Lähenemas on 1. september ja sellega koos on meeldivalt palju haridusteemasid ajalehtede veergudel. Kahju on sellest, et vähem räägitakse sisust ja rohkem probleemidest, mis on seotud tööjõuga haridusvallas. Aga põhjus on selge – Eesti kool on täpselt nii hea, kui on meie õpetajad. Ja meie õpetajad on nii head, kui me laseme neil olla.
Üks habemega teema on see, et õpetajatel on palju tööd. Loe hoolega õpetaja kutsestandardit ja mõtle, kui palju aega kõikide nende tegevuste peale minna võiks. Seda on väga keeruline täpselt öelda, sest nagu iga tööd, on ka õpetada võimalik nii väiksema kui ka suurema kire ja panusega. Igaüks, kes tõelise pühendumisega oma tööd teeb, tunneb ilmselt päris sageli, et väga palju on teha, aga aega on liiga vähe. Mina tunnen seda väga tihti. Vahel teen nädalavahetusel nipet-näpet või võtan ette mõne süvenemist vajava suurema töö. Ma ei tea, mis juhtuks, kui ma seda ei teeks. Tunneksin end halvasti, aga ilmselt kool sellest kokku ei kukuks. Ka pühendunud õpetaja tahab teha rohkem, kui lihtsalt tunnid ära anda. Õpetajalt oodatakse, et ta lõimib õpitavaid teemasid, seob õppesisu “päris eluga”, hoiab iga õpilase edusammudel silma peal, annab rohkelt tagasisidet nii õppijale kui ka lapsevanemale, osaleb kooli arendustegevustes ja üritustel, õpib ise pidevalt ning hoiab häid suhteid õpilaste, kolleegide ja vanematega. Need ei ole sellised asjad, mis ühel hetkel valmis saavad, mis tähendab seda, et tubli õpetaja tahab iga päev veel paremini kui eile ja nii saabki 35 töötunnist hoopis 50 väga kergesti. Just suure pühendumise pealt tuleb läbipõlemine. Väsimus ja stress muutuvad ühel hetkel krooniliseks ja isegi pikast suvepuhkusest ei pruugi enam piisata, et entusiastlikult jälle oma tööd teha.
Ja mida siis teha, et läbipõlemist ennetada? Lihtne on öelda, et tuleb oma tööaega hoolega jälgida ja end juhtida ning õigel hetkel koju minna. Oma tööd armastaval õpetajal on seda raske teha. Õpilaste ja lastevanemate ootused on kõrged, eksamitulemused tulevad, juht tahab, et koolipere osaleks paljudes projektides ja programmides jne. Lihtne on õpetaja lauale panna “asju” juurde. Neid sealt ära enam ei võta. Ja nagu ülal kirjeldasin, õpetaja töö pole kunagi valmis. Alati saaks veel natuke rohkem või paremini. Õpetajatel on väga tugev sisemine motivatsioon – nad tahavad oma tööd teha.
Motivatsioonil on kolm olulist tugisammast: tunne, et ma kuulun, tunne, et mul on piisavalt autonoomiat, ja tunne, et olen meisterlik selles, mida ma teen. Kaks kriisiaastat on iga sammast õgvendanud. Sattusime küll korraga olukorda, kus me pole varem olnud ja pidime jooksvalt kõik ümber õppima, aga samas olime igaüks kodus oma muredega üksi. Kuuluvustunne sai suure hoobi. Lisaks oli vaja kähku leiutada uusi meetodeid, kuidas õpetada, ja me kõik saime teada väga palju erinevaid viise, kuidas e-õppimine ei tööta. Juba saavutatud meisterlikkus justkui kadus ära. Ja kuna tehnoloogiakasutust olid vaja ühtlustada, tehti koolide tasandil otsuseid, kuidas õpetatakse (nt mis kanaleid kasutades), ning isegi õpetajate muidu üsna suur autonoomia muutus ahtamaks. Sisemist motivatsiooni (kuuluvus, autonoomia ja meisterlikkus) ei saa korvata välisega (nt palk). See tuleb nüüd uuesti üles ehitada, aga kriis pole veel päris läbi.
Räägitakse lausa ülemaailmsest hariduskriisist, mille pandeemia endaga kaasa tõi. Õpilastel on õpilüngad ja õpetajad on väsinud. Lisaks tõuseb praegu elukallidus peadpööritava kiirusega, nii et haridustöötajad (ja ka mitme teise valdkonna esindajad) tunnevad, et töötasu ei tõuse sellise kiirusega, nagu peaks. Statistikat mul ei ole, aga tundub, et sel aastal on koolidest kohe eriti palju õpetajaid puudu. Need, kes jäävad, peavad veel rohkem pingutama, sest tunnid tuleb ära anda.
Seega, nüüd tuleb jalad kõhu alt välja võtta, et kriisi mõju haridusele – ja selle kaudu meie tulevikule – leevendada. Mõned mõtted, mida õpetaja ise teha saab, on siin. Motivatsiooni turgutamine on koolijuhi ülesanne, aga ta vajab abi, et vähendada õpetajate väsimust. Minu ettepanekud on järgmised.
Esiteks tuleb kohe mõnuga remontida riiklikku õppekava. See on nii üle koormatud, et õpetaja peab kõvasti pingutama, et materjal “läbi võtta” ja vähe jääb aega olulistesse teemadesse süvenemiseks, lõimimiseks, õppekäikude tegemiseks ja õpitava individualiseerimiseks. Põhimõtteliselt ei sobi omavahel kokku eesmärk (RÕKi õpitulemused) ja ressurss (aeg, mis selleks ette nähtud on) ja see on üks väga suur stressiallikas. Standard ei lähe kokku ka reaalsusega. Ootus on see, et kõik õpilased omandavad kõik õpitulemused sama ajaga. See on võimatu. Tean, et iga aine ja teema on selle valdkonna spetsialistile väga armas, aga meie õpetajate ja õpilaste vaimse tervise ning õppimise kvaliteedi ja tulemuslikkuse seisukohast on vaja riiklik õppekava õhemaks teha.
Remontida tuleb ka seda, kuidas õpetajaid ette valmistatakse. Mulle tundub, et ka põhikooli aineõpetajaid võiks samamoodi ette valmistada nagu algklasside klassiõpetajaid: integreeritud (5-aastane) õpe, kus on suurem rõhk pedagoogikal, ülddidaktikal ja valmistutakse rohkem erinevaid aineid õpetama. (Praegu on põhikoolis õpetajad, kes tihti on väga kitsa aine spetsialistid, kellel on väga palju õpilasi (nt geograafiat on igas klassis üks tund nädalas, mis tähendab seda, et õpetaja õpetab väga paljusid klasse), mis omakorda viib selleni, et iga õpilane saab vähem tähelepanu. Õpilaste seisukohast oleks parem, kui erinevaid õpetajaid on vähem.) Kui õpetaja on võimeline õpetama erinevaid aineid, on ka lihtsam ajutiselt või püsivalt puuduolevaid kolleege asendada. Ja pärast ülikooli lõpetamist võiks alustaval õpetajal olla arstide eeskujul residentuur, kus kogenud kolleegiga koostöös ning väiksema tunnikoormusega õpetajakarjääri alustada.
Ma vähendaksin õpetajate normkoormust. Ametlikult sellist asja ei ole, aga reaalsuses selle järgi õpetaja töö hulka tavaliselt arvestatakse (sest millegi muu järgi ei ole see sama hästi võrreldav ja arusaadav). Tavaliselt annab täiskohaga õpetaja 21-24 ainetundi nädalas. 35 astronoomilise tunniga saab tunnid ära antud, aga rohkemaks aega ei jää. 24 kontakttundi nädalas tähendab, et 18 tundi oma tööajast veedab õpetaja klassi ees. Lisaks on tööpäeva sees veel vahetunnid, mis on ka tööaeg (korrapidamine, paljundamine, materjalide otsimine ja valmis panemine jne). Vahetundide pikkused varieeruvad kooliti ja see, kui palju on õpetajal päeva sees vahetunde, sõltub sellest, palju tal on tunde. Aga ütleme meie arutluskäigu huvides, et nädalas on viis astronoomilist tundi vahetunde. Lisame ka koosolekud. Eks neid on ka erinev hulk, aga ütleme, et tuleb kaks tundi nädalas koosolekuid. Enamasti ei loeta kontakttunnikoormuse hulka ka klassijuhatajatunde, konsultatsioonitunde, järelvastamisi ja olümpiaadideks ettevalmistamist. Selle töö hulk muutub õppeaasta sees. Arvutame praegu kahe tunniga nädalas. Nii, nüüd jääb iga tunni (24 kontakttundi) ettevalmistamiseks, eKooli kandmiseks, tööde tagasisidestamiseks ja muuks taoliseks 20 minutit. See on täiesti ebarealistlik. Mis mõte sellel 35-tunnise töönädala lubadusel on, kui see on tegelikult ebarealistlik ja vastuolus õpetajatele seatud ootustega? Minu ettepanek oleks, et alustaval õpetajal on umbes 10-12 ja kogenud õpetajal 16-18 ainetundi nädalas.
Ma teeks kuidagi nii, et kui klassi täitumise piirnorm on 24, siis on ka klassis maksimaalselt 24 õpilast. Praegu on seaduses tagauks, mis lubab teha hoolekogu nõusolekul palju suuremaid klasse. See ei ole ei õpilaste ega õpetajate huvides. Excelis tundub väga ilus, kui üks õpetaja õpetab rohkemaid õpilasi korraga, sest nii on kuluefektiivne. Aga reaalsus on see, et õpetajat “jätkub” igale õpilasele vähem. Õpetaja annab lihtsalt tundi ega jõua tegelikult igale õpilasele eraldi aega pühendada. Kui klassis on vähem õpilasi, on vähem müra, mis on üks väga suur stressiallikas. Vähemate õpilastega jõuab tugevamad suhted luua ja see toob rõõmu nii õpilastele kui ka õpetajatele.
Ja ma hajutaksin ka õpilaste ja õpetajate töökoormust aastas ühtlasemalt. See tähendab suvepuhkuse lühendamist, aasta sees puhkepauside pikendamist ja/või tööpäevade lühendamist/tempo maha võtmist. See oleks nii õpilaste kui ka õpetajate vaimse tervise seisukohast hea. Õpilased unustaksid suve jooksul vähem ja sügisel saab kiiremini uute teemadega edasi minna. On peresid, kus kolmekuise vaheaja sisustamine on keeruline ning laps on suure aja üksi ja ekraani ees. Õpetajad ei töötaks end 10 kuuga ribadeks, et siis 2 kuud toibuda.
Ja kõigi haridustöötajate palga tõstmine on praegu juba möödapääsmatu. Siin ei ole enam üldse midagi arutada.
Jah, kõik need muudatused tahavad palju raha ja raha on alati liiga vähe. Pole midagi parata. Kui tahame, et meie õpetajad kestaks, siis tuleb praegustesse ja tulevastesse haridustöötajatesse investeerida.
mariakurisoo 
Lisa kommentaar