Archive for jaanuar 29th, 2022

29. jaan. 2022

Milleks näha vaeva ja teha koostööd?

Kirjutan täna koostööst õpetajate vahel. Kuidagi on kujunenud nii, et õpetajad kipuvad olema pigem üksikud hundid ja koostöö on asi, mille nimel tuleb eraldi vaeva näha. Uurin, miks see nii on, miks võiks see teisiti olla ja kuidas seda teha.

Miks on õpetamine kujunenud individuaalalaks?

Tundub, et juba pikka aega on õpetajat nähtud kui aine õpetajat ja tunni andjat. Ülikoolides valmistati ette ainetundjaid-fanaatikuid spetsiifilistes ainevaldkondades ja õpetajatele maksti tasu selle järgi, kui palju ainetunde ta nädalas andis. Mäletan veel aega, kui olid atesteerimised ja kõrgemad “pagunid” sai see õpetaja, kes rohkem õppematerjale tootis ja paljudele võistlustele õpilasi saatis. Mõnes koolis valitakse parimad õpetajad. Nii tekib konkurents. Ja konkurents on koostöö surm.

Ma ei tea, millest sellised arengud on alguse saanud. Võib-olla tundub kõrgem spetsialiseerumine efektiivsem ja konkurents edasiviiv. Mõnel erialal see ilmselt nii ongi.

Kui õpetame ainet selleks, et ühel ilusal päeval eksamid ära teha, siis tuleb tõesti otsida võimalusi, kuidas seda teha tõhusamalt. Siis saab panna klassiruumi hästi palju õpilasi, lugeda neile sama loengut ja kontrolltöös küsida samu asju. Tulemused jagunevad nagu tavaliselt nii, et mõnel läheb halvasti, mõnel läheb väga hästi ja enamusel keskpäraselt. Väga efektiivne. Maailm on muutunud ja enam eksamiteks õppimine ei tööta.

Miks see enam ei sobi?

21. sajandi koolis on jõutud arusaamisele, et me ei õpeta ainet, vaid õpilasi. Õpilased on aga lõputult erinevaid ja one-sife-fits-all-lähenemine ei tööta tegelikult, sest osa õpilasi kukub reelt maha (kirjutasin sellest pikemalt siin). Meil on vaja õpetajaid, kes on orienteeritud õpilaste õpetamisele ja on õppimisfanaatikud. Õpetamine on lõputu otsimine ja katsetamine ning keegi ei hakka seda kunagi täielikult oskama, sest õpilased ning nende väljakutsed vahetuvad. Oma kogemusest õppimine vajab kvaliteetset refleksiooni ja kolleegi tuge.

Koolitäie õpilaste õpetamine on meeskonnatöö, kus on vaja erinevaid spetsialiste. On lapsevanemad, kes on oma laste spetsialistid. Ja on õpetajad, kes on õpetamise spetsialistid. Siis on veel eriolukordade spetsialistid nagu psühholoog, logopeed, sotsiaalpedagoog, eripedagoog ja vahel ka füsioterapeut. Ja natuke on vaja ka kõige selle korraldamise spetsialiste ehk juhte. Kõigi nende oskusi ja teadmisi on vaja, sest me oleme juba väga tublid õpilaste erinevuste märkamises. Nüüd on vaja teha järgmine samm ja õppetöö kohandada vastavalt nendele erinevustele. Kuna aga õpilaste erinevused ei jookse ühel skaalal, siis on vaja paljude erinevate kompetentsidega inimeste koostööd, et iga nupsikut talle sobival määral ja viisil toetada.

Miks on koos parem?

Kui ühe grupi, klassi, lennu, kooliastme või kooli õpetajad töötavad koos, siis:

  • tunneb iga õpetaja sügavamat kuuluvustunnet, mis on väga oluline osa motivatsioonist (loe lähemalt isemääramisteooriast) – seega tuleb iga päev õpetaja rõõmsamalt kooli;
  • saab koos tegeleda kooli arendamisega nii, et see on igale koolipere liikmele tähenduslik, sest töötatakse ühiste ja ühiselt sõnastatud eesmärkide nimel ning õpetaja saab kujundada seda, kuhu suunas kool edasi läheb (jälle oluline osa motivatsioonist);
  • märgatakse ja tunnustatakse üksteise edusamme ning saavutusi, mis teeb koolitöö veel rõõmsamaks ja tähenduslikumaks (õige – see tõstab motti!);
  • lepitakse kokku ühised reeglid ja käitumistavad, mis teeb nendes orienteerumise õpilastele lihtsamaks ja õpetajatel kulub vähem närve;
  • hoitakse kokku aega, mis kulub tundude ettevalmistamisele (nt üks õpetaja valmistab ette 1. klasside eesti keele tunnid ja teine matemaatika kontrolltöö ning neid materjale ristkasutatakse);
  • tekib võimalus erinevaid õppeaineid lõimida ja seeläbi hoitakse kokku õppetunni aega ning õpilastel kujuneb seostatum arusaam maailmast meie ümber (õpilasel kujunevad sügavamad teadmised, mida on lihtsam üle kanda ning meenutada);
  • saab õppimist lihtsamini diferentseerida:
    • näiteks valmistab üks matemaatikaõpetaja ette sama teema lihtsamad ja teine keerulisemad ülesandeid ja neid ristkasutatakse,
    • näiteks toimuvad ühe lennu klasside inglise keele tunnid samal ajal ja õpilased jaotatakse gruppidesse keeletaseme järgi (tasemegrupid soovitan teha ajutised ja väga mobiilsed!);
  • uuritakse muresid koos, st kasutatakse erinevate inimeste erinevaid kompetentse ja leitakse probleemidele rohkem võimalikke lahendusi (jagatud mure on pool muret);
  • tekib lisavõimalus üksteiselt õppida ning oma pädevust veelgi rikastada;
  • üks teeb kohvi ja teine toob kommi.

See nimekiri pole kindlasti ammendav. Mida oled Sina koostöös kolleegidega teinud?

Kuidas seda teha?

Et teha koostööd, tuleb olla koos. Tundub loogiline, eks? See aga tähendab, et ma ei saa samal ajal teha teisi asju. Siis tekib tunne, et koostöö tegemine võtab palju aega. Kui Sul on selline mõte juba tekkinud, siis loe nimekirja ülal ja mõtle, et kui Sa võtaksid aega, et koostööd teha, siis mille saad selle võrra kiiremini tehtud.

Kui oled valmis võtma aega, et kolleegidega koostööd teha, tuleb leida teine kolleeg, kes selleks valmis on. Võib-olla on tedagi vaja selleks veenda (vaata jälle nimekirja ülal). Siin võib uurida, mis on tema mured ja kas leiate koos probleemi, mida on just koostöös lihtsam lahendada. Kindlasti leiate.

Järgmine oluline samm on kokku leppida eesmärk, mille jaoks kokku tulete. Mis tahate ära teha ja mis ajaks? Seadke endale kindel ajapiir, muidu jääte jutustama teistel teemadel. Koos on ju lõbusam 😉

Aeg + kolleeg(id) + eesmärk = mõnusa koostöö algus

Mida rohkem õpetajaid on kambas, seda suuremaid eesmärke saab seada, aga seda keerulisemaks läheb logistika. Raskem on leida ühist aega ja teha nii, et kõik asjaosalised on kohal. Siin on vaja nende korraldamise spetsialistide ehk juhtide abi. Mõistlik on planeerida juba nädalaplaanis ja tunniplaanis aeg koostööks. Ja kui on keegi, kes ei saa kohal olla (mõnel õpetajal on tunnid ainult teatud nädalapäevadel), siis leppida kokku, kuidas ta saab ikka infoväljas olla (nt tal on kaasteeline, kes talle eraldi kokkuvõtte teeb, või koosolekuid protokollitakse või üle nädala on koosolek teisel ajal vmt). Lisaks algus- ja lõpukellajale on mõistlik kokku leppida ka koosoleku üldine struktuur: mida arutatakse ja kui pikalt. Võib-olla on vaja seada sisse ka kindlad rollid (juht ja protokollija) ja leppida kokku, kus hoitakse ühiseid materjale. Ühesõnaga, alustamisele kulub aega ja närve, aga see tasub end ära.

Kokkuvõttes, on vaja koostöö alustamiseks kaht asja: eesmärki ja aega. Kui eesmärk on oluline, siis see aeg ka võetakse.

29. jaan. 2022

Õpilaste käitumine on võimatu!

Kui ma 2007. aasta sügisel Lasnamäe üldgümnaasiumis õpetajana alustasin, siis oli minu tunniplaanis ka ajaloo tunnid 7.c klassiga. Mul oli nendega tõesti raske koos, sest nad panid mu igatpidi proovile. Karjusin nende peale ja käisin õppealajuhataja juures, aga see ei muutnud midagi. Ühel hetkel tuli mul mõte muuta enda suhtumist neisse ja hakkasin enne iga 7.c tundi endale korrutama, et armastan neid. See hakkas tasapisi parandama meie koostöö kvaliteeti. Õpilaste käitumine “korda” ei saanud, aga läks paremaks. (Tervitan kõiki oma Lasnamäe õpilasi! Olete ikka mulle väga kallid.)

Olen seda lugu palju rääkinud mõttega, et õpetaja suhtumine määrab väga palju sellest, kuidas õpilased end üleval peavad ja kuidas õpetaja nende käitumist “talub”. See võte ei sobi ilmselt igale õpetajale, aga loodan, et mõnd on see aidanud. Seekord kirjutan veidi õpilaste käitumisest, kuidas sellega toime tulla ja kuidas seda parandada.

Mis on halb käitumine?

Halb käitumine on keskkonda mittesobiv käitumine. Näiteks muusikatunnis tuleb kõva häälega laulda, aga matemaatikatunnis see ei ole hea mõte üldiselt. Kehalise tunnis tuleb palju liikuda, aga eesti keeles tavaliselt rohkem laua taga istuda. Parem sõna on “halva” käitumise asemel ebasobiv või ebakohane käitumine. Ja see ei ole üldse laste eripära. Ka täiskasvanud käituvad vahel ebasobivalt (nt valju häälega jutustamine kinos).

Miks käitutakse ebakohaselt?

Sellele on mitu vastust ja tihti põhjused kombineeruvad.

  • Iga käitumise taga on positiivne kavatsus, st inimene rahuldab käitumisega mingit oma vajadust. Näiteks ta soovib piire katsetada (st õpetajat tundma õppida!), igavust või abituse tunnet peletada või tunnustust pälvida. Ehk siis tal on hea kavatsus, aga ta ei pruugi mõista, et sellel käitumisel on kellegi teise jaoks ebameeldivad tagajärjed.
  • Laps (või täiskasvanu) ei tea, millist käitumist talt oodatakse. Näiteks, kui oled esimest korda jumalateenistusel või kohtuistungil, siis ei tea, millal peab püsti tõusma või istuma. Sellisel juhul viisakas inimene teeb nii, nagu teised teevad. Laps ei pruugi selle peale tulla. Kui ta on esimest korda muuseumis, näitusel või teatris, ei tea ta, et joosta ja valju häält teha ei tohi. Seda tuleb talle öelda.
  • Laps (või täiskasvanu) teab küll, kuidas käituma peab, aga ei hooli või pea vajalikuks reeglitest kinni pidada. Näiteks rongis tuleb suured kotid panna akna kohale riiulile, aga tihti seda ei tehta, sest tundub, et ruumi on küll. Või õpilane ignoreerib õpetaja korrale kutsumist, sest ta tahab teiste silmis plusspunkte teenida (positiivne kavatsus) või tal on õpetajaga “suusad risti” läinud.
  • “Õigesti” käitumine ei ole jõukohane. Näiteks tuleb teatris pikalt paigal istuda, aga laps ei suuda seda teha. Tal on vaja liikuda. Ta hakkab nihelema. Õpilaste enesereguleerimisvõime on erinev – mõni vajab selles rohkem tuge kui teine. Ja pole midagi parata, et mõni vajab ka rohkem andestamist kui teine.

Kuidas ebakohast käitumist ennetada?

Kui alustad uues koolis, siis vii end kurssi kooli kodukorraga ning muude kokkulepete ja tavadega. Ebasobiva käitumise ennetamises on oluline õpetajate koostöö (loe näiteks siit). Isegi esimeses klassis, kus õpilastega on suurema osa ajast koos ainult üks õpetaja, puutuvad lapsed kokku ka aineõpetajatega (nt muusika, liikumine). Õpilasi aitab, kui õpetajate ootused nende käitumisele on ühesugused. Seega on mõistlik tutvuda sellega, mis on varem kokku lepitud, ja seda edasi arendada koostöös sama klassi teiste õpetajatega. Kui ka liikumise tunnis on teistsugused reeglid kui mujal, aitab teisi õpetajaid, kui nad seda teavad.

Kui on tegemist suuremate õpilastega, kellel on palju erinevaid aineõpetajaid, siis on oluline meeles pidada, et ebasobiva käitumise ennetamine on iga õpetaja ülesanne, mitte klassijuhataja mure. Iga õpetaja on juht oma tunnis ja vastutab selle eest, kuidas koostöö seal laabub. Seda vastutust ei saa kellelegi teisele, nt klassijuhatajale, õppejuhile, sotsiaalpedagoogile või direktorile, delegeerida. Kui Sul on probleem õpilaste käitumisega, siis see on Sinu probleem. Aga samas, seda lahendada aitab koostöö laste, vanemate, kolleegide ja tugispetsialistidega.

Üht-teist saad oma klassis enne ära teha, kui õppetöö pihta hakkab. Näiteks saad vaadata, kuidas on Sinu klassis mööbel ja õppevahendid paigutatud. Näiteks kui õpilane hilineb tundi, siis kui palju ta sellega teisi segab? Saad läbi mõelda ka protseduurid ja rutiinid (kui õpilasel on vaja pliiatsit teritada, mis ta siis teeb? kui on vaja uut paberit, mis ta siis teeb? jne). Kui otsustad reeglid ise paika panna (mitte neid lastega koos teha, mida mina soovitaksin), siis sõnasta need positiivselt ja pigem lühidalt. Näiteks “Klassis kõnnime” mitte “Klassis me ei jookse, sest siis võib kukkuda ja haiget saada”.

Kui oled juba klassi ees, tuleb alustada hea suhte loomisest ja alal hoidmisest. Loe sellest lähemalt SIIT. See on oluline selleks, et õpetaja mõistaks, miks õpilased käituvad nii, nagu nad käituvad, ja õpilastele läheks korda see, mida õpetaja neilt ootab. Hea suhe hakkab pihta hoiakutest ja neid on näha. Õpilased käituvad paremini nende õpetajate tundides, kes neist hoolivad (seda illustreerib see näide, mille tõin selle postituse alguses).

Väga, väga, väga soovitan tutvuda ja kasutusele võtta VePa metoodika. Loe selle kohta lähemalt: http://www.vepa.ee. See on põhjalikult läbi uuritud ja tõesti tõhus tehnikate süsteem, mis toetab lapse eneseregulatsiooni arengut ja ennetab ebakohast käitumist. See on üles ehitatud järgmistele sammastele:

  • VePa visioon ehk õpilastega kokku lepitud soovitud käitumised erinevates olukordades ja VePa rollid, mis annavad õpilasele võimaluse klassiruumis toimuvat juhtida,
  • Tähelepanu suunavad ja keskendumist toetavad abivahendid (suupill, käemärgid, nimepulgad, taimer),
  • Kiire tagasiside võtted (sobib/ei sobi kaardid, kiidud),
  • Preemiasüsteem hea keskendumise eest (memme vigurid, VePa minutid),
  • VePa mäng eneseregulatsiooni tugevdamiseks.

Mina olen VePa elemente edukalt rakendanud täiskasvanute koolituses, nii et ka ükski õpilane pole liiga suur VePa jaoks. Kui seda järjekindlalt rakendada, siis see töötab. Ma luban.

Kuidas sobivat käitumist soodustada?

Selle küsimuse vastus on eelmises juba veidi sees. Siin on oluline igas tegevuses kiiret tagasisidet anda. Näiteks lähete klassiga ekskursioonile muuseumisse. Enne klassist välja minemist räägite koos läbi, kuidas me käitume trammis, tänavad ja muuseumis. Lapsed ise toovad välja peamised punktid ja õpetaja ülesanne on edaspidi silm peal hoida, et nendest kinni peetakse. Kui õpetaja näeb, et Peetrike on eriti tubli trammis, siis tunnustab teda selle eest (eriti hästi töötab see siis, kui Peetri kaaslane parasjagu millegi ebasobivaga tegeleb, nii et ühtlasi saab Peetrit tunnustada ja tema kaaslase tähelepanu soovitud käitumisele suunata). Kui keegi eksib kokku lepitu vastu, siis õpetaja (või õpilane, kelle roll see on), juhib sellele tasakesi tähelepanu (“Me leppisime klassis kokku, et me tänaval kõnnime.”). Kui jõuate kooli tagasi, siis tehke kokkuvõte, kuidas läks. Tunnustage ohtralt!

Kindlasti kasuta ka võimalusi kirjalikult ja avalikult tunnustada, nt kirjuta päevikusse või helista vanemale, kui õpilane eriti hea käitumisega on silma paistnud.

On õpetajaid, kelle arsenalis on nn taktikaline ignoreerimine või õpilaste järel ootamine (“Noh, me siis seisame nii kaua, kuni te vait jääte”). Ma soovitan seda pigem mitte kasutada, sest siis ei saa õpilane tagasisidet. Kui Sind, õpetajat, mingi käitumine tõesti häirib, siis Sul tuleb oma vajaduse eest seista. Kui õpilane ei tea, et Sind tema käitumine häirib ja/või ei tea, kuidas teisiti teha, siis ta oma käitumist ei muuda.

Õpilaset peale karjumine ei ole hea mõte ja Sa ilmselt tead seda niigi. Karjumine on samasugune vägivald nagu löömine ja alandab selle sihtmärki. Tekitab hulka negatiivseid tundeid ja õppimist ei soodusta. Kui Sul õpetajana tekib kihk kellegi peale karjuma hakata, siis oled ilmselt tugevate tunnete meelevallas ja kaotamas oma enesevalitsust (sama lugu on nutmisega). Selle asemel, et karjuda või nutta, mine eemale. Ütlegi õpilastele, et Sa oled praegu väga pahane ja selle asemel, et karjuda, lähed minutiks klassist välja. Mine välja, hinga kümme korda väga rahulikult sisse ja välja. Kui oled rahunenud, mine klassi tagasi ja räägi õpilastele, kuidas Sa end selles olukorras tundsid. Ära süüdista ega õigusta. Kirjelda olukorda ja selle mõju sulle. See on tagasiside ja annab võimaluse õppida. Kui loos on mõni “peategelane”, siis vestle temaga eraldi siis, kui oled selleks valmis. See on ühtlasi ka imeline võimalus õpilastel õppida Sinu pealt, kuidas tulla toime väga tugevate tunnetega.

Lisaks aitab õpilastel “hästi” käituda, kui tunni tegevused on parajas tempos ja raskusastmes. Kõrvalised tegevused kipuvad päevakorda kerkima, kui õpilasel on igav, st tunni tegevused on liiga lihtsad või juba tehtud, või ta tunneb, et õpitav on liiga raske ja pole mõtet üritadagi. Selliseid muresid saab ennetada, kui õpid oma õpilasi tundma, st tead, kes vajab raskemaid ja kes lihtsamaid ülesandeid ning pakud õpilastele jõukohast tegevust ja vajadusel lisaülesandeid või lisaselgitusi.

Teiste sõnadega – ebasobiva käitumise ennetamiseks ja sobiva käitumise soodustamiseks on vaja, et

  • õpetaja võtab vastutuse käitumise juhtimise eest,
  • koostöö õpetajate vahel toimib,
  • suhted klassis on head,
  • õpilased teavad, mida neilt oodatakse,
  • nende käitumist toetatakse aegsasti ja hoolivalt,
  • õpilased saavad kiiret tagasisidet ja tunnustust,
  • tunnitegevused on õpilastele sobivad,
  • õpetaja adub, et käitumine on oskus nagu iga teinegi, mida tuleb järjekindlalt arendada.

Mis peaks olema ebasobiva käitumise tagajärjed?

Kujuta ette, et oled võõral maal. Kõndides tänaval tuleb peale aevastus. Aevastad ja nuuskad seejärel nina. Aga nüüd on selline värk, et sellel maal on avalikult nuuskamine rangelt keelatud, sest seda peetakse hirmus ebaviisakaks tegevuseks. Ümberringi on väga kohkunud kohalikud inimesed. Läheneb politseinik. Mis Sa tahad, et edasi juhtuks?

Sa ilmselt ei taha, et Sind avalikult häbistataks või keegi Sinuga väga kõvasti kurjustaks. Kui Sind näiteks nurka seisma pandaks, kuidas Sa end siis tunneksid? Ja loodetavasti pole sellel maal enam füüsilist karistamist.

Esiteks oleks Sa ilmselt tahtnud, et keegi oleks seda Sulle varem öelnud, et sellel maal ei tohi avalikult nuusata. Võimalik, et Sa isegi teadsid seda enne, aga (a) Sa mõtlesid, et see oli nali ja tahtsid reisikaaslastele näidata, et Sind juba haneks ei tõmba, (b) ei hoolinud, (c) või ei suutnud aevastust tagasi hoida ja nuuskamata jätta. Ühesõnaga, nüüd on see igatahes tehtud ning tuleb tagajärgedega silmitsi seista.

Kõige mõistlikum tagajärg on ilmselt vestlus, kus selgitatakse, miks ei ole nuuskamine vastuvõetav ja palutakse viisakalt enam mitte nii teha. Tõenäoliselt püüad siis edaspidi selle reegli rikkumist vältida ka.

Lastega Sinu klassis on sama lugu. Proovi järgmisi lahendusi:

  • Püüa aru saada, miks ta reeglit rikkus. Mis vajadust ta rahuldas? Kuidas ta saaks seda teisiti rahuldada? Kas ta teadis, mida tegema peab? Kas teie suhe on nässus? Kas ta päriselt suudab seda reeglit järgida?
  • Selgita, miks selline reegel on ja miks seda on vaja täita. Lase tal seda oma sõnadega seletada.
  • Räägi talle, kuidas tema käitumine Sind mõjutab. Sa ei saa seista teiste vajadustega eest, aga pead enda omade eest seisma.
  • Kaalu selle reegli muutmist, kui see ei ole jõukohane või arusaadav. Aruta seda õpilastega.

Aga kui see ei tööta?

Vahel tõesti ei piisa tagasisidest ja vestlusest. See näitab seda, et need ebasobiva käitumise põhjused, mis ülal on nimetatud, on endiselt aktuaalsed. Siis on vaja võtta kolleegid appi. Proovi järgmist:

  • Vaata ise, koos õpilastega või koos kolleegidega üle oma reeglite süsteem. Kas need on päriselt jõukohased? On need arusaadavad? On need väga erinevad teiste õpetajate omadest? Vahel tuleb ette seda, et ühe õpetajate “valulävi” on väga erinev teiste õpetajate omast (ta ignoreerib seda, mida kolleegi ei ignoreeriks). See võib ajada lapsi segadusse.
  • Kutsu kolleeg tundi vaatlema. Ütle talle, et Sul on mure õpilas(t)e käitumisega ja vajad nõu. Arutage pärast, mis ta märkas.
  • Mine ise kolleegi tundi vaatama. Eriti hea, kui vaatled seda sama klassi teise õpetaja tunnis. Ja eriti hea, kui ta enne hooples õpetajate toas, et tal küll selle õpilasega või klassiga probleeme ei ole.
  • Kutsu appi sotsiaalpedagaoog või psühholoog.
  • Suhtle lastevanematega. Selle juures peab arvestama seda, et vanematel ei ole eriti kontrolli selle üle, kuidas nende laps Sinu klassis käitub. Neil on mõned hoovad, mida saavad tagajärgedena kasutada (oo, telefoniaeg, kuidas lapsi küll varem kasvatati?), aga nad ei viibi Sinu tunnis Sinuga koos ja vahetut mõju neil ei ole. Lastevanematest võib olla abi lapse tundmaõppimisel või kui laps vajab spetsiifilist abi, koolivälise toe otsimisel.

Kokkuvõtteks, saad Sa palju teha, et ebasobivat käitumist ennetada ja sobivat käitumist soodustada. Pühenda sellele aegsasti ja palju tähelepanu. Ära oota, kuni tekib probleem, vaid võta vastutus oma klassi suhete eest enne selle kerkimist. Kui aga mure on juba kerkinud, otsige koos kolleegidega lahendust üksteiselt õppides. Ja lohuta end sellega, et kui keegi õpetajate toas väidab, et tal küll õpilaste käitumisega probleeme pole, siis ta ilmselt ajab pada. Ükski laps ei sünni teadmisega, kuidas igas olukorras käituda. Me kõik peame seda õppima.