mariakurisoo

Minu eelmistes kirjatükkides olen ka võtnud üht-teist arvata praegusest põhikooli riiklikust õppekavast. Seekord kirjutan sellest pikemalt ja põhjalikumalt. Ma ei ole õppekava spetsialist, aga õppimisest ja õpetamisest arvan end teadvat küll üht-teist. Nii et vaatangi õppekava pigem praktiku ja õpilase vaatekinklist.

Miks on olemas riiklik õppekava?

Ma olen sellest aru saanud nii, et õppekava sõnastamise eesmärk on kokku leppida, mille vastu õpilaste teadmisi ja oskusi ning edenemist mõõdetakse. Ehk siis vabariigi valitsus, kes õppekava kehtestas, on võtnud vastutuse tagada, et iga laps saab väga hea hariduse ja kokku leppinud, kuidas see välja näeb. Seatud eesmärgi saavutatust kontrollib ta läbi eksamite 9. ja 12. klassi lõpus.

Õppekavas endas ei ole seda sõnaselgelt kirjas, aga kui ministeeriumi ametnikud ütlevad, et seal on kirjeldatud tase “Hea” ja KÕIK õpilased peavad omandama KÕIK õpitulemused.

Mina teen sellest sellise üldistuse, et meie haridus vastab õppekava ootustele siis, kui KÕIK õpilased saavad 9. ja 12. klassi lõpus hinded “Hea” või “Väga hea” ja siis on kool tõepoolest täitnud oma ülesande. Me teame, et tegelikult see ei ole nii, st kõik õpilased ei ole nelja-viielised.

Miks õppekava ei realiseeru?

Esimese asjana vastaksid ilmselt kõik õpetajad selle peale, et õppekava on ülekoormatud, st seal on liiga palju “asju” (õpitulemusi). Põhikooli riiklikus õppekavas on 1497 õpitulemust, 166 iga õppeaasta kohta. See tähendab,, et umbes üks õpitulemus tuleks omandada ühes koolipäevas. Tundub, et ei olegi nii jube palju. Siin on mitu ala-küsimust.

• Mida tähendab, et õpitulemus on omandatud? Kui ma oskan tunnikontrollis selgitada, kes oli Ramses II, kas siis on omandatud? Aga kui see kuu aja pärast meelest läinud? Kallis lugeja, kas Sa tead, kes oli Ramses II? Ei tea? Jäi siis omandatama? Või oled selle unustanud? Unustamine on loomulik protsess ja kõik, mis osutub edaspidi mitte vajalikuks, unustataksegi. Suure osa koolis õpitutust me unustame. Kas unustamine tähendab, et ma ei ole ikkagi seda omandanud? Näiteks korrutustabelit me ilmselt ära ei unusta. Võib öelda, et see on tõesti omandatud. Aga suure osa ajaloos õpitud kuningatest ja lahingutest unustame ära. 3. klassi matemaatika omandasin, aga 6. klassi ajaloo unustasin ära. Kas siis 6. klassi ajalugu on omandamata?
• Õpitulemused on väga erinevad. Näiteks eesti keele 1. kooliastme (1.-3. klass) üks õpitulemus on: “esitab peast luuletuse või lühiteksti”. See on üsna lihtsasti omandatav ja hinnatav, st ära tehtav. Samas kooliastmes loodusõpetuses on selline õpitulemus: “märkab looduse ilu ja erilisust ning väärtustab oma kodukoha elurikkust ja maastikulist mitmekesisust”. See enam ei ole nii lihtsasti ära õpitav. Nii et kui ülal kirjutasin, et omandama peaks ühe õpitulemuse koolipäevas, siis see võib tähendada väga erinevaid asju.
• Mõne õpitulemuse puhul on üsna raske aru saada, mis siin siis ikkagi tegema peab. Näiteks 1. koolastme inimeseõpetuses on õpitulemus “eristab, mis on aja kulg ja seis”. Või 6. klassi lõpus “kirjeldab erinevate vetikate levikut Läänemeres”. Kas liigikaupa või kuidas? Ja ma üldse ei hakkagi arutlema nende õpitulemuste teemal, kus verbi koha peal on sõna “väärtustab” või “mõistab” (näiteks 2. kooliastme inimeseõpetuses “väärtustab positiivset mõtlemist” või 3. kooliastme inimeseõpetuses “mõistab, et toimetulek iseenda ja oma eluga tagab õnne ning rahulolu”). Sõnaga “väärtustab” algab põhikooli riiklikus õppekavas 35 õpitulemust ja sõnaga “mõistab” 50. On ka õpitulemusi, mis algavad sõnadega “On omandanud”, “on tutvunud” või “saab aru”. Üheksa õpitulemust algab sõnaga “suhtub” (näiteks “suhtub mõistvalt inimeste pärilikku ja mittepärilikku mitmekesisusse”). 130 õpitulemust algab sõnaga “teab” ja 46 sõnaga “tunneb”. Need õpitulemused kõik on olulised ja ma saan aru, miks nad on õppekavas. Häda on selles, et nende sõnastus on hägune ja sealt ei selgu, mida siis ikkagi õpilane tegema peaks, et talle võiks panna hindeks “Hea”. Lohutuseks lisan, et koolil või õpetajal on lubatud õpitulemusi ümber sõnastada.
• Erinevate ainete ainekavad on väga erineva mahuga. Näiteks loodus- ja inimeseõpetuses on mõlemas 180 õpitulemust, B-võõrkeeles on 16. Kui vaadata ka seda, kui palju on nädalatunde ainetes ette nähtud (siia hulka ei ole arvatud 8 lisatundi, mida saab kool ise määrata), siis kõige ülekoormatumad ainekavad on inimeseõpetus ja ühiskonnaõpetus. Näiteks 3. kooliastmes (7. klassis tavaliselt) tuleb igas inimeseõpetuse tunnis omandada pea üks õpitulemus. Ei tundu palju, aga tegelikult tähendab see seda, et iga õpitulemuse jaoks on üks tund ja selle juurde tagasi tulla ei ole aega.

Teine väljakutse on hindamine. Tavaliselt hinnatakse teemade ja ainete kaupa ning hindeid võivad mõjutada hoopis teised asjad (kirjutasin sellest siin). Millegi pärast on nii, et 1. klassis saavad üldiselt kõik õpilased “viisi” ja edaspidi hakkab tunnistusele tekkima üha rohkem teistsuguseid, st madalamaid hindeid. Ma arvan, et see on seotud erinevate ainete ainekavade struktuuriga.

Riikliku õppekava ainekavad on erinevalt üles ehitatud ja olen neile ise pannud hellitusnimed “spiraal”, “trepp” ja “saared”. Eks iga mudel on lihtsustus ja tegelikult vale, aga loodetavasti ikkagi abiks, et mõista, mille poolest erinevad ained üksteisest erinevad.

Tüüp 1: „spiraal“, nt eesti keel, võõrkeeled, kus uued teemad täiendavad ja kordavad eelmisi

	1. klass	2. klass	3. klass
Osaoskus või teema 1	Lihtsam	Keerulisem	Veel keerulisem
Osaoskus või teema 2	Keerulisem	Veel keerulisem	Kordamine
Osaoskus või teema 3	Lihtsam	Kordamine	Kordamine
Osaoskus või teema 4	Kordamine	Keerulisem	Veel keerulisem

Sellised ainekavad keskenduvad tavaliselt pigem oskustele ja on üsna lihtsalt hinnatavad. Kui õpilane ühes klassis teemat selgeks ei saa, korratakse see järgmises klassis üle, kuigi materjali tuleb juurde. On oht, et lünk võib kasvada, aga lünka on ka lihtsam likvideerida. Ainete maht on väiksem kui “jutustavates” ainetes, et jõuaks oskusi kinnistada.

Tüüp 2: „trepp“, kus uued teemad toetuvad eelnevale, nt matemaatika

	1. klass	2. klass	3. klass
Osaoskus või teema 1	Uus teema
Osaoskus või teema 2		Uus keerulisem teema
Osaoskus või teema 3			Uus veel keerulisem teema
Osaoskus või teema 4			Uus veel keerulisem teema

Kuigi matemaatika keskendub pigem oskustele, on õpitulemustes sõnastatud ka teadmisi. Oskust on üsna lihtne hinnata. Uued õpitulemused toetuvad üldjuhul varem õpitule ja kui õpilasel on kuskil lünk, siis see käriseb järjest suuremaks.

Tüüp 3: „saared“, kus iga teema on uus, sisuliselt ei toetu eelnevale, nt bioloogia, ajalugu jt “jutustavad” ained

	1. klass	2. klass	3. klass
Osaoskus või teema 1	Uus teema
Osaoskus või teema 2		Uus teema
Osaoskus või teema 3		Uus teema
Osaoskus või teema 4			Uus teema

Jutustavates ainetes on väga palju teemasid, mis enamjaolt eelnevale ei toetu. Kui teema A ei ole selge, võib teema B ikka korralikult selgeks õppida. Hinnata on vahel keeruline (“väärtustab”) ja kunstlikult on püütud vältida sõna “teab” asendades see sõnadega “kirjeldab”, “selgitab”, “iseloomustab”, “analüüsib” jne. Nende ainete probleem on väga suur maht ja õpetaja peab hoidma suurt tempot, et kõik “läbi võtta”. Samas, kui õpilasel on kuskil lünk, siis sellest ei juhtu üldjuhul midagi (nt õpin Põhjasõja selgeks, kuigi Liivi sõja käsitlemisel ajal puudusin). Selle mahu juures ei õpi õpilane nende teemade raames materjali päriselt analüüsima, vaid ta õpib teksti endale pähe.

Ühesõnaga, ma arvan, et hinded lähevad ajapikku ühe “kirjumaks”, sest õpilastel tekib lünki, millest nad enam jagu ei saa. Samas on õppekava ette näinud ainult ühe raja ja ühe tempo. Kui jäid maha, jama lugu.

Kolmandaks on ainekavades väga palju asju ja on väga palju asju, mida seal ei ole. Keegi kunagi on otsustanud, et meil on sellised õppeained nagu eesti keel, matemaatika, bioloogia, tehnoloogiaõpetus jne. Oleme sellega harjunud ja see tundub loomulik. Tegelikult see ei pea ju nii olema. Õppekava lubab ka moodustada oma aineid (aga KÕIK riikliku õppekava õpitulemused peavad seal sees olema ja KÕIK tuleb omandada!). See on väga tore, aga kuna toetavat õppematerjali ei ole, siis seda ei kiputa väga tegema. See muuda ka seda häda, et ainekavad on üle koormatud ja nad on seda edasi ka siis, kui õpitulemused kuidagi ümber komplekteerid. Kusjuures, tegelikult on õppekava üldosas sätestatud kooliastme pädevused ja üldpädevused olulisemad, aga kuna neid ei ole ainekavades (mõnes on, aga üldiselt kaovad ainesisu vahele ära) ja neid ei hinnata eksamitega, siis nad jäävad ikka tavaliste ainete varju. Räägime palju 21. sajandi oskustest (neid on palju erinevaid komplekte), aga riiklikus õppekavas on nad parimal juhul peidus teiste asjade taga. Üldpädevuste osas on meil tagasisidet vähe, kuivõrd õppekava realiseerub. Eksamil hinnatav on väga väike osa riikliku õppekava sisust.

Nii et vastuseks küsimusele, miks õppekava ei realiseeru (IGA õpilane ei omanda IGA õpitulemust hindele “hea”), vastan nii

1. et õppekava on liiga suur, et olla jõukohane igaühele,
2. sõnastatud on üks rada ja üks tempo, mis ei sobi igaühele,
3. hindamine sisaldab vahel ka muud, kui õpitulemused (nt suhe õpetajaga), nii et ta ei peegelda tegelikkust,
4. õpetaja tegeleb tunnis veel paljude muude asjadega (nt suhte loomine, üldpädevuste arendamine) ja ei suuda õppekava kogu mahtu iga õpilaseni viia (mõni vajab rohkem kordamist või testsugust õppemetoodikat, aga seda ei jõua teha).

Samas olen veendunud, et riiklik õppekava on väga vajalik dokument. Ma arvan, et ta võiks olla lihtsalt teistsuguste struktuuriga (ja võib-olla sisuga ka!).

Minu ettepanek:

• kirjeldame riiklikus õppekavas erinevad tasemed erinevates üldpädevustes ja ainevaldkondades;
• iga õpilane omandab need erinevas tempos ja erineva lõpptulemusega (näiteks Mari lõpetab põhikooli nii, et matemaatikas on tase A7 ja eesti keeles U2 jne umbes nii, nagu võõrkeeltes omistatakse oskustasemeid);
• ei ole hindeid, vaid on tasemekirjeldused;
• gümnaasiumisse või ülikooli saab ka sisse nii, et teatud erialadel on teatud eelduslikud tasemed;
• kui soovite, võib taseme kinnitamiseks ju riiklikke eksameid ka teha;
• koolis ei ole õpilased klassides mitte vanuse, vaid üldpädevuse/ainevaldkonna taseme järgi ja nii võivad võimekamad õppijad olla koos endast vanemate õpilastega; erinevates pädevustes/ainetes võivad õppegrupid olla erinevad ja nende vahel saab lihtsasti liikuda (aususe mõttes lisan, et selle miinus oleks see, et õpetajate ja õpilaste vahelised suhted jäävad pinnapealsemaks);
• kui õpilasele see aine sobib ja ta pingutab, liigub kiiremini edasi;
• kui see teda ei huvita või see on tema jaoks raske (see on okei!), siis liigub aeglasemalt;
• võib kirjeldada ka baastaseme, millega tuleb põhikool või gümnaasium kindlasti lõpetada; näiteks põhikoolil on nominaalaeg ja selle aja jooksul võivad õppijad jõuda erinevate tasemeteni, aga kindlasti peab kõigil olema X tase, et põhikooli lõputunnistus kätte saada;
• lapsevanemal ja õpilasel endal on hea ülevaade enda arengust – mida kõrgem tase, seda parem;
• kuna koolide võrdlemine ja neist edetabelite tegemine on popp, siis ka see on endiselt võimalik – võrdleme, mis tasemelt õpilane alustas ja kuhu jõudis, paneme terve kooli andmed kokku ja ongi täitsa viisakas edetabel olemas (ma edetabelitesse väga ei usu, aga oma kooli kohta tahaksin neid andmeid küll näha ja usun, et ka lastevanemad tunneksid selle vastu huvi);
• tunnen hästi ainult põhikooli riiklikku õppekava, aga äkki võimaldaks selline süsteem liita üheks tervikuks kõik käibivad õppekavad (koolieelse lasteasutuse, põhikooli, gümnaasiumi, hooldusõppe, toimetuleku ja lihtsustatud õppekava) ja nii muutuks lihtsamaks ühelt õppekavalt teisele üleminek; näiteks lasteaiast kooli minnes saab uus õpetaja kohe tasemekirjeldusena ülevaate, mida laps juba teab ja oskab ning kus vajab lisatuge – saaks palju kiiremini vajalikku tuge pakkuda.

Niimoodi saame teha õppekava palju paindlikumaks. Kusjuures, ainefanaatikud saavad rõõmustada selle üle, et õppekavast ei kao midagi ära – ainet ei kärbita. Õpilane, keda Sinu aine väga huvitab, saabki selles palju rohkem kümmelda. Saame pakkuda personaliseeritud õpet ja individuaalseid õpiradu, mida toetab ka uus haridusstrateegia. Ma arvan, et paindlikuma õppekavaga oleks rahul nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad. Kool oleks huvitavam ja rõõmsam koht igaühele.

Posted on 23. jaan. 2022 at 12:26 in Õppekava   |  RSS feed |   Vasta   |   Trackback URL