mariakurisoo

Väga huvitav Arenguseire keskuse raport tõi välja, et mida rohkem ühe kooli õpetajaid käib täiendkoolitustel, seda tagasihoidlikum on selle kooli efektiivsus (kui täpne olla, siis leiti, et madala efektiivsusskooriga koolides käis proportsionaalselt rohkem õpetajaid täiendkoolitustel; leiti negatiivne korrelatsioon, mis ei tähenda iseenesest kausaalsust). See on äärmistelt põnev leid ja pani mind pikalt järele mõtlema. Panen täna kirja, kuhu mu mõtted jõudsid.

Miks on täiendkoolitused halvad õpilaste õpitulemustele?

Koolitusi, kus õpetajad käivad, on väga erinevaid nii teemade, vormi, ajalise jaotuse jm poolest. Nad kipuvad olema suhteliselt lühikesed “sutsud” (sest õpetajate aeg on kallis – arusaadav), mille mõju ei saagi eriti suur olla. Näiteks, kui kujutame ette, et Peeter õpib korrutustabelit nii, et käib ühepäevasel koolitusel, kus talle kõigepealt põhjalikult selgitatakse, mis korrutustabel on ja kust ta tuleb, ja siis ta natuke harjutab, aga pärast koolitust enam üldse korrutamise peale ei mõte, siis on üsna selge, et mõne aja pärast ei mäleta midagi. Kui Peeter osaleks koolitusprogrammis, kus on näiteks poole aasta jooksul neli kohtumist, vahepeal on iseseisvad ülesanded, mida omakorda toetab mentor, siis on vast suurem tõenäosus, et korratabel hakkab külge ka. On veel viise, kuidas Peeter saaks koolitumist tulemuslikumaks teha, aga üldiselt on paljad koolitussutsud üsna halb viis millegi õppimiseks. Aga õpetajate professionaalse arengu edendamiseks, kui tasemeõpe on juba läbitud, väga palju muid variante ei olegi.

Miks on õpetajate koolitused ebaefektiivsed? Mul on järgmised hüpoteesid:

• täiendkoolitustel käivad väga head õpetajad, kes teevad juba niigi nii head tööd, et koolitusel ei ole enam mingit mõju;
• täiendkoolitustel käivad väga halvad õpetajad, kelle puudlikku kompetentsust koolitused ei korva;
• täiendkoolitused on ise nii halvasti läbi viidud, et neil puudub positiivne efekt;
• täiendkoolitused on küll head, aga teemadel, mis ei mõjuta õpilaste tulemusi;
• täiendkoolituste ajal viivad tunde läbi asendusõpetajad, kelle töö tulemuslikkus on nii madal, et koolitunud õpetaja seda ei korva.

(Ülal lingitud raport pakkus napisõnaliselt, et kehvemates koolides käib rohkem õpetajaid koolitustel, ja seetõttu on seal korrelatsioon. Aga miks peaks tugevamate koolide õpetajaid vähem koolitustel käima? Ei tundu mulle rohkem loogiline, kui minu pakutud hüpoteesid.)

Milline nendest hüpoteesidest või milline nende kombinatsioon reaalsust kõige paremini kirjeldab (ja ülal uuringus välja toodud seost selgitab), ma ei tea. Kahtlustan, et tegelikkus on nii keeruline, et ühte konkreetset “süüdlast” ei saa välja tuua. Selle asemel, et patuoinast otsida, teen midagi palju mõistlikumat ehk otsin viise, kuidas edaspidi õpetajate koolitumist paremini korraldada, sest ilma koolitusteta ka ei saa.

Kuidas teha nii, et õpetajate koolitused tulevad õpilastele kasuks?

Koolituse valik. Koolitus on mõjusam siis, kui selle järele on vajadus. Õpetaja võiks valida koolituse, mille läbimine aitaks tal omakorda aidata oma õpilasi kõige rohkem edasi. On kaks ristivastukäivat soovitust: esiteks, valida koolitus, mis arendab edasi Sinu tugevusi, et olla enda kõige tugevamas valdkonnas veel parem, või teiseks, valida koolitus, mis arendab Sinu nõrkusi, et aidata järele mõnes sellises vallas, mis praegu on hõredam. Ma arvan, et mõlemad on täiesti omal kohal, kui oled üsna kindel, et just selle teemaga tegelemine aitab õpilasi kõige rohkem edasi.

Koolituse keskkond. Siin mõtlen ma seda, et ideaalis on see teema selline, mis on koolis parasjagu “kuum” ja millega tegelevad teised selle kooli töötajad ka. Näiteks, kui kooli arengukavas on olulisel kohal kiusamise ennetamine ja sellega tegeletakse mitmel erineval rindel, siis on ka vastav koolitus tulemuslikum. Tee koolituse valik juhi või kolleegidega koos, sest nii on ka pinnas viljakam.

Koolitus töökohal. See on eelmise punkti edasiarendus ja teeks selle kohe mitme suurusjärgu võrra tulemuslikumaks. Kui mingi teema on Sinu koolis väga oluline, siis oleks tõepoolest hea, kui koolitus(ed) toimuks(id) koolis ja suurele osale kooliperest koos. Koolitus võiks olla tehtud spetsiaalselt sellele koolile ja arvestades selle õpilaste ning kollektiivi vajadusi ja eesmärke. See annaks võimaluse pärast koolitust või sessioonide vahel kolleegidel üksteist toetada, teemat üleval hoida ja seda järjekindlalt rakendada.

Koolituse eesmärgistatus. Väga hea õppija teab, miks ta seda asja õpib, ja seab endale mõõdetava ning konkreetse eesmärgi, kuhu ta tahab selle õpikogemuse kaudu jõuda. See paneb rohkem pingutama ja annab märku (ja laseb tähistada!), kui õppimises on tehtud edusamme.

Koolituse kaaslased. Väga hea on, kui koolitusele saab minna ühest koolist näiteks kaks õpetajat (kui koolitus on majast väljas). See tekitab “lahingpaari”, kes saab õpitut omavahel arutada, kontekstualiseerida ja üksteist toetada. Kui üks peab koolituselt mingil hetkel puuduma, saab teine jagada materjale. Koolis saab üksteist sõbralikult nügida ja aidata õpitu rakendamisel. Hästi tore on, kui koolitusel käinud jagavad oma uusi teadmisi-oskusi ka teiste õpetajatega. See aitab õpitut kinnistada ja luua selle rakendamisele soodne keskkond.

Koolituse kestus. Nagu teame, on õppimist mõistlik ajas hajutada – nii jääb õpitu paremini “kinni” pikaajalisse mällu. Seega on mõistlikum valida koolitused, mis kestavad pikema aja jooksul. Sama loogikat järgides on täiesti mõistlik ära teha ka kodused ülesanded.

Koolituse praktilisus. Siin mõtlen ma seda, et pärast koolitust või sessioonide vahel tuleb õpitavat harjutada. Kindlasti tuleb sellega algust teha juba koolitusel olles, aga eriti oluline on õpitut rakendada õiges keskkonnas, st koolis, ja teha seda korduvalt, et õpitu kinnistuks. Ja kui tundub, et ei tule välja, tuleb proovida uuesti.

Koolituse tugi – mentor. Oluline aspekt siinjuures on see, et tulemuslik harjutamine vajab tagasisidet. Ideaalis on õpitu rakendamise juures abiks mentor või kolleeg, kes saab pakkuda juhendamist ja vahetut kriitikat. Mentor ei lase õpitut ära unustada ja rakendamist katkestada ning tema tagasiside aitab õpitud teadmisi-oskusi veelgi edasi arendada.

Koolituse kvaliteet. On ilmselge, et ka koolitus ise peab olema hästi tehtud – tõenduspõhine, õppija vajadusi, eelteadmisi ja -oskusi ning eesmärke arvestav. Meile tunduvad head erinevad koolitused (mõnele meeldib üks koolitaja, teisele teine; mõni tahab rohkem teooriat ja teine praktikat jne), aga üldiselt kehtivad samad printsiibid, mis igas vanuses õppija puhul. Täiskasvanud suudavad end siiski enamasti paremini juhtida ja ei hakka lollitama, kui igav on, nii et nõmeda koolitusega on lihtsam “ära pääseda”. (Kui Sina satud olema see õnnetu, kes valis kehva kvaliteediga koolituse, anna palun koolitajale tagasisidet, et seda ohtu tulevikus vähendada.)

Koolitusele pühendumine. On oluline, et õppija võtaks ka õppimist tõsiselt. Vahel juhtub ka seda, et õpetaja saadetakse kohustuslikus korras koolitusele või on tegemist kooliülese koolitusega, kus tuleb kõigil kohal olla ka siis, kui see ei tundu tähenduslik. Kui koolitus on õpetajale vastumeelne, siis on ilmselge, et ta ei õpi ka midagi. Seega, kui kord on juba koolitusele otsustatud minna, tuleb sellest välja võtta maksimum – olla mõttega kogu aeg kohal ja mitte tegeleda teiste asjadega, teha ära iseseisvad ülesanded jne. Kui Sa pead olema koolitusel, mis Sulle nii vajalik ei tundu, püüa ikka leida midagi, mis Sind edasi aitab. Kui see ei õnnestu, aita teisi – nii on Sinu ajast ja tähelepanust ikkagi midagi kasu.

Koolituja asendamine. Õpetajatele mõeldud koolitusi püütakse sättida vaheaegadele, et oleks vähem jama asendamisega, aga alati see ei õnnestu. Kui asendama peab, tuleb omavahel enne kokku leppida, kuidas seda teha võimalikult hästi. See on õpetaja töö juures üks nõmedamaid asju, et vahel tuleb koolitusel käies teha topelttööd, aga kui koolitus on oluline, siis pole ilmselt sellest pääsu. Hea oleks, kui asendaja oleks sama aine ja/või klassi õpetaja ning materjalid oleksid talle arusaavad ja selged. Asendaja ei tee ilmselt kunagi päris nii häid tunde kui “oma” õpetaja, aga kui on võimalik asendajat valida ja asendustunde korralikult ette valmistada, saab kahjusid vähendada.

Koolituse tulemuslikkuse hindamine. Kui oleme valinud koolituse, mis on vajalik õpilaste edasi jõudmiseks, võtnud aega, et seal kohal käia ja materjal omandada, ning mässanud asendamistega, tahame olla kindlad, et see jama ka seda väärt oli. Enamasti on koolituse tulemuslikkust keeruline väga kindlalt hinnata (oleneb teemast), aga juba enesehindamise ja refleksiooni jaoks aja võtmine annab siin suure panuse. Kui oled koolitusel käinud, mõtle järele, mis Sa õppisid, kuidas seda rakendasid ja mis tulemusi või mõju oled märganud. Abiks võib olla õpilastelt tagasiside küsimine ja kindlasti on siin palju kasu mentori või kolleegide mõtetest.

Olen nõus Kristi Klaasmägiga, kes kirjutab siin, et õpetajaks õppimine ei saa ülikooli lõpetades läbi, vaid jätkub kogu terve karjääri vältel. On väga oluline, et lisaks võimalusele koolituda on olemas ka kolleegide (mentori) tugi. Usun, et nii on koolitusel käimiseks võetud ajast palju rohkem kasu ning tulemuseks on igaühe suurem rahulolu ja õpilaste paremad õpitulemused. Koolitust tasub ses mõttes tõsiselt võtta, et seda hoolega valida, pühenduda ja pärast järjekindlalt rakendada, sest nii saab ka väga hea õpetaja paremaks. Kui koolitustel lihtsalt niisama aeg-ajalt end tuulutamas käia, siis võib tõesti kokkvõttes olla kahju suurem kui kasu.

Õpetaja tööl on kaks suurt häda. Esiteks, see ei saa kunagi otsa või valmis. Mati Talvik ütles telesaate kohta, et see ei saa valmis, vaid läheb eetrisse. Sama lugu on koolitunniga. Teiseks, ei oska ka teadlased päriselt vahet teha heal ja väga heal õpetajal. Vahel mulle tundub, et õpetajad justkui võistlevad või püüavad kellelegi (iseendale peamiselt) end tõestada ja siis murravadki tööd teha nii, et teevad endale liiga.

Selle pärast tahangi täna mõtteid mõlgutada sel teemal, kuidas ära tunda üht tõeliselt head õpetajat. Sõnastan selle nii, et kui hea lugeja on õpetaja, siis annab see loodetavasti ainest refleksiooniks. Samas, tahan pakkuda ka kolleegidele ja juhtidele materjali õpetajate tunnustamiseks. Selle viimasega kindlasti liiale minna ei saa.

Niisiis, kust ma tean, et olen hea õpetaja?

1. Ma hoolitsen kõigepealt iseenda eest.

Hea õpetaja võtab korralikult puhkamist väga tõsiselt: magad piisavalt, liigud värskes õhus, suhtled kallite inimestega jne. Lisaks hoolitsed oma vaimse ja füüsilise tervise eest hea toidu ning vaimu toetavate praktikatega (nt mediteerid või vajadusel otsid spetsialisti abi). Loe veel siit.

Kui korralikult välja magamine tähendab seda, et homsed tunnid tulevad üsna igavad, siis nii on. Peaasi (sõna-sõnalt pea asi!) on see, et tunned end ise hästi. Kui aga väsimus on pikaajaline ja pidev, tuleb oma elu- või töökorralduses teha põhjalikumaid muudatusi (vt nt punkti nr 5).

Ole iseenda vastu sõbralik ja kaastundlik. Ära võrdle end teistega ega võistle selles, kes rohkem tööd teeb. Töötundide hulk ei ole professionaalsuse näitaja. Kui Sulle meeldib palju tööd teha, lase käia. Aga kui teed pikki päevi süü- või kohusetundest, püüa uurida, kust see tuleb, ja võimalusel lase sel minna.

Arvesta ka sellega, et iga uus algus on raske ja kohe ei pea kõik õnnestuma. Kui oled päris alustav õpetaja, siis võivadki päevad olla pikad ja väsitavad ning tulemusi justkui ikka ei tule. Samamoodi on keeruline alustada uues koolis isegi siis, kui kogemust juba on. Anna siis endale aega sisse elada ja õppida ning andesta, kui kõik kohe suurepäraselt ei õnnestu. Saad alati endast anda 100% (ja arvatavasti annadki). Rohkem ei saa. Päris alguses on Sinu 100% teistsugune kui juba pika staažiga õpetajal. See on okei.

2. Ma tunnen iseennast.

Kas Sa oled oma eluga üldiselt rahul? Koged tööl aeg-ajalt voo seisundit (keskendud millelegi nii sügavalt, et unustad kõik enda ümber)? Kui vastus on jaatav, lase edasi. Kui aga rahulolematus või sagedased negatiivsed tunded ebamugavust toovad, tuleb otsida selle põhjust JA ka leevendust või lahendust.

Oled hea õpetaja, kui tead, mis on Sinu väärtused ja suuremad eesmärgid elus. Siis saad sättida oma tööelu nii, et need on omavahel kooskõlas. Töö ei ole elu. Samas võib halb töökoht elu üsna ära rikkuda. Mis on Sinu jaoks hea töökoht, sõltub Sinu väärtustest, ootustest ja vajadustest. Näiteks, kas Sinu jaoks “õiges” koolis on fookuses pigem head suhted ja mõnus tööprotsess või suurepärased tulemused ning töövõidud? Kas oluline on, et töökoht oleks kodule lähedal? Kas tahad, et juht annab Sulle pigem palju vabadust või selgeid juhiseid?

Kui saad aru, et Sinu ootused ja vajadused ei lähe keskkonnaga kokku on Sul kaks võimalust: kas muudad enda suhtumist või keskkonda. Kui lähed iga päev tööle mõru meelega, sest Sul on näiteks väärtuskonflikt kolleegidega, siis selle “ära kannatamine” Sind ega kedagi teist ei aita. See tuleb ära lahendada või ära minna. Ma soovitan esimest varianti. Elus on ikka nii, et õppimata jäänud õppetunnid tulevad tagasi.

3. Ma õpin.

Õpetajaks õpitakse ülikoolis vähemalt viis aastat, aga see on ikka nagu kuival maal ujumine. Töötades koolis tuleb aina pidevalt juurde õppida. Oluline osa sellest on formaalharidus, nt täiendkoolitused, aga ka pidev ja tihti teadvustamata õppimine. Kuidas võtad vastu tagasisidet? Kas otsid võimalusi oma tööprotsesse parandada? Kuidas reageerid sellele, mis tunnis juhtub? Kas oled avatud uuele? Kas analüüsid ja reflekteerid oma töö ning selle tulemuste üle?

Lisaks areneb tänapäeval teadus väga kiiresti ja annab häid juhiseid, kuidas seda õpetamise värki veel paremini teha. Näiteks soovitan lugeda Eesti haridusteaduste ajakirja. Hoia silm peal koolitustel. Uus huvitav asi on ka mikrokraadid.

Oluline osa õppimisest on Sinu enda teha – refleksioon. Hea refleksioon on järjepidev, sage, aus ja tegelikult ka kirjalik. Leia endale mentor või õpipartner, kes Sind selles toetab.

Ja veel – suur osa õppimisest on teadvustamata. Näiteks õpid oma õpilasi ja kolleege tundma iga päev natuke rohkem. Päris tihti teed tunnis otsuseid lähtudes tagasisidest, mida Sa ise ei pruugi üldse märgata. Näiteks lapsed hakkavad nihelema või hoopis “vajuvad ära” ning siis teed kähku ühe väikse liikumispausi. Hea õpetaja on tunnis “kohal”, st ta märkab selliseid tagasisidekilde ja tegutseb kiiresti nende ajel.

4. Ma panustan aega suhetesse õpilaste ja kolleegidega.

Head suhted koolis on nagu rattad auto all – ilma ei saa. Kui suhted on halvad, on paha olla igal koolipere liikmel ja sügavat õppimist ei toimu. Loe selle kohta lähemalt siit.

5. Ma töötan targalt.

Targalt töötamine tähendab mõtlemist enne tegutsema hakkamist. Selleks on mitu võimalust (ja need kõik kuluvad eriti siis marjaks ära, kui tööd on väga palju):

• Planeerin oma tööaega. Millal oled erk ja keskenduda on lihtsam? Sellel ajal tee keerulisemaid asju. Jäta lihtsamad asjad sellele ajale, kui produktiivsus on madalam. Mõtle, mis ajal vajad puhkepause. Kui keha ütleb, et nüüd on vaja väike puhkus ette võtta (kas või lühike jalutuskäik), tee seda. Võta planeerimisel arvesse ka seda, et õpetaja täistööaeg on 7 tundi päevas. Kui pidevalt tiksub üle selle, räägi oma mentori või juhiga.
• Panen pigem rohkem aega õppetöö planeerimisse ja analüüsi ning pigem vähem slaidiesitluse lihvimisse, ideaalse töölehe otsimisse või keerulise mängu väljamõtlemisse. Planeerimine (eesmärkide seadmine, nende parajateks juppideks lammutamine, kalendrisse panemine) ja analüüs (kuidas mu õpilastel praegu läheb? mis töötab ja mis mitte?) võtavad esialgu rohkem aega, aga kui järjepidev olla, hoiab see aega kokku. Analüüsi alusel anna õpilastele head edasiviivat tagasisidet (loe siit).
• Kasutan juba valmis olevaid materjale. Kirjalikku jagamist on enne Sind õpetatud ilmselt miljoneid kordi. Ära tee uut töölehte 🙂 Varusta oma kooli raamatukogu heade õppematerjalidega, pane tallele enda hea kraam ja salvesta brauseri järjehoidjatesse internetiavaruse paremad palad. See on kasulik (aja-)investeering, sest hea õpetaja peamine tähelepanu võiks minna suhete hoidmisele, planeerimisele, analüüsile ja tagasisidele, mitte uute töölehtede tegemisele.
• Teen koostööd. Loe siit.
• Teen endale igapäevase töö lihtsaks. Hoolitse selle eest, et töökoht koolis oleks mugav ja ergonoomiline. Kui töötad ka kodus, siis sama seal. Hoia korras ka oma digitöökeskkond nii, et leiad kiiresti vajaliku üles (nt ühe pidevalt kasutuses oleva faili lahti võtmiseks ei pea tegema rohkem kui kaks klikki). Loo endale rutiinid, mis hoiavad aega ja närve kokku (puudujate märkimine, materjalide jagamine jne).

6. Minu tunnis iga õpilane õpib.

Selle nimel Sa ju pingutadki. Nippe-nõkse, kuidas õppimist tõhustada ja toetada, on väga palju ning osa neist on ka ainespetsiifilised, nii et sellesse teemasse ma praegu ei lähe. Peamine on see, et õpilane tunneks end Sinu tunnis hästi (oled panustanud aega suhetele) ning Sina jälgid pidevalt (analüüsid ja õpid), kuidas igal õpilasel läheb, ning kohandad oma tegevust vastavalt.

Kuidas õppimine välja näeb? See on tore küsimus, sest tihti vastatakse sellele erinevalt. Kindel on see, et õppimine ei pea ilmtingimata olema vaikne ega rahulik tegevus, vaid pigem ikka vastupidi. Õpilane tegutseb, katsetab, ebaõnnestub ja proovib jälle, tunneb erinevaid emotsioone, avastab, annab tagasisidet ja hindab iseennast. Õppimine on aktiivne ja tihti ka raske tegevus. Päris sageli on ta ka ebamugavalt pingutust nõudev. Ja õppimise tulemusi näed ikka siis, kui neid kontrollid. Kas õpilane oskab nüüd midagi, mida varem ei osanud? On ta nüüd osavam milleski, mis varem välja ei tulnud? On tal juurde tulnud teadmisi ja kas ta oskab meid nüüd paremini kasutada?

Kokkuvõtteks

Kui Sulle meeldivad tabelid nagu mullegi, siis Sinu jaoks teen siia ülevaatliku check-list’i, mille alusel ennast ja kolleegi tunnustada.

Õpetajale	Kolleegile, juhile	Juhile, kooli pidajale
Olen üldjuhul piisavalt puhanud ja mul on energiat.	See õpetaja on enamasti heas tööhoos.	Kulud kohvile ja asendustele ei ole pööraselt suured.
Olen üldjuhul rahul oma tööga.	See õpetaja on enamasti heas tujus.	Kaadrivoolavus on normi piires ja õpetajate tagasiside on hea.
Õpin iga päev midagi uut.	Sel õpetajal on kogu aeg midagi põnevat jagada.	Koolituskulud on suured.
Mul on õpilastega head suhted.	Õpilased veedavad selle õpetajaga koos hea meelega aega.	Õpilaste ja lastevanemate tagasiside on hea.
Ma mõtlen, kuidas oma tööd teen.	See õpetaja võtab aega, et planeerida ja analüüsida ning teeb tõhusat koostööd.	Õpetaja nõuab endale mõistlikku töökoormust ning häid õppematerjale ja -vahendeid.
Näen, et iga minu õpilane õpib.	Kui klassiruumi sisse astun, siis õpilased on aktiivsed ja selle õpetaja õpilaste tulemused on head*.	Kooli maine on hea.

*Ise lepite oma koolis kokku, mida see “hea” siin tähendab. See on tegelikult väga oluline küsimus! Eks esimese asjana lähevad mõtted ikka hinnete ja eksamitulemuste suunas, aga ma ütleks, et see on jäämäe väga ülemine pisike tipp. Veelkord – leppige oma koolis kokku, mida hea tulemus teie jaoks tähendab. Ideaalses maailmas oleks see kooli õppekava üsna esimeses otsas kirjas.

Hea õpetaja, kuidas Sa seda tabelit vaadates end hindad? Said kõik “jah”-id või on kuskil mõni “vahel”? Soovitan kolleegi, mentori või juhiga sel teemal rääkida, kui tunned, rahulolust jääb puudu. Samas, ole enda vastu kaastundlik, sest kõike kohe ja korraga ei saa. Näiteks suhete ehitamine võtab aega ning pidevat tööd.

Kui soovid end põhjalikumalt analüüsida ja pikki nimekirju ei karda (no mõne puhul tahaks küll küsida, et kas selline õpetaja on üldse olemas!), siis ma soovitaks järgmisi analüüsivahendeid:

• õpetaja kutsestandard,
• õpetaja kompetentsimudel,
• The Danielson Group, Framework for Teaching (inglise keeles).