mariakurisoo

on õppimise algus, keskpaik ja lõpp, põhjus ja tagajärg, ajend ja tulemus. Tagasiside ja õppimine on nii tihedalt üksteisega seotud, et eraldada neid ei saa. Mul on tunne, et ta saab siiski teenimatult vähe tähelepanu. Püüan siin seda viga korvata.

Hariduse ja kasvatuse sõnaraamat annab sellele sõnale kaks tähendust. Esiteks on see “info õppurile ja õpetajale õpiprotsessi ja õppe tulemuste kohta (feedback)” ja teiseks “vastus suhtlussituatsioonis toimuvale (reaction)”. See on minu jaoks väga mõtlemapanev eristus, sest ütleksin, et see on üks ja seesama asi. Õppimine ongi suhtlussituatsioon ja igas suhtlussituatsioonis liigub info. Õppimine tähendab pidevat info vahetamist. Seda on nii palju, et me isegi ei märka seda.

(Märkus. Mulle väga meeldib sõna “edasiside”, aga siin ma seda ei kasuta. Eeldan siin, et tagasivaate eesmärk on tulevikus midagi muuta, nii et see on olemuselt see sama.)

Koolis antavat tagasisidet (hindamist) liigitatakse tavaliselt nii (vt Edgar Krull “Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat”):

1. mõõtmine,
2. hindamine,
3. kontrollimine.

Siin on selge sõnum: tagasiside on õpetaja tööriist oma töö heaks tegemiseks. Ka Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus sõnastab hindamisele sellised eesmärgid, kus õpetaja on subjekt ja õpilane hindamise objekt. Sellisel juhul on õpetamine midagi, mida õpetaja teeb õpilasele. Ja selleks, et õpilane õpiks edasi (oleks motiveeritud edasi õppima) ja õpetaja teaks, kui palju õpilane on õppinud, on vaja teda hinnata (mõõta/kontrollida). See töötab siis, kui õpilane tegelikult ei taha õppida ja tema sundimiseks on vaja piitsa ja präänikut (vt Deci ja Ryan, isemääramisteooria).

Mina liigitaksin tagasisidet kõigepealt nii:

1. märkamatu (õppimise protsessis ülioluline),
2. avalik (õppimise seisukohast oluline; selle kohta öeldakse ka kujundav hindamine),
3. ametlik (õppimise seisukohast vähe oluline, aga tihti edasi õppimiseks vajalik; selle kohta öeldakse ka kokkuvõttev hindamine).

Väga professionaalne õpetaja ammutab tunnis (või muus õpikeskkonnas) meeletult palju infot. Millised on õpilaste küsimused? Millised on nende näoilmed? Kuidas nad reageerivad? Mida nad teevad või ei tee? Kuhu nad vaatavad? Kõik see on oluline info õpetajale. Kusjuures ma arvan, et enamasti ta ei märkagi, kui seda infot töötleb. Selle teadvustamiseks on vaja sellest rääkida (reflekteerida), et õpetaja taipaks, kui palju infot ta vastu võtab ja kui palju otsuseid tunnis teeb. Ja õpilasega on sama lugu. Õpetaja pilk, hääletoon, kehahoiak, koht klassis jne on kõik talle info ning tagasiside. Rääkimata sõnadest nagu “Tubli”, “Ära sega”, “Proovi uuesti” jt.

Sellisele märkamatule tagasisidele liigub klassis ringi veel palju “avalikku” tagasisidet. Osa sellest on ajutine (suuline) ja osa püsiv (kirjalik). Suulist tagasisidet peetakse mõjusamaks, aga selle puhul on keerulisem sõnu seda, sest mõelda tuleb käigupealt. Näiteks see sama õnnetu “Tubli!” tuleb nii automaatselt, kuigi teame, et selle sisuline väärtus on tagasihoidlik (vt Carol Dweck “Mõtteviis”). Kirjalikus tagasisides saame rohkem läbi mõelda, kuidas midagi ütleme, aga samas tundub, et tagasiside saajale on see vähem oluline. Lisaks on veel “väga ametlik” tagasiside nagu hinded, eksamitulemused jmt. Minu arvates on nende sisuline tähtsus üle hinnatud. Matemaatika “neljas” on sees nii teadmised, oskused, vilumused, hoiakud, hoolsus, käitumine, suhe õpetajatega, meeldivus ja veel palju muud. Oleme sellega harjunud, aga sisuliselt edasiviivat infot see ei anna.

Tagasisidet on võimalik liigitada veel selle sügavuse järgi:

1. komplimendid ja solvangud (see on nii ilus kleit!) ehk hindan teist oma mõõdupuu järgi ja kokkuvõttes räägin endast, mitte teisest ja tegelikult see ei olegi tagasiside;
2. info sobiva ja sobimatu käitumise kohta (nt teen koerale pai ainult siis, kui tal on neli käppa maas – nii saan lahti inimese najale püsti hüppamisest; kõrvetan kuuma pliidirauaga näpud ära – nii saan teada, et pliiti ei tasu katsuda), siin paikneb ka karistamine;
3. arutelu erinevate tegude või käitumisviiside tagajärgede üle (kui lähed tänase ilmaga sussides õue, saavad jalad märjaks, aga ma ei sunni sind kummikuid panema, kui see just eluohtlik ei ole), see on minu arusaamine kasvatamisest;
4. arutelu toimunu üle (mis läks hästi? millega ma ei ole rahul? mis oli minu roll selles? mida teeksin teisiti) ehk eneseanalüüs ja refleksioon.

Ehk siis tagasisidega ma loon reaalsust enda ümber, õpin maailma tundma, peegeldan end maailmale ja kujundan enda olevikku. Inimene on nii sotsiaalne olevus, et vajame teistelt ja maailmalt infot enda kohta, et end hästi tunda (vt Ryan ja Deci isemääramisteeoria). Kusjuures kipume omistama tagasisidet ka sellistele juhtumistele, kus seda ei ole (“minu pulmapäeval hakkas sadama – minul ikka üldse ei vea”). Koolides kiputakse minu viimasest liigitusest vist kõige rohkem seda teist kasutama. Mina pigem julgustaksin kasutama kolmandat ja neljandat. Teise eelis on see, et ta on väga efektiivne, aga häda paikneb seal, et õppija ei pruugi ise aru saada, miks üks või teine käitumisviis hea on. Õppimine on siis pinnapealne.

Tagasisidet saab uurida ka saaja ja andja järgi:

1. andja on õpetaja ja saaja õpilane (mentor ja mentee),
2. andja on õpilane ja saaja on õpetaja (tagasiside küsimustik, kontrolltöö),
3. andja on õpetaja ja saaja on õpetaja (kolleegid toetavad üksteist),
4. andja on õpilane ja saaja on õpilane (õppijad toetavad üksteist),
5. andja on juht ja saaja on alluv (kontrolliv juhtimine),
6. andja on alluv ja saaja on juht (rahuloluküsimustik),
7. andja ja saaja on üks inimene (refleksioon, coaching).

Tagasisidel on enamasti andja ja saaja. Olukord läheb keeruliseks, kui andja ja saaja on väga erinevad ja nad ise ei teadvusta seda. Õpetaja on professionaalne tagasisidestaja, st ta teab (vähemalt peaks teadma), millist tagasisidet tema õpilane suudab vastu võtta ja millist mitte (milline tagasiside aitab teda edasi). Juht peaks ka olema professionaalne tagasisidestaja ja tundma oma meeskond nii hästi, et oskab igaühele läheneda. Koolijuht peab arvestama sellega, et alustav õpetaja ja juba mitukümmend aastat tegutsenud õpetaja vajavad/ootavad erinevat tagasisidet. Mõni õpetaja ei tahagi tagasisidet, vaid tahab, et temaga koos arutletaks. Pakun siin ühe ägeda raamatu (E. Drago-Severson, J. Blum-DeStefano “Tell Me So I Can Hear You. A Developmental Approach to Feedback for Educators” Harvard Education Press 2016) najal ühe mudeli, mille alusel saab täiskasvanud õppijaid paremini toetada. Tagasiside saajaid on selle raamtu järgi nelja tüüpi ja nad võiksid end kirjeldada nii:

• Tahan saada väga konkreetset juhist, mudelit või näidist, kuidas tegutseda “õigesti”. Tahan teada, millised on ootused ja reeglid. Mind ei aita see, kui pean vastused ise välja mõtlema või Sa annad mulle mitu varianti.
• Tahan saada kinnitust, et minust mõeldakse hästi ja ma meeldin Sulle hoolimata sellest, kuidas mul läks. Tahan, et Sa ütleksid mulle, mida ma pean tegema, et oleks kindel, et ma ikka meeldin Sulle. Too siiralt välja, mis Sa arvad, et ma tegin hästi. Tunnen end ebamugavalt, kui pean oma seisukoha välja ütlema enne Sind või teisi.
• Tahan näidata, et ma olen kompetentne, ja jagada Sinuga, mis mina asjast arvan. Tahan, et Sinu tagasiside aitaks mul saavutada minu eesmärke ja et need oleks kooskõlas sellega, mis minu jaoks tähtis on. Tahan, et mul oleks võimalik ise arutada ja seada eesmärke. Mind ei aita see, kui Sa sead minu kompetentsuse küsimärgi alla või nõuad mult midagi, mis mulle ei sobi.
• Tahan vaadata sügavamale enda sisse ja arutleda enda töö üle kellegagi, keda usaldan. Tahan õppida meie vestlusest. Mind huvitab, millisel uudsel viisil näed Sa mind ja minu tööd, ja mida ma saan Sinult õppida. Mulle meeldib, kui saame koos oma praktika üle arutada ja mõtestada uusi ideid, alternatiive ja paradokse koos. Mind ei aita see, kui mind ei kaasata järgmiste sammude planeerimisse. Mul on paljude reeglite rägastikus raske.

Tagasisidet saab harutada ka selle järgi, kuidas see tekib:

1. lähtub andja suvast (“See oli nii äge tund!” – tunni ägedusele ei ole kokku lepitud kriteeriume, nii et selle aluseks on andja maitse);
2. andja ja saaja leppisid kokku (kui tunnistusel on kõik hinded neljad-viied, saab uue mänguasja);
3. aluseks on mingi omaloodud hindamismudel (kontrolltöö punkti- ja hindeskaala);
4. aluseks on ametlikult kokkulepitud skaala (nt Apgari hinne, mis antakse vastsündinutele);
5. aluseks on normid (nt kui jooksed 100 meetrit teatud ajaga, saad “viie”);
6. ise sean endale ootused (tore, kui teen seda teadlikult) ning ise otsustan, kas vastan neile.

Huvitav on siinjuures see, et ma ei suutnud välja mõelda mitte ühtegi täiesti objektiivset tagasiside saamise allikat (kui taipad, palun anna märku!). Suur osa tagasisidest ongi täiesti subjektiivne ja tundub, et oleme sellega rahul. Näiteks on tunne täitsa hea, kui keegi ütleb, et mul tuli üks või teine asi hästi välja või mul on ilus asi seljas või kui keegi lihtsalt naeratab. Ilmselt see teenib meie kuuluvusvajadust (vt jälle Deci ja Ryan, isemääramisteooria) ning otseselt ei õpeta midagi, vaid ütleb, et olen osa grupist ning mind aktsepteeritakse. Usun, et õppimise seisukohast on kõige parem, kui saan olla kriteeriumide kokkuleppimises oluline osaline ja ise ennast hinnata. Samuti on hea, kui saan kaaslasega koos (või mentori või coachiga) arutelda selle üle, kuidas mul läks.

Kokkuvõte

Õppimisele hästi mõjuv tagasiside on:

• Pidev. Saan nii märkamatut tagasisidet (soe pilk, naeratus, sõbralik kehahoid), aga ka avalikult suulist ja kirjalikku tagasisidet.
• Informatiivne. Tagasiside vastab minu praegusele vajadusele (korrigeerib, pakub valikuid või annab võimaluse end analüüsida) ja aitab mind edasi just nüüd ja praegu.
• Jõukohane. Arvestab minu arenguvajadusega ja eelistustega nii, et ma suudan seda tagasisidet vastu võtta.
• Võimestav. Juhin ise tagasisideprotsessi (sean kriteeriumid ja hindan ise) ning saan tuge usaldusväärselt kaaslaselt.

Loe, kuidas anda edasiviivat tagasisidet, siit.

Posted on 23. okt. 2021 at 15:48 in Tagasiside   |  RSS feed |   Vasta   |   Trackback URL