise turvalisus – tekib ärevus, mis omakorda takistab sügavat õppimist.

        Hinne kui kontrollivahend kahjustab vastutustunnet

          Sageli kasutatakse hindeid ka käitumise juhtimiseks, kui hinde sees on hoopis mingid teised asjaolud, näiteks töö õigeaegne esitamine, pingutuse premeerimine või tagasiside käitumisele. Selline praktika devalveerib hinde tähendust, süvendab kontrollitud motivatsiooni ega toeta sisulist vastutuse kujunemist. Kui õpilane teeb tööd ainult hinde pärast, ei arene tal autonoomne õpimotivatsioon. Vastutustunne kujuneb siis, kui õppija mõistab tegevuse mõtet – mitte siis, kui teda hinnetega survestatakse.

          Ja kui vahel ka öeldakse, et hindeid on vaja selleks, et aru saada väljastpoolt, kuidas õppimine läheb (nt vaadatakse mingi kogumi keskmist, et sellest mingeid järeldusi teha), siis just sellise kallutatuse (hinde sees on käitumine, hoolsus jm mitte selle õpitulemusega seotud asjaolud) pärast ei ole hinded adekvaatne “õppimise mõõtmise” vahend.

          Mida teha siis, kui hindeid panna ei lubata?

          Soovitan anda pigem edasiviivat tagasisidet, mis toob välja, mis on juba hästi ja mida peaks veel tegema, et tuleks veel paremini välja. Sisulisem on standardipõhine hindamine, kus tagasiside on konkreetsem ja täpsem. Igatahes oluline on, et hinne lähtuks konkreetsest õpitulemustest ja õpilase arengust, mitte ei sisaldaks käitumise, hoolsuse või koolimeeldivusega seotud elemente. Tore oleks, kui õppija saaks oma oskusi proovile panna korduvalt, hinnata ennast ja teisi ise ning tunda, et eksimine ja mitte veel oskamine on osa protsessist ja normaalne.

          Oli juba ammu aeg loobuda 5-pallisest hindamisüsteemist, sest see on liialt lihtsustav ja segab tagasiside mõistmist (kui hinne ja tagasiside on kõrvuti, ei pane õpilane tagasisidet tähele). See pärsib kvaliteetset autonoomset motivatsiooni, suurendab ärevust ega anna õpilasele ega õpetajale infot edasi liikumiseks. Kui 5-pallisest hindamisest loobume, saame selle asemel teha midagi veel paremat – anda õpilasele sisulist tagasisidet, mis keskendub õppija arengule.

          Posted in Tagasiside | 1 Comment »

          Sildid: , , ,
            |