Lugesin haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase intervjuud ERRis ja ma ei ole nõus mitme seisukohaga.
Olen nõus sellega, et keel ise ei ole milleski süüdi. Iga keel on äge ja huvitav. Keel on mõistmise ja suhtlemise vahend. Kui valdame rohkem keeli, on rohkem inimesi, kellega suhelda saame, ja rohkem kultuuri, mida selle keskkonnas mõistame (nt raamatuid, mida lugeda). Eesti keele oskajatel on justkui võluvõime – oskame väikest vahvat keelt, mida paljud ei räägi. See on nagu salakeel. Ja meil on pikaajaline traditsioon osata korralikult mitut võõrkeelt. Suured riigid on sellega veidi hädas. See on meie tugevus, mida ei tohi minna lasta. Õpime ikka julgelt erinevaid võõrkeeli, sh vene keelt edasi.
Sõda saab ühel ilusal päeval läbi
Tunnen väga suurt kurbust ja viha selle pärast, mis Ukrainas toimub. Tunnen abitust ja väga-väga suurt ebaõiglust. Loodan, et sõda saab kiiresti ja Ukraina otsustava võiduga läbi.
Usun, et ühel ilusal päeval saame ka Venemaal teha kõike seda, mida praegu teeme teistes naaberriikides – reisime, õpime, sõbrustame, kaupleme. Ühel päeval on Venemaa normaalne euroopalik maa ja vene keele oskust on vaja, et teha äri, ülikoolis õppida ja reisida.
(Ja kui keerata see argument teistpidi, siis niikaua, kuni vastasseis ei ole läbi, on meil vaja vene keelt, et tunda oma vaenlast. Venemaa on meie suur naaber nii heas kui ka halvas.)
Keel kui osa ühisest kultuuriruumist
Eestis on paljude erinevate keelte kõnelejaid. Riigikeel on loomulikult eesti keel ja on eestlasi, kelle emakeel on midagi muud.
Veedan seoses Noored Kooli tegemistega igal suvel kaks nädalat Narvas. Selle linna elanikud on venekeelsed eestlased. Mul on nende inimestega palju ühist – kristlik kultuuriruum, Eesti vabariigi õigusruum, haridus, samad raamatud ja multikad lapsepõlves jne. Nad on meie inimesed, kellel on rikas kultuurielu. Selleks, et nende maailmast osas saada, on abiks vene keele oskamine. Minu jaoks tähendab lõimumine seda, et Eestis elavad inimesed saavad üksteise väärtustest ja kultuurist osa. Selleks on vaja osata nii eesti kui ka vene keelt. Minu jaoks näitab see, et püüan kõneleda oma kaaslase emakeeles, lugupidamist tema ja tema kultuuri vastu.
Keel kui abivahend
Eelmisel suvel käisime perega Leedus. Minu jaoks oli täiesti ootamatu see, et Vilniuse kesklinna hotelli administraator ei osanud inglise keelt ja meie ainus ühine keel oli vene keel. See oli mujal samamoodi – kohvikutes, meelelahutusasutustes ja tavaliste inimestega suheldes oli vaja vene keelt.
Praegu on vene keel meie ühine keel ukrainlastega. Selleks, et aidata, on vaja suhelda arusaadavas keeles. Ukraina keelt ei oska ma üldse, nii et tuleb purssida vene keelt.
Ja üks probleem on mul tulevikus kerkimas veel. Kui abikaasaga midagi salajast rääkida tahame, siis praegu on selleks keelest vene keel (inglise keel juba ammendus, sest lapsed oskavad seda liiga palju). Varsti aga hakkavad lapsed ka vene keelt õppima ja siis on meie salajutul lõpp, sest rohkem ühiseid keeli meil ei ole.
Keele õppimine on tore
Võõrkeele õppimine on tore ajugümnastika. Veel mitte väga ammu õpiti sel põhjusel koolis näiteks ladina keelt. Tänapäeval vaatame keelt rohkem kui vahendit, mitte eesmärki omaette.
Mäletan oma põhikooliajast surmigavaid vene keele tunde. Õppisime käändeid. Tean peast kõiki vene keele käänete nimetusi, aga neid reaalselt kasutada ei oska üldse. Räägingi vene keelt nii, et käändelõpud on juhuslikud ja jube piinlik on.
Õnneks on tänapäeval võõrkeele õppimine tehtud nii lahedaks, et lastele meeldib ka vene keelt õppida. Emilis on imelised vene keele õpetajad, kelle tunnid on huvitavad, mängulised, aga samal ajal ka tõeliselt arendavad. Võõrkeele õppimise juures on äge see, et õppesisu võib olla mis iganes ja õpetajal on väga palju loomingulist vabadust, et õppimist õppijate järgi kohandada.
Lisaks tuleb õppida ka teisi keeli
Olen siiani rääkinud ainult vene keelest, aga tegelikult olen täiesti päri sellega, et õppida tuleb erinevaid keeli nii esimese kui ka teise võõrkeelena. Ideaalses maailmas saaks vanem ja laps valida, mis keeli ta õpib. Reaalses koolis aga piiravad valikuid tihti julguse, ruumi- ja/või inimeste puudus. Sellest on kahju ja peame pingutama selle nimel, et õpilasel oleks rohkem valikuvõimalusi.
Ja veel…
Eestikeelsetes koolides on palju (ja see on tore!) õpilasi, kelle emakeel on vene keel. Tihti õpivad nad keeli samamoodi nagu eestikeelsed õpilased, st eesti keelt eesti keel emakeelena õppekava järgi ja vene keel kui võõrkeel õppekava järgi. See ei tööta hästi. Nii võib juhtuda, et vene keele tunnis on igav, aga tegelikult ei õpi õpilane oma emakeelt korralikult kirjutama või sõnavara jääb ahtaks. Ideaalis oleks nendel õpilastel oma keeleõppe süsteem, aga see jääb ikka ressursipuuduse taha. Õpetajatel tuleb panustada lisaks ja leidlik olla.
Ja toetan täielikult eestikeelsele õppele üleminekut. See on keeruline, aga väga vajalik. See on nende õpilaste parimates huvides, kelle emakeel ei ole eesti keel. Samas, tuleb seda teha targalt, mitte lihtsalt paberil. Ja siin kaadrid otsustavad kõik. Selles protsessis on ülioluline, et õpetajad, kes seda üleminekut reaalselt ellu viima hakkaksid valdaksid eesti keelt ja keelekümbluse metoodikat. Kui teeme seda kuidagi “üle põlve”, siis teeme rohkem kahju kui kasu.
Loe ka: https://www.err.ee/1608857651/peter-pedak-mina-ei-moistnud-seda-keelt-poorasin-selja-ja
mariakurisoo 
Lisa kommentaar