Archive for ‘Juhtimine’

3. dets. 2022

Õpetajate kvalifikatsioonist ja ebaõiglusest

Minu lähemad kaasteelised teavad, et olen väga kirglik igasuguse mõõtmise teemal. Usun siiralt, et kõike on võimalik mõõta, lihtsalt peame kokku leppima meie jaoks usaldusväärsed ja piisava seletusjõuga indikaatorid. On asju, mida on ilgelt keeruline mõõta, nt armastust, headust, õiglust ning eriti koolitöötajate pädevust.

Selleks on välja mõeldud erinevaid indikaatoreid ja vahendeid. Näiteks üks levinumaid ja teaduslikult läbiuuritumaid on Danielson Framework, aga ka sellega suudetakse üüratu ressursikuluga vahet teha väga halbadel ja väga headel õpetajatel. Ei ole mõistlik lahendus. Eesti vabariigis on tehtud otsus, et head õpetajad on need, kellel on magistrikraad ja õpetajakutse ning seda kontrollitakse selle mõttega, et kui õpetajal on vastav kvalifikatsioon, siis ta on hea õpetaja ja kui selles koolis on *piisav hulk* korras paberitega õpetajaid, siis järelikult antakse selles koolis head haridust.

Sinna, mis on hea haridus ja kuidas seda mõõta, ma praegu ei lähe. Ühel ilusal päeval võtan kindlasti selle kohta ka midagi arvata. Täna tahan hambusse võtta selle, mis puudutab piisavat hulka kvalifitseeritud õpetajaid ja riiklikku järelevalvet.

Hea lugeja ei pruugi olla kursis riikliku järelevalve loogikaga. Teen väikese sissejuhatuse. Nimelt, on seadus ette näinud, et erakoolile antakse tähtajaline tegevusluba ja kui selle tähtaeg hakkab lähenema, viiakse läbi järelevalve, et kontrollida, kas õppe- ja kasvatustöö on õiguspärane ja muu hulgas kontrollitakse ka koolitöötajate, kellele on esitatud riiklikud kvalifikatsiooninõuded, nõuetele vastavust. Õiendid on avalikud ja on leitavad siit. Järelevalvet tehakse ka muudel puhkudel, nt praegu on teema ka õpetajate eesti keele oskus. Ja vahel harva tehakse järelevalvet ka tõsise kaebuse laekumisel. Kuid järelevalvete peamine hulk on ikkagi erakoolide loapõhised järelevalved. Teisi on palju vähem. Munitsipaalkoolidele tehakse järelevalvet harva (v.a praegune kampaania venekeelsetes koolides), sest neil on tegevusluba juba ammu olemas. Kokkuvõte: erakooli kogu tegevus piltikult öeldes keldrist pööninguni tuulatakse iga kolme aasta tagant läbi. Protsess ise on õpetlik ja meeldiv. Ametnikud küsivad palju dokumente, annavad neile sisulist ja põhjalikku tagasisidet, tulevad kooli kohale, vaatlevad tunde, räägivad kõikide osapooltega, arutame koolielu kõik aspektid sisukalt läbi. See oli väsitav, aga ka väga kasulik. Vestlused olid meeldivad ja tagasiside, mis me saime toetav ja julgustav. Järelevalve ametlik ja pidulik lõplik dokument on õiend. Need on avalikud ja leitavad ülal lingitud lehel. Viimastel aastatel on järelevalve muutunud palju sisulisemaks (ei ole ainult see, kas paber vastab paberile) ja ka õiendid sisukamaks ning pikemaks. See on väga positiivne.

Eelmisel õppeaastal oli Emili koolis 2. kooliastme tegevusloaga seotud järelevalve. Saime suure hulga ettekirjutusi, aga suutsime ka kõik vead tähtajaks parandada. Ainus ettekirjutus, mis jäi üles, oli seotud õpetajate kvalifikatsiooniga (uueks tähtajaks saime 1.09.2023). Kuna see on avalik nagunii, siis panen siia osa dokumendist, mille ametlik pealkiri on “Ärakuulamine”.

HTM leiab, et olukorras, kus üle 28 protsendi koolis töötavate
õpetajate kvalifikatsioon ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele ning seejuures puudub
kaheksal õpetajal nii magistrikraad kui ka õpetajakutse, viitab, et koolis on õpetajate
kvalifikatsioonide küsimuses probleem. Tegemist ei ole olukorraga, kus koolist mittesõltuvatel
põhjustel ei ole ajutiselt ning lühiajaliselt võimalik täita ametikohta nõuetele vastava
kvalifikatsiooniga õpetajaga. Eeltoodust saab järeldada, et kool ei ole pikema aja vältel suutnud
nõudeid täita.
HTM on hinnanud kõiki faktilisi asjaolusid, muuhulgas õpetajate kvalifikatsioone, nende poolt
õpetatavaid aineid, ametikohtade koormust ja leiab, et kooli senisest tegevusest nähtub, et
pedagoogide, kelle kvalifikatsioon vastab nõuetele, osakaal pedagoogide koguarvust ei ole
piisav, et tagada kooli õppekavas määratud õpieesmärkide täitmine ning õpitulemuste
saavutamine. Asjaolu, et kool ei ole alates tegevuse alustamisest kuue aasta jooksul suutnud
leida õpetajaid, kelle kvalifikatsioon vastaks kehtestatud nõuetele, tekitab kahtlusi, kas ning
millise aja jooksul piisav arv nõuetele vastavaid õpetajaid leitakse. See näitab, et kool ei ole
varasematel aastatel teinud pingutusi olukorra muutmiseks ning toob kaasa vajaduse kontrollida
ettekirjutuse tegelikku täitmist pärast ettekirjutuste tähtaegade saabumist.
Eeltoodust tulenevalt kaalub HTM koolile uue tegevusloa väljastamist õppe korraldamiseks II
kooliastmes kehtivusega kuni 31.08.2025 erakooliseaduse § 5 lõigete 6 ja 7 alusel, et läbi viia
uus järelevalve ettekirjutuste täitmise kontrollimiseks. Olukorras, kus kool ei suutnud
tähtajalise tegevusloa alusel tegutsedes tagada piisavat arvu kvalifitseeritud õpetajaid, puudub
kindlus, et kool suudab nõude ka edaspidi täita, mistõttu peab HTM vajalikuks nõude täitmist
uuesti kontrollida. Tähtajatu tegevusloa saab väljastada, kui on tõendatud kooli suutlikkus
nõudeid täita.
Selgitame, et kuigi koolile kaalutakse II kooliastmes uue tähtajalise tegevusloa väljastamist,
plaanib HTM viia uue järelevalve läbi ka selles kooliastmes, et kontrollida tehtud ettekirjutuste
täitmist. Kui järelevalves peaks selguma, et ettekirjutused või tegevusloa kontrollieseme
nõuded ei ole täidetud, on HTMil õigus kaaluda ka vastava loa kehtetuks tunnistamist või
tähtaja lõppemisel uue loa väljastamisest keeldumist.

Sama(suguse) kirja on saanud samal ajal veel vähemalt paar Tallinna erakooli. Minu arvates on see hinnang kohutavalt ebaõiglane. Miks ma nii arvan?

Õpetajatest on üüratult suur puudus. Kõikides koolides, mille juhtidega viimasel ajal rääkinud olen, on mõni ametikoht täitmata. Isegi tunde jäetakse ära, sest pole kedagi (sõltumata tema kvalifikatsioonist!) klassi ette panna. (Loe veel head artiklit siin.) Juttu õpetajate suurest puudusest on viimasel ajal olnud väga palju. Mul on tunne, et ministeeriumis vaadatakse Excelit, kus numbrid justkui klapivad (meil on viimaste aastate jooksul rohkelt õpetajaid juurde tulnud). Millegi pärast ei vasta minu reaalsus sellele Excelile ja tundub, et ma pole ainus.

Üldine hariduse statistika, sh õpetajate kvalifikatsioone puudutav, tuleb Eesti Hariduse Infosüsteemist (EHIS) ja seda täidab kool. Infosüsteemi andmeid kontrollitakse pisteliselt seirete ja järelevalvete ajal. Üldiselt võib kooli EHISesse kirjutada mida iganes ja see välja ei tule, kui eraldi kontrollima ei hakata. Tean, et ühes munitsipaalkoolis uus töötaja hakkas kvalifikatsioonile vastavust kontrollima ja leidis mitu õpetajat, kelle andmed EHISes on valed ja töölepingud tuli ümber teha. Haridussilma andmed tulevad ka EHISest, nii et ei ole täiesti usaldusväärsed. Nii on seis ilmselt ka nende Excelitega, mida kabinettides kasutatakse.

Ministeerium heidab meile ette, et me pole kuue aasta jooksul suutnud leida kvalifitseeruvaid õpetajaid. Emili kool kasvab igal aastal ühe lennu võrra. Kui alustasime, oli meil kaks 1. klassi üldõpetuse õpetajat ja üks aineõpetaja (võin natuke eksida, sest mina ei olnud siis veel Emilis). Kas oleksime juba siis pidanud füüsika ja keemia õpetajaid otsima? Ja kui oleksime juhuslikult kvalifikatsiooniga õpetajad leidnud, oleksime pidanud tööle võtma? Mis nad oleks nende aastate jooksul Emilis teinud?

Millele toetudes leiab ministeerium, et “tagada kooli õppekavas määratud õpieesmärkide täitmine ning õpitulemuste saavutamine” on vajalik magistrikraad ja õpetajakutse? Minu kogemus ütleb, et selleks on vaja väga head suhet õpetaja ja õpilaste vahel, koostööd kooli ja kodu vahel, väga palju edasiviivat tagasisidet, järjekindlust õpilaste toetamisel ning väga-väga palju usku, et iga laps suudab õppida ja edeneda. Kas me oleme mõõtnud, kui paljudes koolides õpieesmärgid saavutatakse ja tulemused täidetakse? Kui palju seal on (päriselt) kvalifikatsiooniga õpetajaid ja kui suur on “õigete paberite” mõju õppe tulemuslikkusele? Tõesti, on tõenäoline, et õpetaja, kellel on magistrikraad ja õpetajakutse, on parem õpetaja. Tal on tõenäoliselt rohkem tööriistu, et toetada erinevaid õppijaid. Kuid seda kõige baasilisemat – head suhet ja usku igasse õpilasesse – paber ei anna.

Olen korrakohaselt kuulutanud välja konkursid nendele ametikohtadele, kus on meil praegu õpetaja, kellel (veel!) ei ole kvalifikatsiooni. Kalendriaasta jooksul on Emilisee kandideerinud tööle 79 inimest. See on väga suur saavutus. Neist vajalikku õpetaja kvalifikatsiooni omas 13. Kõik, kes kandideerivad, ei tule erinevatel põhjustel tööle. Kust ma siis võtan need kvalifikatsiooniga õpetajad, kui kooli kasvamise tõttu on meil igal aastal vaja kümmekond uut töötajat? Ja me ei oota nagu magavad kassid, et hiir meile suhu jookseks, vaid teeme aktiivset kampaaniat ja otsekutseid kandideerima. Olen ilmselt kõik oma tuttavad õpetaja läbi kirjutanud. Ja mitte tuttavad ka. Headel õpetajatel on juba töökoht olemas ja isegi suure palgaga neid endale ei meelita. Õige ka. Suure südamega õpetaja ei taha jätta oma õpilasi lihtsalt selle pärast, et teine kool pakub natuke suuremat palka. Emili väärtuspakkumine meie õpetajatele ei ole loomulikult ainult töötasu, aga hea õpetaja ei vaheta nagunii kergekäeliselt töökohta. Ja kui võtan teisest koolist ära tubli kvalifikatsiooniga õpetaja, siis jäävad selle kooli õpilased, kes väärivad ka väga head haridust, temast ilma. Meil on üldse inimesi liiga vähe. Oleme ühendatud anumad.

Ma ei võta tööle inimest, kellel on küll õpetaja paberid, aga õpilastega normaalselt suhelda ei oska. Tolle sama järelevalve käigus sai väga kiita Emili kooli konkursside kord, kus oleme väga põhjalikult läbi mõelnud ja kirja pannud, millise inimese me tööle võtame. Kõige olulisemad on Emili kooli väärtused, suhtlemis- ja koostööoskused ning valmisolek õppida. Mul on kahju seda öelda, kuid suur osa õpetajakandidaatidest, kes praegu tööta on, ei vasta nendele ootustele või ei taha läbipõlemise tõttu klassi ees olla. Ja kui mul on valida, kas võtan tööle toreda õpetaja, kes ei oma veel õiged pabereid, aga teeb oma tööd hästi, või kvalifikatsiooninõutele vastava kandidaadi, kes karjub õpilaste peale, siis… Teate isegi. Õpetajat valides teeme Emilis mitu vestlust, vaatlused ja proovitunni(d). Me ei osta põrsast kotis ega luba seda ka kandidaadil teha. See võtab palju aega ja kvalifikatsioon ainult üks osa valemist.

Võtsime just tööle kolm (!) matemaatika õpetajat. Emili õppejuht Ann sai hakkama imega, et need ägedad inimesed leidis ja Emilisse tõi. Kaks neist on tudengid ja mul on tunne, et praegu kuskilt mujalt, kui ülikoolipingist, õpetajaid ei leiagi. Mul aga hing väriseb sees, sest üheksa kuu pärast vaadatakse meie õpetajate kvalifikatsiooni uuesti. Sellega ajaga ei ole neil mitte kuidagi võimalik magistrikraadi omandada. Nendel tublidel õpetajatel on mentorid ja oleme juurde palganud ka veel matemaatika ainedidaktiku. Lubame täiendkoolitusi ja õppepuhkust. Teeme kõik endast sõltuva, et nad oleksid pädevad õpetajad, aga üheksa kuuga 5-aastast ülikoolistuudiumi läbida ei saa. Mis teeme siis?

Luba anti tähtajaliselt ja kui selle aja möödudes ei ole me suutnud leida *piisavat* arvu kvalifitseeruvaid õpetajaid, siis ähvardatakse tegevusluba ära võtta. Kuidas see meid aitab? Kuidas see aitab meie õpilasi? Kas see, et nad peavad siis kooli vahetama, on nende jaoks hea? Kas see uus kool on siis parem? On mingi väga hea põhjus, mis nad praegu ei ole valinud selles teises koolis õppida. Meie õpetajad teevad väga head tööd. Õpilased ja lapsevanemad on rahul. Jälgime rohkem kui ükski teine kool Eestis, millised on meie õppetöö tulemused ja kuidas igal õpilasel läheb. 231 õpilasele, kes praegu Emilis õpivad, anname väga hea hariduse.

Kontrollitakse pea ainult erakoole. Munitsipaalkoole sama asja eest ei karistata. Munitsiplaal- ja riigikoolides käib palju rohkem õpilasi kui erakoolides. Miks neid samal teemal ei sanktsioneerita? Ma ei taha, et kedagi karistataks või kiusataks. Leian, et see on ebaõiglane, et loa ära võtmisega ähvardatakse ainult erakoole.

Ma saan aru, et ministeeriumi ülesanne on kontrollida, et Eesti koolides antakse väga head haridust. Ma sellega ei vaidle ja ainult kiidan takka. Iga vanem tahab, et tema laps käiks heas koolis, kus tal on hea olla ning antav haridus vastab ootustele. Ma mõistan ka, et kvalifikatsiooninõuded tulevad seadusest ja neid peab täitma ja neid peab kontrollima. Ma ei saa aru sellest, miks panna erakoolid võimatusse olukorda. Tunnen, et on väga ebaõiglane, et meile seatakse ootus, mille täitmine on väga keeruline või võimatu. Või kui ametnikud näevad, et on kuidagi siiski võimalik, siis palun andke nõu. Me oleme selles väljakutses koos. Kui teate mingit võimalust, kuidas nõudeid täita, siis palun aidake. Ärge ähvardage või karistage. See ei aita meie õpilasi, kelle pärast me tegelikult seda tööd teeme.

PS Eile õhtul sain suure au osaliseks, kui mind auhinnati Julge Harriga. See on Noored Kooli “Oscar” tublidele inimestele, kes kehastavad mõnd NK väärtust. Keegi hea inimene (ausõna, see ei olnud mina!) kirjutas mind nomineerides nii: “Maria on paistnud silma regulaarse julge avaliku reflekteerimisega (nagu ta ise seda nimetab) oma blogis, aadressiga https://mariakurisoo.com/ . Blogis arutleb Maria vahetult ja õpilasekeskselt olulistel õppimist ja õpetamist puudutavatel teemadel, tehes seda argumenteeritult ja konstruktiivseid ettepanekuid tehes. Marial võiks olla omaette püsirubriik Õpetajate Lehes – sellised arutlused võiksid olla iga õpetajate toa jututeemade aluseks.” Julge Harri kandidaate oli kokku kuus ja tegemist oli väärika seltskonnaga, kelle seas on au olla. Salajasel hääletusel NK kogukonna sees valiti mind laureaadiks. See on mulle väga suur au ja olen südamest tänulik. Sel aastal on olnud keeruline kirjutamiseks aega leida. Ainest on aga küll ja tagasiside on suureks innustuseks. Aitäh!

22. okt. 2022

Seekord vingun ja küsin nõu

Vana Hiina sajatus kõlab: “Elagu sa huvitaval ajal!”. Meiega on see kahtlemata nüüd juhtunud. Tunnen väga tihti, et tahaks paluda, et keegi peataks maakera, et ma saaksin maha minna. Või tahan sellest halvast pikast unenäost ärgata. Ei saa. Kestab edasi.

Mul on tunne, et põeme kõik koos posttraumaatilist stressi. Kõigepealt oli kaks aastat pandeemiat, kus olime igaüks üksi oma võitluses, leiutasime uuesti, kuidas tööd teha, õpetada, lapsi kasvatada, sporti teha jne. Taustaks oli surmahirm uue tundmatu viiruse ees. Enne, kui pandeemia ära lõppes, algas sõda meie maailmanurgas. Me siiamaani ei tea, kui suureks see kasvab ja mis on selle tagajärjed. Uus surmahirm. Lisaks majanduskriis ja ärgem unustagem, et ka kliimakriis ei ole vahepeal kuhugi kadunud. Ta lihtsalt ei mahu uudistesaatesse enam ära.

Teistest elualadest ma ei tea, aga hariduses näen, et kõik on väsinud. Juhid on väsinud sellest, et tegelesid kaks aastat meditsiinikriisi ohjamisega ja nüüd žonglöörivad kommunaalide hinna, ukrainakeelsete laste, õpetajate puuduse ning üleüldise rahuolematusega (kusjuures koroona pole kadunud). Õpetajad ja teised koolitöötajad on väsinud pidevast ümberõppest (distantsõpe ja muukeelsed lapsed klassis) ja suurest koormusest, mis tuleb puuduolevate õpetajate asendamisest. Paljud õpetajad on võtnud endale ka lisaülesandeid, et ots-otsaga kokku tulla. Ühesõnaga, väsimus ja surmahirm.

Ma näen suurt rahulolematust. Tahaks midagi muud. Tahaks suuremat palka ja vähem tööd (täiesti õigustatult!). Tahaks vahetada töökohta – äkki seal saab? Tahaks töörahu, kus lapsed õpivad ning kolleegid, lapsevanemad ja juhid toetavad, mitte ei too lauale pidevalt uusi probleeme. Täiesti mõistetav. Näengi koolirahva seas, et palju kergemini kui varem vahetatakse töökohta teise kooli või täiesti teise eluala vastu.

Tahaksin koolis olla päikesejänku, kes toob rõõmu igaühe päeva, kuulab ära ja teeb pai, pakub lahendusi ja annab ideid. Annan iga päev endast selleks parima, kuid need kriisid on ka mind üsna õhukeseks viilinud. Eks ka see peegeldub minu inimeste pealt tagasi.

Mida teha?

Olen küsinud juba kuid erinevatest suundadest, et mida siis nüüd teha. Mul on väga kahju sellest, et koolirahvas end halvasti tunneb ja ma tahaksin selle korda teha, aga ei oska. Loomulikult oleks tore, kui oleks palju raha, mis lahendaks probleemid, aga ei ole. Seega tuleb leida lahendus või leevendus, mis finantse ei küsi.

Kas aitaks see, kui pakkuda kooli poolt vaimset tervist turgutavaid teenuseid? Kas piirata erinevate muutuste hulka, et hoida stabiilsust? Kas korraldada ühisüritusi, et üksteist toetada?

Mida teha, et koolirahvas ei tunneks “ah jälle üks uus asi lisaks, jätke mind parem rahule ja laske tööd teha”-tunnet? Kust leida taas üles põnevus, õpihimu, töörõõm ja rahulolu?

15. okt. 2022

Milline kool on hea kool?

Käisin eile väga toredal ja sisukal üritusel – Noored Kooli hariduskonverentsil HaridusTorm. Meie arutelude peamine fookus oli, kuidas vähendada hariduslikku ebavõrdsust ja koolitee ennatlikku katkestamist. Need on minu jaoks väga olulised teemad ja hing helises sees, kui kuulsin väga erinevaid inimesi arutamas selle üle. Kahjuks on probleem väga kompleksne ja mured läksid vahel väga suureks ja kooliteed katkestavatest lastest väga kaugele, aga samas on need teemad, mis on meil aktuaalsed nagunii, sest see, mis aitab meie kõige haavatavamaid õpilasi, aitab teisi ka.

Minu mõtted läksid sealt veel filosoofilisemaks – milline kool on üldse hea kool? Sellest on nii palju räägitud ja mõtted on ka maailmavaateliselt erinevad, aga tunnen praegu, et soovin seda läbi mõelda ja ma mõtlen kõige paremini siis, kui ma kirjutan.

Sellest, et rääkida eesmärgist, tuleb enne rääkida ilmselt probleemist. Mis probleemi kool lahendab? Kui vaadata ajaloos väga palju tagasi, siis kõigepealt hakati lugemist, kirjutamist ja arvutamist õpetama riigiametnikele ja usutegelastele, sest nendel oli vaja majandada suurt hulka vara. Õppimine enamike laste jaoks käis ikkagi pere keskel koos õdede ja vendadega. Alles tööstusrevolutsiooni alguses kujunes laiem vajadus kooli järele, kui esiteks, oli vaja lapsed kuhugi pista sel ajal, kui emmed-issid vabrikus töötasid, ja teiseks, tekkis idee, et iga inimene peaks oskama Piiblit lugeda. Siis hakkasid ka koolid laiemalt levima, st neid hakati riiklikult asutama. See mõte, et haridust on vaja, et kasvada heaks inimeseks ja kodanikuks, on üsna uus. Alles üsna hiljuti on uuringud näidanud, et mida kõrgem on haridustase, seda vähem on vaesuse, tervise, kuritegevuse ja töötusega seotud probleeme.

Mina sõnastaksin kooli eesmärgi laenates sõnastust president Kaljulaidilt. Õpime koolis inimeseks olemise kõrget kunsti. Minu jaoks on kõige olulisem õppida iseennast tundma, enda eest hoolitsema, suhtlema, koostööd tegema ja õppima. Loomulikult on vaja luua ka mingi baas, et maailma asjadest aru saada ja oma eluga toime tulla. Mis see on (see on riikliku õppekava sisu), on teadagi vaidluste aines ja sinna sisse ma praegu ei lähe (aga see on oluline teema ja olen avanud seda varasemates postitustes).

Ja kui ma nüüd mõtlen, millises koolis on kõige parem õppida inimeseks olemise kõrget kunsti, siis see on kool, kus on sõnastatud ühised väärtused ja rõhk on headel omavahelistel suhetel. Veel rohkem detaili läheb Eetikakeskuse “Hea kooli käsiraamat”, mille veebiversioon on SIIN. Seal sõnastatakse hea kooli omadused nii:

ÕPPE- JA KASVATUSTÖÖ
• Õpetaja töötab selle nimel, et õpilane on õppeprotsessis aktiivne osapool, õppimine on talle huvitav ja ta tunneb sellest rõõmu.
• Kooli personal töötab selle nimel, et selgitada välja iga õpilase individuaalsed vajadused ning nendega õppe- ja kasvatustöös arvestada (eraldi tegeldakse nii andekate lastega kui ka õpiabi vajadustega lastega).
• Aineõpetajad teevad omavahel koostööd.
• Õppeained on omavahel lõimitud.
• Toetatakse õhinapõhist õppimist ehk õpimotivatsiooni.
• Õppeülesanded on seotud praktilise eluga.
• Õpetajad rakendavad õppimist toetava hindamise põhimõtteid.
• Õppimisele ja käitumisele antakse pidevalt individuaalset tagasisidet.
• Õpilastele pakutakse mitmekesiseid huvitegevusi.
• Tunniväline tegevus on läbi mõeldud (toimuvad ekskursioonid, laadad, perepäevad jt ettevõtmised).
• Eksimusi nähakse õppimisvõimalustena.
• Tegeldakse teadliku väärtuskasvatusega.

KOOLIKESKKOND
• Koolielu on õpilase jaoks huvitav ja arendav.
• Koolielu on õpetaja jaoks huvitav ja arendav.
• Toetatakse hea emotsionaalse õhkkonna loomist tundides ja tunnivälisel ajal.
• Koolimaja on soe ja hubane.
• Õpilased osalevad kooli ruumi kujundamises.
• Koolipere liikmeid ühendavad oma kooli tunne ja traditsioonid.
• Kool tegeleb füüsilise turvalisuse tagamisega.
• Kool tegeleb psüühilise turvalisuse tagamisega.
• Kujundatakse kogu koolipere tervislikke eluviise (sh tervislik toitumine, liikumine, töö- ja puhkeaja tasakaal jne).
• Arvestatakse erivajadustega, sh toitumuslikud eripärad.
• Toetatakse õpilaste ja koolipere tegutsemist infoühiskonnas: tutvustatakse infoühiskonna võimalusi ning ohte.

JUHTIMINE
• Kooli igapäevane tegevus lähtub teadlikust sihiseadest.
• Tegeletakse süsteemse väärtusarendusega, hoolitsedes selle eest, et kooli kõik tegevused juhinduksid kokkulepitud väärtustest; väärtused avalduvad igapäevaselt õpetajate ja juhtkonna käitumises.
• Juhtimine on avatud, innustav ja õiglane ning koolijuht ise on heaks eeskujuks kogu kooliperele.
• Koolijuht motiveerib kooli töötajaid ning toetab nende arengut.
• Juhtkond toetab õppimist toetava hindamise põhimõtete rakendamist.
• Kooli töötajad saavad sisulist tagasisidet oma tööle.
• Töötajad on informeeritud koolis toimuvast.
• Kooli personal on professionaalne ja arengule orienteeritud, tegeletakse eneserefleksiooniga, osaletakse aktiivselt koolitustel ja õpikogukondades.
• Kool tegeleb aktiivselt lisaressursside hankimisega.
• Ressursside tõhusa kasutuse planeerimisse on kaasatud erinevad osapooled.

KOOSTÖÖ JA HEAD SUHTED
• Toimib koostöö koolipere eri osapoolte vahel.
• Kasutatakse erinevaid koostöö vorme.
• Koolipere liikmed saavad omavahel hästi läbi ning oskavad erimeelsusi lahendada.
• Märgatakse ja aidatakse abivajajaid.
• Kool teeb koostööd teiste koolide või asutustega, et jagada oma kogemust, muresid ning rõõme.
• Toetatakse lastevanemate õppimist ja kasvamist toetavaid tegevusi ja harjumusi kooliga koostööd teha.
• Õpilased, õpetajad jt kooli töötajad ning lapsevanemad juhivad erinevaid kooli projekte või on neisse kaasatud.
• Koolitustel saadud infot jagatakse oma kolleegidega.
• Koolil on oma tugipersonal, kes on abiks probleemide lahendamisel.
• Arendatakse tugiõpet, et õpilased ei oleks õppetööga raskustes.

Minu jaoks kõlab siit loetelust kokkuvõttes see, et hea kool on inimesekeskne (oluline on nii õpilaste kui ka õpetajate heaolu), õppimisele orienteeritud (aktiivsed õppijad on nii õpilased kui ka õpetajad) ja kuidas-küsimustele vastatakse läbi kooli väärtuste. Ma ei tea, kas on Eestis (või maailmas) kooli, kus kõik see juba täielikult toimib, kuid selle suunas peame püüdlema, et pakkuda võimalikult valikuterohket ja rõõmsat tulevikku meie lastele.

4. sept. 2022

Mida saab koolijuht teha oma õpetajate hoidmiseks

Olen kirjutanud, mida saab õpetaja ise teha ja kuidas saab riik toetada õpetajate rõõmsat jäämist oma ametisse. Täna panen on mõtted kirja sel teemal, kuidas saab koolijuht abiks olla. Praegusel ajal, kui õpetajatest on väga suur puudus, tuleb meil, koolijuhtidel, teha tõsine inventuur ja küsida endalt, mida saame veel teha, et oma kooli töötajaid paremini hoida.

Oma meeskonna loomine

Õpetaja hoidmine algab tema värbamisest. Kui oled kooli väliskommunikatsioonis selge ja aus ses osas, milline on kooli igapäev, väärtused, võimalused ja väljakutsed, tuleb Sinu kooli just see õige pedagoog, kes end Sinu juures hästi tunneb. Mis on selle kooli eripärad? Mis on selle kooli tugevused (mida kolleegidelt õppida)? Mis teeb selles koolis töötamise keeruliseks? Mis teeb sellest kooli töötamise lahedaks? Kuidas toetatakse üksteist? Kui ei ole üllatusi, siis jääb uus õpetaja kindlamalt paigale ning sisse elamine läheb kiiremini.

Kui vestled kandidaadiga, uuri, mis ta koolist teab. Kas tema ootused on realistlikud? Kas on valmis nendeks väljakutseteks, mis teda siin ees ootavad? Muidugi on koolijuhi roll ka oma kooli müüa, aga kindlasti tuleb olla aus. Kui maalitud pilt on ebarealistlik, õpetaja pettub või põleb läbi, kui võtab endale liiga suure väljakutse. Anna õpetajakandidaadile võimalusi kooli mitme külje pealt tundma õppida: nt las vaatleb õpetajaid, vestleb õpetajate ja õpilastega jne. Kui ta avastab sedaviisi, et miski talle ei meeldi, siis ongi hea, et see enne käe löömist välja tuleb.

Uute õpetajate toetamine

Alustavad koolitöötajad vajavad erilist hoolt. Isegi, kui uuel õpetajal on juba mitukümmend aastat kogemust seljataga, nõuab ta alguses rohkem tähelepanu. Alguses vajab ta palju infot (kuidas meil siin asjad käivad), aga mitte kõike korraga. See ei jää külge nagunii. On vaja aega, et uut parajas tempos omandada (nii et ei ole mõistlik uute õpetajate lepingut alustada 1. septembril). Kui Sinu koolis on kasutusel mõni ainulaadne programm või pedagoogika, vajab ta koolitust. Ja iga uus õpetaja vajab kindlasti mentorit. Pole vahet, kas ta tuleb värskelt ülikoolipingist või on koolides juba aastaid töötanud. Tal on ikka vaja teadmist, et on üks tore kolleeg, kes on tal alati abiks, olgu mure suur või väike. Kui uusi õpetajaid on palju, on ka mentorid vaja palju. Ja mentor omakorda vajab tuge!

Vaata uue õpetaja töökoormust sellise pilguga, kas saab midagi lihtsamaks teha. Kas saab koormust väiksemaks? Kas saab rohkem samu tunde paralleelklassides? Kas saab teha nii, et ta ei saa kohe kooli kõige keerulisema sisekliimaga klasse?

Anna hoog sisse kohe ka õpetajate koostööle. Erguta uut õpetajat ja tema kaasteelisi enda tööd lihtsamaks tegema läbi koostöö.

Õpetaja vajab aega

Sellest on palju kirjutatud, et õpetajate töökoormus on nii suur, et tööaja sisse see ära ei mahu. Siin on juhil mõtlemiseks koht, mida tema saab ära teha, et olukorda parandada.

  • Kas saab mõne ülesande õpetajate õlult ära võtta? Sain just teada, et on koole, kus õpetajad panevad aasta lõpus hinde selle eest, kui hästi on õpilane õpikut hoidnud. Vot see oleks hea koht, kust õpetajate aega napakate tegevuste pealt kokku hoida. Las õpilane teeb seda ise.
  • Kas saab mõnd ülesannet jagada graafiku alusel? Näiteks õuevahetundi ei lähe kõik õpetajaid, vaid ainult osa ja kordamööda.
  • Kas saab mõnd ülesannet teha kergemaks läbi koostöö? Näiteks valmistavad õpetajad koos tunde ette nii, et üksteise materjalide abil saab lühema ajaga rohkem tehtud.
  • Kas saab midagi õpetajate “lauale” lisamata jätta? Näiteks ei võta uut programmi sel aastal koolis kasutusele, vaid harjume enne olemasolevatega. Ei lisa uusi koosolekuid, koolitusi vmt enne, kui on läbi mõeldud, mille arvelt see aeg tuleb.
  • Kas õpetaja päriselt jaksab ka kõike, mida talt oodatakse? Vahel soovivad õpetajad endale suuremat tunnikoormust, et rohkem palka saada. Aga kui tal on 26 ainetundi nädalas, siis ei jõua ta midagi muud peale klassi ees seismise või teeb 50 tundi nädalas tööd. Mõelge järgi enne, kui sellisele lepingule alla kirjutate.

Õpetaja vajab usaldust

Õpetaja on magistrikraadiga tippspetsialist. Ta teab, mida ta teeb, ja kui ei tea, küsib abi. Kui Sul juhina on tunne, et õpetaja peaks midagi teisiti tegema, siis tuleb kõigepealt küsida endalt järgmisi küsimusi:

  • Miks Sa arvad, et õpetaja peaks midagi teisiti tegema? Näiteks, kui Sina arvad, et õpetaja ja õpilane peaksid üksteist teietama, aga ühe õpetajaga sinatatakse, siis kas see on Sinu isiklik eelistus või on see kooliülene kokkulepe. Kui on kooliülene kokkulepe, siis on Sul õigus oodata, et ka see õpetaja käitub nii, nagu on kokku lepitud. Samas, peaks õpetajal olema õigus algatada kokkulepete muutmist, kui need on oma aja ära elanud.
  • Kas õpetaja ise teab, et talt midagi muud oodatakse? Vahel on nii, et õpetaja (eriti uus kolleeg) ei teagi mõnd tava või kokkulepet ja teeb teisiti, sest tema on nii harjunud. Siis tuleb rahulikult vestelda.
  • Kas õpetaja on suuteline selleks, mida Sina talt ootad? Vahel õpetaja arvab, et ta ei hakkagi seda oskama (nt mõne programmi kasutamine) või tal päriselt puudub oskus midagi teha (nt keeleoskus). Siis vajab ta koolitust ja tuge (nt mentor).
  • Kas see sobib kokku õpetaja väärtuste ja tõekspidamistega? Vahel tekib koolis väärtuskonflikt või on hoiakud nii erinevad, et neist üle ei saagi. Siis tuleb lihtsalt lahku minna.

Mida vähem juht sekkub õpetajate igapäevastesse tegemistesse, seda parem. Vahele tuleb astuda siis, kui õpetaja tegu on vastuolus kooli väätustega ja/või halb õpilastele. Muul juhul lihtsalt kiida takka ja anna hoogu.

Õpetaja vajab tunnustust

Nagu iga inimene, vajab ka õpetaja märkamist ja tunnustust. Töö väikeste inimestega on kurnav ja väsitav. Õpetajad teevad seda tihti suure missioonitundega. Seda on vaja teistel täiskasvanutel ümberringi märgata ja oma märkamised välja öelda, et jaksu ikka jätkuks.

Väga teretulnud on juhuslik nii suuline kui ka kirjalik, eraviisiline ja avalik märkamine ja hea sõna. Juht peab lihtsalt ise meeles pidama, et ta seda teeks ja iga õpetaja oma osa saaks. Sinna juurde on mõistlik mõelda ka rutiinid või protseduurid, kus õpetajad saavad üksteisele tunnustust jagada. Näiteks saab ühiseid koosolekuid nii planeerida, et hea sõna jaoks aega jääb.

Samas, ei pea mina õigeks õpetajatevahelist konkurentsi. Näiteks aasta õpetaja valimine on ohtlik tee. Kas igal pedagoogil on reaalne šanss saada aasta õpetajaks? Kas mingi aja jooksul saavad kõik selle tunnustuse osaliseks? Kes otsustab ja mille alusel, kes on aasta õpetaja? Õpetaja töö on nii mitmetahuline ja keeruline, et tegelikult parimat on minu meelest väga keeruline välja valida. Kooli töötajatel on erinevad tugevused ja ideaalne on see, kui nad üksteist toetavad, mitte ei konkureeri. Võistlemine hävitab koostöö.

Vahel on vaja ka lastevanemaid ergutada ja julgustada, et nemad kiitust ja tänu avaldaksid. Vanematelt tuleb üksjagu ettepanekuid ja muresid. Sinna juurde kulub ära vähemalt topelt häid sõnu.

Õpetaja vajab infot ja mõjukust

Meie koolid on täpselt nii head kui on meie õpetajad, nii et pedagoog on koolis väga oluline inimene. Seda tuleb kooli juhtides ka silmas pidada. Õpetaja peab olema osaline kooli igapäevases ja strateegilises juhtimises.

Esmajoones peab iga kooli töötaja teadma, mis koolis toimub. Olulistest väljakutsetest ja töövõitudest tuleb avatult ja ausalt rääkida. Ja mitte lihtsalt informeerida, vaid arutada sisuliselt kooliperega, kuidas koos edasi läheme.

Lisaks sellele, tuleb olulisis pikaajalisi otsuseid teha nii, et õpetajatel ja kooli teistel töötajatel on seal määrav sõna. Nemad on ju need, kes võetud suuna reaalselt ellu viivad. Kui nad ei mõista tehtud otsust või see neile tegelikult ei sobi, siis muutust tegelikult ellu ei viida. Pealgi õpetajad tunnevad õpilasi, erinevaid õpetamise viise jne, st neil on teadmised, kogemused ja oskused, mis on vajalikud heade otsuste tegemiseks. Koolijuhist oleks üsna rumal kabinetivaikuses olulisi otsuseid teha.

Õpetaja vajab ka materiaalseid ressursse

Esimesena tuleb loomulikult palk ja sellel ma pikalt ei peatu, sest selle tõstmise vajadus on juba siililegi selge.

Aga siia juurde tulevad ka muud asjad. Näiteks, kas õpetajal on olemas esmavajalikud õppematerjalid ja -vahendid. Päris kõiki toredaid vidinaid ilmselt kooli osta ei saa, aga õpetaja ei peaks endale ise märkmikke ja pastakaid ka ostma. Need on tema töövahendid ja need peavad tulema tööandja poolt. Kas õpetaja saab printida, lamineerida jne? Paljudes koolides on need “teenused” piiratud, kuid tegelikult on õpetajate närvid kallimad kui koopiapaber. Loodushoid on ka oluline aspekt, millele siin mõelda.

Saab mõelda veel, millega saab koolis elu mõnusamaks teha. Näiteks, kui õpetaja saab tasuta lõunat süüa, on see kooli jaoks üsna väike kulu, aga õpetaja kohe üks mure vähem. Kui saab tasuta või soodustusega sporti teha, on jälle üks rõõm juures. Küsi oma õpetajate käest, mis muresid koolijuht lahendada saaks.

Õpetaja tahab õppida ja juhtida

Ülikoolist tulnud õpetaja ei ole “valmis”. Ta tahab ikka juurde õppida ja edasi liikuda. Üks võimalus on käia mööda koolitusi või kolleege ja oma igapäevast tööd klassi ees järjest paremini teha. Teine võimalus on teha “klassikalist karjääri” ja hakata õppejuhiks või koolijuhiks.

Ja lisaks saab mõelda, millistes rollides saab õpetaja veel oma kooli ja õpilasi toetada. Kas ta veab koolis mõnd programmi eest? Kas ta võtab mõne juhtimisfunktsiooni? Kas ta on mentor? Ta ta teeb (sise)koolitusi? Kas ta pakub lisaabi või huviringe õpilastele? Vahel võib juhtuda, et õpetajal, kes on aastaid oma tööd teinud, hakkab igav ja ta sooviks veel midagi teha. Koolijuhi ülesanne on see hetk ära tabada ja siis koos midagi põnevat leida, et õpetajal tekiks veel üks äge võimalus selles koolis end tõestada.

Edasi liikumiseks on vaja pidevat toetavat tagasisidet ja refleksiooni. Mõtle, kuidas saavad Sinu koolis õpetajad tagasisidet ja mis võimalused on neil kvaliteetselt oma töö üle järele mõelda. Tagasiside võib tulla juhilt ja kolleegilt ning ühine refleksiooniaeg võiks olla planeeritud ja kokku lepitud, et see muude tegemiste virrvarris ära ei ununeks.

Õpetaja vajab lugupidamist

Kohtle õpetajat sellena, kes ta on – professionaal. Ta ei ole koolijuhi alluv, vaid võrdne partner ja kolleeg. Küsi õpetajatelt nõu enne, kui midagi otsustad. Uuri neilt, kuidas läheb ja kuidas saad veel paremini neid toetada. Kuula ja õpi. Olen oma kooli õpetajatelt meeletult palju õppinud ja neile üüratu suure tänu võlgu. Tänu neile, on minu kool selline mõnus pesa, kus kõik end hästi tunneme.

Kui koolijuht loob koos õpetajatega töökeskkonna, kus igaühel on hea, siis jäävad õpetajad enamasti ka sinna pidama. Mida tugevamad suhted töökohal kujunevad, seda paremat tööd igaüks teeb.

14. aug. 2022

Koolitöötajate läbipõlemisest, motivatsioonist ja mõned lahendusettepanekud ka

Lähenemas on 1. september ja sellega koos on meeldivalt palju haridusteemasid ajalehtede veergudel. Kahju on sellest, et vähem räägitakse sisust ja rohkem probleemidest, mis on seotud tööjõuga haridusvallas. Aga põhjus on selge – Eesti kool on täpselt nii hea, kui on meie õpetajad. Ja meie õpetajad on nii head, kui me laseme neil olla.

Üks habemega teema on see, et õpetajatel on palju tööd. Loe hoolega õpetaja kutsestandardit ja mõtle, kui palju aega kõikide nende tegevuste peale minna võiks. Seda on väga keeruline täpselt öelda, sest nagu iga tööd, on ka õpetada võimalik nii väiksema kui ka suurema kire ja panusega. Igaüks, kes tõelise pühendumisega oma tööd teeb, tunneb ilmselt päris sageli, et väga palju on teha, aga aega on liiga vähe. Mina tunnen seda väga tihti. Vahel teen nädalavahetusel nipet-näpet või võtan ette mõne süvenemist vajava suurema töö. Ma ei tea, mis juhtuks, kui ma seda ei teeks. Tunneksin end halvasti, aga ilmselt kool sellest kokku ei kukuks. Ka pühendunud õpetaja tahab teha rohkem, kui lihtsalt tunnid ära anda. Õpetajalt oodatakse, et ta lõimib õpitavaid teemasid, seob õppesisu “päris eluga”, hoiab iga õpilase edusammudel silma peal, annab rohkelt tagasisidet nii õppijale kui ka lapsevanemale, osaleb kooli arendustegevustes ja üritustel, õpib ise pidevalt ning hoiab häid suhteid õpilaste, kolleegide ja vanematega. Need ei ole sellised asjad, mis ühel hetkel valmis saavad, mis tähendab seda, et tubli õpetaja tahab iga päev veel paremini kui eile ja nii saabki 35 töötunnist hoopis 50 väga kergesti. Just suure pühendumise pealt tuleb läbipõlemine. Väsimus ja stress muutuvad ühel hetkel krooniliseks ja isegi pikast suvepuhkusest ei pruugi enam piisata, et entusiastlikult jälle oma tööd teha.

Ja mida siis teha, et läbipõlemist ennetada? Lihtne on öelda, et tuleb oma tööaega hoolega jälgida ja end juhtida ning õigel hetkel koju minna. Oma tööd armastaval õpetajal on seda raske teha. Õpilaste ja lastevanemate ootused on kõrged, eksamitulemused tulevad, juht tahab, et koolipere osaleks paljudes projektides ja programmides jne. Lihtne on õpetaja lauale panna “asju” juurde. Neid sealt ära enam ei võta. Ja nagu ülal kirjeldasin, õpetaja töö pole kunagi valmis. Alati saaks veel natuke rohkem või paremini. Õpetajatel on väga tugev sisemine motivatsioon – nad tahavad oma tööd teha.

Motivatsioonil on kolm olulist tugisammast: tunne, et ma kuulun, tunne, et mul on piisavalt autonoomiat, ja tunne, et olen meisterlik selles, mida ma teen. Kaks kriisiaastat on iga sammast õgvendanud. Sattusime küll korraga olukorda, kus me pole varem olnud ja pidime jooksvalt kõik ümber õppima, aga samas olime igaüks kodus oma muredega üksi. Kuuluvustunne sai suure hoobi. Lisaks oli vaja kähku leiutada uusi meetodeid, kuidas õpetada, ja me kõik saime teada väga palju erinevaid viise, kuidas e-õppimine ei tööta. Juba saavutatud meisterlikkus justkui kadus ära. Ja kuna tehnoloogiakasutust olid vaja ühtlustada, tehti koolide tasandil otsuseid, kuidas õpetatakse (nt mis kanaleid kasutades), ning isegi õpetajate muidu üsna suur autonoomia muutus ahtamaks. Sisemist motivatsiooni (kuuluvus, autonoomia ja meisterlikkus) ei saa korvata välisega (nt palk). See tuleb nüüd uuesti üles ehitada, aga kriis pole veel päris läbi.

Räägitakse lausa ülemaailmsest hariduskriisist, mille pandeemia endaga kaasa tõi. Õpilastel on õpilüngad ja õpetajad on väsinud. Lisaks tõuseb praegu elukallidus peadpööritava kiirusega, nii et haridustöötajad (ja ka mitme teise valdkonna esindajad) tunnevad, et töötasu ei tõuse sellise kiirusega, nagu peaks. Statistikat mul ei ole, aga tundub, et sel aastal on koolidest kohe eriti palju õpetajaid puudu. Need, kes jäävad, peavad veel rohkem pingutama, sest tunnid tuleb ära anda.

Seega, nüüd tuleb jalad kõhu alt välja võtta, et kriisi mõju haridusele – ja selle kaudu meie tulevikule – leevendada. Mõned mõtted, mida õpetaja ise teha saab, on siin. Motivatsiooni turgutamine on koolijuhi ülesanne, aga ta vajab abi, et vähendada õpetajate väsimust. Minu ettepanekud on järgmised.

Esiteks tuleb kohe mõnuga remontida riiklikku õppekava. See on nii üle koormatud, et õpetaja peab kõvasti pingutama, et materjal “läbi võtta” ja vähe jääb aega olulistesse teemadesse süvenemiseks, lõimimiseks, õppekäikude tegemiseks ja õpitava individualiseerimiseks. Põhimõtteliselt ei sobi omavahel kokku eesmärk (RÕKi õpitulemused) ja ressurss (aeg, mis selleks ette nähtud on) ja see on üks väga suur stressiallikas. Standard ei lähe kokku ka reaalsusega. Ootus on see, et kõik õpilased omandavad kõik õpitulemused sama ajaga. See on võimatu. Tean, et iga aine ja teema on selle valdkonna spetsialistile väga armas, aga meie õpetajate ja õpilaste vaimse tervise ning õppimise kvaliteedi ja tulemuslikkuse seisukohast on vaja riiklik õppekava õhemaks teha.

Remontida tuleb ka seda, kuidas õpetajaid ette valmistatakse. Mulle tundub, et ka põhikooli aineõpetajaid võiks samamoodi ette valmistada nagu algklasside klassiõpetajaid: integreeritud (5-aastane) õpe, kus on suurem rõhk pedagoogikal, ülddidaktikal ja valmistutakse rohkem erinevaid aineid õpetama. (Praegu on põhikoolis õpetajad, kes tihti on väga kitsa aine spetsialistid, kellel on väga palju õpilasi (nt geograafiat on igas klassis üks tund nädalas, mis tähendab seda, et õpetaja õpetab väga paljusid klasse), mis omakorda viib selleni, et iga õpilane saab vähem tähelepanu. Õpilaste seisukohast oleks parem, kui erinevaid õpetajaid on vähem.) Kui õpetaja on võimeline õpetama erinevaid aineid, on ka lihtsam ajutiselt või püsivalt puuduolevaid kolleege asendada. Ja pärast ülikooli lõpetamist võiks alustaval õpetajal olla arstide eeskujul residentuur, kus kogenud kolleegiga koostöös ning väiksema tunnikoormusega õpetajakarjääri alustada.

Ma vähendaksin õpetajate normkoormust. Ametlikult sellist asja ei ole, aga reaalsuses selle järgi õpetaja töö hulka tavaliselt arvestatakse (sest millegi muu järgi ei ole see sama hästi võrreldav ja arusaadav). Tavaliselt annab täiskohaga õpetaja 21-24 ainetundi nädalas. 35 astronoomilise tunniga saab tunnid ära antud, aga rohkemaks aega ei jää. 24 kontakttundi nädalas tähendab, et 18 tundi oma tööajast veedab õpetaja klassi ees. Lisaks on tööpäeva sees veel vahetunnid, mis on ka tööaeg (korrapidamine, paljundamine, materjalide otsimine ja valmis panemine jne). Vahetundide pikkused varieeruvad kooliti ja see, kui palju on õpetajal päeva sees vahetunde, sõltub sellest, palju tal on tunde. Aga ütleme meie arutluskäigu huvides, et nädalas on viis astronoomilist tundi vahetunde. Lisame ka koosolekud. Eks neid on ka erinev hulk, aga ütleme, et tuleb kaks tundi nädalas koosolekuid. Enamasti ei loeta kontakttunnikoormuse hulka ka klassijuhatajatunde, konsultatsioonitunde, järelvastamisi ja olümpiaadideks ettevalmistamist. Selle töö hulk muutub õppeaasta sees. Arvutame praegu kahe tunniga nädalas. Nii, nüüd jääb iga tunni (24 kontakttundi) ettevalmistamiseks, eKooli kandmiseks, tööde tagasisidestamiseks ja muuks taoliseks 20 minutit. See on täiesti ebarealistlik. Mis mõte sellel 35-tunnise töönädala lubadusel on, kui see on tegelikult ebarealistlik ja vastuolus õpetajatele seatud ootustega? Minu ettepanek oleks, et alustaval õpetajal on umbes 10-12 ja kogenud õpetajal 16-18 ainetundi nädalas.

Ma teeks kuidagi nii, et kui klassi täitumise piirnorm on 24, siis on ka klassis maksimaalselt 24 õpilast. Praegu on seaduses tagauks, mis lubab teha hoolekogu nõusolekul palju suuremaid klasse. See ei ole ei õpilaste ega õpetajate huvides. Excelis tundub väga ilus, kui üks õpetaja õpetab rohkemaid õpilasi korraga, sest nii on kuluefektiivne. Aga reaalsus on see, et õpetajat “jätkub” igale õpilasele vähem. Õpetaja annab lihtsalt tundi ega jõua tegelikult igale õpilasele eraldi aega pühendada. Kui klassis on vähem õpilasi, on vähem müra, mis on üks väga suur stressiallikas. Vähemate õpilastega jõuab tugevamad suhted luua ja see toob rõõmu nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Ja ma hajutaksin ka õpilaste ja õpetajate töökoormust aastas ühtlasemalt. See tähendab suvepuhkuse lühendamist, aasta sees puhkepauside pikendamist ja/või tööpäevade lühendamist/tempo maha võtmist. See oleks nii õpilaste kui ka õpetajate vaimse tervise seisukohast hea. Õpilased unustaksid suve jooksul vähem ja sügisel saab kiiremini uute teemadega edasi minna. On peresid, kus kolmekuise vaheaja sisustamine on keeruline ning laps on suure aja üksi ja ekraani ees. Õpetajad ei töötaks end 10 kuuga ribadeks, et siis 2 kuud toibuda.

Ja kõigi haridustöötajate palga tõstmine on praegu juba möödapääsmatu. Siin ei ole enam üldse midagi arutada.

Jah, kõik need muudatused tahavad palju raha ja raha on alati liiga vähe. Pole midagi parata. Kui tahame, et meie õpetajad kestaks, siis tuleb praegustesse ja tulevastesse haridustöötajatesse investeerida.

27. juuli 2022

Õpetaja, valmistu palgaläbirääkimisteks

Igavesest ajast igavesti on liiga vähe nelja asja: infot, raha, aega ja armastust (aka tähelepanu, tunnustus). Kuna inimese loomuses on tahta alati rohkem, kui tal on, siis tundub alati ka nendest puudu jäävat. Küsimus ei ole raha, aja ja armastuse piisavuses, vaid nende targas juhtimises (teadlik valikute tegemine) ja aktsepteerimises, et praegu on nii.

Samas ei tähenda see seda, et töövõtja ei võiks raha, aega ja armastust juurde küsida. Täna kirjutan palgaläbirääkimiste pidamisest. Kuna õppeaasta on algamas ja varsti algab enamikes koolides ka uue eelarve planeerimine, siis on mõistlik praegu valmistuda.

Kust tuleb õpetaja töötasu?

Haridus- ja teadusministeerium maksab kooli pidajale (enamus Eesti koole on munitsipaalkoolid, st kooli pidaja on kohalik omavalitsus) haridustoetust (PGS § 82 lg 3). See sõltub õpilaste arvust ja muudest asjaoludest, aga laias laastus on nii, et mida suurem KOV, seda suurem haridustoetus. Haridustoetusest omakorda kõige suurem osa on õpetajate tööjõukulud (töötasu + maksud). Õpetaja palga alammäär on praegu 1412 eurot (st kui Sa töötad täiskohaga õpetajana, siis Sinu töötasu ei tohi sellest väiksem olla). Sellele lisaks maksab HTM 17% juurde, millega saab töötasu diferentseerida. HTMi arvutuste kohaselt on täiskohaga õpetaja keskmine arvestuslik töötasu 1653 eurot kuus (pean tunnistama, et ma ei tea, kust see number tuleb. Kui hea lugeja teab, palun anna märku). Kuulu järgi arvestab HTM õpetaja töötasu nii, et täiskohaga õpetajal on 21 tundi nädalas ja klassis on 15 õpilast. (Täpne valem on saladus, nii et see siin on põhimõtteliselt kuulujutt.)

Sellele lisaks maksavad mõned kohalikud omavalitsused (eriti Tallinna ümbruses) õpetajate palgale juurde. Mõnel munitsipaalkoolil on võimalik teenida omatulusid ja see annab võimaluse juurde maksta. Erakoolid saavad palku kergitada õppemaksust (millel on aga väga jäik lagi ja arvestades erakoolide muid kulusid, mida munitsipaalkoolidel ei ole, siis ei ole erakoolid sugugi paremas finantsolukorras kui teised koolid).

Igasuguste keskmiste juures tuleb arvestada seda, et me ei tea, milline on õpetaja koormus selle palga juures. Kuna praegu on väga palju pedagooge puudu, aga tunnid on vaja ära anda, siis võib mõnel õpetajal olla küll ilus töötasu, aga sealjuures ka kosmiline tunnikoormus.

Kuidas palgaläbirääkimisteks valmistuda?

Kui Sa arvad, et Sinu töötasu võiks olla suurem, kui ta praegu on, tasub see teema üles võtta. Küsija suu pihta ei lööda, nii et proovida tuleb ikka. Mõtle järgmistele küsimustele.

  • Kust tulevad Sinu kooli tulud ja kes otsustab, kuidas neid kulutatakse (kes teeb kooli eelarve)? Kui õpetajate töötasu otsustatakse KOVi tasandil, siis on lugu veidi keerulisem, sest siis lihtsalt koolijuhiga vestlustest ei pruugi piisata, aga temast tuleb alustada ikka.
  • Millal algab kooli eelarveaasta ja millal on õige hetk sõna sekka öelda? Tavaliselt algab kooli eelarveaasta jaanuaris ja järgmise aasta kulusid planeeritakse sügisel. Mida varem enda soovist märku annad, seda parem.
  • Milline on kooli eelarve koostamise protsess? Kas see sünnib kabinetivaikuses või saab koolipere kaasa rääkida? Kui Sinu koolis eelarve koostamisse kedagi peale juhtkonna ei kaasata, siis on kaks võimalust edasi minna. Kas seda tava muuta või pidada ainult enda palgaläbirääkimisi.
  • Milline on õpetajate töötasu naaberkoolides? Kui Sa töötad munitsipaalkoolis, siis on tõenäoline, et töötasu on igal pool sama. Aga samas ei pruugi olla – uuri välja! Mõnes koolis on leidlik juht, kes on mõelnud välja viisi, kuidas õpetajatele kõrgemat palka maksta. Palgaandmeid näed siit:
  • Kas Sinu koolis on palgaandmed avalikud? Kui ei, palju teised palka saavad? Mõni ei taha sellest rääkida, aga samas pole raha mingi häbiasi. Sellest tasub rääkida.
  • Kas koolis on selge, avalik ja kokkuleppeline palgakorraldus? Kui kuskil paberil on palgaastmed või muu jäik loogika, mille alusel palk kujuneb, siis tuleb arvestada sellega, et juhil on vähem loomingulist vabadust. Aga samas ei tähenda see, et Su palganumber on kivisse raiutud ja see kokkuleppeline palgakorraldus ei ole ka kindlasti ilmvõimatu muuta.
  • Mis on Sinu eelis praegu? Kui alles kandideerid tööle, siis oled juhi jaoks tundmatu suurus, aga samas kui oled ainus (korralik) kandidaat, siis saad küsida küll. Kui juba töötad selles koolis, saad seda ära kasutada (vaata järgmist punkti).
  • Kui väärtuslik töötaja Sa oled? See küsimus ei pruugi klappida Sinu tagasihoidliku loomuga, aga kui tahad palka juurde saada, tuleb tagasihoidlikkus koju jätta. Mõtle, kui kaua Sa oled selles koolis töötanud ja kust paistab välja, kui tugevalt Sa kooli väärtuseid ja põhimõtteid kannad. Mida väärtuslikku Sa oled õppinud ja oskad? Millega oled teistele kooli töötajatele eeskujuks? Mida suudad veel teha, mida praegu ei tee? Tutvu kooli arengukavaga, et end veel paremini “müüa”. Mõtle järgmiste kriteeriumide peale.
    • Kvalifikatsioon: kaua ja mida oled õppinud ja mis väärtuslikud paberid Sul on. Näiteks, kui oled “paberitega” keemiaõpetaja, kellel on veel lisaerialaks digipedagoogika ja füüsika, mida kõike saad oma tundides kokku lõimida, on see Sinu väga suur tugevus ja teist sellist õpetajat on väga raske leida. Vahel võivad kasuks tulla ka pedagoogikasse mitte puutuvad õpingud (nt oled õppinud raamatupidamist ja saad neid teadmisi-oskusi kuidagi tööl rakendada).
    • Töökogemus: kaua ja mis töökohal oled töötanud. Mida pikema tööstaažiga oled, seda rohkem on sul kasulike teadmisi, oskusi ja kogemust. Samas, kui lõpetasid just või hiljuti ülikooli (või läbisid täiendkoolituse), oled õppinud uusi ja põnevaid metoodikaid ning tead, mida teaduse viimasel sõnal on öelda aju toimimise kohta. Kui oled töötanud pikalt samas koolis, tead täpselt, kuidas teil seal asjad käivad ja oleksid ilmselt hea mentor uuele kolleegile.
    • Suhete ja töö kvaliteet: Sinu kolleegide, lastevanemate ja õpilaste tagasiside on väga hea. Sinu tundidest ei taheta puududa, lapsevanemad kiidavad ning kolleegid tahavad Sinuga koostööd teha.
    • Töö tulemuslikkus: Sinu õpilaste hinded, eksamitulemused, olümpiaadide tulemused jmt on korras või lausa väga head. Õpilastel, kellel võib-olla teistes tundides on raskusi (erivajadustega õpilased), saavad Sinu aines hästi hakkama, sest oskad ja võtad aega, et neid toetada.
    • Valmisolek õppida: Sa oled valmis veel õppima (nt mõne lisaeriala omandama), et oma tööd veel paremini teha.
    • Valmisolek lisavastutust võtta: Sa suudad ja tahad veel midagi kasulikku teha, mida Sa praegu ei tee (nt ainesektsiooni juhtimine, õpiabi pakkumine vmt).
    • Motivatsioon: kannad tugevalt kooli väärtuseid ja põhimõtteid ja seisad nende eest, kui need küsimärgi alla pannakse või neid rikutakse. Seisad kooli arendamise eest. Toetad kolleege ja innustad pingutama. Sind on koosolekutel kuulda ja näha – pakud ideid, lahendusi ja küsid olulisi küsimusi. Sinu jaoks on oluline kooli õppe- ja arengukava täitmine (too näiteid!).

Mida mitte teha palgaläbirääkimistel?

Esiteks, ära jäta neid pidamata, sest see tundub ebamugav. Kui Sulle pakutakse mingit töötasu, siis alati uuri, kuidas see on kujunenud ja kuidas see edaspidi muutuma hakkab. Küsi ikka rohkem – äkki saadki! Ja kui ei saa, oled vähemalt proovinud.

Ära MITTE KUNAGI ütle, et “ah, ma teeks seda ka tasuta”! Isegi siis, kui Sulle Su töö väga-väga meeldib, küsi selle eest väärilist tasu.

Ära küsi palka juurde, sest Sinu kulud on suurenenud. Tööandjal pole vahet, kus Sa elad või mis autoga sõidad. Praegu on inflatsioon pöörane ja praegu – ainult praegu! – võib seda teemat palgaläbirääkimistel mainida, aga see ei tohi kindlasti olla ainus argument.

Ära ähvarda ära minemisega. Võid viisakalt mainida, et naaberkoolis on sama töö tasu hoopis suurem (las juht uurib siis kolleegilt, kuidas see tal õnnestus), aga ära ähvarda. See murendab usaldust. Kui Sul on juba teine tööpakkumine laual, siis räägi sellest ausalt ja avatult.

Mida öelda, kui see vestlus käes on?

Mõtle läbi punktid, mis on ülal kirjas, ja pane enda argumendid kirja. Kirjutamine aitab mõtteid korrastada ja võtab veidi närvi ka vähemaks. Kui on ikka hirmus olla enne seda vestlust, harjuta sõbraga. On okei, kui uues olukorras end ebakindlalt tunned, aga tegelikult ei saa midagi hullu juhtuda. Kõige halvem variant on ilmselt see, et Sa ei saa palgatõusu, aga vähemalt oled proovinud.

Juhi võimalikud vastused Sinu soovile:

  • “Ma olen täiesti nõus, et palk võiks olla kõrgem, aga selleks ei ole raha.” Kui raha on pandud teise kohta, siis tõesti ei ole. Siin tasub uurida, kas on võimalik seda raha kuskilt leida. Samas on täiesti võimalik, et seda raha tõesti ei ole, sest kõik ülejäänud kulud on ka väga vajalikud. Siis võib hoopis uurida, kas on võimalik koolil tulusid suurendada.
  • “Minu arvates on Sinu palk (või õpetajate palk üldiselt) niigi kõrge ja seda ei ole vaja tõsta.” See argument võib tunduda loogiline kohas, kus üldine keskmine sissetulek on väga madal. Samas, Sinu väärtuse kohta ei ütle midagi see, kui palju teised palka teenivad. Kui Sina arvad, et oled väärt kõrgemat palka, rõhuta oma tugevusi.
  • “Ma ei saa tõsta Sinu palka kõrgemaks kui teistel.” Saab küll. Muidugi on võimalik, et KOVis või koolis on kokku lepitud selge palgakorraldus ja sellest mööda minna ei saa. Siis mõelge, kuidas ümber kujundada Sinu ametikohta või äkki saad omandada lisakvalifikatsiooni. Minu isiklik arvamus on see, et täpselt sama töö eest erinevatele inimestele erinevat palka maksta ei ole ilus. Kui aga üks neist soovib rohkem palka, siis saab ju mõelda, mida ta selleks rohkem teha võiks.
  • “Minu meelest teeb X palju paremat tööd kui sina ja ma ei tõsta sinu palka.” See on nõme vastus, aga pole võimatu. Eriti nõme on see siin, kui “parem” on koolijuhi arvamus, mitte kuidagi reaalselt mõõdetav suurus, mille olulisuses on varem kokku lepitud. Siin tasub uurida, et mille poolest on tema töö parem ja kui Sa ka paremini tööd teed, kas siis palk ikkagi tõuseb. Sellises vestluses on ilmselt oma tunnete vaos hoidmine kriitilise tähtsusega ja keeruline. Mina tunneksin karjuvat ebaõiglust igatahes.

Vesteldes jää kindlasti rahulikuks ja lahendusmeelseks. Kui emotsioonid üle pea keevad, sunni end rahulikult ja aeglaselt hingama. Kui vaja, ütle, et pead järele mõtlema ja võta aega kaaluda.

Kui vastus tuleb ikkagi eitav, küsi, millal võiks selle teema uuesti üles võtta ja kuidas sellele siis läheneda (nt kas on vaja palgakorralduse põhimõtteid muuta). Kui aga õnnestubki palka juurde saada, lepi kokku, millal tulevad paberid allkirjastamiseks.

Kui töötasu ei tõuse, siis ära anna päris alla. Võimalik on ka muid paremaid tingimusi saada, näiteks:

  • töö sisu kohandamine (nt siiani oli Sul 22 kontakttundi nädalas, aga nüüd on sama palgaga 20 või langeb Sul mõni lisakohustus ära),
  • tunniplaani Sinu soovide järgi kohandamine,
  • transpordikompensatsioon,
  • füüsilise töökeskkonna muutmine (nt siiani seiklesid mitme klassi vahel, aga nüüd saad oma klassi),
  • lisapuhkepäevad.

Üsna tavaline viis, kuidas sissetulekut suurendada, on tööd juurde võtta. Näiteks, kui Sul siiani oli 21 tundi nädalas, siis nüüd on 24. Lepingus on töökoormuseks siis ikka 1,0 (sest üle ühe see number minna ei tohi) ja töötunde 35 nädalas, aga reaalne koormus läheb sellest üle. Sa justkui lepiksid direktoriga kokku, et teed sama ajaga rohkem tööd. Oled selleks päriselt võimeline? Juhtuda võib see, et Sa jõuad vähem tähelepanu igale õpilasele pühendada. Või see, et tegelikult on Sul 50 töötundi nädalas. Kas Sa jaksad? Kas Sa tunned siis veel tööst rõõmu? Kas see palgatõus on siis seda väärt? Mõtle need küsimused läbi enne, kui alla kirjutad.

Arvesta sellega, et Sina võid ju kõike küsida, aga juhi vastutus on mõelda ka selle peale, kuidas Sinule tehtavad soodustused mõjutavad teisi (ja vahel ka Sind ennast). Näiteks, kui Sa kaupled välja transpordikompensatsiooni, siis tuleb ka seda teistele maksta (vähemalt minu arvates oleks nii ilus). Või kui Sinu täiskoormus (kontakttunnid) surutakse neljale tööpäevale, siis millal Sa koosolekutel osaleda jõuad. Lisaks tähendavad sellised soodustused kooli eelarvele ikkagi kulu.

Kokkuvõtteks

Õpetaja palk on keeruline teema, sest see raha tuleb maksumaksja taskust, aga selle vahel on (otsuseid teevad) veel kooli pidaja (tavaliselt KOV) ja kooli juht. Õpetajaid on väga palju ja seetõttu ka kõigi palga korraga tõstmine on väga suur kulu. Samas, kui Sina arvad, et Sinu töötasu võiks olla suurem, siis on Sinu ülesanne selle eest seista. Seda võib teha riigi tasandil (tegevus läbi Haridustöötajate liidu, Õpetajate liidu, poliitikas osalemine), KOVi tasandil (osalemine volikogu töös, eelarve koostamisel), kooli tasandil (palgakorralduse põhimõtete koostamisel) või isiklikul tasandil (palgaläbirääkimised üks-ühele). Kui Sul on tunne, et selles vallas on pahasti, siis kõige halvem, mis Sa teha saad, on mitte midagi teha. Ära jää ootama, et keegi teine seisaks Sinu väärilise töötasu eest. Tee seda ise.

11. juuni 2022

Kust ma tean, et olen hea õpetaja?

Õpetaja tööl on kaks suurt häda. Esiteks, see ei saa kunagi otsa või valmis. Mati Talvik ütles telesaate kohta, et see ei saa valmis, vaid läheb eetrisse. Sama lugu on koolitunniga. Teiseks, ei oska ka teadlased päriselt vahet teha heal ja väga heal õpetajal. Vahel mulle tundub, et õpetajad justkui võistlevad või püüavad kellelegi (iseendale peamiselt) end tõestada ja siis murravadki tööd teha nii, et teevad endale liiga.

Selle pärast tahangi täna mõtteid mõlgutada sel teemal, kuidas ära tunda üht tõeliselt head õpetajat. Sõnastan selle nii, et kui hea lugeja on õpetaja, siis annab see loodetavasti ainest refleksiooniks. Samas, tahan pakkuda ka kolleegidele ja juhtidele materjali õpetajate tunnustamiseks. Selle viimasega kindlasti liiale minna ei saa.

Niisiis, kust ma tean, et olen hea õpetaja?

1. Ma hoolitsen kõigepealt iseenda eest.

Hea õpetaja võtab korralikult puhkamist väga tõsiselt: magad piisavalt, liigud värskes õhus, suhtled kallite inimestega jne. Lisaks hoolitsed oma vaimse ja füüsilise tervise eest hea toidu ning vaimu toetavate praktikatega (nt mediteerid või vajadusel otsid spetsialisti abi). Loe veel siit.

Kui korralikult välja magamine tähendab seda, et homsed tunnid tulevad üsna igavad, siis nii on. Peaasi (sõna-sõnalt pea asi!) on see, et tunned end ise hästi. Kui aga väsimus on pikaajaline ja pidev, tuleb oma elu- või töökorralduses teha põhjalikumaid muudatusi (vt nt punkti nr 5).

Ole iseenda vastu sõbralik ja kaastundlik. Ära võrdle end teistega ega võistle selles, kes rohkem tööd teeb. Töötundide hulk ei ole professionaalsuse näitaja. Kui Sulle meeldib palju tööd teha, lase käia. Aga kui teed pikki päevi süü- või kohusetundest, püüa uurida, kust see tuleb, ja võimalusel lase sel minna.

Arvesta ka sellega, et iga uus algus on raske ja kohe ei pea kõik õnnestuma. Kui oled päris alustav õpetaja, siis võivadki päevad olla pikad ja väsitavad ning tulemusi justkui ikka ei tule. Samamoodi on keeruline alustada uues koolis isegi siis, kui kogemust juba on. Anna siis endale aega sisse elada ja õppida ning andesta, kui kõik kohe suurepäraselt ei õnnestu. Saad alati endast anda 100% (ja arvatavasti annadki). Rohkem ei saa. Päris alguses on Sinu 100% teistsugune kui juba pika staažiga õpetajal. See on okei.

2. Ma tunnen iseennast.

Kas Sa oled oma eluga üldiselt rahul? Koged tööl aeg-ajalt voo seisundit (keskendud millelegi nii sügavalt, et unustad kõik enda ümber)? Kui vastus on jaatav, lase edasi. Kui aga rahulolematus või sagedased negatiivsed tunded ebamugavust toovad, tuleb otsida selle põhjust JA ka leevendust või lahendust.

Oled hea õpetaja, kui tead, mis on Sinu väärtused ja suuremad eesmärgid elus. Siis saad sättida oma tööelu nii, et need on omavahel kooskõlas. Töö ei ole elu. Samas võib halb töökoht elu üsna ära rikkuda. Mis on Sinu jaoks hea töökoht, sõltub Sinu väärtustest, ootustest ja vajadustest. Näiteks, kas Sinu jaoks “õiges” koolis on fookuses pigem head suhted ja mõnus tööprotsess või suurepärased tulemused ning töövõidud? Kas oluline on, et töökoht oleks kodule lähedal? Kas tahad, et juht annab Sulle pigem palju vabadust või selgeid juhiseid?

Kui saad aru, et Sinu ootused ja vajadused ei lähe keskkonnaga kokku on Sul kaks võimalust: kas muudad enda suhtumist või keskkonda. Kui lähed iga päev tööle mõru meelega, sest Sul on näiteks väärtuskonflikt kolleegidega, siis selle “ära kannatamine” Sind ega kedagi teist ei aita. See tuleb ära lahendada või ära minna. Ma soovitan esimest varianti. Elus on ikka nii, et õppimata jäänud õppetunnid tulevad tagasi.

3. Ma õpin.

Õpetajaks õpitakse ülikoolis vähemalt viis aastat, aga see on ikka nagu kuival maal ujumine. Töötades koolis tuleb aina pidevalt juurde õppida. Oluline osa sellest on formaalharidus, nt täiendkoolitused, aga ka pidev ja tihti teadvustamata õppimine. Kuidas võtad vastu tagasisidet? Kas otsid võimalusi oma tööprotsesse parandada? Kuidas reageerid sellele, mis tunnis juhtub? Kas oled avatud uuele? Kas analüüsid ja reflekteerid oma töö ning selle tulemuste üle?

Lisaks areneb tänapäeval teadus väga kiiresti ja annab häid juhiseid, kuidas seda õpetamise värki veel paremini teha. Näiteks soovitan lugeda Eesti haridusteaduste ajakirja. Hoia silm peal koolitustel. Uus huvitav asi on ka mikrokraadid.

Oluline osa õppimisest on Sinu enda teha – refleksioon. Hea refleksioon on järjepidev, sage, aus ja tegelikult ka kirjalik. Leia endale mentor või õpipartner, kes Sind selles toetab.

Ja veel – suur osa õppimisest on teadvustamata. Näiteks õpid oma õpilasi ja kolleege tundma iga päev natuke rohkem. Päris tihti teed tunnis otsuseid lähtudes tagasisidest, mida Sa ise ei pruugi üldse märgata. Näiteks lapsed hakkavad nihelema või hoopis “vajuvad ära” ning siis teed kähku ühe väikse liikumispausi. Hea õpetaja on tunnis “kohal”, st ta märkab selliseid tagasisidekilde ja tegutseb kiiresti nende ajel.

4. Ma panustan aega suhetesse õpilaste ja kolleegidega.

Head suhted koolis on nagu rattad auto all – ilma ei saa. Kui suhted on halvad, on paha olla igal koolipere liikmel ja sügavat õppimist ei toimu. Loe selle kohta lähemalt siit.

5. Ma töötan targalt.

Targalt töötamine tähendab mõtlemist enne tegutsema hakkamist. Selleks on mitu võimalust (ja need kõik kuluvad eriti siis marjaks ära, kui tööd on väga palju):

  • Planeerin oma tööaega. Millal oled erk ja keskenduda on lihtsam? Sellel ajal tee keerulisemaid asju. Jäta lihtsamad asjad sellele ajale, kui produktiivsus on madalam. Mõtle, mis ajal vajad puhkepause. Kui keha ütleb, et nüüd on vaja väike puhkus ette võtta (kas või lühike jalutuskäik), tee seda. Võta planeerimisel arvesse ka seda, et õpetaja täistööaeg on 7 tundi päevas. Kui pidevalt tiksub üle selle, räägi oma mentori või juhiga.
  • Panen pigem rohkem aega õppetöö planeerimisse ja analüüsi ning pigem vähem slaidiesitluse lihvimisse, ideaalse töölehe otsimisse või keerulise mängu väljamõtlemisse. Planeerimine (eesmärkide seadmine, nende parajateks juppideks lammutamine, kalendrisse panemine) ja analüüs (kuidas mu õpilastel praegu läheb? mis töötab ja mis mitte?) võtavad esialgu rohkem aega, aga kui järjepidev olla, hoiab see aega kokku. Analüüsi alusel anna õpilastele head edasiviivat tagasisidet (loe siit).
  • Kasutan juba valmis olevaid materjale. Kirjalikku jagamist on enne Sind õpetatud ilmselt miljoneid kordi. Ära tee uut töölehte 🙂 Varusta oma kooli raamatukogu heade õppematerjalidega, pane tallele enda hea kraam ja salvesta brauseri järjehoidjatesse internetiavaruse paremad palad. See on kasulik (aja-)investeering, sest hea õpetaja peamine tähelepanu võiks minna suhete hoidmisele, planeerimisele, analüüsile ja tagasisidele, mitte uute töölehtede tegemisele.
  • Teen koostööd. Loe siit.
  • Teen endale igapäevase töö lihtsaks. Hoolitse selle eest, et töökoht koolis oleks mugav ja ergonoomiline. Kui töötad ka kodus, siis sama seal. Hoia korras ka oma digitöökeskkond nii, et leiad kiiresti vajaliku üles (nt ühe pidevalt kasutuses oleva faili lahti võtmiseks ei pea tegema rohkem kui kaks klikki). Loo endale rutiinid, mis hoiavad aega ja närve kokku (puudujate märkimine, materjalide jagamine jne).

6. Minu tunnis iga õpilane õpib.

Selle nimel Sa ju pingutadki. Nippe-nõkse, kuidas õppimist tõhustada ja toetada, on väga palju ning osa neist on ka ainespetsiifilised, nii et sellesse teemasse ma praegu ei lähe. Peamine on see, et õpilane tunneks end Sinu tunnis hästi (oled panustanud aega suhetele) ning Sina jälgid pidevalt (analüüsid ja õpid), kuidas igal õpilasel läheb, ning kohandad oma tegevust vastavalt.

Kuidas õppimine välja näeb? See on tore küsimus, sest tihti vastatakse sellele erinevalt. Kindel on see, et õppimine ei pea ilmtingimata olema vaikne ega rahulik tegevus, vaid pigem ikka vastupidi. Õpilane tegutseb, katsetab, ebaõnnestub ja proovib jälle, tunneb erinevaid emotsioone, avastab, annab tagasisidet ja hindab iseennast. Õppimine on aktiivne ja tihti ka raske tegevus. Päris sageli on ta ka ebamugavalt pingutust nõudev. Ja õppimise tulemusi näed ikka siis, kui neid kontrollid. Kas õpilane oskab nüüd midagi, mida varem ei osanud? On ta nüüd osavam milleski, mis varem välja ei tulnud? On tal juurde tulnud teadmisi ja kas ta oskab meid nüüd paremini kasutada?

Kokkuvõtteks

Kui Sulle meeldivad tabelid nagu mullegi, siis Sinu jaoks teen siia ülevaatliku check-list’i, mille alusel ennast ja kolleegi tunnustada.

ÕpetajaleKolleegile, juhileJuhile, kooli pidajale
Olen üldjuhul piisavalt puhanud ja mul on energiat.See õpetaja on enamasti heas tööhoos.Kulud kohvile ja asendustele ei ole pööraselt suured.
Olen üldjuhul rahul oma tööga.See õpetaja on enamasti heas tujus.Kaadrivoolavus on normi piires ja õpetajate tagasiside on hea.
Õpin iga päev midagi uut.Sel õpetajal on kogu aeg midagi põnevat jagada.Koolituskulud on suured.
Mul on õpilastega head suhted.Õpilased veedavad selle õpetajaga koos hea meelega aega.Õpilaste ja lastevanemate tagasiside on hea.
Ma mõtlen, kuidas oma tööd teen.See õpetaja võtab aega, et planeerida ja analüüsida ning teeb tõhusat koostööd.Õpetaja nõuab endale mõistlikku töökoormust ning häid õppematerjale ja -vahendeid.
Näen, et iga minu õpilane õpib.Kui klassiruumi sisse astun, siis õpilased on aktiivsed ja selle õpetaja õpilaste tulemused on head*.Kooli maine on hea.

*Ise lepite oma koolis kokku, mida see “hea” siin tähendab. See on tegelikult väga oluline küsimus! Eks esimese asjana lähevad mõtted ikka hinnete ja eksamitulemuste suunas, aga ma ütleks, et see on jäämäe väga ülemine pisike tipp. Veelkord – leppige oma koolis kokku, mida hea tulemus teie jaoks tähendab. Ideaalses maailmas oleks see kooli õppekava üsna esimeses otsas kirjas.

Hea õpetaja, kuidas Sa seda tabelit vaadates end hindad? Said kõik “jah”-id või on kuskil mõni “vahel”? Soovitan kolleegi, mentori või juhiga sel teemal rääkida, kui tunned, rahulolust jääb puudu. Samas, ole enda vastu kaastundlik, sest kõike kohe ja korraga ei saa. Näiteks suhete ehitamine võtab aega ning pidevat tööd.

Kui soovid end põhjalikumalt analüüsida ja pikki nimekirju ei karda (no mõne puhul tahaks küll küsida, et kas selline õpetaja on üldse olemas!), siis ma soovitaks järgmisi analüüsivahendeid:

15. apr. 2022

Õpetaja koormus, palk ja puhkus

On ühed huvitavad teemad haridusmaastikul. Need on õpetajate töökoormus, -tasu ja puhkus. Seaduste järgi on õpetajate seisund võrredes teiste töövõtjatega nendes küsimuses palju mõnusam. Aga reaalsus on ikka keerulisem kui seaduspügalad paberil. Kirjutan täna sellest, miks see nii on ja teen ka ettepanekud, kuidas seda süsteemi paremini tööle saada. Kajage kaasa!

Õpetaja töökoormus on ebarealistlik

Seadus näeb ette, et õpetaja tööaeg on 35 astronoomilist tundi nädalas. Siiski on vanast ajast harjumus arvestada õpetajate tööaega kontakttundides. Näiteks üsna tavaline on koolis kokkulepe, et täiskoormus on 24 kontakttundi nädalas (45 minutit/tund). Õpetajad ja koolijuhid on sellise arvestusega harjunud. Koolirahvas ka võrdleb erinevaid asutusi selle alusel. 24 kontakttundi nädalas tähendab, et 18 tundi oma tööajast veedab õpetaja klassi ees. Lisaks on tööpäeva sees veel vahetunnid, mis on ka tööaeg (korrapidamine, paljundamine, materjalide otsimine ja valmis panemine jne). Vahetundide pikkused varieeruvad kooliti ja see, kui palju on õpetajal päeva sees vahetunde, sõltub sellest, palju tal on tunde. Aga ütleme meie arutluskäigu huvides, et nädalas on viis astronoomilist tundi vahetunde. Lisame ka koosolekud. Eks neid on ka erinev hulk, aga ütleme, et tuleb kaks tundi nädalas koosolekuid. Enamasti ei loeta kontakttunnikoormuse hulka ka klassijuhatajatunde, konsultatsioonitunde, järelvastamisi ja olümpiaadideks ettevalmistamist. Selle töö hulk muutub õppeaasta sees. Arvutame praegu kahe tunniga nädalas. Nii, nüüd jääb iga tunni (24 kontakttundi) ettevalmistamiseks, eKooli kandmiseks, tööde tagasisidestamiseks ja muuks taoliseks 20 minutit. Kui realistlik see on?

Paljud õpetajad võtavad endale veel lisaülesandeid: klassijuhatamine, mingi töögrupi juhatamine, ringitunnid, lisa ainetunnid jne. Aga töölepingu seadus näeb ette, et suurem kui 1,0 ei saa töökoormus olla. Siis tehaksegi selline leping, kus on rohkem tööülesandeid ja töötasu on suurem, aga töökoormus on ikka 1,0 ja tööaeg 35 tundi nädalas. Paberil on seega kokku lepitud, et õpetaja teeb veel efektiivsemalt tööd. Samas kurdavad õpetajad, et töökoormus on liiga suur ja 35-töönädal on naljanumber.

Haridussilmas on üleval õpetajate keskmised palgad omavalitsuste lõikes. Neid vaadates arvestage palun, et me ei tea, mis kokkulepped selle sees on. Hea palganumbri taga võib olla absurdne töökoormus.

Miks see nii on? Palgasurve. Õpetajad soovivad oma töö eest saada suuremat tasu (ja nad on seda väärt), aga saavad selle nii, et võtavad endale suure töökoormuse. Teine probleem võib olla see, et pole õpetajaid, kes neid kohustusi täidaks. Koolijuht peab õpetajata jäänud tunnid lihtsalt kellelegi pähe määrima.

Mida teha? Tõsta õpetajate palka ja tagada uute õpetajate juurdekasv. Õpetajate koormus väheneb, kui sama tööd teeb rohkem inimesi. Õpetajad saavad siis ka vastavalt enda eelistustele spetsialiseeruda. Aga nagunii tähendab see koolpidaja jaoks suuremat rahakulu. Vabandust, et ma kordan seda sama juttu, mida on juba mitukümmend aastat räägitud. Ja ma tean, et kui neid asju oleks nii lihtne teha, oleks see juba ammu tehtud. Tegelikult oleme mõlema ülesande täitmisel juba suuri samme edasi liikunud. Tuleb lihtsalt veel edasi pingutada.

Õpetaja on asendamatu

Kool on huvitav asutus selle poolest, et “kliendid” ehk õpilased PEAVAD seal käima (vanuses 7 kuni 17). Mis ühtlasi tähendab seda, et keegi peab nendega seal tegelema ja turvalisuse tagama. Koolil on natuke nagu lastehoiu kohustused. Teisest küljest aga ei pea õpilased seal lihtsalt olema, vaid neile on seatud kõrged ootused (riikliku õppekava õpitulemused), mis ei realiseeru iseenesest, vaid vajavad asjatundlikku sihipärast juhtimist. Seega peab kõrgharidusega spetsialist nendega kogu aeg koos olema ja mõtestatud tegevusi läbi viima.

Õpetajad on inimesed – nad vajavad puhkust ja aega, et kosuda haigusest. Õpetajatel on lapsed, kes jäävad haigeks ja vajavad ka igapäevast tähelepanu. Nii et üks igapäevane peavalu on koolis asenduste korraldamine. Jumal tänatud, et on olemas asendusõpetajate programm. Ma ei tea, kuidas me oleks koroonaaja üle elanud ilma selleta!

Samas, ei ole asendusõpetaja kindlasti sama tõhus kui “päris” õpetaja. Nad ei ole kehvemad spetsialistid, vaid asendusõpetaja lihtsalt ei tunne seda klassi, kooli ja võib-olla ka ainet päris nii hästi kui asendatav õpetaja. Seega, saame tagada asendusõpetajaga küll lastehoiu, aga mitte nii hästi riiklikku õppekava tulemuste täitmist.

Täiesti omaette häda on selle juures see, et õpetaja ei saa sugugi rahus haige olla. Nimelt tuleb tunnid ikka ette valmistada (asendaja jaoks veel eriti põhjalikult) ja pärast tehtud tööd tagasisidestada. Ütlen oma õpetajatele ka, et kosu rahulikult, aga samas me mõlemad teame, et mida korralikumalt ta asendajale materjalid ette valmistab, sest parem on tal pärast edasi minna. Nii siis ongi välja kujunenud olukord, kus õpetaja on küll kodus haige, aga tööd teeb ikka.

Miks see nii on? Siin on mitu põhjust.

  • Õpetajad kipuvad oma töös olema üksikud hundid. Kolleeg ei saa sujuvalt tema tööd üle võtta, sest ta ei ole kursis sellega, mida teine teeb.
  • Õppekava on väga üle koormatud. Tempo peab olema taga, muidu kõike ei jõua.
  • Suure osa õppematerjalidest peavad õpetajad tegema ise või on harjunud tegema ise. Pole tekkinud süsteemset ja mugavat õppematerjali panka, mida saaks asendaja nii sujuvalt kasutada, et see ei vajaks eraldi ettevalmistust.

Mida teha? Kooli sees teha koostööd, et õpetajad oleksid paremini kursis üksteise klassides toimuvaga, ning jagada materjale, et sellega kolleegide aega kokku hoida. Õppekava teemasse praegu ei lähe. Loe sellest siit.

Puhkust on justkui väga palju, aga õpetajad on ikka väsinud

Õpetajatele on ette nähtud 56 päeva puhkust. See on väga mõnus. Lisaks on veel asjaolu, et see puhkus on alati suvel. Erasektoris ei ole see sugugi iseenesest mõistetav.

Õppeaasta sees on ka vaheajad. Mõnes koolis on need täiesti vabad päevad, mõnes on tööaeg. On koole, kus on kokkulepe, et see on tööaeg, aga igaüks ajab oma asja sel ajal. Vaheaegu on õppeaasta sees umbes viis nädalat, nii et võib tulla veel 35 päeva puhkust juurde. Mõnus.

Selle juures on konks. Kui õpetaja tööaeg on ainult see aeg, kui ta on klassi ees, siis ei saa kohe üldse arendus- ja koostööd teha. Tahaks arutada õppekavauuendusi, 6.b käitumisprobleeme või ajaloo ja kirjanduse lõiminguprojekti, aga millal? Pärast tunde ei jõua, sest õpetajate tööaeg on juba läbi. Koolivaheaeg oleks hea aeg, aga õpetajatel on õppeaasta sees vaja hingetõmbeaega.

Noh, ja ongi kujunenud nii, et suuri otsuseid teeb juhtkond ja õppenõukogu on kummitempel. Probleemide lahendamiseks või uute pedagoogiliste ideede rakendamiseks ühist aega ei ole.

Miks see nii on? Pikk puhkus on kõik kokku aetud suvele, õppetöö on kokku surutud ja õppesisu üle paisutatud. Õpetajad on harjunud igaüks oma tööd üksi tegema (ja see süsteem hoiab seda hoiakut alal).

Mida teha? Jaotada puhkus ühtlasemalt. Jah, ma tean, et see tähendab suvevaheaja lühendamist. Lapsevanem minu sees on sellega väga rahul, aga õpetajad närivad mul kõri läbi 😀 See tähendaks ka seda, et saaks õpitulemuste ja õppeaja survet vähendada. Leiaks õppeaasta sees ka aega koostöö tegemiseks, suurte küsimuste koos lahendamiseks ja lihtsalt ühiselt kosutavate ja toredate asjade tegemiseks.

Kokkuvõte

Teen järgmised ettepanekud:

  • Jätkata õpetajate palgatõusuga. Praegu on palgasurve kõikides sektorites suur ja see ei ole tööandjale lihtne probleem, mida lahendada. Kool ei saa lihtsalt tõsta oma teenuse hinda, seega ka tulusid ja siis ka palku (ega see ka teistes ettevõtetes tegelikult nii lihtne ole). Nii et see on riigi ja koolipidaja ülesanne.
  • Pingutada õpetajate järelkasvu nimel. Siin saavad palju ära teha ka õpetajad ise. Kuidas me räägime oma tööst? Kas toome välja rõõmud ja saavutused või kurdame, kui raske on?
  • Toetada õpetajate suuremat koostööd otsuste tegemisel, plaanide tegemisel ja materjalide ettevalmistamisel.
  • Uuendada õppekava, et pöörata rohkem tähelepanu üldpädevustele ja vähendada paljaste faktide hulka. Anda aega õpitava kinnistamiseks ja seostamiseks.
  • Arendada õppeinfo- ja -materjalide süsteeme nii, et nad vähendaksid õpetajate näputööd. Näiteks eKoolikott, Opiq ja Eksamite infosüsteem on paljutõotavad.
  • Jaotada kalendriaasta sees ühtlasemalt õpilaste ning õpetajate töö- ja puhkeaeg.

Mis ettepanekud Sina veel teed?

3. apr. 2022

Põnev hetk – uuele töökohale kandideerimine

Olen koolijuht ja hakkan kohe värbama ja valima uusi õpetajaid oma kooli. Mõtlesin, et vaatan sellele otsa ka õpetaja pilguga, kes kandideerib. Annan veidi nõu, et uue töökoha otsimine läheks mõnusalt ja sujuvalt.

Miks Sa vahetad töökohta?

Enne, kui hakkad uuele töökohale kandideerima, mõtle läbi, miks Sa töökohta vahetad. Seda küsitakse Sinu käest. Kui Sulle olemasolev töökoht ei meeldi, siis vasta küsimusele nii, et räägid endast, mitte nõmedast juhist, ükskõiksetest kolleegidest või ebaviisakatest lapsevanematest. Sinu uus tööandja tahab näha, et jääd viisakaks ka siis, kui oled rahulolematu.

Mõtle sellele küsimusele ka iseenda seisukohast. Kas need mured, mis Sul on, lahenevad või leevenevad siis, kui töökohta vahetad? Võib-olla oled nii väsinud, et näed olukorda hullemana, kui ta on. Tegele siis selle väsimusega, sest sama võib korduda ka uues kohas, kui Sa enda tööharjumusi ei muuda. Mõtle ka sellele, et uues töökohas on esialgu päris raske. Inimesed on ümberringi võõrad ja tavad on teistsugused. Kas see on seda jama väärt?

Võib-olla Sulle tundub, et rohi on mujal rohelisem. Pane kirja kõik hea, mis Sinu olemasolevas töökohas on. Seal on kindlasti hüvesid, millega oled nii ära harjunud, et ei märka neid. Aga uues töökohas neid olla ei pruugi. Oled täiesti kindel, et tahad töökohta vahetada?

Mis on Sinu jaoks töökohas oluline?

Mõne jaoks on kool lihtsalt töökoht, mis toob leiva lauale. Teise jaoks on õpetamine elustiil. Mõlemad on head ja õiged. Kumb Sa oled? Selle küsimuse vastus mõjutab väga palju seda, milline töökoht on Sinu jaoks õige.

Mõni kool on väga heas mõttes “tavaline”. Sellises koolis töötamine ei nõua tõenäoliselt suurt ümberõpet ja kohaned kiiresti, sest seal õpetamine käib enam-vähem samamoodi nagu siis, kui Sina koolis käisid. Mõni kool on aga teistsugune. Kuigi uued pedagoogikad võivad tunduda põnevad ja kutsuvad, mõtle hoolega järele, kas oled valmis seda aega ja jõudu panustama. Täiesti uues koolis võib olla ka rohkem segadust ja ebakindlust, mis tuleb paratamatult kaasa suurte muutuste ja kasvamisega. Aga eks loomulikult on sellises koolis töötamine ka põnev ja pakub rohkelt eneseteostusvõimalusi, kui see on Sinu jaoks oluline.

Mis on Sinu jaoks veel tähtis? Pane see enne otsima hakkamist kirja ja täienda seda nimekirja jooksvalt. Kui vaja, küsi mentori või hea kolleegi abi endas selgusele jõudmiseks.

Leidsid põneva töökuulutuse?

Kui Sulle jäi silma töökuulutus, mis Sind kutsub, tee kindlasti spioonitööd. Vaata, kas tunned selle kooli töötajatest (ja/või lastevanematest) kedagi. Võta temaga ühendust ja uuri, milline see kool on. Otsi välja see nimekiri, mis Sa enda jaoks olulistest asjadest tegid, ja nuusi, kas see kool nendele kriteeriumidele vastab. Kui võimalik, küsi taustainfot mitmelt inimeselt. Näiteks sellest koolist just lahkunud õpetaja ei pruugi olla sellest töökohast sama vaimustunud, kui seal edasi töötav õpetaja. Kui saaks mõlemat küsitleda, oleks ideaalne.

Uuri hoolega selle kooli kodulehte ja sotsiaalmeediat. Sealt paistavad välja kooli väärtused. Kas rõhk on inimestel või dokumentidel? Mida tuuakse esile kui tugevusi ja saavutusi? Kas räägitakse ka organisatsiooni õppimisest ja arenemisest? Seda nuuskimistööd võib olla ka huvitav kellegagi koos teha, sest kaks pead ja neli silma on rohkem ja parem.

Mida töökuulutuses kirjutatakse?

Kui kool otsib väga paljusid õpetajaid korraga, uuri veidi, miks see nii on. Kui see kool on kõvasti kasvamas või on juba nii suur, et õpetajaid ongi väga palju, on see okei. Aga kui kool otsib igal aastal väga rohkelt uusi õpetajaid ilma selge põhjuseta, tasub olla ettevaatlik ja pühendada rohkem tähelepanu spionaažile.

Kui Sind mõni konkreetne töökoht huvitab, vaata, kas Sa kvalifitseerud. Sa ei pea kandideerimiseks TÄIELIKULT kvalifitseeruma, aga kui mõnele kriteeriumile vastata ei saa, siis mõtle järele, kuidas saad seda puudust korvata. Näiteks, kui kandideerid muusikaõpetaja kohale, aga Sul ei ole vastavat kvalifikatsiooni, siis saad rõhuda täiendõppele ja teha kohe sügisel ära õpetajakutse (vii end kurssi, mis see endast kujutab – see ei ole lihtne ettevõtmine!).

Vaata nüüd, mida Sinult oodatakse oma kandidatuuri esitamiseks. Tavaliselt soovitakse elulookirjeldust (CV) ja motivatsioonikirja või -videot.

Elulookirjeldus tee pigem lühem kui pikem. Koolijuht peab lugema neid päevas mitukümmend tükki ja ta ei viitsi süveneda, kui seal on palju tema jaoks ebaolulist infot. Näiteks võta sealt välja oma perekonnaseis ja laste arv, nimed ja vanus. Samuti ei ole õpetajaks kandideerimise juures tavaliselt oluline, kas Sul on autojuhiluba. Too kohe suurelt ja rasvaselt välja kõik, mis näitab Sinu kvalifikatsiooni. Täiendkoolitus, mis ei ole selle ametikoha seisukohast oluline, võib ka rahulikult välja jääda. Kui see on antud töökoha seisukohast oluline, lisa ka isikuomadused, hobid jmt. Aga kindlasti – vähem on parem!

Motivatsioonikiri tee ka pigem lühike ja konkreetne. Kui kandideerid mitmesse kooli, siis kindlasti tee iga kooli jaoks eraldi motivatsioonikiri ja näita seal, kuidas Sa sobid just sellesse kooli. Rõhuta veel, kui hästi Sa kvalifitseerud ning too välja, miks Sind just see kool huvitab ja kuidas seal töötamine toetaks Sinu enesearengut. Kui kool ootab videot, ära löö põnnama. Selle tegemine võib isegi minna kiiremini kui kirja kirjutamine. Kui vaja, küsi sõber appi filmima. Video ei tohiks olla pikem kui 2-3 minutit, sest pikemalt ei jaksa seda keegi kuulata. Selle aja sisse mahuta see info, miks Sina oled hea kandidaat ja miks see kool on Sinu jaoks parim.

Dokumentide esitamisel pea kindlasti kinni tähtajast ja vormista need korrekselt. See loob esmamulje Sinust.

Mis saab edasi?

Kui saadad oma dokumendid ära ja keegi Sulle ei vasta, siis ära põe. Seal on tööl ebaviisakad inimesed ja nad ei ole Sind väärt.

Kui Sulle vastatakse eitavalt, siis kindlasti küsi miks. See on Sulle hea info, kuidas edaspidi oma tugevusi paremini serveerida.

Üks põhjus, miks ei vastata või vastatakse eitavalt, võib olla ka see, et see konkurss oli formaalsus ja tegelikult uut õpetajat ei otsita. Asi selles, et kooli tohib võtta kvalifikatsioonita õpetajat ainult üheks aastaks ja siis peab uue konkurssi välja kuulutama. Ja nii vahel otsitaksegi ühte ja sama õpetajat mitu aastat järjest, kuigi ta on tegelikult juba olemas.

Kui Sind kutsutakse järgmisesse vooru – juhhuu! Tavaliselt on järgmine ja otsustav samm vestlus. Laeku kohale õigel ajal. Kui oled veidi närvis, sellest pole midagi. Vasta küsimustele ausalt, sest Sa ei taha, et Sind võetaks tööle vale mulje alusel. Küsi kindlasti ka ära oma küsimused, mis tulevad sellest Sinu jaoks oluliste kriteeriumide nimekirjast, mille tegid, kui hakkasid uut töökohta otsima. Küsi palga ja teiste töötingimuste kohta. Küsi, kas Sul hakkab olema mentor. See ei ole koht, kus olla häbelik – see Sind ei aita. Müü ennast. Mõtle juba enne läbi, mis on Sinu tugevused, ja õpi reklaamkõne pähe.

Ära osta põrsast kotis, vaid palu enne oma vastuse andmist kindlasti luba ka koolis tunde vaadelda ja õpetajatega vestelda. Kui koolijuhil pole midagi varjata, siis ta ei tohiks keelduda. Kasuta seda võimalust kohe põhjalikult, sest nii saad aru, kas see kool on Sinu jaoks. Kraami jälle välja see oluliste kriteeriumide nimekiri ja küsi nende kohta selle kooli töötajatelt. Mõtle ise samal ajal, kas Sa tahaksid nende inimestega koos töötada. Kas seal on mõnus tunne?

Vahel palutakse koolis õpetajaks kandideerides teha ka proovitund. See on väga hea, sest saad siis veel paremini aru, kuidas seal koolis asjad käivad. Lisaks saad letti lüüa kõik oma tugevused. Vali klass, kus tunned end enesekindlalt ja käi enne tunde vaatlemas ning õpetajaga vestlemas. Kindlasti püüa õpilastega juba enne tuttavaks saada, sest siis läheb tund juba palju mõnusamalt. Ja tee ikka uhke näidistund, kus on välk ja pauk, sest siin ei ole põhjust tagasihoidlik olla. Kui ka tunnis midagi pekki läheb, pole sellest midagi. Proovitunni juures on kõige-kõige olulisem see, kui hästi Sa seda pärast reflekteerid. Kui räägid ausalt, et vot see ei läinud nii, nagu planeerisid ja järgmine kord teeksid nii-ja-nii, siis ee koolijuhile meeldib (vähemalt mulle meeldiks), sest näitab, et oled õppimisvõimeline. Kindlasti küsi endale põhjalikku tagasisidet ja ära jää rahule vastusega, et oli hästi. See tagasiside annab Sulle infot, mida selles koolis väärtustatakse ja mille eest tunnustatakse või laidetakse. Ja kui Su tunni vaatleja ei ole võimeline Sulle sisulist tagasisidet andma, siis on küll pahasti, sest ilmselt ta ei olnud mõttega kohal või pole varem üldse tunnivaatlusi teinud (näitab, et seal koolis on õpetajate tugisüsteem lahja).

Kui pärast kõike seda tuleb Sulle eitav vastus, siis pigista välja endale põhjalik tagasiside. See aitab Sul valmistuda edasi kandideerimiseks. Kui tuleb jaatav, siis ei saa siiski veel end lõdvaks lasta.

Tööleping

Sellest ma põhjalikult siin ei kirjuta, sest on nii suur teema, et väärib eraldi postitust. Pööra tähelepanu järgmistele asjadele:

  • Kas see on tööleping või hoopis töövõtu- või käsundusleping? Viimased üldjuhul õpetajale ei sobi.
  • Millal tööleping pihta hakkab? Kui 1. septembril, siis on pahasti, sest Sul ju reaalselt on vaja õppeaastaks ette valmistada.
  • Kui suur on töökoormus ja mis on selle sees? Töökoormus ei tohi olla suurem kui 1,0 ja täistöökoht tähendab tööaega 35 astronoomilist tundi nädalas. Kui palju on selle sees kontakttunde ja muud tegevust on tööandja ja -võtja vaheline kokkulepe. Sa ei pea leppima 24 kontakttunni, klassijuhatamise ja veel erinevate ülesannetega selle pärast, et “meil on nii alati olnud”.
  • Kus tööd tehakse? Kas pead viibima kindlasti tööajal koolis? Kui jah, siis mis kellaaegadel? Kas ka vaheaegadel?
  • Kuidas jaotub aasta peale puhkus? Õpetajate puhkus on 56 päeva aastas, aga seda võib jaotada erinevatel viisidel.
  • Kui suur on töötasu? Kas tuleb ka lisatasusid? Mille eest? Kas on ette näha, et töötasu tõuseb? Millal ja mille alusel?
  • Kui detailselt on lepingus kirjas tööülesanded? Kui need on väga ähmased, kas siis on kuskil eraldi ametijuhend? Kindlasti uuri see järgi, sest tihti on koolides õpetajatel lisaülesandeid, mida lepingus kirjas ei ole (korrapidaja, asendused jne).

Enne, kui alla kirjutad, loe lepingut väga hoolega ja tee sinna parandusettepanekuid. Kui vaja, küsi abi. Ära lase endale liiga teha.

Alustamine

Nonii, nüüd on see põnev hetk käes, kui formaalsused on tehtud, aga lahtisi otsi on veel ikka palju. Võta rahulikult aega, et kooli sisse elada. Kui Sul on mentor, siis saa temaga kiiresti väga lähedaseks. Kui ametlikult mentorit ei ole, siis vali endale ise üks (nt teine sama aine õpetaja) ja saa temaga sõbraks. Seikle koolimaja peal, loo uusi tutvusi ja punu endale mõnus pesa. Ole ka enda vastu hell – kõik ei tule uues kohas kohe välja. Tee selle üle heatahtlikku nalja ja pea meeles, et see aeg läheb varsti üle.

Mõnusat uut algust!

PS Ka Emili kool kasvab ikka ja ootame oma ridadesse uusi ägedaid kolleege. Vaata lähemalt siit: https://emilikool.ee/vabad-ametikohad.