Olen praegu oma elus kohas, kus teen tööd (või mu aju tegeleb tööasjadega) enam-vähem kogu aeg. Eks see on uut asja alustades loomulik, et raske on leida rahu ja pidevalt käivad peas ringi tegemata tööd, ütlemata sõnad ning kõik see, mis on veel kogemata. See on pannud mind palju mõtlema ajajuhtimise peale – et on oluline mõelda läbi, kuidas oma aega targasti kasutada, et kõik ikka tehtud saaks ja ise puhata ka jõuaks.
Mul on alati olnud ajaga huvitav, nihilistlik suhe. Otsustasin juba ammu, et aega pole olemas. Huvitav oli hiljem lugeda, et ka füüsikud vaidlevad selle üle, kas aeg ikka eksisteerib või mitte (kui viitsiks, otsiks siia viite). Minu soov eitada aega tuleb sellest, et ma keeldun uskumast saatusesse, mida olen pikalt pidanud enda vabadust liialt piiravaks. Nii et siis minu jaoks aega ja saatust pole olemas.
See, kus ma praegu olen, on minu varasemate valikute tagajärg. Ja see, kus ma olen järgmisel pühapäeval, on minu varasemate, praeguste ja järgmise nädala valikute tagajärg. Ühest küljest on see väga koormav – mul on täielik vastutus minu elu eest. Mõtlen, et äkki oleks vabastav panna see vastutus kuhugi mujale (näiteks valitsusele, Jumalale, saatusele, naabrile). Huvitav, kas siis oleks kergem olla?
Kui tõesti võtan vastutuse oma aja kasutamise eest, siis otsustan igal hetkel, milline on minu tulevik, kas teadlikult või mitteteadlikult, aga ikkagi otsustan ise. Kui mul on järgmisel pühapäeval essee esitamise tähtaeg, siis on minu valik, kas see saab pühapäevaks tehtud või mitte. (Loomulikult juhtub vahel harva ka minust sõltumatuid asju, nt naabrid uputavad mu korteri veega üle, sellega koos ka arvuti ja essee…) On minu valik, mida ma igal hetkel järgmisel nädalal teen. Suur enamus nendest valikutest ei ole teadlikud. Tihti andun millelegi mõnusale nüüd ja kohe (Facebook on ilmselt kõige esimene kahtlusalune sellises olukorras) ning essee kirjutamine jääb selles hetkes tegemata. Kui essee kirjutamise hetki ei vali ma terve nädal otsa, jääbki pühapäevasest tähtajast kinni pidamata. Nii et järgmisel pühapäeval võin nentida, et sel nädalal tegin mitu korda täitsa ise valiku esseed tähtajaks mitte valmis kirjutada.
Miks on seda nii raske tunnistada? Miks tahaks öelda, et “mul ei olnud aega”? Ilmselt on piinlik tunnistada, et miski muu on olnud mulle mõnusam või olulisem või et ma ei suutnud end sundida/juhtida esseed ära kirjutama. Ilmselt oleks ka õppejõu jaoks ootamatu, kui ütleksin talle esmaspäeval, et ma ei kirjutanud esseed tähtajaks valmis, sest sotsiaalmeedia oli huvitavam või muu elu oli olulisem või et ma ei suudagi end reguleerida. Tulebki standardne valge vale: mul ei olnud aega.
Mulle siiski tundub, et (vähemalt endale) tunnistamine, et ma ei valinud seda asja tähtajaks ära teha, on jõustav. See oli minu otsus ja mul oli selleks ilmselt mingi hea põhjus, et see nii kujunes. Austan kokkulepet sellega, et ütlen iseendale (ja kui julgen, siis ka kokkuleppe teisele poolele), et selles ajavahemikus olid minu jaoks teised asjad olulisemad. Võtan sellega vastutuse enda tegude ja nende tagajärgede eest.
On huvitav, et ütleme tihti “mul polnud aega”. Aega pole olemas. Mitte kellelgi pole aega. Tajume muutusi enda ümber aja kulgemisena. Nende muutuste sees olles täidame oma päevi erinevate asjadega. Kes on valinud palju trenni teha, tema jõuab tihti trenni ja tal “on selleks aega”. Kui sulle meeldib lastega mängida, siis “leiad selleks aega” päris hästi. Kui aga trennis pole harjunud käima või arvad, et lauamängud pole sinu jaoks, siis tundub ka raske selle jaoks “aega võtta”.
Mind motiveerib eesmärk. Kui tegevusel on selge eesmärk ja selle saavutamine on mulle oluline, siis saab see asi ka tehtud. Vahel peab seda eesmärki otsima. Näiteks lastega koos värviraamatu värvimine tundus mulle esialgu üsna sihitu tegevus. Olen hiljem aga aru saanud, kui väärtuslik on lastega koos (ükskõik mida tehes) veedetud aeg ning mul on ikka õnnestunud vahel ka juhtida end lastega koos asju tegema, mida ma muidu ei teeks. Tunnistan, et see ei tule lihtsalt. Siiani ei ole ma ära õppinud sihitut jalutamist. Olen lootuse (vastutuse?) pannud koerale – äkki tema õpetab seda mulle.
Kui aeg oleks olemas, siis ma tahaksin endale ajapanka. Kui aega on üle (ootan bussipeatuses bussi näiteks), siis saan üleliigse aja panka panna. Ja kui aega on puudu (jään napilt bussist maha), saan seda aega sealt võtta.
mariakurisoo 
Lisa kommentaar