Seoses õpetajate puuduse ja eestikeelsele õppele üle minekuga on juttu olnud sellest, et võõrkeelerühmad tuleb kokku panna ja keeletundides on siis sama palju õpilasi, kui teistes tundides, mis mõjub halvasti keeleõppe tulemuslikkusele. Kas keelerühmad peaksid olema väiksemad, kui praegused tavaklassid? Kindlasti!
Kui klassis on parasjagu õpilasi, suudab õpetaja luua õpilastega hea suhte. Eriti keeruline on see aineõpetajate jaoks, kes näevad õpilasi vaid mõnel korral nädalas. Tundub, et sel ajal, kui mõnusasti üksteisega tuttavaks saadakse, kulub üliväärtuslik õppimise aeg ja siin ei ole aega raisata. Aga tegelikult on hea suhe sügava õppimise eeldus ja alus. Õppimiseks on vaja õpetaja ja kaaslastega suhelda, üksteiselt tagasisidet ja juhendust saada, katsetada, eksida ja proovida uuesti. Õpib see, kelle aju on asjakohaselt aktiivne, st tegeleb selle üle mõtlemisega, mis on parasjagu õpitav teema. Kui kellegi mõte rändama läheb, siis on vaja õpetaja sõbralikku tuge, et tagasi tulla, või abi, et uuesti järje peale saada. On vaja tegutseda erinevates gruppides, et üksteist kuulata ja kuuldud olla. Lisaks aine sisule, mis niimoodi kergemini külge jääb, arenevad ka õpilaste üldoskused niimoodi. Nii et kindlasti peab olema klassis just niipalju lapsi, et saaks luua turvalise õhkkonna, igaüks saaks piisavalt tagasisidet ja tunnustust ning iga õpilase aju ragiseks õiges kohas ja õiget moodi.
See kehtib absoluutselt kõikides ainetes. Pole vahet, kas tegu on inglise keele, liikumise, muusika, matemaatika või geograafiaga – igas tunnis on vaja õppimiseks kõigepealt turvalist keskkonda, tagasisidet, ajutrenni ning suhtlemist kaaslastega. Mingil hetkel on võõrkeelte õpetajad teinud tugevat lobitööd, et veenda seadusandjaid, et nendes tundides on vaja rohkem tagasisidet ja suhtlemist ning on kujunenud tavaks, et võõrkeeled on väiksemates rühmades (see on isegi uues põhikooli õppekavas soovituslikuna kirjas). Aga miks teiste ainetega nii ei ole? Kas matemaatikas peab vaikselt terve tunni töövihiku harjutusi tegema? Või muusikas pole vahet, kas laulab 20 või 40 last korraga? Kui õppekava koostajatel on sellised seisukohad, siis on need iganenud. Niimoodi käib õppimine või õppimisest rääkimine õpetaja- või ainekeskses maailmas. Õppijakeskselt vaadates tuleb sõna otseses mõttes märgata iga õpilast. Igas aines peab õppija aktiivselt enda jaoks uut teadmist looma ja olemasolevatega seostama. Tal on vaja selleks oma senised arusaamad aktiivseks teha, välja öelda ja neile tagasisidet saada. Ta teeb seda tõeliselt ainult siis, kui tunneb end turvaliselt ja usaldab õpetajat ja kaasõppijaid. Õppimine ei ole vaikne kuulamine, kirjutamine ja siis kontrolltööks sama teksti taasesitamine. Nii ei teki püsivat arusaamist õpitava sisust.
Päris õppimine võib olla väga segane, mürarikas, küsimusi ja vaidlusi tekitav, väsitav ning vahel ka frustreeriv. Õppija on vahel segaduses, küsib aktiivselt küsimusi, proovib ja pusib, eksib erinevates kohtades, küsib abi ja ühel hetkel avastab, kuidas asi käib. See käib nii kukerpallide, past continues’i, jo-le-mi, käänete, funktsioonide kui ka reaktsioonivõrrandite tasakaalustamise kohta.
Kui suur on paras klass või õpperühm, ma ei tea. Arvan, et see jääb ikka alla 20. Liiga väike ei paku jälle erinevate inimestega suhtlemis- ja koostöövõimalusi. Tean, et Tallinnas on koole, kus klassis on 30 või rohkem õpilast, ka 1. klassis. Ma arvan, et sellises klassis läheb õpetajal palju aega “korra” hoidmisele, hea suhte loomine võtab palju aega ja mõned lapsed “kaovad” ära.
Teen ettepaneku ka teistele aineliitudele, peale võõrkeelte õpetajate, seista selle eest, et ka teistes tundides oleks vähem lapsi klassis. Nii on kokkuvõttes nii õpetajad, õpilased kui ka lapsevanemad rohkem rahul. Mõistan, et see on kulukas koolipidajate jaoks, aga haridussüsteemi eesmärk ei olegi hoida raha kokku, vaid pakkuda igale lapsele väga head haridust.
mariakurisoo 
Lisa kommentaar