Me oleme niimoodi juba harjunud…

Maailm 1

7-aastastel lastel on kohustus alustada kõrgusõppe õppimist. Kõik lapsed jagatakse vanuse järgi rühmadesse ja treener, lähtudes tähtsatest dokumentidest, seab igale vanuserühmale kõrgusõppe lati nõutavale kõrgusele.

Osa lapsi hüppab ilma vaevata latist kohe üle. Tehnika logiseb, aga varu on veel kõvasti. Nad saavad kohe treenerilt kuldse tähekese. Nemad jäävad ootama järgmist aastat. Vaatavad niikaua kõrvalt, kuni teised hüppavad. Neil on igav. Kõrgushüppe hüppamine ei ole nende jaoks enam eriti huvitav, aga midagi muud ei ole ka tähtsates dokumentides ette nähtud. Treener ei taha, ei saa või ei jõua nende jaoks ka kõrgemat latti seada.

Suurem osa lapsi hüppab üsna ilusti täpselt üle lati. Õpetaja näitab võib-olla mõnele mõnda nippi, kuidas kindlasti üle saada, aga pingutus on siiski üsna mõõdukas. Mõned saavad kuldse, mõned hõbedase tähekese (sõltub treeneri tõekspidamistest ja harjumustest). Nendega on korras.

Siiski on mõned õpilased, kes ei suuda üle hüpata hoolimata sellest, et treener neile õiget tehnikat õpetab. Treener kutsub neid eraldi trennidesse korra nädalas. Mõni jääb isegi suvel üritama. Mõnega tegeleb eritreener. Mõni saab nibin-nabin üle. Vahel teeb treener või eritreener salaja nii, et latt on nende õpilaste jaoks natuke madalamal. Tähekesi nad ei saa. Pigem pannakse päevikusse kirja, et neil ei tule välja. Mõni neist liitub erirühmaga, kus ongi koos lapsed, kes ei suuda sellele vanusele tähtsates dokumentides ette nähtud kõrgusest üle hüpata. Aga tähtsad dokumendid ei näe ette seda, et erirühmal on latt teisel kõrgusel. Mõni jääb aastat kordama. Mõni läheb hoopis teise treeneri juurde. Vahel harva lubavad nõuandjad mõne õpilase jaoks latti seada mujale kui tähtsas dokumendis on ette nähtud.

Suurem osa nendest lastest läheb siiski koos kahe esimese pundiga järgmisesse aastasse, kuigi siis on latt veel kõrgemal. Kuskile ei jää märget selle kohta, et nad tegelikult ei hüpanud üle või hüppasid, kui latt oli salaja madalamale pandud. Või kui jääbki, siis sellest ei tehta välja. Järgmisel aastal kasutatakse samasuguseid tugimeetmeid, et neid nüüd juba suuremast kõrgusest üle aidata. Need ei tööta, sest latt läheb iga aastaga neil järjest rohkem eest ära. Vahel (eri)treenerid taipavad, et sellele lapsele ei ole jõukohane hüpata tähtsates dokumentides sätestatud kõrgusele, aga tähtsad dokumendid teisi võimalusi ette ei näe.

Maailm 2

Enamasti alustavad lapsed 7-aastaselt mõne spordiala harrastamist (aga mõnel on mõjuv põhjus alustada varem või hiljem). Pakutavaid spordialasid on erinevaid ja treenerid koos lastega (ja lastevanematega) otsustavad, mida ja mis tasemel õppima hakata. Kõik koos on otsustanud ja tähtsatesse dokumentidesse kirja pannud, et üks spordiala (kõrgushüpe) on kõigile kohustuslik ja teised on valitavad. See on hästi läbi mõeldud ja kõigile selge, miks see nii on.

Iga laps saab kõrgushüpet (ja teisi spordialasid) alustada sealt, mis nõuab temalt parajat pingutust ja annab eduelamuse. Treener õpetab õiget tehnikat, enesejuhtimis- ja õpioskusi, et iga laps saaks eakohasel määral ise oma õppimise ja arengu peremees olla. Treener annab pidevalt edasiviivat tagasisidet kõigile lähtudes sellest, kus laps parasjagu on.

Tähtsates dokumentides on kokku lepitud, mis tasemed kõrgushüppes on (teises spordialades ka), aga lapsed saavad need tasemed läbida omas tempos. Lõputunnistusel ongi kirjas, kuhu õpilane selleks ajaks jõudnud on. Eriti kiidetakse neid lapsi, kes on kõige rohkem pingutanud ja arenenud hoolimata sellest, mis tasemel nad alustasid või lõpetasid.

Trennis on kohal treener, abitreener, vahel ka eritreener või teised tugispetsialistid, kes tegelevad keskkonna kohandamisega (nt lattide erinevale kõrgusele seadmisega) ja tagasiside andmisega. Mõnest lapsest moodustatakse eraldi väike rühm, kellega spetsialist tegeleb põhjalikumalt (nende latt on esialgu üsna madalal või hoopis väga kõrgel). Igal lapsel on huvitav, sest latt on alati tema jaoks sobival kõrgusel ja kui ta pingutab ning teadlikult õpib, saab ta latist üle. Ta saab ise valida, mis teisi spordialasid ta veel proovib (mis aitavad ka kõrgushüppes või pakuvad hoopis teistsuguseid väljakutseid, nt male) ning mis kõige tähtsam – õppimist ei juhi mitte tähtsad dokumendid, vaid iga laps ise.

Nüüd asenda selles jutus sõnad nii:

Treener = õpetaja/pedagoog

Trenn = koolitund

Tähtsad dokumendid = riiklik õppekava

Kõrgushüpe = emakeel, matemaatika, loodusõpetus, võõrkeeled jne

Hüppamine = õppimine

Latt = riiklikus õppekavas nõutavad õpitulemused

Spordialad = õppeained

Rühm = kooliklass

Täheke = hinne

Kummas maailmas Sa tahaksid elada? Kummas maailmas tahaksid Sinu lapsed elada?

One Trackback to “Me oleme niimoodi juba harjunud…”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: