Archive for detsember 26th, 2021

26. dets. 2021

Hinne ei ole tagasiside

Olen suurema osa oma professionaalsest elust elanud teadmisega, et hinne* on väga kontsentreeritud tagasiside ja ei ole halb. Nüüd aga olen jõudnud arusaamisele, et tegelikult see nii ei ole. Kirjutan täna sellest, miks ma nii arvan.

*Siin kasutan sõnu “hinne” ja “hindamine” selle sõna kõige levinumas tähenduses, et “hinne” on 5-palli skaalal, kus “5” on kõige parem ja “1” kõige halvem hinnang ja hindamine on selle hinde panemine. Mõelgem korraks ka selle üle, miks hindeid “saadakse”, “pannakse”, “teenitakse”. Kõik need tegusõnad viitavad sellele, et õpilane on hindamisel objekt.

Me oleme kasvanud koolisüsteemis, kus saime oma soorituse eest hindeid. Väga hea artikkel selle kohta, kust see süsteem pärit on, on siin. Olin ise ka üllatunud lugedes, kui vana see traditsioon on. Meie kehtiva põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 29 näeb ette ikka sama hindamissüsteemi. Küsid, miks see halb on. Vastan.

Kuidas hinded tekivad? Õpetaja õpetab, õpilane loodetavasti õpib ja siis vastab ning siis õpetaja hindab. Kirjutasin õppimise juures “loodetavasti”, sest tegelikult on õppimise toimumist väga keeruline mõõta. Selleks on järgmised põhjused (loetelu ei ole kindlasti ammendav):

  • õppimine toimub õpilase pea sees ja sinna ei näe;
  • ka õppija ise ei pruugi aru saada, millal ta õpib ja millal mitte ja kas ta on õppinud, sest see protsess on tihti teadvustamata;
  • et näha muutust milleski, peab olema hästi kaardistatud algpunkt või sekkumise eelne seisund, aga seda enamasti koolis ei tehta;
  • tihti kontrollitakse/testitakse teadmisi või oskusi, mis on lastel juba enne olemas;
  • õpilane või hindelises ülesandes teha sohki (nt spikerdada);
  • hindamine on alati subjektiivne.

Neid takistusi ei saa me õppimise ja teadmiste-oskuste mõõtmise juures ilmselt kunagi täiesti likvideerida ja sellega tuleb lihtsalt leppida ja arvestada. Häda on lihtsalt selles, et hinnete panemisega justkui pretendeerime ammendavale mõõtmisele. Mõelge näiteks põhikooli lõpueksamitele või riigieksamitele gümnaasiumi lõpus. Need kaardistavad väga väikest osa õpilase teadmistest ja oskustest, aga nende tulemuste järgi tehakse väga suuri otsuseid.

Lapsevanemad on harjunud korra veerandis koju tulevate tunnistustega. Ütleme, et Peeter tuli nüüd jõuluvaheajale tunnistusega, kus kõik olid neljad-viied. Täitsa hästi, eks? Aga kui matemaatika oli “kolm”? Ikka on hästi? Või ei ole? Mida peaks nüüd tegema? Vot see ongi minu arvates hinnete kõige suurem häda. Nad ei kanna infot. Nad rahustavad vanemat, et kõik on korras ja sekkuma ei pea, kui hinded on vanema jaoks vastuvõetavad (kusjuures see “piir” on ka erinevates peredes väga erinev – miks küll?!).

Aga nii, Peetril oli mata “kolm”. Küsime Peetri käest, miks nii. On täitsa võimalik, et ta ise ei tea. Aga meie Peeter teab. Tal oli kolm kontrolltööd. Neist esimene oli “neli”, teine “kolm” ja viimane “kaks”. Veerandi aritmeetiline keskmine tuleb ilus “koolipoisi kolm” (oh sa raks, kui jube väljend!) ja Peeter saab rahulikult järgmisel veerandil mata õppimist jätkata (ei tule suvetööd, individuaalset õppekava ja muud lisatööd õpetajale). Järele saab tavaliselt vastata ainult negatiivseid hindeid. Peeter oli tubli ja käis veerandi viimasel päeval (noh, veerand sai ju otsa ja hinded oli vaja välja panna) järgi vastamas ja sai järeltöö väga hädise “kolme”. Huuh! Päevikusse läks selline hinne nagu “2/3”, st “kaks” parandatud “kolmeks”. Veerand on “kolm”. Kõik hingavad rahulikult sisse ja välja. (Miks on Peetri õppimise seisukohast oluline, et tal esimese kontrolltöö ajal ei olnud asi selge ja see peab ikka päevikusse jääma?)

Ja see, et järgi saab vastata ainult negatiivseid hindeid ei sobi mulle üldse. Miks ei võiks õpilane seda teemat edasi õppida ja oma hindeid parandada, kuni ta ise oma sooritusega rahul on? Eks see on lisatöö õpetajale, aga õpik on vaja läbi võtta. Ei jõua. Miks saab järgi vastata ainult kümme tööpäeva? Et tekitada ajasurve ja vähendada õpetajate tööd ikka. Tundub, et hinnetest on saanud täiesti omaette väärtused ja see, kas õpilane päriselt õpib on teisejärguline. Kui hinne on “kolm”, siis on korras ja rohkem sellega ei tegele. Ei jõua, sest jõuluks on vaja õpikuga poole peale saada ja töövihikust on ka veel nii palju teha…

Vaatame nüüd lähemalt seda Peetrikese mata õppeveerandit. Küsime õpetaja Malle käest põhjalikumat infot ja ta räägib meile järgmist. Teemaks oli korrutamine. Esimeses kontrolltöös oli korrutamine kuni viiega ja see tuli enam-vähem hästi välja, aga ta tegi mõned kiirustamis- ja hooletusvead. Teises kontrolltöös oli kogu korrutustabel kümne piires ja seal tegi Peetrike ikka palju vigu. Paistab, et see ei olnud tal selleks ajaks selge. Viimane kontrolltöö oli selline, kus olid tekstülesanded korrutustabeliga ja no see ei tulnud kohe üldse. Järeltöö ajal õpetaja aitas Peetrikest päris palju ja nii sai see “kolme” peale venitatud ja veerand rahulikult lõpetatud.

Milles on probleem? Tegelikult ei saanud Peeter korrutamist ilmselt selgeks. Tal oleks seda vaja palju rohkem harjutada. Kontrolltööd tulid tema jaoks liiga vara. Tal on tekkimas matas lünk, mis nüüd hakkab kärisema. Järgmine teema on jagamine, kus on vaja, et õpilane oskab korrutustabelit peast. Veel eraldi teema on see, et talle on tekstülesanded rasked, aga siin võib olla põhjuseid palju ja sellesse me praegu ei lähe. Aga õpetaja “kappab” nüüd järgmistesse teemadesse edasi ja Peetrikesel läheb järjest keerulisemaks. Ta sai veerandi “kolme”, nii et justkui on kõik okei ja midagi tegema ei pea. Tegelikult vajab ta lisakinnistamist matemaatikas, aga see info on kaduma läinud, sest hinne seda ei näita. Hinne ei näita ka seda, et viimases järeltöös õpetaja aitas Peetrit palju, nii et me ei tea, kui hästi ta oskab neid ülesandeid täitsa ise lahendada. Hinne ütleb, et tulemus on “rahuldav” ja lähme edasi.

Kusjuures, kes vastutab selle eest, et Peetrikesel oli matemaatika “kolm”. Kas Peeter oli laisk ja lohakas ja ei pingutanud piisavalt? Kas õpetaja Malle ei märganud Peetri vajadusi ja ei aidanud teda õigel hetkel? Kas Peetri vanemad oleksid pidanud Peetrit kodus rohkem toetama? Mina panen siin vastutuse õpetajale, kes ei andnud õpilasele sisulist tagasisidet ja ei aidanud teda piisavalt, et teema omandada selleks, et saaks rahus edasi minna. Tavaliselt vaadeldakse hindeid kui õpilase karakteristikuid. Tegelikult on need õpetaja töö viljad. On õpilasi, kelle jaoks koolitööd on väga lihtsad ja nad õpivad hoolimata sellest, mida õpetaja teeb. Aga need õpilased, kelle jaoks üks või mitu asja koolis on rasked, vajavad kohe eriti palju õpetaja (ja vahel ka teiste spetsialistide tuge) ning kui seal tekib suur probleem, siis peaks õpetaja tööd lähemalt analüüsima. Ma arvan, et õpetaja peaks jälgima pidevalt õpilaste sooritust ja kontrolltöö tegema alles siis, kui ta teab, et kõik oskavad. See pakub eduelamise õpilastele ja annab õpetajale kindluse, et võib edasi minna.

Eraldi häda hinnetega on see, et nad sisaldavad vahel väga palju asju. Peetrikese näite puhul olid viimases kontrolltöös võtmetähtsusega korrutustabel, loogika ja fuktsionaalne lugemisoskus. Minul oli aga kunagi õpetaja, kes võttis tunnikontrollis hindepalli maha, kui seal nime peal ei olnud. Tavaline on see, kui hindest võetakse maha, kui töö hilineb (s.o hindega karistamine) või on vormistusvigu vmt. Hindeks saab “1” kui tuvastatakse spikerdamine (ja mõnes koolis ei saa seda järgi vastata, nii et õpilasel on keelatud see teema omandada). Ühesõnaga hinnete sees on väga-väga palju erinevaid asju, mida me ei näe.

Miks pannakse hindeid?

  • See võtab vähe aega. Õpilasi on palju, kontakttunde on palju ja kõik see peab mahtuma 35 töötunni sisse. Muud moodi lihtsalt ei mahu.
  • See on lihtne. Loen kontrolltöö punktid kokku, panen hinde ja tehtud.
  • See tundub objektiivne, sest mul on enne juba paigas protsendid, mis hinne kuidagi kujuneb.
  • Neist saab igasuguseid ülevaateid hästi teha (nt arvutada aritmeetiline keskmine), näidata, mitu õpilast on “nelja-viielised” ja palju on “kahelisi”, saab teha pingeridu jne.
  • Lapsevanem ei pea pingutama, et aru saada, kuidas lapsel läheb. Oleme selle skaalaga harjunud.
  • Õpilast see lihtne süsteem “motiveerib”. Enamik õpilasi kardab “kahte” saada.

Iga süsteem püsib, kui see on tasakaalus. Kuna see pealtnäha toimib ja näib töötavat iga osapoole jaoks, siis pole ka huvi seda muuta.

Minu 9. klassi tunnistuse tagakülg, kuhu kirjutasin õpetaja dikteerimisel (klassijuhataja luges edetabeli klassis kõikide õpilaste andmetega ette), mitmes ma klassi hinnete pingereas olin ja mis keskmine hinne oli.

Praegune põhikooli- ja gümnaasiumiseadus kohustab koole hindeid panema alates 6. klassi lõpust. Miks? Ma ei tea. Välishindamise funktsiooni sellel ei ole. Järgmisesse kooliastmesse sisse astumisel hinnetest ka enam suurt kaalu ei ole – pigem tehakse katseid. Koolivahetusel aitab uue kooli õpetajaid tegelikult ka kirjeldav tagasiside rohkem, sest infot tuleb nii rohkem. Tundub, et see traditsioon püsib, sest nii on õpetajatele ja lastevanematele lihtsam.

Hindeid ei tööta, sest:

  • Nad ei anna olulist informatsiooni:
    • mida õpilane juba oskab ja mida on vaja veel õppida;
    • mis asjaoludel see hinne saadi (nt kui palju õpetaja aitas),
    • kui palju õpilane pingutas,
    • kui palju on õpilane arenenud.
  • Nad sisaldavad endas väga palju kõrvalist (hoolsus, käitumine, suhe õpetajaga jne).
  • Hindamissüsteem takistab õppimist:
    • kontrolltöö tuleb siis, kui õpetaja töökava selle ette näeb, mitte siis, kui õpilane on selleks valmis,
    • järgi saab vastata ainult negatiivset hinnet,
    • järgi saab vastata ainult teatud ajaraamis,
    • hindega hirmutatakse ja karistatakse.
  • Hinne annab petliku tunde, et me teame, kuidas õppijal läheb.
  • Neid peetakse õpilase töö tulemuseks, aga tegelikult on nendes väga suur roll õpetajal.

Mis on siis parem alternatiiv kui hinded? Õppimise kõige tugevam edasiviiv jõud on sisuline tagasiside. Nii kasvatame eneseteadliku ja ennast juhtiva õppija, kes õpib selle pärast, et saada milleski osavamaks, mitte mingi jama vältimiseks. Kui õpilane saab pidevalt suulist ja kirjalikku tagasisidet sellele, kuidas tal läheb, õpib ta iseennast ja oma õppimist tundma, saab ennast õppimises juhtida ja oskab ka endale ning kaaslastele tagasisidet anda. Seal sees on sõnaline tunnustus ning ka kirjeldus, kuidas saab veel paremini. Õpetaja on selles tema õpipartner ja peegeldaja ning õppija on oma õppimise omanik ja juht. Jah, tagasiside kirjutamine ja lugemine võtavad palju rohkem aega, aga see on seda väärt ja vajalik.

Loe, kuidas anda edasiviivat tagasisidet, siit.