Archive for august, 2026

27. aug. 2026

Mida võiks koolis teha kvaliteedijuht?

Kui suureks saan, tahan saada üldhariduskooli kvaliteedijuhiks. Minu arvates on väga oluline, et koolis tegeletaks pidevalt aruteludega, kes me oleme ja mida me saavutada tahame, ning analüüstaks, kuivõrd sellele lähemale liigutakse ja mis veel puudu on. Koolides nimetatakse seda tavaliselt sisehindamiseks.

Olen aga näinud, et sisehindamisest on saanud sisehindamise aruande kirjutame kord kolme aasta jooksul. Sinna pannakse väga palju pilte ja tabeleid kõigest, mis vahepeal koolis toimunud on ilma sisulise analüüsita ja uusi eesmärke seadmata. See ei ole see, mida ma silmas pean.

Eesti üldhariduskoolides ei ole tavaliselt kvaliteedijuhti eraldi ametikohana. Seda rolli täidab enamasti kooli- või õppejuht, vahel ka personalijuht. Samas on kooli juhtkonna liikmed sageli tööga ülekoormatud. Koolijuhid tunnevad, et tegelevad „tulekahjude kustutamisega“ ega jõua panustada nendesse tegevustesse, mis on päriselt olulised, et igaüks end hästi tunneks ning kool endale seatud eesmärgid saavutaks. 

Mis võiks olla kooli kvaliteedijuhi ametikoha loomise eesmärgid? 

Kooli kvaliteedijuhi tööalased eesmärgid võiksid olla järgmised: 

  • kooli töötajad vastavad kvalifikatsiooninõuetele ja neil on pädevused, mis on vajalikud kooli õppekava täitmiseks; 
  • kooli töötajatel, õpilastel ja teistel kogukonna liikmetel on koolis olla hea*, sest kool on hästi juhitud; 
  • kooli õpilaste õpitulemused on piisavalt head*, et jätkata edukalt õpinguid järgmises klassis või kooliastmes; 
  • kooli kogukonna liikmed teavad, kuidas koolil läheb, ja on kaasatud protsesside parendamisesse. 

*Mida tähendab „hea“ on iga koolipere kokkulepe ning selle loomisest võiks kvaliteedijuhi töö pihta hakata. 

Kooli kvaliteedijuht veab eest pidevat ja süsteemset eneseanalüüsi (sisehindamist) ning juhib saadud andmete kasutamist kooli igapäevase töö parandamiseks. Praegu on selleks parim mudel Eesti hariduse kvaliteediagentuuri juhtimisel koostatud Üldhariduskoolide kvaliteedihindamise mudel. 

Koolile annaks see võimaluse vähendada kooli juhtkonna liikmete koormust, mis on niigi suur. Töö andmetega koonduks inimese kätte, kes seda oskab ja kellele see meeldib, mitte ei ole tüütu lisakohustus, milles paljud praegused koolitöötajad end ebakindlalt tunnevad. Üks koolitöötaja juhiks mentorite tööd (ja/või oleks ka ise mentor) ja käiks pidevalt tundides, et hoida „päris elul“ silm peal. Selleks ei jätku ka kahjuks koolijuhtidel sageli aega ning vahel juhtub, et juhid ei tea, mis tegelikult koolis toimub. Kvaliteedijuht saab hea seista ka selle eest, et koolis kokkulepitu (õppekava, arengukava jm dokumendid) ka päriselt ellu rakenduks ning uuendused ei jää ainult paberile või loosungite tasandile. Kvaliteedijuht on toeks nii juhtidele kui ka teistele kooli töötajatele, et teha oma tööd iga päev natuke paremini ilma üleliigse pingeta. 

Panen siia näidiseks kirja, mida kvaliteedijuht võiks igapäevaselt teha, et ülal toodud eesmärke saavutada. 

Protsess Tegevused (koostöös asjassepuutuvate kolleegidega):
Uute töötajate valiku toetamine, kvalifikatsiooninõutele vastavuse kontrollimine, sisseelamise toetamine toetada uute töötajate valikut: luua  ja arendada valikuprotsess, mis toob kooli sobivad töötajad, hinnata kandidaatide vastavust kokkulepitud kriteeriumidele, anda tagasisidet kandidaatidele; hinnata uute ja olemasolevate koolitöötajate vastavust kvalifikatsiooninõuetele ning toetada kvalifikatsiooni omandamisel; toetada uute kooli töötajate sisseelamist (koolitused, materjalid, mentori tugi); 
Õpetajate professionaalse arengu toetamine juhtida ja toetada mentorite tööd; luua koolitusplaan kooli strateegiliste eesmärkide elluviimiseks; korraldada või läbi viia kooli töötajatele õpiringe, koolitusi, kovisioone ja supervisioone vastavalt kooli eesmärkidele ja vajadustele; toetada õpetajate professionaalset arengut läbi tunnivaatluste, refleksiooni, mentorvestluste, arenguvestluste jmt; hinnata õpetajate jt kooli töötajate pädevuste piisavust kooli õppekava elluviimiseks, vajadusel pakkuda tuge või sekkuda;
Õpilaste valiku toetamine toetada uute õpilaste vastuvõtul luua ja arendada vastuvõtuprotsess, mis toob kooli sobivad õpilased, hinnata õpilaste sobivust, analüüsida tulemusi ja anda tagasisidet; 
Kooli töötajate rahulolu seiramine läbi vaatluste, vestluste, andmete analüüsi ja/või küsitluste hoida silm peal kooli töötajate hea- ja rahulolul; jagada tulemusi asjassepuutuvate pooltega; teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid parendusteks või sekkumiseks; 
Õpilaste rahulolu seiramine läbi vaatluste, vestluste, andmete analüüsi ja/või küsitluste hoida silm peal õpilaste hea- ja rahulolul; jagada tulemusi asjassepuutuvate pooltega; teha vajadusel teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid parendusteks või sekkumiseks; 
Lastevanemate rahulolu seiramine läbi vestluste, andmete analüüsi ja/või küsitluste hoida silm peal lastevanemate rahulolul; jagada tulemusi asjassepuutuvate pooltega; teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid parendusteks või sekkumiseks; 
Õppetöö tulemuslikkuse seiramine, edukate õpetajate ja õpilaste tunnustamine teha kokkuvõtteid igapäevase õppetöö tulemuslikkusest (kursusehinded, arvestuste ja eksamite tulemused vms), teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid sekkumiseks või õppekava muudatusteks; teha ettepanekuid kooli töötajate või õpilaste tunnustamiseks vastavalt kokkulepitud edukriteeriumitele; 
Sisehindamine, tööprotsessis õppimise toetamine regulaarselt ja pidevalt eest vedada erinevaid tegevusi kooli protsesside kvaliteedi ja tulemuslikkuse hindamiseks; toetada otsuste tegemist läbi asjakohaste teadusuuringute otsimise ja tutvustamise; koostada regulaarne sisehindamise aruanne ning anda sisendit arengukavasse ja üldtööplaani; teha teadus- ja tõenduspõhiseid ettepanekuid erinevate protsesside parendamiseks; vajadusel vedada eest kooli dokumentide (nt õppekava, hindamisjuhend) loomist või uuendamist, et tagada kooli õppekava täitmine; hoolitseda selle eest, et andmete kogumine, analüüsimine ning parendusettepanekuteks formuleerimine toimub koostöiselt, tõenduspõhiselt ning igaühe õppimist toetavalt; arendada koolipere andmetarkust.

Kvaliteedijuhtimisega on lood pahasti, kui:

  • keegi koolis ei tea, kuidas koolil päriselt läheb või see teadmine on kõhutunde tasemel;
  • koolis teatakse, mis vajab parandamist, aga keegi ei tegele sellega, sest pole raha või aega (tegelikult tähendab see seda, et pole julgust, kompetentsi või tahtmist asjaga tegeleda);
  • koolis tegeletakse juba aastaid sama probleemiga, aga tulutult, st midagi ei muutu (või äkki isegi muutub, aga ei tea, sest keegi pole seda adekvaatselt hinnanud);
  • kooli dokumendid ja „päris elu“ ei lähe omavahel kokku (nt kooli väärtused on ainult kooli kodulehel ja suurem osa koolipere liikmeid isegi ei tea neid);
  • kooli dokumente koostatakse või uuendatakse pidaja ja/või lastevanemate pärast (et jamasid ära hoida) ning neis kokkulepitust peetakse kinni valikuliselt;
  • kooli töötajad on oma muredega üksi – neil pole mentorit, juhtidel ei ole aega (või teevad näo, et kuulavad ära, aga tegelikult ei muutu midagi);
  • otsuseid tehakse selle pinnalt, mis on parasjagu „moes“ või mis tundub hea, ei kasutata teadusuuringute tulemusi;
  • analüüse ja arutelusid tehakse, aga väikses ringis ning tulemusi ei arutata avalikult, kokkuleppeid ei tehta ühiselt;
  • sisehindamist tehakse selleks, et näidata, kui hästi meil kõik on ja miski ei vaja parandamist ega muutmist;
  • lapsevanemad ja/või kooli pidaja on infosulus; sellest, kuidas koolis läheb, annavad aimu vaid kuulujutud;
  • muredest kardetakse rääkida, sest läbikukkumine või ebapiisav tulemus on halb ning selle eest saab ainult hurjutada;
  • kooli õppekava, arengukava, tundides toimuv ning sisehindamine on kõik omaette maailmad, kus ühised jooned on pigem harvad või juhuslikud;
  • igal aastal on uus kampaania, mille raames tehakse koolitusi või kulutatakse muid ressursse (nt ühel aastal on fookuses liikumise edendamine, järgmisel kooli väärtused ja siis õpistrateegiad…); need on lahus kooli arengukavast, tulevad ja lähevad juhuslikult (või otsustatakse väga väikeses ringis) ning tulemusi ei seirata;
  • õppetöö tulemuste andmed on õpetajate peades või päevikutes hinnete näol, aga puudub jooksev ülevaade sellest, kuidas üldiselt läheb ja kes vajaks kohe sekkumist;
  • koolis ei tähistata saavutatud edu ja tehtud tööd.

Kas miski siin iseloomustab kas või natuke Sinu kooli? Kui jah, siis hea kvaliteedijuht aitaks.

Hea kvaliteedijuht ei laseks juhtuda olukorral, kus kooli põhiprotsess – õpetamine ja õppimine – kulgeb omaette ja keegi päriselt ei tea, kuidas koolil läheb. Kvaliteedijuht kogub süsteemselt andmeid, jagab neid huvitatud osapooltega ja otsib koos kolleegidega lahendusi murede lahenduseks. Ta teeb konkreetse plaani, kuidas probleeme lahendada, hoiab silma peal kokkulepitud tegevustel ning hindab, kuivõrd ollakse sihile lähemale liikunud. Hea kvaliteedijuht ei ole kontrolliv inspektor, vaid toetab kolleegide (ühist) õppimist ning aitab tähistada saavutusi.

20. aug. 2026

Kuidas nüüd nii läks, et lapsed on koolikohata?

Tallinnas on kaks nädalat enne kooli algust viiendik põhikoolilõpetajatest teadmatuses, kus nad sügisel õpiteed jätkavad. Õppimiskohustus on, aga kohta, kus seda kohustust täita, pole. Selle olukorra on kujundanud haridus- ja teadusministri määrus, mis nägi ette detailse ajakava põhikoolijärgsesse õppesse astumiseks, ning koolide otsused selle täitmiseks.

Mis on võrreldes varasemaga muutunud?

  • põhikooli eksameid ei saa teha uuesti – kui tulemus oli kehv, siis nii jääb (varem sai teha koolieksami, millel olid oma suured puudused; nüüd saab teha järeleksami ainult siis, kui õpilane eksamilt mõjuval põhjusel puudus);
  • gümnaasiumisse või kutsekooli astumine toimub pärast põhikooli eksameid (sellest ideest kirjutasin siin ja eelmise aasta kokkuvõtte tegin siin);
  • kogu vastuvõtutegevuse ajaraam on ette kirjutatud ministri määrusega, st vastavalt vajadusele seda kool muuta ei saa;
  • põhivastuvõtt toimus kuni juuni lõpuni ja juulist algas jätkuvastuvõtt, mis võib kesta 31. augustini.

The devil is in the details

Selline korraldus on endaga kaasa toonud asjaolusid, mis teevad põhikoolijärgsesse vastuvõttu sisenemise keerukamaks – suureneb “keskmiste” tulemustega õpilaste närvikulu, koolide töömaht ning aega kulub rohkem. Kuidas nii?

10. klassi võivad kandideerida kõik, kes on põhikooli lõpetanud, sh ka need, kes on lõpetanud näiteks aasta varem. Kui õpilane on varem saanud matemaatika eksami tulemust koolieksamiga parandada, siis nüüd kandideerib ta samadel tingimustel kui õpilane, kelle tulemus on kivisse raiutud ja seda enam muuta ei saa. Varem lõpetanud saavad eelise, kuigi sellel aastal lõpetanutel on kohustus edasi õppida. Seaduse järgi me ei saa vastuvõtul eelistada õpilast, kes on alaealine, st õppimiskohuslane. Seega niigi tihedat konkurentsi teevad veel pingelisemaks varem lõpetanud.

Õpilane võib kandideerida nii paljudesse koolidesse, kui ta soovib – kas või kõikidesse gümnaasiumijärgsetesse õppeastustesse. Reaalselt kandideerisidki 9. klassi lõpetajad enamasti mitmesse kooli. Tulemuseks on see, et konkursid on koolides ebarealistlikult suured. Kõiki kandidaate tuleb “menetleda” samadel alustel, pingeread muutuvad väga pikaks ja neis edasi liikumine on aeglane. Kannatajaks jäid need, kes ei olnud paremusjärjestustes eriti kõrgel (nt mõni eksam läks kehvemini). Nemad pidid ootama, kuni tipud mitme kooli vahel valisid. Üksjagu tuli ette ka seda, et õpilane ütles jah-sõna mitmesse kooli.

Eksamitulemus võis jääda kehvapoolne erinevatel põhjustel – oli kehv päev (aga ka mitte nii kehv, et arstitõendi saaks), ärevus kasvas üle pea (sellest eksamist sõltub kogu tulevik!) või nõutav oligi kehvasti omandatud (näiteks selle pärast, et aineõpetajad vahetusid väga sageli või olid suisa puudu). Teadmine, et uuesti teha ei saa, tegi seda ainult hullemaks. 9. ja 10. klassi vahele, mis on pigem mõtteline piir, sest õppimiskohustus jätkub, on tekitatud väga karm filter. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui põhikooli lõpueksamid üldse ära kaotataks.

Paljud neist, kes on praegu koolikohata, on selles olukorras matemaatika eksami pärast (kirjutasin sellega seotud jamadest juba aastaid tagasi). Tulemused olid halvad ja see pani uksi kinni, sest paljudel gümnaasiumitel on eelkriteerium, mis välistab kehva matemaatika eksami tulemusega kandideerimise. See ei ole nii laste kiusamiseks, vaid koolid on oma kogemustest järeldanud, et õpilastel, kelle matemaatika eksami tulemus on alla 50%, läheb gümnaasiumi riikliku õppekava omandamine keeruliseks. Kehtiv õppekava näeb ette, et peab pakkuma õpilastele, kellel on põhikoolist õpitulemusi omandamata, lisatuge – ja see on täiesti õige! – siis reaalsuses jääb see erinevate ressursside taha kinni (matemaatika õpetajate puudus, ajanappus). Lisakonsultatsioone ja täiendavaid kursuseid tuleb pakkuda ka neile, kelle eksamitulemus oli kõrgem, sest gümnaasiumi õppekava on ikka mitu kraadi kangem kui põhikooli oma.

Vastuvõtu ajajoon on selline, et kõigepealt on väga-väga pikk aega avalduste tegemiseks (ma ei tea, miks see nii pikk on, sest ühe avalduse tegemiseks läheb mõni minut), siis on eksamid, siis tulevad eksamite tulemused ja siis alustavad gümnaasiumid ja kutsekoolid vastuvõtuprotsessiga. Seega, sel hetkel, kui õpilane teeb avaldusi, ta ei tea, mis tema tulemused on. Ministeeriumil on plaan anda lisaks avalduste tegemise aega ka pärast eksamitulemuste laekumist, et saaks teha avaldusi “adekvaatsemalt”. Iseenesest mõistan, miks see on vajalik. Kui õpilane avastab, et tema eksamitulemused on palju halvemad, kui ta enne arvas, tuleb teha uued avaldused “kehvematesse” koolidesse. Mulle üldse ei meeldi see mõte, et meil on “paremad” ja “halvemad” koolid – peaks olema ühtluskool ja hea haridus peaks olema kättesaadav igale lapsele igas maakonnas, aga saan aru, et nii seda praegu nähakse. Teiseks, on täiesti omaette jama, et eksamitulemused on palju kehvemad, kui õpilane ootas. Kas tema enesehinnang oli ebaadekvaatne (näiteks senine õpetajapoolne tagasiside oli ebapädev?) või eksam läks kehvasti mingite ootamatute asjaolude tõttu (algav viirushaigus, ärevus)? Eks elus tuleb ikka ette üllatusi, aga kui sedalaadi ootamatusi on palju, peaksime korra järele mõtlema, mis on valesti läinud.

Ja selle plaani omaette väga suur probleem on see, et koolidele jääb väga väike ajaaken vastuvõtutegevuste läbiviimiseks. Kriitika siin on täiesti õige. Juba sel aastal oli vähe aega testide ja/või vestluste tegemiseks (võite ju öelda, ärge tehke neid, aga kui koolis on konkurss suurem kui kümme õpilast kohale, on see möödapääsmatu, uskuge mind) ja see nööris koolirahva niigi väga kiirel ajal väga kinni. Olime juba juuni alguses rampväsinud, aga puhkuseni oli veel kuu aega minna. Kui tõmbame selle ajaakna veel rohkem koomale, tuleb vastuvõtutegevusi rohkem automatiseerida, arvulistele tulemustele taandada ja inimkontakti jääb vähemaks. See mulle üldse ei meeldiks.

Koolikohapakkumiste väljasaatmine algas sel aastal 9. juunil ja lõppes 30. juunil. Nii käis see absoluutselt kõikides gümnaasiumites – korraga ja samal ajal. Kõigepealt said tipptulemustega õpilased pakkumised kõikidest koolidest, kuhu nad kandideerisid. Siis oli neil aega kolm tööpäeva mõelda, kuhu nad siis päriselt õppima minna tahavad. Tehniliselt said nad ka mitme kooli pakkumised vastu võtta (kui keegi nii tegi, siis see tuli välja alles juuli alguses). Sellel ajal ülejäänud õpilased ootasid ja muretsesid. Koolikohapakkumisi tuleb teha paremusjärjestuse alusel ja liiga palju korraga ei ole ka mõtet neid saata – ikka nii palju, kui on koolis kohti. Seega mööda pingerida edasi liikumine käis pigem aeglaselt (eriti sellises koolis, kuhu on väga palju tahtjaid, aga kohti on vähe, uskuge mind) ja kui vahele jäid riigipühad, siis eriti aeglaselt. Sageli jätsid kandidaadid lihtsalt kutsele vastamata kulutades niimoodi pingereas järgmiste jaoks kallist aega. Paljude perede jaoks oli see tõeline närvide mäng.

30. juunil tuli see protsess ära lõpetada, kanda vastuvõetud õpilased Eesti hariduse infosüsteemi (siis tuli välja, kui keegi oli vastu võtnud mitu pakkumist ja tuli hakata tegelema sellega, et siiski üks väljavalitud kool alles jääks) ja kui veel oli vabu kohti, alustada jätkuvastuvõtuga, mis on uus haldusmenetlus ja täiesti uus protsess. Näen praegu oma kooli jätkuvastuvõtu pealt, et kandideerivad samad õpilased, kes põhivastuvõtus kevadel. Seega, kui seda katkestust poleks olnud, oleks nad koolikoha saanud kiiremini juba juuli alguses ning närve oleks kulunud palju vähem.

Kahe vastuvõtuvooru mõte on, et kohalik omavalitsus saaks vahepeal seirata, kes on ikka veel koolikohata ja sekkuda. Ma tahaks väga teada, kuidas see KOVi vaates toimis, st kas sellel oli päriselt mõte ka. Kooli vaates tähendas see seda, et meil on 10. klassi vastuvõtt kaks korda ja menetleme samu õpilasi kaks korda. Saime hakata klassikomplekte moodustama alles paar päeva enne septembri algust, mis on õppetöö korraldusega töötavate inimeste jaoks väga keeruline, sest samal ajal on sättimist väga palju (kõige suurem töö on näiteks tunniplaan).

Ministri sõnad, et mõned koolid on jätnud jätkuvastuvõtu hilja peale, on ebaõiglased. Esiteks, nagu ütlesin, kui seda katkestust juulis poleks, oleks need õpilased saanud koolikoha varem. Teiseks, tõesti, koolides töötavad päris inimesed ja neil on vaja puhata. Ka ministeeriumi poolt nähti ette korraldus, et jätkuvastuvõtt algab hiljemalt 15. juulil, aga menetlema võib hakata avaldusi augustis. Reaalsus on olnud siiski, et keegi ikka on tegelenud läbi suve ja ilma puhkuseta e-kirjade ning telefonikõnedega, sest õpilased ja nende vanemad ei võtnud muretsemisest end vabaks. Kolmandaks, vastuvõtt peab toimuma vastavalt ministri määrusele paremusjärjestuse alusel. See on ka praktiliselt vajalik, kui kandidaate on sadu ja neid tahta ausalt kohelda. Paremusjärjestus tuleb ühel hetkel koostada. Kui seda teha liiga vara, jäävad paljud kandidaadid sellest välja. Kui seda teha hiljem, siis peavad kandidaadid ootama. Kui paremusjärjestust koostada mitu korda, seab see kandidaadid ebavõrdsesse positsiooni. Seega oli vaja koolides leida kuldne kesktee ja ära arvata, mis on hea hetk paremusjärjestuse koostamiseks, testide/vestluste tegemiseks ning koolikohapakkumiste saatmiseks. Liiga vara seda teha ei saa.

Näen ja kuulen, et praegu on jätkuvastuvõtus kümneid täiesti tublisid ja toredaid noori, kes kindlasti saaksid gümnaasiumis õppimisega ilusti hakkama. Nendeni juunis lihtsalt mööda paremusjärjestust liikunud koolikoha pakkumiste järg ei jõudnud, sest aeg sai enne otsa. Nad esitasid avalduse jätkuvastuvõtus kandideerimiseks juba juulis (seda siis teist korda sama(de)sse kooli(de)sse) ja on nüüd oodanud. Samas on jätkuvastuvõtus õpilasi, kellel on koolikoht olemas, aga kes veel vaatavad ringi ja kandideerivad ikka, et näha, äkki saab veel kuskile sisse. Muidugi on tore, et tublidel õpilastel on palju valikuid, aga see teeb kandideerimisprotsessi kõigi jaoks aeglasemaks, sest kutsume nad vestlusele, teeme neile koolikohapakkumise, nad mõtlevad selle üle kolm tööpäeva ja siis loobuvad koolikohast. Samal ajal paremusjärjestuses järgmised õpilased ootavad, sest need õpilased, kellel on juba koolikoht olemas, hoiavad mitut kohta kinni.

Selline “toolide mäng” on kooli asjaajamisele väga suur koormus, sest kord infosüsteemi kantud õpilased tuleb lapsevanema korrektse avalduse ja direktori käskkirja alusel sealt eemaldada.

Kusjuures jätkuvastuvõtt võib kesta 31. augustini. Sinna on veel kümme päeva jäänud. Ootan põnevusega, kuidas see välja näeb, et õpilased, kes viimas(t)el päeva(de)l kandideerivad, saavad vastuvõtutegevused läbitud (testid/vestlused, paremusjärjestus?), haldusaktid saavad kooli poolt koostatud, vajalik info ning materjalid jagatud ja klassid komplekteeritud. Suurtes koolides – ja gümnaasiumid enamasti on päris suured – võtavad need tegevused aega.

Mis juhtub järgmisel aastal?

Nagu ka aasta tagasi, olen lootusrikas. Järgmisel aastal võtame kasutusele uue sisseastumise infosüsteemi ja koolikohapakkumiste saatmine peaks minema kiiremaks ning kogu protsess läbipaistvamaks (nt kandidaat näeb reaalaajas, mitmendal kohal ta pingereas on. Ja me ei pea vastama kümnetele selleteemalistele telefonikõnedele ja e-kirjadele). Teiseks saavad õppeasutused küsida, millist kooli kandidaat päriselt eelistab. Kui siiani tuli “menetleda” kõiki õpilasi ühtmoodi ja nad kandideerisid paljudesse koolidesse korraga, siis tähendas see suurt koormuse kasvu kõigi jaoks. Õpilase eelistuste arvestamine peaks koormust vähendama kõikide osapoolte jaoks ja vastvõtu kiiremaks muutma. Seega, ma loodan, et teeme suure sammu närvikulu vähendamise suunas.

Loodan ka, et koolirahva jaoks vastuvõtutegevuste ajaakent ei kitsendata (näiteks lükkame koolikohapakkumiste saatmise kuupäeva paari päeva võrra edasi) ning infosüsteemid peavad vastu suurele koormusele tänu põhjalikule ettevalmistusele ning korralikele katsetustele. Usun, et siis on järgmisel aastal närvikulu väiksem ja kõik õpilased leiavad endale hea kooli kiiremini ning suvi jääks nii õpilastele kui ka koolide töötajatele enamjaolt rahulikuks puhkamiseks.