Kui ma 2007. aasta sügisel õpetajana alustasin, polnud nutitelefonid veel õpilasteni jõudnud. Mäletan esimest korda, kui üks noor näitas sõpradele oma imevidinat – iPhone’i. Sel hetkel mõtlesin, et tegemist on luksuskaubaga, mida lubada saavad endale vähesed. Kuid ei läinudki palju aega mööda, kui sain oma õpilastele öelda: “Kui sa naeratad oma pükste suunas, on sul ilmselt laua all telefon. Palun pane see ära.”
On väga-väga palju artikleid nutiseadmete kahjulikust mõjust. Ma neid selles kirjutises ei kasuta, sest ma arvan, et pole enam lugejat, kes vajab nende meenutamist või veenmist. Mõtlen täna selle üle, miks ei ole koolides laste isiklikud nutiseadmed keelatud, kuigi minu kindel seisukoht on, et peaks olema.
Nutiseadmete rakendused on disainitud nii, et kasutaja oleks nende küljes võimalikult pikalt kinni. Snapchati striikidest on saanud paljudele noortele kinnisidee ja TikTokis on võimeline igaüks mitu tundi magama panema. Tegemist on tulu taotlevate äriettevõtetega ja mida rohkem nad saavad müüa reklaami ja kasutajate andmeid otse või kaude potentsiaalsetele reklaamikundedele, seda rõõmsamad nende ettevõttete omanikud on. Kui Sina kasutad mingit rakendust tasuta, siis kaup oledki Sina. Kui Sa ei ole veel vaadanud Netflixi filmi “The Social Dilemma”, palun vaata.
Tänapäeva laps või noor on võimeline nutiseadmes istuma tunde. Mul on kaks last ja näen, et kui ma vidinate kasutamist ei piira, siis nad kasutaks neid ilmselt lõputult. Näen ka nii enda kui ka teiste laste pealt seda, kuidas see mõjutab näiteks nende meeleolu. Kui lapsel lõppeb nutiaeg, on ta kergelt ärrituv, aga samas ka omamoodi apaatne. Kui sel hetkel on käepärast telekapult, paneks ta kohe teleka käima ja vaataks teist ekraani edasi. Täitsa omamoodi fenomen on see, et kui laps on selle pisikese ekraani ees, unustab ta süüa ja vetsus käia. Seda, et me arvuti ees vähem silmi pilgutame, on ilmselt paljud märganud. Nii et kaome sellesse maailma nii ära, et unustame ära kehalised vajadused, mis muidu end ise meelde tuletaks.
Koolis näen, et noored, kes ohtralt nutiseadmeid kasutavad, on närvilised, neil on raske keskenduda, tähelepanu hüppab ühelt asjalt teisele ning raske on alustatud tegevust lõpule viia (nt kapist töövihikut ei leia, kuigi see on seal). Minu meelest lapsed isegi nihelevad tunnis rohkem. Ma ei tea, millest see tuleb. Need on minu vaatlusandmed väga väikese valimi pealt. On noori, kellel on nutiseade absoluutselt kogu aeg peos, aga õnneks ka neid, kellel on nutiaeg piiratud’. Näen selgelt, et lapsed, kes veedavad pikki õhtuid (vahel ka öid) telefonis või arvutis, vajavad koolis õppimisega rohkem abi. Samas on nendel lastel vanemate tugi tihti nõrgem ja satutakse nõiaringi.
Teine murekoht rohke nutiseadme kasutamisega on see, et laps ei mängi ega suhtle eakaaslastega sel ajal. Ta ei oska oma igavusega midagi ise pihta hakata, ei oska alustada mängu ja teisi mängu kutsuda. Ta ei oska teha kokkuleppeid, lahendada erimeelsusi ja konflikte. Mängudes ja eakaaslastega suheldes just neid asju õpitakse ja see on ülioluline. Kui mina laps olin, olid mul hoovisõbrannad, kellega mängisime ja tülitsesime vaheldumisi. Vahel oli ikka hull draama. Praegu iga päev erinevate lastega kokku puutudes näen, miks see vajalik oli. Ja loomulikult on õues mängimine väga kasulik laste füüsilisele tervisele. See ilmselt ei vaja selgitamist.
Nutitelefonides saab muidugi ka kasulikke asju teha (nt raamatut lugeda, infot otsida, võõrkeeli või muusikainstrumenti õppida, kaugete sõprade või sugulastega suhelda), kuid üldiselt noored neid asju vahetundides ei tee. Sel ajal, kui aju peaks puhkama ja keha liikuma, mängivad nad mänge, mis teeb täpselt vastupidist. Vahetund on koolis selleks, et mõttemuskel saaks pingutusest puhata ja teised musklid koormust, sest tõenäoliselt on laps just pikalt istunud. Nüüd veel 5-20 minutit kõveras koridoris maas istuda ja pingelist tagaajamismängu mängida ei teeni seda eesmärki kohe üldse.
Emili koolis, kus ma töötan, on algusest peale laste oma nutiseadmete kasutamine olnud koolipäeva sees keelatud. Laps võib vajadusel loomulikult vanemale helistada, kuid muidu on telefon kotis. Suur osa vanemaid valibki Emili just selle pärast, et laps mängib ja möllab vahetunnis, mitte ei istu telefonis. Nüüd, kui Emili õpilased on saanud suuremaks, tuleb meil rohkem piiranguid rakendada – palume hommikuti telefonid lastel ära anda ning paneme need kappi luku taha. Koolipäeva lõpus saavad tagasi. Täitsa tore on näha, kui leidlikud noored on. Mõnel on kaasas kaks telefoni või paneb kasti ära ainult telefonikaaned. Õnneks saab iga trikki ainult üks kord kasutada. Üldiselt töötab see süsteem ilusti. Noored päeva sees oma nutiseadmeid ei kasuta. Õppetöös on rakendatud kooli arvutid ja tahvlid. Muidugi tuleb ette ka seda, et lapsed sisustavad siis vahetunnid lollustega, aga see on juba normaalne teismeiga ning nendega siis tegeleme. Kindlasti oleksid vahetunnid vaiksemad ja rahulikumad, kui lastel oleks telefonid käes, aga me ei tee seda valikut. Oleme otsustanud teisiti.
Pea kõikides Eesti koolides on siiski telefonid vähemalt osaliselt lubatud. Näiteks on piirang vanuseastmeti (nt 1.-4. klass ei kasuta), ajaliselt (nt nutivaba päev) või n.ö ruumiliselt (nt kasutada võib ainult õues). Ma ei mõista, milleks see hea on. Nutiseadme kasutamine, nagu seda enamasti tehakse, on kahjulik nii ehk naa. Kui osaliselt lubada, on vaja tegeleda ka kauplemise ja vingumisega. Täiskeeld hoiab täiskasvanute närve minu meelest rohkem kokku.
Aga miks siis on nutitelefonid koolides lubatud?
On kaks asjalikku põhjust. Esiteks, ei tohi lapselt jõuga tema vara ära võtta. Teiseks, peab lapsel ja vanemal olema võimalik üksteist kätte saada. See on absoluutselt õige. Siiski ei tähenda kumbki, et laps peab koolipäeva sees vabalt nutiseadet kasutada saama. Las kasutab vanemale helistamiseks nutikella, nupu- või lauatelefoni. Mõlema tingimusega on võimalik elada nii, et õpilased ei kasuta koolipäeva sees oma nutiseadmeid. Oleme aastasadu käinud koolis ilma isiklike telefonideta, saame edaspidi ka sellega hakkama.
(Muide, mõned nutikellad on ka tänapäeval sellised, et sinna sisse võib ära kaduda. Olen kuulnud, et vahel on õpetaja palunud lapsel ka nutikell ära panna, sest see segab õppetööle keskendumist.)
Kui õppetöös kasutatakse isiklikke nutiseadmeid, sest koolis pole piisavalt arvuteid või tahvelarvuteid (või need on vananenud), ka siis on võimalik nutiseadmete muudel eesmärkidel kasutamine piirata. Muul ajal on telefon kindlalt kotis (mitte taskus!) või kuskile kaugemale ära pandud. Selline kord-lubatud-kord-keelatud-süsteem teeb õpetajate elu keerulisemaks, sest on vaja nutiseadmete asjakohase kasutamisega pidevalt tegeleda, nii et mõistlik oleks mõelda, kas saab koolile arvuteid ja tahvleid juurde osta, et seda jama vähem oleks.
Ja on üks mitteasjalik põhjus, mis on minu arvates tegelikult peamine – täiskasvanud ei viitsi keelu jõustamisega jännata. Nutiseade on hea lapsehoidja. Selle piiramine toob mässu, rahulolematuse ning väga palju kisa. Igasugune suur muutus toob kaasa häid ja halbu tagajärgi. See on alati nii. Tuleb lihtsalt kaaluda, kas tulu on seda kulu väärt.
Kui rakendada keeldu, tuleb hoolitseda ka selle eest, et vahetunnis oleks siis midagi sisukat teha, nt õue minna, lauamänge mängida, raamatud lugeda jne. Soovitan liituda Liikuma Kutsuva Kooli võrgustikuga, kust saab häid ideid. Sama programmi raames saab välja õpetada mängujuhid, kes juhivad laste mänge vahetunnis.
Minu soe soovitus igale koolile on keelata koolipäeva sees ja kooli territooriumil täielikult isiklike nutiseadmete kasutamine laste vaimse ja füüsilise tervise hoidmise eesmärgil. Ka õpetajate elu teeb see lihtsamaks, kui on üks lihtne ja selge ülekooliline reegel, millest kõik kinni peavad. Jah, algus on raske, aga see on seda väärt.
Lisaks õpetame lastele, mida mõistlikku saab nutiseadmes teha ja kuidas tulemuslikult puhata. Nutiseade ise ei ole saatanast, vaid see, kuidas oleme harjunud seda kasutama, on sageli noorele kahjulik. Need tegevused, mis meid enamasti seal kütkestavad, on põgenemine argipäevast. Näiteks Instagrammis tühja pilguga kerimine või TikToki algoritmi järgi tundide viisi videote vaatamine ei ole puhkus ajule ega kehale. Mõttemuskel saab kiire dopamiinilaksu, aga tegelikult me ei tunne end pärast paremini. Nutiseadmeid saab kasutada loomiseks, mõnusaks suhtlemiseks ja õppimiseks – täpselt see, mida võiks koolitunnis teha. Aga pärast aju pingutamist kooli- või tööpäeva järel võiks hoopis jalutama minna, lauamängu mängida või muud “päris” kätega või “päris” inimestega tehtavat ette võtta. Emad-isad, kes te seda loete, kas ta olete oma puhkamisharjumustes oma lastele eeskujuks?
mariakurisoo 
Lisa kommentaar