Praegu on käes aeg, kui 9. ja 12. klassi lõpetajad teevad katseid ja eksameid, et saada sisse järgmise taseme haridusasutusse. Pea iga päev ilmub artikleid, kus saame lugeda, kui pingeline see eluperiood noorte inimeste jaoks on. Eesti ühiskond väärtustab individuaalset edu, mida mõõdetakse karjääritõusus ja palgas. Kindlasti ei iseloomusta see kõiki peresid, kuid vanemaid, kes piitsutavad oma lapsi “hea tuleviku” nimel, on palju. Panin hea tuleviku jutumärkidesse, sest see, mis on hea tulevik, peaks olema igaühe enda määrata, mitte sõltuma naabrite, suunamudijate või ka vanemate arvamusest. Eriti sel määral, et noor seab oma vaimse tervise teiste heakskiidu nimel ohtu.
Probleemid koolis ei alga enamasti 9. klassis. Kui noorel lähevad eksamid pahasti või alla ootuste, siis on õpetajad teda alt vedanud juba varem. Kui eksamite tulemus on halb üllatus noorele endale ja tema vanematele, siis pole nad koolitee jooksul saanud adekvaatset ja piisavalt põhjalikku tagasisidet. See on meie eksamite häda – nad on õpingute lõpus. Nende funktsioon on kontrollida, mitte aidata õppida. See on minu meelest totaalne ressursi raiskamine.
Pisikesed mured õppimisega saavad alguse vahel juba täiesti koolitee alguses. Kõige olulisem vundament laotakse algklassides, kus õpilane õpib pingis istuma, õpetaja juhiste järgi tegutsema, teistega koos õppima, ennast juhtima ja kohaselt käituma. Need on eeldused, et saaks õppida lugema, kirjutama ja arvutama. Need oskused omakorda on eeldused kõikide teiste ainete omandamiseks. Kusjuures, mida laiem on lapse silmaring kooli tulles, sest paremini “jääb kinni” kõik uus koolis õpitav. Seega, mida rohkem veavad vanemad last muuseumidesse, teatrisse, loomaeda jne ning mida rohkem lapsega maailma asju arutatakse ja talle ette loetakse, seda lihtsamini läheb tal koolis. Ja ma usun ka, et suur osa Eesti haridusedust saab alguse hoopis meie vägevatest lasteaedadest ja sealsetest õpetajatest, kes saavad kindlasti liiga vähe tähelepanu ja tunnustust.
Aga on lapsi, kelle vanemad ei pühenda neile nii palju aega ja tähelepanu eelkooli eas. Osal neist läheb koolis hästi hoolimata sellest, aga osal mitte. On nunnusid, kellel on raske juba täiesti 1. klassi alguses. Osa neist kohaneb ja poole aasta pärast pole raskustest jälgegi. Kõik ei kohane. Vahel läheb lugemine üle kivide ja kändude, vahel pingis püsimine. Tulemuste seisukohast pole vahet – need on baasilised oskused, mille puudulikkuse käes hakkab kannatama pea kõik muu koolis õpitav.
Nii, mis me siis nüüd teeme? Tublid õpetajad diferentseerivad õpet tunnis, teevad veel lisatunde nende lastega, kes seda vajavad, annavad lisaülesandeid individuaalselt teha, kutsuvad järele vastama, teevad individuaalse õppekava jne jne. Kui raskused on ajutised (põhjustatud pikast haigusest näiteks), siis sellest piisab. Kui selle lapse aju aga töötab teistmoodi või teises tempos, siis see ei aita. Ma näen tublisid õpetajaid ja tugispetsialiste, kes näevad väga palju vaeva, aga sellest hoolimata on edusammud napid, sest õppekava – ohhoo! – “kappab” eest ära. See stress ja mure on päris suur, mis tekib abituse tundest, kui tahaks väga aidata, aga enam ei oska – ja mis kõige hirmsam – enam pole aega.
Ma olen oma kirjatükkides palju kordi südant valutanud selle pärast, et õppekava on liialt üle koormatud ja ei pea silmas õpilasi, kes on “harju keskmisest” erinevad. Ja valutan edasi. Ma näen, et õpilane, kes on kord raskustesse sattunud, sageli jääbki sinna. Ja mitte selle pärast, et ei hoolitaks või et ta ei saaks spetsialistide abi. Vaid selle pärast, et aega napib. Meil on kuskile jube kiire. Lapsi on vaja ette valmistada tööeluks ja pereeluks ja riigikaitseks ja iseseisvate finants- ja tervisealaste otsuste tegemiseks, neil on vaja saada ruttu karjääriõpet ja seksuaalkasvatust (või viimast just mitte). Me justkui jookseks millegagi võidu. Millega ometi?
Lapsepõlv võiks olla rõõmus ja üsna muretu aeg, kus avastada iseennast ja maailma. Küsida igasuguseid küsimusi ja vahel saada ka neile vastuseid. Katsetada, eksida ja proovida uuesti. Mängida, suhelda, teha koostööd ning leida endale sobivaim sõpruskond, mängud, huvialad ja maailmanurk. Mul on tunne, et vahel unustame koolis ära, et need alamõõdulised inimesed, kellega me tegeleme, ei ole veel mitte päris valmis täiskasvanud, vaid täitsa oma parimates aastates lapsed, kes käituvad nagu lapsed, sest nad ongi lapsed. Ja mitte ALLES lapsed, vaid lihtsalt lapsed. Nende eesmärk ei ole saada suureks. Võib-olla neil polegi eesmärki. Laps lihtsalt on hetkes ja avastab seda, mis on tema ümber. Täiskasvanud omistavad suuna ja püüdlused.
Igas maailma riigis on minu teada õppekava ja usun, et igas maailma riigis on ka lapsed, kes on õppekavast maha jäänud. Neil on tekkinud milleski raskused ja need on hakanud kärisema, sest mida aeg edasi, seda keerulisemaks läheb järgmistes klassides õppimine, sest sellel pole kuskile kinnituda. Õpetajad jõuavad vast natuke “auke” lappida, kuid tihti sellest ei piisa. Milleks on selline süsteem hea või vajalik?
Mina unistan koolist, kus iga laps saab õppida omas tempos. Alati ei saa valida, mida õppida (on ilmselge, et näiteks matemaatikast ei pääse isegi siis, kui see ei meeldi või see on raske), kuid meil on vaja olla paindlikum ses osas, kuidas õppimine käib. Oleme avastanud, et kõik ajud ei ole ühesugused ja see võiks nüüd hakata ka koolikorraldusse ja õppekavadesse jõudma. Ma tahan, et iga laps kogeks rõõmu koos avastamisest ja õppimisest ega tunneks end üha enam maha libisevat kuni selle hetkeni, mil ta täitsa alla annab. See kurvastab nii noori, õpetajaid ja ka nende vanemaid.
mariakurisoo 