mariakurisoo

Sõitsin rongiga linna. Väljas oli väga-väga palav ilm. Rongi peale tuli meesterahvas nahktagiga ja istus naisterahva kõrvale, kes oli ilmselt tema tuttav. Nad teretasid ja naine küsis, miks ta nii paksult riides on. Ta küsis: “Kas sa ilmateadet ei vaadanud?” ja mees vastas: “Ma ei usalda ilmateadet.”

Olen märganud, et maailmas on kahte sorti inimesi: esiteks need, kes ei usalda valitsust, meediat, ilmateadet ja üldse kedagi, ja teiseks need, kes üldiselt usaldavad. Esimesed mõtlevad oma peaga ja otsivad erinevaid infoallikaid, kust oma küsimustele vastuseid saada. Teised järgivad üldjuhul seda, mida valitsus või eksperdid teha paluvad. Need inimgrupid kipuvad olema erinevates infomullides, aga ma ei tea, kas see on nende käitumise põhjus või tagajärg. Ma pigem arvan, et see teine. Mul on üsna suur tutvusringkond ja seal leidub mõlemaid – nii usaldavaid kui ka mitte usaldavaid inimesi. Selles piiratud mugavusvalimis ei julge ma ma öelda, et usaldamatus või usaldavus oleks kuidagi seotud sotsiaalmajandusliku (haridus, sissetulek jmt) taustaga. (Kes oskab suunata mõne uuringu suunas, palun jagage seda.)

Üks huvitav artikkel sellel teemal ilmus ERRis seoses pensionisambast lahkujatega. Doktoritöö leidis, et lahkujaid ühendab riskivalmidus ja institutsioonide ning ekspertide mitte usaldamine. Usaldamatuid oli lahkujate seas palju-palju rohkem. Kui järele mõelda, on see täitsa loogiline, sest kui ma valitsust ei usalda, siis ma muidugi ei taha, et nad minu pensioniraha üle otsustaks.

Seoses pandeemiaga on see usaldamatus näidanud end veel mitmest küljest. Kaheldakse maskides, vaktsiinides ja piirangutes üldiselt (mõne meelest ei peaks neid üldse olema, mõni arvab, et on liiga vähe). Ja peabki kriitiline olema! See tüütu viirus on meie elu nii palju mõjutanud, et kõik otsused, mis me selle ajel teeme, tuleb hoolega läbi mõelda. Valitsus kuulab üldiselt teadlasi, aga teaduse häda on see, et ta ei anna absoluutseid, lihtsaid ja selgeid vastuseid. Ja valitsemise häda on see, et vahel peab lihtsalt otsustama, kuigi tegelikult infot eriti ei ole. Ja nii ongi juhtunud, et vahel reageerime üle ja vahel ei reageeri piisavalt kiiresti (ja sellest aru saame ikka tagantjärgi). Kas maksid ja vaktsiinid toovad rohkem kasu või kahju? Minu isiklik seisukoht on, et pigem kasu, ja ma kuulun usaldavate inimeste seltskonda. Samas on palju neid, kes ei taha maski kanda ja/või end vaktsineerida. Ja mina usun, et sundima ei peaks. Iga inimene peab otsustama ise oma tervist puudutavate küsimuste üle. Samas on valitsuse ülesanne kaitsta neid, kes end kaitsta ei saa ja sealt tulebki sund, suunamine või julgustamine.

Mind ajendas seda postitust tegema Alar Karise intervjuu, kus ta toob välja arvamuse, et vaktsineerimisvastasus näitab lünka hariduses (samal teemal on mõtet veeretanud ka teised). Ilmselt tuleb see veendumus sellest, et kui inimese loodusteaduslikud teadmised on tugevad, siis ta järelikult teab, kui hea vaktsineerimine on, ja siis ta ka vaktsineerib end. Selle ülal nimetatud mugavusvalimi põhjal väidaksin, et see seos ei ole tugev. Tean mitmeid kõrgelt haritud inimesi, kes on veendunud, et vaktsineerimisega seotud ohud on suuremad kui kahjud. (Loomulikult, kui teha põhjalikum korralik uuring, siis võib sealt ka mingi seos välja tulla.)

Mul on tunne, et usaldamatuse taga ei ole madal haridustase või kehv sotsiaalmajanduslik taust (st oskamatus loodusteaduslikke argumente kaaluda), vaid pigem mingi tegur, mis on korrelatsioonis nendega. Kas see on lapsepõlves kogetud trauma, ilmajäetus või hüljatus? Ebameeldivad kogemused meditsiinisüsteemis, autoriteetsete või võimul olevate inimestega suhtlemisel? Näiteks kuulsa Stanfordi vahukommi testi uuesti tegemisel avastati, et lapsed, kes suutsid kauem kommi vahtides istuda, olid need, kellele antud lubadusest täiskasvanud kinni pidasid (ülevaatlikult sellest siin).

Haridus on kahtlemata üks vägev asi. Hea õpetamine mõjutab lapse käekäiku päris palju. Koolilt oodatakse väga palju (loe näiteks seda artiklit). Mis osa sellest mõjutab usaldamatust? Ma arvan, et see on head suhted õpetajatega. Kui õpilane tunneb, et õpetaja siiralt hoolib temast ning käitub õpilaste huvides, siis ta õpib täiskasvanuid usaldama. Kui aga õpetaja käitub ebaõiglaselt või ei täida oma lubadusi, siis on selgelt targem oma peaga mõelda ja mitte usaldada. Nii et mina ei paneks vastutust nende “lünkade” eest bioloogiaõpetajatele, vaid pigem kõikidele täiskasvanutele, kes lastega suhtlevad (lapsevanemad, lasteaia ja kooli õpetajad, teised täiskasvanud hariduses). Hea suhe õpetajaga on kõige-kõige olulisem asi koolis (ja loomulikult sama kehtib kodus vanemaga) ja sellest sõltub, mis lapsele õpitavast külge jääb ja kuidas ta hiljem maailmaga suhtleb.

Kui sul on praegu läheduses mõni (piisavalt tuttav) laps, siis mine kallista teda, ütle talle, kuivõrd kallis ta sulle on ja küsi temalt, kuidas tal läheb. Ja siis kuula nii, nagu sulle tõesti läheks korda, mis ta sulle vastab. Selle mõju on ilmselt suurem, kui sa arvad.

Iga uus algus on raske ja koolijuhi ametiga alustamine ei ole mingi erand. Töötunde koguneb palju, õhtuti on raske magama jääda ja kogu aeg on tunne, et midagi on meelest läinud. Maailmas on väga palju inimesi, kes teevad seda sama tööd. Paistab, et nad on säilitanud oma vaimse ja füüsilise tervise, nii et ilmselt jääd ellu sina ka. Meenuta eelmist väga rasket perioodi oma elus (nt esimene päris töökoht, töö kõrvalt lõputöö kirjutamine, esimese lapse sünd vmt) ja mõtle, mis aitas sul siis sellest läbi tulla. Kas saad sama nüüd ka teha?

Oled nüüd huvitavas olukorras, kus justkui oled üksi, aga samas on nii palju inimesi, kes ootavad sult midagi. Ja tihti on need ootused ristivastupidi käivad. Tegelikult sa ei ole üksi. Sul on palju kolleege, kellega nõu pidada. Teisest küljest on sul sinu meeskond, kellele väga läheb ühise organisatsiooni käekäik korda ja kes on valmis selle nimel arutlema ja pingutama. Kui vahel tundub, et oled kui kits kahe heinakuhja vahel – üks tahab üht ja teine teist ning mõlemal on justkui õigus – siis on hetk nõu pidada. Mis on meie ühine eesmärk? Mis on meie kokkulepitud väärtused? Kas need aitavad sul selgusele jõuda? Sinu ülesanne on seista õpilaste heaolu eest ja see on tõe mõõt. Kas see aitab sul otsust teha? Kui need küsimused ka ei aita, viska kulli ja kirja.

Iga sinu otsus toob kaasa muutuse. Igal muutusel on alati head ja halvad tagajärjed. Alati. Head ja halvad. Sul ei ole selle teadmisega midagi muud peale hakata, kui seda aktsepteerida. Ja sinu meeskond aktsepteerib seda ka, kui selgitad neile, mis on sellise otsuse põhjused (nt eesmärgid, väärtused, väline keskkond) ja eeldatavad tagajärjed. Hea on olla, kui oled toimuvast teadlik, ja ebamugav on olla, kui ei mõista, mis või miks juhtub. See on inimlik ja keegi ei tee seda paha pärast, kui muutusele vastu seisab või oma ebamugavaid tundeid väljendab. Muutus on hirmus, sest toob kaasa halbu tagajärgi. Alati. Häid ja halbu. Räägi sellest, mida head muutus kaasa toob, ning selgita, miks see on vajalik. Räägi sellest, mida ebamugavat võib muutus kaasa tuua ja/või toobki, ja selgita, kuidas sellega toime tulla. Me oleme selles ebamugavas muutuses koos. Meil on ühine tulevik.

Sinu organisatsioon koosneb inimestest. Majad, mööbel, reeglid, bränd jmt on inimeste teenistuses. Inimesed kannavad eesmärke, väärtusi, ootusi, hirme ning lootust. Ole koos nende inimestega. Jah, vahel on vaja tegeleda betooni, paberi ja kõlavate sõnadega, aga tee seda võimalusel siis, kui inimestega ei saa parasjagu koos olla, või delegeeri need ülesanded inimestele, kes seda kõige paremini oskavad. Juhi peamine ülesanne on kuulata oma inimesi. Päriselt kuulata iga keharakuga. Mitte anda hinnangut, nõu või mõelda välja enda õiget vastust. Kui kuulad oma inimesi, saad aru, mis sinu organisatsioonis toimub. See on natuke nagu arsti töö stetoskoobiga. Selle ajal peab ise tasa olema. Kuulamine on väärtuslik, sest nii saad teada, mis on sinu inimeste (ja seega ka organisatsiooni) ootused, vajadused, lootused, hirmud ja rõõmud. See kõneleb nende inimeste väärtustest ja seega ka organisatsiooni päris väärtustest (kui need on erinevad paberil olevatest, oled huvitavas olukorras, jah). Kui oled uus juht, siis tulid majja ilmselt enda suurte plaanidega. Mis siis saab, kui need on erinevad? Kui sinu suured eesmärgid on erinevad kui organisatsioonis juba töötavate inimeste omad? Kas juht loob organisatsiooni või selle iga liige loob? Mina ütleksin, et iga liige loob iga päev. Juhi ülesanne on anda ruum luua. Kui aga need ruumid on üksteisest väga kaugel, siis tuleb sellest rääkida. Ja kuulata! Ja võib-olla plaanid või meeskond ringi teha.

On kaks asja, mis sind üldse ei aita. Need on õigustamine ja süüdistamine. Kellelgi ei ole kunagi õigus ja keegi pole kunagi süüdi. Ja kui mulle tundub, et kellelgi on õigus või keegi on süüdi, mida see siis tegelikult muudab? Õigustamine ja süüdistamine on minevikule hinnangu andmine, mis on mõttetu, sest sellega olevikku, st tulevikku muuta ei saa. Sul on võim ainult oleviku üle. Olevikku (ja selle kaudu ka tulevaid olevikke) saad muuta ainult läbi õppimise. Ja õppida saad läbi iseenda ja teiste kuulamise. Õigustamine ja süüdistamine on endalt vastutuse ära andmine. Keegi teine justkui juhiks sinu mõtteid, otsuseid ja elu. Ei juhi ju. Sina kontrollid seda, mida sa mõtled ja tunned ning kuidas selle ajel käitud. Kui sul on tunne, et sa ei kontrolli oma mõtteid ja tundeid, vaid keegi teine vastutab nende eest (keegi teine on neis süüdi), siis on vaja korraks eemale astuda ja iseennast kuulata. Vahel, kui tunded on väga tugevad, on vaja leida turvaline keegi, kes aitab iseennast kuulata. See on okei.

Mis sind aitab, on kohal olemine. Ole seal, kus sa parasjagu oled, päriselt ja iga keharakuga. Kui oled kodus ja puhkad, puhka täiega. Kui oled tööl, ole kohal ja anna endast parim (rohkem ei saagi!). Kui räägid kellegagi, kuula täiega. Ära muretse selle pärast, mis oli minevikus. Muretsemine ei aita päriselt ka. Ära poe selle taha, et nii ma õpin. Ei õpi, kui sa neid emotsioone üha üles kütad. Räägi või kirjuta üks kord see teema läbi ja kõik. Mine edasi. Ära muretse selle pärast, mis tuleb tulevikus. Sa ei tea, mis tuleb. Planeeri rahulikult nii palju, kui saad, ja võta vastu see, mis tuleb. Ja sellest, mis tuleb, õpi. Maailm lihtsalt tuleb sellisena, nagu ta tuleb. Tal ei ole agendat. Maailm lihtsalt on, selline, nagu ta on, selleks, et saaksid õppida ja kasvada.

Olen praegu oma elus kohas, kus teen tööd (või mu aju tegeleb tööasjadega) enam-vähem kogu aeg. Eks see on uut asja alustades loomulik, et raske on leida rahu ja pidevalt käivad peas ringi tegemata tööd, ütlemata sõnad ning kõik see, mis on veel kogemata. See on pannud mind palju mõtlema ajajuhtimise peale – et on oluline mõelda läbi, kuidas oma aega targasti kasutada, et kõik ikka tehtud saaks ja ise puhata ka jõuaks.

Mul on alati olnud ajaga huvitav, nihilistlik suhe. Otsustasin juba ammu, et aega pole olemas. Huvitav oli hiljem lugeda, et ka füüsikud vaidlevad selle üle, kas aeg ikka eksisteerib või mitte (kui viitsiks, otsiks siia viite). Minu soov eitada aega tuleb sellest, et ma keeldun uskumast saatusesse, mida olen pikalt pidanud enda vabadust liialt piiravaks. Nii et siis minu jaoks aega ja saatust pole olemas.

See, kus ma praegu olen, on minu varasemate valikute tagajärg. Ja see, kus ma olen järgmisel pühapäeval, on minu varasemate, praeguste ja järgmise nädala valikute tagajärg. Ühest küljest on see väga koormav – mul on täielik vastutus minu elu eest. Mõtlen, et äkki oleks vabastav panna see vastutus kuhugi mujale (näiteks valitsusele, Jumalale, saatusele, naabrile). Huvitav, kas siis oleks kergem olla?

Kui tõesti võtan vastutuse oma aja kasutamise eest, siis otsustan igal hetkel, milline on minu tulevik, kas teadlikult või mitteteadlikult, aga ikkagi otsustan ise. Kui mul on järgmisel pühapäeval essee esitamise tähtaeg, siis on minu valik, kas see saab pühapäevaks tehtud või mitte. (Loomulikult juhtub vahel harva ka minust sõltumatuid asju, nt naabrid uputavad mu korteri veega üle, sellega koos ka arvuti ja essee…) On minu valik, mida ma igal hetkel järgmisel nädalal teen. Suur enamus nendest valikutest ei ole teadlikud. Tihti andun millelegi mõnusale nüüd ja kohe (Facebook on ilmselt kõige esimene kahtlusalune sellises olukorras) ning essee kirjutamine jääb selles hetkes tegemata. Kui essee kirjutamise hetki ei vali ma terve nädal otsa, jääbki pühapäevasest tähtajast kinni pidamata. Nii et järgmisel pühapäeval võin nentida, et sel nädalal tegin mitu korda täitsa ise valiku esseed tähtajaks mitte valmis kirjutada.

Miks on seda nii raske tunnistada? Miks tahaks öelda, et “mul ei olnud aega”? Ilmselt on piinlik tunnistada, et miski muu on olnud mulle mõnusam või olulisem või et ma ei suutnud end sundida/juhtida esseed ära kirjutama. Ilmselt oleks ka õppejõu jaoks ootamatu, kui ütleksin talle esmaspäeval, et ma ei kirjutanud esseed tähtajaks valmis, sest sotsiaalmeedia oli huvitavam või muu elu oli olulisem või et ma ei suudagi end reguleerida. Tulebki standardne valge vale: mul ei olnud aega.

Mulle siiski tundub, et (vähemalt endale) tunnistamine, et ma ei valinud seda asja tähtajaks ära teha, on jõustav. See oli minu otsus ja mul oli selleks ilmselt mingi hea põhjus, et see nii kujunes. Austan kokkulepet sellega, et ütlen iseendale (ja kui julgen, siis ka kokkuleppe teisele poolele), et selles ajavahemikus olid minu jaoks teised asjad olulisemad. Võtan sellega vastutuse enda tegude ja nende tagajärgede eest.

On huvitav, et ütleme tihti “mul polnud aega”. Aega pole olemas. Mitte kellelgi pole aega. Tajume muutusi enda ümber aja kulgemisena. Nende muutuste sees olles täidame oma päevi erinevate asjadega. Kes on valinud palju trenni teha, tema jõuab tihti trenni ja tal “on selleks aega”. Kui sulle meeldib lastega mängida, siis “leiad selleks aega” päris hästi. Kui aga trennis pole harjunud käima või arvad, et lauamängud pole sinu jaoks, siis tundub ka raske selle jaoks “aega võtta”.

Mind motiveerib eesmärk. Kui tegevusel on selge eesmärk ja selle saavutamine on mulle oluline, siis saab see asi ka tehtud. Vahel peab seda eesmärki otsima. Näiteks lastega koos värviraamatu värvimine tundus mulle esialgu üsna sihitu tegevus. Olen hiljem aga aru saanud, kui väärtuslik on lastega koos (ükskõik mida tehes) veedetud aeg ning mul on ikka õnnestunud vahel ka juhtida end lastega koos asju tegema, mida ma muidu ei teeks. Tunnistan, et see ei tule lihtsalt. Siiani ei ole ma ära õppinud sihitut jalutamist. Olen lootuse (vastutuse?) pannud koerale – äkki tema õpetab seda mulle.

Kui aeg oleks olemas, siis ma tahaksin endale ajapanka. Kui aega on üle (ootan bussipeatuses bussi näiteks), siis saan üleliigse aja panka panna. Ja kui aega on puudu (jään napilt bussist maha), saan seda aega sealt võtta.