Kas anda koduülesandeid või mitte anda, selles on küsimus

Eelmisel nädalal süüvisin erinevate õppevormide imelisse maailma. Sealt jõudsin tõdemuseni, et koduste ülesannete valdkond on tegelikult üsna isetekkeline ja -reguleeruv. Tahan seekord seda rohkem avada.

Eelmise postituse lõpus jõudsin sinna, et kuna Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette, et “juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja (PGS § 24 lg 5)” ehk õppetöö peab olema juhendatud ja seal peavad osalema nii õpilane kui ka õpetaja. Erand on koduõpe, aga seda ma selles postituses ei käsitle.

Juhendamine võib muidugi toimuda enne ülesande täitmist, aga ikkagi peab õpetaja osalema. Kui õpilane on õhtul kodus ülesandeid täitmas, et saa (ja ei taha) õpetaja selles küll osaleda. Tihti täidavad seda rolli hoopis lapsevanemad.

Minu arvates ei peaks üldjuhul koduseid ülesandeid andma, sest õpilasel on vaja ka puhata, mängida, huvitegevusega tegeleda, perega suhelda, kodutöödes (koristamine jmt) kaasa lüüa ja teha kõike muud, mida täiskasvanud teevad pärast tööd. Kujutate ette ülemust, kes peab normaalseks seda, et lisaks kontoritööle teeb tema alluv ka kodus tööd? Vahel muidugi tuleb seda ette, aga kui see on pidevalt nii, põleb ka täiskasvanud töövõtja läbi. Õpilase jaoks peaks see millegi pärast normaalsus olema. Meil on võimalus tulevastele töötajatele õpetada, et tööd tee töö ajal ja puhka korralikult puhkeajal, justnimelt sellega, et kodutöid ei peeta iseenesest mõistetavateks.

Koduse õpiülesanded on minu arvates siiski on õigustatud järgmistel juhtudel:

  • koduse ülesande täitmine on möödapääsmatult vajalik mõne õpitulemuse saavutamiseks,
  • ülesanne on õpilasele täiesti arusaadav ning jõukohane ja ta ei vaja rohkem juhendamist ega abi (see kriteerium kehtib ka järgmiste punktide juures),
  • ülesanne on selline, mida ei ole võimalik maha kirjutada,
  • õpilane saab veel harjutada mõnd tõhusat õpistrateegiat või -võtet (nt enesetestimine),
  • tegemist on mõne projektülesande osaga, mida on mõistlik teha väljaspool koolitundi (vanaema intervjueerimine sugupuu jaoks, raamatukogus info otsimine, käbide korjamine jne),
  • tegemist on mõne pikaajalise ülesandega, nt raamatu läbi lugemine,
  • õpilane vajab oluliselt rohkem harjutamisaega kui tema klassikaaslased, et mõnd vilumust kinnistada,
  • tunnis jäi midagi lõpetamata või tegemata, muul ajal ei ole seda võimalik teha ja selle lõpetamine on kindlasti oluline.

Miks antakse koduülesandeid?

Harjumus. Õpetajad, õpilased ja lapsevanemad on harjunud sellega, et lisaks koolitundidele tehakse nõmedaid töövihiku ülesandeid ka kodus. Seepärast üldjuhul ei protesteerita.

Surve. On lapsevanemaid, kes nõuavad koduülesandeid, sest muidu tekib hirm, et laps jääb eakaaslastest maha või ei õpi piisavalt. On koole, mille hea nimi toetub riigieksamite tulemusele ja tundub, et tulemused tulevad ainult rohkete kodutöödega. No pain, no gain.

Õppekava. Meie riiklikus õppekavas on materjali nii palju, et selle kõige õpilase pea sisse ära mahutamiseks ette nähtud aja jooksul tuleb teha lisatööd väljaspool tunde. On lapsi, kes “haaravad lennult”, ja neid, kes peavad rohkem vaeva nägema, et mõnest kontseptsioonist aru saada.

Uskumused. On õpetajaid ja lapsevanemaid, kes usuvad, et kohusetunde tekitamiseks on vaja anda lisaülesandeid. Öeldakse, et selle läbi õpivad õpilased oma aega planeerima.

Kehvad õpetajad. Kahjuks on õpetajaid, kes ei oska luua õppekeskkonda, kus iga õpilane õpitava selgeks saab ja õpitulemused omandab. Siis on üks variant anda see kodus õppida, kus laps peaks siis ise mingi ime läbi materjali omandama või teeb siis lapsevanem või eraõpetaja õpetaja tegemata tööd. (Lisan siia juurde, et vahel on seoses õppekava ülekoormatusega tegelikult materjali kõigile selgeks tegemine ettenähtud ajaga võimatu, nii et ei saa öelda, et iga õpetaja, kes kodutööd annab, teeb oma tööd halvasti. Aga mäletan oma kooli ajast õpetajaid, kelle tunnis ei jäänud erinevatel põhjustel midagi külge, ja reaalne õppimine käis kodus iseseisvalt.)

Millised kodused õpiülesanded “ei tööta”?

Kodused õpiülesanded töötavad kooli eesmärkidele vastu siis, kui nad on:

  • igavad. Ma arvan, et see on õpi- ja koolirõõmu tapja number üks – õpilasele igav ülesanne, mille peab tähtajaks ära tegema. Loomulikult tuleb elus teha asju, mis on igavad, ja tuleb õppida ka ennast sellises olukorras juhtima, kuid kui on vähegi võimalik, siis ma püüaksin ülesandeid võimalikult vaheldusrikkaks, õpilasepäraseks ja mõnusaks teha. Näiteks leidsin ükspäev oma vaja ajaloo töövihiku. Seal on harjutus, kus on terve leheküljetäis mõisteid, igaühe taha kaks tühja rida, et sinna õpikust ümber kirjutada selle mõiste definitsioon. Tapvalt igav.
  • mõttetud. Lihtsalt harjumusest antud ülesanded, mille puhul õpetaja ise ka hästi ei tea, miks neid tegema peab, on õpi- ja koolirõõmu tapja number kaks. Peab olema väga hea põhjus, miks seda ülesannet peab (kodus) tegema. Õpilase aeg on sama kallis kui õpetaja oma. Ärme raiska seda. Hea indikaator mõttetust harjutusest on see, kui seda pärast ei kontrollita või kui tegemata jäämise puhul ei juhtu mitte midagi (pannakse märkus või “kaks”, aga tegemata jääb ikka).
  • üle koormavad. Kipub olema nii, et kodutöid on pea igas aines. Võib juhtuda, et vahel tuleb mitu tundi õhtul kirjutuslaua taga istuda ja õppida. Õpilane ei jõua puhata, tuleb väsinuna kooli, siis järgmisel õhtul ei saa jälle puhata jne. Vahel on lapsed ka huvitegevusega üle koormatud, aga see on juba kivi vanema kapsaaeda. Püüame meie, õpetajad, teha nii, et me ei pane lapse õlule koormat, mis on talle liiga raske.
  • lihtsalt kodused ülesanded. Nendega ei tehta pärast midagi. Õpetaja andis ülesande, õpilane tegi ära (või jättis tegemata) ja sinna see jäi. Sama hull on lugu siis, kui õpetaja lihtsalt fikseerib, et ülesanne on tehtud või tegemata (ja paneb märkuse või hinde), aga sisuliselt ei süvene. Peaaegu sama halb on seis siis, kui vead parandatakse küll ära, aga neid ei uurita ega selgitata.

Kuidas anda koduseid õpiülesandeid nii, et need toetavad õpilast?

Esiteks on oluline enda jaoks selgeks mõelda, miks see kodutöö on vajalik. Kas seda ülesannet saaks ära jätta? Kas seda ülesannet saaks koolis teha? Kas seda ülesannet peavad tegema kõik õpilased? On täiesti okei anda individuaalseid ülesandeid. Kindlasti selgita ka õpilastele, miks seda ülesannet on vaja teha – mis nad selle kaudu õpivad.

Tuleb veenduda, et laps oskab seda ülesannet ise kodus teha. Arutage kodutöö koolis läbi, lisa vajadusel juurde põhjalik kirjalik juhend. Mõtle, kas õpilane valdab õpistrateegiaid ja -võtteid, mis on vajalikud. Kui ei, on neid vaja enne õppida, sest need ei teki iseenesest. Kas ta saab aru vajalikest mõistetest? Kui ta jääb hätta, siis kust ta saab abi? Kas ta oskab ise abi otsida? Ära eelda, et lapsevanemad aitavad. Vahel nad ei saa või ei oska. Kui vanem aitab, jääb Sinul, õpetajal, vajalik tagasiside saamata.

Tee kolleegidega koostööd, et vältida koduülesannete hunnikut. Võib-olla õnnestub isegi aineid lõimida nii, et ühe ülesandega saab “kaetud” mitme aine õpitulemused.

Kui võimalik kohanda või individualiseeri ülesandeid vastavalt õpilaste huvidele ja võimetele. Näiteks kasuta matemaatika tekstülesannetes õpilaste nimesid või pane töölehele mõni vahva pilt. On ju tore, kui koduülesanne on tore.

Paku võimalusi teha valikuid. Näiteks valida teema, vorm või viis, kuidas seda ülesannet sooritada.

Anna õpilastele võimalus oma aega ise juhtida sellega, et annad pika tähtaja. Kui vaja, anna siis mitu ülesannet korraga, aga näiteks nii, et sooritamiseks on kaks nädalat aega. Siis saab laps ise planeerida oma aega. Eriti aitab see neid õpilasi, kellel on palju kooliväliseid tegemisi (trennid näiteks).

Paku võimalust harjutada meeskonnatööd nii, et kodune ülesanne on grupiülesanne. Hea on ülesanne, kus erinevatel õpilastel on erinevad rollid. Suuremad õpilased võivad need ka ise paika panna.

Kontrolli kodus tehtud tööd (kontrollida võib ka õpilane ise või kaaslane) ja anna igale õpilasele tagasisidet. Õpilane ei pea saama hinnet, aga tal on vaja infot selle kohta, mida ta juba oskab ja mis seekord veel välja ei tulnud (ja miks!). Loomulikult on seda vaja ka õpetajal. Kui õpilane tagasisidet ei saa, oli selle ülesande tegemine tema jaoks mõttetu. Kui võimalik, ära pane üldse hindeid, vaid anna sõnalist tagasisidet. Kui kellelgi on tegemata või on vaja uuesti teha, siis millal ja kuidas ta seda teeb? Kui jääb tegemata ja sellest ei juhtu midagi, siis järelikult ei olnudki see kodutöö vajalik.

Anna õpilastele võimalus ka ise reflekteerida ja oma analüüsist ka Sulle rääkida. Millised ülesanded on toredamad? Millised tulevad paremini välja? Milline viis nt kontrolltööks õppida on kõige tõhusam? Kas õpilane on n.ö hommiku- või õhtuinimene? Kas tuleb välja ülesannete aegsasti ära tegemine või jäävad viimasele minutile? Miks? Mis rolli kipub õpilane võtma grupiülesannetes?

Kokkuvõte

Ma arvan, et kui koduseid ülesandeid anda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja ning seda teha läbimõeldult ja arukalt, siis võib seda teha küll. Oluline on see, et ülesanne on mõtestatud ja tähenduslik ja õpilane saab väljateenitud tagasiside.

Soovitan lugeda:

Projekt “Eesti põhikooliõpilaste koduse õpikoormuse uuring” 2013-2015 Ülevaade projektist ja tulemustest

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: