Archive for veebruar, 2023

  |  
22. veebr. 2023

Mis ma teen, kui õpilane kodutööd ära ei tee?

Eile sattusin kalli kolleegiga arutama, et mis siis teha, kui õpilane õigeks ajaks kodutööd ei esita. Oleme seda koolis päris palju kordi isekeskis arutanud, sest tavalist “malakat” – hinne – meil ei ole. Õpetaja tunneb end justkui relvituna. Jäin selle teema peale mõtlema ja nagu ma ikka mõtlen, kirjutades. Nüüd kirjutangi. Vaatame, kuhu jõuan.

Kujuta ette olukorda, kus Su ülemus annab Sulle järgmiseks kolmapäevaks ülesande kirjutada 200-sõnaline essee teemal “Miks ma tahan olla õpetaja?” (“juuni”, “juuli” ja “august” on kolm sõna, 197 tuleb veel välja mõelda). Sul jääb see tähtajaks tegemata. Mis Sa eelistaksid, mis sellele võiks järgneda?

Karistus ja tagajärg

Igal teol on tagajärg. Vahel järgneb pahale teole ka karistus. Selgitan näite abil, mis minu arvates on nende vahe.

Pille lõhkus ära vaasi. Karistuse variandid oleksid järgmised:

a) Pille jääb millestki heast ilma (telefoniaeg, magustoit, külaskäik sõbranna juurde, taskuraha vmt),

b) Pillele saab osaks alandus või vägivald (karjumine, löömine, nurka panemine vmt),

c) Pille peab tegema midagi, mida ta ei taha teha (nt peseb nõud ära).

Tagajärje variandid oleksid järgmised:

a) Pille koristab katkise vaasi tükid ära ja viskab prügikasti,

b) Pille liimib katkise vaasi kokku,

c) Pille toob uue vaasi.

Mis on karistuse ja tagajärje erinevused?

KaristusTagajärg
Ühel inimesel on võim teise üle ja võimuga inimene surub oma tahte teisele peale.Võrdsed inimesed lepivad kokku, mis on teo tagajärg. Keegi ei kannata.
Tuleb tihti emotsiooni pealt, sest tahaks kätte maksta.Pole emotsionaalne kummagi poole jaoks.
Pole “kuritööga” tegelikult loogilises seoses.On “kuritöö” loogiline tagajärg ja aitab selle tulemusi likvideerida või leevendada.
Ei anna tagasisidet ja seega tegelikku õppimist ei toimu. Võib küll viia edaspidi sama teguviisi vältimiseni (nt Pille hoiab vaasidest eemale), aga “kurjategija” ei pruugi sisuliselt aru saada, mis tema teos halba oli.Aitab aru saada, mis läks pahasti ja mis on selle teo tagajärjed teistele inimestele. Aitab õppida, kuidas sellises olukorras edaspidi toimida ja kuidas halb “korda” teha.
Kuidas mina eristan karistust ja tagajärge.

Niisiis, kui Sul jäi essee kirjutamata, kumba Sa siis eelistaksid – karistust või tagajärge? Kui karistust, siis milline oleks Sinu arvates adekvaatne? Kui tagajärge, siis milline oleks parim?

Lapsi kasvatades puutume ka selle küsimusega päris palju kokku. Vahel on keeruline leida teole loogilist tagajärge. Näiteks kui üks laps lööb teist, siis läheb tihti käiku karistus, mis ülal nimekirjas oli esimesel real (hüvest ilma jäämine). Seda peab kindlasti saatma selgitus, miks oli antud tegu karistust väärt. Muidu jääb see liiga abstraktseks. Täiskasvanute tõsiste kuritegude maailmas on karistamist kindlasti rohkem kui loogilise tagajärje kokku leppimist (nt rahatrahv, vabaduse kaotus, mõnel maal ka silm silma vastu karistused). Samas on ka õigusemõistmine liikumas mõistliku tagasiside eelistamise suunas (harivad programmid, rehabilitatsioon, taastav õigus).

Karistus ja tagajärg koolis

Kui Sa vaatad ülemist tabelit, siis kumba – karistust või tagajärge – on koolis rohkem? Kumba peaks olema rohkem?

Hindeid kasutavas koolis on tõenäoliselt karistamist väga palju rohkem, sest hinne on tihti justnimelt karistus. Kui õpilasel on õppimata või kodutöö tegemata, siis saab õpilane “1” või “X” (huvitaval kombel on neid variante sellistel puhkudel mitu) ja siis on justkui korras. Õpetaja töö on sellega tehtud. Kuritöö on saanud karistuse.

Kui see kodutöö, mis jäi tegemata, jääbki lihtsalt tegemata, siis oli see täiesti ebavajalik ja mõttetu kodutöö ning halvad hinded võib rahulikult panemata jätta. Nii et kui oled kindlal seisukohal, et see kodutöö on ikka vaja ära teha, tuleb kokku leppida (juba enne kodutööde andmist!), mis on adekvaatne tagajärg, ning sellest loomulikult kinni pidada.

Minu arvates on väga adekvaatne tagajärg, kui tegemata kodutöö puhul lepivad õpetaja ja õpilane kokku uue tähtaja, aga siinjuures on väga oluline, kuidas seda teha, et selle tähtajaga nüüd samamoodi ei läheks nagu eelmisega. Selleks:

  • Selgita välja, MIKS see kodutöö jäi tegemata ja kõrvalda see põhjus. Näiteks:
    • õpilaseni ei jõudnud info kodutöö tähtaja või sisu kohta (õpetaja unustas e-päevikusse kirja panna),
    • õpilasel ei olnud aega seda ülesannet teha (nt tähtaeg oli järgmisel päeval, aga tal oli pikk koolipäev ja pärast seda trenn),
    • õpilane tegelikult ei oska seda kodutööd teha,
    • õpilane arvab, et ta ei oska seda kodutööd teha, st tal on taksitavad uskumused või hoiakud,
    • õpilasel oli puudu mingi õppevahend selle kodutöö tegemiseks,
    • õpilasel on trots selle aine või õpetaja vastu (teievaheline suhe on väga halb),
    • õpilasel ei ole kodus sobilikke tingimusi õppimiseks,
    • õpilasel pole oskust end juhtida nii palju, et õigel hetkel õige ülesanne käsile võtta (nt istus arvutis terve õhtu ja ülesanne jäi tegemata),
    • õpilane teab, et ta ei saa nagunii tagasisidet, seega ajakulu ei ole tema jaoks väärtuslik.
  • Kuna põhjused, miks ülesanne on tegemata, võivad igal õpilasel olla erinevad, tee uus kokkulepe võimalusel iga õpilasega eraldi, nii et tema saab aktiivselt selles vestluses osaleda (tagajärg mitte karistus, eks!). Siis te saate otsida põhjuseid, miks ülesanne jäi tegemata, ja lahendusi, et ta ikka tehtud saaks. Vahel on lapsi, kellega seda kokkulepet teha, mitu ja kõigiga eraldi ei jõua. Sellest pole midagi. Püüa see arutelu teha nii, et iga õpilane saaks selles osaleda.
  • Las õpilane pakub ise välja uue tähtaja. Nii õpib ta oma ajakasutuse üle ise mõtlema ja võtab oma õppimise eest suurema vastutuse.
  • Selgita, miks see ülesanne on vajalik – mis oskusi sellega harjutatakse või mis teadmisi kontrollitakse. Selgita, mis see annab Sulle, õpetajale, ja õpilasele. Luba talle head edasiviivat tagasisidet (ja anna siis ka, eks).
  • Räägi õpilasega kodutöö läbi, et Sa saaksid aru, kuhu ta võis kinni jääda, ja aita tal sellest kohast üle saada.
  • Pane õpilased paaridesse või gruppidesse, kus nad saavad üksteist aidata. Leppige kokku viis või kanal, mille kaudu nad tunnivälisel ajal suhelda saavad.

(Kuidas üldse anda mõistlikku kodutööd, kirjutasin siin.)

Mulle tundub nii, et õpilane saab aru koduse ülesande mõttest ja ta oskab seda teha, siis ta ka teeb seda. Kui aga töö on tegemata, saab seda kasutada kui jube head võimalust selleks, et õppida, kuidas lahendada keerulist olukorda ja kuidas plindrist võidukalt välja tulla. See käib nii õpilase kui ka õpetaja kohta 🙂

Posted in Õpetamine | 2 kommentaari »

18. veebr. 2023

Kuidas valida oma lapsele kooli?

Tuleb kevad. See on see aeg, kui paljud pered seisavad otsuse ees, kuhu kooli oma 1. klassi minev juntsu panna. On peresid, kes ei mõtlegi selle peale pikalt ka põhjalikult, vaid valivad kodulähedase kooli, mis on väga hea otsus. On ka neid, kelle jaoks see vastus nii kergelt ei tule ja see on ka väga okei. Täna kirjutan kõigile neile, kes otsivad, ja ka neile, kes ei otsi, vaid soovivad veel oma tehtud valikute üle reflekteerida. See on oluline otsus, sest hiljem valiku korrigeerimine on suur ettevõtmine.

Eesti haridussüsteem on selle poolest tore, et meil on palju erinevaid koole (munitsipaal-, riigi- ja erakoolid) ning vanemad võivad otsustada ka hoopis koduõppe kasuks. Eesti koolides pakutav haridus on võrreldes muu maailmaga ühtlaselt hea. Laps saab minna soovi korral kooli aasta varem, kui ta on kooliküps, või vajadusel oodata aasta kauem, kui ta vajab veidi rohkem kasvuaega. Usun, et meil läheb nii hästi, sest meil on väga head lasteaiad, kus käib suurem osa lapsi.

Mõned mõtted, mida kaaluda koolieeliku toetamisel:

  • Kui Su 6-aastane laps ei käi lasteaias, soovitan leida talle eelkool, kus harjuda teiste lastega koos toimetama ja õpetaja juhiseid kuulama. See on väga hea võimalus koolieluga harjumiseks. Eelkool ei tee paha ka lasteaias käivale lapsele, aga vaatama peab, et ka liiga ära ei väsi. Olen näinud peresid, kes on lapse pannud mitmesse eelkooli. Seda ma vajalikuks ei pea.
  • Võtke lasteaiaõpetaja tagasisidet tõsiselt. Kui lapsel ilmneb arenguline erivajadus, tuleb talle leida õige tugi. Kui õpetaja soovitab pöörduda Rajaleidjasse, kindlasti tehke seda. Mida varem saab laps seda abi, mis ta vajab, seda kiiremini võtab ta eakaaslastele järgi. Abi otsimine ei ole häbiasi.
  • Ärge kiirustage kooli. Vahel tundub, et juba 5-aastane laps on täiesti kooliküps – loeb ja arvutab nagu kulda. Kui 6-aastane laps on ka sotsiaalselt kooliks valmis, siis võib lasteaiaõpetajatega seda kaaluda, aga ei pea. Kooli minek ei ole võistlus.
  • Kui spetsialist soovitab koolipikendust (aasta veel lasteaias), ärge peljake seda. See tõesti aitab last, kes ei ole veel kooliks valmis.
  • Ärge pingutage üle lapse ette õpetamisega. Mõni koolieelik tunneb ise suurt huvi kooliasjade vastu ja siis loomulikult toetage tema uudishimulikku meelt, kuid ärge sundige last lugema, kirjutama, arvutama, kui ta ise seda ei taha. Kui laps on kõvasti ette õpetatud, siis võib tal 1. klassis üsna igav olla. Etteõpetatus saab aga 2. klassis otsa ja siis läheb järsku raskeks. Seda lihtsalt pole vaja 🙂

Kui on aeg küps, hakata kooli poole vaatama (mõni teeb seda juba enne lapse sündi), arutage omavahel, ideaalis kaasates ka last, milline kool teile meeldib. Pakun enda ülevaate erinevatest koolitüüpidest. See ei ole kindlasti terviklik, nii et arvatavasti on koole, mis sellesse liigitusse ei sobi.

Kodulähedane kool“Eliitkool”Erakool
AsukohtTõenäoliselt kodule kõige lähemal ja laps saab ise kooli ja koju (koolibuss?)Tõenäoliselt kesklinnas ja laps saab käia ühistranspordigaErinevad asukohad, mõelge läbi logistika
PedagoogikaPedagoogilised valikud on üldjuhul samad, mis selles koolis, kus Sinagi käisidOluline on kõrge akadeemiline sooritus, pedagoogika on traditsioonile, õpilaste õpikoormus suurErinevad pedagoogilised valikud, alternatiivpedagoogika (nt Waldorfkoolid), mõelge läbi, kas see vastab teie pere ootustele ja väärtustele
KuludKool on tasuta, aga lisanduvad kulud õppevahenditele, õppekäikudele jmt-leKool on tasuta, kuid lisanduvad samad kulud, mis munitsipaalkoolis, ja vahel ka annetuste kogumineÕppemaks, mille sees võivad olla erinevad kulud – uuri hoolega järgi, mis sellele lisandub!
SuurusLinnas asuv kool võib olla väga suur ja suurte klassidega, maal asuvad koolid on väiksemad või lausa väga väiksedTavaliselt väga suured koolid, klassis võib olla lausa 30 õpilastEnamasti väikesed koolid ja väiksemad klassid
SulgemisohtVäga väiksed koolid võidakse sulgeda, aga suured koolid püsivadTihti on püsinud aastakümneid, mõned lausa aastasaduErakoolid tulevad ja lähevad kiiremini, kui munitsipaalkoolid, aga suuremate tulevik on kindlam
KlassidMõni on 1.-6. klassini, mõni 1.-9., mõni 1.-12. klassEnamasti 1.-12. klass, mõni ka ainult 10.-12. klassEnamasti 1.-9. klass, mõnel on ka gümnaasiumiosa
VastuvõttKõik piirkonnas elavad lapsed võetakse vastuKatsed, st parimad võetakse vastuVahel katsed, vahel loositakse koolikohad
“Kirvega” Eesti koolitüüpide jaotus

Pedagoogilise valikud peavad kirjas olema kooli õppekavas, mis on nagu põhiseadus. Kogu õppe- ja kasvatustöö peab käima selle järgi. Tihti on tegemist väga pika dokumendiga, aga kindlasti on mõistlik sellega uuel lapsevanemal tutvuda. Panen siia kirja, mis erinevaid valikuid saavad koolid oma õppevas teha. Kui õppetöö on üles ehitatud kuidagi ebatavaliselt, uurige kindlasti, miks on tehtud selline valik. Siis avalduvad kooli olulised (ja tegelikud!) väärtused ja põhimõtted.

  • Kas lähtutakse riiklikust õppekavast, IB-õppekavast või mõnest muust alternatiivpedagoogilisest õppekavast? Need kõik peavad olema riiklikult tunnustatud, muidu ei saa kool tegevusluba, aga nad võivad üsna erinevad olla.
  • Kuidas on õppetöö üles ehitatud? Tavaline aineõpetus, üldõpetus, projektõpe, probleemipõhine või avastusõpe? Kuidas iganes erinevat õppesisu õpetatakse, peavad õppekavas nõutavad õpitulemused realiseeruma. Kui õppekavas on kirjas midagi eksootilisemat kui tavaline aineõpetus, tasub õpetajatelt või lastevanematelt uurida, kuidas see päriselus välja näeb.
  • Kuidas realiseeruvad riikliku õppekava üldpädevused ja läbivad teemad ehk kuidas kasvatakse lastest häid inimesi? 21. sajandi maailmas on kõige olulisemad kriitilise mõtlemise, suhtlemis- ja koostöö- ning iseseisva õppimise oskus. Kindlasti uuri, kuidas see kool nende teemadega tegeleb. Õppekavas on tihti selle koha peal umbluu või koopia riiklikust õppekavast, sest tavaliselt keskendutakse aineõpetusele, aga ausõna – see on see, mis on päriselt oluline.
  • Millised näevad välja selle kooli õppetunnid? Kui pikad nad on? Millal algab ja lõppeb õppetöö? Kui pikad on vahetunnid ja mis seal toimub? Mõistlik on minna kooli vaatlema, et oma silmaga näha.
    • Väga hea indikaator kooli tegelike pedagoogiliste valikute kohta on klassiruumid. Näiteks kui klass on täis laudu-toole ja need on ükshaaval näoga õpetaja poole, siis on võimalik, et seal on üsna vähe lastevahelist koostööd. Vaata ka, mis on seintel. Kas seal on abimaterjalid (õppimise seisukohast väga hea!), laste tööd vmt? Vahel on seinad tühjad, sest seintele ei tohi midagi kleepida (värv tuleb maha). Sellest on väga kahju. Kas klassis on lauamänge, raamatuid jmt?
    • Kooli õppekava võib rääkida aktiivõppest, aga tegelikult seisneb enamik tunde selles, et õpetaja räägib ja lapsed kuulavad. Heas koolis on tunnid vaheldusrikkad ja õpilane on seal aktiivne õppija ja tegutseja. Klass ei ole enamasti vaikne, vaid seal võib olla päris mürgel, kui toimub ka päris õppimine. Klass võib ka päris segamini olla 🙂
    • Kas tunnid on 45 minutit pikad või on valitud mingi teine pikkus? Miks? 1. klassi laps ei jaksa isegi 45 minutit keskenduda. Kas vahepeal on pausid?
    • Mis kell hakkavad tunnid? Hea algus on kl 9, aga kui algavad varem, siis miks? Mis kell lõppevad ja mida saavad lapsed teha pärast koolipäeva?
    • Kas lapsed saavad piisavalt aega süüa ja kas on ka õuevahetund, mis on väga kasulik lapse aju, silmade ja kehalise arengu seisukohast? Mida lapsed teevad vahetunnis? Hea märk on see, kui lapsed mängivad ja müravad, mitte ei istu telefonides. Vali oma lapsele kool, kus lapsed ei kasuta enda nutiseadmeid (telefonid võivad lausa keelatud olla). Teed sellega oma lapse ajule ja suhtlusoskuse arengule suure teene! Mõnes koolis on telefonid algklassides keelatud, aga suurtele lubatud. See on pool rehkendust ja parim on selline kool, kus nad pole üldse käepärast.
  • Kuidas veedetakse liikumise tunde? Kus? Kas kehaline kasvatus on ikka, nagu meie lapsepõlves, normipõhine või on uus ainekava jõudnud ka sellesse kooli, st proovitakse väga palju erinevaid spordialasid, lapsed õpivad oma keha tundma ja arendama ning leiavad endale meelepärasel liikumisharrastuse?
  • Kas ja kui palju on koduseid töid? 1. klassis ei tohi anda koduseid töid üldse, aga seda ikka tehakse. Mõnes koolis on tava, et laps veedab kodus õppides veel tunde. Miks? Laps võiks kodus lugeda, mängida ja perega või hobidega mõnusalt aega veeta. Kui ta koolis vajalikke asju selgeks ei saa, siis võiks mõelda, kuidas koolis tõhusamalt õppida. Kui suuremates klassides on mõtestatud kodutöid, siis see on hea. Sedaviisi saab laps õppida oma aja juhtimist ja õppimise planeerimist.
  • Mis klassidest algavad erinevad võõrkeeled ja mis need on? Kas ja milliseid valikuid saab teha? Mõtle oma peas ka sellele, et kui valid väga ebahariliku keele, võib see hiljem teha kooli vahetamise keeruliseks.
  • Kuidas arendatakse laste digipädevusi? Enda nutiseadmest on mõistlik koolipäeva sees eemale hoida, aga ikka tuleb õppida, kuidas digivahendeid eesmärgipäraselt, mõistlikult ja ohutult kasutada. Mis seadmed koolis on? Kui tihti neid kasutatakse? Kuidas juhendatakse lapsi digiturvalisuse ja -hügieeni vallas?
  • Kuidas käib hindamine? 5-palli süsteemis hindeid ei ole vaja panna. See on harjumus, mis on pärit tsaariajast (!) ja on tegelikult õppimise seisukohast kahjulik. Kui numbrite 1-5 asemel on tähed, sõnad, lilled vmt, siis sisuliselt ei muuda see midagi. Oluline on edasiviiv tagasiside. Uuri selles koolis käiva lapse vanema käest, kas ja kui palju tuleb head edasiviivat tagasisidet.
  • Mis ootused on lastevanematele? Kahjuks on koole, kus lapsevanemaid kardetakse ja neid püütakse koolielust kaugel hoida. Vali kool, kuhu ka vanem on teretulnud, aga kus ei panda vanemale kooli kohustusi, nt kodus last igal õhtul õpetada. Õpetamine on kooli ülesanne. Vahel on muidugi koostöö vajalik, aga see, et vanem teeb lapsega koduseid ülesandeid, peaks olema erandjuht. Vanema ülesanne on tagada piisavalt und ja liikumist, tervislik söök ning turvaline kodune keskkond.
  • Kuidas toetatakse erivajadusega õppijaid? Kas õpetajad suudavad pakkuda individuaalset tuge tunnis või tunnist väljaspool? Kuidas? Millised tugispetsilistid on koolis olemas ja kuidas nende jutule pääseb? Kas moodustatakse taseme- või temporühmi (need on õpetajatele mugavad, kuid õpilaste seisukohast ebatõhusad)? Kui koolis on palju eriklasse (vana nimega väikeklassid), siis uuri, mille alusel need moodustatakse. Tihti pannakse sinna kokku erinevate erivajadustega õpilased ja seal eriti õppimist ei toimu. Kui palju saavad eriklasside õpilased veeta aega koos “suurte” klassidega? Tegelikult on igale õpilasele parim, kui tema klassikollektiivis on palju täiesti erinevaid indiviide. Tal kujuneb adekvaatsem mina- ja maailmapilt, õpib abi küsima ja abi pakkuma ilma ebavajalike emotsioonideta ning aktsepteerima, et inimesed on erinevad ja see on tore.
  • Kui kooli kodulehel või fuajee seinal on palju logosid (nt KiVa kool, Ettevõtlik kool, Tervist edendav kool jne), siis uuri, kas ja kuidas need päriselt ka koolielus realiseeruvad.

Kui hakkate konkreetset kooli valima, mõelge järgmiste küsimuste peale.

  • Kuidas hakkab laps koolis käima? Kas ta saab seal ise käia või peavad vanemad iga päev tooma ja viima? On koolibuss? Saab kellegi teisega sõitu jagada? “Taksotegemine” muutub üsna kähku tüütuks.
  • Mis on teie pere jaoks kooli juures kõige olulisem? Akadeemilised tulemused, turvaline õhkkond, kogukond, väärtused? Soovitan tutvuda erinevate koolidega, et oma eelistuses selgust saada kas või ebanäidete kaudu. Ja veel on oluline see, mida laps soovib. Tema peab ju selles koolis käima hakkama. Kas soovib lasteaia sõpradega koos jätkata? Tahab, et seal oleks toredad huviringid?
  • Kas ja kui palju olete nõus hariduse eest maksma? Erakoolides on õppemaks – uuri, mis on selle sees ja mis ei ole. Munitsipaalkoolides tuleb ise osta õppevahendid, tasuda õppekäikude eest jmt. Mõnes koolis on kohustuslik koolivorm ja see võib olla päris suur kulu. Mõne kooli juures on sihtasutus, mis kogub (loodetavasti vabatahtlikke) annetusi.
  • Kas laps vajab eritingimusi? Kui jah, kas selles koolis pakutakse neid?
  • Milliseid lisateenuseid pakutakse? Näiteks huviringid, pikapäevarühm jmt. Kas need maksavad midagi?
  • Millised on sportimisvõimalused? Kas pakutakse eritoitu (nt laktoosivaba)? Mis võõrkeeli õpetatakse? Käige erinevates koolides või rääkige tuttavatega, kelle lapsed käivad erinevates koolides, et saada ideid, mida üldse uurida.
  • Millal toimub õpilaste vastuvõtt? Mis dokumente on vaja esitada? Era- ja eliitkoolidel kipub vastuvõtt olema palju varem kui kodukoha koolides.
  • Mis ootused on koolil lastevanematele? Seda tasub uurida selles koolis käivate laste vanematelt, sest tihti lähevad teooria ja praktika lahku.
  • Kes on 1. klasside õpetajad? Mis on nende ootused ja käekiri? Direktor ajab selle peale tõenäoliselt udujuttu, aga sisukamat infot saab teiste lastevanemate käest.

Mida ma vanemana tegema peaksin, et valida hea kool?

  • Kuula oma last ja tema lasteaiaõpetajaid, kas on erisoove või -vajadusi. Isegi, kui Sinul on väga kindel eelistus, anna neile võimalus ja kuula tõesti ära. Sellest võib hiljem tulla suur jama, kui õigel hetkel sellele infole tähelepanu ei pööra.
  • Tutvu erinevate koolide kodulehtedega ja uuri kooli väärtuste ja põhimõtete kohta.
  • Käi kohapeal mitmes koolis, et küsida ära kõik oma küsimused ja veenduda, et see kool Sulle ja lapsele meeldib.
  • Soovi korral tee avaldus mitmesse kooli. Küll jõuad ära öelda.
  • Räägi huvipakkuvate koolide õpilaste, õpetajate ja lastevanematega. Nemad räägivad, kuidas asjad päriselt on.

Kokkuvõtteks panen südamele, et vali kool oma lapsele mitte iseendale. Kool peab sobima ja meeldima talle. Valige kool, mis klapib teie väärtustega, sest kui seal ilmneb ebakõla hiljem, oled paraja portsu otsas.

Loe ka siit, milline on hea kool: https://mariakurisoo.com/2022/10/15/milline-kool-on-hea-kool/.

Posted in Vanemlus | Leave a Comment »

9. veebr. 2023

Hariduse probleemid tulevad hirmust

Valimiste aeg on tore, sest räägitakse lähemalt ühiskonna valupunktidest ja nende lahendusvõimalustest. ERR tegi ka toreda kokkuvõtte sellest, mis nelja aastaga tehtud on (vaata saadet “Haugi mälu”). Sellest võiks välja arendada korraliku enesehindamise ja aruandluse. Sealjuures on huvitavad eri maailmavaatega ühiskonnagruppide avaldused, mis on valesti ja kuidas neid probleeme lahendada. Selgelt tuleb välja, mis on kellegi jaoks oluline ning mis on nende jaoks tehtavad arendused ja mis mitte.

Haridus on selline põnev eluvaldkond, millega on kõigil isiklik ja põhjalik kokkupuude. Võib-olla isegi sügavamalt kui näiteks meditsiiniga, sest on inimesi, kes ei puutu tervishoiuga aastaid kokku, aga koolis peame kõik vähemalt üheksa aastat käima. Seetõttu on meil igaühel hariduse teemadel midagi öelda ning see on sügavalt põimunud igaühe väärtushinnangutega.

Näiteks kaasava hariduse teema on inimõiguste ja väärtuste teema. Kui usume sellesse, et igaühel, sõltumata tema erinevatest omadustest, on õigus väga heale haridusele, siis me ei saa ilma kaasava hariduseta kuidagi edasi minna. Isegi kuidas-küsimusele ei ole liiga palju erinevaid lahendusvariante, sest teaduslik teadmine on andnud meile häid vihjeid selle kohta, mis on lastele hea ja mis mitte nii väga. Ka õppekeele küsimus ei ole pelgalt instrumentaalne, vaid tugevalt seotud väärtuste (ja praegu ka hirmudega). Need vaidlused, mida kuuleme ja näeme ajakirjanduses, peegeldavad iga kõneleja väärtushinnanguid, ootusi ja kartuseid.

Minu hinnangul on kõige suuremad mured praegu hariduses järgmised:

  • osa lapsi ei jõua edasi, sest tema vajadusele sobivat õppekeskkonda ei ole koolil pakkuda (kaasav haridus),
  • õppe sisu ja vorm on maha jäänud 21. sajandi elust ja ootustest (õppekava sisu ja õppetöö korraldus),
  • õpetajatest ja teistest koolitöötajatest on terav puudus (ebakõla vastutuse ning tunnustuse vahel).

Kust need tulevad?

Me oleme kunagi kokku leppinud, et õpetame korraga suurt hulka õpilasi ja ootame kõigilt samasuguseid tulemusi. Siis jaotasime ühevanused lapsed klassidesse. Üldjuhul on ühe kooli lapsed pärit ühest naabruskonnast (süveneb segregatsioon, aga nii on mugavam ja lihtsam). Leppisime kokku ka, et on teatud ained (nt matemaatika, loodusõpetus jne) ja igal ainel on eraldi õpetaja (v.a esimesed klassid). Otsustasime, et teatud vanuses lapsed peavad koolis käima kuni kindlaks määratud vanuseni ning sooritama ühesugused eksamid.

Me oleme need kokkulepped teinud ühest küljest selle pärast, et see on kulutõhus (30 lapse õpetamine korraga on odavam kui jagada need lapsed nt kolme rühma eraldi õpetajatega), tundub lihtsam (ühesugused lapsed on koos koolis ja grupis) ja me kardame, et kui me õppekava ja eksameid ette ei kirjuta, siis õpilased ja õpetajad ei pinguta piisavalt. See viimane on hirm, mis on mõistetav, sest tegemist on meie lastega. Kõik tunded on oluliselt tugevamad, kui mängus on lapsed. Eriti enda omad. Seega oleme kokku pannud õppekava, et olla täitsa kindlad, et õpitakse tähtsaid asju ning teeme eksameid, et kontrollida, kas siis on õpitud ka.

21. sajandi alguses oleme jõudnud kohta, kus see kokkuhoiusoovist ja kontrollivajadusest kujunenud koolisüsteem enam ei tööta. Kõik lapsed on olnud alati erinevad, aga oleme nüüd õppinud seda märkama ja toetama ning väärtustama. 30 last klassis ei ole enam sisuliselt tõhus, sest hea õpetaja teab, et ta ei saa õpetada 30 last ühtemoodi. Kui tal on kümneid lapsi klassis, siis ta lihtsalt peab tegema mitu tundi korraga (individualiseerima ja diferentseerima), mis on väga keeruline. Tekib vajadus palgata palju tugispetsialiste, mis muudab ka kulutõhususe küsitavaks. Nüüd tuleb lihtsalt leppida tõsiasjaga, et kõik lapsed on erinevad ja neid ei saa suures grupis koos ühtmoodi õpetada, isegi siis, kui Excelis see välja ei paista.

Jäik õppekava, hinded ja eksamid ei taga õpitulemusi, kuigi paberil või vaistlikult see võib tunduda loogiline. Isegi kui teeme neid veel jäigemaks ja hindame eksameid veel rangemalt, ei taga see tulemusi. Oleme õppekava küll remontinud, aga see on pigem sanitaar- mitte kapitaalremont. Inimesed, kes õppekava kirjutavad, on oma aine fanaatikud, mis on tore, aga kaotavad silmist suure pildi ja mul on tunne, et vahel ka õpilase. Hindeid pole tegelikult üldse vaja panna. Eksamid ja hinded on võimu instrumendid, mis tulevad hirmust kaotada kontroll. Tagasisideväärtust hinnetel ja eksamitel peaaegu et ei ole. Kui koolisüsteemis pole tagasisidet, pole ka õppimist.

Õpetajal on tunne, et ta on võimatu ülesande ees – õpetada sadu õpilasi ühe mõõdupuu järgi, suurtes gruppides ja samal ajal tundes, et ta ei jõua iga lapseni ega suuda suurt osa neist edasi aidata. Teda kontrollitakse (eksamid), aga tuge on vähe või pole üldse mitte. Õppekava on mahukas ja üsna detailne, aga kuhu sinna mahub õpetaja ja õpilaste individuaalsus, huvi ja vajadused? Kuhu mahub inimeseks olemise kõrge kunst?ˇÕpetajal tekitab stressi suur lahknevus tema soovide, ideaaline ning reaalsuse vahel. Tahab palju enamat ning vajalikumat, aga ei saa või ei jõua.

Ülal nimetud probleeme ei saa lahendada neisse rohkem raha mattes. Haridustöötajate palka tuleb edasi tõsta, aga see üksi ei liigu isegi mitte lähemale nimetatud suurte probleemide lahendamisele.

Mis on minu arvates leevendus?

Meil on vaja püüda lahti lasta oma hirmudest ja kontrollivajadusest. Usaldame haridustöötajaid, kes on oma valdkonna tippspetsialistid ja tunnevad õpilasi. Nad vajavad tuge, mitte ülereguleerimist.

Esiteks on vaja muuta õppekava nii, et see on paindlikum (kirjutasin sellest siin) ja õpetajat toetavam. Viimane tähendab seda, et lisaks õpitulemustele on õpetajaraamatud ja muud materjalid, kus on õppesisu erinevatel tasemetel. Ainekeskseid õpitulemusi peab olema selgelt vähem ja üldpädevustele keskendumist rohkem.

Teiseks muudame õppekorraldust nii, et õppegrupid on väiksemad, paindlikumad ja arvestavad pigem õpilaste vajadusi, huvisid ja reaalset arengut, mitte bioloogilist vanust. Ärme pane hindeid, vaid anname sisulist edasiviivat tagasisidet (loe siit). Muudame eksamikorraldust nii, et ta annab tagasisidet õigeaegselt, mitte siis, kui kool on juba läbi (kirjutasin siin).

Kokkuvõttes on vaja õppekorraldust muuta paindlikumaks ja inimnäolisemaks, usaldavamaks ning erinevusi väärtustavamaks. Sinna suunas on meie ühiskond tervikuna teel. Aitame haridus järele.

Kuula ka väga head saadet: Kersti Kaljulaid (h)arutab.

Posted in Refleksioon, Uncategorized | Leave a Comment »

  |