Igale kevadel räägime, kui stressirohke on kooli lõpetamine või alustamine katsete tõttu. See ei ole ainult Eesti mure. Tundub, et see probleem on 21. sajandi koolisüsteemi justkui sisse kirjutatud. Mõtlen täna selle üle, kas on võimalik seda mure leevendada või hoopis lõplikult lahendada.
Miks tehakse koolikatseid?
Põhjused on üldiselt üsna proosalised – kõigi vastu võtmiseks ei ole ruumi. Näiteks, kui kooli soovib astuda 100 õpilast, aga kohti on 60 jaoks, tuleb kuidagi valik teha. Vahel tehakse ka nii, et võetakse kõik vastu eeldusega, et osa langeb välja. See tähendab, et õppetöö alguses on siiski olemas võimekus oluliselt rohkemate õppuritega tegeleda ja nende jaoks on tagatud ka füüsiline koht. Mõnes koolis lahendatakse see küsimus hoopis loosiga, st kõigi soovijate vahel tõmmatakse loosi ja kellele õnn naeratab, saab koolikoha.
Teine põhjus teha koolikatseid on selgitada välja õppijad, kes on valmis selles koolis või sellel kooliastmel õppima. Näiteks ollakse seisukohal, et gümnaasium ei ole igaühele jõukohane ja siis tuleb välja selgitada, kellel on lootust ka gümnaasium edukalt lõpetada. Selle loogika alusel tehakse ka 1. klassi katseid näiteks muusika- või võõrkeeltekallakuga klassidesse.
Lisaks sellele püütakse leida need noored, kellel on lootust antud kool või kooliaste lõpetada võimalikult heade tulemustega, et hoida kooli soodsat mainet. Siiski on väga keeruline testidega hinnata lapse võimekust. Niimoodi, näiteks 1. klasside katsete puhul, saadakse hoopis teada, kui kõvasti on lapsi ette õpetatud. 1. klassid saadakse sel moel üsna homogeensed, kuid ette õpetatus saab varem või hiljem otsa ja toob kaasa hoopis uued probleemid.
Miks ikka tehakse koolikatseid?
Kõik süsteemid, mis püsivad, on kellelegi kasulikud. Ülal kirjeldasin, mis on “objektiivsed” põhjused, miks katseid tehakse. Lisaks nendele on veel väga oluline, millised on ühiskonna ootused koolidele. Sageli peetakse lapsepõlve kui ettevalmistust täiskasvanueluks ning on oluline võimalikult varakult saada võimalikult häid tulemusi (kes õpib kõige kiiremini kõndima, potil käima või lugema?), et siis kindlustada võimalikult heas koolis koht, et see omakorda tagaks koha võimalikult heas ülikoolis, mis omakorda tähendab kindlasti rikkaks ja edukaks (st õnnelikuks?!) saamist. Osa meie ühiskonnast on väga võistluslik, mis tekitab huvi koolide pingeridade vastu. Meediamajad ei avaldaks neid, kui nendel lugejaid ei oleks.
Tean peresid, kus lapsed käivad lasteaia kõrvalt veel mitmes eelkoolis. Vanemal on tunne, et kui ta millegi eest veel lisaks maksab, siis ta on panustanud oma lapse heasse tulevikku. Mõistan seda. Lapsevanema kohustus ongi teha lapse hariduse osas valikuid ja anda endast parim, et lapsel oleks koolis hea.
Aga see võistluslikkus, surve ja defitsiit ongi selle stressi allikas, mida kogevad 1. klassi, 10. klassi või ülikooli astuvate laste vanemad ja loomulikud ka noored ise. Me ise oleme oma võidujanus ja teistest-parem-olla-soovis selle olukorra tekitanud.
Miks me võiksime ilma katseteta toimetada?
Lapsed ei ole toored täiskasvanud. Laps olla on väga tore, kui tal lastakse olla laps, mitte ei kiirustataks täiskasvanuks saamisega. Kõik inimesed, nii ka lapsed on väga erinevad ja kasvavad erinevas tempos ja suunas. Neil on erinevad huvid, mis tulevad ja lähevad. See on täiesti normaalne ja vahva. Näiteks naabritüdruk õppis lugema 4-aastaselt, aga minu 6-aastane ei tunne kõiki tähti – see on väga okei! Midagi ei ole katki. See ei tähenda seda, et ta on nüüd läbi kukkunud (ja mina vanemana olen läbi kukkunud) ja elu on mokas. Sama lugu on teismelisega, keda ei huvita gümnaasiumiharidus. Las läheb kutsekooli. See ei pane talle ühtki ust kinni. See ei ütle, et ta on teistest halvem või et tema vanemad on teistest halvemad.
Millegi pärast on meil üsna kitsas arusaamine heast lapsepõlvest ja haridusteest (maineka kooli põhikool pärast edukaid katseid, gümnaasiumikoht kesklinnas, ülikooliharidus hea töötasuga seostatud erialal). Miks ometi? Kas see on mingi nõukaaja taak? Mina ütleksin, et mõnus lapsepõlv on selline, kus laps saab olla laps ja teha oma lapse asju ilma muretsemata teemade pärast, mida ta päris lõpuni ei mõista ja mille üle talle kontrolli ei ole. Niimoodi kasvab noor ja täiskasvanu, kes oskab olla hetkes ja tunneb vabadust teha valikuid oma südame, mitte välise surve põhjal. Vähem ärevust, antidepressante, valesid valikuid ja katkestatud õpinguid.
Kui meil ei oleks koolikatseid, oleks kohe palju vähem stressi nii lastel, noortel kui ka lastevanematel, aga usun, et ka õpetajatel ning teistel kooli töötajatel, kes oma õpilaste pärast muretsevad või teistpidi oma karjääri või kooli pärast unetuid öid veedavad, kui eksamitulemused pole piisavalt head.
Oleme otsustanud, et kooliharidus on avalik hüve ja siis peame leidma ka mooduse, kuidas sellele ligi pääsemisel ei ole defitsiiti. See vähendaks ka ebavõrdsust ühiskonnas, sest praegu on osal ligipääs justkui parema haridusele kui teistel (sõna “justkui” tuleb sellest, et ma väga kahtlen selles, kas pingeridades kõrgemal olevad koolid ka päriselt parema hariduse annavad ja mis on hea haridus on juba täiesti omaette ooper).
Kuidas saaks ilma katseteta?
See on tegelikult väga lihtne – kui meil on igal koolil oma piirkond, kus elavatel õpilastel on tagatud õppekoht selles haridusasutuses, pole katseid vaja. See eeldab järgmisi asju:
- koolikohti on piisavalt, et jätkuks igale lapsele, kes selle kooli läheduses elab,
- kooli kogukond lepib sellega, et tema kool ei ole teistest võrdsem sellega, et saab endale lapsi valida,
- teeme õppekava ringi nii, et see toetab ja väärtustab erinevaid õppijaid ning annab õpetajale ja koolile suurema paindlikkuse.
Mina usun, et see on täitsa tehtav ja tean, et maailmas on väga palju riike, kus see nii ka toimib (ka keskhariduse tasemel). Keerulisem on aga muuta ühiskonna soovi võistelda ja naabrist parem olla. Selle vastu minul rohtu ei ole.
PS Mulle on väga vastukarva argumendid, et kui iga laps või noor kooli või kooliastmesse vastu võtta, teeb see kehvemaks selle kooli või hariduse kvaliteedi üldisemalt. Ma ei lähe praegu arutellu, mis on hariduse kvaliteet. Minu seisukoht on, et kool on lapse jaoks ja mitte vastupidi. Õppekava on lapse jaoks, mitte vastupidi. Teeme Eesti kooli oma laste järgi, mitte ei vali lapsi kooli oma maitse järgi.
mariakurisoo 
Lisa kommentaar