Haridus ja usaldamatus

Sõitsin rongiga linna. Väljas oli väga-väga palav ilm. Rongi peale tuli meesterahvas nahktagiga ja istus naisterahva kõrvale, kes oli ilmselt tema tuttav. Nad teretasid ja naine küsis, miks ta nii paksult riides on. Ta küsis: “Kas sa ilmateadet ei vaadanud?” ja mees vastas: “Ma ei usalda ilmateadet.”

Olen märganud, et maailmas on kahte sorti inimesi: esiteks need, kes ei usalda valitsust, meediat, ilmateadet ja üldse kedagi, ja teiseks need, kes üldiselt usaldavad. Esimesed mõtlevad oma peaga ja otsivad erinevaid infoallikaid, kust oma küsimustele vastuseid saada. Teised järgivad üldjuhul seda, mida valitsus või eksperdid teha paluvad. Need inimgrupid kipuvad olema erinevates infomullides, aga ma ei tea, kas see on nende käitumise põhjus või tagajärg. Ma pigem arvan, et see teine. Mul on üsna suur tutvusringkond ja seal leidub mõlemaid – nii usaldavaid kui ka mitte usaldavaid inimesi. Selles piiratud mugavusvalimis ei julge ma ma öelda, et usaldamatus või usaldavus oleks kuidagi seotud sotsiaalmajandusliku (haridus, sissetulek jmt) taustaga. (Kes oskab suunata mõne uuringu suunas, palun jagage seda.)

Üks huvitav artikkel sellel teemal ilmus ERRis seoses pensionisambast lahkujatega. Doktoritöö leidis, et lahkujaid ühendab riskivalmidus ja institutsioonide ning ekspertide mitte usaldamine. Usaldamatuid oli lahkujate seas palju-palju rohkem. Kui järele mõelda, on see täitsa loogiline, sest kui ma valitsust ei usalda, siis ma muidugi ei taha, et nad minu pensioniraha üle otsustaks.

Seoses pandeemiaga on see usaldamatus näidanud end veel mitmest küljest. Kaheldakse maskides, vaktsiinides ja piirangutes üldiselt (mõne meelest ei peaks neid üldse olema, mõni arvab, et on liiga vähe). Ja peabki kriitiline olema! See tüütu viirus on meie elu nii palju mõjutanud, et kõik otsused, mis me selle ajel teeme, tuleb hoolega läbi mõelda. Valitsus kuulab üldiselt teadlasi, aga teaduse häda on see, et ta ei anna absoluutseid, lihtsaid ja selgeid vastuseid. Ja valitsemise häda on see, et vahel peab lihtsalt otsustama, kuigi tegelikult infot eriti ei ole. Ja nii ongi juhtunud, et vahel reageerime üle ja vahel ei reageeri piisavalt kiiresti (ja sellest aru saame ikka tagantjärgi). Kas maksid ja vaktsiinid toovad rohkem kasu või kahju? Minu isiklik seisukoht on, et pigem kasu, ja ma kuulun usaldavate inimeste seltskonda. Samas on palju neid, kes ei taha maski kanda ja/või end vaktsineerida. Ja mina usun, et sundima ei peaks. Iga inimene peab otsustama ise oma tervist puudutavate küsimuste üle. Samas on valitsuse ülesanne kaitsta neid, kes end kaitsta ei saa ja sealt tulebki sund, suunamine või julgustamine.

Mind ajendas seda postitust tegema Alar Karise intervjuu, kus ta toob välja arvamuse, et vaktsineerimisvastasus näitab lünka hariduses (samal teemal on mõtet veeretanud ka teised). Ilmselt tuleb see veendumus sellest, et kui inimese loodusteaduslikud teadmised on tugevad, siis ta järelikult teab, kui hea vaktsineerimine on, ja siis ta ka vaktsineerib end. Selle ülal nimetatud mugavusvalimi põhjal väidaksin, et see seos ei ole tugev. Tean mitmeid kõrgelt haritud inimesi, kes on veendunud, et vaktsineerimisega seotud ohud on suuremad kui kahjud. (Loomulikult, kui teha põhjalikum korralik uuring, siis võib sealt ka mingi seos välja tulla.)

Mul on tunne, et usaldamatuse taga ei ole madal haridustase või kehv sotsiaalmajanduslik taust (st oskamatus loodusteaduslikke argumente kaaluda), vaid pigem mingi tegur, mis on korrelatsioonis nendega. Kas see on lapsepõlves kogetud trauma, ilmajäetus või hüljatus? Ebameeldivad kogemused meditsiinisüsteemis, autoriteetsete või võimul olevate inimestega suhtlemisel? Näiteks kuulsa Stanfordi vahukommi testi uuesti tegemisel avastati, et lapsed, kes suutsid kauem kommi vahtides istuda, olid need, kellele antud lubadusest täiskasvanud kinni pidasid (ülevaatlikult sellest siin).

Haridus on kahtlemata üks vägev asi. Hea õpetamine mõjutab lapse käekäiku päris palju. Koolilt oodatakse väga palju (loe näiteks seda artiklit). Mis osa sellest mõjutab usaldamatust? Ma arvan, et see on head suhted õpetajatega. Kui õpilane tunneb, et õpetaja siiralt hoolib temast ning käitub õpilaste huvides, siis ta õpib täiskasvanuid usaldama. Kui aga õpetaja käitub ebaõiglaselt või ei täida oma lubadusi, siis on selgelt targem oma peaga mõelda ja mitte usaldada. Nii et mina ei paneks vastutust nende “lünkade” eest bioloogiaõpetajatele, vaid pigem kõikidele täiskasvanutele, kes lastega suhtlevad (lapsevanemad, lasteaia ja kooli õpetajad, teised täiskasvanud hariduses). Hea suhe õpetajaga on kõige-kõige olulisem asi koolis (ja loomulikult sama kehtib kodus vanemaga) ja sellest sõltub, mis lapsele õpitavast külge jääb ja kuidas ta hiljem maailmaga suhtleb.

Kui sul on praegu läheduses mõni (piisavalt tuttav) laps, siis mine kallista teda, ütle talle, kuivõrd kallis ta sulle on ja küsi temalt, kuidas tal läheb. Ja siis kuula nii, nagu sulle tõesti läheks korda, mis ta sulle vastab. Selle mõju on ilmselt suurem, kui sa arvad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: