Mul on hea meel selle üle, et kriis üldhariduses on arutelulauale toonud õpetajate töö sisu ja tasu. Ministeeriumis käib koos töörühm, kes tegeleb karjäärimudeli üle arutamisega, kuhu kuuluvad valdkonda hästi tundvad eksperdid (hea lugeja juhtis mu tähelepanu sellele, et seal pole mitte erinevate organisatsioonide esindajad, vaid eksperdid, kes esindavad iseennast – aitäh selle paranduse eest!) ja lootus on, et olukord, kus õpetajatel puudub karjääriväljavaade, leiab lahenduse.
Kuna teema on minu jaoks väga oluline, tahan ka sõna sekka öelda. Eelmisel nädalal said meie kooli õpetajad tagasisidestada mõtteid, mis jõudsid meieni Tallinna Haridustöötajate Liidult. Eile jõudis tänu heale lugejale minuni ministeeriumi vastav dokument. Kuuldavasti (artikkel on siin) tunnevad õpetajad, et neid ei ole kuulda võetud ja ministeerium on juba enne laua taha istumist otsuse ära teinud.
THL saatis kolm dokumenti: “Õpetajate tööülesanded, lisatööd”, “Õpetajate karjäärimudel HTMile” ja “Klassijuhataja töö sisu ja ülesanded”. Ma ei tea nende dokumentide sünnist midagi. Eeldan, et need on samad, millega haridustöötajate liit läks ministeeriumiga laua taha. Ministeeriumil on vastav dokument pealkirjaga “Õpetaja karjäärimudel”. Kusjuures need ei ole üldsegi nii erinevad. Peamine erinevus on see, et THL pöörab eraldi tähelepanu klassijuhataja rollile ja nipet-näpet veel, millest kirjutan allpool.
Ministeerium sõnastab, et muutusevajaduse on tinginud see, et:
- kvalifikatsioonita õpetajate osakaal on kõrge ja tõuseb ning seetõttu kannatab õppe kvaliteet,
- kvalifitseeritud ja kogenud õpetajad lahkuvad töölt,
- 2013. aastal ellu kutsutud õpetaja töö- ja palgakorralduse muudatused ei ole tegelikkuses rakendunud (st kaotati atesteerimine, kõigil põhimõtteliselt sama palk, üldtööaeg 35 tundi nädalas),
- puudub õpetaja karjäärimudel,
- ainetundide arvu järgi õpetajate ametikohtade kavandamine on viinud õpetaja suure ülekoormuseni.
Eestpoolt lugedes 3. ja 5. punkti kurjajuur on see, et riigilt tuleb õpetaja palgaraha ikkagi arvestusega, et üks õpetaja annab 21 kontakttundi. Koolijuhid kasutavad siis ka seda sama arvestust edasi. See on viinud selleni, et “üldtööaeg 35 tundi nädalas” ei maksa midagi, sest raha liigub ikkagi kontakttundide järgi.
Õpetaja tööülesanded
THLi mõttepaberis on õpetajate tööülesanded jagatud neljaks: (1) õpetaja tööülesanded, juhul kui õpetaja töötab ühel ametikohal (35 tundi nädalas), selle eest töötasu õpetaja alampalk, (2) õpetajate täiendavad tööülesanded, mis peaksid mahtuma lisaks eelnevale 35-tunnise töönädala sisse, (3) ülesanded (lisatööd), mille eest osades koolides õpetajatele täiendavalt makstakse ja (4) tööd, mille eest saab õpetaja täiendavalt lisa teenida hariduse valdkonnas. Tundub, et on püütud kirja panna absoluutselt kõik õpetaja võimalikud tegemised (nt teatrikülastused) ja neid struktureerida tasustamise vaates. Samas, teater on, aga kino mitte?
Mulle täiesti vastukarva on see, et esimese alajaotise all on eraldi lõik, mis algab nii: “Kaasava hariduse osa, mille puhul on eeldus, et seda tehakse (ajaliselt tegelikkuses ei mahu)” ja järgneb loetelu tegevustest. Mulle ei mahu pähe, kuidas on võimalik iga õppija erisustega arvestamist eraldada või seda mitte teha. Siit kumab läbi vananenud arusaam, et teistest erinevad õppijad tuleb saata teistesse koolidesse ja “tavalisesse” koolidesse jäägu “normaalsed” õpilased. Sellised õpetajad õpetavad oma ainet, mitte õpilasi. Sellises maailmas õpilased, kes ei saa hakkama, jäävad lihtsalt maha ja ühel hetkel kaovad radarilt täiesti ära (langevad haridussüsteemist välja). Meid on liiga vähe, et lasta sel juhtuda. Iga õppija toetamine õppeprotsessis ja neile sobiva keskkonna loomine on iga õpetaja töö. Kui selleks on praegu aega liiga vähe, tuleb see leida, mitte see lootusetu teemana välja jätta.
Kõikide õpetaja tööülesannete loetlemine oli kahtlemata huvitav mõtteprotsess, aga ma ei mõista, mis on selle eesmärk, ja kahtlane on, kas ikka absoluutselt kõik sai kirja (teatrikülastused on õpetaja ülesanne, aga kino mitte?). Toon võrdluse korraks “tavalise” töökohaga. Kui sõlmitakse tööleping, siis lepitakse kokku töökoormuses ja tööülesannetes. Töökoormus ei tohi olla suurem kui 1,0 (töölepingu seadus ei luba) ja ületunnitöö on samuti üsna konkreetselt reguleeritud (see saab olla hooajaline, mitte pidev). Lisatasud on tavaliselt ajutised. Kui mingi lisaülesanne muutub alaliseks, tuleb see arvestada põhipalga sisse (tõsta palka ja/või arvata senistest tööülesannetest midagi välja). Tööülesanded on kokku lepitud lepingus või ametijuhendis. Tavaliselt on need seal kirjas pigem üldsõnaliselt. Kui töökoormus kasvab liiga suureks, tuleb võtta see otsese juhiga jutuks, kelle ülesanne on silma peal hoida sellel, et töövõtja oma tööülesannetega hakkama saaks. Tuleb läbi rääkida, mis jääb tegemata või kuidas töö ringi korraldada nii, et vajalik saaks tehtud ja töötaja oleks hoitud. Kui tööd on pidevalt rohkem, kui kokku lepitud tööaja sisse mahub, siis tuleb kokkulepet uuendada ja midagi ringi teha. Selle eest hoolitsemine on tööandja ülesanne.
Koolides on aga juhtunud see, et õpetajatel on kogu aeg tööd rohkem, kui tööaja sisse mahub. Sellel on mitu põhjust:
- töökäsi on puudu, aga õpetamistöö tuleb ära teha – nii juhtubki, et õpetaja on 28 ainetundi nädalas, sest muidu jääb osa tunde lihtsalt andmata,
- tubli inimene saab ikka ülesandeid juurde – kes kord on tõestanud end suutliku töötajana, saab usaldusväärse inimesena tööd juurde ja nii koormatakse parimad tegijad üle,
- õpetaja soovib teha lisatööd, et saada rohkem palka, ja vahel võtab endale kanda rohkem, kui jõuab,
- alustav õpetaja võetakse tööle samadel tingimustel kui “vana kala”, aga on ilmselge, et tal kulub kõigele palju rohkem aega kui kogenud kolleegil ja nii ta põleb läbi,
- oleme harjunud sellega, et 22 on hea taks, aga tegelikult on igasuguseid ainetunnist väljapoole jäävaid ülesandeid nii palju juurde tulnud, et tegelikult on mõõt juba ammu täis,
- õpetajad on suure südamega inimesed, kes pingutavad iga õpilase nimel märkamata, et enda või oma lähedaste heaolu kannatab,
- õpetajad vahel ei julge oma ülemusega (enamasti koolijuht) seda juttu ette võtta, kas seepärast, et suhe on halb ja usaldust ei ole, või vastupidi teatakse, et nagunii pole raha ega töökäsi, et olukorda parandada (kuidas palgaläbirääkimisi pidada, loe siit!),
- koolijuhil pole ressursse (voli, julgust, teadmisi ja/või raha), et koolisisest ülesannete jaotust ringi teha.
Kui loetleme kõik õpetajate tööülesanded üles (kas või töölepingus/ametijuhendis ja paneme igaühele minutid/tunnid nädalas järele), siis see neid kitsaskohti ei lahenda. Selleks on vaja teha palju põhimõttelisemaid muudatusi ning suurenda süsteemisisest usaldust. Tunnistan ausalt, ma ei tea, kuidas seda viimast teha, sest ma ei tea, kuhu see usaldus kadunud on (halb juhtimine?).
(Ministeeriumi vastavas dokumendis on õpetajate tööülesannete loetelu lühem ja struktureeritud järgmiselt: (1) õppetöö ja õppetööalane korraldus- ja arendustegevus, (2) osalemine kooli juhtimises ja organisatsiooni arengus, (3) enesetäiendamine ja (4) ühiskondlik tegevus. Tuge vajavate õpilastega tegelemine on ära mainitud, aga klassijuhatamine mitte. Loetelu lõppeb meeldetuletusega, et “õpetaja koormuse jaotus põhiülesannete vahel lepitakse kokku töötaja ja tööandja vahel”.)
Karjäärimudel
THL i dokumendis, mis käsitleb õpetaja karjäärimudelit, on välja toodud viis programmilist punkti: (1) klassijuhataja töötasu alamäär ja selle seotus õpilaste arvuga klassis, (2) 20%-line töötasu diferentseerimisfond, (3) kontakttundide vähendamine, (4) staažitasu sisse toomine ja (5) õpetajate neljaastmeline karjääri- ja palgamudel.
HTMi dokumendis on ära toodud karjääriastmete kirjeldused, miinimumnõuded ning võimalikud karjääriteed. Mõlemas on õpetaja karjääriastmeid ikka neli, mis on hirmsasti selle mudeli moodi, mis kehtis enne 2013. aastat. HTM ei ole keskendunud nii palju tegevustele, mis tuleb teha selleks, et mingi aste saada, vaid pigem sellele, mida vastava “auastme” omanik koolis teeb. THL on lähenenud vastupidiselt. Mõlemad seovad karjääriastme ka palgaastmega, aga THL on veidi heldem kui HTM. Ministeeriumi dokumendis meeldib mulle see, et palgakorralduses kokku leppimise vastutus pannake koolijuhile ja kooli vastavale meeskonnale.
Mitme punktiga olen sisuliselt nõus, aga mul on kurb meel kahe tõiga üle THLi mõttepaberis:
- me jagame õpetaja töö juppideks, kusjuures iga jupi eest tuleb eraldi tasu (nt klassijuhatajatöö on eraldi tükk),
- tagasipöördumine süsteemi juurde, mis väärtustab õpetaja tegevusi väljaspool tunde ja klassiruumi (sama mudel, mis kehtis rohkem kui kümme aastat tagasi).
Minu tahaks, et oleks nii, et õpetajal on kokkulepe oma juhiga, mis on tema tööülesannete sees 1,0 koormuse juures (ja see ei kasva nagu pärmi peal) ning see ei koosne hulgast eraldi juppidest, mis tegelikult on kõik püsivad ja peaks olema põhipalga sees. Praegu see enamasti ei ole nii ülal loetletud põhjustel. Seda aitaks ennetada suurem põhipalk, väiksem “baaskoormus” (see ei ole kuidagi ametlik mõiste, aga sellena mõistetakse ainetundide hulka ikka veel) ja suurem diferentseerimisfond. Vajadus diferentseerimisfondi suurendada tuleb sellest, et õpetajate põhipalka arvestatakse riigi tasandil ainetundide hulga järgi, aga see on siiski väiksem osa õpetaja kõikidest ülesannetest.
Õpetajate palka saaks diferentseerida mitut moodi:
- töö mahu järgi, näiteks rohkem palka saavad õpetajad, kellel on rohkem (siin on oht, et tekib ebavõrdsus, mis sõltub kooli asukohast, ning viib selleni, et õpetajad töötavad mitmes koolis, mis Excelis paistab ilus, aga päris elus ei ole hea ei õpetajale endale ega õpilastele):
- ainetunde,
- erinevaid klasse (kui paralleele on vähem, on koormus tundide ette valmistamisel suurem),
- õpilasi,
- erivajadusega õpilasi;
- töö kvaliteedi järgi (see on keeruline üleriiklikul tasandil, sest erinevates koolides/klassides/õpilaste jaoks tähendab see erinevaid asju, aga siin saab kasutada mõningaid proxy’sid), näiteks rohkem palka saavad need õpetajaid:
- kellel on kõrgem kutsestandardi tase,
- kes on pikemalt õpetajana töötanud (suurema kogemustepagasiga käivad tõenäoliselt kaasas ka sügavamad ja laiemad teadmised-oskused),
- kellel on paremad õppetöö tulemused (siin tuleb koolis sees välja mõelda, mida see tähendab, sest ainult tasemetööde või eksamite tulemustest ei piisa ning hinded on ebausaldusväärsed),
- kelle õpilased on rahulolevamad ja annavad paremat tagasisidet (seda tuleb uurida väga hästi ja ettevaatlikult, sest õpilased ei pruugi ära tajuda seda, kui nad õpivad);
- muude näitajate järgi, mis ei iseloomusta koormust ega tulemusi (minu arvates on see ebavõrdne kohtlemine ja mulle see ei meeldiks, v.a positiivne diskrimineerimine nõrgemate kasuks), näiteks rohkem palka saavad:
- teatud piirkonnas töötavad õpetajad (praegu on see nii Ida-Virus eesti keelt oskavate õpetajatega), aga mina ei jaotaks seda keele järgi (kuigi mõistan, miks praegu nii on), vaid piirkonna õpitulemuste järgi – nt kus on madalamad tulemused, seal on õpetajate palk kõrgem, et meelitada sinna tugevamaid pedagooge,
- teatud ainete õpetajad, näiteks
- matemaatika, loodusteaduste või informaatika õpetajad, sest nende kompetentsid on turul kallimad,
- eesti keele õpetajad, kellel on rohkem suuri ja mahukaid töid parandada,
- eksamiainete õpetajad, sest nende vastutus on suurem.
Mina eelistaks nende variantide juures kvaliteeti ja tulemuslikkust, aga mõistan, et see on tõepoolest päris keeruline. Tundub, et meie haridussüsteemis on usaldust väga vähe ja tahetakse hästi konkreetseid ja selgeid struktuure riiklikul tasandil ja seepärast minnakse väga kergesti mõõdetavate ja tõendatavate mõõdikute teed (nt tagumiktunnid koolitustel, huviringide juhendamine jmt).
Minu ettepanek oleks see, et riiklikul tasandil suurendatakse oluliselt õpetajate palgaraha baasosa, seotakse see päriselt ka lahti kontakttundide arvust ja suurendatakse ka diferentseerimisfondi selleks, et õpetajatel endil kaoks vajadus lisaülesandeid võtta ja saaks keskenduda rohkem oma põhitööle. Diferentseerimisfondi saaks kasutada koolis sees otsustamiseks, kuidas julgustada alustavaid õpetajaid kooli tulema (nt väiksem tunnikoormus ja mentori tugi), seniseid jätkama (nt märgatakse väga häid töötulemusi ja pakutakse sisulisi karjäärivõimalusi) ja “vanu kalu” jääma (nt ainetunde on nõks vähem, aga see-eest on metoodilist tööd ja kolleegide toetamist). Koolide autonoomiast räägitakse palju. See annaks võimaluse ka sellele sisu anda.
mariakurisoo 
Lisa kommentaar