Archive for ‘Uncategorized’

  |  
19. märts 2023

Koolikohustuse pikendamine 18. eluaastani – hea või halb mõte?

Mina olen veendunud, et see on väga hea mõte. Ei hõiska küll enne, kui see on seaduseks saanud, sest saatan on tihti detailides, aga Eesti tuleviku seisukohast on see kindlasti hea.

Küsisin ChatGPT käest, mis ta sellest arvab, ja meil oli selline vestlus (kopeerin selle siia täiesti ilma midagi muutmata):

Selgita, miks on hea, et lapsed peavad koolis käima kuni 18. eluaastani.
Üldiselt on koolihariduse saamine oluline, sest see annab lastele vajalikud teadmised ja oskused, mis aitavad neil saavutada oma elus edu ja õnnestumisi. Siin on mõned põhjused, miks on hea, et lapsed peavad koolis käima kuni 18. eluaastani:

Hariduslikud eelised: Kooliharidus annab lastele vajalikud põhioskused, nagu lugemine, kirjutamine ja matemaatika, mis aitavad neil saavutada edu nii koolis kui ka elus tervikuna. Koolides õpitakse ka teisi olulisi oskusi, nagu suhtlemine, probleemide lahendamine ja meeskonnatöö, mis aitavad neil tulevikus oma elus hakkama saada.

Sotsiaalsed eelised: Kooliharidus pakub lastele võimalust suhelda eakaaslastega ja õppida, kuidas teiste inimestega koos toimida. See on oluline oskus, mis aitab neil suureks kasvades oma tööelus ja isiklikus elus hakkama saada.

Karjääriedu: Kõrgharidus on sageli vajalik hea töökoha saamiseks. Kooliharidus on aga vundament, mis võimaldab lastel arendada oskusi, mis aitavad neil tulevikus oma valitud tööalal edukalt toime tulla. Kui lapsed lõpetavad kooli enne 18. eluaastat, siis jääb neil võimalus kasutamata, kuna paljud tippkolledžid ja koolitused nõuavad kõrgharidust.

Seaduslik kohustus: Paljudes riikides on koolikohustus seaduslik. Seega on oluline, et lapsed järgiksid seadusega ette nähtud kohustusi.

Kokkuvõttes on kooliharidus äärmiselt oluline laste arengu ja tulevase edu seisukohalt. Koolikohustus kuni 18. eluaastani tagab, et lapsed saavad vajaliku hariduse, oskused ja kogemused, mis aitavad neil saavutada oma elus parimaid tulemusi.

Selgita, mis probleemid tekivad, kui koolikohutust pikendatakse.
Koolikohustuse pikendamine võib tekitada mitmeid probleeme, mis võivad mõjutada nii lapsi kui ka kogukonda tervikuna. Mõned peamised probleemid on järgmised:

Perekondlike probleemide suurenemine: Koolikohustuse pikendamine võib põhjustada probleeme peredes, kus lapsel on näiteks vaja hakata tööle või abielluda enne 18. eluaastat. See võib põhjustada suuremat survet perekondadele, kes ei saa endale koolis käimiseks vajalikke kulusid lubada.

Ressursside puudus: Pikem koolikohustus võib põhjustada lisapingeid haridussüsteemile, kuna seda tuleb toetada lisarahastuse ja ressurssidega, et tagada piisavalt ruume, õppevahendeid ja kvalifitseeritud õpetajaid. Kui neid ressursse ei ole piisavalt, võib see mõjutada koolide õpetamise kvaliteeti ja lapse haridust tervikuna.

Lapse motivatsiooni vähenemine: Koolikohustuse pikendamine võib tekitada lapsele lisapingeid ja tekitada tunnet, et nad on sunnitud koolis käima. See võib põhjustada lapse motivatsiooni vähenemist ja võib vähendada nende huvi kooli vastu. Kui lapsel on tunne, et neil ei ole vabadust oma elu juhtida, võib see mõjutada ka nende tulevikuplaane ja -eesmärke.

Koolist väljalangemine: Pikem koolikohustus võib suurendada riski, et lapsed langevad koolist välja. Kui kool on lastele liiga pikk ja nõudlik, võivad nad kaotada motivatsiooni kooli vastu ning jääda koolist eemale. See võib omakorda tekitada probleeme lapse tulevase hariduse ja karjääri seisukohalt.

Kokkuvõttes võib koolikohustuse pikendamine tekitada mitmeid probleeme, mis võivad mõjutada nii lapse kui ka kogukonna elu. On oluline kaaluda nii koolikohustuse pikendamise eeliseid kui ka puudusi ning leida lahendused, mis aitavad tagada laste hariduse ja heaolu.

Kuidas lahendada probleeme, mis tekivad koolikohustuse pikendamisega?
Koolikohustuse pikendamine võib tekitada mitmeid probleeme, kuid neid saab leevendada või lahendada erinevate meetmetega. Mõned võimalikud lahendused on järgmised:

Tagada vajalikud ressursid: Koolidele tuleb tagada piisavad rahalised vahendid, et nad saaksid oma õppekavasid täiendada, õpilasi toetada ja vajalikke ressursse hankida. See aitab tagada kvaliteetse hariduse ning vähendab riski, et õpilased kaotavad motivatsiooni ja koolist välja langevad.

Toetada peresid majanduslikult: Koolikohustuse pikendamine võib tekitada probleeme peredele, kellel ei ole piisavalt vahendeid koolimaksude ja muude kooliga seotud kulude katmiseks. Seetõttu võib olla vaja luua rahalisi toetusi, stipendiume või muud tüüpi abipakette, mis aitavad peredel koolis käimisega toime tulla.

Pakkuda täiendavaid tugi- ja nõustamisteenuseid: Koolikohustuse pikendamine võib suurendada stressi ja ärevust nii lastel kui ka nende vanematel. Seetõttu on oluline pakkuda täiendavaid tugi- ja nõustamisteenuseid, et aidata õpilastel ja nende peredel probleemidega toime tulla.

Arendada paindlikumat õppekava: Koolid võivad arendada paindlikumaid õppekavasid, mis võimaldavad õpilastel oma huvisid järgida ja individuaalseid vajadusi arvesse võtta. See aitab kaasa õpilaste motivatsioonile ning võib vähendada koolist väljalangemise riski.

Edendada koostööd koolide ja kogukonna vahel: Koolide ja kogukonna vaheline tihedam koostöö võib aidata vähendada koolikohustuse pikendamisega seotud probleeme. Kogukond saab aidata koolidel tagada vajalikke ressursse ja pakkuda täiendavaid teenuseid ning koolid saavad omakorda kaasata kogukonna toetust ja ressursse.

Need on mõned võimalikud lahendused, mis võivad aidata koolikohustuse pikendamisega seotud probleeme leevendada. Lõppkokkuvõttes on oluline kaaluda nii eeliseid kui ka puudusi ning leida tasakaal, mis tagab laste hariduse ja heaolu.

Minu järeldused sellest vestlusest (koolikohustus)

Uuringuid, mis näitavad pikema haridustee kasulikkust on väga palju. Noortel on rohkem oskusi, suurem palk, aga ka parem tervis. Minu arvates on koolikohustuse pikendamine tõepoolest hea mõte iga noore aga ka terve ühiskonna seisukohast.

Tõsi on ka see, et kohustusliku haridustee pikendamine toob kaasa muresid.

  • Lapsi koolis on rohkem – vaja on rohkem õpetajaid, tugispetsialiste, ruume jne. Praegu väidab valitsus, et see on olemas, sest kutsekoolides on suutlikkus kõik soovijad vastu võtta. Aga kui noor ei taha minna kutsekooli, vaid valib gümnaasiumi? Aga kui noore jaoks on juba põhikooli lõpp raske?
  • Teadmine, et PEAB õppima 18. eluaastani võib nii mõnegi õppija motivatsiooni õgvendada. Need on need lapsed, kelle jaoks kool tema praegusel kujul ei sobi. See on lisamure klassijuhatajatele ja tugispetsilistele. ChatGPT-l on õigus – muuta tuleb ka õppekava.
  • Eestis koolis käimine ei ole tegelikult päris tasuta. Vanemad peavad hankima õppevahendid (nt vihikud, pastakad, aga ka toiduained kodunduse tundideks või piletiraha õppekäiguks) ja samal ajal ei saa noor käia tööl. Nii et võib ka Eestis olla peresid, kelle jaoks pikendatud koolikohustus on lisasurve pere eelarvele.

Minu järeldused sellest vestlusest (tehisintellekti võimalused)

Olen täiesti hämmastunud, kui kiiresti, kui korrektse ja kohherentse teksti (eesti keeles!) ChatGPT lõi. Jah, see on üldsõnaline ja ümmargune kohati, aga muidu täiesti arukas.

ChatGPT on ilmselgelt välismaalane ja ei tunne hästi Eesti konteksti. Arvan, et Eestis ei ole palju neid noori, kes jätavad kooli pooleli, sest vanemad sunnivad abielluma. Ma vähemalt loodan, et neid ei ole. Mujal maailmas võib see saatus tabada küll.

Tean, et Emilis on lapsed juba ChatGPT-d kasutanud ja arvan, et selle pruukimist peabki nüüd 21. sajandi lastele õpetama. Tehisintellekt on siin, et jääda, ja meil pole mõtet sellega võidelda. Kas õpetame arutluse ja essee või koodi kirjutamist edasi? On sellel sama kasutegur nagu peast arvutamisel kalkulaatoritega maailmas? Ma ei tea selle küsimuse vastust, aga peame hakkama nüüd selle üle juurdlema.

Kui ma kopeerisin ChatGPT teksti siia, kas ma siis plagieerisin? Või kuidas ma peaksin talle viitama? (Naljaks hetk – jäin mõtlema, kas “talle” või “sellele”.)

Kas on mul mõtet on blogi edasi pidada, kui sama vastuse saab palju kiiremini ChatGPT-st? 😀

Posted in Uncategorized | Leave a Comment »

9. veebr. 2023

Hariduse probleemid tulevad hirmust

Valimiste aeg on tore, sest räägitakse lähemalt ühiskonna valupunktidest ja nende lahendusvõimalustest. ERR tegi ka toreda kokkuvõtte sellest, mis nelja aastaga tehtud on (vaata saadet “Haugi mälu”). Sellest võiks välja arendada korraliku enesehindamise ja aruandluse. Sealjuures on huvitavad eri maailmavaatega ühiskonnagruppide avaldused, mis on valesti ja kuidas neid probleeme lahendada. Selgelt tuleb välja, mis on kellegi jaoks oluline ning mis on nende jaoks tehtavad arendused ja mis mitte.

Haridus on selline põnev eluvaldkond, millega on kõigil isiklik ja põhjalik kokkupuude. Võib-olla isegi sügavamalt kui näiteks meditsiiniga, sest on inimesi, kes ei puutu tervishoiuga aastaid kokku, aga koolis peame kõik vähemalt üheksa aastat käima. Seetõttu on meil igaühel hariduse teemadel midagi öelda ning see on sügavalt põimunud igaühe väärtushinnangutega.

Näiteks kaasava hariduse teema on inimõiguste ja väärtuste teema. Kui usume sellesse, et igaühel, sõltumata tema erinevatest omadustest, on õigus väga heale haridusele, siis me ei saa ilma kaasava hariduseta kuidagi edasi minna. Isegi kuidas-küsimusele ei ole liiga palju erinevaid lahendusvariante, sest teaduslik teadmine on andnud meile häid vihjeid selle kohta, mis on lastele hea ja mis mitte nii väga. Ka õppekeele küsimus ei ole pelgalt instrumentaalne, vaid tugevalt seotud väärtuste (ja praegu ka hirmudega). Need vaidlused, mida kuuleme ja näeme ajakirjanduses, peegeldavad iga kõneleja väärtushinnanguid, ootusi ja kartuseid.

Minu hinnangul on kõige suuremad mured praegu hariduses järgmised:

  • osa lapsi ei jõua edasi, sest tema vajadusele sobivat õppekeskkonda ei ole koolil pakkuda (kaasav haridus),
  • õppe sisu ja vorm on maha jäänud 21. sajandi elust ja ootustest (õppekava sisu ja õppetöö korraldus),
  • õpetajatest ja teistest koolitöötajatest on terav puudus (ebakõla vastutuse ning tunnustuse vahel).

Kust need tulevad?

Me oleme kunagi kokku leppinud, et õpetame korraga suurt hulka õpilasi ja ootame kõigilt samasuguseid tulemusi. Siis jaotasime ühevanused lapsed klassidesse. Üldjuhul on ühe kooli lapsed pärit ühest naabruskonnast (süveneb segregatsioon, aga nii on mugavam ja lihtsam). Leppisime kokku ka, et on teatud ained (nt matemaatika, loodusõpetus jne) ja igal ainel on eraldi õpetaja (v.a esimesed klassid). Otsustasime, et teatud vanuses lapsed peavad koolis käima kuni kindlaks määratud vanuseni ning sooritama ühesugused eksamid.

Me oleme need kokkulepped teinud ühest küljest selle pärast, et see on kulutõhus (30 lapse õpetamine korraga on odavam kui jagada need lapsed nt kolme rühma eraldi õpetajatega), tundub lihtsam (ühesugused lapsed on koos koolis ja grupis) ja me kardame, et kui me õppekava ja eksameid ette ei kirjuta, siis õpilased ja õpetajad ei pinguta piisavalt. See viimane on hirm, mis on mõistetav, sest tegemist on meie lastega. Kõik tunded on oluliselt tugevamad, kui mängus on lapsed. Eriti enda omad. Seega oleme kokku pannud õppekava, et olla täitsa kindlad, et õpitakse tähtsaid asju ning teeme eksameid, et kontrollida, kas siis on õpitud ka.

21. sajandi alguses oleme jõudnud kohta, kus see kokkuhoiusoovist ja kontrollivajadusest kujunenud koolisüsteem enam ei tööta. Kõik lapsed on olnud alati erinevad, aga oleme nüüd õppinud seda märkama ja toetama ning väärtustama. 30 last klassis ei ole enam sisuliselt tõhus, sest hea õpetaja teab, et ta ei saa õpetada 30 last ühtemoodi. Kui tal on kümneid lapsi klassis, siis ta lihtsalt peab tegema mitu tundi korraga (individualiseerima ja diferentseerima), mis on väga keeruline. Tekib vajadus palgata palju tugispetsialiste, mis muudab ka kulutõhususe küsitavaks. Nüüd tuleb lihtsalt leppida tõsiasjaga, et kõik lapsed on erinevad ja neid ei saa suures grupis koos ühtmoodi õpetada, isegi siis, kui Excelis see välja ei paista.

Jäik õppekava, hinded ja eksamid ei taga õpitulemusi, kuigi paberil või vaistlikult see võib tunduda loogiline. Isegi kui teeme neid veel jäigemaks ja hindame eksameid veel rangemalt, ei taga see tulemusi. Oleme õppekava küll remontinud, aga see on pigem sanitaar- mitte kapitaalremont. Inimesed, kes õppekava kirjutavad, on oma aine fanaatikud, mis on tore, aga kaotavad silmist suure pildi ja mul on tunne, et vahel ka õpilase. Hindeid pole tegelikult üldse vaja panna. Eksamid ja hinded on võimu instrumendid, mis tulevad hirmust kaotada kontroll. Tagasisideväärtust hinnetel ja eksamitel peaaegu et ei ole. Kui koolisüsteemis pole tagasisidet, pole ka õppimist.

Õpetajal on tunne, et ta on võimatu ülesande ees – õpetada sadu õpilasi ühe mõõdupuu järgi, suurtes gruppides ja samal ajal tundes, et ta ei jõua iga lapseni ega suuda suurt osa neist edasi aidata. Teda kontrollitakse (eksamid), aga tuge on vähe või pole üldse mitte. Õppekava on mahukas ja üsna detailne, aga kuhu sinna mahub õpetaja ja õpilaste individuaalsus, huvi ja vajadused? Kuhu mahub inimeseks olemise kõrge kunst?ˇÕpetajal tekitab stressi suur lahknevus tema soovide, ideaaline ning reaalsuse vahel. Tahab palju enamat ning vajalikumat, aga ei saa või ei jõua.

Ülal nimetud probleeme ei saa lahendada neisse rohkem raha mattes. Haridustöötajate palka tuleb edasi tõsta, aga see üksi ei liigu isegi mitte lähemale nimetatud suurte probleemide lahendamisele.

Mis on minu arvates leevendus?

Meil on vaja püüda lahti lasta oma hirmudest ja kontrollivajadusest. Usaldame haridustöötajaid, kes on oma valdkonna tippspetsialistid ja tunnevad õpilasi. Nad vajavad tuge, mitte ülereguleerimist.

Esiteks on vaja muuta õppekava nii, et see on paindlikum (kirjutasin sellest siin) ja õpetajat toetavam. Viimane tähendab seda, et lisaks õpitulemustele on õpetajaraamatud ja muud materjalid, kus on õppesisu erinevatel tasemetel. Ainekeskseid õpitulemusi peab olema selgelt vähem ja üldpädevustele keskendumist rohkem.

Teiseks muudame õppekorraldust nii, et õppegrupid on väiksemad, paindlikumad ja arvestavad pigem õpilaste vajadusi, huvisid ja reaalset arengut, mitte bioloogilist vanust. Ärme pane hindeid, vaid anname sisulist edasiviivat tagasisidet (loe siit). Muudame eksamikorraldust nii, et ta annab tagasisidet õigeaegselt, mitte siis, kui kool on juba läbi (kirjutasin siin).

Kokkuvõttes on vaja õppekorraldust muuta paindlikumaks ja inimnäolisemaks, usaldavamaks ning erinevusi väärtustavamaks. Sinna suunas on meie ühiskond tervikuna teel. Aitame haridus järele.

Kuula ka väga head saadet: Kersti Kaljulaid (h)arutab.

Posted in Refleksioon, Uncategorized | Leave a Comment »

  |