Uncategorized | mariakurisoo

9. sept. 2026

Mõne asja pean nüüd ära klaarima

Vaatasin eile suure huviga Impulsi saadet lootuses saada paremini aru, miks juhtus nii, et põhikoolijärgsesse õppeasutusse ei saanud õpilased sisse astuda sujuvalt, ja mis on plaanid edasiseks. Saate toimetajad tegid väga hea valiku külaliste kutsumisel – esindatud olid õpilased, kohaliku omavalitsuse juhid, psühholoog ja minister ning lülitustega ka lapsevanemad, koolijuhid ja laste ombudsman. Tundus, et sellest tunniajasest arutelust võiks saada mitmekihilise sissevaate, mis siis ikkagi juhtus ja kuidas nüüd paremini edasi.

Päris nii siiski ei läinud. Kõlas mitu mõtet, millega olen nõus ning olen juba välja toonud siin. Reageerin siin mõnele väitele, mis saates kõlasid. Mina vedasin vastuvõttu Tallinnas asuvas gümnaasiumis, nii et arvan end teadvat, kuidas see kooli vaates päriselt välja kukkus. Lisan, et see postitus esindab minu isiklikke seisukohti haridusvaldkonna eksperdina.

“Me jätkuvalt ei tea [kui paljud lapsed on ripakil] sellepärast, koolid kannavad kõik õpilased sisse [st Eesti hariduse infosüsteemi] alles 10. septembriks.”

See kord, et koolid peavad õpilased kandma EHISesse 10. septembriks, on kehtestatud ministri määrusega ja see muudatus jõustus 1.09.2025. Põhjuseks, miks nii hiline kuupäev on määruses kirjas, tuuakse, et septembri alguses toimub palju liikumist. See on tõsi, aga mitte nii palju, et vajadusel ei saaks õpilasi varem infosüsteemi kanda.

Lisaks sellele oli vastuvõtutegevustes katkestus juuli alguses. Koolid pidid põhivastuvõtus vastu võetud õpilased kandma EHISesse 7. juuliks. Mis nendest andmetest saanud on? Kas siis päriselt seirati, kui palju õpilasi ripakil on? See katkestus oli õpilaste ja koolide seisukohast ebamõistlik, sest eelmiste aastate kogemusele tuginedes julgen väita, et paljud noored (just need “keskmiste tulemustega”, kellest saates juttu oli) oleksid endale just juuli alguses koha saanud. Aga kuna oli vaja teha paus, et kohalikud omavalitsused jõuaksid oma õpilasi seirata, siis pidi vastuvõtu ära lõpetama, õpilased EHIsesse andma ja täiesti uue vastuvõtuprotsessiga otsast alustama. See tegi sisseastumise aeglasemaks. Mul oleks väga hea meel kuulda, et sel ajal ikkagi tegeleti seirega ja see viivitus ei olnud asjata.

Seega, kui küsitakse, kui suur on probleem, siis vastame, et me ei tea, ja ootame 10. septembrit. Kas on vahet, kas õpilasi, kes on koolikohata, on 300 või 500? See on väga suur probleem ikkagi.

“Iga kool ise kehtestab endale vastuvõtutingimused ja selle tõttu ongi see väga keeruline lapsevanematel ja lastel aru saada, et mis koolis on millised vastuvõtutingimused, ja see tekitab meeletu segaduse. Sel juhul lapsed ei saa teha enda õpiedukusest või võimetest lähtuvat otsust, sest nad peaksid kõik need koolid, need vastuvõtukorrad, läbi vaatama.”

Jah, koolidel on erinevad vastuvõtukorrad. Need on kehtestatud vastavalt sellele samale määrusele, mis on lingitud ülal. Vastuvõtukord on möödapääsmatult vajalik selleks, et oleks täiesti selge, mille alusel õpilased vastu võetakse. Minu koolis kandideeris ühele 10. klassi kohale ligi 16 õpilast ja see, kuidas neist mingi valik tehakse, peab olema mustvalgel ja aegsasti kirjas. Muide, ka Soomes on koolidel mingil määral erinevad vastuvõtukorrad, kuigi minister väidab, et seal on üle riigi kokku lepitud ühtsed vastuvõtutingimused (vt postituse lõpus).

Õpilased said avaldusi esitada märtsi lõpust (siis olid ka vastuvõtukorrad avalikud ja neid enam muuta ei tohtinud – see sama määrus ikka) kuni mai keskpaigani, st aega oli seitse nädalat. Avalduse tegemine võttis aega mõne minuti (võib-olla mõnes koolis natuke rohkem, ei tea). Arvan, et aega vastuvõtukordadega tutvuda oli piisavalt.

Teine teema on see, kuidas olid avaldused, eksamid ja sisseastumise menetlemine ajastatud – kõigepealt tegid õpilased avaldused, siis tegid eksamid ja tulid tulemused ning siis hakkasid koolid avaldustega tegelema (ka see on sama ministri määrusega kehtestatud). Seega õpilased ei teadnud avaldusi täites, millised nende eksamitulemused on, ja tõepoolest oli neid, kes “sihtisid” valesti. Samas on siin nüüd palju laiem probleem taga – kas õpilased polnud eksamiks hästi ette valmistatud, kas neid oli siiani ebaadekvaatselt hinnatud või ühele eksamipäevale pandud suure pinge tõttu ütles närv üles – siin on koht, kus mõelda, mida süsteemselt teha, et seda probleemi edaspidi ennetada või leevendada.

Minister tegi ettepaneku laiemalt arutada, kas koolides võiks olla ühtne vastuvõtukord. Vabalt. Mul ei oleks midagi ka selle vastu, kui vastuvõtt toimuks loosiga, piirkonnapõhiselt või kuidagi algoritmi abil. Kõigil neil on oma head ja vead. Kahtlustan, et ühtse vastuvõtukorra vastu võitlevad need, kelle jaoks on praegune konkurentsipõhine koolikohtade jaotus kasulik.

“Jätkuvastuvõtu tegevused, päriselt, koolid alustasid neid augusti lõpus.”

Vastavalt samale ministri määrusele, millele siin mitu korda juba viidanud olen, tuli vabade kohtade olemasolul alustada jätkuvastuvõtuga hiljemalt 15. juulil või hiljem, kui vabad kohad tekkisid hiljem. Määrus ütleb, et jätkuvastuvõtt võib kesta kuni 31. augustini. Minister väitis saates, et kohe pärast jaanipäeva pidi hakkama jätkuvastuvõtt ja juulis on kohad teada. See ei ole tõsi. Ministeeriumi enda juhis oli, et avalduste vastuvõtuga tuleb alustada juulis, aga neid menetlema võib hakata augustis (vaata näiteks seda infotundi siin). Minu koolis olid 1. juuli seisuga kõik kohad täis, aga juuli ja augusti jooksul loobus kohast mitu õpilast. Kuigi meil oli vastuvõtu jaoks palgatud lisatööjõudu, alustasimegi reaalse jätkuvastuvõtu menetlusega augusti esimeses pooles, kui vastuvõtukomisjoni kuuluvad kooltöötajad puhkuselt tagasi olid, ja saime reaalseid otsuseid teha (peame järgima Haldusmenetlusseadust, sest keegi üksi ei tohi otsustada, kes kooli kutsutakse). Ja jätkuvastuvõtus kandideerisid samad õpilased meile uuesti, kes olid kandideerinud juba põhivastuvõtus (nendeni paremusjärjestuse alusel liikunud koolikohapakkumiste järg ei jõudnud, sest põhivastuvõtu sunnitud lõpp 30. juunil jõudis enne kätte), aga kuna oli tegemist uue haldusmenetlusega, tuli neid “menetleda” ka täiesti uuesti.

Ma ei usu, et valdav osa koole ALUSTAS jätkuvastuvõtuga augusti LÕPUS. Arvestades, kui suur töö see on, oleks see äärmiselt ebamõistlik. Augustis alustati, jah, sest koolitöötajatel on vaja vahepeal puhata. Kevadise põhivastuvõtuga samal ajal käib ka ühe kooliaasta lõpetamine ja uue ettevalmistamine, lõpuklasside lõpetamine ja uute õpetajate värbamine. See on hull aeg, pärast mida kõik koolitöötajad vajavad võimalust “juhe seinast välja tõmmata”. Augustis menetluse alustamise juhise andis ka ministeeriumi ise, mõistes väga hästi, et juulis oleks seda palju oodata.

Aga samas eelmiselt õppeaastel on jooksnud vastuvõtt ka juuli algusesse, st viimased õpilased on leidnud koolikoha juulis. Sel aastal seda teha ei saanud, sest määrusega ette nähtud põhivastuvõtu lõpp oli 30. juunil. Kui seda poleks olnud, oleks suurem osa “ripakile jäänud” lapsi saanud koolikoha varem ja koolitöötajad oleks rahulikuma südamega puhkusele läinud. Jätkuvastuvõtu käigus mitu korda paremusjärjestuse moodustamine oleks olnud ebamõistlik ja ebaõiglane, millest kirjutasin lähemalt selles postituses, ja seetõttu said jätkuvastuvõtus kandideerinud õpilased vastuse alles augustis.

Minister tegi ettepaneku, et koolid otsivad lisapersonali, kes koolis muidu töötavate inimeste asemel puhkuste ajal vastuvõttu veavad. Kuna koolis peab tegutsema vastuvõtukomisjon, kes teeb vastuvõtuga seotud otsuseid, siis ei oleks see lahendus reaalselt töötav. Ma arvan, et koolirahvas poleks sellega nõus, et väljastpoolt palgatud inimesed teevad otsuseid, kes saavad nende kooli ja kes mitte.

“Vastuvõtu puhul vaadatakse ainult ühte päeva lapse elust…”

Koolis, kus mina tegutsen, vaadati vastuvõtus kõiki põhikooli lõputunnistuse kohustuslikke hindeid (neid on 17), kõiki põhikooli lõpueksamite tulemusi (kokku kolm) ja sisseastumisvestluse tulemust. Mõni kool tegi veel lisateste, arvestas olümpiaadide tulemusi, küsis motivatsioonikirja jne. Rohkem mõistlikke kriteeriume ei ole suudetud välja mõelda (näiteks pikkuse järgi vastu võtmine ilmselt ei oleks hea mõte). See, et vastu võetakse ainult ühe päeva soorituse alusel, ei ole tõsi.

Kusjuures, kui koolid teeksid nii, et lähtuksid ainult ühest kriteeriumist, teeks see vastuvõtu palju lihtsamaks. 500 või 1000 vestluse tegemine viie päeva või nädalaga on karm tervele kooliperele ja see jääks ära, kui vaataksime näiteks ainult matemaatika hinnet. Seega koolid on otsustanud kasutada palju rohkem kriteeriume, mis teevad protsessi keerulisemaks, selleks, et hajutada võimalust, et üks halb sooritus rikub õpilase valikuvõimalused ära.

Nüüd millele Suusi saates viitas, on see, et koolides olid välistavad kriteeriumid (nt kõik eksamid peavad olema sooritatud vähemalt 50%-le, millest tal kahjuks kaks punkti puudu jäi). Kõik koolid neid ei rakendanud samas. Sellised kriteeriumid ei ole seatud õpilaste kiusamiseks, vaid kogemus näitab, et õpilasel, kes on saanud põhikooli lõpueksamil alla poolte punktidest, läheb gümnaasiumis väga raskeks.

Minister lisab saate lõpus, et loodab, et järgmisel aastal vaadatakse vastuvõtus ka midagi muud kui eksamit. Esiteks, nagu kirjutasin, siis vaadataksegi juba (hinded ja vestlus näiteks). Teiseks, ministri enda soov oli sisseastumist hilisemaks viies (varem olid vastuvõtud koolides juba varakevadel), et nende tulemusi arvestataks põhikoolijärgsetele koolide vastusvõtus ning julgustab lisateste, mis “katsuksid” samu ainevaldkondi, mitte tegema. Lisan, et on koole, kus lisateste siiski tehakse, sest ei usaldata põhikooli lõpueksamite tulemusi (neid hinnatakse koolis) või neid peetakse liiga vähe eristavaks.

“Selle graafiku kehtestasime, et koolid toimetaksid kiiresti.”

Siin viidatakse sellele samale määrusele, mis seadis konkreetsed kuupäeval, millal tohib avaldusi hakata esitama ja menetlema, millal tohivad olla testid või vestlused ja millal tohib koolikohapakkumisi saatma hakata.

Ma ei tea ühtki kooli, kes oleks vastuvõtutegevustega jokutanud. Miks peaks? Gümnaasiumid on pigem tahtnud kõiki tegevusi teha palju varem, et need ei langeks kokku õppeaasta lõpu hullusega või sõidaks sisse puhkuste aega. Nagu ülal juba kirjutasin, kui poleks põhivastuvõtu järsku lõppu olnud 30. juunil, oleks lapsed kiiremini saanud koolikohad teada (juuli alguses augusti asemel).

See, mis võtab alati palju aega, on koolikohapakkumiste saatmine paremusjärjestust mööda. Kool moodustab pingerea hinnete, eksamite, testide, vestluste jmt alusel ja hakkab saatma koolikohapakkumisi (kui kohti on 200, siis kõigepealt 200 kutset). Õpilasel on siis kolm tööpäeva aega kutse vastu võtta või sellest keelduda (see tuleb taas seadustest). Keeldujate asemel saadab siis kool kutsed järgmistele. Ja kuna paljud õpilased lasevad kutse vastuvõtmise tähtajal lihtsalt lõpuni tiksuda (minu koolis 31% põhivastuvõtus koolikohakutse saanud kandidaatidest ei vastanud koolikohapakkumisele), võtab koolis, kus on mitusada või lausa paar tuhat kandidaati, sellest paremusjärjestusest läbi minemine aega. See oli ka eelmisel aastal nii ja siis saime ikkagi juuli esimestel päevadel koolikohad täis.

“Järeleksam ei muutnud õpilaste sisseastumistingimustes mitte midagi.”

Selgituseks. Varem olid koolieksamid, millega parandati eksamitulemust, kui see jäi alla 50%-piiri. See tehti koolis ja selle koostamise ja hindamise alused kujunesid sageli “näo” järgi”. Sel aastal oli võimalus teha järeleksamit, kui õpilane puudus “päris” eksamilt väga mõjuva põhjusega. Selle eksami koostas Haridus- ja noorteamet.

Minister väidab, et koolid ei arvestanud varem koolieksamite tulemusega. See ei ole tõsi. Selle üle oli arutelu ning oli koole, kes ei soovinud koolieksamite tulemusi arvestada, sest see tekitab ebavõrdse konkurentsi (koolieksam on tehtud õpilasele eraldi kooli poolt ja selle eesmärk oli, et õpilane igal juhul põhikooli lõpetaks, ning õpilane, kes sai koolieksamil näiteks 56 punkti, läks pingereas ettepoole õpilasest, kes “päris” eksamil sai 52 punkti – kirjutasin sellest siin). Siis aga sekkus õiguskantsler ega lubanud seda teha, st kõik koolid PEAVAD arvestama kooli- või järeleksami tulemust võrdsetel alusel “päris” eksamiga. Meie tegime seda eelmisel ja sel aastal ja usun, et teised seaduskuulekad koolid ka. Kusjuures ka sel aastal kandideerib õpilasi, kes lõpetasid eelmisel aastal, sh koolieksami tulemusega, ja peame ikkagi koolieksami tulemust arvestama, aga sel aastal lõpetanutel seda võimalust polnud.

Seega oleme ikka kooli- ja järeleksamite tulemusi arvestanud. Oma kooli pinnal julgen kindlalt öelda, et oleme alati teinud otsuse õpilasele soodsamas suunas. Usun, et ükski kool ei soovi kandidaate kiusata või vastuvõtuga venitada.

Seda saadet hoolega kuulates võib jääda mulje, et praegustes probleemides on peamiselt süüdi õpilased ja vastuvõtvad koolid. Kirjutan siia välja, mida õpilastele ja koolidele pahaks pandi.

Etteheited, mis kõlasid õpilaste suunal:

õpilased hoiavad mitut koolikohta kinni (see on võimalik, sest koolid kasutavad vastuvõtuks erinevaid infosüsteeme, ning koolid kasutavad erinevaid infosüsteeme, sest riigi ehitatav SAIS3 ei saanud tähtajaks valmis);
õpilased kandideerisid paljudesse koolidesse korraga, et otsustamist edasi lükata (see on võimalik, sest kandideerimiseks oli väga palju aega, piiranguid kandideerimiste arvule ei olnud ja samal ajal oli lastel ja lastevanematel hirm, et äkki ei saa sisse).

Seega õpilased kasutasid võimalusi, mille praegune süsteem andis, selleks, et enda riske hajutada. See on inimlik ja ettenähtav.

Etteheited, mis kõlasid koolide suunal:

koolid kannavad vastu võetud õpilaste nimed EHISesse alles 10. septembriks ja me seetõttu ei tea praegu probleemi ulatust (see kuupäev on kehtestatud ministri määrusega);
iga kool ise kehtestab endale vastuvõtutingimused ja see tekitab suure segaduse (seda reguleerib sama ministri määrus ja koolidel on kohustus kehtestada endale ise vastuvõtutingimused);
koolid ei ole nõus oma autonoomia piiramisega ja sellega, et neile kirjutatakse ette, mis tingimustel võib õpilasi vastu võtta (seda olen natuke näinud ja usun, et see mingil määral vastab tõele; mina oleksin nõus ühtsete mängureeglite osakaalu suurendamisega, kui see on õpilaste huvides);
koolide töötajad puhkasid suvel ja vastuvõtt seisis (kuna sel ajal ei ole õppetööd, siis on see ainuvõimalik aeg, millal puhata ja katkestuse pärast põhivastuvõttu nägi ette ministri määrus);
koolid valivad õpilased välja ainult ühe eksamitulemuse põhjal – ei ole tõsi;
koolid on olnud aeglased vastuvõtutegevustega või jätnud need hilja peale – ei mõista, miks peaks seda sihilikult tegema;
koolid ei arvesta kooli- või järeleksami tulemusi – ei ole tõsi.

Usun, et koolid on korraldanud vastuvõttu kooskõlas seaduste ja määrustega ning eesmärgiga võimalikult valutult õpilaskohad täis saada. Vähemalt mina oma koolis olen püüdnud seda nii teha. Paljud kõlanud etteheited on ebaõiglased ja ebaõiged

Jutust jäi täitsa puudu, mis siis protsessi juhtimisel ministeeriumis valesti läks, mida sellest on õpitud ja kuidas edasi. Viidati aruteluvajadusele ja Soome eeskujule. Olgu, arutame siis.

Mina teen järgmised ettepanekud:

paneme tööle SAIS3, mille planeeritud alustamine varakevadel ebaõnnestus – see peaks tegema lihtsamaks koolikohtade jagamise;
rakendame süsteemi, kus õpilane määrab oma kandideerimistele eelistused – see peaks juba järgmisel “hooajal” rakenduma;
piirame, mitu valikut õpilane teha saab, nt Soome eeskujul, nagu ka minister välja pakkus;
lubame teha järeleksamit, et kõik munad ei oleks ühes korvis, või kaotame põhikooli lõpueksamid täiesti ära;
vaatame üle vastuvõtutegevuste ajaraami, et õpilastele jääks aega valikut teha ja koolidele mõistlikult aega avaldusi menetleda ning koolikohapakkumised jõuaksid enne suurt suve õigete õpilasteni;
lepime kokku ühtlasemad vastuvõtutingimused või -kriteeriumid.

***

Palusin ChatGPT-l teha mulle selgeks, kuidas toimub Soomes põhikoolijärgne kandideerimine, sest saates oli sellest palju juttu kui mudelist, millest võiks eeskuju võtta. Taibu ülevaade on järgmine.

Soomes ei jaotata gümnaasiumikohti elukoha või koolipiirkonna järgi. Õpilane kandideerib ise soovitud koolidesse ning kohad jagatakse üleriigilise ühise kandideerimise (yhteishaku) kaudu.

Millele kandideeritakse?

Pärast põhikooli saab ühe avaldusega kandideerida nii:

gümnaasiumisse (lukio);
kutseõppesse;
ettevalmistavasse õppesse TUVA;
mõnele eritoega või rahvusvahelisele õppekavale.

Õpilane ei vali ainult kooli, vaid konkreetse vastuvõtuüksuse või õppesuuna – näiteks üldsuund, IB-suunaline õpe, spordi-, muusika- või matemaatikasuund.

Kevadises ühiskandideerimises saab esitada 1–7 eelistust ja need tuleb panna tähtsuse järjekorda. 2026. aasta kandideerimine toimus 17. veebruarist 17. märtsini. Avaldus esitatakse teenuses Opintopolku.

Kuidas õpilane otsustab, kuhu kandideerida?

Enne avalduse esitamist vaatab õpilane Opintopolkus iga kooli kohta:

vastuvõtukriteeriume;
pakutavate kohtade arvu;
varasemate aastate madalaimat vastuvõtukeskmist;
võimalikke sisseastumiskatseid või intervjuusid;
õppekeelt ja õppesuunda.

Tavaliselt pannakse nimekiri näiteks nii:

kõige soovitum, kuid konkurentsitihe gümnaasium;
teine tugev eelistus;
realistlikum valik;
turvalisem valik;
kutsekool või muu alternatiiv.

Oluline on, et eelistusi ei panda „suvaliselt“. Õpilane võib saada koha ainult kõige kõrgemale eelistusele, kuhu tema punktid piisavad.

Mille alusel gümnaasium valib?

Tavalisele gümnaasiumi üldsuunale võetakse õpilasi peamiselt põhikooli lõputunnistuse hinnete alusel.

Soomes on hinded tavaliselt skaalal 4–10. Arvesse läheb enamasti nn teoreetiliste ehk lukuaineiden ainete keskmine. Sellesse kuuluvad tavaliselt näiteks:

emakeel ja kirjandus;
matemaatika;
võõrkeeled;
teine riigikeel;
ajalugu ja ühiskonnaõpetus;
bioloogia, geograafia, füüsika ja keemia;
terviseõpetus.

Käsitöö, kehaline kasvatus, muusika ja kunst tavaliselt sellesse keskmisse ei kuulu. Täpne arvestus tuleb siiski üle kontrollida konkreetse kooli vastuvõtutingimustest.

Riiklikult ei ole kõigile koolidele ühtset „sissepääsukeskmist“. Mõnes piirkonnas võib olla näiteks minimaalne keskmine 7,00, kuid tegelik vastuvõtupiir sõltub konkurentsist. Kui kohti on 200 ja kandideerijaid rohkem, võetakse sisse kõrgeima keskmisega õpilased. Viimase vastuvõetud õpilase hinne kujundabki selle aasta tegeliku piiri.

Näiteks võib kooli piir ühel aastal olla 8,17 ja järgmisel 8,33, sõltuvalt kandideerijate hinnetest ja kohtade arvust.

Erisuundade puhul kasutatakse lisapunkte

Spordi-, muusika-, kunsti-, keele-, meedia- ja IB-suundadel ei pruugi piisata tavalisest keskmisest.

Kool võib kasutada näiteks:

kaalutud õppeainete keskmist;
sisseastumiskatset;
praktilist näidistööd või esinemist;
spordikatset;
intervjuud;
keeleoskuse testi.

Näiteks võib muusikasuund anda punkte pillimängu või laulmise eest ja spordisuund spordikatse eest. Mõnel suunal liidetakse põhikooli hinnetest saadud punktid katsepunktidega. Helsingi koolide ametlikud tingimused näitavad näiteks, et üldsuund ja erisuund võivad kasutada täiesti erinevaid arvestusi.

Kuidas eelistused ja kohad tegelikult kokku viiakse?

Lihtsustatud näide:

Õpilane paneb avaldusele:

Kool A
Kool B
Kool C

Tema punktid ei ole Kool A jaoks piisavad, kuid piisavad Kool B jaoks.

Tulemus:

Kool A: ei saa;
Kool B: saab koha;
Kool C: talle enam kohta ei pakuta, sest Kool B on kõrgem eelistus.

Kui õpilase punktid oleksid piisavad nii A kui ka B jaoks, saaks ta ainult Kool A koha. Seetõttu ei ole mõistlik panna esimeseks kooli, kuhu tegelikult minna ei soovita.

Kui mitmel õpilasel on täpselt sama tulemus, kasutatakse viigimurdmiseks eelistuse järjekorda ning seejärel kõigi ainete aritmeetilist keskmist.

Mis toimub pärast avalduse esitamist?

Tüüpiline ajakava on järgmine:

põhikool edastab lõplikud hinded ja vajalikud andmed;
gümnaasiumid arvutavad kandidaatide punktid;
erisuundade puhul korraldatakse katsed või intervjuud;
keskne süsteem arvestab iga õpilase eelistuste järjekorda;
õpilasele saadetakse vastuvõtuotsus;
õpilane kinnitab koha kooli antud tähtajaks.
aastal võisid koolid tulemusi avaldada kõige varem 11. juunil.

Kui õpilane ei saa ühtegi soovitud kohta?

Siis on mitu võimalust:

kandideerida suvises või aastaringses jätkukandideerimises;
valida vabaks jäänud gümnaasiumikoht;
minna kutseõppesse;
läbida TUVA-õpe, mille jooksul saab vajadusel põhikooli hindeid parandada ja järgmisel aastal uuesti kandideerida.

Gümnaasiumikohad täidetakse esmalt ühiskandideerimise kaudu, kuid aasta jooksul vabanevaid kohti võib kool pakkuda jätkukandideerimise korras.

Soomes koostab õpilane pingereas 1–7 soovitud õppesuunda, koolid järjestavad kandidaadid peamiselt põhikooli hinnete ja vajadusel katsete alusel ning keskne süsteem annab õpilasele kõrgeima eelistuse, kuhu tema tulemus võimaldab sisse saada.

Kui suur otsustusvabadus on koolil endal?

Koolidel on Soomes üsna suur otsustusruum erisuundade puhul, kuid tavalise gümnaasiumi üldsuuna vastuvõtt on tugevalt riiklikult raamitud.

Riigi poolt ette kirjutatud

Kõigile gümnaasiumidele kehtivad põhimõtted tulenevad eelkõige gümnaasiumiseadusest ja haridusministeeriumi määrusest 838/2021:

kandidaat peab vastama gümnaasiumisse õppima asumise eeltingimustele;
ühiskandideerimisel tuleb kandidaadid järjestada ette nähtud valikukriteeriumide alusel;
tavalise gümnaasiumisuuna põhikriteerium on põhikooli lõputunnistuse kindlate ainete aritmeetiline keskmine;
arvesse lähevad muu hulgas emakeel, teine riigikeel, võõrkeeled, matemaatika, ajalugu, ühiskonnaõpetus, loodusained ja terviseõpetus;
valikained eraldi üldjuhul keskmist ei mõjuta;
võrdse tulemuse korral on esimene viigimurdja kandidaadi eelistuste järjekord ja seejärel kõigi nimetatud ainete ning kunsti-, muusika-, käsitöö-, kodunduse ja kehalise kasvatuse hinnete keskmine;
kool võib kehtestada minimaalse lubatud keskmise;
vastuvõtukriteeriumid peavad olema ette teatatud ja läbipaistvad.

Mida kool või hariduse korraldaja võib ise otsustada?

Kool või enamasti kooli pidav hariduse korraldaja võib otsustada:

mitu õpilast vastu võtta;
kas pakkuda üldsuunda või eraldi õppesuundi;
milliseid õppeaineid erisuunal kaalutakse;
kas korraldada sisseastumis- või sobivuskatse;
kuidas katse osi punktistada;
kas arvestada intervjuud, praktilist tööd, varasemat haridust, harrastusi või muid lisatõendeid;
milline on katse minimaalne läbimise tulemus;
kas nõuda konkreetset keeleoskust;
kas kehtestada üldsuunale minimaalne keskmine.

Vastuvõtukatse ja lisatõendite eest võib anda kokku kuni 10 valikupunkti. Kui kool korraldab katse, peab ta kutsuma sellele kõik vastava suuna kandidaadid ning teatama ette, millest katse koosneb ja kuidas seda hinnatakse. Seega ei tohi kool teha lihtsalt subjektiivset „meie valime need õpilased, kes meile meeldivad“ otsust.

Suurim autonoomia on erisuundadel

Tavalise üldsuuna puhul on kooli vabadus üsna väike: põhikooli hinnete keskmine määrab kandidaatide järjestuse ja kool ei saa seda vabalt ümber teha.

Erisuunal – näiteks spordi-, muusika-, kunsti-, teatri-, keele- või IB-suunal – võib kool kasutada kombinatsiooni: põhikooli hinnete keskmine + eriala- või sobivuskatse + lisapunktid.

Näiteks võib spordikool hinnata sportlikku võimekust, muusikasuund pillimängu või laulmist ja kunstisuund portfooliot. Riik lubab selliseid erinevusi, kuid eeldab, et kriteeriumid on ette avaldatud ja kõiki kandidaate koheldakse samade reeglite järgi.

Miinimumkeskmine ei ole kogu Soomes sama

Riik lubab kooli pidajal kehtestada minimaalse keskmise, kuid tegelik vastuvõtupiir tekib igal aastal konkurentsi põhjal.

Näiteks võib kool sätestada, et alla 7,00 keskmisega ei saa kandideerida. Tegelikult võib viimane vastuvõetud õpilane sisse saada keskmisega 8,25, kui häid kandidaate on palju. See piir ei ole tavaliselt püsiv riiklik number, vaid sõltub kohtade arvust ja kandideerijate tulemustest.

Seega võib süsteemi kokku võtta nii:

Valdkond	Kelle otsustada?
Ühiskandideerimise süsteem ja eelistuste arvestamine	Riik
Üldsuuna põhiline hindepõhine valik	Riik
Minimaalne keskmine	Kool/hariduse korraldaja riigi raamides
Kohtade arv	Koolipidaja ja hariduskorraldus
Erisuunad	Kool üsna suure otsustusruumiga
Katsed, intervjuud ja portfoolio	Kool, kuid reeglid peavad olema avalikud
Keeleoskuse nõuded	Kool riiklike võrdsus- ja kvalifikatsioonireeglite piires

Kõige olulisem piir on see, et Soome koolil on õigus kujundada oma profiili ja valida erisuundade jaoks sobivaid hindamisviise, kuid ta ei saa üldsuuna kandidaate vabalt subjektiivse otsuse alusel järjestada ega riiklikust vastuvõtuloogikast lihtsalt mööda minna.

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Sildid: blog, blogi, eesti, eesti-keeles, maaratlemata

3. sept. 2026

Kas iga õpilane võiks õppida gümnaasiumis?

Jah, võiks.

Uuringud näitavad, et mida pikemalt püsib noor haridussüsteemis, seda paremad on erinevad näitajad hilisemas elus – rahulolu, tervis, õiguskuulekus, töötasu jne. Sealt siis ka praegune õppimiskohustus, mis nõuab lapselt, et ta õpiks kuni keskhariduse omandamiseni või 18-aastaseks saamiseni. See on igati õige ja kindlasti samm paremuse suunas.

Oleme olukorras, kus noored ja nende vanemad eelistavad, et edasi õpitaks gümnaasiumis, sest tundub, et see avab rohkem uksi. Statistiliselt kippus nii olema, et üldkeskhariduse omandanud noored õpivad edasi pigem kõrgkoolis ja teenivad hiljem suuremat palka, aga mida aeg edasi, seda nõrgemaks need seosed muutuvad ja paindlikumaks õpiteed lähevad. Eesti on väike ja vaja on igasuguste oskustega inimesi – nii neid, kes teevad töid, mis nõuavad väga pikka koolis käimist, kui ka neid, kus koolipingis on vaja lühemat aega olla, aga see-eest treipingi taga kulub rohkem tunde.

Ma ei ole nõus sellega, et gümnaasium on “andekamatele” või “võimekamatele” ning “nõrgemad” või “tagasihoidlikumate tulemustega” õpilased peavad valima rakendusliku õppe pärast põhikooli. Noor, keda tõeliselt huvitab automehhaanika, ei ole lähemas ega kaugemas tulevikus õnnelikum või edukam, kui teda sundida gümnaasiumisse minema, sest “pea ju lõikab” või kutsekas on neile, kes “mujale ei saanud”. Ja nii mõnigi rakenduslik eriala on eriti nauditav ning teostusvõimalusi pakkuv neile noortele, kes on valmis suuremaid väljakutseid vastu võtma.

Teeme korraks ühe kõrvalepõike. Kujuta ette, et ütlen Sulle, et Sul tuleb kahe kuu pärast teha jaapani keele B1-taseme eksam. See on kohustuslik ja väga oluline. Pääsu ei ole. Kuidas Sa end siis tunneksid? Oletan, et minu armsad lugejad jaguneksid siis umbes kolme gruppi:

Tundub täitsa huvitav väljakutse. Võimalik, et tunned juba natuke jaapani keelt, oled varem erinevaid keeli õppinud ja see poleks eriti keeruline. Keelte õppimiseks vajalikud õpioskused on Sul olemas. Jaapani keel võib kasuks tulla või on silmapiiril juba praegu mõni võimalus, mis siis avaneks. Sulle sellised enese proovilepanekud meeldivad ning hakkaksid kohe otsast minema.
Pööritad silmi, aga kui on vaja, teed ära. Natuke piinlik oleks, kui sellega hakkama ei saaks, ja tahaks igasugust jama vältida ka. See tähendaks ilmselt, et tuleb trennis käimisest loobuda ja piirata muid vaba aja tegevusi ning suurem osa päevast läheks uue keele õppimisele. Vaja oleks abi, et oskaks üldse kuskilt alustada ja kuidagi edasi liikuda. Tunned, kuidas eksami lähenev kuupäev tõstab vererõhu kõrgele ja mõtled, kas ikkagi kuidagi saaks sellest kõrvale põigelda.
Ei hakka üldse selle peale mõtlemagi. Jaapani keelt pole vaja nagunii. Võõrkeeled on rasked nagunii. Aega pole. Teised asjad on olulisemad ja huvitavamad. Kui eksamist üldse kuidagi ei pääse, lähed kohale ja kukud läbi. Sul on nagunii ükskõik.

Kuhu gruppi Sa end paigutaksid?

Hea lugeja tunneb siin ära ilmselt erineva kvaliteediga motivatsiooni, millest kirjutasin siin. Õpilased tunnevad ka end täiesti erinevalt motiveeritult koolis käies – mõne jaoks on see tore väljakutse, mõne jaoks tüütu kohustus. Sama käib ka gümnaasiumis õppimise kohta. Loomulikult motivatsioon muutub ja varieerub, aga sageli on mõni motivatsiooni tüüp valdav ning kujundab õpilase soovi teatud haridusasutuses õppida.

Usun, et samamoodi, nagu lugeja tundis end jaapani keele eksami mõtteharjutuses, tunnevad end õpilased ka põhikoolijärgset kooli valides. Kui sundida õpilast tegema valikut, mida ta ei taha teha ühes või teises suunas, tunneb ta enam kolm või neli aastat halvasti ega ole oma eluga siis rohkem rahul ka tulevikus. Selle mõtteharjutuse, mida ülal tegime jaapani keelega, võime üle kanda nii gümnaasiumis kui ka rakenduslikus kolledžis õppimisele – üks motiveerib mõnd rohkem kui teine. Kui õpilane peab õppima koolis või õppekaval, mis teda ei kutsu, on tal halb olla (ebakvaliteetne motivatsioon teeb seda) ja stressitase tõuseb ebavajalikult kõrgele. Sõnastan selle nii, sest päris pingevaba elu pole võimalik ega ka vajalik, aga samas ei peaks seadma end ega oma last olukorda, kus ootused kasvavad üle pea.

Ma arvan, et gümnaasiumis õppima asumise sobilikkuse üks mõõdupuu ongi see, kui stressirohke see õpilasele oleks. On noori, kelle jaoks oleks see täiesti üle mõistuse stressirohke – peaaegu võimatu – nagu näiteks juhud, kus tegemist on intellektipuudega. Eeldame, et sellisel juhul õpilane ei lähe gümnaasiumisse, aga on ka olukordi, mis pole nii äärmuslikud, aga õpilase jaoks oleks pinget ikka kontimurdvalt palju. Väga paljudel juhtudel on abi keskkonna muutmisest või asjakohasest toest. Näiteks, kui õpilase jaoks on keerukad klassiruumid, kus on 30 või 40 õpilast, saab teha väiksemaid klasse. Või kui eesti keeles õppimine on raske, saab pakkuda lisatunde eesti keeles. Muidugi tekivad siin kohe küsimused, kes koolil neid ressursse on, aga ärme sinna praegu lähe, sest küsimus oli, kas iga õpilane võiks õppida gümnaasiumis.

Seega, ma arvan, et iga õpilane, kes soovib ning suudab gümnaasiumi riiklikus õppekavas nõutava mõistliku pingutuse ja kättesaadava toega omandada, võiks õppida gümnaasiumis. Ja see piir ei lähe sealt, kus on keskmine hinne 4,5, lõpueksamid üle 90% ning eelistatult oleks tegemist kohusetundliku tüdrukuga. Praegune süsteem põhikooli lõpetamiseks ja järgmise haridustaseme alustamiseks on väga konkurentsipõhine ehk tuleb võistelda, et saada “paremasse” kooli või üldse gümnaasiumisse. Usun, et kasutades 21. sajandi tehnoloogilisi võimalusi on tehtav korraldada see asi nii ära, et iga õpilane leiab endale kodule lähima põhikoolijärgse kooli, kus saab õppida tema jaoks huvitaval õppekaval mõistliku pingutusega.

Gümnaasiumis võiks õppida palju rohkem erinevate omaduste ja taustaga õpilasi, kui me vaid pakuksime neile vajalikku tuge. Gümnaasiumites võiks olla väiksemaid klasse, e-õppe ja mittestatsionaarse õppe võimalusi rohkem, et õppima saaks tulla õpilasi, kellele see praegu tundub liiga raske. Saan aru, et alati on inimesi ja raha liiga vähe, aga ma arvan, et alustuseks tuleks vaadata hoopis selle pilguga, et kuidas saame rohkem õpilasi SISSE valida, mitte VÄLJA valida, st pakkuda erinevamaid paindlikumaid õppimisviise õpilastele, kes vajavad kohandusi, ja seda ka gümnaasiumites, mida siiani on peetud ainult tippudele paslikuks. Meil on inimesi liiga vähe, et neid välja jätta. Arvame nad parem sisse.

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Sildid: blog, blogi, eesti, eesti-keeles, sem-categoria

27. aug. 2026

Mida võiks koolis teha kvaliteedijuht?

Kui suureks saan, tahan saada üldhariduskooli kvaliteedijuhiks. Minu arvates on väga oluline, et koolis tegeletaks pidevalt aruteludega, kes me oleme ja mida me saavutada tahame, ning analüüstaks, kuivõrd sellele lähemale liigutakse ja mis veel puudu on. Koolides nimetatakse seda tavaliselt sisehindamiseks.

Olen aga näinud, et sisehindamisest on saanud sisehindamise aruande kirjutame kord kolme aasta jooksul. Sinna pannakse väga palju pilte ja tabeleid kõigest, mis vahepeal koolis toimunud on ilma sisulise analüüsita ja uusi eesmärke seadmata. See ei ole see, mida ma silmas pean.

Eesti üldhariduskoolides ei ole tavaliselt kvaliteedijuhti eraldi ametikohana. Seda rolli täidab enamasti kooli- või õppejuht, vahel ka personalijuht. Samas on kooli juhtkonna liikmed sageli tööga ülekoormatud. Koolijuhid tunnevad, et tegelevad „tulekahjude kustutamisega“ ega jõua panustada nendesse tegevustesse, mis on päriselt olulised, et igaüks end hästi tunneks ning kool endale seatud eesmärgid saavutaks.

Mis võiks olla kooli kvaliteedijuhi ametikoha loomise eesmärgid?

Kooli kvaliteedijuhi tööalased eesmärgid võiksid olla järgmised:

kooli töötajad vastavad kvalifikatsiooninõuetele ja neil on pädevused, mis on vajalikud kooli õppekava täitmiseks;
kooli töötajatel, õpilastel ja teistel kogukonna liikmetel on koolis olla hea*, sest kool on hästi juhitud;
kooli õpilaste õpitulemused on piisavalt head*, et jätkata edukalt õpinguid järgmises klassis või kooliastmes;
kooli kogukonna liikmed teavad, kuidas koolil läheb, ja on kaasatud protsesside parendamisesse.

*Mida tähendab „hea“ on iga koolipere kokkulepe ning selle loomisest võiks kvaliteedijuhi töö pihta hakata.

Kooli kvaliteedijuht veab eest pidevat ja süsteemset eneseanalüüsi (sisehindamist) ning juhib saadud andmete kasutamist kooli igapäevase töö parandamiseks. Praegu on selleks parim mudel Eesti hariduse kvaliteediagentuuri juhtimisel koostatud Üldhariduskoolide kvaliteedihindamise mudel.

Koolile annaks see võimaluse vähendada kooli juhtkonna liikmete koormust, mis on niigi suur. Töö andmetega koonduks inimese kätte, kes seda oskab ja kellele see meeldib, mitte ei ole tüütu lisakohustus, milles paljud praegused koolitöötajad end ebakindlalt tunnevad. Üks koolitöötaja juhiks mentorite tööd (ja/või oleks ka ise mentor) ja käiks pidevalt tundides, et hoida „päris elul“ silm peal. Selleks ei jätku ka kahjuks koolijuhtidel sageli aega ning vahel juhtub, et juhid ei tea, mis tegelikult koolis toimub. Kvaliteedijuht saab hea seista ka selle eest, et koolis kokkulepitu (õppekava, arengukava jm dokumendid) ka päriselt ellu rakenduks ning uuendused ei jää ainult paberile või loosungite tasandile. Kvaliteedijuht on toeks nii juhtidele kui ka teistele kooli töötajatele, et teha oma tööd iga päev natuke paremini ilma üleliigse pingeta.

Panen siia näidiseks kirja, mida kvaliteedijuht võiks igapäevaselt teha, et ülal toodud eesmärke saavutada.

Protsess	Tegevused (koostöös asjassepuutuvate kolleegidega):
Uute töötajate valiku toetamine, kvalifikatsiooninõutele vastavuse kontrollimine, sisseelamise toetamine	toetada uute töötajate valikut: luua ja arendada valikuprotsess, mis toob kooli sobivad töötajad, hinnata kandidaatide vastavust kokkulepitud kriteeriumidele, anda tagasisidet kandidaatidele; hinnata uute ja olemasolevate koolitöötajate vastavust kvalifikatsiooninõuetele ning toetada kvalifikatsiooni omandamisel; toetada uute kooli töötajate sisseelamist (koolitused, materjalid, mentori tugi);
Õpetajate professionaalse arengu toetamine	juhtida ja toetada mentorite tööd; luua koolitusplaan kooli strateegiliste eesmärkide elluviimiseks; korraldada või läbi viia kooli töötajatele õpiringe, koolitusi, kovisioone ja supervisioone vastavalt kooli eesmärkidele ja vajadustele; toetada õpetajate professionaalset arengut läbi tunnivaatluste, refleksiooni, mentorvestluste, arenguvestluste jmt; hinnata õpetajate jt kooli töötajate pädevuste piisavust kooli õppekava elluviimiseks, vajadusel pakkuda tuge või sekkuda;
Õpilaste valiku toetamine	toetada uute õpilaste vastuvõtul luua ja arendada vastuvõtuprotsess, mis toob kooli sobivad õpilased, hinnata õpilaste sobivust, analüüsida tulemusi ja anda tagasisidet;
Kooli töötajate rahulolu seiramine	läbi vaatluste, vestluste, andmete analüüsi ja/või küsitluste hoida silm peal kooli töötajate hea- ja rahulolul; jagada tulemusi asjassepuutuvate pooltega; teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid parendusteks või sekkumiseks;
Õpilaste rahulolu seiramine	läbi vaatluste, vestluste, andmete analüüsi ja/või küsitluste hoida silm peal õpilaste hea- ja rahulolul; jagada tulemusi asjassepuutuvate pooltega; teha vajadusel teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid parendusteks või sekkumiseks;
Lastevanemate rahulolu seiramine	läbi vestluste, andmete analüüsi ja/või küsitluste hoida silm peal lastevanemate rahulolul; jagada tulemusi asjassepuutuvate pooltega; teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid parendusteks või sekkumiseks;
Õppetöö tulemuslikkuse seiramine, edukate õpetajate ja õpilaste tunnustamine	teha kokkuvõtteid igapäevase õppetöö tulemuslikkusest (kursusehinded, arvestuste ja eksamite tulemused vms), teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid sekkumiseks või õppekava muudatusteks; teha ettepanekuid kooli töötajate või õpilaste tunnustamiseks vastavalt kokkulepitud edukriteeriumitele;
Sisehindamine, tööprotsessis õppimise toetamine	regulaarselt ja pidevalt eest vedada erinevaid tegevusi kooli protsesside kvaliteedi ja tulemuslikkuse hindamiseks; toetada otsuste tegemist läbi asjakohaste teadusuuringute otsimise ja tutvustamise; koostada regulaarne sisehindamise aruanne ning anda sisendit arengukavasse ja üldtööplaani; teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid erinevate protsesside parendamiseks; vajadusel vedada eest kooli dokumentide (nt õppekava, hindamisjuhend) loomist või uuendamist, et tagada kooli õppekava täitmine; hoolitseda selle eest, et andmete kogumine, analüüsimine ning parendusettepanekuteks formuleerimine toimub koostöiselt, tõenduspõhiselt ning igaühe õppimist toetavalt; arendada koolipere andmetarkust.

Kvaliteedijuhtimisega on lood pahasti, kui:

keegi koolis ei tea, kuidas koolil päriselt läheb või see teadmine on kõhutunde tasemel;
koolis teatakse, mis vajab parandamist, aga keegi ei tegele sellega, sest pole raha või aega (tegelikult tähendab see seda, et pole julgust, kompetentsi või tahtmist asjaga tegeleda);
koolis tegeletakse juba aastaid sama probleemiga, aga tulutult, st midagi ei muutu (või äkki isegi muutub, aga ei tea, sest keegi pole seda adekvaatselt hinnanud);
kooli dokumendid ja „päris elu“ ei lähe omavahel kokku (nt kooli väärtused on ainult kooli kodulehel ja suurem osa koolipere liikmeid isegi ei tea neid);
kooli dokumente koostatakse või uuendatakse pidaja ja/või lastevanemate pärast (et jamasid ära hoida) ning neis kokkulepitust peetakse kinni valikuliselt;
kooli töötajad on oma muredega üksi – neil pole mentorit, juhtidel ei ole aega (või teevad näo, et kuulavad ära, aga tegelikult ei muutu midagi);
otsuseid tehakse selle pinnalt, mis on parasjagu „moes“ või mis tundub hea, ei kasutata teadusuuringute tulemusi;
analüüse ja arutelusid tehakse, aga väikses ringis ning tulemusi ei arutata avalikult, kokkuleppeid ei tehta ühiselt;
sisehindamist tehakse selleks, et näidata, kui hästi meil kõik on ja miski ei vaja parandamist ega muutmist;
lapsevanemad ja/või kooli pidaja on infosulus; sellest, kuidas koolis läheb, annavad aimu vaid kuulujutud;
muredest kardetakse rääkida, sest läbikukkumine või ebapiisav tulemus on halb ning selle eest saab ainult hurjutada;
kooli õppekava, arengukava, tundides toimuv ning sisehindamine on kõik omaette maailmad, kus ühised jooned on pigem harvad või juhuslikud;
igal aastal on uus kampaania, mille raames tehakse koolitusi või kulutatakse muid ressursse (nt ühel aastal on fookuses liikumise edendamine, järgmisel kooli väärtused ja siis õpistrateegiad…); need on lahus kooli arengukavast, tulevad ja lähevad juhuslikult (või otsustatakse väga väikeses ringis) ning tulemusi ei seirata;
õppetöö tulemuste andmed on õpetajate peades või päevikutes hinnete näol, aga puudub jooksev ülevaade sellest, kuidas üldiselt läheb ja kes vajaks kohe sekkumist;
koolis ei tähistata saavutatud edu ja tehtud tööd.

Kas miski siin iseloomustab kas või natuke Sinu kooli? Kui jah, siis hea kvaliteedijuht aitaks.

Hea kvaliteedijuht ei laseks juhtuda olukorral, kus kooli põhiprotsess – õpetamine ja õppimine – kulgeb omaette ja keegi päriselt ei tea, kuidas koolil läheb. Kvaliteedijuht kogub süsteemselt andmeid, jagab neid huvitatud osapooltega ja otsib koos kolleegidega lahendusi murede lahenduseks. Ta teeb konkreetse plaani, kuidas probleeme lahendada, hoiab silma peal kokkulepitud tegevustel ning hindab, kuivõrd ollakse sihile lähemale liikunud. Hea kvaliteedijuht ei ole kontrolliv inspektor, vaid toetab kolleegide (ühist) õppimist ning aitab tähistada saavutusi.

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Sildid: blog, blogi, eesti, eesti-keeles, sem-categoria

20. aug. 2026

Kuidas nüüd nii läks, et lapsed on koolikohata?

Tallinnas on kaks nädalat enne kooli algust viiendik põhikoolilõpetajatest teadmatuses, kus nad sügisel õpiteed jätkavad. Õppimiskohustus on, aga kohta, kus seda kohustust täita, pole. Selle olukorra on kujundanud haridus- ja teadusministri määrus, mis nägi ette detailse ajakava põhikoolijärgsesse õppesse astumiseks, ning koolide otsused selle täitmiseks.

Mis on võrreldes varasemaga muutunud?

põhikooli eksameid ei saa teha uuesti – kui tulemus oli kehv, siis nii jääb (varem sai teha koolieksami, millel olid oma suured puudused; nüüd saab teha järeleksami ainult siis, kui õpilane eksamilt mõjuval põhjusel puudus);
gümnaasiumisse või kutsekooli astumine toimub pärast põhikooli eksameid (sellest ideest kirjutasin siin ja eelmise aasta kokkuvõtte tegin siin);
kogu vastuvõtutegevuse ajaraam on ette kirjutatud ministri määrusega, st vastavalt vajadusele seda kool muuta ei saa;
põhivastuvõtt toimus kuni juuni lõpuni ja juulist algas jätkuvastuvõtt, mis peab kestma 31. augustini.

The devil is in the details

Selline korraldus on endaga kaasa toonud asjaolusid, mis teevad põhikoolijärgsesse vastuvõttu sisenemise keerukamaks – suureneb “keskmiste” tulemustega õpilaste närvikulu, koolide töömaht ning aega kulub rohkem. Kuidas nii?

10. klassi võivad kandideerida kõik, kes on põhikooli lõpetanud, sh ka need, kes on lõpetanud näiteks aasta varem. Kui õpilane on varem saanud matemaatika eksami tulemust koolieksamiga parandada, siis nüüd kandideerib ta samadel tingimustel kui õpilane, kelle tulemus on kivisse raiutud ja seda enam muuta ei saa. Varem lõpetanud saavad eelise, kuigi sellel aastal lõpetanutel on kohustus edasi õppida. Seaduse järgi me ei saa vastuvõtul eelistada õpilast, kes on alaealine, st õppimiskohuslane. Seega niigi tihedat konkurentsi teevad veel pingelisemaks varem lõpetanud.

Õpilane võib kandideerida nii paljudesse koolidesse, kui ta soovib – kas või kõikidesse gümnaasiumijärgsetesse õppeastustesse. Reaalselt kandideerisidki 9. klassi lõpetajad enamasti mitmesse kooli. Tulemuseks on see, et konkursid on koolides ebarealistlikult suured. Kõiki kandidaate tuleb “menetleda” samadel alustel, pingeread muutuvad väga pikaks ja neis edasi liikumine on aeglane. Kannatajaks jäid need, kes ei olnud paremusjärjestustes eriti kõrgel (nt mõni eksam läks kehvemini). Nemad pidid ootama, kuni tipud mitme kooli vahel valisid. Üksjagu tuli ette ka seda, et õpilane ütles jah-sõna mitmesse kooli.

Eksamitulemus võis jääda kehvapoolne erinevatel põhjustel – oli kehv päev (aga ka mitte nii kehv, et arstitõendi saaks), ärevus kasvas üle pea (sellest eksamist sõltub kogu tulevik!) või nõutav oligi kehvasti omandatud (näiteks selle pärast, et aineõpetajad vahetusid väga sageli või olid suisa puudu). Teadmine, et uuesti teha ei saa, tegi seda ainult hullemaks. 9. ja 10. klassi vahele, mis on pigem mõtteline piir, sest õppimiskohustus jätkub, et tekitatud väga karm filter. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui põhikooli lõpueksamid üldse ära kaotataks.

Paljud neist, kes on praegu koolikohata, on selles olukorras matemaatika eksami pärast (kirjutasin sellega seotud jamadest juba aastaid tagasi). Tulemused olid halvad ja see pani uksi kinni, sest paljudel gümnaasiumitel on eelkriteerium, mis välistab kehva matemaatika eksami tulemusega kandideerimise. See ei ole nii laste kiusamiseks, vaid koolid on oma kogemustest järeldanud, et õpilastel, kelle matemaatika eksami tulemus on alla 50%, läheb gümnaasiumi riikliku õppekava omandamine keeruliseks. Kehtiv õppekava näeb ette, et peab pakkuma õpilastele, kellel on põhikoolist õpitulemusi omandamata, lisatuge – ja see on täiesti õige! – siis reaalsuses jääb see erinevate ressursside taha kinni (matemaatika õpetajate puudus, ajanappus). Lisakonsultatsioone ja täiendavaid kursuseid tuleb pakkuda ka neile, kelle eksamitulemus oli kõrgem, sest gümnaasiumi õppekava on ikka mitu kraadi kangem kui põhikooli oma.

Vastuvõtu ajajoon on selline, et kõigepealt on väga-väga pikk aega avalduste tegemiseks (ma ei tea, miks see nii pikk on, sest ühe avalduse tegemiseks läheb mõni minut), siis on eksamid, siis tulevad eksamite tulemused ja siis alustavad gümnaasiumid ja kutsekoolid vastuvõtuprotsessiga. Seega, sel hetkel, kui õpilane teeb avaldusi, ta ei tea, mis tema tulemused on. Ministeeriumil on plaan anda lisaks avalduste tegemise aega ka pärast eksamitulemuste laekumist, et saaks teha avaldusi “adekvaatsemalt”. Iseenesest mõistan, miks see on vajalik. Kui õpilane avastab, et tema eksamitulemused on palju halvemad, kui ta enne arvas, tuleb teha uued avaldused “kehvematesse” koolidesse. Mulle üldse ei meeldi see mõte, et meil on “paremad” ja “halvemad” koolid – peaks olema ühtluskool ja hea haridus peaks olema kättesaadav igale lapsele igas maakonnas, aga saan aru, et nii seda praegu nähakse. Teiseks, on täiesti omaette jama, et eksamitulemused on palju kehvemad, kui õpilane ootas. Kas tema enesehinnang oli ebaadekvaatne (näiteks senine õpetajapoolne tagasiside oli ebapädev?) või eksam läks kehvasti mingite ootamatute asjaolude tõttu (algav viirushaigus, ärevus)? Eks elus tuleb ikka ette üllatusi, aga kui sedalaadi ootamatusi on palju, peaksime korra järele mõtlema, mis on valesti läinud.

Ja selle plaani omaette väga suur probleem on see, et koolidele jääb väga väike ajaaken vastuvõtutegevuste läbiviimiseks. Kriitika siin on täiesti õige. Juba sel aastal oli vähe aega testide ja/või vestluste tegemiseks (võite ju öelda, ärge tehke neid, aga kui koolis on konkurss suurem kui kümme õpilast kohale, on see möödapääsmatu, uskuge mind) ja see nööris koolirahva niigi väga kiirel ajal väga kinni. Olime juba juuni alguses rampväsinud, aga puhkuseni oli veel kuu aega minna. Kui tõmbame selle ajaakna veel rohkem koomale, tuleb vastuvõtutegevusi rohkem automatiseerida, arvulistele tulemustele taandada ja inimkontakti jääb vähemaks. See mulle üldse ei meeldiks.

Koolikohapakkumiste väljasaatmine algas sel aastal 9. juunil ja lõppes 30. juunil. Nii käis see absoluutselt kõikides gümnaasiumites – korraga ja samal ajal. Kõigepealt said tipptulemustega õpilased pakkumised kõikidest koolidest, kuhu nad kandideerisid. Siis oli neil aega kolm tööpäeva mõelda, kuhu nad siis päriselt õppima minna tahavad. Tehniliselt said nad ka mitme kooli pakkumised vastu võtta (kui keegi nii tegi, siis see tuli välja alles juuli alguses). Sellel ajal ülejäänud õpilased ootasid ja muretsesid. Koolikohapakkumisi tuleb teha paremusjärjestuse alusel ja liiga palju korraga ei ole ka mõtet neid saata – ikka nii palju, kui on koolis kohti. Seega mööda pingerida edasi liikumine käis pigem aeglaselt (eriti sellises koolis, kuhu on väga palju tahtjaid, aga kohti on vähe, uskuge mind) ja kui vahele jäid riigipühad, siis eriti aeglaselt. Sageli jätsid kandidaadid lihtsalt kutsele vastamata kulutades niimoodi pingereas järgmiste jaoks kallist aega. Paljude perede jaoks oli see tõeline närvide mäng.

30. juunil tuli see protsess ära lõpetada, kanda vastuvõetud õpilased Eesti hariduse infosüsteemi (siis tuli välja, kui keegi oli vastu võtnud mitu pakkumist ja tuli hakata tegelema sellega, et siiski üks väljavalitud kool alles jääks) ja kui veel oli vabu kohti, alustada jätkuvastuvõtuga, mis on uus haldusmenetlus ja täiesti uus protsess. Näen praegu oma kooli jätkuvastuvõtu pealt, et kandideerivad samad õpilased, kes põhivastuvõtus kevadel. Seega, kui seda katkestust poleks olnud, oleks nad koolikoha saanud kiiremini juba juuli alguses ning närve oleks kulunud palju vähem.

Kahe vastuvõtuvooru mõte on, et kohalik omavalitsus saaks vahepeal seirata, kes on ikka veel koolikohata ja sekkuda. Ma tahaks väga teada, kuidas see KOVi vaates toimis, st kas sellel oli päriselt mõte ka. Kooli vaates tähendas see seda, et meil on 10. klassi vastuvõtt kaks korda ja menetleme samu õpilasi kaks korda. Saime hakata klassikomplekte moodustama alles paar päeva enne septembri algust, mis on õppetöö korraldusega töötavate inimeste jaoks väga keeruline, sest samal ajal on sättimist väga palju (kõige suurem töö on näiteks tunniplaan).

Ministri sõnad, et mõned koolid on jätnud jätkuvastuvõtu hilja peale, on ebaõiglased. Esiteks, nagu ütlesin, kui seda katkestust juulis poleks, oleks need õpilased saanud koolikoha varem. Teiseks, tõesti, koolides töötavad päris inimesed ja neil on vaja puhata. Ka ministeeriumi poolt nähti ette korraldus, et jätkuvastuvõtt algab hiljemalt 15. juulil, aga menetlema võib hakata avaldusi augustis. Reaalsus on olnud siiski, et keegi ikka on tegelenud läbi suve ja ilma puhkuseta e-kirjade ning telefonikõnedega, sest õpilased ja nende vanemad ei võtnud muretsemisest end vabaks. Kolmandaks, vastuvõtt peab toimuma vastavalt ministri määrusele paremusjärjestuse alusel. See on ka praktiliselt vajalik, kui kandidaate on sadu ja neid tahta ausalt kohelda. Paremusjärjestus tuleb ühel hetkel koostada. Kui seda teha liiga vara, jäävad paljud kandidaadid sellest välja. Kui seda teha hiljem, siis peavad kandidaadid ootama. Kui paremusjärjestust koostada mitu korda, seab see kandidaadid ebavõrdsesse positsiooni. Seega oli vaja koolides leida kuldne kesktee ja ära arvata, mis on hea hetk paremusjärjestuse koostamiseks, testide/vestluste tegemiseks ning koolikohapakkumiste saatmiseks. Liiga vara seda teha ei saa.

Näen ja kuulen, et praegu on jätkuvastuvõtus kümneid täiesti tublisid ja toredaid noori, kes kindlasti saaksid gümnaasiumis õppimisega ilusti hakkama. Nendeni juunis lihtsalt mööda paremusjärjestust liikunud koolikoha pakkumiste järg ei jõudnud, sest aeg sai enne otsa. Nad esitasid avalduse jätkuvastuvõtus kandideerimiseks juba juulis (seda siis teist korda sama(de)sse kooli(de)sse) ja on nüüd oodanud. Samas on jätkuvastuvõtus õpilasi, kellel on koolikoht olemas, aga kes veel vaatavad ringi ja kandideerivad ikka, et näha, äkki saab veel kuskile sisse. Muidugi on tore, et tublidel õpilastel on palju valikuid, aga see teeb kandideerimisprotsessi kõigi jaoks aeglasemaks, sest kutsume nad vestlusele, teeme neile koolikohapakkumise, nad mõtlevad selle üle kolm tööpäeva ja siis loobuvad koolikohast. Samal ajal paremusjärjestuses järgmised õpilased ootavad, sest need õpilased, kellel on juba koolikoht olemas, hoiavad mitut kohta kinni.

Selline “toolide mäng” on kooli asjaajamisele väga suur koormus, sest kord infosüsteemi kantud õpilased tuleb lapsevanema korrektse avalduse ja direktori käskkirja alusel sealt eemaldada.

Kusjuures jätkuvastuvõtt peab kestma 31. augustini. Sinna on veel kümme päeva jäänud. Ootan põnevusega, kuidas see välja näeb, et õpilased, kes viimas(t)el päeva(de)l kandideerivad, saavad vastuvõtutegevused läbitud (testid/vestlused, paremusjärjestus?), haldusaktid saavad kooli poolt koostatud, vajalik info ning materjalid jagatud ja klassid komplekteeritud. Suurtes koolides – ja gümnaasiumid enamasti on päris suured – võtavad need tegevused aega.

Mis juhtub järgmisel aastal?

Nagu ka aasta tagasi, olen lootusrikas. Järgmisel aastal võtame kasutusele uue sisseastumise infosüsteemi ja koolikohapakkumiste saatmine peaks minema kiiremaks ning kogu protsess läbipaistvamaks (nt kandidaat näeb reaalaajas, mitmendal kohal ta pingereas on. ka me ei pea vastama kümnetele selleteemalistele telefonikõnedele ja e-kirjadele). Teiseks saavad õppeasutused küsida, millist kooli kandidaat päriselt eelistab. Kui siiani tuli “menetleda” kõiki õpilasi ühtmoodi ja nad kandideerisid paljudesse koolidesse korraga, siis tähendas see suurt koormuse kasvu kõigi jaoks. Õpilase eelistuste arvestamine peaks koormust vähendama kõikide osapoolte jaoks ja vastvõtu kiiremaks muutma. Seega, ma loodan, et teeme suure sammu närvikulu vähendamise suunas.

Loodan ka, et koolirahva jaoks vastuvõtutegevuste ajaakent ei kitsendata (näiteks lükkame koolikohapakkumiste saatmise kuupäeva paari päeva võrra edasi) ning infosüsteemid peavad vastu suurele koormusele tänu põhjalikule ettevalmistusele ning korralikele katsetustele. Usun, et siis on järgmisel aastal närvikulu väiksem ja kõik õpilased leiavad endale hea kooli kiiremini ning suvi jääks nii õpilastele kui ka koolide töötajatele enamjaolt rahulikuks puhkamiseks.

Posted in Uncategorized | 1 Comment »

Sildid: blog, blogi, eesti, haridusjuhtimine, uhiskond

21. juuli 2026

Kolm lollust, mis koolis hästi selgeks saavad

Kool on üks huvitav koht. Seal valmistutakse tulevikuks, mida me veel hästi ette kujutada ei oska, aga kasutame selleks tavaliselt üsna vanu meetodeid. Näiteks enamasti on klassiruumid samasugused, nagu nad olid juba mitusada aastat tagasi – pingiridades. Kuigi toolide-laudade ritta seadmisel on head põhjused, on tihti sama vanad ka hoiakud või eeldused, kuidas õhus õppimine käib. Need on millegi pärast väga inertsed isegi siis, kui hakkame juba aimama, et nad tegelikult õppimist ei toeta. Kirjutan täna kolmest kasutust või lausa kahjulikust mõtteviisist, mis kahjuks haridussüsteemis üsna visalt vastu on pidanud.

1. Tuleb teha palju tööd

Hästi on siis, kui tööd teha hästi palju või õppida hästi palju. Näiteks usuvad sageli noored, et kui õpiku peatükid enne kontrolltööd läbi lugeda (ja kindluse mõttes kaks korda!), siis jääb materjal hästi meelde. Sellele kulub ju palju aega – järelikult on hea. Mõni eriti tubli õpilane lausa kirjutab õpitava mitu korda läbi. Tegelikult on need üsna ebatõhusad õpivõtted, aga nõuavad ajult üsna vähe pingutamist, nii et tunduvad mõnusad.

Kodutööd tuleb anda hästi palju ja siis läheb õpilastel hästi ning nad edenevad õpingutes hästi. Kahjuks see enamasti nii ei ole. On asju, mida tõesti on kasulik vahepeal korrata, aga suurem osa kodutöödest on mõttetu ajaraisk, sest koduülesanded on enamasti kõigile õpilastele ühesugused. Aga õpilased ise ei ole ühesugused. Mõne jaoks on ühesugused töövihiku ülesanded liiga lihtsad, mõnele liiga rasked. Mõni teeb ema-isaga, mõni kirjutab enne tunni algust klassikaaslase pealt maha, mõni delegeerib ülesande arutult hoopis tehisarule.

Ja siit tuleb vist ka see mõte, et tehisaru kasutamine õppimises (või tööülesannete täitmises) on justkui lati alt läbi minemine. Kui lasta tal lihtsalt mõttetu ülesanne ära teha, siis tõesti nii ta on. Kui seda aga targalt kasutada (nt enesetestimiseks, mis on väga hea viis õppimiseks), siis ei ole sugugi mitte.

Õpilased, kes on aru saanud, et õppida tuleb hästi palju (st väga palju aega selleks kasutades), kasvavad täiskasvanuteks, kes usuvad, et tööd tuleb teha hästi palju. Õige on see, kes teeb kõige rohkem ja soovitavalt ka õhtuti, nädalavahetustel ja puhkuse ajal.

2. Ei tohi teha vigu

Õpetajad märgivad punase pastakaga ära vead õpilaste töödes ja panevad hinde nii, et viga võtab hindest alla. Kuna hinded on olulised, siis vead on halvad. Ideaalis võiks vigu üldse varjata (nt kirjutada ülesanne maha või teha TI-ga). Heaks soorituseks peetakse seda, mis on perfektne ja vigadevaba. Hea oleks, kui nii läheks juba esimesel katsel – tavaliselt proovitöid ei tehta ning kontrolltöö või eksami tegemiseks on üks võimalus (vahel saab uuesti proovida ka küll).

Õpilane, kes on kasvanud teadmisega, et viga on halb ja perfektselt tuleb sooritada esimesel katsel, kasvab täiskasvanuks, kes ei võta riske ega proovi midagi uut, püüab varjata oma ebaõnnestumisi ning tahab, et tal oleks igas olukorras õigus ega muuda meelt ka siis, kui tugevad argumendid on tema seisukoha vastu.

3. Tuleb olla teistest parem

On hämmastav, kui visad on kaduma koolide pingeread. Ühest küljest saan aru, et need on justkui lihtsad – üks kool on paremusjärjestuses teistest eespool ja järelikult on siis parem. Minu kooliajal pandi ka õpilasi keskmise hinde või eksamitulemuste järgi avalikult pingeritta. Loodan, et seda enam ei tehta. Samas medalistide autahvlid on vist küll kõikides koolides. Ühesõnaga, kui õpilasel on kõik hinded “viied” või “neljad-viied”, siis olenemata asjaoludest, on põhjust tema pilt kooli seinale panna, aga teise õpilase, kellel on hinded kirjumad, pilti sinna ei panda. Kahtlustan, et enamasti on nendes pildiridades just nende õpilaste nimed ja näod, kes on eriti kiivalt kannavad kaht ülal nimetatud mõtteviisi. Ka ülikoolid eelistavad medaliste – seega üliõpilased, kes on valmis väga palju pingutama ja tahavad veatult sooritada, on rohkem oodatud.

Õpilane, kes pingutab selleks, et olla teistest parem, kipub ilmselgelt liiga palju võrdlema, aga ometi on õpilaste stardipositsioonid ebavõrdsed ning asjaolud, mida võetakse pingeridade moodustamise aluseks, sageli võrreldamatud. Selline õpilane võib juba ette alla anda või tegemata jätta midagi, milles tal enda arvates ei ole võimalik võita.

Need hoiakud on toonud meid siia, aga nad ei vii edasi, sest oleme aru saanud, et see on ebakvaliteetne motivatsioon, mis siis meid tagant tõukab. See, mis teised meist arvavad, häbi- või süütunne, “tubli tüdruku sündroom” (mida kannavad ka poisid) toovad küll häid tulemusi (st hindeid), aga ei julgusta edasi õppima, uurima ning õppimist nautima.

Ma olen lootusrikas. Kuigi näen, et paljudes täiskasvanutes ja lastes on need hoiakud alles ning takistavad vahel julgete otsuste tegemist, on Eesti kool ning õpetajad teinud mitu pikka sammu edasi, et nendest mõtteviisidest kaugemale liikuda. Me juba teame, et teatud ajamahukad õpivõtted on ebatõhusad, ning paljud koolid teevad väga head tööd palju paremini toimivate õpistrateegiate õpetamisega. Vähem antakse või loobutakse täielikult kodutöödest. Näen, et liigume edasi ka vigade häbimärgistamisest. Punased pastakad on kaduv nähtus, aga olulisem on hoopis teistmoodi hindamine – hindame seda, mida õpilane juba oskab ning anname edasiviivat tagasisidet selle kohta, mis vajab veel harjutamist. Oleme vähendanud õpilaste omavahelist võrdlemist ja võistlemist (aga koolide pingeread kestavad edasi).

Kui suudame koolides vähendada kahjulike hoiakude juurutamist, on ka järgmised põlvkonnad julgemad, riskialtimad ja enesekindlamad ning tulevik on helge.

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

Sildid: Õpetamine

27. juuli 2024

Leevendus eestikeelsele õppele üleminekul oli vajalik

Uue valitsuse esimene ostus oli anda ajapikendust muukeelsetes koolides võõrkeeles õpetavatele õpetajatele üks aasta eesti keele B2-tasemel omandamiseks. See puudutab õpetajaid, kes õpetavad seni venekeelsetes koolides edasi vene keeles (ei ole 1. või 4. klasside õpetajad). Rahvusvahelistes koolides inglise keeles õpetavate õpetajate jaoks B2-nõue kaotati sootuks. Eeldatakse, et need õpetajad suudavad aasta jooksul nõutud taseme omandada (nad on juba B1-keeleoskuse saavutanud ja käivad kursustel). Saan aru, et Tallinnas on õpetajaid, keda see otsus puudutab, 200.

Eestikeelsele õppele üleminek on möödapääsmatu

Valitsuse otsus on saanud üksjagu kriitikat ja see on mõistetav. Eestikeelsele õppele ülemineku oleks tõesti pidanud juba ammu ära tegema. See on eelmiste valitsuste tegemata töö, nii et nende nurin selle koha pealt on minu arvates silmakirjalik. Eestikeelsele õppele üleminek on vajalik, et iga laps Eestis saaks väga hea hariduse, mille najal saab edasi õppida ning tööd leida. Eestis õppimiseks ja töötamiseks on eesti keel vajalik. Pärast riigikorra muutust oleme lasknud kujuneda kahel koolisüsteemil, millest ühel on maailma ühed parimad tulemused (PISA järgi) ja teine on ka okei (parim venekeelne haridus maailmas ikkagi!), aga jääb esimesest kõvasti maha. See tekitab ja/või süvendab sotsiaalmajanduslikke probleeme, mis ei aita kedagi meist.

Eestikeelsele õppele üleminek on vajalik ja see tähendab ka üksjagu ressursikulu. See nõuab tähelepanu, aega ja raha. Kõigiga neist on kitsas, aga pole parata. Tuleb ära teha. Kahjuks oli katalüsaatoriks täiemahuline sõda Euroopas, aga parem hilja kui mitte kunagi. Nüüd oleme selle reformiga alustamas ja ärgem seda enam tagasi keerakem.

Meil on väga suur puudus õpetajatest

Ja miks ma ütlen, et siiski on vaja teha väike leevendus? Sest meil on juba aastaid karjuv puudus õpetajatest nii eesti- kui ka venekeelsetes koolides. Eestikeelsele õppele üleminek tegelikult süvendab seda probleemi, aga nagu ütlesin – midagi pole parata. Tuleb ära teha.

Õpetajate puudusest kirjutasin lähemalt siin. See probleem on süvenenud juba aastakümneid ning on ka varasemate valitsuste tegemata töö. Tundub, et praegu on probleemi lahendamise osas pandud peamine panus õpetajate palga tõstmisele (kuigi sellel paistab nüüd ka kriips peal olevat). Tõenäoliselt palgatõus natuke aitab, aga üsna pika vinnaga (ülikoolides on rohkem õpetajaks õppijaid, aga neil on kvalifikatsioon käes alles viie aasta pärast). Väga palju töötab praegu koolides õpetajaid, kes ei vasta kvalifikatsiooninõuetele või kellel on selle omandamine pooleli. See on nii häda sunnil. Ükski koolijuht ei võta sihilikult tööle õpetajaid, kellel puuduvad vastavad paberid. Seda tehakse, sest muidu jäävad tunnid andmata.

Kui nüüd Tallinnas oleks naksti vaja lahti lasta ja uutega asendada 200 õpetajat, oleks see väga suur probleem. Kusjuures see ei oleks ainult Tallinna venekeelsete koolide probleem, vaid mure laieneks ka teistele koolidele, sest õpetajaid ostetakse teistest koolidest üle või võetakse lihtsalt “nina eest” ära. See otsus mõjutaks tuhandete õpilaste kooliteed. Tunnid jääksid ära või asendataks. Ka viimasel juhul ei ole need ikkagi nii head tunnid, kui oma õpetaja antu.

Kriitikud ütlevad, et see on mugavusotsus ja küll õpetajad leitakse. Olles nüüd juba õige mitu suve pannud õpetajate otsimise nahka ja kuulnud kolleege sama tegemas, ütlen täie enesekindlusega – ei leita! Päriselt ka. Õpetajate puudus on nii suur, et on koole, kus tõepoolest jäävad tunnid andmata, sest õpetajat ei ole. Kusjuures ka see on probleem, kui leitakse üsna kehv õpetaja või tunnid jagatakse teiste õpetajate vahel ära. Mõlemal juhul langeb õppetöö kvaliteet ning koolipere heaolutunne. Nende arvelt ka nagu kompromisse teha ei tahaks.

(Ääremärkus. Digiõppematerjalid ja -vahendid ei leevenda õpetajate puudust. Õpilaste juurde on ikkagi vaja elus inimest, kes suudab hoida klassis korda, tagasisidet anda ja õpilaste motivatsiooni hoida. Arvutid seda (veel?) eriti efektiivselt ei tee.)

Lähme edasi

Hoiame nüüd küünte ja hammastega eestikeelsele õppele üleminekust kinni. Selleks, et reform toimuda saaks ja samal ajal koolid töötaksid ning head haridust annaksid, on vaja pidevalt silmad-kõrvad lahti hoida ja vajadusel pisikesi kursiparandusi teha. See ajapikendus, millest siin kirjutasin, ongi selline täiendav sammuke, mis aitab meid sihile lähemale ilma, et terve süsteem tõrkuma hakkaks. Suund on õige. Lähme koos edasi.

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

22. jaan. 2024

Miks ma toetan õpetajate streiki?

Täna algas Eesti haridustöötajate tähtajatu streik ja mina osalen toetusstreigis. Mõistan, et on neid, kes on ebamugavuste pärast rahulolematud. Minu kui lapsevanema jaoks on ka see tüütu. Kes on veidi Euroopas reisinud, teab, et meil on isegi vähe streike. 2002. aastal pidin värske tudengina Itaalia raudteelaste streigi tõttu ootamatult lennukipiletid ostma. Oli väga ärevusttekitav ja kulukas jääda streigi “ohvriks”, aga siiski olen veendunud, et igal töövõtjal peab olema võimalus oma õiguste eest seista ja vajadusel selleks ka ebamugavusi põhjustada. Eestis on ametiühingud võrreldes muu Euroopaga nõrgad. On aeg ka ses osas järele võtta!

Toetan õpetajate streiki, sest:

väga heade õpetajate palk peab tõusma. Alammäär võib minugi poolest isegi samaks jääda (nt alustavale kvalifikatsioonita õpetajale), aga kogenud ja väga headele õpetajate palk peab tõusma (loe väga head artiklit SIIT).
õpetajate töökoormus peab normaliseeruma. Praegu on täiesti tavaline, et õpetaja töönädal kestab tegelikult 50 tundi (haridusminister Tõnis Lukas pidas intervjuus saatele “Siin me oleme” (novembris 2022) seda täiesti normaalseks), aga see ei ole seaduslik, jätkusuutlik ega mõistlik (loe näiteks SIIT). Praegused ilusad “keskmised” palganumbrid tulevad väga suure ülekoormuse arvelt.
õpetajate puudus on nii suur, et nüüd tuleb teha väga järske liigutusi katastroofi ära hoidmiseks (vt Arenguseire keskuse raporti stsenaariumid siit). Mina kirjutasin sellest probleemist natuke siin.
õpetaja töötasu korraldus tuleb korda teha. Palgaraha tuleb riigilt, majandab kohalik omavalitsus, õpetaja tööle võtab koolijuht. Soe selgitust SIIT või SIIT. Praegu süüdistab jamas ministeerium KOVe ja KOVid ministeeriumi. Nii jätkata ei saa.

Ärgem laskem head kriisi raisku.

Minu ettepanekud, kuidas seda pundart lahti harutama hakata, on järgmised.

Esiteks tuleks minu arvates oluliselt tõsta diferentseerimisfondi, mis on osa õpetajate palgarahast, ja siis märkimisväärselt tõsta väga heade õpetajate palka. Kes saab rohkem ja kes saab vähem, võiks vabalt olla koolide (koolijuhtide koostöös kooli töötajatega) otsustada. Ma pakuksin välja järgmised variandid:

rohkem palka saavad need õpetajad, kellel on kõrgem kutsestandardi tase,
rohkem palka saavad pikemalt õpetajana töötanud õpetajad (suurema kogemustepagasiga käivad tõenäoliselt kaasas ka sügavamad ja laiemad teadmised-oskused),
rohkem palka saavad õpetajad, kellel on rohkem (erivajadusega) õpilasi, sest neil on tööd rohkem,
rohkem palka saavad teatud piirkonnas töötavad õpetajad (praegu on see nii Ida-Virus eesti keelt oskavate õpetajatega), aga mina ei jaotaks seda keele järgi (kuigi mõistan, miks praegu nii on), vaid piirkonna õpitulemuste järgi – nt kus on madalamad tulemused, seal on õpetajate palk kõrgem, et meelitada sinna tugevamaid pedagooge,
rohkem palka saavad teatud ainete õpetajad, nt matemaatika õpetajad, sest nende kompetentsid on turul kallimad, või eesti keele õpetajad, kellel on rohkem suuri ja mahukaid töid parandada (tunnistan, et minule selline korraldus hetkel pähe ei mahu, aga mõistan seda loogikat)
või kombineerida kõiki ülal olevaid kriteeriume. See teeks süsteemi mõistagi hirmus keeruliseks, aga ilmselt õiglasemaks.

Teiseks on täiesti absurdne, et oleme harjunud mõttega, et õpetaja 35-tunnine töönädal peabki jääma kättesaamatuks unistuseks. Selle olukorra on tinginud madal palk ja õpetajate puudus. Palun teeme nii, et tõstame oluliselt palka ja siis hakkame silma peal hoidma sellel, et seadustest, mis piiravad iga töötaja tööaega, peetakse kinni. Need piirangud ei ole välja mõeldud kiusu pärast, vaid selleks, et kaitsta töötaja vaimset ja füüsilist tervist. On ilmselge, et õpetaja, kellel on 26 ainetundi, klass juhatada, ainesektsioon juhtida ja loovtööd juhendada, ei saa hakkama 35 astronoomilise tunniga nädalas (kui ta just ei ole erakordse töövõimega inimene või ei tee tööd üle jala). Ometi ei ole see näide õhust võetud. Õpetajate reaalsed töökoormused peaks olema kirjas Eesti hariduse infosüsteemis (EHIS), aga praegu kannatab see kõike. Kas tööleping, EHISesse kirja pandu ja reaalne tööaeg klapivad, pole kellegi asi. See ei ole okei.

Ma usun, et kui haridustöötajate palga ja töökoormuse normaalseks saab, hakkab vaikselt vähenema ka õpetajate puudus. Ma arvan, et mul ei ole vaja rohkem kommenteerida, miks noored ei taha õpetajaks õppida ja saada. Sellest on artikleid kirjutatud küll ja veel.

Ja lõpuks – kes peaks üldse maksma õpetajatele palka? Ministeerium või kohalik omavalitsus? Üldises plaanis ei ole vahet, sest tegemist on maksumaksja rahaga nagunii. Praegu tundub, et riik tahab, et KOV panustaks rohkem, aga viimane lükkab vastutuse ministeeriumile. Sellest ei teki raha juurde. Minu mure on see, et kui vastutus jääb suures osas või täielikult kohalikele õlgadele, siis tekivad väga suured piirkondlikud lõhed, sest Eesti kohalike omavalitsuste võimekus on väga erinev. See hakkab võimendama niigi suurenevat hariduslikku ebavõrdsust ja see ei ole mulle mokka mööda. Seega peaks minu arvates haridustöötajate palgaraha tulema riigilt ja võimalusel isegi nii, et vähem jõukatesse piirkondadesse jagub seda rohkem.

Nii, nüüd me oleme olukorras, kus käib streik ja otsused tuleb teha kiiresti. Minu ettepanekute realiseerimine või ülal loetletud probleemide lahendamine kuidagi teisiti aga kähku ei käi (kui käiks, oleks see juba tehtud). Hakkame nüüd nobedasti otsast pihta, sest lastel pole aega oodata.

Posted in Õpetamine, Uncategorized | Leave a Comment »

20. mai 2023

Mida teha koolikatsetega?

Igale kevadel räägime, kui stressirohke on kooli lõpetamine või alustamine katsete tõttu. See ei ole ainult Eesti mure. Tundub, et see probleem on 21. sajandi koolisüsteemi justkui sisse kirjutatud. Mõtlen täna selle üle, kas on võimalik seda mure leevendada või hoopis lõplikult lahendada.

Miks tehakse koolikatseid?

Põhjused on üldiselt üsna proosalised – kõigi vastu võtmiseks ei ole ruumi. Näiteks, kui kooli soovib astuda 100 õpilast, aga kohti on 60 jaoks, tuleb kuidagi valik teha. Vahel tehakse ka nii, et võetakse kõik vastu eeldusega, et osa langeb välja. See tähendab, et õppetöö alguses on siiski olemas võimekus oluliselt rohkemate õppuritega tegeleda ja nende jaoks on tagatud ka füüsiline koht. Mõnes koolis lahendatakse see küsimus hoopis loosiga, st kõigi soovijate vahel tõmmatakse loosi ja kellele õnn naeratab, saab koolikoha.

Teine põhjus teha koolikatseid on selgitada välja õppijad, kes on valmis selles koolis või sellel kooliastmel õppima. Näiteks ollakse seisukohal, et gümnaasium ei ole igaühele jõukohane ja siis tuleb välja selgitada, kellel on lootust ka gümnaasium edukalt lõpetada. Selle loogika alusel tehakse ka 1. klassi katseid näiteks muusika- või võõrkeeltekallakuga klassidesse. Kas see on sisuliselt mõistlik, ei oska mina hinnata.

Lisaks sellele püütakse leida need noored, kellel on lootust antud kool või kooliaste lõpetada võimalikult heade tulemustega, et hoida kooli soodsat mainet. Siiski on väga keeruline testidega hinnata lapse võimekust. Niimoodi, näiteks 1. klasside katsete puhul, saadakse hoopis teada, kui kõvasti on lapsi ette õpetatud. 1. klassid saadakse sel moel üsna homogeensed, kuid ette õpetatus saab varem või hiljem otsa ja toob kaasa hoopis uued probleemid.

Miks ikka tehakse koolikatseid?

Kõik süsteemid, mis püsivad, on kellelegi kasulikud. Ülal kirjeldasin, mis on “objektiivsed” põhjused, miks katseid tehakse. Lisaks nendele on veel väga oluline, millised on ühiskonna ootused koolidele. Sageli peetakse lapsepõlve kui ettevalmistust täiskasvanueluks ning on oluline võimalikult varakult saada võimalikult häid tulemusi (kes õpib kõige kiiremini kõndima, potil käima või lugema?), et siis kindlustada võimalikult heas koolis koht, et see omakorda tagaks koha võimalikult heas ülikoolis, mis omakorda tähendab kindlasti rikkaks ja edukaks (st õnnelikuks?!) saamist. Osa meie ühiskonnast on väga võistluslik, mis tekitab huvi koolide pingeridade vastu. Meediamajad ei avaldaks neid, kui nendel lugejaid ei oleks.

Tean peresid, kus lapsed käivad lasteaia kõrvalt veel mitmes eelkoolis. Vanemal on tunne, et kui ta millegi eest veel lisaks maksab, siis ta on panustanud oma lapse heasse tulevikku. Mõistan seda. Lapsevanema kohustus ongi teha lapse hariduse osas valikuid ja anda endast parim, et lapsel oleks koolis hea.

Aga see võistluslikkus, surve ja defitsiit ongi selle stressi allikas, mida kogevad 1. klassi, 10. klassi või ülikooli astuvate laste vanemad ja loomulikud ka noored ise. Me ise oleme oma võidujanus ja teistest-parem-olla-soovis selle olukorra tekitanud.

Miks me võiksime ilma katseteta toimetada?

Lapsed ei ole toored täiskasvanud. Laps olla on väga tore, kui tal lastakse olla laps, mitte ei kiirustataks täiskasvanuks saamisega. Kõik inimesed, nii ka lapsed on väga erinevad ja kasvavad erinevas tempos ja suunas. Neil on erinevad huvid, mis tulevad ja lähevad. See on täiesti normaalne ja vahva. Näiteks naabritüdruk õppis lugema 4-aastaselt, aga minu 6-aastane ei tunne kõiki tähti – see on väga okei! Midagi ei ole katki. See ei tähenda seda, et ta on nüüd läbi kukkunud (ja mina vanemana olen läbi kukkunud) ja elu on mokas. Sama lugu on teismelisega, keda ei huvita gümnaasiumiharidus. Las läheb kutsekooli. See ei pane talle kohe ühtki ust kinni. See ei ütle, et ta on teistest halvem või et tema vanemad on teistest halvemad.

Millegi pärast on meil üsna kitsas arusaamine heast lapsepõlvest ja haridusteest (maineka kooli põhikool pärast edukaid katseid, gümnaasiumikoht kesklinnas, ülikooliharidus hea töötasuga seostatud erialal). Miks ometi? Kas see on mingi nõukaaja taak? Mina ütleksin, et mõnus lapsepõlv on selline, kus laps saab olla laps ja teha oma lapse asju ilma muretsemata teemade pärast, mida ta päris lõpuni ei mõista ja mille üle talle kontrolli ei ole. Niimoodi kasvab noor ja täiskasvanu, kes oskab olla hetkes ja tunneb vabadust teha valikuid oma südame, mitte välise surve põhjal. Vähem ärevust, antidepressante, valesid valikuid ja katkestatud õpinguid.

Kui meil ei oleks koolikatseid, oleks kohe palju vähem stressi nii lastel, noortel kui ka lastevanematel, aga usun, et ka õpetajatel ning teistel kooli töötajatel, kes oma õpilaste pärast muretsevad või teistpidi oma karjääri või kooli pärast unetuid öid veedavad, kui eksamitulemused pole piisavalt head.

Oleme otsustanud, et kooliharidus on avalik hüve ja siis peame leidma ka mooduse, kuidas sellele ligi pääsemisel ei ole defitsiiti. See vähendaks ka ebavõrdsust ühiskonnas, sest praegu on osal ligipääs justkui parema haridusele kui teistel (sõna “justkui” tuleb sellest, et ma väga kahtlen selles, kas pingeridades kõrgemal olevad koolid ka päriselt parema hariduse annavad ja mis on hea haridus on juba täiesti omaette ooper).

Kuidas saaks ilma katseteta?

See on tegelikult väga lihtne – kui meil on igal koolil oma piirkond, kus elavatel õpilastel on tagatud õppekoht selles haridusasutuses, pole katseid vaja. See eeldab järgmisi asju:

koolikohti on piisavalt, et jätkuks igale lapsele, kes selle kooli läheduses elab,
kooli kogukond lepib sellega, et tema kool ei ole teistest võrdsem sellega, et saab endale lapsi valida,
teeme õppekava ringi nii, et see toetab ja väärtustab erinevaid õppijaid ning annab õpetajale ja koolile suurema paindlikkuse.

Mina usun, et see on täitsa tehtav ja tean, et maailmas on väga palju riike, kus see nii ka toimib (ka keskhariduse tasemel). Keerulisem on aga muuta ühiskonna soovi võistelda ja naabrist parem olla. Selle vastu minul rohtu ei ole.

PS Mulle on väga vastukarva argumendid, et kui iga laps või noor kooli või kooliastmesse vastu võtta, teeb see kehvemaks selle kooli või hariduse kvaliteedi üldisemalt. Ma ei lähe praegu arutellu, mis on hariduse kvaliteet. Minu seisukoht on, et kool on lapse jaoks ja mitte vastupidi. Õppekava on lapse jaoks, mitte vastupidi. Teeme Eesti kooli oma laste järgi, mitte ei vali lapsi kooli oma maitse järgi.

Posted in Uncategorized | 1 Comment »

26. apr. 2023

Kuidas on Emili koolis töötada?

Kirjutan Emilist siin möödaminnes tihti, kuid mitte eriti konkreetselt. Seekord teen nii, et kirjeldangi ülevaatlikult, mismoodi töö Emilis välja näeb. Kui tahad, tule vaata ise oma silmaga järgi! Ja lisan ka, et asi täitsa aus oleks, et seda kirjatükki hindasid, parandasid ja täiendasid enne avaldamist Emili õpetajad Liis, Kairi, Anni ja Annegret. Suur tänu teile!

Mina ei olnud selles meeskonnas, kes Emili kooli alustas, kuid olen oma viie aasta jooksul selles tiimis aru saanud, et Emili kooli loomisel on tehtud väga palju asju õigesti ning praegune koolikultuur on minu meelest tugevas ja heas kohas. Emili kool on väga hea kool. Minu ülesanne praeguse juhina on mõnusat keskkonda hoida suure kasvamise tuhinas. See ei ole lihtne, aga mind aitab väga palju tugev vundament.

Kooli tuum – ühised väärtused

Emili kooli asutajad sõnastasid põhiväärtused: oleme avatud, pühendume, hoolime ja võtame vastutuse. Mida need meie jaoks tähendavad, on lahti kirjutatud kooli õppekavas. Need ei ole õõnsad sõnad, vaid me päriselt ka mõtestame ja arutleme nende üle. Kooli väärtustel on koht meeskonna koosolekutel, kolleegide ja õpilaste tunnustamisel, õpilaste hommikuringides ja mujal. Väärtused aitavad mul teha keerulisi otsuseid ja hinnata tehtud tegusid. Emili kooli peamine tugevus on see, et kooli väärtused on päris asi, mitte vormitäide.

Lisaks oleme terve kooliperega koos sõnastanud sihid, mille poole püüdleme ja need on nüüd oluline osa Emili õppekavast. Arengukava ja teisi dokumente teeme koos, et ühiselt püüelda suurte eesmärkide poole. Koos ka hindame, kuidas meil läheb. Kooli juhtimine on olnud algusest peame ühine vastutus, kuid suuremas meeskonnas oleme sellesse protsessi rohkem struktuuri lisanud. Me ei ole kasvamisega veel valmis, nii et ühist loomist on veel palju. Püüame seda teha nii, et võimalikult palju koolipere liikmeid on kaasas, kuid samas väärtustades igaühe aega.

Hea suhe on kõige alus

Enne Emili kooli tööle tulemist olin erinevates haridusasutustes juba üle kümne aasta töötanud ning olin ka korduvalt kuulnud seda, et õppimiseks ja töötamiseks on vaja turvalist keskkonda. Kuid seda, kui oluline on päriselt hea suhe, mõistsin tegelikult alles Emilis.

Õpilased, juhid, õpetajad ja teised kooli töötajad suhtlevad omavahel avatult ja vabalt, sinatame, teeme nalja ning räägime pisikestest igapäevastest asjadest. Pole ranget ja pikka võimuhierarhiat ja hirmu taastootvat süsteemi. Me ei taga korda koolis karistuste ja ähvardustega, vaid kokkulepete ning lugupidava suhtumisega. Muidugi see ei ole probleemivaba – konflikte, kiusamist, korra rikkumist ja nõmedat käitumist tuleb ikka ette. Oleme seda mõtestanud nii, et käimegi koolis selleks, et õppida inimeseks olemise kõrget kunsti, sh suhtlemist, käitumist ja probleemide lahendamist. Täiskasvanute ülesanne on olla eeskujuks ja abiks. See ei tule lihtsalt ja see on pidev närvesööv töö, kuid kui tõesti peame kalliks Emili väärtuseid, siis teisiti ei saa.

Kui klassikollektiivis on suhted keeruliseks läinud, siis me ei karda ka õppimist pausile panna ja sellega tegeleda, sest head suhted ja sealt tulev turvaline keskkond on õppimise alus. Kui lapsel on tugevad tunded või mõtted on mujal, siis ta tegelikult ei õpi. Nii et vahel on vaja selle jaoks eraldi aega võtta ja seda me ka teeme. Sama kehtib ka Emili kui töökeskkonna kohta. Võtame aega, et olla koos ja luua ning hoida häid suhteid. Kui vaja, võtame eraldi arutada, kuidas saame koos veel paremini edasi minna. Otsime ühiselt lahendusi ja võimalusi. Korraldame ühiseid üritusi alates matkadest kuni konverentsini koos õpilaste ja lastevanematega.

Heade suhete ja turvalise vaimse keskkonna hoidmisel aitavad meid ka KiVa ja VePa programmid. Suurem osa Emili õpetajaid on läbinud vastavad koolitused ja kasutavad nende programmide elemente rohkem või vähem. Emilis on väga tugev ja toimekas KiVa-tiim, kes hoiab kiusuennetust fookuses, toetab koolipere liikmeid ning vajadusel sekkub. Kui Emiliga liitub uus pereliige, saab soovi korral minna ka KiVa ja/või VePa koolitusele.

Heade suhete hoidmine on pidev töö ja pingutus – see ei saa kunagi valmis. Tunnen, et meie meeskonnas on ühine ja tugev soov selle nimel vaeva näha. Kui oleme erineval arvamusel, räägime selle läbi. Konflikt ei jää vinduma. Vajadusel teeme uusi või uuendame vanu kokkuleppeid. Oleme valmis otsima lahendusi ja võtma aega selleks, et igaühel oleks hea olla.

Inimesed on hoolega valitud

Emili kooli tööle tulemine on üsna pikk protsess, sest valime oma kolleege hoolega. Lisaks tavalistele dokumentidele ja vestlustele ootame, et tulevane kaasteeline käib koolis vaatlemas ja tutvumas ning õpetaja proovitundi andmas. Vahepeal reflekteerime, et mõista, kas kanname samu väärtusi ja põhimõtteid. On oluline, et uus tiimiliige ei ostaks „põrsast kotis“, vaid veenduks, et see on missioon, millega ta soovib end siduda. Kuidas edukalt kandideerida, saad lugeda siit.

Ootame oma uutelt kaaslastelt seda, et ta kannaks Emili väärtuseid ja talle sobiks meie põhimõtted. Vaja on väga head suhtlemisoskust, lahendusmeelsust, hoolimist igast õpilasest ning valmisolekut teha koostööd nii suurte kui ka väikestega. Kindlasti on palju õppimist, sest oleme teinud pedagoogilisi valikuid, mida paljud koolid ei viljele (nt projektõpe, üldõpetus, kirjeldav sõnaline tagasiside), nii et tuleb olla valmis ka selleks, et on nii mõndagi uut ja teistmoodi.

Värsketele emillastele on abiks koolitused, mentor ja kolleegide tugi. Kuna koostööd on palju, siis oma mure või küsimusega üksi jääda on keeruline. Koostöö formaatideks on iganädalased koosolekud, projektide planeerimise koosolekud, töörühmad ning vajaduspõhised arutelud. Meil on tavaks suuri küsimusi ühiselt või töörühmades arutada ja otsused koos teha.

Võin täie enesekindlusega öelda, et Emili töötajad on imelised. Oleme tõepoolest avatud ja hoolivad, tegutseme koos ning võtame ühiselt vastutuse iga õpilase edasijõudmise eest. Märkame üksteist ja pingutame selle nimel, et igaühel oleks hea olla.

Emilil on väga vedanud ka lastevanematega, kes on teadlikult selle kooli oma lapsele valinud. Kuna Emili ei ole piirkonnakool, siis ei satu meie juurde peresid, kelle jaoks pole väga vahet, mis koolis laps käib. Seega on meie pered täie teadmisega ja hoolega valinud Emili oma kooliks.

See tähendab seda, et vanemad on kooli tegemistega väga hästi kursis ja kaasas. Meil on Lastevanemate Kogu (lisaks tavapärasele hoolekogule), mis toetab kooli ja õpetajaid igapäevases töös. Lapsevanemad tahavad õpetajaid toetada ja aidata.

Iga õppija on oluline

Emilis on klassis vähem õpilasi kui teistes suurasulate koolides (kuni 19 õpilast klassis). Oleme selle valiku teinud meelega, et jõuaks igale õppijale väärilist tähelepanu pöörata. Emili õpetajatele on oluline luua hea suhe iga õpilasega. Selleks räägime õpiastega juttu ka väljaspool tundi, korraldame üritusi ja peame arenguvestlusi kolm korda aastas (arenguvestlusteks on eraldi päevad, me ei tee neid üldjuhul õhtuti).

Hoiame iga õpilase arengul hoolega silma peal, anname kiiret tagasisidet ja sekkume, kui näeme selleks vajadust. Lisaks õpetajatele pingutavad selle nimel aktiivsed tugispetsilistid, kes on abiks nii õppijatele kui ka õpilastele. Oleme üsna tublid erinevate meetmete planeerimisel ja dokumenteerimisel. See aitab meid iga õpilase arengu toetamisel.

Õpetajad kohandavad õpet õpilaste vajadusele ja huvidele vastavalt (kuidas see välja näeb, saab lugeda siit). Õpetajad kohandavad ka õppetegevust iseendale huvitavaks. Emili õpetaja saab palju materjali ise luua. See on ajamahukas, aga samas ka mõnusalt loominguline. Kasutame ka üksteise loodud õppematerjale ja taaskasutame varem tehtut. See aitab aega kokku hoida siis, kui loomingulist tuhinat peale ei tule.

Üldpädevused on au sees

Väga oluline on Emilis lugemine. Iga lapse igapäevane kodutöö on ise raamatut lugeda. Kui see on veel raske, loeb koos vanemaga. Lapsed saavad üldjuhul endale ise raamatu valida oma huvide ja oskuse järgi. Õpetajatel on erinevad süsteemid, kuidas nad lugemisharjumuse kujunemisele kaasa aitavad ja sel silma peal hoiavad.

Emili koolis õppimine ei seisne ainult tavapärases aineõppes, vaid me teeme projekte, mis seovad õpitava eesmärgistatud tervikuks. Projektide käigus õpivad õpilased oma tegevust planeerima ning hindama. Teevad omavahel koostööd ja esitlevad oma töö tulemusi. Projektõpe on nagu päris töö – kasutan erinevaid kompetentse, uurin lisa ja kaasan eksperte, et mingi produktiga valmis saada või küsimus lahendada. Õpetajal on kasutada projektieelarve, mis aitab õpilastel väljaspool klassiruumi õppida, ning õpetajad ei pea end vaevama õppekäikude jaoks raha kogumisega.

Õpetajad valmistavad projekte ette lennuüleses koostöös ja kasutavad juba varem tehtud projektiplaane. Meie projektõppega ei haaku hästi olemasolevad õpikud ja töövihikud, nii et kasutame neid küll, aga üsna palju tuleb ise juurde teha. See annab hea võimaluse lõimida erinevaid teemasid ja pädevusi. Koostöö aitab hoida kokku õppematerjalide koostamisele kuluvat aega ja see on ka toredam. Miks on üldse hea koostööd teha, saab lugeda siit.

Ka õpilased saavad palju koostööd teha, et õppida suhtlema, läbi rääkima ja üksteist toetama. Ühest küljest on see tore vaheldus, aga tegelikult ka möödapääsmatult vajalik, sest tänapäeva maailmas lahendatakse väga palju probleeme just koostöös.

Emilis õppimises on suur roll oma õppimise juhtimisel. Õpilased saavad osaleda projektide kujundamises, eesmärgistamises, planeerimises ja enesehindamises. Oma õppimist aitavad juhtida ja seda oskust arendada arenguvestlused ja iseseisva õppe päevad. Õpilased on sellega juba täitsa harjunud ja oskavad end järjest paremini ise analüüsida.

Olulisel kohal on digipädevus. Koolis lapsed enda nutiseadmeid ei kasuta pea üldse, kuid õppetegevuse käigus pruugime palju kooli tahvel- ja sülearvuteid. Pöörame tähelepanu digihügieenile ja -turvalisusele. Erinevad nutirakendused saavad palju vatti nii vahelduseks, meelelahutuseks, kuid peamiselt ikka õppimiseks. Õpetajad on digipädevad ja teevad ka selles vallas hea meelega koostööd.

Liigume nii õppetöö ajal, vahel kui ka sees. Oleme liikuma kutsuv kool ja püüame teha nii, et õppetundides ei ole pikka istumist. Õuevahetund on osa igast päevast. Õpetajad on väga loovad ja kasutavad õppetegevuses koridore ning pargiala kooli kõrval.

Tagasiside jaoks võtame aega

Meie jaoks on algusest peale oluline õppimist toetav ja edasiviiv tagasiside. Mis see endast kujutab, saab lugeda siit. Me Emilis ei pane hindeid (noh, alates 6. klassi lõpust oleme sunnitud seda tegema, sest seadus nõuab, aga teeme seda nii vähe kui võimalik). Anname õpilaselt ohtralt suulist ja kirjalikku, jooksvat ja kokkuvõtet tagasisidet. Kasutame selleks peamiselt Stuudiumi ja meie enda põhjalikku tunnistuse vormi.

Jah, see võtab palju aega ja jõudu, aga see on tõesti oluline. Emilis on klassis kuni 19 õpilast ja õpetajatel on 15-18 kontakttundi nädalas. See aitab leida aega ajamahukateks tegevusteks (projektide ettevalmistamine ja tagasiside). Aega aitab kokku hoida ka õpetajatevaheline koostöö. Kokkuvõttes Emili õpetaja tööpuuduse all ei kannata ja trimestrivahetustel võivad päevad pikaks venida, kuid planeerimisse ja tagasisidesse pandud aeg tasub end ära. Nägime eelmise aasta lõpus, kui 6. klassidele esimest korda hindeid panime, et varasem tagasiside oli olnud nii põhjalik, et uued hinded ei tekitanud kelleski suuri küsimusi.

Põhjalik tagasiside annab meile ka selle eelise, et meil on väga detailne ettekujutus, kuidas igal õpilasel läheb. Muidugi tunneb iga õpetaja oma õpilasi kõige paremini, kuid klassides, kus õpetajaid on rohkem, võib juhtuda, et mõni laps jääb kahe silma vahele. Meil seda ei juhtu. Emili koolipere tugevus on märkamine. Kui näeme, et õpilane vajab abi, siis kohandame õppetööd ja rakendame erinevaid tugimeetmeid. Emilis on õpetajatele ja õpilastele toeks väga tubli tugispetsialistide meeskond, kes kasvab veelgi koos kooli kasvamisega.

Töökorraldus on paindlik

Igal klassil on oma koduklass, mille kujundamises on õpetaja ja õpilased vabad. Emili kooli klassides on diivani ja raamaturiiuliga lugemisnurk, kus tehakse ka hommikuringi. Igas klassis on ekraan või projektor. Laudu ja toole saab ümber tõsta. Seintel on klassi VEPA visioon ja teised VEPAga või klassi kokkulepetega seotud materjalid, projektisein, olulisemad õppe-eesmärgid, lugemissein jm parasjagu olulised õppesisuga seotud materjalid ning õpilaste tööd.

Tunnid kestavad Emilis enamasti kella 9-st kuni kella 15-ni, väiksematel klassidel lühemalt. Koolimaja tehakse lahti kell 8 hommikul. Pärast tunde on pikapäevarühm ja huviringid. Igasugused korrapidamised käivad graafiku järgi, nii et vahel on vaja korda valvata, aga vahel saab hinge tõmmata või pause planeerimiseks kasutada. Õpetajad ei pea olema koolis, kui parasjagu pole tunde, koosolekuid või muid ühiseid ettevõtmisi. Vaheajad on ära jaotatud nii, et on nii puhke-, iseseisva töö aega kui ka ühist tööaega. Omavaheliseks infovahetuseks saame kokku iganädalastel koosolekutel ja kasutame Teamsi. Ka kui õpetaja veel õpib, siis kindlasti saab õppepuhkust ja vajadusel mõne nädalapäeva tunnivabaks.

Töökoormust vähendab see, et klassis on veidi vähem õpilasi kui muidu Tallinnas ja ainetunde on vähem kui tavaliselt koolides. 1.-2. klassis on abiks abiõpetaja. Kalendriaasta sees on kolm tasustatud tervisepäeva.

Töötasu püüame hoida Tallinna linna õpetajate keskmisest töötasust kõrgemal. Emilis on selline süsteem, et need õpetajad, kes on pikemalt meil töötanud ja/või kelle kvalifikatsioon on kõrgem, saavad ka kõrgemat tasu. Lisaks saab kooli juures tasuta parkida, tasuta süüa, soodustusega trenni teha. Koolimaja asukoht on väga hea, sest kesklinnaga on ühistranspordiühendus tihe. Kooli poolt on kõik töövahendid nii endale kui ka õpilastele. Lisateenistuse saamiseks saab teha asendustunde, huviringe või võtta koolis muul moel rohkem vastutust.

Kellele sobib töö Emili koolis?

Minu kogemus ütleb, et Emili sobib igaühele, kes soovib õppida, uut luua ja kogeda. Emilisse tulevad töötajad, kes on juba tugeva kogemusbaasiga „tavalises“ koolis ja otsivad nüüd midagi teistsugust, kus ise edasi areneda. Emilis on kindlasti palju õppimist ja koosloomet, nullist loomist ja arendamist. Kasvame veel koos ning see on tore ja huvitav. Kõik Emili õpetajad on harjunud tegema koostööd, olles ise toetaja ja toetatu rollis. Nii et Emili sobib ka neile, kes alles õpivad ja kohanevad õpetaja rolliga. Tule õpi meiega koos!

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

7. apr. 2023

Millised koolid jäävad alles ja millised sulgeme?

Kuulasin intervjuud Eve Eisenschmidtiga (Postimees “Ekspert eetris”) ja olen täiesti nõus, et kinni ei tuleks panna koole, kus on liiga vähe (mille jaoks liiga vähe?) õpilasi, vaid koole, kus ei anta head haridust. Kuulun ekspertrühma, kus oleme loomas üldhariduskoolide kvaliteedimudelit ning olen palju mõlgutanud, mis kool see hea kool siis ikkagi on. Täna panen oma mõtted “paberile”.

Ootused koolidele

Erinevate astmete haridusasutused on äärmiselt oluline osa tänapäeva ühiskonnast ja seetõttu on neile pandud ka palju ootusi ja ülesandeid. Need on väga erinevad ja vahel ka risti vastu käivad. Minu meelest on suvalises järjekorras olulisemad ootused järgmised.

Valmistada noor inimene ette iseseisvaks eluks. Siin mõeldakse tihti seda, et tal on teadmised ja oskused, et leida endale hea töö ja üldse elus (peres, kodanikuna, töökohal) hakkama saada. Sellega haakuvad tihti erinevad 21. sajandi oskuste loetelud. See on ka ootus, mida väga tihti väljendavad tööandjate esindajad.

Anda väga hea akadeemiliste teadmiste ja oskuste baas. Siia alla võib lihtsustatult paigutada mõtte, et õpilane omandab väga edukalt riikliku õppekava oma täies ilus ja siis sooritab väga heale tulemusele eksamid ning siis ongi kõik hästi. See on ka väga mugav ootus, sest oskame selle saavutatust üsna hästi mõõta (riigieksamid).

Kasvatada väga häid inimesi. Sellega haakub minu jaoks president Kersti Kaljulaidi mõte, et tegeleme inimeseks kasvamise kõrge kunstiga. Siin on oluline fookus tolerantsusel, headel suhtlemis- ja koostööoskustel ja teistel “pehmetel” väärtustel. Sellel ootusel on ka “ala-ootus”, millel on aga hoopis teine varjund. Vahel on ühiskonnaliikmetel ootus, et (eri)kool suudab ümber kasvatata halvale teele läinud noori. Minu hinnangul see ei toimi, sest peamised kasvatajad on vanemad ja kui seal on vastutus võtmata, siis kool seda üksi teha ei saa. Koolis töötavad inimesed saavad (ja peavad) noortele, kes vajavad sekkumist, tõmmata vastavate spetsilistide tähelepanu.

Vähendada ebavõrdsust ühiskonnas. See on keeruline ootus, sest haridus kipub hoopis ebavõrdsust taastootma (vaata väga huvitavat ettekannet siin). Samas minu arvates on see ääretult oluline. Uuringud näitavad, et mida haritumad on inimesed, seda parem on tervis ning vähem on näiteks seaduserikkumisi.

Hoida lapsi päevasel ajal soojas kohas mõtestatud tegevuses ehk pakkuda lapsehoidu (ja sooja sööki) selleks ajaks kui vanemad on tööl. See on tegelikult rohkem või vähem aktuaalne igas koolis, sest kui näiteks planeerime koolis üritusi, peame mõtlema ka lastevanemate logistika peale. Pärast distantsõppe laineid tahavad paljud koolid teha iseseisva õppe päevi (see on väga hea mõte, kui neid teha korralikult ette valmistatult ja läbi mõeldult), aga on peresid, kus see ei tööta. Mõni laps ei suuda kodus iseseisvalt õppida ja vanem ei saa (ei peakski) tal “kukil elada”.

Aidata edasi hariduslike erivajadustega lapsi. Ootus koolidele on, et nad toetavad iga lapse edasijõudmist sõltumata tema eripäradest ja -vajadustest. See on minu arvates loomulik ja õige. Kuid ka sellel on hoopis äraspidine “sugulane” – eraldada erivajadustega lapsed, kes võivad segada “tavalisi” lapsi. Kumb ootus on ühiskonnaliikmele hingelähedasem, sõltub minu arvates selle inimese väärtustest ja tõekspidamistest.

Igaühel on endal erinev koolikogemus ja põhimõtted ning neist lähtudes need erinevad ootused kombineeruvad. Seetõttu ongi väga keeruline öelda, milline on hea kool. See tuleb kuidagi omavahel kokku leppida ja aktsepteerida seda, et täiesti üksmeelele me ilmselt kunagi ei jõuagi.

Kuidas seda probleemi lahendada? Kas otsime vastust kooli kaupa (teeme meie arvates hea kooli nendele peredele, kes juba on meie kooli juures)? Kas lepime omavalituses kokku, millistele ootustele peab kool vastama ja sellest lähtudes seame eesmärgid? Otsustame riigi tasandil seadustega, mida meie koolid peavad tegema? Praegu lahendame seda küsimust kõikidel nendel tasanditel ja see teeb ka olukorra keerulisemaks, sest kogukonna seatud eesmärgid (nt turvalised ja head suhted) on vastuolus KOVi või riigi kriteeriumitega (kuluefektiivsus). Sellises olukorras on kaks varianti – kas otsitakse kompromissi või üks konflikti osapool sõidab teerullina teisest üle. Ma soovitaks esimest, aga siiani on kasutatud teist “lahendusviisi”.

Erinevate heade koolide variandid

Nüüd vaatame erinevaid koole ja mõtleme, milline võiks siis ikkagi olla see kool, mida ei panda kinni, sest ta on lihtsalt nii hea kool. Lähtun siin nendest märksõnadest, mida olen kuulnud praegu kasutatavat, kui koolide sulgemine on teemaks. Püüan arutada ka, kuidas need kriteeriumid seostuvad kooli õpilaste arvuga, mida tihti tuuakse otsuste alusena esile.

Väga head suhted ja turvaline õpiruum. Minu arvates on see möödapääsmatult vajalik, et toimuks õppimine. On vaja, et õpilane julgeks eksida, oma arvamust välja öelda, et ta tunneks kuuluvuse ja autonoomia tunnet, tal oleks usaldusisikuid nii suurte kui ka väikeste seas, oleks võimalikult vähe kiusamist ja vägivalda ning ta teaks, et kui need sünnivad, saab ta abi. Seda kõike on lihtsam korraldada väiksemas koolis. Suures ei ole võimatu, aga kindlasti on keerulisem. Suuremates koolides on lihtsam jääda anonüümseks ja võõraks. Õpetajatel läheb rohkem aega, et nimesid selgeks saada, rääkimata kontakti loomisest.

Väga head akadeemilised tulemused (hinded, eksamitulemused, olümpiaadide kõrged kohad jmt). Need kipuvad olema koolid, kuhu on sisseastumiskatsed. Vanemad, kes on ise sellises koolis käinud, soovivad ka oma last “eliitkooli” panna. Lootus on, et laps saab väga heasse (hinded, eksamitulemused) gümnaasiumisse, siis ülikooli, siis töökohale ja lõpuks elus hästi toime tulevaks. Abiks on ka “edukatest” koosnev suhtlusvõrgustik. Head tulemused saavutatakse tihti eelselektsiooniga (sisseastumiskatsed, etteõpetatus), suure surve, koormuse ja läbikukkumishirmuga. On lapsi, kelle vaimse tervise viib selline õppekorraldus täiesti rivist välja. Muidugi on ka neid, kellele see sobib. Need koolid kipuvad olema pigem suured, sest hea ja vahetu kontakt pole nii oluline. [Maalisin siin “eliitkoolidest” väga mustvalge pildi. Olen ise sellise kooli vilistlane ja tean, et on ka halle toone.]

Kool on kuluefektiivne, st ühe lapse õpetamiseks kulub võimalikult vähe raha. Kuna koolidele on väga konkreetsed nõudmised (riikliku õppekava täitmiseks läheb vaja üsna kindlat hulka õpetajaid, lisaks tugispetsilistid, normeeritud füüsiline keskkond jne), siis kokkuhoiuvõimalusi eriti ei ole. Tuuakse välja variante erinevaid ressursse koolide vahel jagada. See teeb aga õppetöö korraldamise koolis keeruliseks ning meeskonnatöö vaevaliseks. Ja ütlen ka siin välja, et videotunnid on ebaefektiivsed ja ma väga tahaksin, et neid ei toodaks välja kui võimalust raha kokku hoida. Mida suurem kool, seda vähem raha õpilase kohta kulub. Riigi toetust jagatakse ka sellise süsteemi alusel, et pigem on parem pidada suuremaid koole.

Kogukondlikkus. Koolid on tegelikult aegade algusest peale olnud kogukonnakoolid, kuid linnade kasvades on side perede ja koolitöötajate vahel jäänud nõrgemaks. Kogukonnakool on minu peas selline kool, kus osaline on iga koolipere liige (sh lapsevanemad, ka vanavanemad, teised kogukonna asutused jne). Omavahel arutatakse olulisi küsimusi, tehakse head koostööd ning kool on oma kogukonna nägu (nt kohaliku murde või ajaloo õpetamine ja tähistamine, kohalike ettevõtetega koostöö jne). See eesmärk haakub tugevalt heade suhetega ning kipub iseloomustama väiksemaid koole. Ka suurlinnades võib olla kogukonnakoole, mis on tugevasti põimunud ühiste väärtuste ümber, nii et need ei pea olema maakoolid.

Tugeva ajalooga, traditsioonide, “kallaku” ja identiteediga koolid. Nendel koolidel on tihti tugev vilistlaskond, kes traditsioone alal hoiab. On staarõpetajad, kes veavad eest oma valdkonna süvaõpet. Nendes koolides on vahel keeruline teha uuendusi, sest muutustele on tugev vastuseis. Samas on ühine identiteet väga tugevasti liitev, nii et kogukonnatunne on tugev. Need ei pruugi olla ei suured ega väiksed koolid, kuid tõenäoliselt on üsna vanad koolid ja kindlasti üks kohaliku kogukonna tugisambaid.

Väga hea tugi erivajadustega õppijatele. See ei pruugi tähendada erikooli, vaid pigem väga tugevate õpetajate kollektiivi, kes väärtustavad iga õpilase edasijõudmist. Need tulemused ei paista välja riigieksamite tulemustes, sest me ei tea, mis tasemelt need õpilased alustasid. Pigem näeme, et sellesse kooli koonduvad erivajadustega õppijad ja kool ei tõrju neid eemale. Kahjuks peletab see eemale mõned “tavaliste” laste vanemad ja võib tekitada koolile erikooli maine. Mul on selliseid lugusid kuuldes väga kurb meel, sest need koolid on minu arvates kohe eriti tublid. Need õpetajad usuvad igasse õpilasesse, toetavad igaüht tingimusteta, ilmselt teevad omavahel ja vanematega head koostööd ja tõesti oskavad seda tööd, mida teevad. Need koolid kipuvad olema pigem väiksemad, aga suurlinnades võivad ka suureks kasvada.

Uhke koolimaja ja rohkelt vidinaid. On tore, et kerkib uusi koolimaju ja remonditakse vanu. Ilus ning kaasaegne koolimaja tõmbab õpilasi ja õpetajaid. Nendes koolides on õhku, ruumi, põnevaid soppe, uhkeid tehnikavidinaid (VR-prillid, 3D-printerid, drooniklass, nutitahvlid jne), suur spordikompleks ujulaga jne. Kuna see nõuab üsna palju raha nii soetamisel kui ka ülal pidamisel, kipuvad need olema suured koolid ja pigem suurtes ning rikastes omavalitsustes.

Palju valikuid õpilastel. Praegu iseloomustab see pigem gümnaasiume, aga ei peaks nii olema. Kas põhikooliõpilane on suuteline ja peaks tegema ise valikuid oma õpingute sees. Ja on ka toredaid koole, kes on näiteks lõiminud huviringitunnid päeval toimuvasse õppesse ja seeläbi pakub vaheldust ja valikuvõimalusi. Seda on lihtsam teha suurtes ja linnaasulate koolides, sest seal on rohkem lapsi, kes võiks erinevate valikute vahel jaguneda, ja õpetajaid, kes soovivad ja oskavad neid gruppe juhendada.

Üks eraldi ja natuke naljakas kategooria koole on need, kes püüavad olla kõik ülal nimetatud koolid korraga. Kui vaatad selle kooli kodulehte või sotsiaalmeediat, siis seal on väga-väga palju infot ja näiteid kõikidest ülal toodud punktidest. Nad osalevad kõikvõimalikes projektides ja programmides ning kooli seinal ja kodulehel on väga palju logosid. Tundub, et on väga tubli kool (ilmselt väga suur kool, et kõike seda jõuab), kuid tekitab küsimuse, kas see on ikka päriselt ja korralikult võimalik.

Kui loed neid hea kooli erinevaid “tüüpe”, siis kindlasti tuleb Sul igaühega mõni konkreetne kool silme ette. See on väga äge, et Eestis on palju eriilmelisi haridusasutusi, kellel on oma nägu ja tegu. Samas, kipuvad need pigem olema linnades, sest seal on nii vajadust kui ka võimalusi oma erinevusi ehitada ja rõhutada. Kui asulas või piirkonnas on üks kool, siis tuleb meeldida kõigile.

Ja mis me siis teeme?

Minu arvates on väga hea kool selline, kus on head suhted ja turvaline keskkond (vaimne ja füüsiline tervis on hoitud, õpilased ja kooli töötajad tahavad tulla kooli) ning iga laps jõuab eakohaselt edasi ilma hirmu ja surveta, vaid väga professionaalse õppetöö tulemusel. Tahan, et iga õpilane valdaks heaks inimeseks olemise peent kunsti ja omandaks võimalikult kõrge hariduse, et tema elu kvaliteet oleks parem ning et ühiskonnas oleks võimalikult vähe ebavõrdsust. Selliseid koole ei tohiks kinni panna sõltumata nende suurusest. Kool ei ole maja. Palun ärgem laskem kinni panna haridusasutusi, mille hoone on vana, liiga suur või kulukas ülal pidada, kuid kus antakse lastele väga hea olevik ja tulevik. Leidkem lahendus majale, mis saaks pakkuda head varju sellisele kooliperele.

Samas mõistan, et erinevate kogukondade ootused ja eesmärgid on erinevad. Peame ühiskonnana otsustama, mis tasandile me vastutuse lükkame. Kas iga kool vaatab ise, kuidas hakkama saab, ja otsustab, millise hariduse ta oma võsukestele annab? Kas kohalik omavalitsus või koolipiirkond seab kvaliteedikriteeriumid ja eesmärgid ja neist lähtudes avab või sulgeb koole? Või riik seaduste, määruste ja vahel ka kooli pidamist üle võttes või sulgemisotsustega ütleb, milline on hea kool?

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

mariakurisoo

Värsked postitused

Arhiiv

Kategooriad

Meta

Archive for ‘Uncategorized’

Mõne asja pean nüüd ära klaarima

Millele kandideeritakse?

Kuidas õpilane otsustab, kuhu kandideerida?

Mille alusel gümnaasium valib?

Erisuundade puhul kasutatakse lisapunkte

Kuidas eelistused ja kohad tegelikult kokku viiakse?

Mis toimub pärast avalduse esitamist?

Kui õpilane ei saa ühtegi soovitud kohta?

Riigi poolt ette kirjutatud

Mida kool või hariduse korraldaja võib ise otsustada?

Suurim autonoomia on erisuundadel

Miinimumkeskmine ei ole kogu Soomes sama

Kas iga õpilane võiks õppida gümnaasiumis?

Mida võiks koolis teha kvaliteedijuht?

Kuidas nüüd nii läks, et lapsed on koolikohata?

Kolm lollust, mis koolis hästi selgeks saavad

Leevendus eestikeelsele õppele üleminekul oli vajalik

Miks ma toetan õpetajate streiki?

Mida teha koolikatsetega?

Kuidas on Emili koolis töötada?

Millised koolid jäävad alles ja millised sulgeme?

Sildid

Kalender

Arhiiv

Blogroll