mariakurisoo

Jah, võiks.

Uuringud näitavad, et mida pikemalt püsib noor haridussüsteemis, seda paremad on erinevad näitajad hilisemas elus – rahulolu, tervis, õiguskuulekus, töötasu jne. Sealt siis ka praegune õppimiskohustus, mis nõuab lapselt, et ta õpiks kuni keskhariduse omandamiseni või 18-aastaseks saamiseni. See on igati õige ja kindlasti samm paremuse suunas.

Oleme olukorras, kus noored ja nende vanemad eelistavad, et edasi õpitaks gümnaasiumis, sest tundub, et see avab rohkem uksi. Statistiliselt kippus nii olema, et üldkeskhariduse omandanud noored õpivad edasi pigem kõrgkoolis ja teenivad hiljem suuremat palka, aga mida aeg edasi, seda nõrgemaks need seosed muutuvad ja paindlikumaks õpiteed lähevad. Eesti on väike ja vaja on igasuguste oskustega inimesi – nii neid, kes teevad töid, mis nõuavad väga pikka koolis käimist, kui ka neid, kus koolipingis on vaja lühemat aega olla, aga see-eest treipingi taga kulub rohkem tunde.

Ma ei ole nõus sellega, et gümnaasium on “andekamatele” või “võimekamatele” ning “nõrgemad” või “tagasihoidlikumate tulemustega” õpilased peavad valima rakendusliku õppe pärast põhikooli. Noor, keda tõeliselt huvitab automehhaanika, ei ole lähemas ega kaugemas tulevikus õnnelikum või edukam, kui teda sundida gümnaasiumisse minema, sest “pea ju lõikab” või kutsekas on neile, kes “mujale ei saanud”. Ja nii mõnigi rakenduslik eriala on eriti nauditav ning teostusvõimalusi pakkuv neile noortele, kes on valmis suuremaid väljakutseid vastu võtma.

Teeme korraks ühe kõrvalepõike. Kujuta ette, et ütlen Sulle, et Sul tuleb kahe kuu pärast teha jaapani keele B1-taseme eksam. See on kohustuslik ja väga oluline. Pääsu ei ole. Kuidas Sa end siis tunneksid? Oletan, et minu armsad lugejad jaguneksid siis umbes kolme gruppi:

• Tundub täitsa huvitav väljakutse. Võimalik, et tunned juba natuke jaapani keelt, oled varem erinevaid keeli õppinud ja see poleks eriti keeruline. Keelte õppimiseks vajalikud õpioskused on Sul olemas. Jaapani keel võib kasuks tulla või on silmapiiril juba praegu mõni võimalus, mis siis avaneks. Sulle sellised enese proovilepanekud meeldivad ning hakkaksid kohe otsast minema.
• Pööritad silmi, aga kui on vaja, teed ära. Natuke piinlik oleks, kui sellega hakkama ei saaks, ja tahaks igasugust jama vältida ka. See tähendaks ilmselt, et tuleb trennis käimisest loobuda ja piirata muid vaba aja tegevusi ning suurem osa päevast läheks uue keele õppimisele. Vaja oleks abi, et oskaks üldse kuskilt alustada ja kuidagi edasi liikuda. Tunned, kuidas eksami lähenev kuupäev tõstab vererõhu kõrgele ja mõtled, kas ikkagi kuidagi saaks sellest kõrvale põigelda.
• Ei hakka üldse selle peale mõtlemagi. Jaapani keelt pole vaja nagunii. Võõrkeeled on rasked nagunii. Aega pole. Teised asjad on olulisemad ja huvitavamad. Kui eksamist üldse kuidagi ei pääse, lähed kohale ja kukud läbi. Sul on nagunii ükskõik.

Kuhu gruppi Sa end paigutaksid?

Hea lugeja tunneb siin ära ilmselt erineva kvaliteediga motivatsiooni, millest kirjutasin siin. Õpilased tunnevad ka end täiesti erinevalt motiveeritult koolis käies – mõne jaoks on see tore väljakutse, mõne jaoks tüütu kohustus. Sama käib ka gümnaasiumis õppimise kohta. Loomulikult motivatsioon muutub ja varieerub, aga sageli on mõni motivatsiooni tüüp valdav ning kujundab õpilase soovi teatud haridusasutuses õppida.

Usun, et samamoodi, nagu lugeja tundis end jaapani keele eksami mõtteharjutuses, tunnevad end õpilased ka põhikoolijärgset kooli valides. Kui sundida õpilast tegema valikut, mida ta ei taha teha ühes või teises suunas, tunneb ta enam kolm või neli aastat halvasti ega ole oma eluga siis rohkem rahul ka tulevikus. Selle mõtteharjutuse, mida ülal tegime jaapani keelega, võime üle kanda nii gümnaasiumis kui ka rakenduslikus kolledžis õppimisele – üks motiveerib mõnd rohkem kui teine. Kui õpilane peab õppima koolis või õppekaval, mis teda ei kutsu, on tal halb olla (ebakvaliteetne motivatsioon teeb seda) ja stressitase tõuseb ebavajalikult kõrgele. Sõnastan selle nii, sest päris pingevaba elu pole võimalik ega ka vajalik, aga samas ei peaks seadma end ega oma last olukorda, kus ootused kasvavad üle pea.

Ma arvan, et gümnaasiumis õppima asumise sobilikkuse üks mõõdupuu ongi see, kui stressirohke see õpilasele oleks. On noori, kelle jaoks oleks see täiesti üle mõistuse stressirohke – peaaegu võimatu – nagu näiteks juhud, kus tegemist on intellektipuudega. Eeldame, et sellisel juhul õpilane ei lähe gümnaasiumisse, aga on ka olukordi, mis pole nii äärmuslikud, aga õpilase jaoks oleks pinget ikka kontimurdvalt palju. Väga paljudel juhtudel on abi keskkonna muutmisest või asjakohasest toest. Näiteks, kui õpilase jaoks on keerukad klassiruumid, kus on 30 või 40 õpilast, saab teha väiksemaid klasse. Või kui eesti keeles õppimine on raske, saab pakkuda lisatunde eesti keeles. Muidugi tekivad siin kohe küsimused, kes koolil neid ressursse on, aga ärme sinna praegu lähe, sest küsimus oli, kas iga õpilane võiks õppida gümnaasiumis.

Seega, ma arvan, et iga õpilane, kes soovib ning suudab gümnaasiumi riiklikus õppekavas nõutava mõistliku pingutuse ja kättesaadava toega omandada, võiks õppida gümnaasiumis. Ja see piir ei lähe sealt, kus on keskmine hinne 4,5, lõpueksamid üle 90% ning eelistatult oleks tegemist kohusetundliku tüdrukuga. Praegune süsteem põhikooli lõpetamiseks ja järgmise haridustaseme alustamiseks on väga konkurentsipõhine ehk tuleb võistelda, et saada “paremasse” kooli või üldse gümnaasiumisse. Usun, et kasutades 21. sajandi tehnoloogilisi võimalusi on tehtav korraldada see asi nii ära, et iga õpilane leiab endale kodule lähima põhikoolijärgse kooli, kus saab õppida tema jaoks huvitaval õppekaval mõistliku pingutusega.

Gümnaasiumis võiks õppida palju rohkem erinevate omaduste ja taustaga õpilasi, kui me vaid pakuksime neile vajalikku tuge. Gümnaasiumites võiks olla väiksemaid klasse, e-õppe ja mittestatsionaarse õppe võimalusi rohkem, et õppima saaks tulla õpilasi, kellele see praegu tundub liiga raske. Saan aru, et alati on inimesi ja raha liiga vähe, aga ma arvan, et alustuseks tuleks vaadata hoopis selle pilguga, et kuidas saame rohkem õpilasi SISSE valida, mitte VÄLJA valida, st pakkuda erinevamaid paindlikumaid õppimisviise õpilastele, kes vajavad kohandusi, ja seda ka gümnaasiumites, mida siiani on peetud ainult tippudele paslikuks. Meil on inimesi liiga vähe, et neid välja jätta. Arvame nad parem sisse.