Archive for august, 2022

14. aug. 2022

Koolitöötajate läbipõlemisest, motivatsioonist ja mõned lahendusettepanekud ka

Lähenemas on 1. september ja sellega koos on meeldivalt palju haridusteemasid ajalehtede veergudel. Kahju on sellest, et vähem räägitakse sisust ja rohkem probleemidest, mis on seotud tööjõuga haridusvallas. Aga põhjus on selge – Eesti kool on täpselt nii hea, kui on meie õpetajad. Ja meie õpetajad on nii head, kui me laseme neil olla.

Üks habemega teema on see, et õpetajatel on palju tööd. Loe hoolega õpetaja kutsestandardit ja mõtle, kui palju aega kõikide nende tegevuste peale minna võiks. Seda on väga keeruline täpselt öelda, sest nagu iga tööd, on ka õpetada võimalik nii väiksema kui ka suurema kire ja panusega. Igaüks, kes tõelise pühendumisega oma tööd teeb, tunneb ilmselt päris sageli, et väga palju on teha, aga aega on liiga vähe. Mina tunnen seda väga tihti. Vahel teen nädalavahetusel nipet-näpet või võtan ette mõne süvenemist vajava suurema töö. Ma ei tea, mis juhtuks, kui ma seda ei teeks. Tunneksin end halvasti, aga ilmselt kool sellest kokku ei kukuks. Ka pühendunud õpetaja tahab teha rohkem, kui lihtsalt tunnid ära anda. Õpetajalt oodatakse, et ta lõimib õpitavaid teemasid, seob õppesisu “päris eluga”, hoiab iga õpilase edusammudel silma peal, annab rohkelt tagasisidet nii õppijale kui ka lapsevanemale, osaleb kooli arendustegevustes ja üritustel, õpib ise pidevalt ning hoiab häid suhteid õpilaste, kolleegide ja vanematega. Need ei ole sellised asjad, mis ühel hetkel valmis saavad, mis tähendab seda, et tubli õpetaja tahab iga päev veel paremini kui eile ja nii saabki 35 töötunnist hoopis 50 väga kergesti. Just suure pühendumise pealt tuleb läbipõlemine. Väsimus ja stress muutuvad ühel hetkel krooniliseks ja isegi pikast suvepuhkusest ei pruugi enam piisata, et entusiastlikult jälle oma tööd teha.

Ja mida siis teha, et läbipõlemist ennetada? Lihtne on öelda, et tuleb oma tööaega hoolega jälgida ja end juhtida ning õigel hetkel koju minna. Oma tööd armastaval õpetajal on seda raske teha. Õpilaste ja lastevanemate ootused on kõrged, eksamitulemused tulevad, juht tahab, et koolipere osaleks paljudes projektides ja programmides jne. Lihtne on õpetaja lauale panna “asju” juurde. Neid sealt ära enam ei võta. Ja nagu ülal kirjeldasin, õpetaja töö pole kunagi valmis. Alati saaks veel natuke rohkem või paremini. Õpetajatel on väga tugev sisemine motivatsioon – nad tahavad oma tööd teha.

Motivatsioonil on kolm olulist tugisammast: tunne, et ma kuulun, tunne, et mul on piisavalt autonoomiat, ja tunne, et olen meisterlik selles, mida ma teen. Kaks kriisiaastat on iga sammast õgvendanud. Sattusime küll korraga olukorda, kus me pole varem olnud ja pidime jooksvalt kõik ümber õppima, aga samas olime igaüks kodus oma muredega üksi. Kuuluvustunne sai suure hoobi. Lisaks oli vaja kähku leiutada uusi meetodeid, kuidas õpetada, ja me kõik saime teada väga palju erinevaid viise, kuidas e-õppimine ei tööta. Juba saavutatud meisterlikkus justkui kadus ära. Ja kuna tehnoloogiakasutust olid vaja ühtlustada, tehti koolide tasandil otsuseid, kuidas õpetatakse (nt mis kanaleid kasutades), ning isegi õpetajate muidu üsna suur autonoomia muutus ahtamaks. Sisemist motivatsiooni (kuuluvus, autonoomia ja meisterlikkus) ei saa korvata välisega (nt palk). See tuleb nüüd uuesti üles ehitada, aga kriis pole veel päris läbi.

Räägitakse lausa ülemaailmsest hariduskriisist, mille pandeemia endaga kaasa tõi. Õpilastel on õpilüngad ja õpetajad on väsinud. Lisaks tõuseb praegu elukallidus peadpööritava kiirusega, nii et haridustöötajad (ja ka mitme teise valdkonna esindajad) tunnevad, et töötasu ei tõuse sellise kiirusega, nagu peaks. Statistikat mul ei ole, aga tundub, et sel aastal on koolidest kohe eriti palju õpetajaid puudu. Need, kes jäävad, peavad veel rohkem pingutama, sest tunnid tuleb ära anda.

Seega, nüüd tuleb jalad kõhu alt välja võtta, et kriisi mõju haridusele – ja selle kaudu meie tulevikule – leevendada. Mõned mõtted, mida õpetaja ise teha saab, on siin. Motivatsiooni turgutamine on koolijuhi ülesanne, aga ta vajab abi, et vähendada õpetajate väsimust. Minu ettepanekud on järgmised.

Esiteks tuleb kohe mõnuga remontida riiklikku õppekava. See on nii üle koormatud, et õpetaja peab kõvasti pingutama, et materjal “läbi võtta” ja vähe jääb aega olulistesse teemadesse süvenemiseks, lõimimiseks, õppekäikude tegemiseks ja õpitava individualiseerimiseks. Põhimõtteliselt ei sobi omavahel kokku eesmärk (RÕKi õpitulemused) ja ressurss (aeg, mis selleks ette nähtud on) ja see on üks väga suur stressiallikas. Standard ei lähe kokku ka reaalsusega. Ootus on see, et kõik õpilased omandavad kõik õpitulemused sama ajaga. See on võimatu. Tean, et iga aine ja teema on selle valdkonna spetsialistile väga armas, aga meie õpetajate ja õpilaste vaimse tervise ning õppimise kvaliteedi ja tulemuslikkuse seisukohast on vaja riiklik õppekava õhemaks teha.

Remontida tuleb ka seda, kuidas õpetajaid ette valmistatakse. Mulle tundub, et ka põhikooli aineõpetajaid võiks samamoodi ette valmistada nagu algklasside klassiõpetajaid: integreeritud (5-aastane) õpe, kus on suurem rõhk pedagoogikal, ülddidaktikal ja valmistutakse rohkem erinevaid aineid õpetama. (Praegu on põhikoolis õpetajad, kes tihti on väga kitsa aine spetsialistid, kellel on väga palju õpilasi (nt geograafiat on igas klassis üks tund nädalas, mis tähendab seda, et õpetaja õpetab väga paljusid klasse), mis omakorda viib selleni, et iga õpilane saab vähem tähelepanu. Õpilaste seisukohast oleks parem, kui erinevaid õpetajaid on vähem.) Kui õpetaja on võimeline õpetama erinevaid aineid, on ka lihtsam ajutiselt või püsivalt puuduolevaid kolleege asendada. Ja pärast ülikooli lõpetamist võiks alustaval õpetajal olla arstide eeskujul residentuur, kus kogenud kolleegiga koostöös ning väiksema tunnikoormusega õpetajakarjääri alustada.

Ma vähendaksin õpetajate normkoormust. Ametlikult sellist asja ei ole, aga reaalsuses selle järgi õpetaja töö hulka tavaliselt arvestatakse (sest millegi muu järgi ei ole see sama hästi võrreldav ja arusaadav). Tavaliselt annab täiskohaga õpetaja 21-24 ainetundi nädalas. 35 astronoomilise tunniga saab tunnid ära antud, aga rohkemaks aega ei jää. 24 kontakttundi nädalas tähendab, et 18 tundi oma tööajast veedab õpetaja klassi ees. Lisaks on tööpäeva sees veel vahetunnid, mis on ka tööaeg (korrapidamine, paljundamine, materjalide otsimine ja valmis panemine jne). Vahetundide pikkused varieeruvad kooliti ja see, kui palju on õpetajal päeva sees vahetunde, sõltub sellest, palju tal on tunde. Aga ütleme meie arutluskäigu huvides, et nädalas on viis astronoomilist tundi vahetunde. Lisame ka koosolekud. Eks neid on ka erinev hulk, aga ütleme, et tuleb kaks tundi nädalas koosolekuid. Enamasti ei loeta kontakttunnikoormuse hulka ka klassijuhatajatunde, konsultatsioonitunde, järelvastamisi ja olümpiaadideks ettevalmistamist. Selle töö hulk muutub õppeaasta sees. Arvutame praegu kahe tunniga nädalas. Nii, nüüd jääb iga tunni (24 kontakttundi) ettevalmistamiseks, eKooli kandmiseks, tööde tagasisidestamiseks ja muuks taoliseks 20 minutit. See on täiesti ebarealistlik. Mis mõte sellel 35-tunnise töönädala lubadusel on, kui see on tegelikult ebarealistlik ja vastuolus õpetajatele seatud ootustega? Minu ettepanek oleks, et alustaval õpetajal on umbes 10-12 ja kogenud õpetajal 16-18 ainetundi nädalas.

Ma teeks kuidagi nii, et kui klassi täitumise piirnorm on 24, siis on ka klassis maksimaalselt 24 õpilast. Praegu on seaduses tagauks, mis lubab teha hoolekogu nõusolekul palju suuremaid klasse. See ei ole ei õpilaste ega õpetajate huvides. Excelis tundub väga ilus, kui üks õpetaja õpetab rohkemaid õpilasi korraga, sest nii on kuluefektiivne. Aga reaalsus on see, et õpetajat “jätkub” igale õpilasele vähem. Õpetaja annab lihtsalt tundi ega jõua tegelikult igale õpilasele eraldi aega pühendada. Kui klassis on vähem õpilasi, on vähem müra, mis on üks väga suur stressiallikas. Vähemate õpilastega jõuab tugevamad suhted luua ja see toob rõõmu nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Ja ma hajutaksin ka õpilaste ja õpetajate töökoormust aastas ühtlasemalt. See tähendab suvepuhkuse lühendamist, aasta sees puhkepauside pikendamist ja/või tööpäevade lühendamist/tempo maha võtmist. See oleks nii õpilaste kui ka õpetajate vaimse tervise seisukohast hea. Õpilased unustaksid suve jooksul vähem ja sügisel saab kiiremini uute teemadega edasi minna. On peresid, kus kolmekuise vaheaja sisustamine on keeruline ning laps on suure aja üksi ja ekraani ees. Õpetajad ei töötaks end 10 kuuga ribadeks, et siis 2 kuud toibuda.

Ja kõigi haridustöötajate palga tõstmine on praegu juba möödapääsmatu. Siin ei ole enam üldse midagi arutada.

Jah, kõik need muudatused tahavad palju raha ja raha on alati liiga vähe. Pole midagi parata. Kui tahame, et meie õpetajad kestaks, siis tuleb praegustesse ja tulevastesse haridustöötajatesse investeerida.

6. aug. 2022

Arvan, et vene keelt tuleb õppida

Lugesin haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase intervjuud ERRis ja ma ei ole nõus mitme seisukohaga.

Olen nõus sellega, et keel ise ei ole milleski süüdi. Iga keel on äge ja huvitav. Keel on mõistmise ja suhtlemise vahend. Kui valdame rohkem keeli, on rohkem inimesi, kellega suhelda saame, ja rohkem kultuuri, mida selle keskkonnas mõistame (nt raamatuid, mida lugeda). Eesti keele oskajatel on justkui võluvõime – oskame väikest vahvat keelt, mida paljud ei räägi. See on nagu salakeel. Ja meil on pikaajaline traditsioon osata korralikult mitut võõrkeelt. Suured riigid on sellega veidi hädas. See on meie tugevus, mida ei tohi minna lasta. Õpime ikka julgelt erinevaid võõrkeeli, sh vene keelt edasi.

Sõda saab ühel ilusal päeval läbi

Tunnen väga suurt kurbust ja viha selle pärast, mis Ukrainas toimub. Tunnen abitust ja väga-väga suurt ebaõiglust. Loodan, et sõda saab kiiresti ja Ukraina otsustava võiduga läbi.

Usun, et ühel ilusal päeval saame ka Venemaal teha kõike seda, mida praegu teeme teistes naaberriikides – reisime, õpime, sõbrustame, kaupleme. Ühel päeval on Venemaa normaalne euroopalik maa ja vene keele oskust on vaja, et teha äri, ülikoolis õppida ja reisida.

(Ja kui keerata see argument teistpidi, siis niikaua, kuni vastasseis ei ole läbi, on meil vaja vene keelt, et tunda oma vaenlast. Venemaa on meie suur naaber nii heas kui ka halvas.)

Keel kui osa ühisest kultuuriruumist

Eestis on paljude erinevate keelte kõnelejaid. Riigikeel on loomulikult eesti keel ja on eestlasi, kelle emakeel on midagi muud.

Veedan seoses Noored Kooli tegemistega igal suvel kaks nädalat Narvas. Selle linna elanikud on venekeelsed eestlased. Mul on nende inimestega palju ühist – kristlik kultuuriruum, Eesti vabariigi õigusruum, haridus, samad raamatud ja multikad lapsepõlves jne. Nad on meie inimesed, kellel on rikas kultuurielu. Selleks, et nende maailmast osas saada, on abiks vene keele oskamine. Minu jaoks tähendab lõimumine seda, et Eestis elavad inimesed saavad üksteise väärtustest ja kultuurist osa. Selleks on vaja osata nii eesti kui ka vene keelt. Minu jaoks näitab see, et püüan kõneleda oma kaaslase emakeeles, lugupidamist tema ja tema kultuuri vastu.

Keel kui abivahend

Eelmisel suvel käisime perega Leedus. Minu jaoks oli täiesti ootamatu see, et Vilniuse kesklinna hotelli administraator ei osanud inglise keelt ja meie ainus ühine keel oli vene keel. See oli mujal samamoodi – kohvikutes, meelelahutusasutustes ja tavaliste inimestega suheldes oli vaja vene keelt.

Praegu on vene keel meie ühine keel ukrainlastega. Selleks, et aidata, on vaja suhelda arusaadavas keeles. Ukraina keelt ei oska ma üldse, nii et tuleb purssida vene keelt.

Ja üks probleem on mul tulevikus kerkimas veel. Kui abikaasaga midagi salajast rääkida tahame, siis praegu on selleks keelest vene keel (inglise keel juba ammendus, sest lapsed oskavad seda liiga palju). Varsti aga hakkavad lapsed ka vene keelt õppima ja siis on meie salajutul lõpp, sest rohkem ühiseid keeli meil ei ole.

Keele õppimine on tore

Võõrkeele õppimine on tore ajugümnastika. Veel mitte väga ammu õpiti sel põhjusel koolis näiteks ladina keelt. Tänapäeval vaatame keelt rohkem kui vahendit, mitte eesmärki omaette.

Mäletan oma põhikooliajast surmigavaid vene keele tunde. Õppisime käändeid. Tean peast kõiki vene keele käänete nimetusi, aga neid reaalselt kasutada ei oska üldse. Räägingi vene keelt nii, et käändelõpud on juhuslikud ja jube piinlik on.

Õnneks on tänapäeval võõrkeele õppimine tehtud nii lahedaks, et lastele meeldib ka vene keelt õppida. Emilis on imelised vene keele õpetajad, kelle tunnid on huvitavad, mängulised, aga samal ajal ka tõeliselt arendavad. Võõrkeele õppimise juures on äge see, et õppesisu võib olla mis iganes ja õpetajal on väga palju loomingulist vabadust, et õppimist õppijate järgi kohandada.

Lisaks tuleb õppida ka teisi keeli

Olen siiani rääkinud ainult vene keelest, aga tegelikult olen täiesti päri sellega, et õppida tuleb erinevaid keeli nii esimese kui ka teise võõrkeelena. Ideaalses maailmas saaks vanem ja laps valida, mis keeli ta õpib. Reaalses koolis aga piiravad valikuid tihti julguse, ruumi- ja/või inimeste puudus. Sellest on kahju ja peame pingutama selle nimel, et õpilasel oleks rohkem valikuvõimalusi.

Ja veel…

Eestikeelsetes koolides on palju (ja see on tore!) õpilasi, kelle emakeel on vene keel. Tihti õpivad nad keeli samamoodi nagu eestikeelsed õpilased, st eesti keelt eesti keel emakeelena õppekava järgi ja vene keel kui võõrkeel õppekava järgi. See ei tööta hästi. Nii võib juhtuda, et vene keele tunnis on igav, aga tegelikult ei õpi õpilane oma emakeelt korralikult kirjutama või sõnavara jääb ahtaks. Ideaalis oleks nendel õpilastel oma keeleõppe süsteem, aga see jääb ikka ressursipuuduse taha. Õpetajatel tuleb panustada lisaks ja leidlik olla.

Ja toetan täielikult eestikeelsele õppele üleminekut. See on keeruline, aga väga vajalik. See on nende õpilaste parimates huvides, kelle emakeel ei ole eesti keel. Samas, tuleb seda teha targalt, mitte lihtsalt paberil. Ja siin kaadrid otsustavad kõik. Selles protsessis on ülioluline, et õpetajad, kes seda üleminekut reaalselt ellu viima hakkaksid valdaksid eesti keelt ja keelekümbluse metoodikat. Kui teeme seda kuidagi “üle põlve”, siis teeme rohkem kahju kui kasu.