Üle-eelmisel nädalal oli olukord, mis pani mind mõtlema spikerdamise peale. Üks õpetaja palus mul natuke aega hoida silma peal õpilasel, kes kirjutas teadmiste kontrolli. Jõudsin vast minuti seda ülesannet täita, kui tuli asendusõpetaja, keda pidin juhendama. Õnneks on kahe klassi vahel klaasiga uks, nii et sain lubadusest ikka kinni pidada. Noormees, kes kontrolltööd kirjutas, ei teadnud, et ma seal hiilin, aga ei püüdnud kordagi kuskilt maha vehkida. Ei küsinud teiste laste käest ega koukinud vihikut-õpikut välja. Minu küsimus õpetajatele oli, kas meie lapsed ei oskagi spikerada?
Akadeemiline petturlus on otsatu teema. Iga õpetaja on kokku puudunud õpilaste lõputu leidlikusega ning tegelenud vasturelvastumisega. Ka mina õpilasena kasutasin erinevaid viise end kontrolltöö ajal aidata ja õpetajana otsisin meetmeid selle vastu võidelda. Lisaks tuleb veel tegeleda plagieerimisega, mis küll põhikoolis ei ole niivõrd sihilik, vaid pigem oskamatusest tulev nähtus.
Mis on akadeemiline petturlus?
- Spikerdamine: kirjutan maha spikrilt, vihikust, õpikust või pinginaabrilt, küsin pinginaabrilt
- Kirjutan koduse töö kellegi pealt maha
- Rühmatöödes kõrvale hiilimine
- Plagieerimine, st esitan kellegi teise mõtteid enda omade pähe
- Keegi teine kirjutab minu koduse töö
See on probleem õpetaja jaoks, sest tal ei teki siis ülevaadet, kui hästi õpilane on teema või õpitulemuse omandanud. Ilmselt on see ka solvav, kui õpetaja adub, et õpitav ei ole õpilasele tähtis ja ta on valmis petma, et see arvestatud saada.
Kuidas spikerdamise vastu võideldakse?
Tavaliselt õpetajad ütlevad enne kontrolltööd, et kõik asjad tuleb laudadelt ära panna ja teevad testist kaks versiooni (“A” ja “B” rida), et pinginaabritel oleksid erinevad küsimused. Kõrgem pilotaaž on ülikoolides plagiaati avastavate programmide kasutamine. Üks variant on veel õpilastele täiesti erinevate ülesannete andmine, aga see on õpetaja jaoks suur töö.
Paljudes koolides on tava, et kui tuvastatakse ebaaus võte, siis õpilane saab hindeks “1” ja seda järele vastata ei saa. Muide, seadus ega riiklik õppekava seda ette ei näe. See on kooli enda algatus, kui nad nii otsustavad. Ja minu arvates see ei ole õige, et siis keelataksegi õpitulemuse omandamine ära.
Miks õpilased spikerdavad?
Inimese aju otsib ikka viise, kuidas lihtsamalt läbi saada. Aju ei taha mõelda. See on raske ja kulutab palju energiat. Eriti tahaks hoida jõudu kokku nende asjade pealt, mis ei ole eriti olulised või nauditavad. Ja kui siis maha viksimine lihtne on, milleks pingutada?
Õpetajad eeldavad, et õpilased peavad teadma asju peast. Riiklikus õppekavas on 1497 õpitulemust, aga neist 13 ütlevad, et õpilane peab teadma midagi peast (need on eesti keeles, matemaatikas ja muusikas). Miks ülejäänud teemad lastakse õpilastel pähe ajada? Ma arvan, et see tuleb harjumusest ja lihtsusest. Faktiteadmisi on lihtne hinnata.
Eraldi küsimus on, kas spikerdamise vastu üldse on vaja võidelda. Miks peavad õpilased kõiki neid asju peast teadma, kui “päris” maailmas saab nagunii iga küsimuse vastust guugeldada? Ise küsin, ise vastan.
Üks õpetaja rääkis kord lugu, kus õpilane kirjutas referaadi Johannes Vares Barbarusest toetudes ainult 1950.-1960. aastatel välja antud materjalidele. Kes ajaloost midagi taipab, see mõistab, et referaat tuli välja üsna koomiline ilmselt. Ja vot, selles asi ongi! Selleks, et osata materjali otsida, on vaja eelteadmisi. Kui kasutad ajaloomaterjale, siis on vaja seda teadmist, et nõukogude ajal välja antud käsitlused on täis “punast jama” ja ei ole tõsiselt võetavad. Ja kui guugeldad, on vaja samuti oskust eritada tõde valest ning asjalikku mitteasjalikust.
Samas ei ütle ma, et las õpilased taovad edasi kogu maailma info endale pähe, sest nad nagunii ei oska infot otsida, vaid pigem õpetame neile, kuidas ja kust uurida.
Teine teema on hindesurve. Õpilase edu koolis hinnatakse numbriliselt. Tublimad saavad kiituskirju. Emad-isad hoiavad hinnetel hoolega silma peal ja kui need on korras, saad preemiat, ja kui ei ole, jääb millestki ilma. Nii tekibki kerge kiusatus upitada oma tulemusi ebaausal teel, sest panused on mõnel lapsel väga kõrgel.
Kuidas veel saab?
Küsisin Emili kooli õpetajatelt, kas meie õpilased ei oskagi spikerdada. Nad ütlesid, et oskavad küll ja vahel teevad seda ka. Samas ei panda meil hindeid, nii et enamasti nad ei tule selle peale. Pole vaja lihtsalt. Kui vastad ausalt, saad ka ausa tagasiside.
Minu ettepanek on loobuda numbrilisest hindamisest ja anda õpilastele sõnalist tagasi- ja edasisidet. Teiseks, julgustan õpetajaid mõtlema, mis on need asjad, mida õpilane tõesti PEAB peast teadma, et järgmised teemad selgeks saaksid ja elus toime tuleks, ning mis on teed valdkonnad, kus on olulisem õppida infot kasutama ja otsima.
mariakurisoo 