Miks on kaasav haridus ebaõnnestunud?

Olen kaasava hariduse tulihingeline pooldaja. Minu jaoks tähendab see seda, et IGA laps saab väga hea hariduse sõltumata tema elukohast, rahvusest, keelest, vanusest, füüsilistest ning vaimsetest omadusest. Väga hea haridus avab iga õpilase tugevused, huvid ja kire ning toetab tema arenguvajadusi. Väga hea haridus kasvatab igaühest hea inimese ja kodaniku, kes suudab teha valikuid, tunneb iseennast ning suhtleb lugupidavalt. Me suudame sellist haridust pakkuda, kui soovime. Jah, see on keeruline, aga mitte võimatu. Miks see meil siis üle kivide ja kändude läinud on?

Sest riiklik õppekava ei tunnista seda, et õpilased on erinevad. Praegune õppekava on one-size-fits-all lahendus, kus kõikidele õpilastele on seatud täpselt ühesugune latt, millest peavad kõik samas tempos ja tehnikaga üle hüppama. (Jah, on ka lihtsustatud, toimetuleku ja hooldusõppe õppekavad, kuid nende õppekavade õpilasi on kaduvväike osa ja ma nendel praegu ei peatu.) Tegelikult on kõik õpilased lõputult erinevad. Neil on erinev elukogemus, harjumused, hoiakud, väärtused, enesekohased tõekspidamised, huvid, püüdlused, tugevused, nõrkused ja võimekus. Õpilased, keda me harjumusest nimetame erivajadustega (HEV-) õpilasteks, on täiesti normaalsed lapsed, kelle aju on “Harju keskmisest” erinev, aga nendega ei ole midagi katki. Nad ei vaja parandamist. Neil on vaja õppida iseennast tundma samamoodi nagu teistel lastel.

Isegi, kui ütleme, et õpilasel on erivajadused mõeldes seda kõige soojemalt ja toetavamalt, peetakse seda negatiivseks sildiks. Olen näinud päris mitut peret, kes eitavad lapse lisatoe vajadust, et mitte jumala pärast seda nimetust külge saada. Neid lapsi, keda harjumusest kutsutakse HEV-õpilasteks, peetakse rumalateks, halvasti käituvateks ja lootusetusteks õpilasteks, keda on lihtsam eriklassi panna, kus nad ei sega teiste õppimist. Nii satuvad väikeklassi kokku väga erinevad õpilased, kes veetakse seal läbi põhikooli. Õpetajatel on tunne, et neil pole teadmisi-oskusi, jõudu ja aega neid õpetada. Erivajadustega õpilasi nähakse tihti kui probleemi, millest võiks kuidagi viisakalt lahti saada.

See, et inimesed on erinevad, on täiesti normaalne. Me õpime erineva tempo, innu ja võimekusega terve oma elu. See on normaalne! Mõni täiskasvanu on rahutu hing ja tahaks pidevalt riskida või leevendab oma energiaülejääki rohke spordiga. Täiskasvanud on õppinud oma eripäradega arvestama, neid loodetavasti aktsepteerinud ja oskavad ennast teostada täpselt nii, nagu nende süda kutsub. Või vähemalt nii võiks olla. Kahjuks iga inimene seda ei oska ja see on meie koolide tegemata töö.

Nii et praegune (ja ka eelmised) õppekavad on koostatud “keskmisele” õpilasele, kes omandades kõik õppekava 1492 õpitulemust saab hindeks “Hea”. Minul seostuvad sellega järgmised küsimused:

  • Kui õpilane omandab õpitulemuse, siis kui kaua see peaks talle selge olema – kas ta peaks suutma seda sooritust korrata elu lõpuni, aasta pärast, nädala pärast? Kellel on koolis käivad lapsed, teab, et varem või hiljem juhtub see, et lapse kodustest ülesannetest enam jõud üle ei käi. Nii et see omandatus on ajutine.
  • Kui õpitulemus on sõnastatud hindele “Hea”, siis milline on “Rahuldav” või “Väga hea”? Teame, et erinevate õpetajate ja koolide hinded võivad olla täiesti erineva sisuga.
  • Mis saab, kui õpilane ei omanda õpitulemust? Näiteks “kirjeldab jõe ja järve elukooslust, nimetab jõgede ja järvede tüüpilisemaid liike” (loodusõpetus, 6. klass). Noh, saab kontrolltöös selle eest “kahe”. Tunnistusele veab veerandi “kolme” välja. Ja siis? Mis siis juhtub? Kas Sina, hea lugeja, oskad kirjeldada jõe ja järve elukooslust? Ja mis siis saab, kui ei oska? (Muide, see näide on üsna leebe. Kui see tundus lihtne, võta näiteks ajaloo, muusika või füüsika ainekava lahti.)
  • Kui õpilane ei omanda õpitulemust, siis kas see on õpetaja, lapsevanema või õpilase tegemata töö? Kes ja kuidas peaks pingutama, et see korda saada? Tavaliselt näeb see välja nii, et õpilane tuleb järgi vastama, aga kui kontrolltöö kokku oli “kolm”, siis pole vaja ka seda teha. Lihtsalt jääbki nii. Aga kui oli “kaks”, kas õpetaja pakub siis veel juhendamist? Või õpilane peab ise pusima?
  • Mis siis saab, kui osa õpilasi omandab ja osa ei omanda õpitulemust? See on tegelikult igapäevane olukord klassis. Igati loomulik ju, et kui õpirühmas on mitukümmend õpilast, siis osa teadis juba enne, osa sai selgeks ja osa ei saanud. Sellel viimasel pundil võib hakata õpilünk kärisema. Mis siis teha?
  • Kust paistab välja, kui palju pidi õpilane pingutama, et õpitulemust omandada? Kui näeme seda, millised õpistrateegiaid ta kasutas? Kust näeme tema eneseületust või arengut?

On väga efektiivne õpetada 24 õpilast korraga rahalises mõttes. Õpetaja õpetab tervele klassitäiele lastele sama asja, samal meetodil, samas tempos ja samade ootustega. Asjalikumad õpetajad individualiseerivad ja diferentseerivad, sest nad on märganud, et õpilased on erinevad ja vajavad erinevat lähenemist. Samal ajal tekib tunne, et peaks veel paremini ja rohkem personaliseerima, aga ei suuda, sest selleks pole aega ja jõudu. Nii et see efektiivsus tuleb õpetajate stressi ja osa õpilaste edasijõudmatuse hinnaga. Selle pärast kaasav haridus praegusel kujul ei tööta – õppekava tasandil teeme ikka nägu, et kõik õpilased on ühesugused.

Võib-olla mõni hea lugeja mõttes vaidleb minuga, et saab küll erisusi teha. See on tõsi. Saab. Individualiseerida ja diferentseerida saab ning seda ka paljud tublid õpetajad teevad. See on väga suur töö, aga see on õpetaja töö. Nii peabki. Abi saavad pakkuda koolis tugispetsialistid, aga siis tekib kohe küsimus, et mis ajal nad seda teevad. Lisatunde õpilasele juurde panna ei saa, sest siis läheb õpilase päev veel pikemaks. Kui see laps tunnist ära võtta, peab ta tunnis tehtava hiljem järgi tegema ja jälle tekib lisatöö. Kui tugispetsialist on temaga koos tunnis, siis ta teeb sama asja, mida teisedki. Mõnel juhul sellest piisab, aga mitte alati. Koolivälise nõustamiskomisjoni otsusega (selleks peab pere paraja kadalipu läbima, mida mõned üldse teha ei taha) võib õpitulemusi vähendada, aineid ära jääta vmt. Seda lubatakse väga pika hambaga. Põhikooli riiklik õppekava on kõigile ühtmoodi täitmiseks. Erisuste kauplemine on vaevaline ja seetõttu jääb tihti hiljaks ning väheseks. Seega selleks, et süsteemi sisse erandid ära mahutada, on ehitatud kõvale üks väga kulukas ja keeruline lisasüsteem, mis süsteemi puudusi tegelikult ei kõrvalda.

Mida ma arvan, et me peaksime (teisiti) tegema:

  1. Juba lasteaiast peale rõhutama, et inimesed on erinevad ja see on normaalne ning tore.
  2. Maast madalast aitama lapsel aru saada, kes ta on, mis talle meeldib/ei meeldi, laskma tal katsetada ja omas tempos ennast ja maailma avastada.
  3. Koolis peab peamine rõhk olema sellel, mida riiklik õppekava nimetab üldpädevusteks: enesemäärtluspädevus, õpipädevus, suhtluspädevus, väärtuspädevus jt selleks, et erinevused on lahedad, iga inimene on väärtuslik ning õpivõimeline. Koolis õpime isenneast ja teisi austama, suhtlema, koostööd tegema ning – mis peamine – õppima!
  4. Muutma õppekava ja õppekorralduse koolis palju paindlikumaks, et lapsed saaksid õppida omas tempos ja mingil määral ka huvide järgi. Loomulikult tuleb omandada baasteadmised, et maailmast aru saada ja oma eluga toime tulla. Pikalt sellest praegu ei kirjuta, sest pakkusin oma mõtted välja juba SIIN.
  5. Klassid tuleb teha väiksemaks, et eripärasid oleks võimalik märgata ja nendele kohast keskkonda pakkuda.
  6. Õpetajate ettevalmistuses ja täiendkoolituses tuleb oluliselt suurendada eripedagoogika osa. Minu kogemus ütleb, et see, mis sobib “erivajadusega” õpilasele, sobib üldjuhul ka teistele.

Kokkuvõtteks. Mina usun, et meil on vaja ehitada selline haridussüsteem, mis eeldab, et õpilased on erinevad, ja loob võimalused igale õpilasele edasi jõudmiseks tema enda võimekuse, huvide, eesmärkide järgi. Usun, et see on võimalik, aga selleks peame uuesti otsast peale hakkama, mitte remontima olemasolevat. Kuna praegune õppekava on rajatud vananenud uskumusele, et enamus õpilasi on ühesugused, siis see ei hakka iga õpilase heaks tööle ka siis, kui seda veidi putitada.

One Comment to “Miks on kaasav haridus ebaõnnestunud?”

  1. Mulle tundub ka, et suund võiks olla väiksema arvuga klassidele, ainekesksuselt üldpädevustele, isiklikule arengule, iseõppimisele, enesetundmisele, eneseabile. Riiklik õppekava vajaks tõesti täielikku “uuestisündi”, aga sama vajaks ka õpetajad, kes on harjumuspärases lähenemises kinni või ei oska lihtsalt teisiti. Õpetaja uuestisünd tundub isegi keerulisem, sest kõik, mis liigub ülevalt alla uue ideoloogia või uuendusena, ei teostu ehk sama loomulikult kui siis, kui see sünnib sisemisest äratundmisest. Minule mõjub äratajana teadmine noorte ja laste vaimsest tervisest, aga see tuleb sellest, et see on mulle endale aktuaalne.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: