mariakurisoo

See on tore, et meil on kerkinud mitmekesine arutelu põhikooli lõpueksamite teemal. Iga natukese aja tagant tuleb küsida, miks me midagi teeme. Muidu teeme vananenud tegevusi lihtsalt inertsist edasi.

Hakates üldse kaugemalt pihta, on mul tunne, et oleme Eesti haridusmaastikul juba mitukümmend aastat venitanud remonti teha. Suurel osal koolirahvast on tunne, et praegune süsteem on oma elu ära elanud ja siis remondime seda jupp-jupi haaval. Oleme minemas aine- ja õpetajakeskselt õppeprotsessilt üle õppijakesksele protsessile. See võtab päris palju aega ja vaidleme erinevad tahud koolielus ükshaaval üle. Eks nii suure laeva keeramine ongi vaevaline ja erinevaid “keerajaid” on väga palju ning nad on selles arengutees erinevas kohas. Vaidluses õpime kõik.

Eksam kui hirmu instrument

Praeguse diskussiooni põhjal paistab, et põhikooli lõpueksamitel on olnud peamiselt kaks funktsiooni: motiveerida õpilasi pingutama ja väliselt kontrollida õppetöö tulemuslikkust. Sõnastaksin selle nii, et põhikooli lõpueksamite ülesanne on sundida õpilasi õppima ja õpetajaid õpetama. Tundub, et selle seisukoha esindajad arvavad, et ilma ministeeriumi poolt tekitatud hirmuta õppimist ei toimu. Tundub, et nad ei usalda õpilasi ja õpetajaid ning kardavad, et ilma välise sunnita kukub kõik kokku.

Aga miks õpilased õpivad? Loodetavasti selle pärast, et see neile meeldib. Kui õpilane kaotab motivatsiooni õppida, on õpetajate ülesanne teda toetada ja uurida, kuhu see kadus. Õpilase motiveerimine on õpetaja töö. Kui õpetaja kasutab selleks välist sundi (“Kui sa praegu ei pinguta, siis kukud eksamil läbi ja gümnaasiumisse sisse ei saa” või “See tuleb tunnikontrolli/kontrolltöösse/eksamisse” jne), siis ta ei võta tegelikult vastutust oma tööülesannete täitmise eest. Vahel küsivad õpilased tundides “Miks me seda teeme?”, siis tuleb kasutada seda supervõimalust, et selgitada, kuidas praegu õpitav õpilast arendab ja kuidas on seotud üldpädevuste, teiste ainete või muude kasulike oskustega. See on väga äge, kui õpilane seda küsib. Ta on teel ennastreguleerivaks õppijaks saama ja tahab teada, miks ta midagi teeb. Ta lihtsalt ei tee, sest õpetaja käsib, vaid püüab luua seoseid õpitava ja muu maailma vahel. Super! Kui õpilane küsib “Kas me selle eest hinde ka saame?” või “Kas see tuleb kontrolltöösse?”, siis ilmselt antud teemas on tal kontrollitud motivatsioon (loe isemääramisteooriast, kui see on Sinu jaoks uus mõiste), mis on ka okei, aga võiks anda õpetajale märku, et selle õpilase motivatsiooni annab veel turgutada.

Ja miks õpetajad õpetavad? Loodetavasti ka selle pärast, et neile meeldib (autonoomne motivatsioon). Ja kui õpetaja kaotab motivatsiooni õpetada, siis saab abi mentorilt või juhilt. Iga professionaal kahtleb aeg-ajalt selles, mida teeb. See käib professionaalse arengu juurde. Kuid kui õpetaja pidevalt kõhkleb või kurdab kogu aeg suurte raskuste üle, peab mentor või juht kindlasti sekkuma, et leida, kuhu ind on kadunud ja kas õpetaja peaks üldse oma ametis jätkama. Hirm eksamite ees ei aita rõõmuga tööd teha. Hirmust kannustatud õpetaja motiveerib ise õpilasi hirmuga. Aga hirm ei lase sügavalt õppida.

Eksam kui kvaliteedimärk?

Põhiseadus paneb vastutuse lapse haridustee eest lastevanematele. Vanemad realiseerivad seda vastutust läbi koolivaliku, huvihariduse, lapse toetamise kooliga koostöös ja kooli juhtimises osalemise (nt hoolekogu liikmena). Kool vastutab õppekava täitmise eest ja peab pidevalt jälgima iga õpilase arengut ja vajadusel kasutama lisameetmeid, et õpilast edasi aidata. Ei kooli, lapsevanemat ega õpilast aita, kui saame teada, kuidas meil läinud on, 9. klassi lõpus. Õpilasel, õpetajal ja vanemal peab see ülevaade olema pidevalt, et oskaks järgmisi õppetegevusi planeerida. Selle koha pealt on eksam mõttetu. Tasemetööd on aga omal kohal.

Eksamitulemustel on see mõnus omadus, et need on võrreldavate arvude kujul. Saab tekitada pingerea. Ja edetabelid on ligitõmbavad, sest tundub, et nad annavad lihtsasti olulise info kätte. Inimese aju ei taha mõtelda. Ta tahab saada vastuseid võimalikult vähese pingutusega. Pingerida paistab seda pakkuvat – kohe näha, mis koolid on paremad ja mis halvemad. Tegelikult see ei tööta mitmel põhjusel. Esiteks on kaardistamata algpunkt ning see on erinevatel õpilastel/koolidel erinevas kohas. Teiseks – põhikooli lõpueksamite korralduse eripära on tinginud selle, et napilt “rahuldavaid” sooritusi on statistiliselt rohkem kui olema peaks. Üheõnaga, “kolmelistel” otsitakse neid punkte kokku, et ta ikka põhikooli lõpetatud saaks. Nii et need tulemused ei ole päris adekvaatsed.

Ja üleüldse – kas aineteadmised on päriselt see kõige olulisem, millega laps põhikoolist lahkub? Tegelikult õpitakse koolis suhtlema, probleeme lahendama, koostööd tegema, õppimist juhtima jne. Ja need teemad on veel omakorda edasises hakkamasaamises kriitilised. Ometi suhtluspädevuse eksamit ei tehta.

Nii et kui on soov saada tagasisidet selle kohta, kuidas meie õpilastel, õpetajatel ja koolidel läheb, üleriiklikul tasandil, siis soovitan arendada tasemetööde ja üldpädevustestide valikut. Selles vallas on juba tehtud väga suuri ja kiiduväärseid samme ja näen selles suurt potentsiaali. Kusjuures, tasemetööd toimuvad iga kooliastme lõpus, st iga kolme aasta tagant, nii et tagasiside ei jää hiljaks.

Eksam kui osa õppimisest

Räägitakse, et ka eksamite andmise oskus on oluline oskus ning eksamiks õppimine aitab luua seoseid ja materjali paremini omandada. Nojah, sellest küljest vaadates, ega ta paha ka ei tee. Samas ei ole just põhikooli lõpueksami selle pärast jätkamine küll mõistlik. Teeme eksamite asemel hoopis tasemetöid või teste (nt praegu juba Eksamite infosüsteemis kättesaadavad üldpädevuste testid on väga head!), mis annab sama efekti, aga palju väiksema pingega.

Lisaks seosed tuleb luua juba õppetöö sees. Õpilane ise seda eksamiks õppides ei tee. Õppeainete seostamine ja lõimine on õppetöö tippspetsialistide ehk õpetajate ülesanne. Õppekava on kahjuks maailma löönud erinevateks silotornideks, nii et vaja on tõeliselt häid õpetamise spetsialiste (mitte ainespetsialiste!) ning sisukat koostööd, et õpitavat omavahel ja “päris” maailmaga seostada. 9. klassi lõpueksam on selles küll lootusetult hiljaks jäänud.

Veel vastutusest

Sõna “vastutus” on siit tekstist mitu korda juba läbi käinud. Arutlen selle üle korra veel selle külje pealt, et kes vastutab, kui õpilase õpitulemused on kehvad. See kipub olema nii, et kui tulemused on head, siis ilmuvad intervjuud koolidirektoritega, ja kui on kehvad, siis tullakse välja jutuga, et töö käib tellija materjalist. Minu meelest peaks olema täpselt vastupidi.

Praegune põhikooli riiklik õppekava näeb ette, et kõik õpilased omandavad KÕIK õpitulemused vähemalt hindele “hea”. Selline on õppekava ootus. Noh, me teame, et reaalsusele see ei vasta. Mida vanemaks õpilane saab, seda kirjumaks tema tunnistus läheb. Põhikool on lubatud lõpetada lapsevanema kirjalikul nõusolekul kahe “kahega”, st siis kui lapsel on “kahed” tunnistusel, siis pannakse vastutus selle eest lapsevanemale. Põhimõtteliselt küll jah lapsevanem vastutab lapse hariduse eest, kuid tegelikult on õpetamise tippspetsialistid ikka õpetajad, kes teavad, kuidas õppimine käib ja mida selleks vaja on. Kui õpilane on õppimises ebaedukas vastutab selle eest õpetaja. Kui ebaedu on järjekindel, vastutab selle eest koolijuht.

Samas, nagu ütlesin, on õppekava latt, rada ja tempo kõigile ühesugune ja ei arvesta sellega, et päris õpilased on üksteisest väga erinevad. Sellepärast hädaldataksegi, et kaasav haridus on keeruline. Ei, lastega on kõik hästi. Nemad ei ole probleem. Probleem on õppekava, mis on kõigile ühesugune.

Koolijuhi ja õpetajate vastutus on anda parim, et iga laps jõuaks edasi ja omandaks õppekavas nõutava. Põhikooli lõpueksamiga seda hinnata on liiga hilja. Need andmed tulevad ju kogu aeg tagasiside või hinnete näol. Kui koolijuht või õpetajad võtavad selle tagasiside alles 9. klassi lõpus, on nad jätnud võtmata vastutuse õpilase edasijõudmise eest terve põhikooli vältel.

Kokkuvõtteks

Olen praeguse seadusemuudatuse eelnõuga nõus. Põhikooli lõpueksam ei lahenda neid probleeme, mis selles arutelus üles kerkinud on. Me ei vaja piitsa, et toimuks õppimine, ja tagasisidet põhikooli lõpus, kuidas meil läinud on. Me peame võtma vastutuse terve õppeprotsessi kestel, et IGA õpilane jõuaks edasi ning kasvaks eluga rahulolekvaks ja toimetulevaks tegusaks inimeseks. Põhikooli lõpueksamid ei muuda ses osas midagi.