Valimiste aeg on tore, sest räägitakse lähemalt ühiskonna valupunktidest ja nende lahendusvõimalustest. ERR tegi ka toreda kokkuvõtte sellest, mis nelja aastaga tehtud on (vaata saadet “Haugi mälu”). Sellest võiks välja arendada korraliku enesehindamise ja aruandluse. Sealjuures on huvitavad eri maailmavaatega ühiskonnagruppide avaldused, mis on valesti ja kuidas neid probleeme lahendada. Selgelt tuleb välja, mis on kellegi jaoks oluline ning mis on nende jaoks tehtavad arendused ja mis mitte.
Haridus on selline põnev eluvaldkond, millega on kõigil isiklik ja põhjalik kokkupuude. Võib-olla isegi sügavamalt kui näiteks meditsiiniga, sest on inimesi, kes ei puutu tervishoiuga aastaid kokku, aga koolis peame kõik vähemalt üheksa aastat käima. Seetõttu on meil igaühel hariduse teemadel midagi öelda ning see on sügavalt põimunud igaühe väärtushinnangutega.
Näiteks kaasava hariduse teema on inimõiguste ja väärtuste teema. Kui usume sellesse, et igaühel, sõltumata tema erinevatest omadustest, on õigus väga heale haridusele, siis me ei saa ilma kaasava hariduseta kuidagi edasi minna. Isegi kuidas-küsimusele ei ole liiga palju erinevaid lahendusvariante, sest teaduslik teadmine on andnud meile häid vihjeid selle kohta, mis on lastele hea ja mis mitte nii väga. Ka õppekeele küsimus ei ole pelgalt instrumentaalne, vaid tugevalt seotud väärtuste (ja praegu ka hirmudega). Need vaidlused, mida kuuleme ja näeme ajakirjanduses, peegeldavad iga kõneleja väärtushinnanguid, ootusi ja kartuseid.
Minu hinnangul on kõige suuremad mured praegu hariduses järgmised:
- osa lapsi ei jõua edasi, sest tema vajadusele sobivat õppekeskkonda ei ole koolil pakkuda (kaasav haridus),
- õppe sisu ja vorm on maha jäänud 21. sajandi elust ja ootustest (õppekava sisu ja õppetöö korraldus),
- õpetajatest ja teistest koolitöötajatest on terav puudus (ebakõla vastutuse ning tunnustuse vahel).
Kust need tulevad?
Me oleme kunagi kokku leppinud, et õpetame korraga suurt hulka õpilasi ja ootame kõigilt samasuguseid tulemusi. Siis jaotasime ühevanused lapsed klassidesse. Üldjuhul on ühe kooli lapsed pärit ühest naabruskonnast (süveneb segregatsioon, aga nii on mugavam ja lihtsam). Leppisime kokku ka, et on teatud ained (nt matemaatika, loodusõpetus jne) ja igal ainel on eraldi õpetaja (v.a esimesed klassid). Otsustasime, et teatud vanuses lapsed peavad koolis käima kuni kindlaks määratud vanuseni ning sooritama ühesugused eksamid.
Me oleme need kokkulepped teinud ühest küljest selle pärast, et see on kulutõhus (30 lapse õpetamine korraga on odavam kui jagada need lapsed nt kolme rühma eraldi õpetajatega), tundub lihtsam (ühesugused lapsed on koos koolis ja grupis) ja me kardame, et kui me õppekava ja eksameid ette ei kirjuta, siis õpilased ja õpetajad ei pinguta piisavalt. See viimane on hirm, mis on mõistetav, sest tegemist on meie lastega. Kõik tunded on oluliselt tugevamad, kui mängus on lapsed. Eriti enda omad. Seega oleme kokku pannud õppekava, et olla täitsa kindlad, et õpitakse tähtsaid asju ning teeme eksameid, et kontrollida, kas siis on õpitud ka.
21. sajandi alguses oleme jõudnud kohta, kus see kokkuhoiusoovist ja kontrollivajadusest kujunenud koolisüsteem enam ei tööta. Kõik lapsed on olnud alati erinevad, aga oleme nüüd õppinud seda märkama ja toetama ning väärtustama. 30 last klassis ei ole enam sisuliselt tõhus, sest hea õpetaja teab, et ta ei saa õpetada 30 last ühtemoodi. Kui tal on kümneid lapsi klassis, siis ta lihtsalt peab tegema mitu tundi korraga (individualiseerima ja diferentseerima), mis on väga keeruline. Tekib vajadus palgata palju tugispetsialiste, mis muudab ka kulutõhususe küsitavaks. Nüüd tuleb lihtsalt leppida tõsiasjaga, et kõik lapsed on erinevad ja neid ei saa suures grupis koos ühtmoodi õpetada, isegi siis, kui Excelis see välja ei paista.
Jäik õppekava, hinded ja eksamid ei taga õpitulemusi, kuigi paberil või vaistlikult see võib tunduda loogiline. Isegi kui teeme neid veel jäigemaks ja hindame eksameid veel rangemalt, ei taga see tulemusi. Oleme õppekava küll remontinud, aga see on pigem sanitaar- mitte kapitaalremont. Inimesed, kes õppekava kirjutavad, on oma aine fanaatikud, mis on tore, aga kaotavad silmist suure pildi ja mul on tunne, et vahel ka õpilase. Hindeid pole tegelikult üldse vaja panna. Eksamid ja hinded on võimu instrumendid, mis tulevad hirmust kaotada kontroll. Tagasisideväärtust hinnetel ja eksamitel peaaegu et ei ole. Kui koolisüsteemis pole tagasisidet, pole ka õppimist.
Õpetajal on tunne, et ta on võimatu ülesande ees – õpetada sadu õpilasi ühe mõõdupuu järgi, suurtes gruppides ja samal ajal tundes, et ta ei jõua iga lapseni ega suuda suurt osa neist edasi aidata. Teda kontrollitakse (eksamid), aga tuge on vähe või pole üldse mitte. Õppekava on mahukas ja üsna detailne, aga kuhu sinna mahub õpetaja ja õpilaste individuaalsus, huvi ja vajadused? Kuhu mahub inimeseks olemise kõrge kunst?ˇÕpetajal tekitab stressi suur lahknevus tema soovide, ideaaline ning reaalsuse vahel. Tahab palju enamat ning vajalikumat, aga ei saa või ei jõua.
Ülal nimetud probleeme ei saa lahendada neisse rohkem raha mattes. Haridustöötajate palka tuleb edasi tõsta, aga see üksi ei liigu isegi mitte lähemale nimetatud suurte probleemide lahendamisele.
Mis on minu arvates leevendus?
Meil on vaja püüda lahti lasta oma hirmudest ja kontrollivajadusest. Usaldame haridustöötajaid, kes on oma valdkonna tippspetsialistid ja tunnevad õpilasi. Nad vajavad tuge, mitte ülereguleerimist.
Esiteks on vaja muuta õppekava nii, et see on paindlikum (kirjutasin sellest siin) ja õpetajat toetavam. Viimane tähendab seda, et lisaks õpitulemustele on õpetajaraamatud ja muud materjalid, kus on õppesisu erinevatel tasemetel. Ainekeskseid õpitulemusi peab olema selgelt vähem ja üldpädevustele keskendumist rohkem.
Teiseks muudame õppekorraldust nii, et õppegrupid on väiksemad, paindlikumad ja arvestavad pigem õpilaste vajadusi, huvisid ja reaalset arengut, mitte bioloogilist vanust. Ärme pane hindeid, vaid anname sisulist edasiviivat tagasisidet (loe siit). Muudame eksamikorraldust nii, et ta annab tagasisidet õigeaegselt, mitte siis, kui kool on juba läbi (kirjutasin siin).
Kokkuvõttes on vaja õppekorraldust muuta paindlikumaks ja inimnäolisemaks, usaldavamaks ning erinevusi väärtustavamaks. Sinna suunas on meie ühiskond tervikuna teel. Aitame haridus järele.
Kuula ka väga head saadet: Kersti Kaljulaid (h)arutab.
mariakurisoo 
Lisa kommentaar