mariakurisoo

Mulle tundub, et viimastel aastatel on Eesti hariduses läinud “moodi” temporühmade moodustamine. Need on vanad head tasemerühmad, aga lihtsalt uue nimega, sest vahepeal liikusid jutud, et tasemerühmad on halvad. Ma nüüd süvenesin sellesse teemasse veidi rohkem, sest tahtsin endale asja selgemaks teha. Jagan teiega ka.

Ma jätan kõrvale poiste ja tüdrukute eraldamise liikumise tundides, sest sellest ma suurt midagi arvata ei oska. Tundub, et sellel on täiesti adekvaatsed põhjused. Ka ei võta ma seekord arvata midagi eriklassidest (vana nimega väikeklass), kuigi neid võib võtta ka kui tasemerühmi, aga reaalsus on pigem see, et sinna satuvad kokku väga erinevad õpilased erinevatel põhjustel. Tahan seekord rohkem uurida ja arvamust avaldada taseme- või temporühmade kohta (ingl k ability grouping). Igaks juhuks panen kohe siia kirja ka, et käsitlen neid kui sünonüüme. Vahel püütakse neil vahet teha, aga tegelikult on see ikka sama asi – tugevamad ja nõrgemad õpilased eraldatakse kuidagi ja neid õpetatakse eraldi. Lisan ka, et õpilaste võimete järgi jagamine (ability grouping) ei ole sama asi, mis ingliskeelses kirjanduses tracking (eesti keeles rööpmelisus), st õpilased on gruppide või klasside kaupa täiesti erinevatel õpiradadel. Eestis on selle lähim vaste pärast põhikooli kutsekoolide ja gümnaasiumide vahel jagunemine (selle kohta soovitan lugeda väga heast raamatust “Kas Eesti PISA torn on viltu?”, mida tutvustatakse siin). Rööpmelistel teedel õpivad õpilased täiesti erinevatel õppekavadel ja koolides, aga õpperühmadeks (ability grouping) jaotatud õpilastel on õppekava ja kool sama. On riike, kus erinevatele õpiradadele jagunemine toimub põhikooli keskel ja selle aluseks on eksamid (nt Holland, Saksamaa). Seda õnneks Eestis põhikooli tasemel ei tehta (v.a eesti ja vene koolid, mis loodetavasti üsna pea muutuvad ajalooks). Ja ka pärast 9. klassi algavate rööpmete kohta ütlevad ülal viidatud uuringu autorid, et see on halb.

Kuidas käib gruppide moodustamine?

Õpilastest rühmi saab moodustada mitut moodi:

• klassisised rühmad või klasside ülesed rühmad (rühmad on ühe klassi sees või mitme klassi peale segamini),
• klassitaseme/lennu sees (nt rühm 1. klasside õpilastest) või klassitasemete/lendude ülesed rühmad (nt rühm 1.-3. klasside õpilastest),
• suvalised rühmad (nt tähestiku järgi või loositud) või mingi karakteristiku alusel moodustatud rühmad ja need omadused või asjaolud võivad olla järgmised:
  • õpilaste huvide või valikute alusel moodustuvad rühmad (nt valikained),
  • õppekava alusel moodustuvad grupid (nt lihtsustatud õppekava õpilased või eesti keel teise keelena ainekava järgi õppivad õpilased),
  • mingi muutumatu tunnuse alusel, nt sugu, st poisid ja tüdrukud on erinevates rühmades,
  • hinnete alusel, nt gruppides on ühesuguste hinnetega õpilased või on hoopis ristlõige, st igas grupis on mõni väga edukas, keskmiselt edukad ja hinnete mõistes ebaedukad õpilased,
  • võimete alusel, st püütakse kindlaks teha õpilaste võimed ja siis selle järgi grupid moodustada,
• püsivad (grupp moodustatakse nt 7. klassi alguses ja see püsib kuni kooliastme, st 9. klassi lõpuni) või ajutised rühmad (nt ühe teema õppimiseks või üheks trimestriks),
• teemakeskne (rühmad moodustatakse ühe aine õppimiseks), ainekeskne (rühmad moodustatakse ühe aine õppimiseks; ingl k setting) või aineteülene (samad rühmad on mitmes õppeaines; ingl k streaming).

Miks neid moodustatakse? Põhjused on erinevad ja tihti kombineerunud:

• õpilasi on lihtsalt ühes klassis liiga palju (nt on tava, et võõrkeelte rühmades on väiksemad grupid, kirjutasin selles siin),
• õpilaste füüsiline areng on erinev – nt poiste ja tüdrukute eraldamine kehalises kasvatuses (aga mitte tehnoloogiaõpetuses!),
• tundub, et lihtsam on õpetada homogeensemat õpilaste punti,
• keerulisest õpilastest soovitakse lahti saada,
• uhke värk, kui mina või minu laps käib targemate rühmas või ma õpetan võimekamate õpilaste gruppi.

Kuidas õpigruppe moodustatakse:

• õpetaja parema äranägemise järgi (siin on väga suur oht, et otsuse tegemise sees on õpilase hoolsus, käitumine, sotsiaalne taust, suhe õpetajaga ja muud omadused või asjaolud, millel pole mitte mingit pistmist õpilase võimekusega);
• loosiga või muul moel, mis ei arvesta üldse õpilaste omadusi (nt tähestikulises klassinimekirjas esimene pool on grupp 1 ja teine pool grupp 2) – see on väga demokraatlik, aga ei arvesta üldse õpilaste võimekusega, st grupid on ikka heterogeensed;
• varasemate hinnete alusel (hinde sees on väga palju “müra”, kirjutasin sellest siin),
• eeltesti, kontrolltöö, katsete, eksami vmt alusel (eelmiste võimalustega võrreldes ilmselt kõige adekvaatsem, aga siiski mitte probleemivaba).

Võimekuse hindamine on hirmus keeruline, sest me tegelikult ei tea, mis see on ja kuidas välja näeb. Üks uus andekuse definitsioon on järgmine: “Andekus on lapse või noore märkimisväärne erinevus produktiivsuses või jõudluses, võimete arengus ja/või tulemuste kõrges tasemes või originaalsuses ühes (ilmneb anne) või mitmes (ilmnevad anded) valdkonnas võrreldes sarnases (haridus)keskkonnas viibivate eakaaslastega” (HTM, 2023). Seega võimekamad või andekamad on õpilased, kes on keskmisest erinevad. Ja see erinevus omakorda võib seisneda selles, kui palju või kiiresti ta õpib, kui keerulise materjaliga tegeleb või kui ebatavalised on lahendusteed. Õpilane võib olla võimekam või andekas ühes teemas, aines, ainevaldkonnas või mitmes neist. Keeruline on koostada adekvaatset testi, mis kõiki neid võimalusi arvesse võtab. Kusjuures teemas andekas laps võib väga halvasti teste sooritada.

Kas õpilastest taseme järgi rühmade moodustamine on tulemuslik?

Vot see on kõige keerulisem küsimus. Mul on tunne, et Eesti koolides sageli ei püütagi sellele küsimusele vastata, sest gruppide moodustamise juures ei ole see oluline. Rühmad moodustatakse, sest õpilasi on klassis liiga palju või õpetajatele tundub, et kui grupp on homogeensem (erinevusi õpilaste vahel on vähem), on lihtsam õpetada. Seega tulemuslikkus ei ole tegelikult tähtis. Ja omaette teema on see, et taseme- või temporühmade tulemuslikkust on täiesti korrektselt ühe kooli sees ja väikse valimiga keeruline uurida.

Üldiselt arvatakse, et eelised ja puudused on järgmised:

Võimalused	Ohud
Kui õpilased on jaotatud vastavalt oma võimekusele, saab õpetaja pakkuda sobivamat ja diferentseeritumat õpet. Näiteks võivad kõrgema võimekusega õpilased saada keerulisemaid ülesandeid ja projekte, samal ajal kui teised õpilased keskenduvad põhilistele oskustele.	Kui tunde on tugevmatel ja nõrgematel sama palju ja vähemvõimekad õpilased tegelevad baasiliste asjadega, siis sinna nad ka jäävad. Neil võiks siis rohkem tunde olla, et teistele järele võtta. Muidu tasemevahed suurenevad või heal juhul jäävad samaks, aga seda me ju tegelikult ei taha.
Madalama võimekusega õpilased võivad tunda end mugavamalt, kui nad ei pea võistlema kõrgema võimekusega õpilastega. Samuti võivad nad tunda, et neil on rohkem aega ja toetust mõistmaks materjali oma tempos.	Madalama võimekusega rühmadesse paigutatud õpilased võivad tunda end sildistatuna või märgistatuna, mis võib mõjutada nende enesehinnangut ja motivatsiooni. Õpetajad võivad alateadlikult kohelda erinevate rühmade õpilasi erinevalt ja seada nõrgemate rühmale madalamad ootused.
Mõned õpetajad leiavad, et kui nad ei pea õpetama erineva võimekusega õpilasi korraga, on tundide planeerimine ja läbiviimine lihtsam. Õpetaja saab pöörata rohkem individuaalset tähelepanu igale õpilasele.	Kui jagada suur klass väiksemateks rühmadeks, siis jäävad õpilastevahelised ikka erinevused alles (võib-olla on vähem äärmuslikud või on mingil muul skaalal) ja tegelikult see õpetaja tööd oluliselt ei vähenda.
Tugevamatel õpilastel on “tavatundides” igav ja nad kaotavad õpimotivatsiooni.	Kõrgema võimekusega õpilased saavad sageli kasu madalama võimekusega õpilastega suhtlemisest, sest see võimaldab neil materjali teistele selgitada ja oma mõistmist süvendada. Mõne õpilase jaoks on see väga motiveeriv.
	Jagades õpilasi võimekuse järgi, piiratakse nende võimalusi suhelda ja õppida erinevate taustade ja oskustega eakaaslastega. See võib piirata sotsiaalset arengut ja suurendada sotsiaalseid lõhesid.
	Võimekuse järgi jagades tehakse vigu ja õpilane võib sattuda rühma, kus tal on liiga lihtne või raske ning see mõjub väga halvasti tema õpimotivatsioonile.
	Inimeste võimed ja oskused ei ole staatilised. Õpilane, kes algul võib tunduda madalama võimekusega, võib aja jooksul areneda ja vajada suuremat väljakutset. Kui neid liigitatakse liiga jäigalt, võib see piirata nende arenguvõimalusi.

Arvamused on toredad asjad, aga püüan nüüd vaadata ka, mis teaduspõhine teadmine õpilaste võimete järgi gruppidesse jaotamisest arvab.

Edgar Krull kirjutab “Pedagoogilise psühholoogia käsiraamatus” (2018), et

“rahvusvahelised uuringutes on võrreldud, kuidas muutuvad õpitulemused riikides, kus õpilased jagatakse võimekuse alusel klassidesse, võrreldes riikidega, kus seda ei tehta. Esmaseks leiuks selliste võrdluste puhul on, et heterogeenses klassis on õpilaste õpitulemused sarnasemad kui siis, kui õpilased on klassidesse jagatud võimekuse alusel. Seejuures on heterogeensete klasside keskmine tulemus erinevates ainetes parem kui keskmine tulemus, mis saadakse homogeensetes klassides. Mida varem õpilased võimekuse alusel klassidesse jaotatakse, seda suurem on keskmise tulemuse erinevus, võrreldes nende õpilaste tulemusega, kes õpivad erineva võimekusega õpilaste klassides. Seejuures on tähelepanuväärne, et madalamaid tulemusi ei saa mitte ainult õpilased, kes on vähevõimekate õpilaste klassides, vaid madalamaid tulemusi saavad ka väga võimekate klassides õppijad (Hanushek & Wössmann, 2006).

Kokkuvõttes on leitud, et õpilaste jaotamine klassidesse võimekuse alusel alates kolmandast kooliastmest ei mõjuta nende õpitulemusi, olenemata sellest, kuidas võimekuse alusel rühmitamine toimus, millise aine õpitulemusi hinnati ega sellest, milline oli õpilaste võimekus (Slavin, 1990).” (lk 620-621)

Ülal juba viidatud raamatus “Kas Eesti PISA on viltu?” (autorid Kaire Põder, Triin Lauri ja Andre Veski) kirjutatakse lisaks kutse- ja gümnaasiumiharidusse jagunemisest ka õpilaste grupeerimisest (lk 282-283). Seal on selline võrdlus:

Võimete alusel grupeerimise alaliik	Selgitus	Mõju haridusefektiivsusele	Mõju haridusõiglusele
Klassidesse grupeerimine võimete alusel	Testitulemuste või hinnete alusel on õpilased gruppides, õppekava on sama	Negatiivne nõrk mõju	Negatiivne tugev mõju
Klassisisene hinnete ristlõikel põhinev grupeerimine	Samas klassis on koosõppivad grupid, mis koosevad eri võimete, tausta ja huvidega õpilastest, grupeerimiseks kasutatakse läbilõiget hinnetest, st ühes grupis on erinevate hinnetega õpilased	Positiivne tugev mõju	Positiivne tugev mõju
Erivõimetega õpilaste grupp	Eriti andekate või eriti vähe võimakate õpilaste grupp, kus õpitakse eriprogrammi alusel või lisaajal	Positiivne tugev mõju	Tõendus puudub või on vastuoluline

Põder, Lauri, Veski kirjutavad, et klassisisene grupeerimine võimete alusel on ebatõhus, sest nõrgemate gruppide haridustulemused kaotavad suhteliselt rohkem kui tugevamad võidavad. Autorid soovitavad sellistest gruppidest hoiduda ja soovitavad väiksemate gruppide moodustamiseks hinnete ristlõiget (ühes grupis on esindatud hinnete kogu skaala). Autorid juhivad tähelepanu ka sellele, et erivõimetega õpilaste rühma puhul on oht, nõrgemaid õpilasi sildistatakse, mis võib kahjustada haridusõigust.

Täiesti uus ja ülipõnev uuring käsitleb ebavõrdsust Eesti haridussüsteemis ja sealhulgas ka õpilaste jaotamist erinevate karakteristikute alusel ja selle mõju nii õpilasele kui ka ühiskonnale. Soovin lugeda!

Guugeldasin ka ise, et lugeda veel rohkem, mida selle kohta arvatakse. Tunnistan, et minu uuringud ei olnud nii põhjalikud, kui näiteks lõputöö kirjutamisel olla võiks, aga usun, et ma päris koba selles ka ei ole. Kui hea lugeja oskab veel viidata heale kirjandusele, palun lisa see kommentaaridesse.

Tasemerühmadesse jagamise mõjud – uuringud näitavad, et:

• võimete järgi gruppide moodustamine on tulemuslik, kui
  • seda tehakse ainult ühes-kahes aines,
  • õpilased on heterogeensetes rühmades suurema osa koolipäevast,
  • grupid vähendavad heterogeensust kindla oskuse osas,
  • grupidesse määratus vaadatakse üle tihti
  • ja õpetajad kohandavad õppetöö taset ja tempot vastavalt õpilaste vajadustele (allikas);
• madalama õpiedukusega õpilased jõuavad paremini edasi heterogeensetes gruppides, keskmised õpilased homogeensetes gruppides ja võimekamatel õpilastel polnud vahet (allikas);
• tasemerühmadesse jagamine on ebaefektiivne, mõjutab halvasti mõningaid õpilasi, kahjustab ja lõhestab ühiskonna demokraatlikku toimimist (allikas);
• 1.-12. klasside õpilaste tulemustele mõjus hästi klassisisene grupeerimine, klassitasemete ülene grupeerimine ja andekate õpilaste kokku grupeerimine, aga hästi ei mõjunud klassideülene grupeerimine, kusjuures vahet polnud, kas tegemist oli võimekamate või vähemvõimekate õpilastega (allikas);
• võimete järgi grupeerimine ei mõjutanud tulemusi üldse (allikas);
• nõrgemate õpilaste rühmades õppijad näitasid üles rohkem hüperaktiivsust ja emotsionaalseid probleeme kui gruppidesse jaotamata õpilased (allikas);
• gruppidesse jaotamine võib olla ebaõiglane ja mõjutatud pigem õpetaja hinnangutest õpilasele, õpilase käitumisest ja sotsiaalsest taustast (allikas).

Mina teeksin sellest kõigest järgmise kokkuvõtte:

1. püüame vältida õpilaste jaotamist võimekuse alusel taseme- või temporühmadesse, sest seal on palju ohtusid, mida minimeerida on keeruline (sildistamine, tasemevahe kärisemine, vigade tegemine gruppidesse jaotamisel);
2. kui seda on vaja teha, sest näiteks klass on liiga suur, jaotame juhuslikult (nt loosiga) või hinnete ristlõikega;
3. kui on vaja teha rühmad (tasemevahed on nii üüratult suured, et mõjuvad halvasti nii õpilaste kui ka õpetaja tööle), siis teeme nii:
   • rühmade moodustamise aluseks on usaldusväärne test, mille tegemine (tehnilise või vormilise külje pealt) on igale õpilasele jõukohane,
   • rühmad on ainult ühes klassis, aines, teemas või osaoskuse raames ning ülejäänud aja on õpilased segamini,
   • rühmad on ajutised ja ajaline kestvus on enne kokku lepitud,
   • oleme väga ettevaatlikud, kuidas neid rühmi nimetame (nõrgemad/tugevamad, aeglased/kiired ei ole hea, sest sildistab õpilasi; kas või grupp 1 ja grupp 2 on parem),
   • õpetajad on tundlikud ka rühmasiseste erinevuste suhtes ja diferentseerivad õpet grupi sees,
   • õpilaste edasiliikumist monitooritakse pidevalt ja rühmi grupeeritakse ringi, kui selleks vajadus tekib.

Kokkuvõttes arvan, et ideaalne õpilasterühma suurus on 15-20 õpilast ja mida kirjum see on, seda parem õpilase seisukohast. Sotsiaalmeedia ajastul oleme aru saanud, et mullid, mis kogunevad ühesuguste seisukohtadega või taustaga inimestest, on väga kahjulikud. Kui õpilase ümber on erinevaid inimesi, kujuneb tal adekvaatne mina- ja maailmapilt ning arusaamine, et erinevused on okei. Puutudes kokku teistsuguste kaaslastega õpime kuulama, lugupidavalt arvamust avaldama ja austama erinevaid seisukohti. Õpime kokkuleppeid tegema, kompromisse sõlmima ja konflikte lahendama. Oi, kui vajalikud oskused need tänapäeval on!

Posted on 28. okt. 2023 at 12:58 in Õpetamine, Kaasav haridus   |  RSS feed |   Vasta   |   Trackback URL