Veedan praegu aega Narvas Noored Kooli linnalaagris, kus täiesti alustavad õpetajad harjutavad imeliste Narva õpilastega väga head õpetamist. Mul on au olla viie õpetaja mentor ja õpin neilt iga päev väga palju. Tunnen piiritut tänu.
Oma kooliajast mäletan õpetajaid, kes andsid tunde ja õpetasid oma ainet. Nad hakkasid tunni alguses oma lugulaulu laulma (tekst tuli perfokaartidelt) ja lõpus küsisid kedagi tahvli ette vastama. Õpilane pidi kuulama ja sama lugulaulu pärast originaalilähedaselt esitama. Õpetaja oli kuri, kui õpilane tegeles teise asjaga – see ju segab teda. Arusaadav. Aga erilist õppimist sellistes tundides ei toimu. Võib-olla jääb korraks meelde, aga pärast kontrolltööd tuleb teha ruumi järgmistele faktidele ja sügavat õppimist ei toimu.
Tänapäevased õpetajad õpetavad õpilasi. Nad kasutavad tundide planeerimisel teadmisi õpilaste kohta (nii õppimise ja motivatsiooni kohta üldiselt kui ka konkreetselt enda õpilaste kohta, nt mis on nende huvid, hobid, eelistused jne) ja püsivad pidevas suhtluses – sisukas ja edasiviiv tagasiside liigub mõlemas suunas. Nende eesmärk ei ole tund ära anda, vaid luua õpilase jaoks hea keskkond õppimiseks. See nõuab õpetajalt palju, sest ei saa “lindilt” rääkida, vaid tuleb õpilastega pidevalt suhelda. See on alguses raske ja ka pikalt tööl olnud õpetajate jaoks väsitav.
Kuidas näeb välja tund, kus õpetaja on “kohal”?
Lähme ühte tundi vaatama ja näeme, et õpetaja
- suhtleb õpilastega. Ta räägib õpilastele silma vaadates, kõnetab neid nimepidi ja kuulab õpilase ära. Kui õpilane küsib midagi, siis õpetaja vastab ja püüab õpilase reaktsioonist aru saada, kas vastus oli ammendav. (Kui tegemist oli kõrvalise küsimuse või repliigiga, vastab soojalt, et räägime sellest vahetunnis.) Õpetaja suhtleb iga õpilasega. Keegi ei jää “pimenurka” või vaju edukalt laua alla, kui on vastamise hetk.
- mõtleb sellele, kuidas õpilasi aidata, nt seinad on täis abimaterjale, juhised on väga selged, klassis on õpipaarid jne. Õpetaja ei pea kogu õpetamist ja juhendamist alati ise tegema.
- on juht ja õpilased on aktiivsed tegutsejad. Nende ülesanne ei ole lihtsalt teha kuulamisliigutusi, vaid nad tegutsevad eesmärgistatult. See võib olla väga mürarikas ja pealtnäha segane, aga kui hoolega jälgida, saab kindlasti aru, mida lapsed teevad. Ja nad kõik tegutsevad. Kui keegi jääb hätta, siis õpetaja märkab ning aitab.
- reageerib tunnis toimuvale. Tal on justkui silmad selja taga, st ta teab, mida iga õpilane teeb ja kui keegi ka täiesti vaikselt millegi kõrvalisega tegeleb, siis ta juhib õpilase tähelepanu tagasi. Kui õpilase käitumine segab tema enda või teiste õppimist, õpetaja sekkub kohe.
- on nagu korraga igal pool. Ta liigub klassis ringi, et igaühega rääkida ja abiks olla, vajadusel ette näidata ning koos teha.
- tunnustab iga õpilast. Iga õpilane saab õpetajalt hea sõna või mitu, sooja pilgu ja naeratuse. Kui õpilane saab midagi paremini teha, siis ka see tagasiside tuleb soojalt ja toetavalt. Kui õpetajal on vaja konkreetselt häiriv tegevus lõpetada, siis sellele järgneb sõbralik naeratus, kui häiriv tegevus on lõppenud.
- teab, mida iga õpilane on õppinud, teab ja oskab. Ta on jälginud õpilaste tegutsemist ja küsimusi ning vastuseid tunnis ning omab head ülevaadet, kuidas igal õpilasel läheb ning kuivõrd ta tunni eesmärgid saavutas.
Kuidas seda teha?
Alguses nõuab nii proaktiivselt kohal olemine palju harjutamist ja suurt pingutust. Õpetajal on tunnis vaja teha sadu kui mitte tuhandeid otsuseid ja enne, kui need muutuvad alateadlikuks ja kiireks, nõuab nende tegemine teadlikku pingutust. Selleks on vaja lihtsalt palju sihikindlalt harjutada. Et tunnis täiesti kohal olla on vaja järgmist.
- Õpetajal on väga korralik plaan nii pikas (õppeaasta) kui ka lühikeses (tund) plaanis. Plaani tegemine aitab õppeprotsessi läbi mõelda, eesmärgipärasemaks ja sujuvamaks teha. Kui on hea plaan, on hea seda ka ringi teha.
- Iga tund ja tegevus on selgelt eesmärgistatud ning igas tunnis tehtav viib suuremate eesmärkide saavutamiseni.
- Tunnis tehtav on selline, kus õpilane on aktiivne tegutseja. Õpetaja on läbi mõelnud, mida iga õpilane igal tunni hetkel TEEB (kuulamine ei ole aktiivne tegevus!).
- Õpetajal on õpilastega hea suhe. Loe selle kohta siit.
- Õpetajal on selged ootused õpilaste käitumisele ning ta on neid õpilastele selgitanud (veel parem, kui need on sõnastatud koos õpilastega). Õpilased teavad, mida neilt tunnis oodatakse ja õpetaja tunnustab sobivat käitumist. Loe selle kohta siit.
- Õpetaja kasutab seinu, mööblit jm abivahendeid, et õppimist ja õpetamist lihtsamaks teha. Iga õpilase küsimiseks tunnis saab kasutada abivahendeid, nt nimepulki. Püüa mõelda tunni lõpus, kas mäletad, kus iga laps istus ja mis tal seljas oli. Nii märkad, kas on klassis lapsi (ja kus on Sinu pimenurk), kes kipuvad tähelepanuta jääma. Vajadusel suuna mõni õpilane teise kohta istuma või tõsta üldse toolid-lauad klassis ringi.
- Õpetaja liigub klassis ringi, et suhelda, märgata ja tunnustada.
- Õpetajal on “arsenalis” palju erinevaid viise, kuidas tunnustada (mitte ainult “Tubli!”). Loe siit ja siit.
- Õpetajal on läbi mõeldud ja kasutuses süsteem, mille abil teha märkmeid õpilaste edasijõudmise kohta. Vahel peab proovima mitut erinevat, et tunda ära see, mis just Sulle sobib. Päris alguses ei tule lihtsalt meelde märkmeid teha. See on okei. Kirjuta endale käe peale, kui muu ei aita.
- Õpetajal on abiks mentor, õpipartner või keegi teine, kes aitab hoida fookust, kuulab ära ning toetab, kui vahel on raske. Iga uus töökoht on alguses keeruline.
Õpetaja töö on põnev, vaheldusrikas ja mõjukas. Samas tuleb päris palju pingutada, et jõuda kohta, kus nautida suure töö vilju. Kui oled täiesti alustav või uues kooli alustav õpetaja, siis kulub rohkelt auru igapäevaste tüütute tegevuste peale ning rõõmu tuleb tikutulega taga otsida. Aga ma luban – see pingutus on seda väärt!
mariakurisoo 
Lisa kommentaar