Archive for juuli, 2022

  |  
27. juuli 2022

Õpetaja, valmistu palgaläbirääkimisteks

Igavesest ajast igavesti on liiga vähe nelja asja: infot, raha, aega ja armastust (aka tähelepanu, tunnustus). Kuna inimese loomuses on tahta alati rohkem, kui tal on, siis tundub alati ka nendest puudu jäävat. Küsimus ei ole raha, aja ja armastuse piisavuses, vaid nende targas juhtimises (teadlik valikute tegemine) ja aktsepteerimises, et praegu on nii.

Samas ei tähenda see seda, et töövõtja ei võiks raha, aega ja armastust juurde küsida. Täna kirjutan palgaläbirääkimiste pidamisest. Kuna õppeaasta on algamas ja varsti algab enamikes koolides ka uue eelarve planeerimine, siis on mõistlik praegu valmistuda.

Kust tuleb õpetaja töötasu?

Haridus- ja teadusministeerium maksab kooli pidajale (enamus Eesti koole on munitsipaalkoolid, st kooli pidaja on kohalik omavalitsus) haridustoetust (PGS § 82 lg 3). See sõltub õpilaste arvust ja muudest asjaoludest, aga laias laastus on nii, et mida suurem KOV, seda suurem haridustoetus. Haridustoetusest omakorda kõige suurem osa on õpetajate tööjõukulud (töötasu + maksud). Õpetaja palga alammäär on praegu 1412 eurot (st kui Sa töötad täiskohaga õpetajana, siis Sinu töötasu ei tohi sellest väiksem olla). Sellele lisaks maksab HTM 17% juurde, millega saab töötasu diferentseerida. HTMi arvutuste kohaselt on täiskohaga õpetaja keskmine arvestuslik töötasu 1653 eurot kuus (pean tunnistama, et ma ei tea, kust see number tuleb. Kui hea lugeja teab, palun anna märku). Kuulu järgi arvestab HTM õpetaja töötasu nii, et täiskohaga õpetajal on 21 tundi nädalas ja klassis on 15 õpilast. (Täpne valem on saladus, nii et see siin on põhimõtteliselt kuulujutt.)

Sellele lisaks maksavad mõned kohalikud omavalitsused (eriti Tallinna ümbruses) õpetajate palgale juurde. Mõnel munitsipaalkoolil on võimalik teenida omatulusid ja see annab võimaluse juurde maksta. Erakoolid saavad palku kergitada õppemaksust (millel on aga väga jäik lagi ja arvestades erakoolide muid kulusid, mida munitsipaalkoolidel ei ole, siis ei ole erakoolid sugugi paremas finantsolukorras kui teised koolid).

Igasuguste keskmiste juures tuleb arvestada seda, et me ei tea, milline on õpetaja koormus selle palga juures. Kuna praegu on väga palju pedagooge puudu, aga tunnid on vaja ära anda, siis võib mõnel õpetajal olla küll ilus töötasu, aga sealjuures ka kosmiline tunnikoormus.

Kuidas palgaläbirääkimisteks valmistuda?

Kui Sa arvad, et Sinu töötasu võiks olla suurem, kui ta praegu on, tasub see teema üles võtta. Küsija suu pihta ei lööda, nii et proovida tuleb ikka. Mõtle järgmistele küsimustele.

  • Kust tulevad Sinu kooli tulud ja kes otsustab, kuidas neid kulutatakse (kes teeb kooli eelarve)? Kui õpetajate töötasu otsustatakse KOVi tasandil, siis on lugu veidi keerulisem, sest siis lihtsalt koolijuhiga vestlustest ei pruugi piisata, aga temast tuleb alustada ikka.
  • Millal algab kooli eelarveaasta ja millal on õige hetk sõna sekka öelda? Tavaliselt algab kooli eelarveaasta jaanuaris ja järgmise aasta kulusid planeeritakse sügisel. Mida varem enda soovist märku annad, seda parem.
  • Milline on kooli eelarve koostamise protsess? Kas see sünnib kabinetivaikuses või saab koolipere kaasa rääkida? Kui Sinu koolis eelarve koostamisse kedagi peale juhtkonna ei kaasata, siis on kaks võimalust edasi minna. Kas seda tava muuta või pidada ainult enda palgaläbirääkimisi.
  • Milline on õpetajate töötasu naaberkoolides? Kui Sa töötad munitsipaalkoolis, siis on tõenäoline, et töötasu on igal pool sama. Aga samas ei pruugi olla – uuri välja! Mõnes koolis on leidlik juht, kes on mõelnud välja viisi, kuidas õpetajatele kõrgemat palka maksta. Palgaandmeid näed siit:
  • Kas Sinu koolis on palgaandmed avalikud? Kui ei, palju teised palka saavad? Mõni ei taha sellest rääkida, aga samas pole raha mingi häbiasi. Sellest tasub rääkida.
  • Kas koolis on selge, avalik ja kokkuleppeline palgakorraldus? Kui kuskil paberil on palgaastmed või muu jäik loogika, mille alusel palk kujuneb, siis tuleb arvestada sellega, et juhil on vähem loomingulist vabadust. Aga samas ei tähenda see, et Su palganumber on kivisse raiutud ja see kokkuleppeline palgakorraldus ei ole ka kindlasti ilmvõimatu muuta.
  • Mis on Sinu eelis praegu? Kui alles kandideerid tööle, siis oled juhi jaoks tundmatu suurus, aga samas kui oled ainus (korralik) kandidaat, siis saad küsida küll. Kui juba töötad selles koolis, saad seda ära kasutada (vaata järgmist punkti).
  • Kui väärtuslik töötaja Sa oled? See küsimus ei pruugi klappida Sinu tagasihoidliku loomuga, aga kui tahad palka juurde saada, tuleb tagasihoidlikkus koju jätta. Mõtle, kui kaua Sa oled selles koolis töötanud ja kust paistab välja, kui tugevalt Sa kooli väärtuseid ja põhimõtteid kannad. Mida väärtuslikku Sa oled õppinud ja oskad? Millega oled teistele kooli töötajatele eeskujuks? Mida suudad veel teha, mida praegu ei tee? Tutvu kooli arengukavaga, et end veel paremini “müüa”. Mõtle järgmiste kriteeriumide peale.
    • Kvalifikatsioon: kaua ja mida oled õppinud ja mis väärtuslikud paberid Sul on. Näiteks, kui oled “paberitega” keemiaõpetaja, kellel on veel lisaerialaks digipedagoogika ja füüsika, mida kõike saad oma tundides kokku lõimida, on see Sinu väga suur tugevus ja teist sellist õpetajat on väga raske leida. Vahel võivad kasuks tulla ka pedagoogikasse mitte puutuvad õpingud (nt oled õppinud raamatupidamist ja saad neid teadmisi-oskusi kuidagi tööl rakendada).
    • Töökogemus: kaua ja mis töökohal oled töötanud. Mida pikema tööstaažiga oled, seda rohkem on sul kasulike teadmisi, oskusi ja kogemust. Samas, kui lõpetasid just või hiljuti ülikooli (või läbisid täiendkoolituse), oled õppinud uusi ja põnevaid metoodikaid ning tead, mida teaduse viimasel sõnal on öelda aju toimimise kohta. Kui oled töötanud pikalt samas koolis, tead täpselt, kuidas teil seal asjad käivad ja oleksid ilmselt hea mentor uuele kolleegile.
    • Suhete ja töö kvaliteet: Sinu kolleegide, lastevanemate ja õpilaste tagasiside on väga hea. Sinu tundidest ei taheta puududa, lapsevanemad kiidavad ning kolleegid tahavad Sinuga koostööd teha.
    • Töö tulemuslikkus: Sinu õpilaste hinded, eksamitulemused, olümpiaadide tulemused jmt on korras või lausa väga head. Õpilastel, kellel võib-olla teistes tundides on raskusi (erivajadustega õpilased), saavad Sinu aines hästi hakkama, sest oskad ja võtad aega, et neid toetada.
    • Valmisolek õppida: Sa oled valmis veel õppima (nt mõne lisaeriala omandama), et oma tööd veel paremini teha.
    • Valmisolek lisavastutust võtta: Sa suudad ja tahad veel midagi kasulikku teha, mida Sa praegu ei tee (nt ainesektsiooni juhtimine, õpiabi pakkumine vmt).
    • Motivatsioon: kannad tugevalt kooli väärtuseid ja põhimõtteid ja seisad nende eest, kui need küsimärgi alla pannakse või neid rikutakse. Seisad kooli arendamise eest. Toetad kolleege ja innustad pingutama. Sind on koosolekutel kuulda ja näha – pakud ideid, lahendusi ja küsid olulisi küsimusi. Sinu jaoks on oluline kooli õppe- ja arengukava täitmine (too näiteid!).

Mida mitte teha palgaläbirääkimistel?

Esiteks, ära jäta neid pidamata, sest see tundub ebamugav. Kui Sulle pakutakse mingit töötasu, siis alati uuri, kuidas see on kujunenud ja kuidas see edaspidi muutuma hakkab. Küsi ikka rohkem – äkki saadki! Ja kui ei saa, oled vähemalt proovinud.

Ära MITTE KUNAGI ütle, et “ah, ma teeks seda ka tasuta”! Isegi siis, kui Sulle Su töö väga-väga meeldib, küsi selle eest väärilist tasu.

Ära küsi palka juurde, sest Sinu kulud on suurenenud. Tööandjal pole vahet, kus Sa elad või mis autoga sõidad. Praegu on inflatsioon pöörane ja praegu – ainult praegu! – võib seda teemat palgaläbirääkimistel mainida, aga see ei tohi kindlasti olla ainus argument.

Ära ähvarda ära minemisega. Võid viisakalt mainida, et naaberkoolis on sama töö tasu hoopis suurem (las juht uurib siis kolleegilt, kuidas see tal õnnestus), aga ära ähvarda. See murendab usaldust. Kui Sul on juba teine tööpakkumine laual, siis räägi sellest ausalt ja avatult.

Mida öelda, kui see vestlus käes on?

Mõtle läbi punktid, mis on ülal kirjas, ja pane enda argumendid kirja. Kirjutamine aitab mõtteid korrastada ja võtab veidi närvi ka vähemaks. Kui on ikka hirmus olla enne seda vestlust, harjuta sõbraga. On okei, kui uues olukorras end ebakindlalt tunned, aga tegelikult ei saa midagi hullu juhtuda. Kõige halvem variant on ilmselt see, et Sa ei saa palgatõusu, aga vähemalt oled proovinud.

Juhi võimalikud vastused Sinu soovile:

  • “Ma olen täiesti nõus, et palk võiks olla kõrgem, aga selleks ei ole raha.” Kui raha on pandud teise kohta, siis tõesti ei ole. Siin tasub uurida, kas on võimalik seda raha kuskilt leida. Samas on täiesti võimalik, et seda raha tõesti ei ole, sest kõik ülejäänud kulud on ka väga vajalikud. Siis võib hoopis uurida, kas on võimalik koolil tulusid suurendada.
  • “Minu arvates on Sinu palk (või õpetajate palk üldiselt) niigi kõrge ja seda ei ole vaja tõsta.” See argument võib tunduda loogiline kohas, kus üldine keskmine sissetulek on väga madal. Samas, Sinu väärtuse kohta ei ütle midagi see, kui palju teised palka teenivad. Kui Sina arvad, et oled väärt kõrgemat palka, rõhuta oma tugevusi.
  • “Ma ei saa tõsta Sinu palka kõrgemaks kui teistel.” Saab küll. Muidugi on võimalik, et KOVis või koolis on kokku lepitud selge palgakorraldus ja sellest mööda minna ei saa. Siis mõelge, kuidas ümber kujundada Sinu ametikohta või äkki saad omandada lisakvalifikatsiooni. Minu isiklik arvamus on see, et täpselt sama töö eest erinevatele inimestele erinevat palka maksta ei ole ilus. Kui aga üks neist soovib rohkem palka, siis saab ju mõelda, mida ta selleks rohkem teha võiks.
  • “Minu meelest teeb X palju paremat tööd kui sina ja ma ei tõsta sinu palka.” See on nõme vastus, aga pole võimatu. Eriti nõme on see siin, kui “parem” on koolijuhi arvamus, mitte kuidagi reaalselt mõõdetav suurus, mille olulisuses on varem kokku lepitud. Siin tasub uurida, et mille poolest on tema töö parem ja kui Sa ka paremini tööd teed, kas siis palk ikkagi tõuseb. Sellises vestluses on ilmselt oma tunnete vaos hoidmine kriitilise tähtsusega ja keeruline. Mina tunneksin karjuvat ebaõiglust igatahes.

Vesteldes jää kindlasti rahulikuks ja lahendusmeelseks. Kui emotsioonid üle pea keevad, sunni end rahulikult ja aeglaselt hingama. Kui vaja, ütle, et pead järele mõtlema ja võta aega kaaluda.

Kui vastus tuleb ikkagi eitav, küsi, millal võiks selle teema uuesti üles võtta ja kuidas sellele siis läheneda (nt kas on vaja palgakorralduse põhimõtteid muuta). Kui aga õnnestubki palka juurde saada, lepi kokku, millal tulevad paberid allkirjastamiseks.

Kui töötasu ei tõuse, siis ära anna päris alla. Võimalik on ka muid paremaid tingimusi saada, näiteks:

  • töö sisu kohandamine (nt siiani oli Sul 22 kontakttundi nädalas, aga nüüd on sama palgaga 20 või langeb Sul mõni lisakohustus ära),
  • tunniplaani Sinu soovide järgi kohandamine,
  • transpordikompensatsioon,
  • füüsilise töökeskkonna muutmine (nt siiani seiklesid mitme klassi vahel, aga nüüd saad oma klassi),
  • lisapuhkepäevad.

Üsna tavaline viis, kuidas sissetulekut suurendada, on tööd juurde võtta. Näiteks, kui Sul siiani oli 21 tundi nädalas, siis nüüd on 24. Lepingus on töökoormuseks siis ikka 1,0 (sest üle ühe see number minna ei tohi) ja töötunde 35 nädalas, aga reaalne koormus läheb sellest üle. Sa justkui lepiksid direktoriga kokku, et teed sama ajaga rohkem tööd. Oled selleks päriselt võimeline? Juhtuda võib see, et Sa jõuad vähem tähelepanu igale õpilasele pühendada. Või see, et tegelikult on Sul 50 töötundi nädalas. Kas Sa jaksad? Kas Sa tunned siis veel tööst rõõmu? Kas see palgatõus on siis seda väärt? Mõtle need küsimused läbi enne, kui alla kirjutad.

Arvesta sellega, et Sina võid ju kõike küsida, aga juhi vastutus on mõelda ka selle peale, kuidas Sinule tehtavad soodustused mõjutavad teisi (ja vahel ka Sind ennast). Näiteks, kui Sa kaupled välja transpordikompensatsiooni, siis tuleb ka seda teistele maksta (vähemalt minu arvates oleks nii ilus). Või kui Sinu täiskoormus (kontakttunnid) surutakse neljale tööpäevale, siis millal Sa koosolekutel osaleda jõuad. Lisaks tähendavad sellised soodustused kooli eelarvele ikkagi kulu.

Kokkuvõtteks

Õpetaja palk on keeruline teema, sest see raha tuleb maksumaksja taskust, aga selle vahel on (otsuseid teevad) veel kooli pidaja (tavaliselt KOV) ja kooli juht. Õpetajaid on väga palju ja seetõttu ka kõigi palga korraga tõstmine on väga suur kulu. Samas, kui Sina arvad, et Sinu töötasu võiks olla suurem, siis on Sinu ülesanne selle eest seista. Seda võib teha riigi tasandil (tegevus läbi Haridustöötajate liidu, Õpetajate liidu, poliitikas osalemine), KOVi tasandil (osalemine volikogu töös, eelarve koostamisel), kooli tasandil (palgakorralduse põhimõtete koostamisel) või isiklikul tasandil (palgaläbirääkimised üks-ühele). Kui Sul on tunne, et selles vallas on pahasti, siis kõige halvem, mis Sa teha saad, on mitte midagi teha. Ära jää ootama, et keegi teine seisaks Sinu väärilise töötasu eest. Tee seda ise.

Posted in Õpetamine, Juhtimine | Leave a Comment »

8. juuli 2022

Õpetaja kõige olulisem tööriist: kohalolu

Veedan praegu aega Narvas Noored Kooli linnalaagris, kus täiesti alustavad õpetajad harjutavad imeliste Narva õpilastega väga head õpetamist. Mul on au olla viie õpetaja mentor ja õpin neilt iga päev väga palju. Tunnen piiritut tänu.

Oma kooliajast mäletan õpetajaid, kes andsid tunde ja õpetasid oma ainet. Nad hakkasid tunni alguses oma lugulaulu laulma (tekst tuli perfokaartidelt) ja lõpus küsisid kedagi tahvli ette vastama. Õpilane pidi kuulama ja sama lugulaulu pärast originaalilähedaselt esitama. Õpetaja oli kuri, kui õpilane tegeles teise asjaga – see ju segab teda. Arusaadav. Aga erilist õppimist sellistes tundides ei toimu. Võib-olla jääb korraks meelde, aga pärast kontrolltööd tuleb teha ruumi järgmistele faktidele ja sügavat õppimist ei toimu.

Tänapäevased õpetajad õpetavad õpilasi. Nad kasutavad tundide planeerimisel teadmisi õpilaste kohta (nii õppimise ja motivatsiooni kohta üldiselt kui ka konkreetselt enda õpilaste kohta, nt mis on nende huvid, hobid, eelistused jne) ja püsivad pidevas suhtluses – sisukas ja edasiviiv tagasiside liigub mõlemas suunas. Nende eesmärk ei ole tund ära anda, vaid luua õpilase jaoks hea keskkond õppimiseks. See nõuab õpetajalt palju, sest ei saa “lindilt” rääkida, vaid tuleb õpilastega pidevalt suhelda. See on alguses raske ja ka pikalt tööl olnud õpetajate jaoks väsitav.

Kuidas näeb välja tund, kus õpetaja on “kohal”?

Lähme ühte tundi vaatama ja näeme, et õpetaja

  • suhtleb õpilastega. Ta räägib õpilastele silma vaadates, kõnetab neid nimepidi ja kuulab õpilase ära. Kui õpilane küsib midagi, siis õpetaja vastab ja püüab õpilase reaktsioonist aru saada, kas vastus oli ammendav. (Kui tegemist oli kõrvalise küsimuse või repliigiga, vastab soojalt, et räägime sellest vahetunnis.) Õpetaja suhtleb iga õpilasega. Keegi ei jää “pimenurka” või vaju edukalt laua alla, kui on vastamise hetk.
  • mõtleb sellele, kuidas õpilasi aidata, nt seinad on täis abimaterjale, juhised on väga selged, klassis on õpipaarid jne. Õpetaja ei pea kogu õpetamist ja juhendamist alati ise tegema.
  • on juht ja õpilased on aktiivsed tegutsejad. Nende ülesanne ei ole lihtsalt teha kuulamisliigutusi, vaid nad tegutsevad eesmärgistatult. See võib olla väga mürarikas ja pealtnäha segane, aga kui hoolega jälgida, saab kindlasti aru, mida lapsed teevad. Ja nad kõik tegutsevad. Kui keegi jääb hätta, siis õpetaja märkab ning aitab.
  • reageerib tunnis toimuvale. Tal on justkui silmad selja taga, st ta teab, mida iga õpilane teeb ja kui keegi ka täiesti vaikselt millegi kõrvalisega tegeleb, siis ta juhib õpilase tähelepanu tagasi. Kui õpilase käitumine segab tema enda või teiste õppimist, õpetaja sekkub kohe.
  • on nagu korraga igal pool. Ta liigub klassis ringi, et igaühega rääkida ja abiks olla, vajadusel ette näidata ning koos teha.
  • tunnustab iga õpilast. Iga õpilane saab õpetajalt hea sõna või mitu, sooja pilgu ja naeratuse. Kui õpilane saab midagi paremini teha, siis ka see tagasiside tuleb soojalt ja toetavalt. Kui õpetajal on vaja konkreetselt häiriv tegevus lõpetada, siis sellele järgneb sõbralik naeratus, kui häiriv tegevus on lõppenud.
  • teab, mida iga õpilane on õppinud, teab ja oskab. Ta on jälginud õpilaste tegutsemist ja küsimusi ning vastuseid tunnis ning omab head ülevaadet, kuidas igal õpilasel läheb ning kuivõrd ta tunni eesmärgid saavutas.

Kuidas seda teha?

Alguses nõuab nii proaktiivselt kohal olemine palju harjutamist ja suurt pingutust. Õpetajal on tunnis vaja teha sadu kui mitte tuhandeid otsuseid ja enne, kui need muutuvad alateadlikuks ja kiireks, nõuab nende tegemine teadlikku pingutust. Selleks on vaja lihtsalt palju sihikindlalt harjutada. Et tunnis täiesti kohal olla on vaja järgmist.

  • Õpetajal on väga korralik plaan nii pikas (õppeaasta) kui ka lühikeses (tund) plaanis. Plaani tegemine aitab õppeprotsessi läbi mõelda, eesmärgipärasemaks ja sujuvamaks teha. Kui on hea plaan, on hea seda ka ringi teha.
  • Iga tund ja tegevus on selgelt eesmärgistatud ning igas tunnis tehtav viib suuremate eesmärkide saavutamiseni.
  • Tunnis tehtav on selline, kus õpilane on aktiivne tegutseja. Õpetaja on läbi mõelnud, mida iga õpilane igal tunni hetkel TEEB (kuulamine ei ole aktiivne tegevus!).
  • Õpetajal on õpilastega hea suhe. Loe selle kohta siit.
  • Õpetajal on selged ootused õpilaste käitumisele ning ta on neid õpilastele selgitanud (veel parem, kui need on sõnastatud koos õpilastega). Õpilased teavad, mida neilt tunnis oodatakse ja õpetaja tunnustab sobivat käitumist. Loe selle kohta siit.
  • Õpetaja kasutab seinu, mööblit jm abivahendeid, et õppimist ja õpetamist lihtsamaks teha. Iga õpilase küsimiseks tunnis saab kasutada abivahendeid, nt nimepulki. Püüa mõelda tunni lõpus, kas mäletad, kus iga laps istus ja mis tal seljas oli. Nii märkad, kas on klassis lapsi (ja kus on Sinu pimenurk), kes kipuvad tähelepanuta jääma. Vajadusel suuna mõni õpilane teise kohta istuma või tõsta üldse toolid-lauad klassis ringi.
  • Õpetaja liigub klassis ringi, et suhelda, märgata ja tunnustada.
  • Õpetajal on “arsenalis” palju erinevaid viise, kuidas tunnustada (mitte ainult “Tubli!”). Loe siit ja siit.
  • Õpetajal on läbi mõeldud ja kasutuses süsteem, mille abil teha märkmeid õpilaste edasijõudmise kohta. Vahel peab proovima mitut erinevat, et tunda ära see, mis just Sulle sobib. Päris alguses ei tule lihtsalt meelde märkmeid teha. See on okei. Kirjuta endale käe peale, kui muu ei aita.
  • Õpetajal on abiks mentor, õpipartner või keegi teine, kes aitab hoida fookust, kuulab ära ning toetab, kui vahel on raske. Iga uus töökoht on alguses keeruline.

Õpetaja töö on põnev, vaheldusrikas ja mõjukas. Samas tuleb päris palju pingutada, et jõuda kohta, kus nautida suure töö vilju. Kui oled täiesti alustav või uues kooli alustav õpetaja, siis kulub rohkelt auru igapäevaste tüütute tegevuste peale ning rõõmu tuleb tikutulega taga otsida. Aga ma luban – see pingutus on seda väärt!

Posted in Õpetamine | Leave a Comment »

  |