Archive for aprill, 2022

24. apr. 2022

Mis loom on “igale õpilasele individuaalne lähenemine” ja kuidas teda süüakse?

Olen märganud, et väga paljud koolid on võtnud endale ülesandeks igale õpilasele individuaalselt läheneda. See on tore. Samas on mul tunne, et selle sisust saadakse väga-väga erinevalt aru. Teine tunne on see, et vahel õpetajad natuke kardavad seda teemat. Individuaalne lähenemine tundub nii suur ja töömahukas. Minu meelest on aga iga õpilase toetamine õpetaja töö. See ongi õpetaja töö. Ja lisaks – minu arvates ei ole ole see üldse nii hirmus 🙂

Mis on individuaalse lähenemise vastand?

Kujuta ette klassi, mille ees on õpetaja, kes loeb konspektist oma materjali ette, õpilased panevad vihikusse kirja, ja nii igas tunnis 45 minutit jutti. Iga mõne tunni tagant on kontrolltöö, kus õpilased peavad “tekstilähedaselt” vastama (valikvastustega) küsimustele (või talle lihtsalt antakse teema ja ta peab kirjutama nii palju, kui teab) ja tagasi saab ta hinde. Minu kooliteest (sh ülikool) suurem osa oli selline.

See tähendab, et õppetöö sisu on aine ja õpetamine (sisend). Õpitav tuleb õpetajal ette lugeda ja õpilastel pähe õppida ja siis vastata. Kõik õpivad täpselt sama asja ja täpselt sama moodi.

See on lihtne ja efektiivne. Sama konspekt või õpik käibib aastaid. Tundide ette valmistamine ja läbi viimine on lihtne. Klassi või auditooriumisse võib suruda enam-vähem lõputult õppijaid (mis teeb kooli pidamise odavaks!). Hindamine on ka üsna lihtne. Õppetöö tulemuslikkust on lihtne hinnata (hinnete aritmeetiline keskmine) ja edukaid/mitteedukaid õpilasi lihtne eristada. Isegi edukaid/mitteedukaid õpetajaid on lihtne eristada. Erivajadustega õpilased ujuvad või upuvad (saadetakse erikooli).

Aga miks siis individuaalselt läheneda?

Sest see mudel on mõttetu õppimise seisukohalt. Kui tõstame õppetöö keskmesse õpilase ja tema õppimise, siis tuleb meil arvestada sellega, et ülal kirjeldatud mudel on liiga robustne, et toimida päris maailmas. Õpilased on lõputult erinevad (tegelikult õpetajad ka), nende algteadmised, hoiakud, suutlikus ja püüdlused on erinevad. Nad tahavad olla aktiivsed õppimise protsessis, tahavad olla subjektid mitte objektid. Ja see on ka vajalik selleks, et päriselt õppimine toimuks. Kui me soovime, et õpilastele õpitav ka päriselt külge jääks, siis tuleb individuaalselt läheneda.

Mis võib olla individuaalne lähenemine?

Haridussõnastikus on järgmised märksõnad:

Õppe diferentseerimine – õppurite eripära arvestamise vorm, kus koole, klasse, rühmi moodustatakse indiviidide ühesuguste tunnuste alusel.

Õppe individualiseerimine, individualiseerimine – õpetamisel iga õppuri eripära arvestamine.

Isikustatud õpe, personaliseeritud õpe – isiku aktiivne enese eesmärgistatud ja juhitud õpiprotsess, mis järgib tema õpivajadusi, tugineb eelteadmistele, kogemustele ja huvidele.

Nende erinevustest saab veel lähemalt lugeda siit: https://kompass.harno.ee/personaliseeritud-ope/.

Ühesõnaga, individuaalse lähenemise all võib mõista eriklasside või temporühmade moodustamist, erinevate töölehtede andmist kuni täiesti erineva õpiteekonna läbimist. Ilmselt kõik see, mida mõista individuaalse lähenemise all, ei mahu õpetaja tööaja sisse, sest õpilasi on klassis päris mitu. Kirjutan, kuidas me Emilis individualiseerimist mõistame.

Individuaalne lähenemine Emili näitel

  1. Õpetaja töö algab suhte loomisest iga õpilase ja tema perega. Hea suhe on õppimise alus ja kehva kliimaga klassis on õppimine oluliselt takistatud. Hea suhe on eeldus ka kuulamisele ja enda avamisele. See teeb võimalikuks oma õpilaste tundma õppimise, mis on vajalik, et päriselt õppetööd individualiseerida. Hea suhte loomisest loe lähemalt siit.
  2. Järgmine samm ongi õpilase tundma õppimine: mis talle meeldib? mis tuleb tal hästi välja? mille üle on ta uhke? mida on vaja veel harjutada? jne. Selleks saab tutvuda õpilase “paberitega” (nt koolivalmiduskaart, tunnistus vmt) ja loomulikult rääkida õpilase enda ja tema vanematega. Abiks võivad olla erinevad eneseanalüüsivahendid. Õpetaja jälgib iga õpilast nagunii ja teeb ka seal vahel teadvustamata märkamisi õpilaste iseloomu, eelistuste, oskuste jmt kohta. Ja iga uue teemaga alustades õpib õpetaja oma õpilasi “uuesti tundma” just selle teema valguses – mis õpilasi huvitab, mida nad juba oskavad ja mida on vaja veel õppida.
  3. Lisaks õpilase iseloomu tundma õppimisele, on vaja pidevalt jälgida iga õpilase edusamme õpitava materjali osas. Õpetaja jälgib õpilase edasijõudmist igas tunnis (nt tööjuhendist arusaamine, õppematerjali arusaamine, õpitulemuste omandamine jne). Oma olulisematest märkamistest annab õpetaja tagasisidet õpilasele ja lastevanematele. Kui õpilasel tekib tunnis raskusi, kohandab õpetaja oma tegevust, õppekeskkonda ja/või õppematerjali.
  4. Õpetaja hoiab õpilase arengul silma peal ka tundide-üleselt (õppematerjali omandamine ja õpitulemuste saavutamine, õpilase üldisem areng). On oluline kiiresti märgata, kui õppimine on mingis vallas raske või hoopis liiga lihtne. Sellest peab kähku andma tagasisidet ja õppetööd kohandama.
  5. Õpetaja kohandab õppetööd jooksvalt (seda peetakse tihti diferentseerimiseks):
    • lisaselgitused (nt tööjuhised, õppe sisu, keerulisemad kontseptsioonid) või pildimaterjal,
    • õpilaste paigutamine klassis vastavalt sellele, kuidas on õpilasel lihtsam õppida (nt Peetril on lihtsam keskenduda, kui ta ei näe teisi õpilasi),
    • abimaterjalide paigutamine seintele, vihikusse või lauale,
    • abivahendite pakkumine keskendumise või õppimise lihtsustamiseks (nt sirm, helisummutavad kõrvaklapid),
    • lisaülesanded õpilastele, kes vajavad rohkem harjutamist või väljakutseid,
    • teistsugused ülesanded õpilastele, kes vajavad teistsugust õppesisu või harjutamist,
    • teistsugused õppematerjalid õpilastele, kes vajavad õppematerjali teistsugust struktuuri või sisu,
    • õppegruppide või -paaride moodustamine nii, et õpilased saavad üksteist aidata,
    • õppetegevused väiksemas (taseme)grupis,
    • lisaaeg ülesannete sooritamiseks,
    • lisaharjutamist kodus kinnistamiseks,
    • õpilane demonstreerib teadmisi-oskusi teistmoodi (nt kirjutamise asemel vastab suuliselt),
    • lisapaus puhkuseks või rahunemiseks,
    • lisakonsultatsioonitunnid.
  6. Kui õpilane seda vajab, pakuvad tuge ka eripedagoog, sotsiaalpedagoog või teised tugispetsialistid. Vahel vajab õpilane väga väikeses grupis töötamist või eriti spetsiifilist tuge, mida saab pakkuda vastava valdkonna spetsialist.
  7. Lisaks pidevale toele vajab iga õppija sagedast tagasisidet. Ta vajab kinnitust oma edusammudele ja juhiseid, kuidas edaspidi veel paremini tegutseda. Loe hea tagasiside andmisest lähemalt siit.
  8. Väga oluline roll õpilase individuaalsel toetamisel on arenguvestlustel. Emilis on kolm arenguvestlust aastas. See on oluline verstapost, kus vaadata tagasi sellele, kuidas on läinud, ja mõelda, kuidas minna edasi. Lisaks on see tähtis suhete hoidmise seisukohast. Õpilasele ja lastevanematele on oluline kuulda, et nad on märgatud ja aktsepteeritud ning õpetaja saab seal olulist tagasisidet.
  9. Kõige selle taustal käib õpilase õpitee dokumenteerimine. Selleks on eKool või Stuudium, individuaalse jälgimise kaart või muud lahendused, kuid on tähtis, et olulised märkamised saaksid talletatud ning meetmed kirjeldatud. See on oluline tagasiside nii õpilasele, perele kui ka õpetajatele ning alus iga osapoole õppimisele, et kuidas paremini edasi toimetada.

Kuidas nüüd tundub? Kas on ikka sama segane ja suur? Ma loodan, et ei ole.

Ma loodan, et tulevikus saame veel “individuaalsemalt” läheneda. Mulle väga meeldib personaliseeritud õppe mõte, aga see vajab suuri muudatusi õppekorralduses, -materjalides ja -kavas. Viimases on ikka väga palju vaja remonti teha juba niigi (loe lähemalt siit), et ta oleks veel õpilasesõbralikum ja lubaks veel rohkem individualiseerimist. Õpilased (ja õpetajad) on lõputult erinevad ja ühe puuga kõiki lüüa ei saa. See lihtsalt ei ole mõnus ega tõhus. Ja seepärast ma olengi veendunud, et iga hea õpetaja läheneb oma õpilastele individuaalselt. See ei ole kauge tuleviku muusika, vaid meie imeliste õpetajate igapäevane hool.

Loe lisaks:

23. apr. 2022

Kas anda koduülesandeid või mitte anda, selles on küsimus

Eelmisel nädalal süüvisin erinevate õppevormide imelisse maailma. Sealt jõudsin tõdemuseni, et koduste ülesannete valdkond on tegelikult üsna isetekkeline ja -reguleeruv. Tahan seekord seda rohkem avada.

Eelmise postituse lõpus jõudsin sinna, et kuna Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette, et “juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja (PGS § 24 lg 5)” ehk õppetöö peab olema juhendatud ja seal peavad osalema nii õpilane kui ka õpetaja. Erand on koduõpe, aga seda ma selles postituses ei käsitle.

Juhendamine võib muidugi toimuda enne ülesande täitmist, aga ikkagi peab õpetaja osalema. Kui õpilane on õhtul kodus ülesandeid täitmas, et saa (ja ei taha) õpetaja selles küll osaleda. Tihti täidavad seda rolli hoopis lapsevanemad.

Minu arvates ei peaks üldjuhul koduseid ülesandeid andma, sest õpilasel on vaja ka puhata, mängida, huvitegevusega tegeleda, perega suhelda, kodutöödes (koristamine jmt) kaasa lüüa ja teha kõike muud, mida täiskasvanud teevad pärast tööd. Kujutate ette ülemust, kes peab normaalseks seda, et lisaks kontoritööle teeb tema alluv ka kodus tööd? Vahel muidugi tuleb seda ette, aga kui see on pidevalt nii, põleb ka täiskasvanud töövõtja läbi. Õpilase jaoks peaks see millegi pärast normaalsus olema. Meil on võimalus tulevastele töötajatele õpetada, et tööd tee töö ajal ja puhka korralikult puhkeajal, justnimelt sellega, et kodutöid ei peeta iseenesest mõistetavateks.

Koduse õpiülesanded on minu arvates siiski on õigustatud järgmistel juhtudel:

  • koduse ülesande täitmine on möödapääsmatult vajalik mõne õpitulemuse saavutamiseks,
  • ülesanne on õpilasele täiesti arusaadav ning jõukohane ja ta ei vaja rohkem juhendamist ega abi (see kriteerium kehtib ka järgmiste punktide juures),
  • ülesanne on selline, mida ei ole võimalik maha kirjutada,
  • õpilane saab veel harjutada mõnd tõhusat õpistrateegiat või -võtet (nt enesetestimine),
  • tegemist on mõne projektülesande osaga, mida on mõistlik teha väljaspool koolitundi (vanaema intervjueerimine sugupuu jaoks, raamatukogus info otsimine, käbide korjamine jne),
  • tegemist on mõne pikaajalise ülesandega, nt raamatu läbi lugemine,
  • õpilane vajab oluliselt rohkem harjutamisaega kui tema klassikaaslased, et mõnd vilumust kinnistada,
  • tunnis jäi midagi lõpetamata või tegemata, muul ajal ei ole seda võimalik teha ja selle lõpetamine on kindlasti oluline.

Miks antakse koduülesandeid?

Harjumus. Õpetajad, õpilased ja lapsevanemad on harjunud sellega, et lisaks koolitundidele tehakse nõmedaid töövihiku ülesandeid ka kodus. Seepärast üldjuhul ei protesteerita.

Surve. On lapsevanemaid, kes nõuavad koduülesandeid, sest muidu tekib hirm, et laps jääb eakaaslastest maha või ei õpi piisavalt. On koole, mille hea nimi toetub riigieksamite tulemusele ja tundub, et tulemused tulevad ainult rohkete kodutöödega. No pain, no gain.

Õppekava. Meie riiklikus õppekavas on materjali nii palju, et selle kõige õpilase pea sisse ära mahutamiseks ette nähtud aja jooksul tuleb teha lisatööd väljaspool tunde. On lapsi, kes “haaravad lennult”, ja neid, kes peavad rohkem vaeva nägema, et mõnest kontseptsioonist aru saada.

Uskumused. On õpetajaid ja lapsevanemaid, kes usuvad, et kohusetunde tekitamiseks on vaja anda lisaülesandeid. Öeldakse, et selle läbi õpivad õpilased oma aega planeerima.

Kehvad õpetajad. Kahjuks on õpetajaid, kes ei oska luua õppekeskkonda, kus iga õpilane õpitava selgeks saab ja õpitulemused omandab. Siis on üks variant anda see kodus õppida, kus laps peaks siis ise mingi ime läbi materjali omandama või teeb siis lapsevanem või eraõpetaja õpetaja tegemata tööd. (Lisan siia juurde, et vahel on seoses õppekava ülekoormatusega tegelikult materjali kõigile selgeks tegemine ettenähtud ajaga võimatu, nii et ei saa öelda, et iga õpetaja, kes kodutööd annab, teeb oma tööd halvasti. Aga mäletan oma kooli ajast õpetajaid, kelle tunnis ei jäänud erinevatel põhjustel midagi külge, ja reaalne õppimine käis kodus iseseisvalt.)

Millised kodused õpiülesanded “ei tööta”?

Kodused õpiülesanded töötavad kooli eesmärkidele vastu siis, kui nad on:

  • igavad. Ma arvan, et see on õpi- ja koolirõõmu tapja number üks – õpilasele igav ülesanne, mille peab tähtajaks ära tegema. Loomulikult tuleb elus teha asju, mis on igavad, ja tuleb õppida ka ennast sellises olukorras juhtima, kuid kui on vähegi võimalik, siis ma püüaksin ülesandeid võimalikult vaheldusrikkaks, õpilasepäraseks ja mõnusaks teha. Näiteks leidsin ükspäev oma vaja ajaloo töövihiku. Seal on harjutus, kus on terve leheküljetäis mõisteid, igaühe taha kaks tühja rida, et sinna õpikust ümber kirjutada selle mõiste definitsioon. Tapvalt igav.
  • mõttetud. Lihtsalt harjumusest antud ülesanded, mille puhul õpetaja ise ka hästi ei tea, miks neid tegema peab, on õpi- ja koolirõõmu tapja number kaks. Peab olema väga hea põhjus, miks seda ülesannet peab (kodus) tegema. Õpilase aeg on sama kallis kui õpetaja oma. Ärme raiska seda. Hea indikaator mõttetust harjutusest on see, kui seda pärast ei kontrollita või kui tegemata jäämise puhul ei juhtu mitte midagi (pannakse märkus või “kaks”, aga tegemata jääb ikka).
  • üle koormavad. Kipub olema nii, et kodutöid on pea igas aines. Võib juhtuda, et vahel tuleb mitu tundi õhtul kirjutuslaua taga istuda ja õppida. Õpilane ei jõua puhata, tuleb väsinuna kooli, siis järgmisel õhtul ei saa jälle puhata jne. Vahel on lapsed ka huvitegevusega üle koormatud, aga see on juba kivi vanema kapsaaeda. Püüame meie, õpetajad, teha nii, et me ei pane lapse õlule koormat, mis on talle liiga raske.
  • lihtsalt kodused ülesanded. Nendega ei tehta pärast midagi. Õpetaja andis ülesande, õpilane tegi ära (või jättis tegemata) ja sinna see jäi. Sama hull on lugu siis, kui õpetaja lihtsalt fikseerib, et ülesanne on tehtud või tegemata (ja paneb märkuse või hinde), aga sisuliselt ei süvene. Peaaegu sama halb on seis siis, kui vead parandatakse küll ära, aga neid ei uurita ega selgitata.

Kuidas anda koduseid õpiülesandeid nii, et need toetavad õpilast?

Esiteks on oluline enda jaoks selgeks mõelda, miks see kodutöö on vajalik. Kas seda ülesannet saaks ära jätta? Kas seda ülesannet saaks koolis teha? Kas seda ülesannet peavad tegema kõik õpilased? On täiesti okei anda individuaalseid ülesandeid. Kindlasti selgita ka õpilastele, miks seda ülesannet on vaja teha – mis nad selle kaudu õpivad.

Tuleb veenduda, et laps oskab seda ülesannet ise kodus teha. Arutage kodutöö koolis läbi, lisa vajadusel juurde põhjalik kirjalik juhend. Mõtle, kas õpilane valdab õpistrateegiaid ja -võtteid, mis on vajalikud. Kui ei, on neid vaja enne õppida, sest need ei teki iseenesest. Kas ta saab aru vajalikest mõistetest? Kui ta jääb hätta, siis kust ta saab abi? Kas ta oskab ise abi otsida? Ära eelda, et lapsevanemad aitavad. Vahel nad ei saa või ei oska. Kui vanem aitab, jääb Sinul, õpetajal, vajalik tagasiside saamata.

Tee kolleegidega koostööd, et vältida koduülesannete hunnikut. Võib-olla õnnestub isegi aineid lõimida nii, et ühe ülesandega saab “kaetud” mitme aine õpitulemused.

Kui võimalik kohanda või individualiseeri ülesandeid vastavalt õpilaste huvidele ja võimetele. Näiteks kasuta matemaatika tekstülesannetes õpilaste nimesid või pane töölehele mõni vahva pilt. On ju tore, kui koduülesanne on tore.

Paku võimalusi teha valikuid. Näiteks valida teema, vorm või viis, kuidas seda ülesannet sooritada.

Anna õpilastele võimalus oma aega ise juhtida sellega, et annad pika tähtaja. Kui vaja, anna siis mitu ülesannet korraga, aga näiteks nii, et sooritamiseks on kaks nädalat aega. Siis saab laps ise planeerida oma aega. Eriti aitab see neid õpilasi, kellel on palju kooliväliseid tegemisi (trennid näiteks).

Paku võimalust harjutada meeskonnatööd nii, et kodune ülesanne on grupiülesanne. Hea on ülesanne, kus erinevatel õpilastel on erinevad rollid. Suuremad õpilased võivad need ka ise paika panna.

Kontrolli kodus tehtud tööd (kontrollida võib ka õpilane ise või kaaslane) ja anna igale õpilasele tagasisidet. Õpilane ei pea saama hinnet, aga tal on vaja infot selle kohta, mida ta juba oskab ja mis seekord veel välja ei tulnud (ja miks!). Loomulikult on seda vaja ka õpetajal. Kui õpilane tagasisidet ei saa, oli selle ülesande tegemine tema jaoks mõttetu. Kui võimalik, ära pane üldse hindeid, vaid anna sõnalist tagasisidet. Kui kellelgi on tegemata või on vaja uuesti teha, siis millal ja kuidas ta seda teeb? Kui jääb tegemata ja sellest ei juhtu midagi, siis järelikult ei olnudki see kodutöö vajalik.

Anna õpilastele võimalus ka ise reflekteerida ja oma analüüsist ka Sulle rääkida. Millised ülesanded on toredamad? Millised tulevad paremini välja? Milline viis nt kontrolltööks õppida on kõige tõhusam? Kas õpilane on n.ö hommiku- või õhtuinimene? Kas tuleb välja ülesannete aegsasti ära tegemine või jäävad viimasele minutile? Miks? Mis rolli kipub õpilane võtma grupiülesannetes?

Kokkuvõte

Ma arvan, et kui koduseid ülesandeid anda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja ning seda teha läbimõeldult ja arukalt, siis võib seda teha küll. Oluline on see, et ülesanne on mõtestatud ja tähenduslik ja õpilane saab väljateenitud tagasiside.

Soovitan lugeda:

Projekt “Eesti põhikooliõpilaste koduse õpikoormuse uuring” 2013-2015 Ülevaade projektist ja tulemustest

16. apr. 2022

E-õpe, iseseisev õpe, koduõpe või distantsõpe?

Olen viimasel ajal palju kokku puutunud erinevate õppevormide ja -viiside küsimustega. See on väga segadusse ajav ja et seda teemat enda jaoks selgemaks saada, pidasin nõu ka HTMi juristiga. Panen siia kirja, mis ma enda jaoks kõrva taha olen pannud lootuses, et see vähendab ka teiste segadust.

Mõisted (eki.ee ja harno.ee toel)

Mõistetes valitseb segadus. Püüan alustuseks selles korda luua.

Õppevorm on õppetöö korraldamise moodus. Õppeviis on õppemeetod. Eesliide “õppe-” kätkeb endas õpetamist ja õppimist koos, “õpi-” sisaldab ainult õppimist.

Lähiõpe on õppevorm, kus õpe toimub ühises füüsilises ruumis (nt üldhariduskoolis enamasti klassis). Ühesõnaga, see on see kõige tavalisem õppimise vorm, millega me harjunud oleme. Kontaktõpe on auditoorses või veebipõhises õppekeskkonnas toimuv õppetöö läbiviimise viis, milles osalevad korraga nii õppija kui ka õpetaja, nt loeng, seminar, juhendamine, konsultatsioon. Selle vastand on iseseisev õppimine. Nii et kontaktõppe puhul ei ole oluline mitte see, mis keskkonnas see toimub, vaid see, et osaleb ka õpetaja.

Distantsõpe on õppevorm, kus õppijad ja õpetajad on füüsiliselt üksteisest eraldatud. Selle vastand on lähiõpe. Ühesõnaga, toimub koos juhendatud õppimine, aga ei olda ühes ruumis. Sellel ei pruugi olla mingit pistmist digitehnoloogiaga, aga kuidas muud moodi reaalajas juhendada füüsiliselt eraldatud inimesi kui virtuaalselt, ei tea.

Kaugõpe on õppevorm, kus õpitakse peamiselt iseseisvalt ja õppesessiooni ajal toimuva õppetöö kaudu. Eki.ee ütleb, et distantsõpe on selle sünonüüm, aga HTM on läbivalt rõhutanud, et distantsõpe on juhendatud õpe. Nii et mina ei käsitle neid sünonüümidena.

Koduõpe on õppevorm, kus toimub lapsevanema soovil või lapse terviseseisundi tõttu koolis mittekäiva lapse õppimine ja õpetamine kodus. Siin on oluline see, et vanem vastutab õpitulemuste saavutamise eest.

E-õpe on õppevorm, mis põhineb suures osas või täielikult infotehnoloogial (füüsiline keskkond ei ole sel juhul defineeritud). Veebiõpe on õppevorm, kus õppetöö toimub täielikult veebipõhise kaugõppena (st üldjuhul iseseisvalt, juhendatult sessioonides). Digiõpe on digivahendite abil tõhustatud õppimise viis mistahes õppevormis (nt kaugõppes, lähiõppes, põimõppes).

Põimõpe on õppevorm, kus osa õppest toimub lähi- ja osa kaugõppena (osa on koolis ja juhendatud, osa on iseseisev; ma ei saa päris täpselt aru, mis vahe on põimõppel ja kaugõppel). Hajaõpe e paindõpe on kontaktõppe korraldamise üks viise, kus korraga (st samal ajal) on osa õppijaid füüsilises ja osa virtuaalses ruumis (korraga on kasutusel lähi- ja distantsõpe; üsna ebatõhus üldjuhul).

Iseseisev õppimine on õpetajata, õpilase enese plaanitud ja iseseisvalt toimuv õppimine. Eki.ee ütleb, et vastand on kontaktõpe.

Džiisas! Kas sai selgemaks?

Kõrvalepõige: koolikohustuse ja kooli kohustuse täitmine

Kirjutan natuke koolikohustuse täitmisest ehk põhjuseta puudumisest enne, kui edasi lähen. Asi nimelt selles, et kui õpilane on “põhjuseta” või korralikult “vormistamata” kodus, st ei osale lähiõppes, võib seda pidada koolikohustuse või kooli kohustuste mittetäitmiseks.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et koolikohustus on kohustus osaleda kooli päevakavas või individuaalses õppekavas ettenähtud õppes, täita õpiülesandeid ning omandada teadmisi ja oskusi oma võimete kohaselt.

Teiselt küljelt on koolil ülesanne tagate koolikohustuslikele lastele üldhariduse omandamise võimalus, nii et väga loominguline ei saa õppevormi osas ka olla.

Koolijuhi kunst seisnebki siin nüüd selles, et kui soovime mingil väga heal põhjusel pakkuda lapsele võimalust õppida mingis muus vormis kui lähiõppes, tuleb selleks ette näha võimalused kooli õppekavas, päevakavas ja õpilase individuaalses õppekavas.

Aga võimalusi on vähe

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 18 lg 1 ütleb, et “kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas“. Kusjuures individuaalne õppekava tuleb teha siis, kui “muudatuste või kohandustega kaasneb nädalakoormuse või õppe intensiivsuse oluline kasv või kahanemine võrreldes kooli õppekavaga või riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamine või asendamine”. Õppevormi siin küll kirjas ei ole, aga on õppekeskkond.

PGS näeb ette ainult lähiõpet ja koduõpet (esimest nimetamata). Lähiõpet kirjeldab PGS nii: “Õppetund on kooli päevakavas või õpilasele koostatud individuaalses õppekavas juhendatud õppeks ettenähtud ajavahemik. Juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja (PGS § 24 lg 5)”. Koduõppe kohta saab põhjalikult lugeda siit. Kõik, mis ei ole lubatud, on järelikult keelatud, nii et muid variante ilmselt ei ole.

E-õpet ei ole reguleeritud, kuid PGSist saab selgelt aru, et see peab olema õpetaja poolt juhendatud.

Koduõpe on ainus õppevorm, mida seadused või määrused reguleerivad (otsisin teisi Riigiteatajast ja ei leidnud). Distantsõpet puudutavat ei leidnud ka HTMi kodulehelt. Seal on valitsuse korraldused üleval, aga seal polnud ühtki sellist, mis puudutaks distantsõppe korraldust. Juhised koolijuhtidele tulid e-kirjaga 4. veebruaril ja on üleval siin: https://www.hm.ee/et/koroona#yld_kutse, aga seal ei ole viidet seadusele või määrusele, mis distantsõpet reguleeriks. HTMi juhised näevad ette distantsõpet ainult viirusekriisi olukorras. Sellist varianti, et distantsõpet rakendatakse mingil muul juhul, ei ole. Nii et see on veidi nagu Metsik Lääs ja keeruline on sellises olukorras “õigesti” asju ajada. Väga hästi ilmestab seda olukorda Vormsi kooli ümber toimuv (loe lähemalt siit ja siit).

Pean tunnistama, et ei mõista, mille poolest sisuliselt erinevad distants- ja e-õpe. Haridussõnastik ütleb, et distantsõpe on “õppevorm, kus õppijad ja õpetajad on füüsiliselt üksteisest eraldatud, vastand lähiõpe” ja e-õpe on “õpe, mis põhineb suures osas või täielikult infotehnoloogial”. Kuna õppetöö peab olema kindlasti juhendatud, siis füüsiliselt eraldatud õpetajat ja õpilasi ei ole muul mõistlikul moel võimalik juhendada, kui infotehnoloogia vahendite kaudu. HTMi juhiste esimene lause oli, et “distantsõppe läbiviimist tuleb üldjuhul vältida ja võimalusel tagada turvaline kontaktõpe”. Ühesõnaga, distantsõpe on halb ja seda ei tohi omal algatusel ette võtta. Aga e-õpet ju PGS lubab.

Distantsõpe tuli meil Emilis hästi välja ja ei saa öelda, et tagajärjeks oleks suured õpilüngad või muud jamad. Muidugi on lapsi, kellele see ei sobinud (ja nemad käisid koolis ka kriisi kõrghetkedel), aga oli ka neid, kellel läks väga hästi. Õpetajad õppisid sellel viisil päris hästi toimetama ja tugiteenused ka toimisid. See oli ka päris hea võimalus õpilastel harjutada oma õppimise ise juhtimist. Meie ja mitmed teised koolid ei taha seda kogemust raisku lasta ja teevad iseseisva õppe päevi.

Kas iseseisva õppimise päevad on okei? Need ei ole juhendatud ses mõttes, et õpetaja ei ole õpilasega pidevas suhtluses (on vajadusel kättesaadav). See on rohkem nagu koduste ülesannete tegemise päev. Meie õppekava on läbinud korduva kontrolli (erakooli eripära) ja ju siis nii tohib.

Veel üks kõrvalepõige: kodused ülesanded

Ülal tsiteerisin PGSi: “Juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja (PGS § 24 lg 5)”. Mul hakkas selle peale peas ringi käima küsimus, et kuhu siin mahuvad kodutööd.

PGS ütleb ka, et vanema kohustus on luua “koolikohustuslikule õpilasele kodus õppimist soodustavad tingimused ja õppes osalemise eeldused” (PGS § 11 lg 1 punkt 1). Koduste ülesannete täitmist nähakse ette ka pikapäevarühma puututavas § 38-s. Sotsiaalministri määrus “Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele” § 11 sätestab, millal koduseid ülesandeid ei tohi anda. Rohkem seadused koduseid ülesandeid ei reguleeri. Tava on aga üleüldine, et neid antakse (huvitav sõnakasutus eesti keeles – palju ägedam oleks, kui koduseid ülesandeid “võetaks”).

Jäin selle peale mõtlema, sest lähiõppe, mida näeb ette PGS, oluline tingimus on see, et see on reaalajas juhendatud. Vähemalt nii saan mina seadusest aru. Koduülesanded seda ei ole. Kas koduülesanded on seaduslikud?

Minu ettepanekud

Ma soovin, et

  • erinevate õppevormide kasutamine oleks arusaadav ja reguleeritud nii, et koolijuhil on võimalus neid rakendada ilma sanktsioone kartmata (laps ei täida koolikohustust või kooli ei täida enda ülesannet);
  • lapsevanemal oleks rohkem paindlikkust erinevate õppevormide valimisel, sh koduõppel.

Ma ei ole kade ja sõnastan ka, kuidas see võiks korraldatud olla:

  • kooli õppekava kirjeldab,
    • millised õppevormid ja mis juhtudel on kasutusel;
    • selgitab, mis on poolte vastutus, kohutused ja ülesanded (nt kas õpetaja või lapsevanem juhendab ja kontrollib õpitulemuste saavutatust);
    • kui palju peab/võib õpilane füüsiliselt koolimajas viibima;
    • kirjeldab, kuidas tuleb erinevate õppevormide kasutus vormistada (individuaalne õppekava);
  • lapsevanem teeb avalduse, õppenõukogu teeb otsuse, direktori käskkiri kinnitab;
  • kokku lepitakse selged tähtajad, õppimise korraldus (millal on koolis, videotunnis jne) ja kontrollimise viisid (individuaalses õppekavas);
  • teises õppevormis kui lähiõppes osalevat õpilast ei loeta õppest puudujaks isegi siis, kui ta ei ole füüsiliselt koolimajas;
  • riikliku haridustoetuse arvestuse määr ei muutu (pearaha ei vähene), sest koolil on ikkagi vastutus õpilase arengul silm peal hoida ning õpetaja teeb reaalselt lisatööd (vormistus, lisa materjalid, konsultatsioonid jne).

15. apr. 2022

Õpetaja koormus, palk ja puhkus

On ühed huvitavad teemad haridusmaastikul. Need on õpetajate töökoormus, -tasu ja puhkus. Seaduste järgi on õpetajate seisund võrredes teiste töövõtjatega nendes küsimuses palju mõnusam. Aga reaalsus on ikka keerulisem kui seaduspügalad paberil. Kirjutan täna sellest, miks see nii on ja teen ka ettepanekud, kuidas seda süsteemi paremini tööle saada. Kajage kaasa!

Õpetaja töökoormus on ebarealistlik

Seadus näeb ette, et õpetaja tööaeg on 35 astronoomilist tundi nädalas. Siiski on vanast ajast harjumus arvestada õpetajate tööaega kontakttundides. Näiteks üsna tavaline on koolis kokkulepe, et täiskoormus on 24 kontakttundi nädalas (45 minutit/tund). Õpetajad ja koolijuhid on sellise arvestusega harjunud. Koolirahvas ka võrdleb erinevaid asutusi selle alusel. 24 kontakttundi nädalas tähendab, et 18 tundi oma tööajast veedab õpetaja klassi ees. Lisaks on tööpäeva sees veel vahetunnid, mis on ka tööaeg (korrapidamine, paljundamine, materjalide otsimine ja valmis panemine jne). Vahetundide pikkused varieeruvad kooliti ja see, kui palju on õpetajal päeva sees vahetunde, sõltub sellest, palju tal on tunde. Aga ütleme meie arutluskäigu huvides, et nädalas on viis astronoomilist tundi vahetunde. Lisame ka koosolekud. Eks neid on ka erinev hulk, aga ütleme, et tuleb kaks tundi nädalas koosolekuid. Enamasti ei loeta kontakttunnikoormuse hulka ka klassijuhatajatunde, konsultatsioonitunde, järelvastamisi ja olümpiaadideks ettevalmistamist. Selle töö hulk muutub õppeaasta sees. Arvutame praegu kahe tunniga nädalas. Nii, nüüd jääb iga tunni (24 kontakttundi) ettevalmistamiseks, eKooli kandmiseks, tööde tagasisidestamiseks ja muuks taoliseks 20 minutit. Kui realistlik see on?

Paljud õpetajad võtavad endale veel lisaülesandeid: klassijuhatamine, mingi töögrupi juhatamine, ringitunnid, lisa ainetunnid jne. Aga töölepingu seadus näeb ette, et suurem kui 1,0 ei saa töökoormus olla. Siis tehaksegi selline leping, kus on rohkem tööülesandeid ja töötasu on suurem, aga töökoormus on ikka 1,0 ja tööaeg 35 tundi nädalas. Paberil on seega kokku lepitud, et õpetaja teeb veel efektiivsemalt tööd. Samas kurdavad õpetajad, et töökoormus on liiga suur ja 35-töönädal on naljanumber.

Haridussilmas on üleval õpetajate keskmised palgad omavalitsuste lõikes. Neid vaadates arvestage palun, et me ei tea, mis kokkulepped selle sees on. Hea palganumbri taga võib olla absurdne töökoormus.

Miks see nii on? Palgasurve. Õpetajad soovivad oma töö eest saada suuremat tasu (ja nad on seda väärt), aga saavad selle nii, et võtavad endale suure töökoormuse. Teine probleem võib olla see, et pole õpetajaid, kes neid kohustusi täidaks. Koolijuht peab õpetajata jäänud tunnid lihtsalt kellelegi pähe määrima.

Mida teha? Tõsta õpetajate palka ja tagada uute õpetajate juurdekasv. Õpetajate koormus väheneb, kui sama tööd teeb rohkem inimesi. Õpetajad saavad siis ka vastavalt enda eelistustele spetsialiseeruda. Aga nagunii tähendab see koolpidaja jaoks suuremat rahakulu. Vabandust, et ma kordan seda sama juttu, mida on juba mitukümmend aastat räägitud. Ja ma tean, et kui neid asju oleks nii lihtne teha, oleks see juba ammu tehtud. Tegelikult oleme mõlema ülesande täitmisel juba suuri samme edasi liikunud. Tuleb lihtsalt veel edasi pingutada.

Õpetaja on asendamatu

Kool on huvitav asutus selle poolest, et “kliendid” ehk õpilased PEAVAD seal käima (vanuses 7 kuni 17). Mis ühtlasi tähendab seda, et keegi peab nendega seal tegelema ja turvalisuse tagama. Koolil on natuke nagu lastehoiu kohustused. Teisest küljest aga ei pea õpilased seal lihtsalt olema, vaid neile on seatud kõrged ootused (riikliku õppekava õpitulemused), mis ei realiseeru iseenesest, vaid vajavad asjatundlikku sihipärast juhtimist. Seega peab kõrgharidusega spetsialist nendega kogu aeg koos olema ja mõtestatud tegevusi läbi viima.

Õpetajad on inimesed – nad vajavad puhkust ja aega, et kosuda haigusest. Õpetajatel on lapsed, kes jäävad haigeks ja vajavad ka igapäevast tähelepanu. Nii et üks igapäevane peavalu on koolis asenduste korraldamine. Jumal tänatud, et on olemas asendusõpetajate programm. Ma ei tea, kuidas me oleks koroonaaja üle elanud ilma selleta!

Samas, ei ole asendusõpetaja kindlasti sama tõhus kui “päris” õpetaja. Nad ei ole kehvemad spetsialist, vaid asendusõpetaja lihtsalt ei tunne seda klassi, kooli ja võib-olla ka ainet päris nii hästi kui asendatav õpetaja. Seega, saame tagada asendusõpetajaga küll lastehoiu, aga mitte nii hästi riiklikku õppekava tulemuste täitmist.

Täiesti omaette häda on selle juures see, et õpetaja ei saa sugugi rahus haige olla. Nimelt tuleb tunnid ikka ette valmistada (asendaja jaoks veel eriti põhjalikult) ja pärast tehtud tööd tagasisidestada. Ütlen oma õpetajatele ka, et kosu rahulikult, aga samas me mõlemad teame, et mida korralikumalt ta asendajale materjalid ette valmistab, sest parem on tal pärast edasi minna. Nii siis ongi välja kujunenud olukord, kus õpetaja on küll kodus haige, aga tööd teeb ikka.

Miks see nii on? Siin on mitu põhjust.

  • Õpetajad kipuvad oma töös olema üksikud hundid. Kolleeg ei saa sujuvalt tema tööd üle võtta, sest ta ei ole kursis sellega, mida teine teeb.
  • Õppekava on väga üle koormatud. Tempo peab olema taga, muidu kõike ei jõua.
  • Suure osa õppematerjalidest peavad õpetajad tegema ise või on harjunud tegema ise. Pole tekkinud süsteemset ja mugavat õppematerjali panka, mida saaks asendaja nii sujuvalt kasutada, et see ei vajaks eraldi ettevalmistust.

Mida teha? Kooli sees teha koostööd, et õpetajad oleksid paremini kursis üksteise klassides toimuvaga, ning jagada materjale, et sellega kolleegide aega kokku hoida. Õppekava teemasse praegu ei lähe. Loe sellest siit.

Puhkust on justkui väga palju, aga õpetajad on ikka väsinud

Õpetajatele on ette nähtud 56 päeva puhkust. See on väga mõnus. Lisaks on veel asjaolu, et see puhkus on alati suvel. Erasektoris ei ole see sugugi iseenesest mõistetav.

Õppeaasta sees on ka vaheajad. Mõnes koolis on need täiesti vabad päevad, mõnes on tööaeg. On koole, kus on kokkulepe, et see on tööaeg, aga igaüks ajab oma asja sel ajal. Vaheaegu on õppeaasta sees umbes viis nädalat, nii et võib tulla veel 35 päeva puhkust juurde. Mõnus.

Selle juures on konks. Kui õpetaja tööaeg on ainult see aeg, kui ta on klassi ees, siis ei saa kohe üldse arendus- ja koostööd teha. Tahaks arutada õppekavauuendusi, 6.b käitumisprobleeme või ajaloo ja kirjanduse lõiminguprojekti, aga millal? Pärast tunde ei jõua, sest õpetajate tööaeg on juba läbi. Koolivaheaeg oleks hea aeg, aga õpetajatel on õppeaasta sees vaja hingetõmbeaega.

Noh, ja ongi kujunenud nii, et suuri otsuseid teeb juhtkond ja õppenõukogu on kummitempel. Probleemide lahendamiseks või uute pedagoogiliste ideede rakendamiseks ühist aega ei ole.

Miks see nii on? Pikk puhkus on kõik kokku aetud suvele, õppetöö on kokku surutud ja õppesisu üle paisutatud. Õpetajad on harjunud igaüks oma tööd üksi tegema (ja see süsteem hoiab seda hoiakut alal).

Mida teha? Jaotada puhkus ühtlasemalt. Jah, ma tean, et see tähendab suvevaheaja lühendamist. Lapsevanem minu sees on sellega väga rahul, aga õpetajad närivad mul kõri läbi 😀 See tähendaks ka seda, et saaks õpitulemuste ja õppeaja survet vähendada. Leiaks õppeaasta sees ka aega koostöö tegemiseks, suurte küsimuste koos lahendamiseks ja lihtsalt ühiselt kosutavate ja toredate asjade tegemiseks.

Kokkuvõte

Teen järgmised ettepanekud:

  • Jätkata õpetajate palgatõusuga. Praegu on palgasurve kõikides sektorites suur ja see ei ole tööandjale lihtne probleem, mida lahendada. Kool ei saa lihtsalt tõsta oma teenuse hinda, seega ka tulusid ja siis ka palku (ega see ka teistes ettevõtetes tegelikult nii lihtne ole). Nii et see on riigi ja koolipidaja ülesanne.
  • Pingutada õpetajate järelkasvu nimel. Siin saavad palju ära teha ka õpetajad ise. Kuidas me räägime oma tööst? Kas toome välja rõõmud ja saavutused või kurdame, kui raske on?
  • Toetada õpetajate suuremat koostööd otsuste tegemisel, plaanide tegemisel ja materjalide ettevalmistamisel.
  • Uuendada õppekava, et pöörata rohkem tähelepanu üldpädevustele ja vähendada paljaste faktide hulka. Anda aega õpitava kinnistamiseks ja seostamiseks.
  • Arendada õppeinfo- ja -materjalide süsteeme nii, et nad vähendaksid õpetajate näputööd. Näiteks eKoolikott, Opiq ja Eksamite infosüsteem on paljutõotavad.
  • Jaotada kalendriaasta sees ühtlasemalt õpilaste ning õpetajate töö- ja puhkeaeg.

Mis ettepanekud Sina veel teed?

3. apr. 2022

Põnev hetk – uuele töökohale kandideerimine

Olen koolijuht ja hakkan kohe värbama ja valima uusi õpetajaid oma kooli. Mõtlesin, et vaatan sellele otsa ka õpetaja pilguga, kes kandideerib. Annan veidi nõu, et uue töökoha otsimine läheks mõnusalt ja sujuvalt.

Miks Sa vahetad töökohta?

Enne, kui hakkad uuele töökohale kandideerima, mõtle läbi, miks Sa töökohta vahetad. Seda küsitakse Sinu käest. Kui Sulle olemasolev töökoht ei meeldi, siis vasta küsimusele nii, et räägid endast, mitte nõmedast juhist, ükskõiksetest kolleegidest või ebaviisakatest lapsevanematest. Sinu uus tööandja tahab näha, et jääd viisakaks ka siis, kui oled rahulolematu.

Mõtle sellele küsimusele ka iseenda seisukohast. Kas need mured, mis Sul on, lahenevad või leevenevad siis, kui töökohta vahetad? Võib-olla oled nii väsinud, et näed olukorda hullemana, kui ta on. Tegele siis selle väsimusega, sest sama võib korduda ka uues kohas, kui Sa enda tööharjumusi ei muuda. Mõtle ka sellele, et uues töökohas on esialgu päris raske. Inimesed on ümberringi võõrad ja tavad on teistsugused. Kas see on seda jama väärt?

Võib-olla Sulle tundub, et rohi on mujal rohelisem. Pane kirja kõik hea, mis Sinu olemasolevas töökohas on. Seal on kindlasti hüvesid, millega oled nii ära harjunud, et ei märka neid. Aga uues töökohas neid olla ei pruugi. Oled täiesti kindel, et tahad töökohta vahetada?

Mis on Sinu jaoks töökohas oluline?

Mõne jaoks on kool lihtsalt töökoht, mis toob leiva lauale. Teise jaoks on õpetamine elustiil. Mõlemad on head ja õiged. Kumb Sa oled? Selle küsimuse vastus mõjutab väga palju seda, milline töökoht on Sinu jaoks õige.

Mõni kool on väga heas mõttes “tavaline”. Sellises koolis töötamine ei nõua tõenäoliselt suurt ümberõpet ja kohaned kiiresti, sest seal õpetamine käib enam-vähem samamoodi nagu siis, kui Sina koolis käisid. Mõni kool on aga teistsugune. Kuigi uued pedagoogikad võivad tunduda põnevad ja kutsuvad, mõtle hoolega järele, kas oled valmis seda aega ja jõudu panustama. Täiesti uues koolis võib olla ka rohkem segadust ja ebakindlust, mis tuleb paratamatult kaasa suurte muutuste ja kasvamisega. Aga eks loomulikult on sellises koolis töötamine ka põnev ja pakub rohkelt eneseteostusvõimalusi, kui see on Sinu jaoks oluline.

Mis on Sinu jaoks veel tähtis? Pane see enne otsima hakkamist kirja ja täienda seda nimekirja jooksvalt. Kui vaja, küsi mentori või hea kolleegi abi endas selgusele jõudmiseks.

Leidsid põneva töökuulutuse?

Kui Sulle jäi silma töökuulutus, mis Sind kutsub, tee kindlasti spioonitööd. Vaata, kas tunned selle kooli töötajatest (ja/või lastevanematest) kedagi. Võta temaga ühendust ja uuri, milline see kool on. Otsi välja see nimekiri, mis Sa enda jaoks olulistest asjadest tegid, ja nuusi, kas see kool nendele kriteeriumidele vastab. Kui võimalik, küsi taustainfot mitmelt inimeselt. Näiteks sellest koolist just lahkunud õpetaja ei pruugi olla sellest töökohast sama vaimustunud, kui seal edasi töötav õpetaja. Kui saaks mõlemat küsitleda, oleks ideaalne.

Uuri hoolega selle kooli kodulehte ja sotsiaalmeediat. Sealt paistavad välja kooli väärtused. Kas rõhk on inimestel või dokumentidel? Mida tuuakse esile kui tugevusi ja saavutusi? Kas räägitakse ka organisatsiooni õppimisest ja arenemisest? Seda nuuskimistööd võib olla ka huvitav kellegagi koos teha, sest kaks pead ja neli silma on rohkem ja parem.

Mida töökuulutuses kirjutatakse?

Kui kool otsib väga paljusid õpetajaid korraga, uuri veidi, miks see nii on. Kui see kool on kõvasti kasvamas või on juba nii suur, et õpetajaid ongi väga palju, on see okei. Aga kui kool otsib igal aastal väga rohkelt uusi õpetajaid ilma selge põhjuseta, tasub olla ettevaatlik ja pühendada rohkem tähelepanu spionaažile.

Kui Sind mõni konkreetne töökoht huvitab, vaata, kas Sa kvalifitseerud. Sa ei pea kandideerimiseks TÄIELIKULT kvalifitseeruma, aga kui mõnele kriteeriumile vastata ei saa, siis mõtle järele, kuidas saad seda puudust korvata. Näiteks, kui kandideerid muusikaõpetaja kohale, aga Sul ei ole vastavat kvalifikatsiooni, siis saad rõhuda täiendõppele ja teha kohe sügisel ära õpetajakutse (vii end kurssi, mis see endast kujutab – see ei ole lihtne ettevõtmine!).

Vaata nüüd, mida Sinult oodatakse oma kandidatuuri esitamiseks. Tavaliselt soovitakse elulookirjeldust (CV) ja motivatsioonikirja või -videot.

Elulookirjeldus tee pigem lühem kui pikem. Koolijuht peab lugema neid päevas mitukümmend tükki ja ta ei viitsi süveneda, kui seal on palju tema jaoks ebaolulist infot. Näiteks võta sealt välja oma perekonnaseis ja laste arv, nimed ja vanus. Samuti ei ole õpetajaks kandideerimise juures tavaliselt oluline, kas Sul on autojuhiluba. Too kohe suurelt ja rasvaselt välja kõik, mis näitab Sinu kvalifikatsiooni. Täiendkoolitus, mis ei ole selle ametikoha seisukohast oluline, võib ka rahulikult välja jääda. Kui see on antud töökoha seisukohast oluline, lisa ka isikuomadused, hobid jmt. Aga kindlasti – vähem on parem!

Motivatsioonikiri tee ka pigem lühike ja konkreetne. Kui kandideerid mitmesse kooli, siis kindlasti tee iga kooli jaoks eraldi motivatsioonikiri ja näita seal, kuidas Sa sobid just sellesse kooli. Rõhuta veel, kui hästi Sa kvalifitseerud ning too välja, miks Sind just see kool huvitab ja kuidas seal töötamine toetaks Sinu enesearengut. Kui kool ootab videot, ära löö põnnama. Selle tegemine võib isegi minna kiiremini kui kirja kirjutamine. Kui vaja, küsi sõber appi filmima. Video ei tohiks olla pikem kui 2-3 minutit, sest pikemalt ei jaksa seda keegi kuulata. Selle aja sisse mahuta see info, miks Sina oled hea kandidaat ja miks see kool on Sinu jaoks parim.

Dokumentide esitamisel pea kindlasti kinni tähtajast ja vormista need korrekselt. See loob esmamulje Sinust.

Mis saab edasi?

Kui saadad oma dokumendid ära ja keegi Sulle ei vasta, siis ära põe. Seal on tööl ebaviisakad inimesed ja nad ei ole Sind väärt.

Kui Sulle vastatakse eitavalt, siis kindlasti küsi miks. See on Sulle hea info, kuidas edaspidi oma tugevusi paremini serveerida.

Üks põhjus, miks ei vastata või vastatakse eitavalt, võib olla ka see, et see konkurss oli formaalsus ja tegelikult uut õpetajat ei otsita. Asi selles, et kooli tohib võtta kvalifikatsioonita õpetajat ainult üheks aastaks ja siis peab uue konkurssi välja kuulutama. Ja nii vahel otsitaksegi ühte ja sama õpetajat mitu aastat järjest, kuigi ta on tegelikult juba olemas.

Kui Sind kutsutakse järgmisesse vooru – juhhuu! Tavaliselt on järgmine ja otsustav samm vestlus. Laeku kohale õigel ajal. Kui oled veidi närvis, sellest pole midagi. Vasta küsimustele ausalt, sest Sa ei taha, et Sind võetaks tööle vale mulje alusel. Küsi kindlasti ka ära oma küsimused, mis tulevad sellest Sinu jaoks oluliste kriteeriumide nimekirjast, mille tegid, kui hakkasid uut töökohta otsima. Küsi palga ja teiste töötingimuste kohta. Küsi, kas Sul hakkab olema mentor. See ei ole koht, kus olla häbelik – see Sind ei aita. Müü ennast. Mõtle juba enne läbi, mis on Sinu tugevused, ja õpi reklaamkõne pähe.

Ära osta põrsast kotis, vaid palu enne oma vastuse andmist kindlasti luba ka koolis tunde vaadelda ja õpetajatega vestelda. Kui koolijuhil pole midagi varjata, siis ta ei tohiks keelduda. Kasuta seda võimalust kohe põhjalikult, sest nii saad aru, kas see kool on Sinu jaoks. Kraami jälle välja see oluliste kriteeriumide nimekiri ja küsi nende kohta selle kooli töötajatelt. Mõtle ise samal ajal, kas Sa tahaksid nende inimestega koos töötada. Kas seal on mõnus tunne?

Vahel palutakse koolis õpetajaks kandideerides teha ka proovitund. See on väga hea, sest saad siis veel paremini aru, kuidas seal koolis asjad käivad. Lisaks saad letti lüüa kõik oma tugevused. Vali klass, kus tunned end enesekindlalt ja käi enne tunde vaatlemas ning õpetajaga vestlemas. Kindlasti püüa õpilastega juba enne tuttavaks saada, sest siis läheb tund juba palju mõnusamalt. Ja tee ikka uhke näidistund, kus on välk ja pauk, sest siin ei ole põhjust tagasihoidlik olla. Kui ka tunnis midagi pekki läheb, pole sellest midagi. Proovitunni juures on kõige-kõige olulisem see, kui hästi Sa seda pärast reflekteerid. Kui räägid ausalt, et vot see ei läinud nii, nagu planeerisid ja järgmine kord teeksid nii-ja-nii, siis ee koolijuhile meeldib (vähemalt mulle meeldiks), sest näitab, et oled õppimisvõimeline. Kindlasti küsi endale põhjalikku tagasisidet ja ära jää rahule vastusega, et oli hästi. See tagasiside annab Sulle infot, mida selles koolis väärtustatakse ja mille eest tunnustatakse või laidetakse. Ja kui Su tunni vaatleja ei ole võimeline Sulle sisulist tagasisidet andma, siis on küll pahasti, sest ilmselt ta ei olnud mõttega kohal või pole varem üldse tunnivaatlusi teinud (näitab, et seal koolis on õpetajate tugisüsteem lahja).

Kui pärast kõike seda tuleb Sulle eitav vastus, siis pigista välja endale põhjalik tagasiside. See aitab Sul valmistuda edasi kandideerimiseks. Kui tuleb jaatav, siis ei saa siiski veel end lõdvaks lasta.

Tööleping

Sellest ma põhjalikult siin ei kirjuta, sest on nii suur teema, et väärib eraldi postitust. Pööra tähelepanu järgmistele asjadele:

  • Kas see on tööleping või hoopis töövõtu- või käsundusleping? Viimased üldjuhul õpetajale ei sobi.
  • Millal tööleping pihta hakkab? Kui 1. septembril, siis on pahasti, sest Sul ju reaalselt on vaja õppeaastaks ette valmistada.
  • Kui suur on töökoormus ja mis on selle sees? Töökoormus ei tohi olla suurem kui 1,0 ja täistöökoht tähendab tööaega 35 astronoomilist tundi nädalas. Kui palju on selle sees kontakttunde ja muud tegevust on tööandja ja -võtja vaheline kokkulepe. Sa ei pea leppima 24 kontakttunni, klassijuhatamise ja veel erinevate ülesannetega selle pärast, et “meil on nii alati olnud”.
  • Kus tööd tehakse? Kas pead viibima kindlasti tööajal koolis? Kui jah, siis mis kellaaegadel? Kas ka vaheaegadel?
  • Kuidas jaotub aasta peale puhkus? Õpetajate puhkus on 56 päeva aastas, aga seda võib jaotada erinevatel viisidel.
  • Kui suur on töötasu? Kas tuleb ka lisatasusid? Mille eest? Kas on ette näha, et töötasu tõuseb? Millal ja mille alusel?
  • Kui detailselt on lepingus kirjas tööülesanded? Kui need on väga ähmased, kas siis on kuskil eraldi ametijuhend? Kindlasti uuri see järgi, sest tihti on koolides õpetajatel lisaülesandeid, mida lepingus kirjas ei ole (korrapidaja, asendused jne).

Enne, kui alla kirjutad, loe lepingut väga hoolega ja tee sinna parandusettepanekuid. Kui vaja, küsi abi. Ära lase endale liiga teha.

Alustamine

Nonii, nüüd on see põnev hetk käes, kui formaalsused on tehtud, aga lahtisi otsi on veel ikka palju. Võta rahulikult aega, et kooli sisse elada. Kui Sul on mentor, siis saa temaga kiiresti väga lähedaseks. Kui ametlikult mentorit ei ole, siis vali endale ise üks (nt teine sama aine õpetaja) ja saa temaga sõbraks. Seikle koolimaja peal, loo uusi tutvusi ja punu endale mõnus pesa. Ole ka enda vastu hell – kõik ei tule uues kohas kohe välja. Tee selle üle heatahtlikku nalja ja pea meeles, et see aeg läheb varsti üle.

Mõnusat uut algust!

PS Ka Emili kool kasvab ikka ja ootame oma ridadesse uusi ägedaid kolleege. Vaata lähemalt siit: https://emilikool.ee/vabad-ametikohad.

2. apr. 2022

Kallis õpetaja, hoolitse enda eest.

Kui mõtled õpetajate peale, siis mis meemid esimese asjana meelde tulevad? Öökull õppeaasta alguses ja õppeaasta lõpus? Või see?

Allikas: https://www.boredpanda.com/funny-teachers-memes/?utm_source=google&utm_medium=organic&utm_campaign=organic

Õpetaja töö on nagu arsti oma. See ei saa mitte kunagi otsa. Seda saab alati veel paremini teha ja veel rohkem ette valmistada jne. Selle pärast liigub nii palju just väsinud, läbipõlenud ja stressis õpetajate nalju. (Muide, õpetaja, kui Sa sellist meemi jagad, siis kinnistad ettekujutust, et õpetaja töö on erakordselt stressirohke. Tead Sa mõnda töökohta, kus ei oleks üldse muret, pinget või stressi? Kui me ise kujundame õpetaja ametist väga jubeda pildi, siis ei tahagi säravamad noored seda ametit valida.)

Mis teeb õpetaja töö keeruliseks?

Esiteks töötab õpetaja päevast päeva väikeste inimestega, kelle eneseregulatsioon ei ole välja arenenud. Õpetajal on ülesanne seda kampa korraga nii kasvatada kui ka õpetada. Püüeldes haridussüsteemi efektiivsuse suunas, on klassidesse pandud järjest rohkem õpilasi ja koolidesse järjest rohkem klasse. Õpetajaid on klassis enamasti üks. Probleemid, mis kerkivad, tuleb lahendada kohe, tõhusalt ja ilma kõrvalise abita.

Teiseks, õpilased on lõputult erinevad. Ühest küljest peaks justkui 24 õpilast korraga õpetama, aga teistest küljest vajab iga nupsik omaette lähenemist ja tuge. See nõuab väga spetsiifilisi teadmisi didaktikast, õpetatavast materjalist ning loomulikult oma õpilaste head tundmist. See ei tule kohe esimesel päeval välja. Ja ei õnnestu alati ka siis, kui neid päevi on juba tuhandeid.

Räägime õpilase ennastjuhtivusest, autonoomiast ja valikutest, aga tegelikult on neil valikuvabadust üsna vähe. Ühest otsast piirab seda riiklik õppekava, aga teisest tõik, et nad ei ole seaduse mõttes teovõimelised ja haridusteed puudutavaid otsuseid teevad ikka lapsevanemad. Ja vanemad on juba omaette ooper. Suur enamus lapsevanemaid on väga-väga toredad ja toetavad õpetajaid tingimusteta. On aga täiskasvanuid, kelle suhtlemisoskused jätavad soovida või nad ei kasuta neid õpetajaga suheldes täiel määral.

Mis peaks seda keerukust korvama?

Aja jooksul on õpetajatele antud teatud hüved, mida teistel ametikohtadel ei ole:

  • Õpetajate töötasu on Eesti keskmisest kõrgem. Tallinnas ei ole seda tunda, aga mujal on küll.
  • Õpetajate tööaeg on 35 tundi nädalas, 7 tundi päevas. Tegevõpetajad muigavad selle kohapeal, aga kirjutan sel teemal veel allpool.
  • Õpetajate põhipuhkus on 56 päeva aastas ja sellest suurema osa on kindlasti suvel.

Need on sellised asjad, mis on riigi tasandil reguleeritud. Veel saab lisaks mõelda:

  • Millised on koolisisesed eneseteostus- ja karjäärivõimalused?
  • Milline on koolisisene tugisüsteem (mentor, tugispetsialistid)?
  • Muud hüved (trennid, tasuta söök jmt)

Ma arvan, et on hea, kui koolirahvas aeg-ajalt endale meenutab, et kuigi see töö on keeruline nagu iga teine tippspetsialisti töö, on ka hüvesid, mida teistel ei ole.

Tööajast ja -tasust lähemalt

Üks keerukamaid küsimusi õpetajate töö korraldamisel on see, mis puudutab tööaega ja töötasu korraldust. Selle teeb segaseks see, et õpetaja töö ei saa kunagi täiesti tehtud. Kui oled kingsepp või hambaarst, siis on võimalik, et Su töö saab ühel hetkel valmis. Aga õpetaja võib alati teha rohkem või teistmoodi. Ja lisaks on veel palju arvajaid, et olekski pidanud tegema rohkem või teistmoodi (lapsevanemad, kolleegid, juhid). Kuna oleme kõik koolis käinud, siis on meil ka ettekujutus, milline üks hea õpetaja on.

Õpetaja ametlik tööaeg on 35 tundi nädalas, aga reaalselt kipub ilmselt töötunde rohkem tulema. Kui see on Sinu jaoks okei, lase edasi ja naudi. Kui ei ole okei, siis siin on mõned võimalused, mis ette võtta:

  • Jälgi oma tööaega – kuhu Sinu aeg kulub? Jälgi vähemalt kaks nädalat ja erinevatel perioodidel (nii veerandi sees kui ka veerandi lõpus). Kas märkad, mis on Sinu kõige suuremad ajaröövlid? Mida saad nendega ette võtta? Hea abivahendi leiad siit: http://www.alustavatopetajattoetavkool.ee/
  • Võib vabalt olla, et mõni periood aastas (veerandi lõpp, õppeaasta lõpp) on töömahukam. Kui sinna ei ole midagi parata, siis tee seal ületunde, aga lepi iseenda ja juhiga kokku, millal saad lühemaid tööpäevi teha või puhkust võtta.
  • Õpi ennast tundma. Millal on Sinu pea selge ja hea teha süvenemist vajavaid ülesandeid? Millal vajad pausi? Milline paus on Sulle parim (lobisemine kolleegiga, jalutuskäik, trenn, tervislik amps)?
  • Planeeri oma tööaega hoolega. Pane kalendrisse tundide ettevalmistamise ja tagasisidestamise aeg. Arvesta ka lõuna ja kohvipauside jaoks aega, sest need on tegelikult väga olulised nii kehale kui vaimule. Pea plaanist kinni, aga ka muuda vajadusel.
  • Tee rohkem koostööd. Jah, alguses tuleb panna sinna rohkem aega ja energiat, aga kui koos tegutsemine saab juba rutiinseks, hoiab see Sinu aega ja närve palju kokku. Loe lähemalt siin.
  • Kas on midagi, mida saavad teha õpilased või lapsevanemad? Kas õpilane saab ise kontrollida oma tööd või tagasisidestada kaaslase oma? Kas selle ekskursiooni saavad orgunnida lapsevanemad? Delegeeri mõnuga.
  • Jäta midagi tegemata. Siin on mul raske nõu anda, mis see olla võiks, aga küsi abi kolleegi käest.

Töötunde tuleb ikka palju ja oled väsinud? Mõned mõtted.

  • Aktsepteeri. Sa saad igal ajahetkel anda endast 100% ja mitte rohkem. Sinu 100% on piisav. Kui see tähendab, et mõned tunnis tehaksegi töövihiku ülesandeid ja pauku ei saagi, siis see on väga hästi.
  • Otsi abi. Räägi juhiga (tema saab Sinu tööülesandeid ringi teha) või mentoriga. Kui tunned, et ei suuda enam üldse kooli end vedada (läbipõlemine?) võta julgelt haigusleht ja otsi professionaalset abi. See ei ole häbiasi.

Kui oled üks nendest õpetajatest, kelle jaoks ei ole üldse mingi probleem teha 12-tunniseid tööpäevi, siis lase edasi, aga ainult järgmistel tingimustel:

  • oled täiesti kindel, et teed seda rõõmust, mitte hirmust (muide, perfektsionism on hirmu erivorm ja see ei ole tegelikult mõnus),
  • hoiad end tasakaalus teiste tegevustega (reisimine, trenn jmt),
  • aktsepteerid seda, et teiste jaoks ei ole okei teha pikki päevi,
  • hoiad kokkulepetest kinni (nt ei helista kolleegile kell kaheksa õhtul),
  • ei tunne ennast süüdi, sest teed tööd vara hommikul või hilja õhtul.

Õpetajate tööharjumused ja -eelistused on erinevad. Mõni ei taha grammigi rohkem teha, kui kokku on lepitud, ja teine teeb ennast unustavalt hiliste õhtutundideni. Ärge pange seda üksteisele pahaks. Koolis on vaja mõlemat. Tehke selle üle sõbralikku nalja 🙂

Töölepingust veel natuke

Tööleping on töövõtja ja -andja vaheline kokkulepe. Sa ei pea nõustuma töölepingus juba valmis kirjutatud punktidega. Need on üldjuhul muudetavad.

Töökoormus. See on ka kokkulepe. Seaduses ei ole kirjas, et õpetaja täiskoormus on 22 kontakttundi nädalas. Mis on Sinu tööaja sees, on Sinu ja juhi vaheline kokkulepe.

Töökoormus ei saa olla suurem kui 1,0. Kui Sa oled aineõpetaja, klassijuhataja, ainesektsiooni juht, huviringi juhendaja, mentor ja veel muidu äge inimene, siis need kõik peavad mahtuma 35 tunni sisse. Kui oled alla kirjutanud lepingule, kus on kõik need punktid sees, siis oled võtnud endale ülesande need mahutada 35 astronoomilise tunni sisse. Ja juht on ka ilmselt arvanud, et see on tehtav. Rääkige see enne lepingu allkirjastamist läbi.

Töö tegemise koht. See on ka kokkulepe. Kas teed tööd õues, koolis või kodus, võiks minu arvates olla Sinu otsustada, aga tee see enne lepingu allkirjastamist selgeks, kuidas seal koolis tava on.

Kõige olulisem

Hea õpetaja, kui Sa oled väsinud, siis võta siit nimekirjast mõni tegevus:

  • Mõtiskle, räägi või kirjuta, miks Sa seda tööd teed. Mis paneb Sul silma särama? Miks valisid selle töö, kui alustasid? Kust tuleb Sinu energia tagasi?
  • Mängi õpilaste ja/või kolleegidega. See on tore ja loob suhteid. Suhted on mõnusa olemise alus.
  • Võta puhkamist tõsiselt. Ära võta tööd koju kaasa ja tee hoopis seda, mis Sulle meeldib (vaata ka siit). Töö ei ole jänes, et eest ära jookseb.

Kallis õpetaja, oled valinud väga olulise elukutse. Oled selleks pikalt õppinud ja harjutanud. See on tippspetsialisti töö, mis vajab erilisi teadmisi-oskusi, isikuomadusi ja hoiakuid. Õpetaja töö ei saa kunagi otsa või valmis. Töötad iga päev teiste heaks. Seepärast on ülioluline, et võtaksid aega ja tähelepanu, et hoolitseda enda eest. Kui Sina oled rõõmus, on ka Sinu õpilased ja kolleegid rõõmsad. Aga Sa ei vastuta nende tunnete eest. Sa vastutad iseenda heaolu eest. Hoia end.