Archive for ‘Kaasav haridus’

16. okt. 2022

Miks on kaasav haridus ebaõnnestunud?

Olen kaasava hariduse tulihingeline pooldaja. Minu jaoks tähendab see seda, et IGA laps saab väga hea hariduse sõltumata tema elukohast, rahvusest, keelest, vanusest, füüsilistest ning vaimsetest omadusest. Väga hea haridus avab iga õpilase tugevused, huvid ja kire ning toetab tema arenguvajadusi. Väga hea haridus kasvatab igaühest hea inimese ja kodaniku, kes suudab teha valikuid, tunneb iseennast ning suhtleb lugupidavalt. Me suudame sellist haridust pakkuda, kui soovime. Jah, see on keeruline, aga mitte võimatu. Miks see meil siis üle kivide ja kändude läinud on?

Sest riiklik õppekava ei tunnista seda, et õpilased on erinevad. Praegune õppekava on one-size-fits-all lahendus, kus kõikidele õpilastele on seatud täpselt ühesugune latt, millest peavad kõik samas tempos ja tehnikaga üle hüppama. (Jah, on ka lihtsustatud, toimetuleku ja hooldusõppe õppekavad, kuid nende õppekavade õpilasi on kaduvväike osa ja ma nendel praegu ei peatu.) Tegelikult on kõik õpilased lõputult erinevad. Neil on erinev elukogemus, harjumused, hoiakud, väärtused, enesekohased tõekspidamised, huvid, püüdlused, tugevused, nõrkused ja võimekus. Õpilased, keda me harjumusest nimetame erivajadustega (HEV-) õpilasteks, on täiesti normaalsed lapsed, kelle aju on “Harju keskmisest” erinev, aga nendega ei ole midagi katki. Nad ei vaja parandamist. Neil on vaja õppida iseennast tundma samamoodi nagu teistel lastel.

Isegi, kui ütleme, et õpilasel on erivajadused mõeldes seda kõige soojemalt ja toetavamalt, peetakse seda negatiivseks sildiks. Olen näinud päris mitut peret, kes eitavad lapse lisatoe vajadust, et mitte jumala pärast seda nimetust külge saada. Neid lapsi, keda harjumusest kutsutakse HEV-õpilasteks, peetakse rumalateks, halvasti käituvateks ja lootusetusteks õpilasteks, keda on lihtsam eriklassi panna, kus nad ei sega teiste õppimist. Nii satuvad väikeklassi kokku väga erinevad õpilased, kes veetakse seal läbi põhikooli. Õpetajatel on tunne, et neil pole teadmisi-oskusi, jõudu ja aega neid õpetada. Erivajadustega õpilasi nähakse tihti kui probleemi, millest võiks kuidagi viisakalt lahti saada.

See, et inimesed on erinevad, on täiesti normaalne. Me õpime erineva tempo, innu ja võimekusega terve oma elu. See on normaalne! Mõni täiskasvanu on rahutu hing ja tahaks pidevalt riskida või leevendab oma energiaülejääki rohke spordiga. Täiskasvanud on õppinud oma eripäradega arvestama, neid loodetavasti aktsepteerinud ja oskavad ennast teostada täpselt nii, nagu nende süda kutsub. Või vähemalt nii võiks olla. Kahjuks iga inimene seda ei oska ja see on meie koolide tegemata töö.

Nii et praegune (ja ka eelmised) õppekavad on koostatud “keskmisele” õpilasele, kes omandades kõik õppekava 1492 õpitulemust saab hindeks “Hea”. Minul seostuvad sellega järgmised küsimused:

  • Kui õpilane omandab õpitulemuse, siis kui kaua see peaks talle selge olema – kas ta peaks suutma seda sooritust korrata elu lõpuni, aasta pärast, nädala pärast? Kellel on koolis käivad lapsed, teab, et varem või hiljem juhtub see, et lapse kodustest ülesannetest enam jõud üle ei käi. Nii et see omandatus on ajutine.
  • Kui õpitulemus on sõnastatud hindele “Hea”, siis milline on “Rahuldav” või “Väga hea”? Teame, et erinevate õpetajate ja koolide hinded võivad olla täiesti erineva sisuga.
  • Mis saab, kui õpilane ei omanda õpitulemust? Näiteks “kirjeldab jõe ja järve elukooslust, nimetab jõgede ja järvede tüüpilisemaid liike” (loodusõpetus, 6. klass). Noh, saab kontrolltöös selle eest “kahe”. Tunnistusele veab veerandi “kolme” välja. Ja siis? Mis siis juhtub? Kas Sina, hea lugeja, oskad kirjeldada jõe ja järve elukooslust? Ja mis siis saab, kui ei oska? (Muide, see näide on üsna leebe. Kui see tundus lihtne, võta näiteks ajaloo, muusika või füüsika ainekava lahti.)
  • Kui õpilane ei omanda õpitulemust, siis kas see on õpetaja, lapsevanema või õpilase tegemata töö? Kes ja kuidas peaks pingutama, et see korda saada? Tavaliselt näeb see välja nii, et õpilane tuleb järgi vastama, aga kui kontrolltöö kokku oli “kolm”, siis pole vaja ka seda teha. Lihtsalt jääbki nii. Aga kui oli “kaks”, kas õpetaja pakub siis veel juhendamist? Või õpilane peab ise pusima?
  • Mis siis saab, kui osa õpilasi omandab ja osa ei omanda õpitulemust? See on tegelikult igapäevane olukord klassis. Igati loomulik ju, et kui õpirühmas on mitukümmend õpilast, siis osa teadis juba enne, osa sai selgeks ja osa ei saanud. Sellel viimasel pundil võib hakata õpilünk kärisema. Mis siis teha?
  • Kust paistab välja, kui palju pidi õpilane pingutama, et õpitulemust omandada? Kui näeme seda, millised õpistrateegiaid ta kasutas? Kust näeme tema eneseületust või arengut?

On väga efektiivne õpetada 24 õpilast korraga rahalises mõttes. Õpetaja õpetab tervele klassitäiele lastele sama asja, samal meetodil, samas tempos ja samade ootustega. Asjalikumad õpetajad individualiseerivad ja diferentseerivad, sest nad on märganud, et õpilased on erinevad ja vajavad erinevat lähenemist. Samal ajal tekib tunne, et peaks veel paremini ja rohkem personaliseerima, aga ei suuda, sest selleks pole aega ja jõudu. Nii et see efektiivsus tuleb õpetajate stressi ja osa õpilaste edasijõudmatuse hinnaga. Selle pärast kaasav haridus praegusel kujul ei tööta – õppekava tasandil teeme ikka nägu, et kõik õpilased on ühesugused.

Võib-olla mõni hea lugeja mõttes vaidleb minuga, et saab küll erisusi teha. See on tõsi. Saab. Individualiseerida ja diferentseerida saab ning seda ka paljud tublid õpetajad teevad. See on väga suur töö, aga see on õpetaja töö. Nii peabki. Abi saavad pakkuda koolis tugispetsialistid, aga siis tekib kohe küsimus, et mis ajal nad seda teevad. Lisatunde õpilasele juurde panna ei saa, sest siis läheb õpilase päev veel pikemaks. Kui see laps tunnist ära võtta, peab ta tunnis tehtava hiljem järgi tegema ja jälle tekib lisatöö. Kui tugispetsialist on temaga koos tunnis, siis ta teeb sama asja, mida teisedki. Mõnel juhul sellest piisab, aga mitte alati. Koolivälise nõustamiskomisjoni otsusega (selleks peab pere paraja kadalipu läbima, mida mõned üldse teha ei taha) võib õpitulemusi vähendada, aineid ära jääta vmt. Seda lubatakse väga pika hambaga. Põhikooli riiklik õppekava on kõigile ühtmoodi täitmiseks. Erisuste kauplemine on vaevaline ja seetõttu jääb tihti hiljaks ning väheseks. Seega selleks, et süsteemi sisse erandid ära mahutada, on ehitatud kõvale üks väga kulukas ja keeruline lisasüsteem, mis süsteemi puudusi tegelikult ei kõrvalda.

Mida ma arvan, et me peaksime (teisiti) tegema:

  1. Juba lasteaiast peale rõhutama, et inimesed on erinevad ja see on normaalne ning tore.
  2. Maast madalast aitama lapsel aru saada, kes ta on, mis talle meeldib/ei meeldi, laskma tal katsetada ja omas tempos ennast ja maailma avastada.
  3. Koolis peab peamine rõhk olema sellel, mida riiklik õppekava nimetab üldpädevusteks: enesemäärtluspädevus, õpipädevus, suhtluspädevus, väärtuspädevus jt selleks, et erinevused on lahedad, iga inimene on väärtuslik ning õpivõimeline. Koolis õpime isenneast ja teisi austama, suhtlema, koostööd tegema ning – mis peamine – õppima!
  4. Muutma õppekava ja õppekorralduse koolis palju paindlikumaks, et lapsed saaksid õppida omas tempos ja mingil määral ka huvide järgi. Loomulikult tuleb omandada baasteadmised, et maailmast aru saada ja oma eluga toime tulla. Pikalt sellest praegu ei kirjuta, sest pakkusin oma mõtted välja juba SIIN.
  5. Klassid tuleb teha väiksemaks, et eripärasid oleks võimalik märgata ja nendele kohast keskkonda pakkuda.
  6. Õpetajate ettevalmistuses ja täiendkoolituses tuleb oluliselt suurendada eripedagoogika osa. Minu kogemus ütleb, et see, mis sobib “erivajadusega” õpilasele, sobib üldjuhul ka teistele.

Kokkuvõtteks. Mina usun, et meil on vaja ehitada selline haridussüsteem, mis eeldab, et õpilased on erinevad, ja loob võimalused igale õpilasele edasi jõudmiseks tema enda võimekuse, huvide, eesmärkide järgi. Usun, et see on võimalik, aga selleks peame uuesti otsast peale hakkama, mitte remontima olemasolevat. Kuna praegune õppekava on rajatud vananenud uskumusele, et enamus õpilasi on ühesugused, siis see ei hakka iga õpilase heaks tööle ka siis, kui seda veidi putitada.

24. apr. 2022

Mis loom on “igale õpilasele individuaalne lähenemine” ja kuidas teda süüakse?

Olen märganud, et väga paljud koolid on võtnud endale ülesandeks igale õpilasele individuaalselt läheneda. See on tore. Samas on mul tunne, et selle sisust saadakse väga-väga erinevalt aru. Teine tunne on see, et vahel õpetajad natuke kardavad seda teemat. Individuaalne lähenemine tundub nii suur ja töömahukas. Minu meelest on aga iga õpilase toetamine õpetaja töö. See ongi õpetaja töö. Ja lisaks – minu arvates ei ole ole see üldse nii hirmus 🙂

Mis on individuaalse lähenemise vastand?

Kujuta ette klassi, mille ees on õpetaja, kes loeb konspektist oma materjali ette, õpilased panevad vihikusse kirja, ja nii igas tunnis 45 minutit jutti. Iga mõne tunni tagant on kontrolltöö, kus õpilased peavad “tekstilähedaselt” vastama (valikvastustega) küsimustele (või talle lihtsalt antakse teema ja ta peab kirjutama nii palju, kui teab) ja tagasi saab ta hinde. Minu kooliteest (sh ülikool) suurem osa oli selline.

See tähendab, et õppetöö sisu on aine ja õpetamine (sisend). Õpitav tuleb õpetajal ette lugeda ja õpilastel pähe õppida ja siis vastata. Kõik õpivad täpselt sama asja ja täpselt sama moodi.

See on lihtne ja efektiivne. Sama konspekt või õpik käibib aastaid. Tundide ette valmistamine ja läbi viimine on lihtne. Klassi või auditooriumisse võib suruda enam-vähem lõputult õppijaid (mis teeb kooli pidamise odavaks!). Hindamine on ka üsna lihtne. Õppetöö tulemuslikkust on lihtne hinnata (hinnete aritmeetiline keskmine) ja edukaid/mitteedukaid õpilasi lihtne eristada. Isegi edukaid/mitteedukaid õpetajaid on lihtne eristada. Erivajadustega õpilased ujuvad või upuvad (saadetakse erikooli).

Aga miks siis individuaalselt läheneda?

Sest see mudel on mõttetu õppimise seisukohalt. Kui tõstame õppetöö keskmesse õpilase ja tema õppimise, siis tuleb meil arvestada sellega, et ülal kirjeldatud mudel on liiga robustne, et toimida päris maailmas. Õpilased on lõputult erinevad (tegelikult õpetajad ka), nende algteadmised, hoiakud, suutlikus ja püüdlused on erinevad. Nad tahavad olla aktiivsed õppimise protsessis, tahavad olla subjektid mitte objektid. Ja see on ka vajalik selleks, et päriselt õppimine toimuks. Kui me soovime, et õpilastele õpitav ka päriselt külge jääks, siis tuleb individuaalselt läheneda.

Mis võib olla individuaalne lähenemine?

Haridussõnastikus on järgmised märksõnad:

Õppe diferentseerimine – õppurite eripära arvestamise vorm, kus koole, klasse, rühmi moodustatakse indiviidide ühesuguste tunnuste alusel.

Õppe individualiseerimine, individualiseerimine – õpetamisel iga õppuri eripära arvestamine.

Isikustatud õpe, personaliseeritud õpe – isiku aktiivne enese eesmärgistatud ja juhitud õpiprotsess, mis järgib tema õpivajadusi, tugineb eelteadmistele, kogemustele ja huvidele.

Nende erinevustest saab veel lähemalt lugeda siit: https://kompass.harno.ee/personaliseeritud-ope/.

Ühesõnaga, individuaalse lähenemise all võib mõista eriklasside või temporühmade moodustamist, erinevate töölehtede andmist kuni täiesti erineva õpiteekonna läbimist. Ilmselt kõik see, mida mõista individuaalse lähenemise all, ei mahu õpetaja tööaja sisse, sest õpilasi on klassis päris mitu. Kirjutan, kuidas me Emilis individualiseerimist mõistame.

Individuaalne lähenemine Emili näitel

  1. Õpetaja töö algab suhte loomisest iga õpilase ja tema perega. Hea suhe on õppimise alus ja kehva kliimaga klassis on õppimine oluliselt takistatud. Hea suhe on eeldus ka kuulamisele ja enda avamisele. See teeb võimalikuks oma õpilaste tundma õppimise, mis on vajalik, et päriselt õppetööd individualiseerida. Hea suhte loomisest loe lähemalt siit.
  2. Järgmine samm ongi õpilase tundma õppimine: mis talle meeldib? mis tuleb tal hästi välja? mille üle on ta uhke? mida on vaja veel harjutada? jne. Selleks saab tutvuda õpilase “paberitega” (nt koolivalmiduskaart, tunnistus vmt) ja loomulikult rääkida õpilase enda ja tema vanematega. Abiks võivad olla erinevad eneseanalüüsivahendid. Õpetaja jälgib iga õpilast nagunii ja teeb ka seal vahel teadvustamata märkamisi õpilaste iseloomu, eelistuste, oskuste jmt kohta. Ja iga uue teemaga alustades õpib õpetaja oma õpilasi “uuesti tundma” just selle teema valguses – mis õpilasi huvitab, mida nad juba oskavad ja mida on vaja veel õppida.
  3. Lisaks õpilase iseloomu tundma õppimisele, on vaja pidevalt jälgida iga õpilase edusamme õpitava materjali osas. Õpetaja jälgib õpilase edasijõudmist igas tunnis (nt tööjuhendist arusaamine, õppematerjali arusaamine, õpitulemuste omandamine jne). Oma olulisematest märkamistest annab õpetaja tagasisidet õpilasele ja lastevanematele. Kui õpilasel tekib tunnis raskusi, kohandab õpetaja oma tegevust, õppekeskkonda ja/või õppematerjali.
  4. Õpetaja hoiab õpilase arengul silma peal ka tundide-üleselt (õppematerjali omandamine ja õpitulemuste saavutamine, õpilase üldisem areng). On oluline kiiresti märgata, kui õppimine on mingis vallas raske või hoopis liiga lihtne. Sellest peab kähku andma tagasisidet ja õppetööd kohandama.
  5. Õpetaja kohandab õppetööd jooksvalt (seda peetakse tihti diferentseerimiseks):
    • lisaselgitused (nt tööjuhised, õppe sisu, keerulisemad kontseptsioonid) või pildimaterjal,
    • õpilaste paigutamine klassis vastavalt sellele, kuidas on õpilasel lihtsam õppida (nt Peetril on lihtsam keskenduda, kui ta ei näe teisi õpilasi),
    • abimaterjalide paigutamine seintele, vihikusse või lauale,
    • abivahendite pakkumine keskendumise või õppimise lihtsustamiseks (nt sirm, helisummutavad kõrvaklapid),
    • lisaülesanded õpilastele, kes vajavad rohkem harjutamist või väljakutseid,
    • teistsugused ülesanded õpilastele, kes vajavad teistsugust õppesisu või harjutamist,
    • teistsugused õppematerjalid õpilastele, kes vajavad õppematerjali teistsugust struktuuri või sisu,
    • õppegruppide või -paaride moodustamine nii, et õpilased saavad üksteist aidata,
    • õppetegevused väiksemas (taseme)grupis,
    • lisaaeg ülesannete sooritamiseks,
    • lisaharjutamist kodus kinnistamiseks,
    • õpilane demonstreerib teadmisi-oskusi teistmoodi (nt kirjutamise asemel vastab suuliselt),
    • lisapaus puhkuseks või rahunemiseks,
    • lisakonsultatsioonitunnid.
  6. Kui õpilane seda vajab, pakuvad tuge ka eripedagoog, sotsiaalpedagoog või teised tugispetsialistid. Vahel vajab õpilane väga väikeses grupis töötamist või eriti spetsiifilist tuge, mida saab pakkuda vastava valdkonna spetsialist.
  7. Lisaks pidevale toele vajab iga õppija sagedast tagasisidet. Ta vajab kinnitust oma edusammudele ja juhiseid, kuidas edaspidi veel paremini tegutseda. Loe hea tagasiside andmisest lähemalt siit.
  8. Väga oluline roll õpilase individuaalsel toetamisel on arenguvestlustel. Emilis on kolm arenguvestlust aastas. See on oluline verstapost, kus vaadata tagasi sellele, kuidas on läinud, ja mõelda, kuidas minna edasi. Lisaks on see tähtis suhete hoidmise seisukohast. Õpilasele ja lastevanematele on oluline kuulda, et nad on märgatud ja aktsepteeritud ning õpetaja saab seal olulist tagasisidet.
  9. Kõige selle taustal käib õpilase õpitee dokumenteerimine. Selleks on eKool või Stuudium, individuaalse jälgimise kaart või muud lahendused, kuid on tähtis, et olulised märkamised saaksid talletatud ning meetmed kirjeldatud. See on oluline tagasiside nii õpilasele, perele kui ka õpetajatele ning alus iga osapoole õppimisele, et kuidas paremini edasi toimetada.

Kuidas nüüd tundub? Kas on ikka sama segane ja suur? Ma loodan, et ei ole.

Ma loodan, et tulevikus saame veel “individuaalsemalt” läheneda. Mulle väga meeldib personaliseeritud õppe mõte, aga see vajab suuri muudatusi õppekorralduses, -materjalides ja -kavas. Viimases on ikka väga palju vaja remonti teha juba niigi (loe lähemalt siit), et ta oleks veel õpilasesõbralikum ja lubaks veel rohkem individualiseerimist. Õpilased (ja õpetajad) on lõputult erinevad ja ühe puuga kõiki lüüa ei saa. See lihtsalt ei ole mõnus ega tõhus. Ja seepärast ma olengi veendunud, et iga hea õpetaja läheneb oma õpilastele individuaalselt. See ei ole kauge tuleviku muusika, vaid meie imeliste õpetajate igapäevane hool.

Loe lisaks:

20. nov. 2021

Hea kool IGALE lapsele

Ma mõtlesin seekord võtta kirjutada kaasavast haridusest ja erivajadustega õpilastest. See on huvitav teema, sest on väga kiiresti arenemas. See, kuidas me sellest teemast räägime, muutub kiiresti ning meie arusaam sellest, kuidas selles vallas tegutsema peaks, on veel üsna hägune. Pakun oma mõtteid ja isegi ühe idee teemas edasi minekuks.

Mulle meeldib, et arutame ka selle üle, mis sõnades me räägime. Ammu enam ei räägita hälvikutest (see termin oli lausa õigusaktides!) ja isegi selle üle, kas me saame rääkida erilisematest õpilastest, arutatakse elavalt (vaata näiteks seda head artiklit). Mul on tunne, et termin “HEV-õpilased” on keskkonna tingimuste poolt loodud, mitte ei iseloomusta neid õpilasi endid. Kui klassis on 24 õpilast, siis enamik neist on õpetaja töö seisukohast üsna sarnased (huvid, kasv, arengutase, akadeemilised ja füüsilised võimed, suutlikus ennast juhtida, enesekontroll jne). Need on siis “tavalised” õpilased, kes on üsna õpetaja enda moodi ja kellega on “lihtne” toime tulla. Neist üle jäävad “teistsugused” õpilased, kes ei suuda õppida samamoodi kui ülejäänud klass ja seetõttu ei ole nad õpetajale eriti mugavad. Õpetaja peab nende edasi aitamiseks tegema midagi lisaks ja/või teistmoodi. Ühesõnaga, nad on probleem. Siis on hea panna neile üks silt (“HEV-õpilane” on praegu käibiv) ja teha ühte või mitut järgnevast (läbisegi ja ei ole lõplik nimekiri):

  1. Kurta kolleegidele, et küll on temaga raske.
  2. Kurta vanematele, et temaga on raske.
  3. Otsida koolist lisa-inimest, kes temaga töötaks (abiõpetaja, tugispetsialist, õpiabiõpetaja, raamatukoguhoidja jne).
  4. Saata ta koolivälise nõustamiskomisjoni juurde, kes annavad soovitusi ja kui “hästi” läheb, siis lisaraha temaga toimetamiseks.
  5. Märkida ta Eesti hariduse infosüsteemis (EHIS) HEV-õpilaseks.
  6. Saata ta teise kooli (huuh, saime lahti!).

Mida need tegevused muudavad PAREMAKS lapse jaoks? Ja kas nad üldse midagi muudavad õpetaja jaoks? See silt ei anna õpilasele midagi. See on bürokraatide leiutis, mis juhib raha liigutamist. Selle sildi saavad teatud erinevustega õpilased (pilt all), aga sugugi mitte kõik, kes vajavad teistsugust keskkonda või tuge.

Kõik lapsed on erinevad. Päriselt. See ei ole klišee või sõnakõlks, vaid kõik õpilased ongi erinevad. Neil on erinevad eelteadmised, oskused, huvid, hoiakud, harjumused, välimus, sotsiaal-emotsionaalsed oskused, suutlikkus enda käitumist juhtida, füüsilised võimed ja omadused, elu- ja hariduskogemus, iseloomuomadused ja emakeel või kodused keeled. Enamik ühevanuseid lapsi on suhteliselt sarnased ja seetõttu on tekkinud tava ühevanused lapsed koos õppima panna. Nii on mugavam ja majanduslikult mõistlikum. See ei tähenda ilmtingimata, et see on lastele hea. Näiteks minu laste koolis ja klassides käib väga erinevaid lapsi kõikide ülal nimetatud karakteristikute järgi ning mul on selle üle väga hea meel, sest nii õpivad minu lapsed kogu seda variatiivsust normaalseks pidama, mida ta ongi. Ja kui enamik paistab ka üsna ühesugune punt olevat, siis tegelikult nad seda ei ole. Õpetajad on harjunud (või leppinud) väga erinevate tasemetega klassis (ja neid skaalasid on lõputult).

Praegu on haridusmaailmas üsna kitsas arusaamine erinevustest. Näiteks EHISes on võimalik õpilasele märkida sellised erivajadused:

Kuvatõmmis Eesti hariduse infosüsteemi õppurite registri Erivajadused ja tugiteenused lehelt

Füüsilised eripärad? Sotsiaal-emotsionaalsed eripärad? Isegi lahter “Muu” juba aitaks. Minu jaoks peegeldab see kitsast arusaamist sellest, mida kool teeb (õpetab tavalisi “akadeemilisi” teadmisi-oskusi ning “õigesti” käitumine on kuskil mujal juba selgeks saadud). Reaalsus on aga see, et õpilased, kelle keha on teistsugune või kelle tundeelu on kujunenud keeruliseks, vajavad ka lisatuge.

Mul on tunne, et me vaatame lapsi kui haridussüsteemi objekte, produkte, kus on olulised ainult teatud kõrvalekalded (neist sõltuvad lisategevused ja -rahastus) ja mis ei ole peamiste eesmärkide (iga õpilane omandab riikliku õppekava selle täies ilus) saavutamise seisukohast tundunud oluline, jääb kõrvale. Reaalsus on aga see, et mis toimub lapse tundeelus mõjutab väga otseselt hakkamasaamist õppimise ja klassis suhtlemisega. Sama lugu on ka teiste ülal nimetatud omadustega. Võib-olla tuleb see ka sellest, mis omadusi me oskame hinnata või mõõta. Kuna tavaliselt lahendatakse probleeme lisarahaga, siis on vaja ka probleeme mõõta. Probleemi, mida ei me ei oska mõõta, pole olemas.

Jõudsime õppekavani. Kas teadsid, et seadusandja on ette näinud, et iga õpilane peab omandama riikliku õppekava KÕIK õpitulemused ja nad on seal kirjeldatud tasemele “Hea”? Kes on kunagi päris lastega kokku puutunud (ja/või õppekava lugenud), on ilmselt taibanud, et kõiki õpetulemusi ei omanda keegi. Süsteemi on praegu üles ehitatud nii, et seda taset, mida õpilane saavutab, peegeldab 5-palline hindeskaala (soovitan lugeda selle kohta väga huvitavat artiklit siin). Häda selle juures on see, et hinde “sees” on teadmised, oskused, hoiakud, suhe õpetajaga, suutlikkus ennast juhtida, koolimeeldivus ja veel väga palju asjaolusid, mida riiklik õppekava või kooli hindamisjuhend ei kirjelda. Rääkimata sellest, et latt on kõigile ühesugune sõltumata kõikidest nendest erinevustest, mis õpilaste vahel on, mida kirjeldasin ülal. See vajadus tuleb ilmselt kirest väljastpoolt hinnata, kuidas õppimine läinud on. On ju lihtne ja selge, kui laps sai matemaatikas “kolme”, on neljaviieline või sai riigieksamil 62 punkti? Õpetajahariduse ja -kogemusega inimesed mõistavad, et nende numbrite taga on terve kosmos, aga vastavaid teadmisi mitte omavate inimeste jaoks on see süsteem piisavalt informatiivne. Kas need numbrid annavad lapse jaoks edasiviivat infot?

Pildi allikas: https://www.quora.com/What-did-Albert-Einstein-mean-when-he-said-Everybody-is-a-genius-But-if-you-judge-a-fish-by-its-ability-to-climb-a-tree-it-will-live-its-whole-life-believing-that-it-is-stupid

Ma kirjeldasin seda olukorda selles postituses ka. Seame lati kõigile ühele kõrgusele ja hindame kõiki ühe lati järgi. (Tean, et on olemas ka lihtsustatud, toimetuleku ja hooldusõppe õppekava ning võimalus teha mööndusi ka riiklikus õppekavas, aga need on erandid, mille taotlemiseks on vaja vaeva näha.) Ühte ühesugust haridusstandardit (riiklikku õppekava) on keeruline luua nii, et see sobib kõigile lastele, sest inimesed ei ole eriti standardsed. Seetõttu on kujunenud süsteem, kus on mitu õppekava ja on võimalik taotleda õppekava täitmisel erandeid. Kas mitte ei oleks lihtsam, kui oleks üks paindlik õppekava?

Minu ettepanek:

  • kirjeldame riiklikus õppekavas erinevad tasemed erinevates üldpädevustes ja ainevaldkondades;
  • iga õpilane omandab need erinevas tempos ja erineva lõpptulemusega (näiteks Mari lõpetab põhikooli nii, et matemaatikas on tase A7 ja eesti keeles U2 jne umbes nii, nagu võõrkeeltes omistatakse oskustasemeid);
  • ei ole hindeid, vaid on tasemekirjeldused;
  • gümnaasiumisse või ülikooli saab ka sisse nii, et teatud erialadel on teatud eelduslikud tasemed;
  • kui soovite, võib taseme kinnitamiseks ju riiklikke eksameid ka teha;
  • koolis ei ole õpilased klassides mitte vanuse, vaid üldpädevuse/ainevaldkonna taseme järgi ja nii võivad võimekamad õppijad olla koos endast vanemate õpilastega; erinevates pädevustes/ainetes võivad õppegrupid olla erinevad ja nende vahel saab lihtsasti liikuda;
  • kui õpilasele see aine sobib ja ta pingutab, liigub kiiremini edasi;
  • kui see teda ei huvita või see on tema jaoks raske (see on okei!), siis liigub aeglasemalt;
  • võib kirjeldada ka baastaseme, millega tuleb põhikool või gümnaasium kindlasti lõpetada; näiteks põhikoolil on nominaalaeg ja selle aja jooksul võivad õppijad jõuda erinevate tasemeteni, aga kindlasti peab kõigil olema X tase, et põhikooli lõputunnistus kätte saada;
  • lapsevanemal ja õpilasel endal on hea ülevaade enda arengust – mida kõrgem tase, seda parem;
  • kuna koolide võrdlemine ja neist edetabelite tegemine on popp, siis ka see on endiselt võimalik – võrdleme, mis tasemelt õpilane alustas ja kuhu jõudis, paneme terve kooli andmed kokku ja ongi täitsa viisakas edetabel olemas (ma edetabelitesse väga ei usu, aga oma kooli kohta tahaksin neid andmeid küll näha ja usun, et ka lastevanemad tunneksid selle vastu huvi);
  • tunnen hästi ainult põhikooli riiklikku õppekava, aga äkki võimaldaks selline süsteem liita üheks tervikuks kõik käibivad õppekavad (koolieelse lasteasutuse, põhikooli, gümnaasiumi, hooldusõppe, toimetuleku ja lihtsustatud õppekava) ja nii muutuks lihtsamaks ühelt õppekavalt teisele üleminek; näiteks lasteaiast kooli minnes saab uus õpetaja kohe tasemekirjeldusena ülevaate, mida laps juba teab ja oskab ning kus vajab lisatuge – saaks palju kiiremini vajalikku tuge pakkuda.

Nii kaob ära paine, mida põhjustab kõigile ühesuguse lati seadmine. Pääseme paljudest siltidest ja kurtmisest, millega pole midagi peale hakata. Kusjuures see on üsna hästi arusaadav süsteem ka võhikule. Mida kõrgem tase, seda parem (tulemus). Mida suurem vahe alg- ja lõpptaseme vahel, seda parem (protsess). Kindlasti vajaks selline süsteem head õpihaldusüsteemi, aga see ei ole üldse kosmiliselt keeruline.

(Eraldi teema on siin, mis on need üldpädevused, ainevaldkonnad või ained, mis moodustavad mingi terviku, mille tasemeid kirjeldatakse. Praegu on koolides ained, mida hinnatakse. Kas keegi veel mäletab, kust ja kuidas on just sellised ained tekkinud? Kas need kirjeldavad inimest terviklikult? Kui ei, mida nad siis õigupoolest kirjeldavad? On tekkinud palju erinevaid komplekte 21. sajandi oskustest ja neid ühendab see, et “klassikalised õppeained” või baasoskused moodustavad neist üsna väikese osa. Siin on ülevaade.)

Mul on tunne, et praegust haridusmaastiku juhib traditsioon, raha ja efektiivsus. Ma saan sellest aru – need on olulised asjad. Ma tahan jõuda sinna, kus keskne on IGA lapse rahulolu ja edasijõudmine. Kusjuures ma arvan, et täiesti teistsuguse süsteemi ülesehitamine ei tähenda ilmtingimata suuremat rahakulu (alguses küll, aga pikemas perspektiivis vast mitte) ja võib tuua suurema “tulu” rahulolevamate täiskasvanute näol nüüd ja tulevikus. Teiseks on mul tunne, et praegune kool on ehitatud eeldusega, et kõik (või pea kõik) lapsed on ühesugused. See ei vasta tõele. Ehitame üles uue koolisüsteemi eelduse ja ootusega, et kõik lapsed on erinevad, ja saame keskkonna, kus on rohkem eduelamust, rahulolu ja toetust.

Lapsed on erinevad. Tähistame seda! Armastame iga last sellisena, nagu ta on. Aitame teda valdkondades, mis vajavad lisa tähelepanu, et ta iseendaks olemisega rahul oleks ning kaaslastega koos olemisega hakkama saaks. Ehitame haridussüsteemi üles nii, et kõik erinevused on toredad ja igaüks saab edasi minna omas tempos. Ehitame haridussüsteemi üles õpilase- mitte õppekava- või rahakeskselt.