Kool on üks huvitav koht. Seal valmistutakse tulevikuks, mida me veel hästi ette kujutada ei oska, aga kasutame selleks tavaliselt üsna vanu meetodeid. Näiteks enamasti on klassiruumid samasugused, nagu nad olid juba mitusada aastat tagasi – pingiridades. Kuigi toolide-laudade ritta seadmisel on head põhjused, on tihti sama vanad ka hoiakud või eeldused, kuidas õhus õppimine käib. Need on millegi pärast väga inertsed isegi siis, kui hakkame juba aimama, et nad tegelikult õppimist ei toeta. Kirjutan täna kolmest kasutust või lausa kahjulikust mõtteviisist, mis kahjuks haridussüsteemis üsna visalt vastu on pidanud.
1. Tuleb teha palju tööd
Hästi on siis, kui tööd teha hästi palju või õppida hästi palju. Näiteks usuvad sageli noored, et kui õpiku peatükid enne kontrolltööd läbi lugeda (ja kindluse mõttes kaks korda!), siis jääb materjal hästi meelde. Sellele kulub ju palju aega – järelikult on hea. Mõni eriti tubli õpilane lausa kirjutab õpitava mitu korda läbi. Tegelikult on need üsna ebatõhusad õpivõtted, aga nõuavad ajult üsna vähe pingutamist, nii et tunduvad mõnusad.
Kodutööd tuleb anda hästi palju ja siis läheb õpilastel hästi ning nad edenevad õpingutes hästi. Kahjuks see enamasti nii ei ole. On asju, mida tõesti on kasulik vahepeal korrata, aga suurem osa kodutöödest on mõttetu ajaraisk, sest koduülesanded on enamasti kõigile õpilastele ühesugused. Aga õpilased ise ei ole ühesugused. Mõne jaoks on ühesugused töövihiku ülesanded liiga lihtsad, mõnele liiga rasked. Mõni teeb ema-isaga, mõni kirjutab enne tunni algust klassikaaslase pealt maha, mõni delegeerib ülesande arutult hoopis tehisarule.
Ja siit tuleb vist ka see mõte, et tehisaru kasutamine õppimises (või tööülesannete täitmises) on justkui lati alt läbi minemine. Kui lasta tal lihtsalt mõttetu ülesanne ära teha, siis tõesti nii ta on. Kui seda aga targalt kasutada (nt enesetestimiseks, mis on väga hea viis õppimiseks), siis ei ole sugugi mitte.
Õpilased, kes on aru saanud, et õppida tuleb hästi palju (st väga palju aega selleks kasutades), kasvavad täiskasvanuteks, kes usuvad, et tööd tuleb teha hästi palju. Õige on see, kes teeb kõige rohkem ja soovitavalt ka õhtuti, nädalavahetustel ja puhkuse ajal.
2. Ei tohi teha vigu
Õpetajad märgivad punase pastakaga ära vead õpilaste töödes ja panevad hinde nii, et viga võtab hindest alla. Kuna hinded on olulised, siis vead on halvad. Ideaalis võiks vigu üldse varjata (nt kirjutada ülesanne maha või teha TI-ga). Heaks soorituseks peetakse seda, mis on perfektne ja vigadevaba. Hea oleks, kui nii läheks juba esimesel katsel – tavaliselt proovitöid ei tehta ning kontrolltöö või eksami tegemiseks on üks võimalus (vahel saab uuesti proovida ka küll).
Õpilane, kes on kasvanud teadmisega, et viga on halb ja perfektselt tuleb sooritada esimesel katsel, kasvab täiskasvanuks, kes ei võta riske ega proovi midagi uut, püüab varjata oma ebaõnnestumisi ning tahab, et tal oleks igas olukorras õigus ega muuda meelt ka siis, kui tugevad argumendid on tema seisukoha vastu.
3. Tuleb olla teistest parem
On hämmastav, kui visad on kaduma koolide pingeread. Ühest küljest saan aru, et need on justkui lihtsad – üks kool on paremusjärjestuses teistest eespool ja järelikult on siis parem. Minu kooliajal pandi ka õpilasi keskmise hinde või eksamitulemuste järgi avalikult pingeritta. Loodan, et seda enam ei tehta. Samas medalistide autahvlid on vist küll kõikides koolides. Ühesõnaga, kui õpilasel on kõik hinded “viied” või “neljad-viied”, siis olenemata asjaoludest, on põhjust tema pilt kooli seinale panna, aga teise õpilase, kellel on hinded kirjumad, pilti sinna ei panda. Kahtlustan, et enamasti on nendes pildiridades just nende õpilaste nimed ja näod, kes on eriti kiivalt kannavad kaht ülal nimetatud mõtteviisi. Ka ülikoolid eelistavad medaliste – seega üliõpilased, kes on valmis väga palju pingutama ja tahavad veatult sooritada, on rohkem oodatud.
Õpilane, kes pingutab selleks, et olla teistest parem, kipub ilmselgelt liiga palju võrdlema, aga ometi on õpilaste stardipositsioonid ebavõrdsed ning asjaolud, mida võetakse pingeridade moodustamise aluseks, sageli võrreldamatud. Selline õpilane võib juba ette alla anda või tegemata jätta midagi, milles tal enda arvates ei ole võimalik võita.
Need hoiakud on toonud meid siia, aga nad ei vii edasi, sest oleme aru saanud, et see on ebakvaliteetne motivatsioon, mis siis meid tagant tõukab. See, mis teised meist arvavad, häbi- või süütunne, “tubli tüdruku sündroom” (mida kannavad ka poisid) toovad küll häid tulemusi (st hindeid), aga ei julgusta edasi õppima, uurima ning õppimist nautima.
Ma olen lootusrikas. Kuigi näen, et paljudes täiskasvanutes ja lastes on need hoiakud alles ning takistavad vahel julgete otsuste tegemist, on Eesti kool ning õpetajad teinud mitu pikka sammu edasi, et nendest mõtteviisidest kaugemale liikuda. Me juba teame, et teatud ajamahukad õpivõtted on ebatõhusad, ning paljud koolid teevad väga head tööd palju paremini toimivate õpistrateegiate õpetamisega. Vähem antakse või loobutakse täielikult kodutöödest. Näen, et liigume edasi ka vigade häbimärgistamisest. Punased pastakad on kaduv nähtus, aga olulisem on hoopis teistmoodi hindamine – hindame seda, mida õpilane juba oskab ning anname edasiviivat tagasisidet selle kohta, mis vajab veel harjutamist. Oleme vähendanud õpilaste omavahelist võrdlemist ja võistlemist (aga koolide pingeread kestavad edasi).
Kui suudame koolides vähendada kahjulike hoiakude juurutamist, on ka järgmised põlvkonnad julgemad, riskialtimad ja enesekindlamad ning tulevik on helge.
mariakurisoo 