mariakurisoo

Eile sattusin kalli kolleegiga arutama, et mis siis teha, kui õpilane õigeks ajaks kodutööd ei esita. Oleme seda koolis päris palju kordi isekeskis arutanud, sest tavalist “malakat” – hinne – meil ei ole. Õpetaja tunneb end justkui relvituna. Jäin selle teema peale mõtlema ja nagu ma ikka mõtlen, kirjutades. Nüüd kirjutangi. Vaatame, kuhu jõuan.

Kujuta ette olukorda, kus Su ülemus annab Sulle järgmiseks kolmapäevaks ülesande kirjutada 200-sõnaline essee teemal “Miks ma tahan olla õpetaja?” (“juuni”, “juuli” ja “august” on kolm sõna, 197 tuleb veel välja mõelda). Sul jääb see tähtajaks tegemata. Mis Sa eelistaksid, mis sellele võiks järgneda?

Karistus ja tagajärg

Igal teol on tagajärg. Vahel järgneb pahale teole ka karistus. Selgitan näite abil, mis minu arvates on nende vahe.

Pille lõhkus ära vaasi. Karistuse variandid oleksid järgmised:

Tagajärje variandid oleksid järgmised:

Mis on karistuse ja tagajärje erinevused?

Karistus	Tagajärg
Ühel inimesel on võim teise üle ja võimuga inimene surub oma tahte teisele peale.	Võrdsed inimesed lepivad kokku, mis on teo tagajärg. Keegi ei kannata.
Tuleb tihti emotsiooni pealt, sest tahaks kätte maksta.	Pole emotsionaalne kummagi poole jaoks.
Pole “kuritööga” tegelikult loogilises seoses.	On “kuritöö” loogiline tagajärg ja aitab selle tulemusi likvideerida või leevendada.
Ei anna tagasisidet ja seega tegelikku õppimist ei toimu. Võib küll viia edaspidi sama teguviisi vältimiseni (nt Pille hoiab vaasidest eemale), aga “kurjategija” ei pruugi sisuliselt aru saada, mis tema teos halba oli.	Aitab aru saada, mis läks pahasti ja mis on selle teo tagajärjed teistele inimestele. Aitab õppida, kuidas sellises olukorras edaspidi toimida ja kuidas halb “korda” teha.

Niisiis, kui Sul jäi essee kirjutamata, kumba Sa siis eelistaksid – karistust või tagajärge? Kui karistust, siis milline oleks Sinu arvates adekvaatne? Kui tagajärge, siis milline oleks parim?

Lapsi kasvatades puutume ka selle küsimusega päris palju kokku. Vahel on keeruline leida teole loogilist tagajärge. Näiteks kui üks laps lööb teist, siis läheb tihti käiku karistus, mis ülal nimekirjas oli esimesel real (hüvest ilma jäämine). Seda peab kindlasti saatma selgitus, miks oli antud tegu karistust väärt. Muidu jääb see liiga abstraktseks. Täiskasvanute tõsiste kuritegude maailmas on karistamist kindlasti rohkem kui loogilise tagajärje kokku leppimist (nt rahatrahv, vabaduse kaotus, mõnel maal ka silm silma vastu karistused). Samas on ka õigusemõistmine liikumas mõistliku tagasiside eelistamise suunas (harivad programmid, rehabilitatsioon, taastav õigus).

Karistus ja tagajärg koolis

Kui Sa vaatad ülemist tabelit, siis kumba – karistust või tagajärge – on koolis rohkem? Kumba peaks olema rohkem?

Hindeid kasutavas koolis on tõenäoliselt karistamist väga palju rohkem, sest hinne on tihti justnimelt karistus. Kui õpilasel on õppimata või kodutöö tegemata, siis saab õpilane “1” või “X” (huvitaval kombel on neid variante sellistel puhkudel mitu) ja siis on justkui korras. Õpetaja töö on sellega tehtud. Kuritöö on saanud karistuse.

Kui see kodutöö, mis jäi tegemata, jääbki lihtsalt tegemata, siis oli see täiesti ebavajalik ja mõttetu kodutöö ning halvad hinded võib rahulikult panemata jätta. Nii et kui oled kindlal seisukohal, et see kodutöö on ikka vaja ära teha, tuleb kokku leppida (juba enne kodutööde andmist!), mis on adekvaatne tagajärg, ning sellest loomulikult kinni pidada.

Minu arvates on väga adekvaatne tagajärg, kui tegemata kodutöö puhul lepivad õpetaja ja õpilane kokku uue tähtaja, aga siinjuures on väga oluline, kuidas seda teha, et selle tähtajaga nüüd samamoodi ei läheks nagu eelmisega. Selleks:

• Selgita välja, MIKS see kodutöö jäi tegemata ja kõrvalda see põhjus. Näiteks:
  • õpilaseni ei jõudnud info kodutöö tähtaja või sisu kohta (õpetaja unustas e-päevikusse kirja panna),
  • õpilasel ei olnud aega seda ülesannet teha (nt tähtaeg oli järgmisel päeval, aga tal oli pikk koolipäev ja pärast seda trenn),
  • õpilane tegelikult ei oska seda kodutööd teha,
  • õpilane arvab, et ta ei oska seda kodutööd teha, st tal on taksitavad uskumused või hoiakud,
  • õpilasel oli puudu mingi õppevahend selle kodutöö tegemiseks,
  • õpilasel on trots selle aine või õpetaja vastu (teievaheline suhe on väga halb),
  • õpilasel ei ole kodus sobilikke tingimusi õppimiseks,
  • õpilasel pole oskust end juhtida nii palju, et õigel hetkel õige ülesanne käsile võtta (nt istus arvutis terve õhtu ja ülesanne jäi tegemata),
  • õpilane teab, et ta ei saa nagunii tagasisidet, seega ajakulu ei ole tema jaoks väärtuslik.
• Kuna põhjused, miks ülesanne on tegemata, võivad igal õpilasel olla erinevad, tee uus kokkulepe võimalusel iga õpilasega eraldi, nii et tema saab aktiivselt selles vestluses osaleda (tagajärg mitte karistus, eks!). Siis te saate otsida põhjuseid, miks ülesanne jäi tegemata, ja lahendusi, et ta ikka tehtud saaks. Vahel on lapsi, kellega seda kokkulepet teha, mitu ja kõigiga eraldi ei jõua. Sellest pole midagi. Püüa see arutelu teha nii, et iga õpilane saaks selles osaleda.
• Las õpilane pakub ise välja uue tähtaja. Nii õpib ta oma ajakasutuse üle ise mõtlema ja võtab oma õppimise eest suurema vastutuse.
• Selgita, miks see ülesanne on vajalik – mis oskusi sellega harjutatakse või mis teadmisi kontrollitakse. Selgita, mis see annab Sulle, õpetajale, ja õpilasele. Luba talle head edasiviivat tagasisidet (ja anna siis ka, eks).
• Räägi õpilasega kodutöö läbi, et Sa saaksid aru, kuhu ta võis kinni jääda, ja aita tal sellest kohast üle saada.
• Pane õpilased paaridesse või gruppidesse, kus nad saavad üksteist aidata. Leppige kokku viis või kanal, mille kaudu nad tunnivälisel ajal suhelda saavad.

(Kuidas üldse anda mõistlikku kodutööd, kirjutasin siin.)

Mulle tundub nii, et õpilane saab aru koduse ülesande mõttest ja ta oskab seda teha, siis ta ka teeb seda. Kui aga töö on tegemata, saab seda kasutada kui jube head võimalust selleks, et õppida, kuidas lahendada keerulist olukorda ja kuidas plindrist võidukalt välja tulla. See käib nii õpilase kui ka õpetaja kohta 🙂