Archive for ‘Õpetamine’

« Older Entries  |  
22. veebr. 2023

Mis ma teen, kui õpilane kodutööd ära ei tee?

Eile sattusin kalli kolleegiga arutama, et mis siis teha, kui õpilane õigeks ajaks kodutööd ei esita. Oleme seda koolis päris palju kordi isekeskis arutanud, sest tavalist “malakat” – hinne – meil ei ole. Õpetaja tunneb end justkui relvituna. Jäin selle teema peale mõtlema ja nagu ma ikka mõtlen, kirjutades. Nüüd kirjutangi. Vaatame, kuhu jõuan.

Kujuta ette olukorda, kus Su ülemus annab Sulle järgmiseks kolmapäevaks ülesande kirjutada 200-sõnaline essee teemal “Miks ma tahan olla õpetaja?” (“juuni”, “juuli” ja “august” on kolm sõna, 197 tuleb veel välja mõelda). Sul jääb see tähtajaks tegemata. Mis Sa eelistaksid, mis sellele võiks järgneda?

Karistus ja tagajärg

Igal teol on tagajärg. Vahel järgneb pahale teole ka karistus. Selgitan näite abil, mis minu arvates on nende vahe.

Pille lõhkus ära vaasi. Karistuse variandid oleksid järgmised:

a) Pille jääb millestki heast ilma (telefoniaeg, magustoit, külaskäik sõbranna juurde, taskuraha vmt),

b) Pillele saab osaks alandus või vägivald (karjumine, löömine, nurka panemine vmt),

c) Pille peab tegema midagi, mida ta ei taha teha (nt peseb nõud ära).

Tagajärje variandid oleksid järgmised:

a) Pille koristab katkise vaasi tükid ära ja viskab prügikasti,

b) Pille liimib katkise vaasi kokku,

c) Pille toob uue vaasi.

Mis on karistuse ja tagajärje erinevused?

KaristusTagajärg
Ühel inimesel on võim teise üle ja võimuga inimene surub oma tahte teisele peale.Võrdsed inimesed lepivad kokku, mis on teo tagajärg. Keegi ei kannata.
Tuleb tihti emotsiooni pealt, sest tahaks kätte maksta.Pole emotsionaalne kummagi poole jaoks.
Pole “kuritööga” tegelikult loogilises seoses.On “kuritöö” loogiline tagajärg ja aitab selle tulemusi likvideerida või leevendada.
Ei anna tagasisidet ja seega tegelikku õppimist ei toimu. Võib küll viia edaspidi sama teguviisi vältimiseni (nt Pille hoiab vaasidest eemale), aga “kurjategija” ei pruugi sisuliselt aru saada, mis tema teos halba oli.Aitab aru saada, mis läks pahasti ja mis on selle teo tagajärjed teistele inimestele. Aitab õppida, kuidas sellises olukorras edaspidi toimida ja kuidas halb “korda” teha.
Kuidas mina eristan karistust ja tagajärge.

Niisiis, kui Sul jäi essee kirjutamata, kumba Sa siis eelistaksid – karistust või tagajärge? Kui karistust, siis milline oleks Sinu arvates adekvaatne? Kui tagajärge, siis milline oleks parim?

Lapsi kasvatades puutume ka selle küsimusega päris palju kokku. Vahel on keeruline leida teole loogilist tagajärge. Näiteks kui üks laps lööb teist, siis läheb tihti käiku karistus, mis ülal nimekirjas oli esimesel real (hüvest ilma jäämine). Seda peab kindlasti saatma selgitus, miks oli antud tegu karistust väärt. Muidu jääb see liiga abstraktseks. Täiskasvanute tõsiste kuritegude maailmas on karistamist kindlasti rohkem kui loogilise tagajärje kokku leppimist (nt rahatrahv, vabaduse kaotus, mõnel maal ka silm silma vastu karistused). Samas on ka õigusemõistmine liikumas mõistliku tagasiside eelistamise suunas (harivad programmid, rehabilitatsioon, taastav õigus).

Karistus ja tagajärg koolis

Kui Sa vaatad ülemist tabelit, siis kumba – karistust või tagajärge – on koolis rohkem? Kumba peaks olema rohkem?

Hindeid kasutavas koolis on tõenäoliselt karistamist väga palju rohkem, sest hinne on tihti justnimelt karistus. Kui õpilasel on õppimata või kodutöö tegemata, siis saab õpilane “1” või “X” (huvitaval kombel on neid variante sellistel puhkudel mitu) ja siis on justkui korras. Õpetaja töö on sellega tehtud. Kuritöö on saanud karistuse.

Kui see kodutöö, mis jäi tegemata, jääbki lihtsalt tegemata, siis oli see täiesti ebavajalik ja mõttetu kodutöö ning halvad hinded võib rahulikult panemata jätta. Nii et kui oled kindlal seisukohal, et see kodutöö on ikka vaja ära teha, tuleb kokku leppida (juba enne kodutööde andmist!), mis on adekvaatne tagajärg, ning sellest loomulikult kinni pidada.

Minu arvates on väga adekvaatne tagajärg, kui tegemata kodutöö puhul lepivad õpetaja ja õpilane kokku uue tähtaja, aga siinjuures on väga oluline, kuidas seda teha, et selle tähtajaga nüüd samamoodi ei läheks nagu eelmisega. Selleks:

  • Selgita välja, MIKS see kodutöö jäi tegemata ja kõrvalda see põhjus. Näiteks:
    • õpilaseni ei jõudnud info kodutöö tähtaja või sisu kohta (õpetaja unustas e-päevikusse kirja panna),
    • õpilasel ei olnud aega seda ülesannet teha (nt tähtaeg oli järgmisel päeval, aga tal oli pikk koolipäev ja pärast seda trenn),
    • õpilane tegelikult ei oska seda kodutööd teha,
    • õpilane arvab, et ta ei oska seda kodutööd teha, st tal on taksitavad uskumused või hoiakud,
    • õpilasel oli puudu mingi õppevahend selle kodutöö tegemiseks,
    • õpilasel on trots selle aine või õpetaja vastu (teievaheline suhe on väga halb),
    • õpilasel ei ole kodus sobilikke tingimusi õppimiseks,
    • õpilasel pole oskust end juhtida nii palju, et õigel hetkel õige ülesanne käsile võtta (nt istus arvutis terve õhtu ja ülesanne jäi tegemata),
    • õpilane teab, et ta ei saa nagunii tagasisidet, seega ajakulu ei ole tema jaoks väärtuslik.
  • Kuna põhjused, miks ülesanne on tegemata, võivad igal õpilasel olla erinevad, tee uus kokkulepe võimalusel iga õpilasega eraldi, nii et tema saab aktiivselt selles vestluses osaleda (tagajärg mitte karistus, eks!). Siis te saate otsida põhjuseid, miks ülesanne jäi tegemata, ja lahendusi, et ta ikka tehtud saaks. Vahel on lapsi, kellega seda kokkulepet teha, mitu ja kõigiga eraldi ei jõua. Sellest pole midagi. Püüa see arutelu teha nii, et iga õpilane saaks selles osaleda.
  • Las õpilane pakub ise välja uue tähtaja. Nii õpib ta oma ajakasutuse üle ise mõtlema ja võtab oma õppimise eest suurema vastutuse.
  • Selgita, miks see ülesanne on vajalik – mis oskusi sellega harjutatakse või mis teadmisi kontrollitakse. Selgita, mis see annab Sulle, õpetajale, ja õpilasele. Luba talle head edasiviivat tagasisidet (ja anna siis ka, eks).
  • Räägi õpilasega kodutöö läbi, et Sa saaksid aru, kuhu ta võis kinni jääda, ja aita tal sellest kohast üle saada.
  • Pane õpilased paaridesse või gruppidesse, kus nad saavad üksteist aidata. Leppige kokku viis või kanal, mille kaudu nad tunnivälisel ajal suhelda saavad.

(Kuidas üldse anda mõistlikku kodutööd, kirjutasin siin.)

Mulle tundub nii, et õpilane saab aru koduse ülesande mõttest ja ta oskab seda teha, siis ta ka teeb seda. Kui aga töö on tegemata, saab seda kasutada kui jube head võimalust selleks, et õppida, kuidas lahendada keerulist olukorda ja kuidas plindrist võidukalt välja tulla. See käib nii õpilase kui ka õpetaja kohta 🙂

Posted in Õpetamine | 2 kommentaari »

15. okt. 2022

Milline kool on hea kool?

Käisin eile väga toredal ja sisukal üritusel – Noored Kooli hariduskonverentsil HaridusTorm. Meie arutelude peamine fookus oli, kuidas vähendada hariduslikku ebavõrdsust ja koolitee ennatlikku katkestamist. Need on minu jaoks väga olulised teemad ja hing helises sees, kui kuulsin väga erinevaid inimesi arutamas selle üle. Kahjuks on probleem väga kompleksne ja mured läksid vahel väga suureks ja kooliteed katkestavatest lastest väga kaugele, aga samas on need teemad, mis on meil aktuaalsed nagunii, sest see, mis aitab meie kõige haavatavamaid õpilasi, aitab teisi ka.

Minu mõtted läksid sealt veel filosoofilisemaks – milline kool on üldse hea kool? Sellest on nii palju räägitud ja mõtted on ka maailmavaateliselt erinevad, aga tunnen praegu, et soovin seda läbi mõelda ja ma mõtlen kõige paremini siis, kui ma kirjutan.

Sellest, et rääkida eesmärgist, tuleb enne rääkida ilmselt probleemist. Mis probleemi kool lahendab? Kui vaadata ajaloos väga palju tagasi, siis kõigepealt hakati lugemist, kirjutamist ja arvutamist õpetama riigiametnikele ja usutegelastele, sest nendel oli vaja majandada suurt hulka vara. Õppimine enamike laste jaoks käis ikkagi pere keskel koos õdede ja vendadega. Alles tööstusrevolutsiooni alguses kujunes laiem vajadus kooli järele, kui esiteks, oli vaja lapsed kuhugi pista sel ajal, kui emmed-issid vabrikus töötasid, ja teiseks, tekkis idee, et iga inimene peaks oskama Piiblit lugeda. Siis hakkasid ka koolid laiemalt levima, st neid hakati riiklikult asutama. See mõte, et haridust on vaja, et kasvada heaks inimeseks ja kodanikuks, on üsna uus. Alles üsna hiljuti on uuringud näidanud, et mida kõrgem on haridustase, seda vähem on vaesuse, tervise, kuritegevuse ja töötusega seotud probleeme.

Mina sõnastaksin kooli eesmärgi laenates sõnastust president Kaljulaidilt. Õpime koolis inimeseks olemise kõrget kunsti. Minu jaoks on kõige olulisem õppida iseennast tundma, enda eest hoolitsema, suhtlema, koostööd tegema ja õppima. Loomulikult on vaja luua ka mingi baas, et maailma asjadest aru saada ja oma eluga toime tulla. Mis see on (see on riikliku õppekava sisu), on teadagi vaidluste aines ja sinna sisse ma praegu ei lähe (aga see on oluline teema ja olen avanud seda varasemates postitustes).

Ja kui ma nüüd mõtlen, millises koolis on kõige parem õppida inimeseks olemise kõrget kunsti, siis see on kool, kus on sõnastatud ühised väärtused ja rõhk on headel omavahelistel suhetel. Veel rohkem detaili läheb Eetikakeskuse “Hea kooli käsiraamat”, mille veebiversioon on SIIN. Seal sõnastatakse hea kooli omadused nii:

ÕPPE- JA KASVATUSTÖÖ
• Õpetaja töötab selle nimel, et õpilane on õppeprotsessis aktiivne osapool, õppimine on talle huvitav ja ta tunneb sellest rõõmu.
• Kooli personal töötab selle nimel, et selgitada välja iga õpilase individuaalsed vajadused ning nendega õppe- ja kasvatustöös arvestada (eraldi tegeldakse nii andekate lastega kui ka õpiabi vajadustega lastega).
• Aineõpetajad teevad omavahel koostööd.
• Õppeained on omavahel lõimitud.
• Toetatakse õhinapõhist õppimist ehk õpimotivatsiooni.
• Õppeülesanded on seotud praktilise eluga.
• Õpetajad rakendavad õppimist toetava hindamise põhimõtteid.
• Õppimisele ja käitumisele antakse pidevalt individuaalset tagasisidet.
• Õpilastele pakutakse mitmekesiseid huvitegevusi.
• Tunniväline tegevus on läbi mõeldud (toimuvad ekskursioonid, laadad, perepäevad jt ettevõtmised).
• Eksimusi nähakse õppimisvõimalustena.
• Tegeldakse teadliku väärtuskasvatusega.

KOOLIKESKKOND
• Koolielu on õpilase jaoks huvitav ja arendav.
• Koolielu on õpetaja jaoks huvitav ja arendav.
• Toetatakse hea emotsionaalse õhkkonna loomist tundides ja tunnivälisel ajal.
• Koolimaja on soe ja hubane.
• Õpilased osalevad kooli ruumi kujundamises.
• Koolipere liikmeid ühendavad oma kooli tunne ja traditsioonid.
• Kool tegeleb füüsilise turvalisuse tagamisega.
• Kool tegeleb psüühilise turvalisuse tagamisega.
• Kujundatakse kogu koolipere tervislikke eluviise (sh tervislik toitumine, liikumine, töö- ja puhkeaja tasakaal jne).
• Arvestatakse erivajadustega, sh toitumuslikud eripärad.
• Toetatakse õpilaste ja koolipere tegutsemist infoühiskonnas: tutvustatakse infoühiskonna võimalusi ning ohte.

JUHTIMINE
• Kooli igapäevane tegevus lähtub teadlikust sihiseadest.
• Tegeletakse süsteemse väärtusarendusega, hoolitsedes selle eest, et kooli kõik tegevused juhinduksid kokkulepitud väärtustest; väärtused avalduvad igapäevaselt õpetajate ja juhtkonna käitumises.
• Juhtimine on avatud, innustav ja õiglane ning koolijuht ise on heaks eeskujuks kogu kooliperele.
• Koolijuht motiveerib kooli töötajaid ning toetab nende arengut.
• Juhtkond toetab õppimist toetava hindamise põhimõtete rakendamist.
• Kooli töötajad saavad sisulist tagasisidet oma tööle.
• Töötajad on informeeritud koolis toimuvast.
• Kooli personal on professionaalne ja arengule orienteeritud, tegeletakse eneserefleksiooniga, osaletakse aktiivselt koolitustel ja õpikogukondades.
• Kool tegeleb aktiivselt lisaressursside hankimisega.
• Ressursside tõhusa kasutuse planeerimisse on kaasatud erinevad osapooled.

KOOSTÖÖ JA HEAD SUHTED
• Toimib koostöö koolipere eri osapoolte vahel.
• Kasutatakse erinevaid koostöö vorme.
• Koolipere liikmed saavad omavahel hästi läbi ning oskavad erimeelsusi lahendada.
• Märgatakse ja aidatakse abivajajaid.
• Kool teeb koostööd teiste koolide või asutustega, et jagada oma kogemust, muresid ning rõõme.
• Toetatakse lastevanemate õppimist ja kasvamist toetavaid tegevusi ja harjumusi kooliga koostööd teha.
• Õpilased, õpetajad jt kooli töötajad ning lapsevanemad juhivad erinevaid kooli projekte või on neisse kaasatud.
• Koolitustel saadud infot jagatakse oma kolleegidega.
• Koolil on oma tugipersonal, kes on abiks probleemide lahendamisel.
• Arendatakse tugiõpet, et õpilased ei oleks õppetööga raskustes.

Minu jaoks kõlab siit loetelust kokkuvõttes see, et hea kool on inimesekeskne (oluline on nii õpilaste kui ka õpetajate heaolu), õppimisele orienteeritud (aktiivsed õppijad on nii õpilased kui ka õpetajad) ja kuidas-küsimustele vastatakse läbi kooli väärtuste. Ma ei tea, kas on Eestis (või maailmas) kooli, kus kõik see juba täielikult toimib, kuid selle suunas peame püüdlema, et pakkuda võimalikult valikuterohket ja rõõmsat tulevikku meie lastele.

Posted in Õpetamine, Juhtimine | Leave a Comment »

14. aug. 2022

Koolitöötajate läbipõlemisest, motivatsioonist ja mõned lahendusettepanekud ka

Lähenemas on 1. september ja sellega koos on meeldivalt palju haridusteemasid ajalehtede veergudel. Kahju on sellest, et vähem räägitakse sisust ja rohkem probleemidest, mis on seotud tööjõuga haridusvallas. Aga põhjus on selge – Eesti kool on täpselt nii hea, kui on meie õpetajad. Ja meie õpetajad on nii head, kui me laseme neil olla.

Üks habemega teema on see, et õpetajatel on palju tööd. Loe hoolega õpetaja kutsestandardit ja mõtle, kui palju aega kõikide nende tegevuste peale minna võiks. Seda on väga keeruline täpselt öelda, sest nagu iga tööd, on ka õpetada võimalik nii väiksema kui ka suurema kire ja panusega. Igaüks, kes tõelise pühendumisega oma tööd teeb, tunneb ilmselt päris sageli, et väga palju on teha, aga aega on liiga vähe. Mina tunnen seda väga tihti. Vahel teen nädalavahetusel nipet-näpet või võtan ette mõne süvenemist vajava suurema töö. Ma ei tea, mis juhtuks, kui ma seda ei teeks. Tunneksin end halvasti, aga ilmselt kool sellest kokku ei kukuks. Ka pühendunud õpetaja tahab teha rohkem, kui lihtsalt tunnid ära anda. Õpetajalt oodatakse, et ta lõimib õpitavaid teemasid, seob õppesisu “päris eluga”, hoiab iga õpilase edusammudel silma peal, annab rohkelt tagasisidet nii õppijale kui ka lapsevanemale, osaleb kooli arendustegevustes ja üritustel, õpib ise pidevalt ning hoiab häid suhteid õpilaste, kolleegide ja vanematega. Need ei ole sellised asjad, mis ühel hetkel valmis saavad, mis tähendab seda, et tubli õpetaja tahab iga päev veel paremini kui eile ja nii saabki 35 töötunnist hoopis 50 väga kergesti. Just suure pühendumise pealt tuleb läbipõlemine. Väsimus ja stress muutuvad ühel hetkel krooniliseks ja isegi pikast suvepuhkusest ei pruugi enam piisata, et entusiastlikult jälle oma tööd teha.

Ja mida siis teha, et läbipõlemist ennetada? Lihtne on öelda, et tuleb oma tööaega hoolega jälgida ja end juhtida ning õigel hetkel koju minna. Oma tööd armastaval õpetajal on seda raske teha. Õpilaste ja lastevanemate ootused on kõrged, eksamitulemused tulevad, juht tahab, et koolipere osaleks paljudes projektides ja programmides jne. Lihtne on õpetaja lauale panna “asju” juurde. Neid sealt ära enam ei võta. Ja nagu ülal kirjeldasin, õpetaja töö pole kunagi valmis. Alati saaks veel natuke rohkem või paremini. Õpetajatel on väga tugev sisemine motivatsioon – nad tahavad oma tööd teha.

Motivatsioonil on kolm olulist tugisammast: tunne, et ma kuulun, tunne, et mul on piisavalt autonoomiat, ja tunne, et olen meisterlik selles, mida ma teen. Kaks kriisiaastat on iga sammast õgvendanud. Sattusime küll korraga olukorda, kus me pole varem olnud ja pidime jooksvalt kõik ümber õppima, aga samas olime igaüks kodus oma muredega üksi. Kuuluvustunne sai suure hoobi. Lisaks oli vaja kähku leiutada uusi meetodeid, kuidas õpetada, ja me kõik saime teada väga palju erinevaid viise, kuidas e-õppimine ei tööta. Juba saavutatud meisterlikkus justkui kadus ära. Ja kuna tehnoloogiakasutust olid vaja ühtlustada, tehti koolide tasandil otsuseid, kuidas õpetatakse (nt mis kanaleid kasutades), ning isegi õpetajate muidu üsna suur autonoomia muutus ahtamaks. Sisemist motivatsiooni (kuuluvus, autonoomia ja meisterlikkus) ei saa korvata välisega (nt palk). See tuleb nüüd uuesti üles ehitada, aga kriis pole veel päris läbi.

Räägitakse lausa ülemaailmsest hariduskriisist, mille pandeemia endaga kaasa tõi. Õpilastel on õpilüngad ja õpetajad on väsinud. Lisaks tõuseb praegu elukallidus peadpööritava kiirusega, nii et haridustöötajad (ja ka mitme teise valdkonna esindajad) tunnevad, et töötasu ei tõuse sellise kiirusega, nagu peaks. Statistikat mul ei ole, aga tundub, et sel aastal on koolidest kohe eriti palju õpetajaid puudu. Need, kes jäävad, peavad veel rohkem pingutama, sest tunnid tuleb ära anda.

Seega, nüüd tuleb jalad kõhu alt välja võtta, et kriisi mõju haridusele – ja selle kaudu meie tulevikule – leevendada. Mõned mõtted, mida õpetaja ise teha saab, on siin. Motivatsiooni turgutamine on koolijuhi ülesanne, aga ta vajab abi, et vähendada õpetajate väsimust. Minu ettepanekud on järgmised.

Esiteks tuleb kohe mõnuga remontida riiklikku õppekava. See on nii üle koormatud, et õpetaja peab kõvasti pingutama, et materjal “läbi võtta” ja vähe jääb aega olulistesse teemadesse süvenemiseks, lõimimiseks, õppekäikude tegemiseks ja õpitava individualiseerimiseks. Põhimõtteliselt ei sobi omavahel kokku eesmärk (RÕKi õpitulemused) ja ressurss (aeg, mis selleks ette nähtud on) ja see on üks väga suur stressiallikas. Standard ei lähe kokku ka reaalsusega. Ootus on see, et kõik õpilased omandavad kõik õpitulemused sama ajaga. See on võimatu. Tean, et iga aine ja teema on selle valdkonna spetsialistile väga armas, aga meie õpetajate ja õpilaste vaimse tervise ning õppimise kvaliteedi ja tulemuslikkuse seisukohast on vaja riiklik õppekava õhemaks teha.

Remontida tuleb ka seda, kuidas õpetajaid ette valmistatakse. Mulle tundub, et ka põhikooli aineõpetajaid võiks samamoodi ette valmistada nagu algklasside klassiõpetajaid: integreeritud (5-aastane) õpe, kus on suurem rõhk pedagoogikal, ülddidaktikal ja valmistutakse rohkem erinevaid aineid õpetama. (Praegu on põhikoolis õpetajad, kes tihti on väga kitsa aine spetsialistid, kellel on väga palju õpilasi (nt geograafiat on igas klassis üks tund nädalas, mis tähendab seda, et õpetaja õpetab väga paljusid klasse), mis omakorda viib selleni, et iga õpilane saab vähem tähelepanu. Õpilaste seisukohast oleks parem, kui erinevaid õpetajaid on vähem.) Kui õpetaja on võimeline õpetama erinevaid aineid, on ka lihtsam ajutiselt või püsivalt puuduolevaid kolleege asendada. Ja pärast ülikooli lõpetamist võiks alustaval õpetajal olla arstide eeskujul residentuur, kus kogenud kolleegiga koostöös ning väiksema tunnikoormusega õpetajakarjääri alustada.

Ma vähendaksin õpetajate normkoormust. Ametlikult sellist asja ei ole, aga reaalsuses selle järgi õpetaja töö hulka tavaliselt arvestatakse (sest millegi muu järgi ei ole see sama hästi võrreldav ja arusaadav). Tavaliselt annab täiskohaga õpetaja 21-24 ainetundi nädalas. 35 astronoomilise tunniga saab tunnid ära antud, aga rohkemaks aega ei jää. 24 kontakttundi nädalas tähendab, et 18 tundi oma tööajast veedab õpetaja klassi ees. Lisaks on tööpäeva sees veel vahetunnid, mis on ka tööaeg (korrapidamine, paljundamine, materjalide otsimine ja valmis panemine jne). Vahetundide pikkused varieeruvad kooliti ja see, kui palju on õpetajal päeva sees vahetunde, sõltub sellest, palju tal on tunde. Aga ütleme meie arutluskäigu huvides, et nädalas on viis astronoomilist tundi vahetunde. Lisame ka koosolekud. Eks neid on ka erinev hulk, aga ütleme, et tuleb kaks tundi nädalas koosolekuid. Enamasti ei loeta kontakttunnikoormuse hulka ka klassijuhatajatunde, konsultatsioonitunde, järelvastamisi ja olümpiaadideks ettevalmistamist. Selle töö hulk muutub õppeaasta sees. Arvutame praegu kahe tunniga nädalas. Nii, nüüd jääb iga tunni (24 kontakttundi) ettevalmistamiseks, eKooli kandmiseks, tööde tagasisidestamiseks ja muuks taoliseks 20 minutit. See on täiesti ebarealistlik. Mis mõte sellel 35-tunnise töönädala lubadusel on, kui see on tegelikult ebarealistlik ja vastuolus õpetajatele seatud ootustega? Minu ettepanek oleks, et alustaval õpetajal on umbes 10-12 ja kogenud õpetajal 16-18 ainetundi nädalas.

Ma teeks kuidagi nii, et kui klassi täitumise piirnorm on 24, siis on ka klassis maksimaalselt 24 õpilast. Praegu on seaduses tagauks, mis lubab teha hoolekogu nõusolekul palju suuremaid klasse. See ei ole ei õpilaste ega õpetajate huvides. Excelis tundub väga ilus, kui üks õpetaja õpetab rohkemaid õpilasi korraga, sest nii on kuluefektiivne. Aga reaalsus on see, et õpetajat “jätkub” igale õpilasele vähem. Õpetaja annab lihtsalt tundi ega jõua tegelikult igale õpilasele eraldi aega pühendada. Kui klassis on vähem õpilasi, on vähem müra, mis on üks väga suur stressiallikas. Vähemate õpilastega jõuab tugevamad suhted luua ja see toob rõõmu nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Ja ma hajutaksin ka õpilaste ja õpetajate töökoormust aastas ühtlasemalt. See tähendab suvepuhkuse lühendamist, aasta sees puhkepauside pikendamist ja/või tööpäevade lühendamist/tempo maha võtmist. See oleks nii õpilaste kui ka õpetajate vaimse tervise seisukohast hea. Õpilased unustaksid suve jooksul vähem ja sügisel saab kiiremini uute teemadega edasi minna. On peresid, kus kolmekuise vaheaja sisustamine on keeruline ning laps on suure aja üksi ja ekraani ees. Õpetajad ei töötaks end 10 kuuga ribadeks, et siis 2 kuud toibuda.

Ja kõigi haridustöötajate palga tõstmine on praegu juba möödapääsmatu. Siin ei ole enam üldse midagi arutada.

Jah, kõik need muudatused tahavad palju raha ja raha on alati liiga vähe. Pole midagi parata. Kui tahame, et meie õpetajad kestaks, siis tuleb praegustesse ja tulevastesse haridustöötajatesse investeerida.

Posted in Õpetamine, Juhtimine | Leave a Comment »

6. aug. 2022

Arvan, et vene keelt tuleb õppida

Lugesin haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase intervjuud ERRis ja ma ei ole nõus mitme seisukohaga.

Olen nõus sellega, et keel ise ei ole milleski süüdi. Iga keel on äge ja huvitav. Keel on mõistmise ja suhtlemise vahend. Kui valdame rohkem keeli, on rohkem inimesi, kellega suhelda saame, ja rohkem kultuuri, mida selle keskkonnas mõistame (nt raamatuid, mida lugeda). Eesti keele oskajatel on justkui võluvõime – oskame väikest vahvat keelt, mida paljud ei räägi. See on nagu salakeel. Ja meil on pikaajaline traditsioon osata korralikult mitut võõrkeelt. Suured riigid on sellega veidi hädas. See on meie tugevus, mida ei tohi minna lasta. Õpime ikka julgelt erinevaid võõrkeeli, sh vene keelt edasi.

Sõda saab ühel ilusal päeval läbi

Tunnen väga suurt kurbust ja viha selle pärast, mis Ukrainas toimub. Tunnen abitust ja väga-väga suurt ebaõiglust. Loodan, et sõda saab kiiresti ja Ukraina otsustava võiduga läbi.

Usun, et ühel ilusal päeval saame ka Venemaal teha kõike seda, mida praegu teeme teistes naaberriikides – reisime, õpime, sõbrustame, kaupleme. Ühel päeval on Venemaa normaalne euroopalik maa ja vene keele oskust on vaja, et teha äri, ülikoolis õppida ja reisida.

(Ja kui keerata see argument teistpidi, siis niikaua, kuni vastasseis ei ole läbi, on meil vaja vene keelt, et tunda oma vaenlast. Venemaa on meie suur naaber nii heas kui ka halvas.)

Keel kui osa ühisest kultuuriruumist

Eestis on paljude erinevate keelte kõnelejaid. Riigikeel on loomulikult eesti keel ja on eestlasi, kelle emakeel on midagi muud.

Veedan seoses Noored Kooli tegemistega igal suvel kaks nädalat Narvas. Selle linna elanikud on venekeelsed eestlased. Mul on nende inimestega palju ühist – kristlik kultuuriruum, Eesti vabariigi õigusruum, haridus, samad raamatud ja multikad lapsepõlves jne. Nad on meie inimesed, kellel on rikas kultuurielu. Selleks, et nende maailmast osas saada, on abiks vene keele oskamine. Minu jaoks tähendab lõimumine seda, et Eestis elavad inimesed saavad üksteise väärtustest ja kultuurist osa. Selleks on vaja osata nii eesti kui ka vene keelt. Minu jaoks näitab see, et püüan kõneleda oma kaaslase emakeeles, lugupidamist tema ja tema kultuuri vastu.

Keel kui abivahend

Eelmisel suvel käisime perega Leedus. Minu jaoks oli täiesti ootamatu see, et Vilniuse kesklinna hotelli administraator ei osanud inglise keelt ja meie ainus ühine keel oli vene keel. See oli mujal samamoodi – kohvikutes, meelelahutusasutustes ja tavaliste inimestega suheldes oli vaja vene keelt.

Praegu on vene keel meie ühine keel ukrainlastega. Selleks, et aidata, on vaja suhelda arusaadavas keeles. Ukraina keelt ei oska ma üldse, nii et tuleb purssida vene keelt.

Ja üks probleem on mul tulevikus kerkimas veel. Kui abikaasaga midagi salajast rääkida tahame, siis praegu on selleks keelest vene keel (inglise keel juba ammendus, sest lapsed oskavad seda liiga palju). Varsti aga hakkavad lapsed ka vene keelt õppima ja siis on meie salajutul lõpp, sest rohkem ühiseid keeli meil ei ole.

Keele õppimine on tore

Võõrkeele õppimine on tore ajugümnastika. Veel mitte väga ammu õpiti sel põhjusel koolis näiteks ladina keelt. Tänapäeval vaatame keelt rohkem kui vahendit, mitte eesmärki omaette.

Mäletan oma põhikooliajast surmigavaid vene keele tunde. Õppisime käändeid. Tean peast kõiki vene keele käänete nimetusi, aga neid reaalselt kasutada ei oska üldse. Räägingi vene keelt nii, et käändelõpud on juhuslikud ja jube piinlik on.

Õnneks on tänapäeval võõrkeele õppimine tehtud nii lahedaks, et lastele meeldib ka vene keelt õppida. Emilis on imelised vene keele õpetajad, kelle tunnid on huvitavad, mängulised, aga samal ajal ka tõeliselt arendavad. Võõrkeele õppimise juures on äge see, et õppesisu võib olla mis iganes ja õpetajal on väga palju loomingulist vabadust, et õppimist õppijate järgi kohandada.

Lisaks tuleb õppida ka teisi keeli

Olen siiani rääkinud ainult vene keelest, aga tegelikult olen täiesti päri sellega, et õppida tuleb erinevaid keeli nii esimese kui ka teise võõrkeelena. Ideaalses maailmas saaks vanem ja laps valida, mis keeli ta õpib. Reaalses koolis aga piiravad valikuid tihti julguse, ruumi- ja/või inimeste puudus. Sellest on kahju ja peame pingutama selle nimel, et õpilasel oleks rohkem valikuvõimalusi.

Ja veel…

Eestikeelsetes koolides on palju (ja see on tore!) õpilasi, kelle emakeel on vene keel. Tihti õpivad nad keeli samamoodi nagu eestikeelsed õpilased, st eesti keelt eesti keel emakeelena õppekava järgi ja vene keel kui võõrkeel õppekava järgi. See ei tööta hästi. Nii võib juhtuda, et vene keele tunnis on igav, aga tegelikult ei õpi õpilane oma emakeelt korralikult kirjutama või sõnavara jääb ahtaks. Ideaalis oleks nendel õpilastel oma keeleõppe süsteem, aga see jääb ikka ressursipuuduse taha. Õpetajatel tuleb panustada lisaks ja leidlik olla.

Ja toetan täielikult eestikeelsele õppele üleminekut. See on keeruline, aga väga vajalik. See on nende õpilaste parimates huvides, kelle emakeel ei ole eesti keel. Samas, tuleb seda teha targalt, mitte lihtsalt paberil. Ja siin kaadrid otsustavad kõik. Selles protsessis on ülioluline, et õpetajad, kes seda üleminekut reaalselt ellu viima hakkaksid valdaksid eesti keelt ja keelekümbluse metoodikat. Kui teeme seda kuidagi “üle põlve”, siis teeme rohkem kahju kui kasu.

Loe ka: https://www.err.ee/1608857651/peter-pedak-mina-ei-moistnud-seda-keelt-poorasin-selja-ja

Posted in Õpetamine, Õppekava | Leave a Comment »

27. juuli 2022

Õpetaja, valmistu palgaläbirääkimisteks

Igavesest ajast igavesti on liiga vähe nelja asja: infot, raha, aega ja armastust (aka tähelepanu, tunnustus). Kuna inimese loomuses on tahta alati rohkem, kui tal on, siis tundub alati ka nendest puudu jäävat. Küsimus ei ole raha, aja ja armastuse piisavuses, vaid nende targas juhtimises (teadlik valikute tegemine) ja aktsepteerimises, et praegu on nii.

Samas ei tähenda see seda, et töövõtja ei võiks raha, aega ja armastust juurde küsida. Täna kirjutan palgaläbirääkimiste pidamisest. Kuna õppeaasta on algamas ja varsti algab enamikes koolides ka uue eelarve planeerimine, siis on mõistlik praegu valmistuda.

Kust tuleb õpetaja töötasu?

Haridus- ja teadusministeerium maksab kooli pidajale (enamus Eesti koole on munitsipaalkoolid, st kooli pidaja on kohalik omavalitsus) haridustoetust (PGS § 82 lg 3). See sõltub õpilaste arvust ja muudest asjaoludest, aga laias laastus on nii, et mida suurem KOV, seda suurem haridustoetus. Haridustoetusest omakorda kõige suurem osa on õpetajate tööjõukulud (töötasu + maksud). Õpetaja palga alammäär on praegu 1412 eurot (st kui Sa töötad täiskohaga õpetajana, siis Sinu töötasu ei tohi sellest väiksem olla). Sellele lisaks maksab HTM 17% juurde, millega saab töötasu diferentseerida. HTMi arvutuste kohaselt on täiskohaga õpetaja keskmine arvestuslik töötasu 1653 eurot kuus (pean tunnistama, et ma ei tea, kust see number tuleb. Kui hea lugeja teab, palun anna märku). Kuulu järgi arvestab HTM õpetaja töötasu nii, et täiskohaga õpetajal on 21 tundi nädalas ja klassis on 15 õpilast. (Täpne valem on saladus, nii et see siin on põhimõtteliselt kuulujutt.)

Sellele lisaks maksavad mõned kohalikud omavalitsused (eriti Tallinna ümbruses) õpetajate palgale juurde. Mõnel munitsipaalkoolil on võimalik teenida omatulusid ja see annab võimaluse juurde maksta. Erakoolid saavad palku kergitada õppemaksust (millel on aga väga jäik lagi ja arvestades erakoolide muid kulusid, mida munitsipaalkoolidel ei ole, siis ei ole erakoolid sugugi paremas finantsolukorras kui teised koolid).

Igasuguste keskmiste juures tuleb arvestada seda, et me ei tea, milline on õpetaja koormus selle palga juures. Kuna praegu on väga palju pedagooge puudu, aga tunnid on vaja ära anda, siis võib mõnel õpetajal olla küll ilus töötasu, aga sealjuures ka kosmiline tunnikoormus.

Kuidas palgaläbirääkimisteks valmistuda?

Kui Sa arvad, et Sinu töötasu võiks olla suurem, kui ta praegu on, tasub see teema üles võtta. Küsija suu pihta ei lööda, nii et proovida tuleb ikka. Mõtle järgmistele küsimustele.

  • Kust tulevad Sinu kooli tulud ja kes otsustab, kuidas neid kulutatakse (kes teeb kooli eelarve)? Kui õpetajate töötasu otsustatakse KOVi tasandil, siis on lugu veidi keerulisem, sest siis lihtsalt koolijuhiga vestlustest ei pruugi piisata, aga temast tuleb alustada ikka.
  • Millal algab kooli eelarveaasta ja millal on õige hetk sõna sekka öelda? Tavaliselt algab kooli eelarveaasta jaanuaris ja järgmise aasta kulusid planeeritakse sügisel. Mida varem enda soovist märku annad, seda parem.
  • Milline on kooli eelarve koostamise protsess? Kas see sünnib kabinetivaikuses või saab koolipere kaasa rääkida? Kui Sinu koolis eelarve koostamisse kedagi peale juhtkonna ei kaasata, siis on kaks võimalust edasi minna. Kas seda tava muuta või pidada ainult enda palgaläbirääkimisi.
  • Milline on õpetajate töötasu naaberkoolides? Kui Sa töötad munitsipaalkoolis, siis on tõenäoline, et töötasu on igal pool sama. Aga samas ei pruugi olla – uuri välja! Mõnes koolis on leidlik juht, kes on mõelnud välja viisi, kuidas õpetajatele kõrgemat palka maksta. Palgaandmeid näed siit:
  • Kas Sinu koolis on palgaandmed avalikud? Kui ei, palju teised palka saavad? Mõni ei taha sellest rääkida, aga samas pole raha mingi häbiasi. Sellest tasub rääkida.
  • Kas koolis on selge, avalik ja kokkuleppeline palgakorraldus? Kui kuskil paberil on palgaastmed või muu jäik loogika, mille alusel palk kujuneb, siis tuleb arvestada sellega, et juhil on vähem loomingulist vabadust. Aga samas ei tähenda see, et Su palganumber on kivisse raiutud ja see kokkuleppeline palgakorraldus ei ole ka kindlasti ilmvõimatu muuta.
  • Mis on Sinu eelis praegu? Kui alles kandideerid tööle, siis oled juhi jaoks tundmatu suurus, aga samas kui oled ainus (korralik) kandidaat, siis saad küsida küll. Kui juba töötad selles koolis, saad seda ära kasutada (vaata järgmist punkti).
  • Kui väärtuslik töötaja Sa oled? See küsimus ei pruugi klappida Sinu tagasihoidliku loomuga, aga kui tahad palka juurde saada, tuleb tagasihoidlikkus koju jätta. Mõtle, kui kaua Sa oled selles koolis töötanud ja kust paistab välja, kui tugevalt Sa kooli väärtuseid ja põhimõtteid kannad. Mida väärtuslikku Sa oled õppinud ja oskad? Millega oled teistele kooli töötajatele eeskujuks? Mida suudad veel teha, mida praegu ei tee? Tutvu kooli arengukavaga, et end veel paremini “müüa”. Mõtle järgmiste kriteeriumide peale.
    • Kvalifikatsioon: kaua ja mida oled õppinud ja mis väärtuslikud paberid Sul on. Näiteks, kui oled “paberitega” keemiaõpetaja, kellel on veel lisaerialaks digipedagoogika ja füüsika, mida kõike saad oma tundides kokku lõimida, on see Sinu väga suur tugevus ja teist sellist õpetajat on väga raske leida. Vahel võivad kasuks tulla ka pedagoogikasse mitte puutuvad õpingud (nt oled õppinud raamatupidamist ja saad neid teadmisi-oskusi kuidagi tööl rakendada).
    • Töökogemus: kaua ja mis töökohal oled töötanud. Mida pikema tööstaažiga oled, seda rohkem on sul kasulike teadmisi, oskusi ja kogemust. Samas, kui lõpetasid just või hiljuti ülikooli (või läbisid täiendkoolituse), oled õppinud uusi ja põnevaid metoodikaid ning tead, mida teaduse viimasel sõnal on öelda aju toimimise kohta. Kui oled töötanud pikalt samas koolis, tead täpselt, kuidas teil seal asjad käivad ja oleksid ilmselt hea mentor uuele kolleegile.
    • Suhete ja töö kvaliteet: Sinu kolleegide, lastevanemate ja õpilaste tagasiside on väga hea. Sinu tundidest ei taheta puududa, lapsevanemad kiidavad ning kolleegid tahavad Sinuga koostööd teha.
    • Töö tulemuslikkus: Sinu õpilaste hinded, eksamitulemused, olümpiaadide tulemused jmt on korras või lausa väga head. Õpilastel, kellel võib-olla teistes tundides on raskusi (erivajadustega õpilased), saavad Sinu aines hästi hakkama, sest oskad ja võtad aega, et neid toetada.
    • Valmisolek õppida: Sa oled valmis veel õppima (nt mõne lisaeriala omandama), et oma tööd veel paremini teha.
    • Valmisolek lisavastutust võtta: Sa suudad ja tahad veel midagi kasulikku teha, mida Sa praegu ei tee (nt ainesektsiooni juhtimine, õpiabi pakkumine vmt).
    • Motivatsioon: kannad tugevalt kooli väärtuseid ja põhimõtteid ja seisad nende eest, kui need küsimärgi alla pannakse või neid rikutakse. Seisad kooli arendamise eest. Toetad kolleege ja innustad pingutama. Sind on koosolekutel kuulda ja näha – pakud ideid, lahendusi ja küsid olulisi küsimusi. Sinu jaoks on oluline kooli õppe- ja arengukava täitmine (too näiteid!).

Mida mitte teha palgaläbirääkimistel?

Esiteks, ära jäta neid pidamata, sest see tundub ebamugav. Kui Sulle pakutakse mingit töötasu, siis alati uuri, kuidas see on kujunenud ja kuidas see edaspidi muutuma hakkab. Küsi ikka rohkem – äkki saadki! Ja kui ei saa, oled vähemalt proovinud.

Ära MITTE KUNAGI ütle, et “ah, ma teeks seda ka tasuta”! Isegi siis, kui Sulle Su töö väga-väga meeldib, küsi selle eest väärilist tasu.

Ära küsi palka juurde, sest Sinu kulud on suurenenud. Tööandjal pole vahet, kus Sa elad või mis autoga sõidad. Praegu on inflatsioon pöörane ja praegu – ainult praegu! – võib seda teemat palgaläbirääkimistel mainida, aga see ei tohi kindlasti olla ainus argument.

Ära ähvarda ära minemisega. Võid viisakalt mainida, et naaberkoolis on sama töö tasu hoopis suurem (las juht uurib siis kolleegilt, kuidas see tal õnnestus), aga ära ähvarda. See murendab usaldust. Kui Sul on juba teine tööpakkumine laual, siis räägi sellest ausalt ja avatult.

Mida öelda, kui see vestlus käes on?

Mõtle läbi punktid, mis on ülal kirjas, ja pane enda argumendid kirja. Kirjutamine aitab mõtteid korrastada ja võtab veidi närvi ka vähemaks. Kui on ikka hirmus olla enne seda vestlust, harjuta sõbraga. On okei, kui uues olukorras end ebakindlalt tunned, aga tegelikult ei saa midagi hullu juhtuda. Kõige halvem variant on ilmselt see, et Sa ei saa palgatõusu, aga vähemalt oled proovinud.

Juhi võimalikud vastused Sinu soovile:

  • “Ma olen täiesti nõus, et palk võiks olla kõrgem, aga selleks ei ole raha.” Kui raha on pandud teise kohta, siis tõesti ei ole. Siin tasub uurida, kas on võimalik seda raha kuskilt leida. Samas on täiesti võimalik, et seda raha tõesti ei ole, sest kõik ülejäänud kulud on ka väga vajalikud. Siis võib hoopis uurida, kas on võimalik koolil tulusid suurendada.
  • “Minu arvates on Sinu palk (või õpetajate palk üldiselt) niigi kõrge ja seda ei ole vaja tõsta.” See argument võib tunduda loogiline kohas, kus üldine keskmine sissetulek on väga madal. Samas, Sinu väärtuse kohta ei ütle midagi see, kui palju teised palka teenivad. Kui Sina arvad, et oled väärt kõrgemat palka, rõhuta oma tugevusi.
  • “Ma ei saa tõsta Sinu palka kõrgemaks kui teistel.” Saab küll. Muidugi on võimalik, et KOVis või koolis on kokku lepitud selge palgakorraldus ja sellest mööda minna ei saa. Siis mõelge, kuidas ümber kujundada Sinu ametikohta või äkki saad omandada lisakvalifikatsiooni. Minu isiklik arvamus on see, et täpselt sama töö eest erinevatele inimestele erinevat palka maksta ei ole ilus. Kui aga üks neist soovib rohkem palka, siis saab ju mõelda, mida ta selleks rohkem teha võiks.
  • “Minu meelest teeb X palju paremat tööd kui sina ja ma ei tõsta sinu palka.” See on nõme vastus, aga pole võimatu. Eriti nõme on see siin, kui “parem” on koolijuhi arvamus, mitte kuidagi reaalselt mõõdetav suurus, mille olulisuses on varem kokku lepitud. Siin tasub uurida, et mille poolest on tema töö parem ja kui Sa ka paremini tööd teed, kas siis palk ikkagi tõuseb. Sellises vestluses on ilmselt oma tunnete vaos hoidmine kriitilise tähtsusega ja keeruline. Mina tunneksin karjuvat ebaõiglust igatahes.

Vesteldes jää kindlasti rahulikuks ja lahendusmeelseks. Kui emotsioonid üle pea keevad, sunni end rahulikult ja aeglaselt hingama. Kui vaja, ütle, et pead järele mõtlema ja võta aega kaaluda.

Kui vastus tuleb ikkagi eitav, küsi, millal võiks selle teema uuesti üles võtta ja kuidas sellele siis läheneda (nt kas on vaja palgakorralduse põhimõtteid muuta). Kui aga õnnestubki palka juurde saada, lepi kokku, millal tulevad paberid allkirjastamiseks.

Kui töötasu ei tõuse, siis ära anna päris alla. Võimalik on ka muid paremaid tingimusi saada, näiteks:

  • töö sisu kohandamine (nt siiani oli Sul 22 kontakttundi nädalas, aga nüüd on sama palgaga 20 või langeb Sul mõni lisakohustus ära),
  • tunniplaani Sinu soovide järgi kohandamine,
  • transpordikompensatsioon,
  • füüsilise töökeskkonna muutmine (nt siiani seiklesid mitme klassi vahel, aga nüüd saad oma klassi),
  • lisapuhkepäevad.

Üsna tavaline viis, kuidas sissetulekut suurendada, on tööd juurde võtta. Näiteks, kui Sul siiani oli 21 tundi nädalas, siis nüüd on 24. Lepingus on töökoormuseks siis ikka 1,0 (sest üle ühe see number minna ei tohi) ja töötunde 35 nädalas, aga reaalne koormus läheb sellest üle. Sa justkui lepiksid direktoriga kokku, et teed sama ajaga rohkem tööd. Oled selleks päriselt võimeline? Juhtuda võib see, et Sa jõuad vähem tähelepanu igale õpilasele pühendada. Või see, et tegelikult on Sul 50 töötundi nädalas. Kas Sa jaksad? Kas Sa tunned siis veel tööst rõõmu? Kas see palgatõus on siis seda väärt? Mõtle need küsimused läbi enne, kui alla kirjutad.

Arvesta sellega, et Sina võid ju kõike küsida, aga juhi vastutus on mõelda ka selle peale, kuidas Sinule tehtavad soodustused mõjutavad teisi (ja vahel ka Sind ennast). Näiteks, kui Sa kaupled välja transpordikompensatsiooni, siis tuleb ka seda teistele maksta (vähemalt minu arvates oleks nii ilus). Või kui Sinu täiskoormus (kontakttunnid) surutakse neljale tööpäevale, siis millal Sa koosolekutel osaleda jõuad. Lisaks tähendavad sellised soodustused kooli eelarvele ikkagi kulu.

Kokkuvõtteks

Õpetaja palk on keeruline teema, sest see raha tuleb maksumaksja taskust, aga selle vahel on (otsuseid teevad) veel kooli pidaja (tavaliselt KOV) ja kooli juht. Õpetajaid on väga palju ja seetõttu ka kõigi palga korraga tõstmine on väga suur kulu. Samas, kui Sina arvad, et Sinu töötasu võiks olla suurem, siis on Sinu ülesanne selle eest seista. Seda võib teha riigi tasandil (tegevus läbi Haridustöötajate liidu, Õpetajate liidu, poliitikas osalemine), KOVi tasandil (osalemine volikogu töös, eelarve koostamisel), kooli tasandil (palgakorralduse põhimõtete koostamisel) või isiklikul tasandil (palgaläbirääkimised üks-ühele). Kui Sul on tunne, et selles vallas on pahasti, siis kõige halvem, mis Sa teha saad, on mitte midagi teha. Ära jää ootama, et keegi teine seisaks Sinu väärilise töötasu eest. Tee seda ise.

Posted in Õpetamine, Juhtimine | Leave a Comment »

8. juuli 2022

Õpetaja kõige olulisem tööriist: kohalolu

Veedan praegu aega Narvas Noored Kooli linnalaagris, kus täiesti alustavad õpetajad harjutavad imeliste Narva õpilastega väga head õpetamist. Mul on au olla viie õpetaja mentor ja õpin neilt iga päev väga palju. Tunnen piiritut tänu.

Oma kooliajast mäletan õpetajaid, kes andsid tunde ja õpetasid oma ainet. Nad hakkasid tunni alguses oma lugulaulu laulma (tekst tuli perfokaartidelt) ja lõpus küsisid kedagi tahvli ette vastama. Õpilane pidi kuulama ja sama lugulaulu pärast originaalilähedaselt esitama. Õpetaja oli kuri, kui õpilane tegeles teise asjaga – see ju segab teda. Arusaadav. Aga erilist õppimist sellistes tundides ei toimu. Võib-olla jääb korraks meelde, aga pärast kontrolltööd tuleb teha ruumi järgmistele faktidele ja sügavat õppimist ei toimu.

Tänapäevased õpetajad õpetavad õpilasi. Nad kasutavad tundide planeerimisel teadmisi õpilaste kohta (nii õppimise ja motivatsiooni kohta üldiselt kui ka konkreetselt enda õpilaste kohta, nt mis on nende huvid, hobid, eelistused jne) ja püsivad pidevas suhtluses – sisukas ja edasiviiv tagasiside liigub mõlemas suunas. Nende eesmärk ei ole tund ära anda, vaid luua õpilase jaoks hea keskkond õppimiseks. See nõuab õpetajalt palju, sest ei saa “lindilt” rääkida, vaid tuleb õpilastega pidevalt suhelda. See on alguses raske ja ka pikalt tööl olnud õpetajate jaoks väsitav.

Kuidas näeb välja tund, kus õpetaja on “kohal”?

Lähme ühte tundi vaatama ja näeme, et õpetaja

  • suhtleb õpilastega. Ta räägib õpilastele silma vaadates, kõnetab neid nimepidi ja kuulab õpilase ära. Kui õpilane küsib midagi, siis õpetaja vastab ja püüab õpilase reaktsioonist aru saada, kas vastus oli ammendav. (Kui tegemist oli kõrvalise küsimuse või repliigiga, vastab soojalt, et räägime sellest vahetunnis.) Õpetaja suhtleb iga õpilasega. Keegi ei jää “pimenurka” või vaju edukalt laua alla, kui on vastamise hetk.
  • mõtleb sellele, kuidas õpilasi aidata, nt seinad on täis abimaterjale, juhised on väga selged, klassis on õpipaarid jne. Õpetaja ei pea kogu õpetamist ja juhendamist alati ise tegema.
  • on juht ja õpilased on aktiivsed tegutsejad. Nende ülesanne ei ole lihtsalt teha kuulamisliigutusi, vaid nad tegutsevad eesmärgistatult. See võib olla väga mürarikas ja pealtnäha segane, aga kui hoolega jälgida, saab kindlasti aru, mida lapsed teevad. Ja nad kõik tegutsevad. Kui keegi jääb hätta, siis õpetaja märkab ning aitab.
  • reageerib tunnis toimuvale. Tal on justkui silmad selja taga, st ta teab, mida iga õpilane teeb ja kui keegi ka täiesti vaikselt millegi kõrvalisega tegeleb, siis ta juhib õpilase tähelepanu tagasi. Kui õpilase käitumine segab tema enda või teiste õppimist, õpetaja sekkub kohe.
  • on nagu korraga igal pool. Ta liigub klassis ringi, et igaühega rääkida ja abiks olla, vajadusel ette näidata ning koos teha.
  • tunnustab iga õpilast. Iga õpilane saab õpetajalt hea sõna või mitu, sooja pilgu ja naeratuse. Kui õpilane saab midagi paremini teha, siis ka see tagasiside tuleb soojalt ja toetavalt. Kui õpetajal on vaja konkreetselt häiriv tegevus lõpetada, siis sellele järgneb sõbralik naeratus, kui häiriv tegevus on lõppenud.
  • teab, mida iga õpilane on õppinud, teab ja oskab. Ta on jälginud õpilaste tegutsemist ja küsimusi ning vastuseid tunnis ning omab head ülevaadet, kuidas igal õpilasel läheb ning kuivõrd ta tunni eesmärgid saavutas.

Kuidas seda teha?

Alguses nõuab nii proaktiivselt kohal olemine palju harjutamist ja suurt pingutust. Õpetajal on tunnis vaja teha sadu kui mitte tuhandeid otsuseid ja enne, kui need muutuvad alateadlikuks ja kiireks, nõuab nende tegemine teadlikku pingutust. Selleks on vaja lihtsalt palju sihikindlalt harjutada. Et tunnis täiesti kohal olla on vaja järgmist.

  • Õpetajal on väga korralik plaan nii pikas (õppeaasta) kui ka lühikeses (tund) plaanis. Plaani tegemine aitab õppeprotsessi läbi mõelda, eesmärgipärasemaks ja sujuvamaks teha. Kui on hea plaan, on hea seda ka ringi teha.
  • Iga tund ja tegevus on selgelt eesmärgistatud ning igas tunnis tehtav viib suuremate eesmärkide saavutamiseni.
  • Tunnis tehtav on selline, kus õpilane on aktiivne tegutseja. Õpetaja on läbi mõelnud, mida iga õpilane igal tunni hetkel TEEB (kuulamine ei ole aktiivne tegevus!).
  • Õpetajal on õpilastega hea suhe. Loe selle kohta siit.
  • Õpetajal on selged ootused õpilaste käitumisele ning ta on neid õpilastele selgitanud (veel parem, kui need on sõnastatud koos õpilastega). Õpilased teavad, mida neilt tunnis oodatakse ja õpetaja tunnustab sobivat käitumist. Loe selle kohta siit.
  • Õpetaja kasutab seinu, mööblit jm abivahendeid, et õppimist ja õpetamist lihtsamaks teha. Iga õpilase küsimiseks tunnis saab kasutada abivahendeid, nt nimepulki. Püüa mõelda tunni lõpus, kas mäletad, kus iga laps istus ja mis tal seljas oli. Nii märkad, kas on klassis lapsi (ja kus on Sinu pimenurk), kes kipuvad tähelepanuta jääma. Vajadusel suuna mõni õpilane teise kohta istuma või tõsta üldse toolid-lauad klassis ringi.
  • Õpetaja liigub klassis ringi, et suhelda, märgata ja tunnustada.
  • Õpetajal on “arsenalis” palju erinevaid viise, kuidas tunnustada (mitte ainult “Tubli!”). Loe siit ja siit.
  • Õpetajal on läbi mõeldud ja kasutuses süsteem, mille abil teha märkmeid õpilaste edasijõudmise kohta. Vahel peab proovima mitut erinevat, et tunda ära see, mis just Sulle sobib. Päris alguses ei tule lihtsalt meelde märkmeid teha. See on okei. Kirjuta endale käe peale, kui muu ei aita.
  • Õpetajal on abiks mentor, õpipartner või keegi teine, kes aitab hoida fookust, kuulab ära ning toetab, kui vahel on raske. Iga uus töökoht on alguses keeruline.

Õpetaja töö on põnev, vaheldusrikas ja mõjukas. Samas tuleb päris palju pingutada, et jõuda kohta, kus nautida suure töö vilju. Kui oled täiesti alustav või uues kooli alustav õpetaja, siis kulub rohkelt auru igapäevaste tüütute tegevuste peale ning rõõmu tuleb tikutulega taga otsida. Aga ma luban – see pingutus on seda väärt!

Posted in Õpetamine | Leave a Comment »

11. juuni 2022

Kust ma tean, et olen hea õpetaja?

Õpetaja tööl on kaks suurt häda. Esiteks, see ei saa kunagi otsa või valmis. Mati Talvik ütles telesaate kohta, et see ei saa valmis, vaid läheb eetrisse. Sama lugu on koolitunniga. Teiseks, ei oska ka teadlased päriselt vahet teha heal ja väga heal õpetajal. Vahel mulle tundub, et õpetajad justkui võistlevad või püüavad kellelegi (iseendale peamiselt) end tõestada ja siis murravadki tööd teha nii, et teevad endale liiga.

Selle pärast tahangi täna mõtteid mõlgutada sel teemal, kuidas ära tunda üht tõeliselt head õpetajat. Sõnastan selle nii, et kui hea lugeja on õpetaja, siis annab see loodetavasti ainest refleksiooniks. Samas, tahan pakkuda ka kolleegidele ja juhtidele materjali õpetajate tunnustamiseks. Selle viimasega kindlasti liiale minna ei saa.

Niisiis, kust ma tean, et olen hea õpetaja?

1. Ma hoolitsen kõigepealt iseenda eest.

Hea õpetaja võtab korralikult puhkamist väga tõsiselt: magad piisavalt, liigud värskes õhus, suhtled kallite inimestega jne. Lisaks hoolitsed oma vaimse ja füüsilise tervise eest hea toidu ning vaimu toetavate praktikatega (nt mediteerid või vajadusel otsid spetsialisti abi). Loe veel siit.

Kui korralikult välja magamine tähendab seda, et homsed tunnid tulevad üsna igavad, siis nii on. Peaasi (sõna-sõnalt pea asi!) on see, et tunned end ise hästi. Kui aga väsimus on pikaajaline ja pidev, tuleb oma elu- või töökorralduses teha põhjalikumaid muudatusi (vt nt punkti nr 5).

Ole iseenda vastu sõbralik ja kaastundlik. Ära võrdle end teistega ega võistle selles, kes rohkem tööd teeb. Töötundide hulk ei ole professionaalsuse näitaja. Kui Sulle meeldib palju tööd teha, lase käia. Aga kui teed pikki päevi süü- või kohusetundest, püüa uurida, kust see tuleb, ja võimalusel lase sel minna.

Arvesta ka sellega, et iga uus algus on raske ja kohe ei pea kõik õnnestuma. Kui oled päris alustav õpetaja, siis võivadki päevad olla pikad ja väsitavad ning tulemusi justkui ikka ei tule. Samamoodi on keeruline alustada uues koolis isegi siis, kui kogemust juba on. Anna siis endale aega sisse elada ja õppida ning andesta, kui kõik kohe suurepäraselt ei õnnestu. Saad alati endast anda 100% (ja arvatavasti annadki). Rohkem ei saa. Päris alguses on Sinu 100% teistsugune kui juba pika staažiga õpetajal. See on okei.

2. Ma tunnen iseennast.

Kas Sa oled oma eluga üldiselt rahul? Koged tööl aeg-ajalt voo seisundit (keskendud millelegi nii sügavalt, et unustad kõik enda ümber)? Kui vastus on jaatav, lase edasi. Kui aga rahulolematus või sagedased negatiivsed tunded ebamugavust toovad, tuleb otsida selle põhjust JA ka leevendust või lahendust.

Oled hea õpetaja, kui tead, mis on Sinu väärtused ja suuremad eesmärgid elus. Siis saad sättida oma tööelu nii, et need on omavahel kooskõlas. Töö ei ole elu. Samas võib halb töökoht elu üsna ära rikkuda. Mis on Sinu jaoks hea töökoht, sõltub Sinu väärtustest, ootustest ja vajadustest. Näiteks, kas Sinu jaoks “õiges” koolis on fookuses pigem head suhted ja mõnus tööprotsess või suurepärased tulemused ning töövõidud? Kas oluline on, et töökoht oleks kodule lähedal? Kas tahad, et juht annab Sulle pigem palju vabadust või selgeid juhiseid?

Kui saad aru, et Sinu ootused ja vajadused ei lähe keskkonnaga kokku on Sul kaks võimalust: kas muudad enda suhtumist või keskkonda. Kui lähed iga päev tööle mõru meelega, sest Sul on näiteks väärtuskonflikt kolleegidega, siis selle “ära kannatamine” Sind ega kedagi teist ei aita. See tuleb ära lahendada või ära minna. Ma soovitan esimest varianti. Elus on ikka nii, et õppimata jäänud õppetunnid tulevad tagasi.

3. Ma õpin.

Õpetajaks õpitakse ülikoolis vähemalt viis aastat, aga see on ikka nagu kuival maal ujumine. Töötades koolis tuleb aina pidevalt juurde õppida. Oluline osa sellest on formaalharidus, nt täiendkoolitused, aga ka pidev ja tihti teadvustamata õppimine. Kuidas võtad vastu tagasisidet? Kas otsid võimalusi oma tööprotsesse parandada? Kuidas reageerid sellele, mis tunnis juhtub? Kas oled avatud uuele? Kas analüüsid ja reflekteerid oma töö ning selle tulemuste üle?

Lisaks areneb tänapäeval teadus väga kiiresti ja annab häid juhiseid, kuidas seda õpetamise värki veel paremini teha. Näiteks soovitan lugeda Eesti haridusteaduste ajakirja. Hoia silm peal koolitustel. Uus huvitav asi on ka mikrokraadid.

Oluline osa õppimisest on Sinu enda teha – refleksioon. Hea refleksioon on järjepidev, sage, aus ja tegelikult ka kirjalik. Leia endale mentor või õpipartner, kes Sind selles toetab.

Ja veel – suur osa õppimisest on teadvustamata. Näiteks õpid oma õpilasi ja kolleege tundma iga päev natuke rohkem. Päris tihti teed tunnis otsuseid lähtudes tagasisidest, mida Sa ise ei pruugi üldse märgata. Näiteks lapsed hakkavad nihelema või hoopis “vajuvad ära” ning siis teed kähku ühe väikse liikumispausi. Hea õpetaja on tunnis “kohal”, st ta märkab selliseid tagasisidekilde ja tegutseb kiiresti nende ajel.

4. Ma panustan aega suhetesse õpilaste ja kolleegidega.

Head suhted koolis on nagu rattad auto all – ilma ei saa. Kui suhted on halvad, on paha olla igal koolipere liikmel ja sügavat õppimist ei toimu. Loe selle kohta lähemalt siit.

5. Ma töötan targalt.

Targalt töötamine tähendab mõtlemist enne tegutsema hakkamist. Selleks on mitu võimalust (ja need kõik kuluvad eriti siis marjaks ära, kui tööd on väga palju):

  • Planeerin oma tööaega. Millal oled erk ja keskenduda on lihtsam? Sellel ajal tee keerulisemaid asju. Jäta lihtsamad asjad sellele ajale, kui produktiivsus on madalam. Mõtle, mis ajal vajad puhkepause. Kui keha ütleb, et nüüd on vaja väike puhkus ette võtta (kas või lühike jalutuskäik), tee seda. Võta planeerimisel arvesse ka seda, et õpetaja täistööaeg on 7 tundi päevas. Kui pidevalt tiksub üle selle, räägi oma mentori või juhiga.
  • Panen pigem rohkem aega õppetöö planeerimisse ja analüüsi ning pigem vähem slaidiesitluse lihvimisse, ideaalse töölehe otsimisse või keerulise mängu väljamõtlemisse. Planeerimine (eesmärkide seadmine, nende parajateks juppideks lammutamine, kalendrisse panemine) ja analüüs (kuidas mu õpilastel praegu läheb? mis töötab ja mis mitte?) võtavad esialgu rohkem aega, aga kui järjepidev olla, hoiab see aega kokku. Analüüsi alusel anna õpilastele head edasiviivat tagasisidet (loe siit).
  • Kasutan juba valmis olevaid materjale. Kirjalikku jagamist on enne Sind õpetatud ilmselt miljoneid kordi. Ära tee uut töölehte 🙂 Varusta oma kooli raamatukogu heade õppematerjalidega, pane tallele enda hea kraam ja salvesta brauseri järjehoidjatesse internetiavaruse paremad palad. See on kasulik (aja-)investeering, sest hea õpetaja peamine tähelepanu võiks minna suhete hoidmisele, planeerimisele, analüüsile ja tagasisidele, mitte uute töölehtede tegemisele.
  • Teen koostööd. Loe siit.
  • Teen endale igapäevase töö lihtsaks. Hoolitse selle eest, et töökoht koolis oleks mugav ja ergonoomiline. Kui töötad ka kodus, siis sama seal. Hoia korras ka oma digitöökeskkond nii, et leiad kiiresti vajaliku üles (nt ühe pidevalt kasutuses oleva faili lahti võtmiseks ei pea tegema rohkem kui kaks klikki). Loo endale rutiinid, mis hoiavad aega ja närve kokku (puudujate märkimine, materjalide jagamine jne).

6. Minu tunnis iga õpilane õpib.

Selle nimel Sa ju pingutadki. Nippe-nõkse, kuidas õppimist tõhustada ja toetada, on väga palju ning osa neist on ka ainespetsiifilised, nii et sellesse teemasse ma praegu ei lähe. Peamine on see, et õpilane tunneks end Sinu tunnis hästi (oled panustanud aega suhetele) ning Sina jälgid pidevalt (analüüsid ja õpid), kuidas igal õpilasel läheb, ning kohandad oma tegevust vastavalt.

Kuidas õppimine välja näeb? See on tore küsimus, sest tihti vastatakse sellele erinevalt. Kindel on see, et õppimine ei pea ilmtingimata olema vaikne ega rahulik tegevus, vaid pigem ikka vastupidi. Õpilane tegutseb, katsetab, ebaõnnestub ja proovib jälle, tunneb erinevaid emotsioone, avastab, annab tagasisidet ja hindab iseennast. Õppimine on aktiivne ja tihti ka raske tegevus. Päris sageli on ta ka ebamugavalt pingutust nõudev. Ja õppimise tulemusi näed ikka siis, kui neid kontrollid. Kas õpilane oskab nüüd midagi, mida varem ei osanud? On ta nüüd osavam milleski, mis varem välja ei tulnud? On tal juurde tulnud teadmisi ja kas ta oskab meid nüüd paremini kasutada?

Kokkuvõtteks

Kui Sulle meeldivad tabelid nagu mullegi, siis Sinu jaoks teen siia ülevaatliku check-list’i, mille alusel ennast ja kolleegi tunnustada.

ÕpetajaleKolleegile, juhileJuhile, kooli pidajale
Olen üldjuhul piisavalt puhanud ja mul on energiat.See õpetaja on enamasti heas tööhoos.Kulud kohvile ja asendustele ei ole pööraselt suured.
Olen üldjuhul rahul oma tööga.See õpetaja on enamasti heas tujus.Kaadrivoolavus on normi piires ja õpetajate tagasiside on hea.
Õpin iga päev midagi uut.Sel õpetajal on kogu aeg midagi põnevat jagada.Koolituskulud on suured.
Mul on õpilastega head suhted.Õpilased veedavad selle õpetajaga koos hea meelega aega.Õpilaste ja lastevanemate tagasiside on hea.
Ma mõtlen, kuidas oma tööd teen.See õpetaja võtab aega, et planeerida ja analüüsida ning teeb tõhusat koostööd.Õpetaja nõuab endale mõistlikku töökoormust ning häid õppematerjale ja -vahendeid.
Näen, et iga minu õpilane õpib.Kui klassiruumi sisse astun, siis õpilased on aktiivsed ja selle õpetaja õpilaste tulemused on head*.Kooli maine on hea.

*Ise lepite oma koolis kokku, mida see “hea” siin tähendab. See on tegelikult väga oluline küsimus! Eks esimese asjana lähevad mõtted ikka hinnete ja eksamitulemuste suunas, aga ma ütleks, et see on jäämäe väga ülemine pisike tipp. Veelkord – leppige oma koolis kokku, mida hea tulemus teie jaoks tähendab. Ideaalses maailmas oleks see kooli õppekava üsna esimeses otsas kirjas.

Hea õpetaja, kuidas Sa seda tabelit vaadates end hindad? Said kõik “jah”-id või on kuskil mõni “vahel”? Soovitan kolleegi, mentori või juhiga sel teemal rääkida, kui tunned, rahulolust jääb puudu. Samas, ole enda vastu kaastundlik, sest kõike kohe ja korraga ei saa. Näiteks suhete ehitamine võtab aega ning pidevat tööd.

Kui soovid end põhjalikumalt analüüsida ja pikki nimekirju ei karda (no mõne puhul tahaks küll küsida, et kas selline õpetaja on üldse olemas!), siis ma soovitaks järgmisi analüüsivahendeid:

Posted in Õpetamine, Enesehoid, Juhtimine | Leave a Comment »

24. apr. 2022

Mis loom on “igale õpilasele individuaalne lähenemine” ja kuidas teda süüakse?

Olen märganud, et väga paljud koolid on võtnud endale ülesandeks igale õpilasele individuaalselt läheneda. See on tore. Samas on mul tunne, et selle sisust saadakse väga-väga erinevalt aru. Teine tunne on see, et vahel õpetajad natuke kardavad seda teemat. Individuaalne lähenemine tundub nii suur ja töömahukas. Minu meelest on aga iga õpilase toetamine õpetaja töö. See ongi õpetaja töö. Ja lisaks – minu arvates ei ole ole see üldse nii hirmus 🙂

Mis on individuaalse lähenemise vastand?

Kujuta ette klassi, mille ees on õpetaja, kes loeb konspektist oma materjali ette, õpilased panevad vihikusse kirja, ja nii igas tunnis 45 minutit jutti. Iga mõne tunni tagant on kontrolltöö, kus õpilased peavad “tekstilähedaselt” vastama (valikvastustega) küsimustele (või talle lihtsalt antakse teema ja ta peab kirjutama nii palju, kui teab) ja tagasi saab ta hinde. Minu kooliteest (sh ülikool) suurem osa oli selline.

See tähendab, et õppetöö sisu on aine ja õpetamine (sisend). Õpitav tuleb õpetajal ette lugeda ja õpilastel pähe õppida ja siis vastata. Kõik õpivad täpselt sama asja ja täpselt sama moodi.

See on lihtne ja efektiivne. Sama konspekt või õpik käibib aastaid. Tundide ette valmistamine ja läbi viimine on lihtne. Klassi või auditooriumisse võib suruda enam-vähem lõputult õppijaid (mis teeb kooli pidamise odavaks!). Hindamine on ka üsna lihtne. Õppetöö tulemuslikkust on lihtne hinnata (hinnete aritmeetiline keskmine) ja edukaid/mitteedukaid õpilasi lihtne eristada. Isegi edukaid/mitteedukaid õpetajaid on lihtne eristada. Erivajadustega õpilased ujuvad või upuvad (saadetakse erikooli).

Aga miks siis individuaalselt läheneda?

Sest see mudel on mõttetu õppimise seisukohalt. Kui tõstame õppetöö keskmesse õpilase ja tema õppimise, siis tuleb meil arvestada sellega, et ülal kirjeldatud mudel on liiga robustne, et toimida päris maailmas. Õpilased on lõputult erinevad (tegelikult õpetajad ka), nende algteadmised, hoiakud, suutlikus ja püüdlused on erinevad. Nad tahavad olla aktiivsed õppimise protsessis, tahavad olla subjektid mitte objektid. Ja see on ka vajalik selleks, et päriselt õppimine toimuks. Kui me soovime, et õpilastele õpitav ka päriselt külge jääks, siis tuleb individuaalselt läheneda.

Mis võib olla individuaalne lähenemine?

Haridussõnastikus on järgmised märksõnad:

Õppe diferentseerimine – õppurite eripära arvestamise vorm, kus koole, klasse, rühmi moodustatakse indiviidide ühesuguste tunnuste alusel.

Õppe individualiseerimine, individualiseerimine – õpetamisel iga õppuri eripära arvestamine.

Isikustatud õpe, personaliseeritud õpe – isiku aktiivne enese eesmärgistatud ja juhitud õpiprotsess, mis järgib tema õpivajadusi, tugineb eelteadmistele, kogemustele ja huvidele.

Nende erinevustest saab veel lähemalt lugeda siit: https://kompass.harno.ee/personaliseeritud-ope/.

Ühesõnaga, individuaalse lähenemise all võib mõista eriklasside või temporühmade moodustamist, erinevate töölehtede andmist kuni täiesti erineva õpiteekonna läbimist. Ilmselt kõik see, mida mõista individuaalse lähenemise all, ei mahu õpetaja tööaja sisse, sest õpilasi on klassis päris mitu. Kirjutan, kuidas me Emilis individualiseerimist mõistame.

Individuaalne lähenemine Emili näitel

  1. Õpetaja töö algab suhte loomisest iga õpilase ja tema perega. Hea suhe on õppimise alus ja kehva kliimaga klassis on õppimine oluliselt takistatud. Hea suhe on eeldus ka kuulamisele ja enda avamisele. See teeb võimalikuks oma õpilaste tundma õppimise, mis on vajalik, et päriselt õppetööd individualiseerida. Hea suhte loomisest loe lähemalt siit.
  2. Järgmine samm ongi õpilase tundma õppimine: mis talle meeldib? mis tuleb tal hästi välja? mille üle on ta uhke? mida on vaja veel harjutada? jne. Selleks saab tutvuda õpilase “paberitega” (nt koolivalmiduskaart, tunnistus vmt) ja loomulikult rääkida õpilase enda ja tema vanematega. Abiks võivad olla erinevad eneseanalüüsivahendid. Õpetaja jälgib iga õpilast nagunii ja teeb ka seal vahel teadvustamata märkamisi õpilaste iseloomu, eelistuste, oskuste jmt kohta. Ja iga uue teemaga alustades õpib õpetaja oma õpilasi “uuesti tundma” just selle teema valguses – mis õpilasi huvitab, mida nad juba oskavad ja mida on vaja veel õppida.
  3. Lisaks õpilase iseloomu tundma õppimisele, on vaja pidevalt jälgida iga õpilase edusamme õpitava materjali osas. Õpetaja jälgib õpilase edasijõudmist igas tunnis (nt tööjuhendist arusaamine, õppematerjali arusaamine, õpitulemuste omandamine jne). Oma olulisematest märkamistest annab õpetaja tagasisidet õpilasele ja lastevanematele. Kui õpilasel tekib tunnis raskusi, kohandab õpetaja oma tegevust, õppekeskkonda ja/või õppematerjali.
  4. Õpetaja hoiab õpilase arengul silma peal ka tundide-üleselt (õppematerjali omandamine ja õpitulemuste saavutamine, õpilase üldisem areng). On oluline kiiresti märgata, kui õppimine on mingis vallas raske või hoopis liiga lihtne. Sellest peab kähku andma tagasisidet ja õppetööd kohandama.
  5. Õpetaja kohandab õppetööd jooksvalt (seda peetakse tihti diferentseerimiseks):
    • lisaselgitused (nt tööjuhised, õppe sisu, keerulisemad kontseptsioonid) või pildimaterjal,
    • õpilaste paigutamine klassis vastavalt sellele, kuidas on õpilasel lihtsam õppida (nt Peetril on lihtsam keskenduda, kui ta ei näe teisi õpilasi),
    • abimaterjalide paigutamine seintele, vihikusse või lauale,
    • abivahendite pakkumine keskendumise või õppimise lihtsustamiseks (nt sirm, helisummutavad kõrvaklapid),
    • lisaülesanded õpilastele, kes vajavad rohkem harjutamist või väljakutseid,
    • teistsugused ülesanded õpilastele, kes vajavad teistsugust õppesisu või harjutamist,
    • teistsugused õppematerjalid õpilastele, kes vajavad õppematerjali teistsugust struktuuri või sisu,
    • õppegruppide või -paaride moodustamine nii, et õpilased saavad üksteist aidata,
    • õppetegevused väiksemas (taseme)grupis,
    • lisaaeg ülesannete sooritamiseks,
    • lisaharjutamist kodus kinnistamiseks,
    • õpilane demonstreerib teadmisi-oskusi teistmoodi (nt kirjutamise asemel vastab suuliselt),
    • lisapaus puhkuseks või rahunemiseks,
    • lisakonsultatsioonitunnid.
  6. Kui õpilane seda vajab, pakuvad tuge ka eripedagoog, sotsiaalpedagoog või teised tugispetsialistid. Vahel vajab õpilane väga väikeses grupis töötamist või eriti spetsiifilist tuge, mida saab pakkuda vastava valdkonna spetsialist.
  7. Lisaks pidevale toele vajab iga õppija sagedast tagasisidet. Ta vajab kinnitust oma edusammudele ja juhiseid, kuidas edaspidi veel paremini tegutseda. Loe hea tagasiside andmisest lähemalt siit.
  8. Väga oluline roll õpilase individuaalsel toetamisel on arenguvestlustel. Emilis on kolm arenguvestlust aastas. See on oluline verstapost, kus vaadata tagasi sellele, kuidas on läinud, ja mõelda, kuidas minna edasi. Lisaks on see tähtis suhete hoidmise seisukohast. Õpilasele ja lastevanematele on oluline kuulda, et nad on märgatud ja aktsepteeritud ning õpetaja saab seal olulist tagasisidet.
  9. Kõige selle taustal käib õpilase õpitee dokumenteerimine. Selleks on eKool või Stuudium, individuaalse jälgimise kaart või muud lahendused, kuid on tähtis, et olulised märkamised saaksid talletatud ning meetmed kirjeldatud. See on oluline tagasiside nii õpilasele, perele kui ka õpetajatele ning alus iga osapoole õppimisele, et kuidas paremini edasi toimetada.

Kuidas nüüd tundub? Kas on ikka sama segane ja suur? Ma loodan, et ei ole.

Ma loodan, et tulevikus saame veel “individuaalsemalt” läheneda. Mulle väga meeldib personaliseeritud õppe mõte, aga see vajab suuri muudatusi õppekorralduses, -materjalides ja -kavas. Viimases on ikka väga palju vaja remonti teha juba niigi (loe lähemalt siit), et ta oleks veel õpilasesõbralikum ja lubaks veel rohkem individualiseerimist. Õpilased (ja õpetajad) on lõputult erinevad ja ühe puuga kõiki lüüa ei saa. See lihtsalt ei ole mõnus ega tõhus. Ja seepärast ma olengi veendunud, et iga hea õpetaja läheneb oma õpilastele individuaalselt. See ei ole kauge tuleviku muusika, vaid meie imeliste õpetajate igapäevane hool.

Loe lisaks:

Individualiseerida või diferentseerida?

Posted in Õpetamine, Kaasav haridus | 1 Comment »

23. apr. 2022

Kas anda koduülesandeid või mitte anda, selles on küsimus

Eelmisel nädalal süüvisin erinevate õppevormide imelisse maailma. Sealt jõudsin tõdemuseni, et koduste ülesannete valdkond on tegelikult üsna isetekkeline ja -reguleeruv. Tahan seekord seda rohkem avada.

Eelmise postituse lõpus jõudsin sinna, et kuna Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette, et “juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja (PGS § 24 lg 5)” ehk õppetöö peab olema juhendatud ja seal peavad osalema nii õpilane kui ka õpetaja. Erand on koduõpe, aga seda ma selles postituses ei käsitle.

Juhendamine võib muidugi toimuda enne ülesande täitmist, aga ikkagi peab õpetaja osalema. Kui õpilane on õhtul kodus ülesandeid täitmas, et saa (ja ei taha) õpetaja selles küll osaleda. Tihti täidavad seda rolli hoopis lapsevanemad (selle mõttetusest loe siit).

Minu arvates ei peaks üldjuhul koduseid ülesandeid andma, sest õpilasel on vaja ka puhata, mängida, huvitegevusega tegeleda, perega suhelda, kodutöödes (koristamine jmt) kaasa lüüa ja teha kõike muud, mida täiskasvanud teevad pärast tööd. Kujutate ette ülemust, kes peab normaalseks seda, et lisaks kontoritööle teeb tema alluv ka kodus tööd? Vahel muidugi tuleb seda ette, aga kui see on pidevalt nii, põleb ka täiskasvanud töövõtja läbi. Õpilase jaoks peaks see millegi pärast normaalsus olema. Meil on võimalus tulevastele töötajatele õpetada, et tööd tee töö ajal ja puhka korralikult puhkeajal, justnimelt sellega, et kodutöid ei peeta iseenesest mõistetavateks.

Koduse õpiülesanded on minu arvates siiski on õigustatud järgmistel juhtudel:

  • koduse ülesande täitmine on möödapääsmatult vajalik mõne õpitulemuse saavutamiseks,
  • ülesanne on õpilasele täiesti arusaadav ning jõukohane ja ta ei vaja rohkem juhendamist ega abi (see kriteerium kehtib ka järgmiste punktide juures),
  • ülesanne on selline, mida ei ole võimalik maha kirjutada,
  • õpilane saab veel harjutada mõnd tõhusat õpistrateegiat või -võtet (nt enesetestimine),
  • tegemist on mõne projektülesande osaga, mida on mõistlik teha väljaspool koolitundi (vanaema intervjueerimine sugupuu jaoks, raamatukogus info otsimine, käbide korjamine jne),
  • tegemist on mõne pikaajalise ülesandega, nt raamatu läbi lugemine (õpib oma aega ja jõudu juhtima!),
  • õpilane vajab oluliselt rohkem harjutamisaega kui tema klassikaaslased, et mõnd vilumust kinnistada,
  • tunnis jäi midagi lõpetamata või tegemata, muul ajal ei ole seda võimalik teha ja selle lõpetamine on kindlasti oluline.

Miks antakse koduülesandeid?

Harjumus. Õpetajad, õpilased ja lapsevanemad on harjunud sellega, et lisaks koolitundidele tehakse nõmedaid töövihiku ülesandeid ka kodus. Seepärast üldjuhul ei protesteerita. On isegi vanemaid, kes nõuavad, et töövihikud oleks kaanest kaaneni tehtud. Ootan pikisilmi, et see aeg läbi saaks.

Surve. On lapsevanemaid, kes nõuavad koduülesandeid, sest muidu tekib hirm, et laps jääb eakaaslastest maha või ei õpi piisavalt või ei teki kohusetunnet või õpiharjumust. On koole, mille hea nimi toetub riigieksamite tulemusele ja tundub, et tulemused tulevad ainult rohkete kodutöödega. No pain, no gain.

Õppekava. Meie riiklikus õppekavas on materjali nii palju, et selle kõige õpilase pea sisse ära mahutamiseks ette nähtud aja jooksul tuleb teha lisatööd väljaspool tunde. On lapsi, kes “haaravad lennult”, ja neid, kes peavad rohkem vaeva nägema, et mõnest kontseptsioonist aru saada.

Kehvad õpetajad. Kahjuks on õpetajaid, kes ei oska luua õppekeskkonda, kus iga õpilane õpitava selgeks saab ja õpitulemused omandab. Siis on üks variant anda see kodus õppida, kus laps peaks siis ise mingi ime läbi materjali omandama või teeb siis lapsevanem või eraõpetaja õpetaja tegemata tööd. (Lisan siia juurde, et vahel on seoses õppekava ülekoormatusega tegelikult materjali kõigile selgeks tegemine ettenähtud ajaga võimatu, nii et ei saa öelda, et iga õpetaja, kes kodutööd annab, teeb oma tööd halvasti. Aga mäletan oma kooli ajast õpetajaid, kelle tunnis ei jäänud erinevatel põhjustel midagi külge, ja reaalne õppimine käis kodus iseseisvalt.)

Millised kodused õpiülesanded “ei tööta”?

Kodused õpiülesanded töötavad kooli eesmärkidele vastu siis, kui nad on:

  • igavad. Ma arvan, et see on õpi- ja koolirõõmu tapja number üks – õpilasele igav ülesanne, mille peab tähtajaks ära tegema. Loomulikult tuleb elus teha asju, mis on igavad, ja tuleb õppida ka ennast sellises olukorras juhtima, kuid kui on vähegi võimalik, siis ma püüaksin ülesandeid võimalikult vaheldusrikkaks, õpilasepäraseks ja mõnusaks teha. Näiteks leidsin ükspäev oma vaja ajaloo töövihiku. Seal on harjutus, kus on terve leheküljetäis mõisteid, igaühe taha kaks tühja rida, et sinna õpikust ümber kirjutada selle mõiste definitsioon. Tapvalt igav.
  • mõttetud. Lihtsalt harjumusest antud ülesanded, mille puhul õpetaja ise ka hästi ei tea, miks neid tegema peab, on õpi- ja koolirõõmu tapja number kaks. Peab olema väga hea põhjus, miks seda ülesannet peab (kodus) tegema. Õpilase aeg on sama kallis kui õpetaja oma. Ärme raiska seda. Hea indikaator mõttetust harjutusest on see, kui seda pärast ei kontrollita või kui tegemata jäämise puhul ei juhtu mitte midagi (pannakse märkus või “kaks”, aga tegemata jääb ikka).
  • üle koormavad. Kipub olema nii, et kodutöid on pea igas aines. Võib juhtuda, et vahel tuleb mitu tundi õhtul kirjutuslaua taga istuda ja õppida. Õpilane ei jõua puhata, tuleb väsinuna kooli, siis järgmisel õhtul ei saa jälle puhata jne. Vahel on lapsed ka huvitegevusega üle koormatud, aga see on juba kivi vanema kapsaaeda. Püüame meie, õpetajad, teha nii, et me ei pane lapse õlule koormat, mis on talle liiga raske.
  • lihtsalt kodused ülesanded. Nendega ei tehta pärast midagi. Õpetaja andis ülesande, õpilane tegi ära (või jättis tegemata) ja sinna see jäi. Sama hull on lugu siis, kui õpetaja lihtsalt fikseerib, et ülesanne on tehtud või tegemata (ja paneb märkuse või hinde), aga sisuliselt ei süvene. Peaaegu sama halb on seis siis, kui vead parandatakse küll ära, aga neid ei uurita ega selgitata. Õppimiseks on vaja tagasisidet!

Kuidas anda koduseid õpiülesandeid nii, et need toetavad õpilast?

Esiteks on oluline enda jaoks selgeks mõelda, miks see kodutöö on vajalik. Kas seda ülesannet saaks ära jätta? Kas seda ülesannet saaks koolis teha? Kas seda ülesannet peavad tegema kõik õpilased? On täiesti okei anda individuaalseid ülesandeid. Kindlasti selgita ka õpilastele, miks seda ülesannet on vaja teha – mis nad selle kaudu õpivad.

Tuleb veenduda, et laps oskab seda ülesannet ise (kodus) teha. Arutage kodutöö koolis läbi, lisa vajadusel juurde põhjalik kirjalik juhend koos näidisega heast sooritusest. Mõtle, kas õpilane valdab õpistrateegiaid ja -võtteid, mis on vajalikud. Kui ei, on neid vaja enne õppida, sest need ei teki iseenesest ja õpilane ei oska neid üle kanda ka teistest õppeainetest. Kas ta saab aru vajalikest mõistetest? Kui ta jääb hätta, siis kust ta saab abi? Kas ta oskab ise abi otsida? Ära eelda, et lapsevanemad aitavad. Vahel nad ei saa või ei oska. Kui vanem aitab, jääb Sinul, õpetajal, vajalik tagasiside saamata.

Tee kolleegidega koostööd, et vältida koduülesannete hunnikut. Võib-olla õnnestub isegi aineid lõimida nii, et ühe ülesandega saab “kaetud” mitme aine õpitulemused.

Kui võimalik kohanda või individualiseeri ülesandeid vastavalt õpilaste huvidele ja võimetele. Näiteks kasuta matemaatika tekstülesannetes õpilaste nimesid või pane töölehele mõni vahva pilt. On ju tore, kui koduülesanne on tore.

Paku võimalusi teha valikuid. Näiteks valida teema, vorm või viis, kuidas seda ülesannet sooritada.

Anna õpilastele võimalus oma aega ise juhtida sellega, et annad pika tähtaja. Kui vaja, anna siis mitu ülesannet korraga, aga näiteks nii, et sooritamiseks on kaks nädalat aega. Siis saab laps ise planeerida oma aega. Eriti aitab see neid õpilasi, kellel on palju kooliväliseid tegemisi (trennid näiteks).

Paku võimalust harjutada meeskonnatööd nii, et kodune ülesanne on grupiülesanne. Hea on ülesanne, kus erinevatel õpilastel on erinevad rollid. Suuremad õpilased võivad need ka ise paika panna.

Kontrolli kodus tehtud tööd (kontrollida võib ka õpilane ise või kaaslane) ja anna igale õpilasele tagasisidet. Õpilane ei pea saama hinnet, aga tal on vaja infot selle kohta, mida ta juba oskab ja mis seekord veel välja ei tulnud (ja miks!). Loomulikult on seda vaja ka õpetajal. Kui õpilane tagasisidet ei saa, oli selle ülesande tegemine tema jaoks mõttetu. Kui võimalik, ära pane üldse hindeid, vaid anna sõnalist tagasisidet. Kui kellelgi on tegemata või on vaja uuesti teha, siis millal ja kuidas ta seda teeb? Kui jääb tegemata ja sellest ei juhtu midagi, siis järelikult ei olnudki see kodutöö vajalik.

Anna õpilastele võimalus ka ise reflekteerida ja oma analüüsist ka Sulle rääkida. Millised ülesanded on toredamad? Millised tulevad paremini välja? Milline viis nt kontrolltööks õppida on kõige tõhusam? Kas õpilane on n.ö hommiku- või õhtuinimene? Kas tuleb välja ülesannete aegsasti ära tegemine või jäävad viimasele minutile? Miks? Mis rolli kipub õpilane võtma grupiülesannetes?

Koos kolleegidega leidke koht, kus õpilane saaks kodutööd ära teha koolis enne või pärast tunde. Meile meeldib ka töölt lahkuda tundega, et kõik on tehtud. Pakume seda võimalust ka õpilastele.

Kokkuvõte

Ma arvan, et kui koduseid ülesandeid anda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja ning seda teha läbimõeldult ja arukalt, siis võib seda teha küll. Oluline on see, et ülesanne on mõtestatud ja tähenduslik ja õpilane saab väljateenitud tagasiside.

Soovitan lugeda:

Projekt “Eesti põhikooliõpilaste koduse õpikoormuse uuring” 2013-2015 Ülevaade projektist ja tulemustest

Posted in Õpetamine, Õppekava | Leave a Comment »

16. apr. 2022

E-õpe, iseseisev õpe, koduõpe või distantsõpe?

Olen viimasel ajal palju kokku puutunud erinevate õppevormide ja -viiside küsimustega. See on väga segadusse ajav ja et seda teemat enda jaoks selgemaks saada, pidasin nõu ka HTMi juristiga. Panen siia kirja, mis ma enda jaoks kõrva taha olen pannud lootuses, et see vähendab ka teiste segadust.

Mõisted (eki.ee ja harno.ee toel)

Mõistetes valitseb segadus. Püüan alustuseks selles korda luua.

Õppevorm on õppetöö korraldamise moodus. Õppeviis on õppemeetod. Eesliide “õppe-” kätkeb endas õpetamist ja õppimist koos, “õpi-” sisaldab ainult õppimist.

Lähiõpe on õppevorm, kus õpe toimub ühises füüsilises ruumis (nt üldhariduskoolis enamasti klassis). Ühesõnaga, see on see kõige tavalisem õppimise vorm, millega me harjunud oleme. Kontaktõpe on auditoorses või veebipõhises õppekeskkonnas toimuv õppetöö läbiviimise viis, milles osalevad korraga nii õppija kui ka õpetaja, nt loeng, seminar, juhendamine, konsultatsioon. Selle vastand on iseseisev õppimine. Nii et kontaktõppe puhul ei ole oluline mitte see, mis keskkonnas see toimub, vaid see, et osaleb ka õpetaja.

Distantsõpe on õppevorm, kus õppijad ja õpetajad on füüsiliselt üksteisest eraldatud. Selle vastand on lähiõpe. Ühesõnaga, toimub koos juhendatud õppimine, aga ei olda ühes ruumis. Sellel ei pruugi olla mingit pistmist digitehnoloogiaga, aga kuidas muud moodi reaalajas juhendada füüsiliselt eraldatud inimesi kui virtuaalselt, ei tea.

Kaugõpe on õppevorm, kus õpitakse peamiselt iseseisvalt ja õppesessiooni ajal toimuva õppetöö kaudu. Eki.ee ütleb, et distantsõpe on selle sünonüüm, aga HTM on läbivalt rõhutanud, et distantsõpe on juhendatud õpe. Nii et mina ei käsitle neid sünonüümidena.

Koduõpe on õppevorm, kus toimub lapsevanema soovil või lapse terviseseisundi tõttu koolis mittekäiva lapse õppimine ja õpetamine kodus. Siin on oluline see, et vanem vastutab õpitulemuste saavutamise eest.

E-õpe on õppevorm, mis põhineb suures osas või täielikult infotehnoloogial (füüsiline keskkond ei ole sel juhul defineeritud). Veebiõpe on õppevorm, kus õppetöö toimub täielikult veebipõhise kaugõppena (st üldjuhul iseseisvalt, juhendatult sessioonides). Digiõpe on digivahendite abil tõhustatud õppimise viis mistahes õppevormis (nt kaugõppes, lähiõppes, põimõppes).

Põimõpe on õppevorm, kus osa õppest toimub lähi- ja osa kaugõppena (osa on koolis ja juhendatud, osa on iseseisev; ma ei saa päris täpselt aru, mis vahe on põimõppel ja kaugõppel). Hajaõpe e paindõpe on kontaktõppe korraldamise üks viise, kus korraga (st samal ajal) on osa õppijaid füüsilises ja osa virtuaalses ruumis (korraga on kasutusel lähi- ja distantsõpe; üsna ebatõhus üldjuhul).

Iseseisev õppimine on õpetajata, õpilase enese plaanitud ja iseseisvalt toimuv õppimine. Eki.ee ütleb, et vastand on kontaktõpe.

Džiisas! Kas sai selgemaks?

Kõrvalepõige: koolikohustuse ja kooli kohustuse täitmine

Kirjutan natuke koolikohustuse täitmisest ehk põhjuseta puudumisest enne, kui edasi lähen. Asi nimelt selles, et kui õpilane on “põhjuseta” või korralikult “vormistamata” kodus, st ei osale lähiõppes, võib seda pidada koolikohustuse või kooli kohustuste mittetäitmiseks.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et koolikohustus on kohustus osaleda kooli päevakavas või individuaalses õppekavas ettenähtud õppes, täita õpiülesandeid ning omandada teadmisi ja oskusi oma võimete kohaselt.

Teiselt küljelt on koolil ülesanne tagate koolikohustuslikele lastele üldhariduse omandamise võimalus, nii et väga loominguline ei saa õppevormi osas ka olla.

Koolijuhi kunst seisnebki siin nüüd selles, et kui soovime mingil väga heal põhjusel pakkuda lapsele võimalust õppida mingis muus vormis kui lähiõppes, tuleb selleks ette näha võimalused kooli õppekavas, päevakavas ja õpilase individuaalses õppekavas.

Aga võimalusi on vähe

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 18 lg 1 ütleb, et “kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas“. Kusjuures individuaalne õppekava tuleb teha siis, kui “muudatuste või kohandustega kaasneb nädalakoormuse või õppe intensiivsuse oluline kasv või kahanemine võrreldes kooli õppekavaga või riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamine või asendamine”. Õppevormi siin küll kirjas ei ole, aga on õppekeskkond.

PGS näeb ette ainult lähiõpet ja koduõpet (esimest nimetamata). Lähiõpet kirjeldab PGS nii: “Õppetund on kooli päevakavas või õpilasele koostatud individuaalses õppekavas juhendatud õppeks ettenähtud ajavahemik. Juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja (PGS § 24 lg 5)”. Koduõppe kohta saab põhjalikult lugeda siit. Kõik, mis ei ole lubatud, on järelikult keelatud, nii et muid variante ilmselt ei ole.

E-õpet ei ole reguleeritud, kuid PGSist saab selgelt aru, et see peab olema õpetaja poolt juhendatud.

Koduõpe on ainus õppevorm, mida seadused või määrused reguleerivad (otsisin teisi Riigiteatajast ja ei leidnud). Distantsõpet puudutavat ei leidnud ka HTMi kodulehelt. Seal on valitsuse korraldused üleval, aga seal polnud ühtki sellist, mis puudutaks distantsõppe korraldust. Juhised koolijuhtidele tulid e-kirjaga 4. veebruaril ja on üleval siin: https://www.hm.ee/et/koroona#yld_kutse, aga seal ei ole viidet seadusele või määrusele, mis distantsõpet reguleeriks. HTMi juhised näevad ette distantsõpet ainult viirusekriisi olukorras. Sellist varianti, et distantsõpet rakendatakse mingil muul juhul, ei ole. Nii et see on veidi nagu Metsik Lääs ja keeruline on sellises olukorras “õigesti” asju ajada. Väga hästi ilmestab seda olukorda Vormsi kooli ümber toimuv (loe lähemalt siit ja siit).

Pean tunnistama, et ei mõista, mille poolest sisuliselt erinevad distants- ja e-õpe. Haridussõnastik ütleb, et distantsõpe on “õppevorm, kus õppijad ja õpetajad on füüsiliselt üksteisest eraldatud, vastand lähiõpe” ja e-õpe on “õpe, mis põhineb suures osas või täielikult infotehnoloogial”. Kuna õppetöö peab olema kindlasti juhendatud, siis füüsiliselt eraldatud õpetajat ja õpilasi ei ole muul mõistlikul moel võimalik juhendada, kui infotehnoloogia vahendite kaudu. HTMi juhiste esimene lause oli, et “distantsõppe läbiviimist tuleb üldjuhul vältida ja võimalusel tagada turvaline kontaktõpe”. Ühesõnaga, distantsõpe on halb ja seda ei tohi omal algatusel ette võtta. Aga e-õpet ju PGS lubab.

Distantsõpe tuli meil Emilis hästi välja ja ei saa öelda, et tagajärjeks oleks suured õpilüngad või muud jamad. Muidugi on lapsi, kellele see ei sobinud (ja nemad käisid koolis ka kriisi kõrghetkedel), aga oli ka neid, kellel läks väga hästi. Õpetajad õppisid sellel viisil päris hästi toimetama ja tugiteenused ka toimisid. See oli ka päris hea võimalus õpilastel harjutada oma õppimise ise juhtimist. Meie ja mitmed teised koolid ei taha seda kogemust raisku lasta ja teevad iseseisva õppe päevi.

Kas iseseisva õppimise päevad on okei? Need ei ole juhendatud ses mõttes, et õpetaja ei ole õpilasega pidevas suhtluses (on vajadusel kättesaadav). See on rohkem nagu koduste ülesannete tegemise päev. Meie õppekava on läbinud korduva kontrolli (erakooli eripära) ja ju siis nii tohib.

Veel üks kõrvalepõige: kodused ülesanded

Ülal tsiteerisin PGSi: “Juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja (PGS § 24 lg 5)”. Mul hakkas selle peale peas ringi käima küsimus, et kuhu siin mahuvad kodutööd.

PGS ütleb ka, et vanema kohustus on luua “koolikohustuslikule õpilasele kodus õppimist soodustavad tingimused ja õppes osalemise eeldused” (PGS § 11 lg 1 punkt 1). Koduste ülesannete täitmist nähakse ette ka pikapäevarühma puututavas § 38-s. Sotsiaalministri määrus “Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele” § 11 sätestab, millal koduseid ülesandeid ei tohi anda. Rohkem seadused koduseid ülesandeid ei reguleeri. Tava on aga üleüldine, et neid antakse (huvitav sõnakasutus eesti keeles – palju ägedam oleks, kui koduseid ülesandeid “võetaks”).

Jäin selle peale mõtlema, sest lähiõppe, mida näeb ette PGS, oluline tingimus on see, et see on reaalajas juhendatud. Vähemalt nii saan mina seadusest aru. Koduülesanded seda ei ole. Kas koduülesanded on seaduslikud?

Minu ettepanekud

Ma soovin, et

  • erinevate õppevormide kasutamine oleks arusaadav ja reguleeritud nii, et koolijuhil on võimalus neid rakendada ilma sanktsioone kartmata (laps ei täida koolikohustust või kooli ei täida enda ülesannet);
  • lapsevanemal oleks rohkem paindlikkust erinevate õppevormide valimisel, sh koduõppel.

Ma ei ole kade ja sõnastan ka, kuidas see võiks korraldatud olla:

  • kooli õppekava kirjeldab,
    • millised õppevormid ja mis juhtudel on kasutusel;
    • selgitab, mis on poolte vastutus, kohutused ja ülesanded (nt kas õpetaja või lapsevanem juhendab ja kontrollib õpitulemuste saavutatust);
    • kui palju peab/võib õpilane füüsiliselt koolimajas viibima;
    • kirjeldab, kuidas tuleb erinevate õppevormide kasutus vormistada (individuaalne õppekava);
  • lapsevanem teeb avalduse, õppenõukogu teeb otsuse, direktori käskkiri kinnitab;
  • kokku lepitakse selged tähtajad, õppimise korraldus (millal on koolis, videotunnis jne) ja kontrollimise viisid (individuaalses õppekavas);
  • teises õppevormis kui lähiõppes osalevat õpilast ei loeta õppest puudujaks isegi siis, kui ta ei ole füüsiliselt koolimajas;
  • riikliku haridustoetuse arvestuse määr ei muutu (pearaha ei vähene), sest koolil on ikkagi vastutus õpilase arengul silm peal hoida ning õpetaja teeb reaalselt lisatööd (vormistus, lisa materjalid, konsultatsioonid jne).

Posted in Õpetamine, Õppekava | 1 Comment »

« Older Entries  |