Õppekava on disainitud nii, et kõik õpilased peavad edasi liikuma samas tempos ja enamasti ka samal rajal. Reaalsus on aga palju mitmetahulisem. Üks tüütu asjaolu on see, et õpilased puuduvad vahel ja mõni ei saa kohe õpitavale pihta ning vajab omandamiseks rohkem aega või teistmoodi lähenemist. Õpilase vajaduspõhise individuaalse lisajuhendamise sätestab Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus § 46 lg 5: “Õpilasele, kellel tekib takistusi koolikohustuse täitmisel või mahajäämus õpitulemuste saavutamisel, annab kool üldist tuge, mis kujutab endast õpetaja pakutavat individuaalset lisajuhendamist, tugispetsialistide teenuse kättesaadavust ning vajaduse korral õpiabitundide korraldamist individuaalselt või rühmas.” Õpetaja jaoks tähendab see seda, et tuleb võtta lisaaega, sest tunnis on keeruline tegeleda õpilastega, kes on õppimises hoopis teises kohas. Selleks on leiutatud konsultatsiooni- ja järelevastamise tunnid, mis ei ole tavaliselt arvestatud õpetaja tööülesannete hulka (peaks olema!), aga eeldatakse, et õpetaja teeb neid.
Konsultatsioonitund
Konsultatsioonitunnis pakutakse lisajuhendamist neile, kes seda vajavad, nt õpilased, kes on puudunud tunnist, või need, kes ei ole tunnis asjale pihta saanud. Konsultatsioonitunnid tuleb panna erinevatele aegadele (st igal õpetajal on oma aeg), sest kui nad oleks ühel ajal, peaks puudunud õpilane valima, kuhu ta läheb. Samas, kui on palju õpetajaid, siis nad kattuma hakkavad ikka. Kui koolis hakkavad tunnid kell 9, saab konsultatsioonitunde panna ka hommikule. Soovitan seks puhuks aga vältida vahetunde isegi siis, kui vahetund on selleks piisavalt pikk. Nii õpetajad kui ka õpilased on ära teeninud puhkuse.
Konsultatsioonitundi saab tulla vabatahtlikult, õpetaja või vanema suunamisel või see tehakse mingitel juhtudel kohustuslikuks (nt individuaalse õppekava raames). Konsultatsioonitund on kindlasti vajalik enne järelevastamist, kui kontrolltöö on ebaõnnestunud.
Konsultatsioonitunnid on keerulised, kui õpetaja õpetab mitmes koolis (tal on siis ilmselt mitu konsultatsioonitundi), mitut ainet ja paljusid klasse. Näiteks loodusainete õpetajal võib konsultatsioonitunnis olla korraga 5. klassi loodusõpetuse ja 8. klassi füüsikat õppivaid õpilasi. Ma ei kujuta ette, kuidas seda ühe tunni raames korraldada. Samas, kui teha mitu konsultatsioonitundi, on see ilmselgelt õpilase huvides, aga kasvatab õpetaja töökoormust. Kui ühte ainet õpetab koolis mitu sama aine õpetajat, saavad kolleegid ka töökoormust jagada, nt 5.-6. klassile teeb konsultatsioone üks õpetaja, 7.-9. klassile teine.
Järelevastamine
Järelevastamise tunnis on võimalus õpilasel teha olulist tööd (nt kontrolltöö), mis “õigel” ajal tegemata jäi või ebaõnnestus. Mõnes koolis ei lubata tööd uuesti teha, kui esimesel korral tuvastati ebaausate võtete kasutamine. Minu arvates ei ole see õige, sest siis hinne ei kajasta mitte õpilase ainealaseid teadmisi ja oskusi, vaid ausust. Kuigi viimane on äärmiselt oluline, ei peaks see olema osa õppeaine hindest.
Mõnes koolis on igal õpetajal oma järelevastamise aeg, mõnes on kooliastme või tervele kooli kaupa ühine. Kui on ülekooliline järelevastamine, saab seda vastu võtta mõni kooli tugitöötaja (nt õppejuht) või õpetajad graafiku alusel ja see hoiab kõigi aega kokku. Ühtlasi on õpilasel lihtsam meeles pidada, millal järelevastata saab. Kui on erinevad ajad, on lihtsam leida vastamise aega õpilasel, kel on vaja mitut tööd järgi teha.
Mõnes koolis lubatakse järelevastata nii pika aja jooksul, kui vaja on, mõnes on see piiratud (nt kaks nädalat või üks trimester pärast kontrolltöö toimumist või tulemuste teada saamist). Mõnes koolis on lubatud järelevastata lõputu arv kordi, mõnes on see piiratud (nt üks või kaks korda). Mõnes koolis on lubatud järelevastata kõiki hindelisi töid, mõnes ainult kontrolltöid. Mõnes koolis on lubatud järele vastata ainult negatiivseid hindeid, mõnes kõiki. Kui oled oma koolis läbi mõtlemas, kuidas neid valikuid teha, siis nendele küsimustele vastamisel tuleb leida tasakaal õpilaste ja õpetajate huvide vahel. Kui järele saab vastata kõike ja enam-vähem lõpmatu aja jooksul, on see õpetajale suur koormus. Kui aga järelevastamise võimalused on väga piiratud, võib see takistada mõnel õpilasel edasi jõudmist.
Oluline on see, et õpilane ei tuleks pärast ebaõnnestunud kontrolltööd lihtsalt uuesti proovima, vaid vahepeal õpiks ka. Näiteks teeb vigade paranduse või käib konsultatsioonitunnis. Ideaalis lubaks õpetaja õpilase uuesti järelevastamisele siis, kui on kindel, et õpilane oskab seda, mida antud töös oskama peab.
Minu soovitused
- Konsultatsioonitundide läbiviimine ja järelevastamise vastu võtmine peab olema arvestatud õpetaja tööaja hulka nii, et see vastab reaalsele töökoormusele.
- Ühe klassi või lennu õpetajad võiks teha omavahel koostööd nii, et konsultatsiooni- (või järelevastamise) tund ei langeks ühele ajale. Ilmselt ei taha keegi teha lisatööd reede pärastlõunal, aga samas võib õpilase jaoks olla päris motiveeriv pingutada, kui sellega saab reede lühemaks.
- Mõistlik on otsida võimalusi, kuidas saab konsultatsioonitunde koostöös lihtsamini teha. See töötaks ilmselt paremini suures koolis. Näiteks eesti keele õpetajad saavad ära jagada, mis klassidele keegi konsultatsioonitunde teeb.
- Õpetajate aja kokku hoidmiseks võiks koolis olla üks järelevastamise aeg. Näiteks pakun sellise töökorralduse:
- tunniplaanis on üks kindel aeg järelevastamise jaoks; kui kool on suur, tuleb teha mitu aega nt kooliastmete kaupa;
- kui kool on väga suur ja on oht, et kõik õpilased ei mahu ühte ruumi ära, võib teha järelevastamise eelregistreerimise alusel ja pakkuda selleks mitu aega;
- koolis on üks järelevastamise kaust (või mitu kausta, kui näiteks järele vastamine käib kooliastme kaupa), kus on taskud klasside, ainete või õpetajate jaoks (kui kool on väike, pole neid taskuid vaja, aga kui õpilaste arv läheb suureks, siis on vaja neid kuidagi jaotada, et õige töö üles leiaks);
- õpetaja paneb töö, mida on vaja järelevastata, õigesse taskusse;
- õpetaja kirjutab tööle õpilase nime peale, et see, kes järelevastamist vastu võtab, oskaks õige töö anda õigele õpilasele, ning kui töös on lubatud või vaja kasutada mingeid abimaterjale või -vahendeid (või on sellel õpilasel vaja kasutada mingeid abimaterjale või -vahendeid) kirjutab ka selle aineõpetaja tööle peale ning hoolitseb selle eest, et kui tegemist on mingi eksootilisema abivahendiga, mida järele vastamise klassis pole, et see õigeks ajaks sinna saab;
- järelevastamise vastu võtmine on õpetajate vahel graafiku järgi ära jaotatud või teeb seda üks kindel kooli töötaja, kelle tööülesanne see on (nt õppejuht, õppekorraldusjuht, HEVKO vmt);
- kui vastav aeg on käes, tulevad õpilased, kellel on vaja midagi järelevastata, kokku lepitud klassi, vastu võttev õpetaja annab neile kaustast õige töö ning kui vaja, ka muud vahendid selle tegemiseks, ning hoiab õpilastel silma peal, et nad ebaausaid võtteid ei kasutaks;
- pärast paneb vastu võttev õpetaja tehtud töö vastavasse kausta tagasi ning õige aineõpetaja leiab selle sealt ning saab ära parandada.
- Järelevastamiseks on ette nähtud kindel ajaperiood (nt tööde kättesaamisest kaks nädalat, aga kui õpilane on haige, siis selle aja võrra ajaaken pikeneb) ja korduste arv (nt saab ühte tööd järele vastata kuni kaks korda).
- Oluline on see, et kui õpilane on kontrolltöös läbi kukkunud, siis enne järelevastamist, tuleb ta konsultatsiooni või õpib muul viisil õpetaja juhendamisel, et suurendada tõenäosust, et teisel korral saab töö tehtud.
- Läbi mõelda, mis juhtudel lubatakse hindelist tööd uuesti teha.
- Kas spikerdamine päriselt läheb arvesse kui puudulikud teadmised-oskused vastavas aines? Seda võiks kuidagi teisiti sanktsioneerida.
- Kas hinnet “4” või muud sellele vastavat tulemust, saab järelevastata? Mina soovitaks teha nii, et kui tegemist on mingi väga olulise tööga (nt eksam), siis ju võiks uuesti teha, kui väga hea hinne on tõesti nii oluline. Kui aga tegemist on vähemolulise ülesandega (nt grammatikaharjutus või väike tunnikontroll), ei ole sellel mõtet.
Kokkuvõttes on mul kindel veendumus, et konsultatsiooni- ja järelevastamise tunnid on olulised, kuid nende ellu viimisel on oluline koostööd teha ja praktilised küsimused läbi mõelda, et võimalusel piirata õpilaste ja õpetajate närvi- ja ajakulu. Kuna õppijad on erinevad ja ikka juhtub asju, ilma lisavõimalusteta mööda õppekava edasi liikuda ei saa. Samas ei saa ka täiesti piiranguteta toimetada, sest aja planeerimist ning vastutust on vaja kasvatada ja aega säästa.
mariakurisoo 
Lisa kommentaar