Kuulasin intervjuud Eve Eisenschmidtiga (Postimees “Ekspert eetris”) ja olen täiesti nõus, et kinni ei tuleks panna koole, kus on liiga vähe (mille jaoks liiga vähe?) õpilasi, vaid koole, kus ei anta head haridust. Kuulun ekspertrühma, kus oleme loomas üldhariduskoolide kvaliteedimudelit ning olen palju mõlgutanud, mis kool see hea kool siis ikkagi on. Täna panen oma mõtted “paberile”.
Ootused koolidele
Erinevate astmete haridusasutused on äärmiselt oluline osa tänapäeva ühiskonnast ja seetõttu on neile pandud ka palju ootusi ja ülesandeid. Need on väga erinevad ja vahel ka risti vastu käivad. Minu meelest on suvalises järjekorras olulisemad ootused järgmised.
Valmistada noor inimene ette iseseisvaks eluks. Siin mõeldakse tihti seda, et tal on teadmised ja oskused, et leida endale hea töö ja üldse elus (peres, kodanikuna, töökohal) hakkama saada. Sellega haakuvad tihti erinevad 21. sajandi oskuste loetelud. See on ka ootus, mida väga tihti väljendavad tööandjate esindajad.
Anda väga hea akadeemiliste teadmiste ja oskuste baas. Siia alla võib lihtsustatult paigutada mõtte, et õpilane omandab väga edukalt riikliku õppekava oma täies ilus ja siis sooritab väga heale tulemusele eksamid ning siis ongi kõik hästi. See on ka väga mugav ootus, sest oskame selle saavutatust üsna hästi mõõta (riigieksamid).
Kasvatada väga häid inimesi. Sellega haakub minu jaoks president Kersti Kaljulaidi mõte, et tegeleme inimeseks kasvamise kõrge kunstiga. Siin on oluline fookus tolerantsusel, headel suhtlemis- ja koostööoskustel ja teistel “pehmetel” väärtustel. Sellel ootusel on ka “ala-ootus”, millel on aga hoopis teine varjund. Vahel on ühiskonnaliikmetel ootus, et (eri)kool suudab ümber kasvatata halvale teele läinud noori. Minu hinnangul see ei toimi, sest peamised kasvatajad on vanemad ja kui seal on vastutus võtmata, siis kool seda üksi teha ei saa. Koolis töötavad inimesed saavad (ja peavad) noortele, kes vajavad sekkumist, tõmmata vastavate spetsilistide tähelepanu.
Vähendada ebavõrdsust ühiskonnas. See on keeruline ootus, sest haridus kipub hoopis ebavõrdsust taastootma (vaata väga huvitavat ettekannet siin). Samas minu arvates on see ääretult oluline. Uuringud näitavad, et mida haritumad on inimesed, seda parem on tervis ning vähem on näiteks seaduserikkumisi.
Hoida lapsi päevasel ajal soojas kohas mõtestatud tegevuses ehk pakkuda lapsehoidu (ja sooja sööki) selleks ajaks kui vanemad on tööl. See on tegelikult rohkem või vähem aktuaalne igas koolis, sest kui näiteks planeerime koolis üritusi, peame mõtlema ka lastevanemate logistika peale. Pärast distantsõppe laineid tahavad paljud koolid teha iseseisva õppe päevi (see on väga hea mõte, kui neid teha korralikult ette valmistatult ja läbi mõeldult), aga on peresid, kus see ei tööta. Mõni laps ei suuda kodus iseseisvalt õppida ja vanem ei saa (ei peakski) tal “kukil elada”.
Aidata edasi hariduslike erivajadustega lapsi. Ootus koolidele on, et nad toetavad iga lapse edasijõudmist sõltumata tema eripäradest ja -vajadustest. See on minu arvates loomulik ja õige. Kuid ka sellel on hoopis äraspidine “sugulane” – eraldada erivajadustega lapsed, kes võivad segada “tavalisi” lapsi. Kumb ootus on ühiskonnaliikmele hingelähedasem, sõltub minu arvates selle inimese väärtustest ja tõekspidamistest.
Igaühel on endal erinev koolikogemus ja põhimõtted ning neist lähtudes need erinevad ootused kombineeruvad. Seetõttu ongi väga keeruline öelda, milline on hea kool. See tuleb kuidagi omavahel kokku leppida ja aktsepteerida seda, et täiesti üksmeelele me ilmselt kunagi ei jõuagi.
Kuidas seda probleemi lahendada? Kas otsime vastust kooli kaupa (teeme meie arvates hea kooli nendele peredele, kes juba on meie kooli juures)? Kas lepime omavalituses kokku, millistele ootustele peab kool vastama ja sellest lähtudes seame eesmärgid? Otsustame riigi tasandil seadustega, mida meie koolid peavad tegema? Praegu lahendame seda küsimust kõikidel nendel tasanditel ja see teeb ka olukorra keerulisemaks, sest kogukonna seatud eesmärgid (nt turvalised ja head suhted) on vastuolus KOVi või riigi kriteeriumitega (kuluefektiivsus). Sellises olukorras on kaks varianti – kas otsitakse kompromissi või üks konflikti osapool sõidab teerullina teisest üle. Ma soovitaks esimest, aga siiani on kasutatud teist “lahendusviisi”.
Erinevate heade koolide variandid
Nüüd vaatame erinevaid koole ja mõtleme, milline võiks siis ikkagi olla see kool, mida ei panda kinni, sest ta on lihtsalt nii hea kool. Lähtun siin nendest märksõnadest, mida olen kuulnud praegu kasutatavat, kui koolide sulgemine on teemaks. Püüan arutada ka, kuidas need kriteeriumid seostuvad kooli õpilaste arvuga, mida tihti tuuakse otsuste alusena esile.
Väga head suhted ja turvaline õpiruum. Minu arvates on see möödapääsmatult vajalik, et toimuks õppimine. On vaja, et õpilane julgeks eksida, oma arvamust välja öelda, et ta tunneks kuuluvuse ja autonoomia tunnet, tal oleks usaldusisikuid nii suurte kui ka väikeste seas, oleks võimalikult vähe kiusamist ja vägivalda ning ta teaks, et kui need sünnivad, saab ta abi. Seda kõike on lihtsam korraldada väiksemas koolis. Suures ei ole võimatu, aga kindlasti on keerulisem. Suuremates koolides on lihtsam jääda anonüümseks ja võõraks. Õpetajatel läheb rohkem aega, et nimesid selgeks saada, rääkimata kontakti loomisest.
Väga head akadeemilised tulemused (hinded, eksamitulemused, olümpiaadide kõrged kohad jmt). Need kipuvad olema koolid, kuhu on sisseastumiskatsed. Vanemad, kes on ise sellises koolis käinud, soovivad ka oma last “eliitkooli” panna. Lootus on, et laps saab väga heasse (hinded, eksamitulemused) gümnaasiumisse, siis ülikooli, siis töökohale ja lõpuks elus hästi toime tulevaks. Abiks on ka “edukatest” koosnev suhtlusvõrgustik. Head tulemused saavutatakse tihti eelselektsiooniga (sisseastumiskatsed, etteõpetatus), suure surve, koormuse ja läbikukkumishirmuga. On lapsi, kelle vaimse tervise viib selline õppekorraldus täiesti rivist välja. Muidugi on ka neid, kellele see sobib. Need koolid kipuvad olema pigem suured, sest hea ja vahetu kontakt pole nii oluline. [Maalisin siin “eliitkoolidest” väga mustvalge pildi. Olen ise sellise kooli vilistlane ja tean, et on ka halle toone.]
Kool on kuluefektiivne, st ühe lapse õpetamiseks kulub võimalikult vähe raha. Kuna koolidele on väga konkreetsed nõudmised (riikliku õppekava täitmiseks läheb vaja üsna kindlat hulka õpetajaid, lisaks tugispetsilistid, normeeritud füüsiline keskkond jne), siis kokkuhoiuvõimalusi eriti ei ole. Tuuakse välja variante erinevaid ressursse koolide vahel jagada. See teeb aga õppetöö korraldamise koolis keeruliseks ning meeskonnatöö vaevaliseks. Ja ütlen ka siin välja, et videotunnid on ebaefektiivsed ja ma väga tahaksin, et neid ei toodaks välja kui võimalust raha kokku hoida. Mida suurem kool, seda vähem raha õpilase kohta kulub. Riigi toetust jagatakse ka sellise süsteemi alusel, et pigem on parem pidada suuremaid koole.
Kogukondlikkus. Koolid on tegelikult aegade algusest peale olnud kogukonnakoolid, kuid linnade kasvades on side perede ja koolitöötajate vahel jäänud nõrgemaks. Kogukonnakool on minu peas selline kool, kus osaline on iga koolipere liige (sh lapsevanemad, ka vanavanemad, teised kogukonna asutused jne). Omavahel arutatakse olulisi küsimusi, tehakse head koostööd ning kool on oma kogukonna nägu (nt kohaliku murde või ajaloo õpetamine ja tähistamine, kohalike ettevõtetega koostöö jne). See eesmärk haakub tugevalt heade suhetega ning kipub iseloomustama väiksemaid koole. Ka suurlinnades võib olla kogukonnakoole, mis on tugevasti põimunud ühiste väärtuste ümber, nii et need ei pea olema maakoolid.
Tugeva ajalooga, traditsioonide, “kallaku” ja identiteediga koolid. Nendel koolidel on tihti tugev vilistlaskond, kes traditsioone alal hoiab. On staarõpetajad, kes veavad eest oma valdkonna süvaõpet. Nendes koolides on vahel keeruline teha uuendusi, sest muutustele on tugev vastuseis. Samas on ühine identiteet väga tugevasti liitev, nii et kogukonnatunne on tugev. Need ei pruugi olla ei suured ega väiksed koolid, kuid tõenäoliselt on üsna vanad koolid ja kindlasti üks kohaliku kogukonna tugisambaid.
Väga hea tugi erivajadustega õppijatele. See ei pruugi tähendada erikooli, vaid pigem väga tugevate õpetajate kollektiivi, kes väärtustavad iga õpilase edasijõudmist. Need tulemused ei paista välja riigieksamite tulemustes, sest me ei tea, mis tasemelt need õpilased alustasid. Pigem näeme, et sellesse kooli koonduvad erivajadustega õppijad ja kool ei tõrju neid eemale. Kahjuks peletab see eemale mõned “tavaliste” laste vanemad ja võib tekitada koolile erikooli maine. Mul on selliseid lugusid kuuldes väga kurb meel, sest need koolid on minu arvates kohe eriti tublid. Need õpetajad usuvad igasse õpilasesse, toetavad igaüht tingimusteta, ilmselt teevad omavahel ja vanematega head koostööd ja tõesti oskavad seda tööd, mida teevad. Need koolid kipuvad olema pigem väiksemad, aga suurlinnades võivad ka suureks kasvada.
Uhke koolimaja ja rohkelt vidinaid. On tore, et kerkib uusi koolimaju ja remonditakse vanu. Ilus ning kaasaegne koolimaja tõmbab õpilasi ja õpetajaid. Nendes koolides on õhku, ruumi, põnevaid soppe, uhkeid tehnikavidinaid (VR-prillid, 3D-printerid, drooniklass, nutitahvlid jne), suur spordikompleks ujulaga jne. Kuna see nõuab üsna palju raha nii soetamisel kui ka ülal pidamisel, kipuvad need olema suured koolid ja pigem suurtes ning rikastes omavalitsustes.
Palju valikuid õpilastel. Praegu iseloomustab see pigem gümnaasiume, aga ei peaks nii olema. Kas põhikooliõpilane on suuteline ja peaks tegema ise valikuid oma õpingute sees. Ja on ka toredaid koole, kes on näiteks lõiminud huviringitunnid päeval toimuvasse õppesse ja seeläbi pakub vaheldust ja valikuvõimalusi. Seda on lihtsam teha suurtes ja linnaasulate koolides, sest seal on rohkem lapsi, kes võiks erinevate valikute vahel jaguneda, ja õpetajaid, kes soovivad ja oskavad neid gruppe juhendada.
Üks eraldi ja natuke naljakas kategooria koole on need, kes püüavad olla kõik ülal nimetatud koolid korraga. Kui vaatad selle kooli kodulehte või sotsiaalmeediat, siis seal on väga-väga palju infot ja näiteid kõikidest ülal toodud punktidest. Nad osalevad kõikvõimalikes projektides ja programmides ning kooli seinal ja kodulehel on väga palju logosid. Tundub, et on väga tubli kool (ilmselt väga suur kool, et kõike seda jõuab), kuid tekitab küsimuse, kas see on ikka päriselt ja korralikult võimalik.
Kui loed neid hea kooli erinevaid “tüüpe”, siis kindlasti tuleb Sul igaühega mõni konkreetne kool silme ette. See on väga äge, et Eestis on palju eriilmelisi haridusasutusi, kellel on oma nägu ja tegu. Samas, kipuvad need pigem olema linnades, sest seal on nii vajadust kui ka võimalusi oma erinevusi ehitada ja rõhutada. Kui asulas või piirkonnas on üks kool, siis tuleb meeldida kõigile.
Ja mis me siis teeme?
Minu arvates on väga hea kool selline, kus on head suhted ja turvaline keskkond (vaimne ja füüsiline tervis on hoitud, õpilased ja kooli töötajad tahavad tulla kooli) ning iga laps jõuab eakohaselt edasi ilma hirmu ja surveta, vaid väga professionaalse õppetöö tulemusel. Tahan, et iga õpilane valdaks heaks inimeseks olemise peent kunsti ja omandaks võimalikult kõrge hariduse, et tema elu kvaliteet oleks parem ning et ühiskonnas oleks võimalikult vähe ebavõrdsust. Selliseid koole ei tohiks kinni panna sõltumata nende suurusest. Kool ei ole maja. Palun ärgem laskem kinni panna haridusasutusi, mille hoone on vana, liiga suur või kulukas ülal pidada, kuid kus antakse lastele väga hea olevik ja tulevik. Leidkem lahendus majale, mis saaks pakkuda head varju sellisele kooliperele.
Samas mõistan, et erinevate kogukondade ootused ja eesmärgid on erinevad. Peame ühiskonnana otsustama, mis tasandile me vastutuse lükkame. Kas iga kool vaatab ise, kuidas hakkama saab, ja otsustab, millise hariduse ta oma võsukestele annab? Kas kohalik omavalitsus või koolipiirkond seab kvaliteedikriteeriumid ja eesmärgid ja neist lähtudes avab või sulgeb koole? Või riik seaduste, määruste ja vahel ka kooli pidamist üle võttes või sulgemisotsustega ütleb, milline on hea kool?
mariakurisoo 
Lisa kommentaar