21. sajandist on juba veerand läbi ning toimunud on tehnoloogiline läbimurre, mis mõjutab iga eluala – tehisaru kasutamine on tehtud lihtsaks ning kättesaadavaks. Juba praeguseks on see muutnud haridussüsteeme üle maailma ning loodetavasti on see alles suurema ümbermõtestamise algus. Tehisaru on kasutusel nii õppimisel kui ka õpetamisel nii pisikeste kui ka suurte õppijate puhul ning igas hariduse valdkonnas. On tore, et tegeleme parimate ning tõhusamate tehisaru kasutamise viiside otsimisega ning mõtleme uuesti, mis on hariduse eesmärk ning roll maailmas, kus inimaju peab justkui ise vähem tegema.
Selles postituses võrdlen tehisaru pesumasinaga. Kui olin laps, oli suur asi, kui majapidamisse saabus kauaoodatud pesumasin. See vabastab palju aega, säästab energiat ning peseb palju paremini kui inimene oma käega. Samas ei ole ta universaalne. Nõusid temaga pesta ei maksa. Puhtamaks vast saab, aga nõud ja masin ise on pärast katki. Seega – tal on selge funktsioon, mida ta teeb väga hästi, aga ka piirangud, millega tuleb arvestada. Ja ka pesumasina kasutamist tuleb õppida ning harjutada (mida teeb valgendi värvilise riidega? mis juhtub, kui paned villase riide tavapesu programmiga pessu? mis saab, kui valgete särkide sekka satub punane sokk?). Tulevad uued masinad ja funktsioonid ning jälle tuleb nende toimimisse süveneda. Seega ei ole ka pesumasina kasutamine mingi lapsemäng ning vajab õppimist – sageli läbi vigade.
Tehisaru kasutamist tuleb samamoodi õppida ja tal on ka oma piirangud. Näiteks minu arvates on tehisaru poolt tehtud pildid enamasti üsna koledad ja muusika igav ning üldse loovate ülesannetega tuleb ilmselgelt inimene paremini toime. Samas igasugust tööd tekstiga teeb ta imetlusväärselt – mitme teksti analüüs, kokkuvõtete tegemine, tõlkimine, võrdlemine, hinnangu andmine, koodi kirjutamine, info otsimine jne. Ma arvan, et ma kaugeltki mitte ei tea, mida ta kõike hästi või halvasti teeb. Pole kõiki võimalusi jõudnud proovidagi (nagu ma pole kasutanud kõiki programme oma pesumasinal). Oleme alles kohas, kus “kasvame kokku” tehisaruga, ning avastame, milleks ta sobib ja milleks mitte. See on põnev ja muidugi natuke pelutav ka, sest sellega seoses muutub ka inimese roll teatud tööülesannete täitmisel.
Kuulen siit ja sealt, et tehisaru tulekuga on muidu inimeste poolt kirjutatud tekstid (näiteks blogipostitused, koolitükid, ametlikud pöördumised) muutunud palju pikemaks, aga ka kehvemaks. Seega on tehisaru leidnud laia kasutust, mis on selle tundma õppimise juures ainult kiiduväärt. Suudetakse luua rohkem tekstimassi, kust aga kumab läbi masinlik mõtlemine ilma inimese loovuseta (ja vahel unustatakse tehisaru sõbralikud pöördumised või viited teksti lõppu või vahele). Jah, tegijal ikka juhtub (vrdl roosa sokk ja valged linad), aga see ei tähenda, et me peaksime jätma tehisaru kasutamata (kartuses, et üks riidetükk annab värvi, ei jäta me pesu pesemata), vaid peaksime õppima seda kasutama nii, et selle “kõrvad” ei paistaks tagant välja ning inimlik mõõde sealjuures säiliks.
Nii mõnegi inimese jaoks on eneseväljendus väga keeruline ning võib-olla jääksidki tema mõtted avaldamata, kui tehisaru ei aitaks neid sõnastada. Või mõni analüüs võtaks päevi kauem aega, kui tehistaip ei aitaks. See vabastab aega, millega saab teha midagi muud või rohkem. Loodan, et tänu tehisaru oskuslikule kasutamisele saame ühel ilusal päeval lahendada rohkem muresid kiiremini ning pakkuda rohkem head lugemist täiesti uutel või spetsiifilistel teemadel.
Vahel kuulen ka häbi, mis on seotud tehisaru kasutamisega. Justkui see oleks petukaup ja pole päris õige asi. Tõsi, kui kooliülesanne oli täitsa enda teadmisi või oskusi reprodutseerida, siis tehistaibu kasutamine pole õige. Kirjutan koolikontektsist natuke allpool ka. Kuid ma ei näe ülesannetes, kus ma ei pea demonstreerima just nimelt minu oma ajus olevate teadmiste sügavust või laiust, tehisaru kasutamises midagi halba. Vahel on see põnev (mida ta leiab, mille peale mina ei tulnud?), vahel hoiab palju aega kokku (tõlgiksin muidu seda teksti tunde, aga tema teeb sekunditega) ja vahel aitab analüüsil (kirjutab mulle Exceli funktsiooni ning aitab tõrkeotsingu juures, mida ma ise ei oskaks teha). Need näited on kindlasti piiratud minu inimaju taiplikusega. Surmkindlalt saab teha tehisaruga rohkem, kui mina olen jõudnud praeguseks katsetada. Ja ma leian, et peamegi proovima, et leida viise selle kõige tõhusamaks kasutamiseks, et vabastada rohkem aega päriselt olulise jaoks – inimestega silmast-silma suhtluseks, aruteludeks ja vaidlusteks näiteks väärtuste üle, loovuseks ning puhkamiseks.
Tehisaru aitab ka õppida. Mina olen tänu tehistaibu juhistele õppinud palju paremini mitut programmi kasutama. Minu laps teeb endale sellega teste, et kontrollida, kas kontrolltöös küsitav on selge. Vahel tuleb küsida tehisarult küsimust, mille välja guugeldamine võtaks ilmselt igaviku (kas Sa tead, miks on Rooma Colosseumi seinas augud?). Ma arvan, et tehistaibu kasutamine avardab maailma ning tõhustab õppimist, kui seda õigesti kasutada.
Võti tehisaru abil edasi liikumises ongi mõtestatud kasutamises. Kuna tunnen haridusvaldkonda paremini kui teisi, lähen selles nüüd rohkem süvitsi. Kui koolijüts teeb referaadi kasutades ainult tehisaru, tuleb sellest välja jama. Referaat ise on ilmselt halb ning ta ei õpi selle käigus midagi. Võiksime nüüd mõelda, et selle mure ennetamiseks teeme nüüd referaadid koolis (aga ka koolis on võimalik tehisaru salaja kasutada) või ei annagi enam õpilastele ülesandeks pikemaid tekste produtseerida (aga kuidas ta siis õpib oma mõtteid kirjalikult väljendama?). Kui referaadi kirjutamine on antud õppesisu mõistmise seisukohast vajalik, siis võiks ju õppida seda tegema koos tehisaruga. Ka seda peab täitsa harjutama nii, et see nahka ei läheks. Kahjuks harjutavad tihti koolilapsed sellega ainult Ctrl+C ja Ctrl+V kasutamist, aga sealt see halb tulemus tulebki. Nagu ka pesumasin teeb kehva tööd, kui sinna sorteerimata pesu lihtsalt sisse kühveldada ning suvaline pesuprogramm valida. Seega, minu lahendus oleks õppida (kooli)tööd tegema koos tehisaruga nii, et tulemus on hea ning mõtestatud.
Siiski selleks, et millestki midagi mõelda, on vaja teadmisi ja selleks, et millegi vastu tekiks huvi, on ka vaja kõigepealt teadmisi. Nii et päris palju on vaja ka ikka midagi juurde õppida nii, et see on püsivalt inimaju sees, kättesaadav ja seotav järgmiste teadmistega. Kui ülesande eesmärk on omandada uusi teadmisi, siis selle ülesande sooritamiseks tehisaru ilmselgelt ei sobi. Õpetajate ülesanne on sageli kontrollida, mis on õpilase ajju püsivalt kinni jäänud ja mis mõtteliigutusi ta sellega teha suudab. Kui selles olukorras kasutab õpilane tehisaru, siis me ei saa teada, mis on inimaju sees ning siin küll tuleb tehistaip välja jätta. Samas saab õpilane edukalt kasutada tehisaru teadmiste ammutamiseks (näiteks küsib Karl Suure saavutuste kohta) või oma teadmiste kontrollimiseks (hea tehistaip, tee mulle enesekontrolli test Karl Suure elu ja tegevuse kohta). Õpetaja ülesanne peaks siin olema juhtida koolijütsi tähepanu ainespetsiifilistele piirangutele, kus tuleb tehistaibu kasutamisel olla ettevaatlik (matemaatika) või kus ta on peaaegu kasutu (Eesti luuletajate looming näiteks) ja sellele, kuidas tehisaru abiga õppida, näiteks kuidas kirjutada head viipa või täpsustada ülesannet nii, et sobib meie konteksti.
Samas me ei käi koolis selleks, et endale teadmisi pähe ajada. Õpime seal palju asju, kus on möödapääsmatult vajalik inimestega suhtlemine (kuidas alustada mängu? kuidas lahendada konflikti? kuidas läheneda poisile või tüdrukule, kellega tahaks lähemalt tutvuda? kes ma olen? mida ma võiks edaspidi teha?) ning selles vallas võib tehisaru olla kasutu või suisa kontraproduktiivne. Nagunii peaks kool tegelema minu arvates rohkem inimeseks olemise peene kunsti omandamise toetamisega ning nüüd – tehisaru ajastul – on see veelgi olulisem.
Nüüd üks põnev küsimus on veel koolikontekstis vähem arutust leidnud. Kui palju on okei õpetajal tehistaipu kasutada? On õpetajaid, kes ütlevad, et kui ei luba õpilasel tehisaru kasutada, siis pole ilus tal ka seda teha. Tõesti, õpetaja on eeskuju, aga ma sooviksin, et õpetaja oleks pigem eeskujuks tehistaibu mõtestatud kasutamisel, mitte selle täielikul eiramisel, sest õpilased kasutavad seda nagunii. Inimloomus otsib alati lühemat teed. See on loomulik, sest tahame energiat kokku hoida ja seda kasutada pigem meeldivamate tegevuste jaoks. Seega õpime tehisaru siis koos kasutama, et koolitöö tulemus tuleks tõesti hea ja ülejääva ajaga saaks midagi mõnusat teha.
Õpilase ja õpetaja vahe on see, et koolis eeldatakse, et õpilane õpib midagi uut (tema ajus toimuvad füüsilised muutused, mille järel on ta võimeline midagi uut moodi tegema või millestki uut moodi mõtlema), aga õpetaja jaoks on see peamiselt töö. Muidugi õpetaja õpib oma töö käigus palju – ja peabki õppima -, aga see ei ole tema tegevuse peamine eesmärk. Nagu ülal kirjutasin, võib tehisaru takistada päriselt õppimist, kui seda valesti kasutada. Ja seetõttu oleme selle õpilastele “kätte andmises” veidi ettevaatlikumad. Samas kui õpetajal on niigi väga palju tegemist ning vahel jääb tüütute paberitööde tõttu oluline inimlik kontakt tahaplaanile, siis võiks ju tehistaipu kasutada, et mõne töö arvelt teise jaoks rohkem aega teha.
Üldiselt õpetajaid julgustatakse tehisaru kasutama, et luua õppematerjale ja kohandada õppematerjale, aga samas ettevaatlikumad ollakse hindamise seisukohast. See on vist nagu tundlikum teema või nii. Hindamine on oluline, sest heaks õpetamiseks on meil vaja teada, kust õpilane alustab, kus ta oma õppimises parasjagu on ja kuhu ta võiks välja jõuda. Kõik see on hindamine ja hinde panemine on sellest üsna väike ja lihtne osa – kuigi sageli kahjuks kõige nähtavam ja kaalukam. Mulle tundub, et hea juhendamisega saab tehisaru koolitükkidele hinnangu andmisega väga hästi hakkama. Samas kuulen, et hindamine peaks ikka inimesele jääma, sest selles osas on inimlik kontakt oluline. Kogu õpetamise protsessis on inimlik kontakt väga oluline. Alati. Samas saaks tehisaru teha suure osa tehnilisest tööst palju lihtsamaks. Mina sooviks, et õpetajad kasutaksid ka hindamises tehistaipu, et endale aega vabastada õpilastega silmast-silma suhtlemiseks. Näiteks, kui mahuka kirjatüki tagasiside kirjutab tehisaru, siis saaks õpetaja koos õpilasega seda koos vaadata ja arutleda, kuivõrd neile tundub antud hinnang adekvaatne ning mida annab teha, et sooritust parandada. Ma arvan, et sellisel viisil antud tagasiside on veelgi edasiviivam kui lihtsalt õpetaja poolt pandud hinne või kirjutatud tagasiside. Ajakulu oleks ilmselt sama.
Üks oluline tahk hindamise juures on ka selle subjektiivsus. Seda ei saa ilmselt kunagi täiesti ära kaotada, aga mina näen siin tehisaru kasutamises väga head võimalust selle poole püüdlemiseks. Tehistaibule saab ja tuleb anda väga detailsed juhised, kuidas mõnd tööd hinnata ja ta järgib seda. Vähemalt teoorias peaks see hindamise subjektiivsust oluliselt vähendama – näiteks väheneb selle mõju, kuivõrd heas tujus on õpetaja parasjagu või kuivõrd talle konkreetne õpilane meeldib. Sellega peaks vähenema ka vigade hulk, mis küll ilmselt ei kao ära, aga võiksid jääda harvemaks. Vead on inimlikud, kuid sallime neid miskipärast vähem, kui tegemist on õpilastele hinnete panemisega.
Mul on tunne, et raiskame päris palju aega ja tähelepanu tehisaru kasutamise jälgede tuvastamisele ning selle eest karistamisele. Tehistaibuga tehtud töö ära tundmine on juba praegu 100-protsendilise kindlusega võimatu ning ilmselt järjest raskemaks muutub. Loobume sellest. Õpime ja õpetame (kooli)tööd tegema nii, et “õmblused” poleks näha ning masina mõtlemine ei varjutaks inimese oma. See vajab nüüd natuke harjutamist, nagu kunagi õppisime pesumasinat kasutama, aga see on nüüd vajalik, sest käsitsi pesu pesemise aeg on möödas.
Kindlasti on inimesi, kellele väga meeldib käsitsi pesu pesta ja kes teevad seda väga hästi. Nad ilmselt pesumasina teenuseid ei vaja, sest naudivad seda protsessi ning selle tulemust. Samas, kui meie huvi on lihtsalt puhas pesu ning me ei taha selle saavutamisele eriti palju aega ja energiat kulutada, siis on pesumasin väga vajalik. Kui meil on vaja teha tööd, mida saaks teha palju paremini või kiiremini koos tehisaruga, siis võiks ju seda teha koos tehisaruga. Kui aga naudime seda protsessi kõrvalise abita rohkem, siis jätame tehistaibu kasutama. Näiteks mulle väga meeldib kirjutades mõtelda. Nii sünnivad minu blogipostitused. Täna seda kirjutades ma tehisaru ei kasutanud ning nautisin sellest iga silpi. Aga igapäevaselt kasutan tehisaru iga päev. Mulle meeldib minu töö väga, kuid saan teha rohkem, kui mõne tüütuma asja koos tehisaruga ära teen. Näiteks, kui teen mingi dokumendianalüüsi koos tehistaibuga, on mul rohkem aega selle tulemuste üle koos kolleegidega arutelda. Ja see viimane on kindlasti palju olulisem ning nauditavam.
Julgustan ka kogu koolirahvast tehisaru mõtestatult kasutama õppima. On olukordi, kust tuleb ta eemale hoida, aga temas peitub ka palju võimalusi töö lihtsustamiseks ning olulise jaoks aja vabastamiseks. Tõeliselt heas koolis on inimeste vahel head suhted ning see vajab päris palju sihikindlat panustamist. Samas seal kõrvalist abi kasutada ei saa – see on töö, mis tuleb ikka ise ära teha. Kasutame lihtsamate ja tüütumate tegevuste jaoks tehisaru ning kasutame ülejäävat aega üksteisele silma vaatamiseks, palun.
mariakurisoo 