Vana Hiina sajatus kõlab: “Elagu sa huvitaval ajal!”. Meiega on see kahtlemata nüüd juhtunud. Tunnen väga tihti, et tahaks paluda, et keegi peataks maakera, et ma saaksin maha minna. Või tahan sellest halvast pikast unenäost ärgata. Ei saa. Kestab edasi.
Mul on tunne, et põeme kõik koos posttraumaatilist stressi. Kõigepealt oli kaks aastat pandeemiat, kus olime igaüks üksi oma võitluses, leiutasime uuesti, kuidas tööd teha, õpetada, lapsi kasvatada, sporti teha jne. Taustaks oli surmahirm uue tundmatu viiruse ees. Enne, kui pandeemia ära lõppes, algas sõda meie maailmanurgas. Me siiamaani ei tea, kui suureks see kasvab ja mis on selle tagajärjed. Uus surmahirm. Lisaks majanduskriis ja ärgem unustagem, et ka kliimakriis ei ole vahepeal kuhugi kadunud. Ta lihtsalt ei mahu uudistesaatesse enam ära.
Teistest elualadest ma ei tea, aga hariduses näen, et kõik on väsinud. Juhid on väsinud sellest, et tegelesid kaks aastat meditsiinikriisi ohjamisega ja nüüd žonglöörivad kommunaalide hinna, ukrainakeelsete laste, õpetajate puuduse ning üleüldise rahuolematusega (kusjuures koroona pole kadunud). Õpetajad ja teised koolitöötajad on väsinud pidevast ümberõppest (distantsõpe ja muukeelsed lapsed klassis) ja suurest koormusest, mis tuleb puuduolevate õpetajate asendamisest. Paljud õpetajad on võtnud endale ka lisaülesandeid, et ots-otsaga kokku tulla. Ühesõnaga, väsimus ja surmahirm.
Ma näen suurt rahulolematust. Tahaks midagi muud. Tahaks suuremat palka ja vähem tööd (täiesti õigustatult!). Tahaks vahetada töökohta – äkki seal saab? Tahaks töörahu, kus lapsed õpivad ning kolleegid, lapsevanemad ja juhid toetavad, mitte ei too lauale pidevalt uusi probleeme. Täiesti mõistetav. Näengi koolirahva seas, et palju kergemini kui varem vahetatakse töökohta teise kooli või täiesti teise eluala vastu.
Tahaksin koolis olla päikesejänku, kes toob rõõmu igaühe päeva, kuulab ära ja teeb pai, pakub lahendusi ja annab ideid. Annan iga päev endast selleks parima, kuid need kriisid on ka mind üsna õhukeseks viilinud. Eks ka see peegeldub minu inimeste pealt tagasi.
Mida teha?
Olen küsinud juba kuid erinevatest suundadest, et mida siis nüüd teha. Mul on väga kahju sellest, et koolirahvas end halvasti tunneb ja ma tahaksin selle korda teha, aga ei oska. Loomulikult oleks tore, kui oleks palju raha, mis lahendaks probleemid, aga ei ole. Seega tuleb leida lahendus või leevendus, mis finantse ei küsi.
Kas aitaks see, kui pakkuda kooli poolt vaimset tervist turgutavaid teenuseid? Kas piirata erinevate muutuste hulka, et hoida stabiilsust? Kas korraldada ühisüritusi, et üksteist toetada?
Mida teha, et koolirahvas ei tunneks “ah jälle üks uus asi lisaks, jätke mind parem rahule ja laske tööd teha”-tunnet? Kust leida taas üles põnevus, õpihimu, töörõõm ja rahulolu?
mariakurisoo 
Lisa kommentaar