24. apr. 2022

Mis loom on “igale õpilasele individuaalne lähenemine” ja kuidas teda süüakse?

Olen märganud, et väga paljud koolid on võtnud endale ülesandeks igale õpilasele individuaalselt läheneda. See on tore. Samas on mul tunne, et selle sisust saadakse väga-väga erinevalt aru. Teine tunne on see, et vahel õpetajad natuke kardavad seda teemat. Individuaalne lähenemine tundub nii suur ja töömahukas. Minu meelest on aga iga õpilase toetamine õpetaja töö. See ongi õpetaja töö. Ja lisaks – minu arvates ei ole ole see üldse nii hirmus 🙂

Mis on individuaalse lähenemise vastand?

Kujuta ette klassi, mille ees on õpetaja, kes loeb konspektist oma materjali ette, õpilased panevad vihikusse kirja, ja nii igas tunnis 45 minutit jutti. Iga mõne tunni tagant on kontrolltöö, kus õpilased peavad “tekstilähedaselt” vastama (valikvastustega) küsimustele (või talle lihtsalt antakse teema ja ta peab kirjutama nii palju, kui teab) ja tagasi saab ta hinde. Minu kooliteest (sh ülikool) suurem osa oli selline.

See tähendab, et õppetöö sisu on aine ja õpetamine (sisend). Õpitav tuleb õpetajal ette lugeda ja õpilastel pähe õppida ja siis vastata. Kõik õpivad täpselt sama asja ja täpselt sama moodi.

See on lihtne ja efektiivne. Sama konspekt või õpik käibib aastaid. Tundide ette valmistamine ja läbi viimine on lihtne. Klassi või auditooriumisse võib suruda enam-vähem lõputult õppijaid (mis teeb kooli pidamise odavaks!). Hindamine on ka üsna lihtne. Õppetöö tulemuslikkust on lihtne hinnata (hinnete aritmeetiline keskmine) ja edukaid/mitteedukaid õpilasi lihtne eristada. Isegi edukaid/mitteedukaid õpetajaid on lihtne eristada. Erivajadustega õpilased ujuvad või upuvad (saadetakse erikooli).

Aga miks siis individuaalselt läheneda?

Sest see mudel on mõttetu õppimise seisukohalt. Kui tõstame õppetöö keskmesse õpilase ja tema õppimise, siis tuleb meil arvestada sellega, et ülal kirjeldatud mudel on liiga robustne, et toimida päris maailmas. Õpilased on lõputult erinevad (tegelikult õpetajad ka), nende algteadmised, hoiakud, suutlikus ja püüdlused on erinevad. Nad tahavad olla aktiivsed õppimise protsessis, tahavad olla subjektid mitte objektid. Ja see on ka vajalik selleks, et päriselt õppimine toimuks. Kui me soovime, et õpilastele õpitav ka päriselt külge jääks, siis tuleb individuaalselt läheneda.

Mis võib olla individuaalne lähenemine?

Haridussõnastikus on järgmised märksõnad:

Õppe diferentseerimine – õppurite eripära arvestamise vorm, kus koole, klasse, rühmi moodustatakse indiviidide ühesuguste tunnuste alusel.

Õppe individualiseerimine, individualiseerimine – õpetamisel iga õppuri eripära arvestamine.

Isikustatud õpe, personaliseeritud õpe – isiku aktiivne enese eesmärgistatud ja juhitud õpiprotsess, mis järgib tema õpivajadusi, tugineb eelteadmistele, kogemustele ja huvidele.

Nende erinevustest saab veel lähemalt lugeda siit: https://kompass.harno.ee/personaliseeritud-ope/.

Ühesõnaga, individuaalse lähenemise all võib mõista eriklasside või temporühmade moodustamist, erinevate töölehtede andmist kuni täiesti erineva õpiteekonna läbimist. Ilmselt kõik see, mida mõista individuaalse lähenemise all, ei mahu õpetaja tööaja sisse, sest õpilasi on klassis päris mitu. Kirjutan, kuidas me Emilis individualiseerimist mõistame.

Individuaalne lähenemine Emili näitel

  1. Õpetaja töö algab suhte loomisest iga õpilase ja tema perega. Hea suhe on õppimise alus ja kehva kliimaga klassis on õppimine oluliselt takistatud. Hea suhe on eeldus ka kuulamisele ja enda avamisele. See teeb võimalikuks oma õpilaste tundma õppimise, mis on vajalik, et päriselt õppetööd individualiseerida. Hea suhte loomisest loe lähemalt siit.
  2. Järgmine samm ongi õpilase tundma õppimine: mis talle meeldib? mis tuleb tal hästi välja? mille üle on ta uhke? mida on vaja veel harjutada? jne. Selleks saab tutvuda õpilase “paberitega” (nt koolivalmiduskaart, tunnistus vmt) ja loomulikult rääkida õpilase enda ja tema vanematega. Abiks võivad olla erinevad eneseanalüüsivahendid. Õpetaja jälgib iga õpilast nagunii ja teeb ka seal vahel teadvustamata märkamisi õpilaste iseloomu, eelistuste, oskuste jmt kohta. Ja iga uue teemaga alustades õpib õpetaja oma õpilasi “uuesti tundma” just selle teema valguses – mis õpilasi huvitab, mida nad juba oskavad ja mida on vaja veel õppida.
  3. Lisaks õpilase iseloomu tundma õppimisele, on vaja pidevalt jälgida iga õpilase edusamme õpitava materjali osas. Õpetaja jälgib õpilase edasijõudmist igas tunnis (nt tööjuhendist arusaamine, õppematerjali arusaamine, õpitulemuste omandamine jne). Oma olulisematest märkamistest annab õpetaja tagasisidet õpilasele ja lastevanematele. Kui õpilasel tekib tunnis raskusi, kohandab õpetaja oma tegevust, õppekeskkonda ja/või õppematerjali.
  4. Õpetaja hoiab õpilase arengul silma peal ka tundide-üleselt (õppematerjali omandamine ja õpitulemuste saavutamine, õpilase üldisem areng). On oluline kiiresti märgata, kui õppimine on mingis vallas raske või hoopis liiga lihtne. Sellest peab kähku andma tagasisidet ja õppetööd kohandama.
  5. Õpetaja kohandab õppetööd jooksvalt (seda peetakse tihti diferentseerimiseks):
    • lisaselgitused (nt tööjuhised, õppe sisu, keerulisemad kontseptsioonid) või pildimaterjal,
    • õpilaste paigutamine klassis vastavalt sellele, kuidas on õpilasel lihtsam õppida (nt Peetril on lihtsam keskenduda, kui ta ei näe teisi õpilasi),
    • abimaterjalide paigutamine seintele, vihikusse või lauale,
    • abivahendite pakkumine keskendumise või õppimise lihtsustamiseks (nt sirm, helisummutavad kõrvaklapid),
    • lisaülesanded õpilastele, kes vajavad rohkem harjutamist või väljakutseid,
    • teistsugused ülesanded õpilastele, kes vajavad teistsugust õppesisu või harjutamist,
    • teistsugused õppematerjalid õpilastele, kes vajavad õppematerjali teistsugust struktuuri või sisu,
    • õppegruppide või -paaride moodustamine nii, et õpilased saavad üksteist aidata,
    • õppetegevused väiksemas (taseme)grupis,
    • lisaaeg ülesannete sooritamiseks,
    • lisaharjutamist kodus kinnistamiseks,
    • õpilane demonstreerib teadmisi-oskusi teistmoodi (nt kirjutamise asemel vastab suuliselt),
    • lisapaus puhkuseks või rahunemiseks,
    • lisakonsultatsioonitunnid.
  6. Kui õpilane seda vajab, pakuvad tuge ka eripedagoog, sotsiaalpedagoog või teised tugispetsialistid. Vahel vajab õpilane väga väikeses grupis töötamist või eriti spetsiifilist tuge, mida saab pakkuda vastava valdkonna spetsialist.
  7. Lisaks pidevale toele vajab iga õppija sagedast tagasisidet. Ta vajab kinnitust oma edusammudele ja juhiseid, kuidas edaspidi veel paremini tegutseda. Loe hea tagasiside andmisest lähemalt siit.
  8. Väga oluline roll õpilase individuaalsel toetamisel on arenguvestlustel. Emilis on kolm arenguvestlust aastas. See on oluline verstapost, kus vaadata tagasi sellele, kuidas on läinud, ja mõelda, kuidas minna edasi. Lisaks on see tähtis suhete hoidmise seisukohast. Õpilasele ja lastevanematele on oluline kuulda, et nad on märgatud ja aktsepteeritud ning õpetaja saab seal olulist tagasisidet.
  9. Kõige selle taustal käib õpilase õpitee dokumenteerimine. Selleks on eKool või Stuudium, individuaalse jälgimise kaart või muud lahendused, kuid on tähtis, et olulised märkamised saaksid talletatud ning meetmed kirjeldatud. See on oluline tagasiside nii õpilasele, perele kui ka õpetajatele ning alus iga osapoole õppimisele, et kuidas paremini edasi toimetada.

Kuidas nüüd tundub? Kas on ikka sama segane ja suur? Ma loodan, et ei ole.

Ma loodan, et tulevikus saame veel “individuaalsemalt” läheneda. Mulle väga meeldib personaliseeritud õppe mõte, aga see vajab suuri muudatusi õppekorralduses, -materjalides ja -kavas. Viimases on ikka väga palju vaja remonti teha juba niigi (loe lähemalt siit), et ta oleks veel õpilasesõbralikum ja lubaks veel rohkem individualiseerimist. Õpilased (ja õpetajad) on lõputult erinevad ja ühe puuga kõiki lüüa ei saa. See lihtsalt ei ole mõnus ega tõhus. Ja seepärast ma olengi veendunud, et iga hea õpetaja läheneb oma õpilastele individuaalselt. See ei ole kauge tuleviku muusika, vaid meie imeliste õpetajate igapäevane hool.

Loe lisaks:

23. apr. 2022

Kas anda koduülesandeid või mitte anda, selles on küsimus

Eelmisel nädalal süüvisin erinevate õppevormide imelisse maailma. Sealt jõudsin tõdemuseni, et koduste ülesannete valdkond on tegelikult üsna isetekkeline ja -reguleeruv. Tahan seekord seda rohkem avada.

Eelmise postituse lõpus jõudsin sinna, et kuna Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus näeb ette, et “juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja (PGS § 24 lg 5)” ehk õppetöö peab olema juhendatud ja seal peavad osalema nii õpilane kui ka õpetaja. Erand on koduõpe, aga seda ma selles postituses ei käsitle.

Juhendamine võib muidugi toimuda enne ülesande täitmist, aga ikkagi peab õpetaja osalema. Kui õpilane on õhtul kodus ülesandeid täitmas, et saa (ja ei taha) õpetaja selles küll osaleda. Tihti täidavad seda rolli hoopis lapsevanemad (selle mõttetusest loe siit).

Minu arvates ei peaks üldjuhul koduseid ülesandeid andma, sest õpilasel on vaja ka puhata, mängida, huvitegevusega tegeleda, perega suhelda, kodutöödes (koristamine jmt) kaasa lüüa ja teha kõike muud, mida täiskasvanud teevad pärast tööd. Kujutate ette ülemust, kes peab normaalseks seda, et lisaks kontoritööle teeb tema alluv ka kodus tööd? Vahel muidugi tuleb seda ette, aga kui see on pidevalt nii, põleb ka täiskasvanud töövõtja läbi. Õpilase jaoks peaks see millegi pärast normaalsus olema. Meil on võimalus tulevastele töötajatele õpetada, et tööd tee töö ajal ja puhka korralikult puhkeajal, justnimelt sellega, et kodutöid ei peeta iseenesest mõistetavateks.

Koduse õpiülesanded on minu arvates siiski on õigustatud järgmistel juhtudel:

  • koduse ülesande täitmine on möödapääsmatult vajalik mõne õpitulemuse saavutamiseks,
  • ülesanne on õpilasele täiesti arusaadav ning jõukohane ja ta ei vaja rohkem juhendamist ega abi (see kriteerium kehtib ka järgmiste punktide juures),
  • ülesanne on selline, mida ei ole võimalik maha kirjutada,
  • õpilane saab veel harjutada mõnd tõhusat õpistrateegiat või -võtet (nt enesetestimine),
  • tegemist on mõne projektülesande osaga, mida on mõistlik teha väljaspool koolitundi (vanaema intervjueerimine sugupuu jaoks, raamatukogus info otsimine, käbide korjamine jne),
  • tegemist on mõne pikaajalise ülesandega, nt raamatu läbi lugemine (õpib oma aega ja jõudu juhtima!),
  • õpilane vajab oluliselt rohkem harjutamisaega kui tema klassikaaslased, et mõnd vilumust kinnistada,
  • tunnis jäi midagi lõpetamata või tegemata, muul ajal ei ole seda võimalik teha ja selle lõpetamine on kindlasti oluline.

Miks antakse koduülesandeid?

Harjumus. Õpetajad, õpilased ja lapsevanemad on harjunud sellega, et lisaks koolitundidele tehakse nõmedaid töövihiku ülesandeid ka kodus. Seepärast üldjuhul ei protesteerita. On isegi vanemaid, kes nõuavad, et töövihikud oleks kaanest kaaneni tehtud. Ootan pikisilmi, et see aeg läbi saaks.

Surve. On lapsevanemaid, kes nõuavad koduülesandeid, sest muidu tekib hirm, et laps jääb eakaaslastest maha või ei õpi piisavalt või ei teki kohusetunnet või õpiharjumust. On koole, mille hea nimi toetub riigieksamite tulemusele ja tundub, et tulemused tulevad ainult rohkete kodutöödega. No pain, no gain.

Õppekava. Meie riiklikus õppekavas on materjali nii palju, et selle kõige õpilase pea sisse ära mahutamiseks ette nähtud aja jooksul tuleb teha lisatööd väljaspool tunde. On lapsi, kes “haaravad lennult”, ja neid, kes peavad rohkem vaeva nägema, et mõnest kontseptsioonist aru saada.

Kehvad õpetajad. Kahjuks on õpetajaid, kes ei oska luua õppekeskkonda, kus iga õpilane õpitava selgeks saab ja õpitulemused omandab. Siis on üks variant anda see kodus õppida, kus laps peaks siis ise mingi ime läbi materjali omandama või teeb siis lapsevanem või eraõpetaja õpetaja tegemata tööd. (Lisan siia juurde, et vahel on seoses õppekava ülekoormatusega tegelikult materjali kõigile selgeks tegemine ettenähtud ajaga võimatu, nii et ei saa öelda, et iga õpetaja, kes kodutööd annab, teeb oma tööd halvasti. Aga mäletan oma kooli ajast õpetajaid, kelle tunnis ei jäänud erinevatel põhjustel midagi külge, ja reaalne õppimine käis kodus iseseisvalt.)

Millised kodused õpiülesanded “ei tööta”?

Kodused õpiülesanded töötavad kooli eesmärkidele vastu siis, kui nad on:

  • igavad. Ma arvan, et see on õpi- ja koolirõõmu tapja number üks – õpilasele igav ülesanne, mille peab tähtajaks ära tegema. Loomulikult tuleb elus teha asju, mis on igavad, ja tuleb õppida ka ennast sellises olukorras juhtima, kuid kui on vähegi võimalik, siis ma püüaksin ülesandeid võimalikult vaheldusrikkaks, õpilasepäraseks ja mõnusaks teha. Näiteks leidsin ükspäev oma vaja ajaloo töövihiku. Seal on harjutus, kus on terve leheküljetäis mõisteid, igaühe taha kaks tühja rida, et sinna õpikust ümber kirjutada selle mõiste definitsioon. Tapvalt igav.
  • mõttetud. Lihtsalt harjumusest antud ülesanded, mille puhul õpetaja ise ka hästi ei tea, miks neid tegema peab, on õpi- ja koolirõõmu tapja number kaks. Peab olema väga hea põhjus, miks seda ülesannet peab (kodus) tegema. Õpilase aeg on sama kallis kui õpetaja oma. Ärme raiska seda. Hea indikaator mõttetust harjutusest on see, kui seda pärast ei kontrollita või kui tegemata jäämise puhul ei juhtu mitte midagi (pannakse märkus või “kaks”, aga tegemata jääb ikka).
  • üle koormavad. Kipub olema nii, et kodutöid on pea igas aines. Võib juhtuda, et vahel tuleb mitu tundi õhtul kirjutuslaua taga istuda ja õppida. Õpilane ei jõua puhata, tuleb väsinuna kooli, siis järgmisel õhtul ei saa jälle puhata jne. Vahel on lapsed ka huvitegevusega üle koormatud, aga see on juba kivi vanema kapsaaeda. Püüame meie, õpetajad, teha nii, et me ei pane lapse õlule koormat, mis on talle liiga raske.
  • lihtsalt kodused ülesanded. Nendega ei tehta pärast midagi. Õpetaja andis ülesande, õpilane tegi ära (või jättis tegemata) ja sinna see jäi. Sama hull on lugu siis, kui õpetaja lihtsalt fikseerib, et ülesanne on tehtud või tegemata (ja paneb märkuse või hinde), aga sisuliselt ei süvene. Peaaegu sama halb on seis siis, kui vead parandatakse küll ära, aga neid ei uurita ega selgitata. Õppimiseks on vaja tagasisidet!

Kuidas anda koduseid õpiülesandeid nii, et need toetavad õpilast?

Esiteks on oluline enda jaoks selgeks mõelda, miks see kodutöö on vajalik. Kas seda ülesannet saaks ära jätta? Kas seda ülesannet saaks koolis teha? Kas seda ülesannet peavad tegema kõik õpilased? On täiesti okei anda individuaalseid ülesandeid. Kindlasti selgita ka õpilastele, miks seda ülesannet on vaja teha – mis nad selle kaudu õpivad.

Tuleb veenduda, et laps oskab seda ülesannet ise (kodus) teha. Arutage kodutöö koolis läbi, lisa vajadusel juurde põhjalik kirjalik juhend koos näidisega heast sooritusest. Mõtle, kas õpilane valdab õpistrateegiaid ja -võtteid, mis on vajalikud. Kui ei, on neid vaja enne õppida, sest need ei teki iseenesest ja õpilane ei oska neid üle kanda ka teistest õppeainetest. Kas ta saab aru vajalikest mõistetest? Kui ta jääb hätta, siis kust ta saab abi? Kas ta oskab ise abi otsida? Ära eelda, et lapsevanemad aitavad. Vahel nad ei saa või ei oska. Kui vanem aitab, jääb Sinul, õpetajal, vajalik tagasiside saamata.

Tee kolleegidega koostööd, et vältida koduülesannete hunnikut. Võib-olla õnnestub isegi aineid lõimida nii, et ühe ülesandega saab “kaetud” mitme aine õpitulemused.

Kui võimalik kohanda või individualiseeri ülesandeid vastavalt õpilaste huvidele ja võimetele. Näiteks kasuta matemaatika tekstülesannetes õpilaste nimesid või pane töölehele mõni vahva pilt. On ju tore, kui koduülesanne on tore.

Paku võimalusi teha valikuid. Näiteks valida teema, vorm või viis, kuidas seda ülesannet sooritada.

Anna õpilastele võimalus oma aega ise juhtida sellega, et annad pika tähtaja. Kui vaja, anna siis mitu ülesannet korraga, aga näiteks nii, et sooritamiseks on kaks nädalat aega. Siis saab laps ise planeerida oma aega. Eriti aitab see neid õpilasi, kellel on palju kooliväliseid tegemisi (trennid näiteks).

Paku võimalust harjutada meeskonnatööd nii, et kodune ülesanne on grupiülesanne. Hea on ülesanne, kus erinevatel õpilastel on erinevad rollid. Suuremad õpilased võivad need ka ise paika panna.

Kontrolli kodus tehtud tööd (kontrollida võib ka õpilane ise või kaaslane) ja anna igale õpilasele tagasisidet. Õpilane ei pea saama hinnet, aga tal on vaja infot selle kohta, mida ta juba oskab ja mis seekord veel välja ei tulnud (ja miks!). Loomulikult on seda vaja ka õpetajal. Kui õpilane tagasisidet ei saa, oli selle ülesande tegemine tema jaoks mõttetu. Kui võimalik, ära pane üldse hindeid, vaid anna sõnalist tagasisidet. Kui kellelgi on tegemata või on vaja uuesti teha, siis millal ja kuidas ta seda teeb? Kui jääb tegemata ja sellest ei juhtu midagi, siis järelikult ei olnudki see kodutöö vajalik.

Anna õpilastele võimalus ka ise reflekteerida ja oma analüüsist ka Sulle rääkida. Millised ülesanded on toredamad? Millised tulevad paremini välja? Milline viis nt kontrolltööks õppida on kõige tõhusam? Kas õpilane on n.ö hommiku- või õhtuinimene? Kas tuleb välja ülesannete aegsasti ära tegemine või jäävad viimasele minutile? Miks? Mis rolli kipub õpilane võtma grupiülesannetes?

Koos kolleegidega leidke koht, kus õpilane saaks kodutööd ära teha koolis enne või pärast tunde. Meile meeldib ka töölt lahkuda tundega, et kõik on tehtud. Pakume seda võimalust ka õpilastele.

Kokkuvõte

Ma arvan, et kui koduseid ülesandeid anda nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vaja ning seda teha läbimõeldult ja arukalt, siis võib seda teha küll. Oluline on see, et ülesanne on mõtestatud ja tähenduslik ja õpilane saab väljateenitud tagasiside.

Soovitan lugeda:

Projekt “Eesti põhikooliõpilaste koduse õpikoormuse uuring” 2013-2015 Ülevaade projektist ja tulemustest

16. apr. 2022

E-õpe, iseseisev õpe, koduõpe või distantsõpe?

Olen viimasel ajal palju kokku puutunud erinevate õppevormide ja -viiside küsimustega. See on väga segadusse ajav ja et seda teemat enda jaoks selgemaks saada, pidasin nõu ka HTMi juristiga. Panen siia kirja, mis ma enda jaoks kõrva taha olen pannud lootuses, et see vähendab ka teiste segadust.

Mõisted (eki.ee ja harno.ee toel)

Mõistetes valitseb segadus. Püüan alustuseks selles korda luua.

Õppevorm on õppetöö korraldamise moodus. Õppeviis on õppemeetod. Eesliide “õppe-” kätkeb endas õpetamist ja õppimist koos, “õpi-” sisaldab ainult õppimist.

Lähiõpe on õppevorm, kus õpe toimub ühises füüsilises ruumis (nt üldhariduskoolis enamasti klassis). Ühesõnaga, see on see kõige tavalisem õppimise vorm, millega me harjunud oleme. Kontaktõpe on auditoorses või veebipõhises õppekeskkonnas toimuv õppetöö läbiviimise viis, milles osalevad korraga nii õppija kui ka õpetaja, nt loeng, seminar, juhendamine, konsultatsioon. Selle vastand on iseseisev õppimine. Nii et kontaktõppe puhul ei ole oluline mitte see, mis keskkonnas see toimub, vaid see, et osaleb ka õpetaja.

Distantsõpe on õppevorm, kus õppijad ja õpetajad on füüsiliselt üksteisest eraldatud. Selle vastand on lähiõpe. Ühesõnaga, toimub koos juhendatud õppimine, aga ei olda ühes ruumis. Sellel ei pruugi olla mingit pistmist digitehnoloogiaga, aga kuidas muud moodi reaalajas juhendada füüsiliselt eraldatud inimesi kui virtuaalselt, ei tea.

Kaugõpe on õppevorm, kus õpitakse peamiselt iseseisvalt ja õppesessiooni ajal toimuva õppetöö kaudu. Eki.ee ütleb, et distantsõpe on selle sünonüüm, aga HTM on läbivalt rõhutanud, et distantsõpe on juhendatud õpe. Nii et mina ei käsitle neid sünonüümidena.

Koduõpe on õppevorm, kus toimub lapsevanema soovil või lapse terviseseisundi tõttu koolis mittekäiva lapse õppimine ja õpetamine kodus. Siin on oluline see, et vanem vastutab õpitulemuste saavutamise eest.

E-õpe on õppevorm, mis põhineb suures osas või täielikult infotehnoloogial (füüsiline keskkond ei ole sel juhul defineeritud). Veebiõpe on õppevorm, kus õppetöö toimub täielikult veebipõhise kaugõppena (st üldjuhul iseseisvalt, juhendatult sessioonides). Digiõpe on digivahendite abil tõhustatud õppimise viis mistahes õppevormis (nt kaugõppes, lähiõppes, põimõppes).

Põimõpe on õppevorm, kus osa õppest toimub lähi- ja osa kaugõppena (osa on koolis ja juhendatud, osa on iseseisev; ma ei saa päris täpselt aru, mis vahe on põimõppel ja kaugõppel). Hajaõpe e paindõpe on kontaktõppe korraldamise üks viise, kus korraga (st samal ajal) on osa õppijaid füüsilises ja osa virtuaalses ruumis (korraga on kasutusel lähi- ja distantsõpe; üsna ebatõhus üldjuhul).

Iseseisev õppimine on õpetajata, õpilase enese plaanitud ja iseseisvalt toimuv õppimine. Eki.ee ütleb, et vastand on kontaktõpe.

Džiisas! Kas sai selgemaks?

Kõrvalepõige: koolikohustuse ja kooli kohustuse täitmine

Kirjutan natuke koolikohustuse täitmisest ehk põhjuseta puudumisest enne, kui edasi lähen. Asi nimelt selles, et kui õpilane on “põhjuseta” või korralikult “vormistamata” kodus, st ei osale lähiõppes, võib seda pidada koolikohustuse või kooli kohustuste mittetäitmiseks.

Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus ütleb, et koolikohustus on kohustus osaleda kooli päevakavas või individuaalses õppekavas ettenähtud õppes, täita õpiülesandeid ning omandada teadmisi ja oskusi oma võimete kohaselt.

Teiselt küljelt on koolil ülesanne tagate koolikohustuslikele lastele üldhariduse omandamise võimalus, nii et väga loominguline ei saa õppevormi osas ka olla.

Koolijuhi kunst seisnebki siin nüüd selles, et kui soovime mingil väga heal põhjusel pakkuda lapsele võimalust õppida mingis muus vormis kui lähiõppes, tuleb selleks ette näha võimalused kooli õppekavas, päevakavas ja õpilase individuaalses õppekavas.

Aga võimalusi on vähe

Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 18 lg 1 ütleb, et “kool võib teha õpilast õpetades muudatusi või kohandusi õppeajas, õppesisus, õppeprotsessis ja õppekeskkonnas“. Kusjuures individuaalne õppekava tuleb teha siis, kui “muudatuste või kohandustega kaasneb nädalakoormuse või õppe intensiivsuse oluline kasv või kahanemine võrreldes kooli õppekavaga või riiklikes õppekavades sätestatud õpitulemuste vähendamine või asendamine”. Õppevormi siin küll kirjas ei ole, aga on õppekeskkond.

PGS näeb ette ainult lähiõpet ja koduõpet (esimest nimetamata). Lähiõpet kirjeldab PGS nii: “Õppetund on kooli päevakavas või õpilasele koostatud individuaalses õppekavas juhendatud õppeks ettenähtud ajavahemik. Juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja (PGS § 24 lg 5)”. Koduõppe kohta saab põhjalikult lugeda siit. Kõik, mis ei ole lubatud, on järelikult keelatud, nii et muid variante ilmselt ei ole.

E-õpet ei ole reguleeritud, kuid PGSist saab selgelt aru, et see peab olema õpetaja poolt juhendatud.

Koduõpe on ainus õppevorm, mida seadused või määrused reguleerivad (otsisin teisi Riigiteatajast ja ei leidnud). Distantsõpet puudutavat ei leidnud ka HTMi kodulehelt. Seal on valitsuse korraldused üleval, aga seal polnud ühtki sellist, mis puudutaks distantsõppe korraldust. Juhised koolijuhtidele tulid e-kirjaga 4. veebruaril ja on üleval siin: https://www.hm.ee/et/koroona#yld_kutse, aga seal ei ole viidet seadusele või määrusele, mis distantsõpet reguleeriks. HTMi juhised näevad ette distantsõpet ainult viirusekriisi olukorras. Sellist varianti, et distantsõpet rakendatakse mingil muul juhul, ei ole. Nii et see on veidi nagu Metsik Lääs ja keeruline on sellises olukorras “õigesti” asju ajada. Väga hästi ilmestab seda olukorda Vormsi kooli ümber toimuv (loe lähemalt siit ja siit).

Pean tunnistama, et ei mõista, mille poolest sisuliselt erinevad distants- ja e-õpe. Haridussõnastik ütleb, et distantsõpe on “õppevorm, kus õppijad ja õpetajad on füüsiliselt üksteisest eraldatud, vastand lähiõpe” ja e-õpe on “õpe, mis põhineb suures osas või täielikult infotehnoloogial”. Kuna õppetöö peab olema kindlasti juhendatud, siis füüsiliselt eraldatud õpetajat ja õpilasi ei ole muul mõistlikul moel võimalik juhendada, kui infotehnoloogia vahendite kaudu. HTMi juhiste esimene lause oli, et “distantsõppe läbiviimist tuleb üldjuhul vältida ja võimalusel tagada turvaline kontaktõpe”. Ühesõnaga, distantsõpe on halb ja seda ei tohi omal algatusel ette võtta. Aga e-õpet ju PGS lubab.

Distantsõpe tuli meil Emilis hästi välja ja ei saa öelda, et tagajärjeks oleks suured õpilüngad või muud jamad. Muidugi on lapsi, kellele see ei sobinud (ja nemad käisid koolis ka kriisi kõrghetkedel), aga oli ka neid, kellel läks väga hästi. Õpetajad õppisid sellel viisil päris hästi toimetama ja tugiteenused ka toimisid. See oli ka päris hea võimalus õpilastel harjutada oma õppimise ise juhtimist. Meie ja mitmed teised koolid ei taha seda kogemust raisku lasta ja teevad iseseisva õppe päevi.

Kas iseseisva õppimise päevad on okei? Need ei ole juhendatud ses mõttes, et õpetaja ei ole õpilasega pidevas suhtluses (on vajadusel kättesaadav). See on rohkem nagu koduste ülesannete tegemise päev. Meie õppekava on läbinud korduva kontrolli (erakooli eripära) ja ju siis nii tohib.

Veel üks kõrvalepõige: kodused ülesanded

Ülal tsiteerisin PGSi: “Juhendatud õpe on kooli määratud viisil toimuv õpe, näiteks loeng, individuaaltund, konsultatsioon, e-õpe ja õppekäik, mis on suunatud teadmiste ja oskuste omandamisele ning toimub õppekeskkonnas, milles osalevad nii õpilane kui ka õpetaja (PGS § 24 lg 5)”. Mul hakkas selle peale peas ringi käima küsimus, et kuhu siin mahuvad kodutööd.

PGS ütleb ka, et vanema kohustus on luua “koolikohustuslikule õpilasele kodus õppimist soodustavad tingimused ja õppes osalemise eeldused” (PGS § 11 lg 1 punkt 1). Koduste ülesannete täitmist nähakse ette ka pikapäevarühma puututavas § 38-s. Sotsiaalministri määrus “Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele” § 11 sätestab, millal koduseid ülesandeid ei tohi anda. Rohkem seadused koduseid ülesandeid ei reguleeri. Tava on aga üleüldine, et neid antakse (huvitav sõnakasutus eesti keeles – palju ägedam oleks, kui koduseid ülesandeid “võetaks”).

Jäin selle peale mõtlema, sest lähiõppe, mida näeb ette PGS, oluline tingimus on see, et see on reaalajas juhendatud. Vähemalt nii saan mina seadusest aru. Koduülesanded seda ei ole. Kas koduülesanded on seaduslikud?

Minu ettepanekud

Ma soovin, et

  • erinevate õppevormide kasutamine oleks arusaadav ja reguleeritud nii, et koolijuhil on võimalus neid rakendada ilma sanktsioone kartmata (laps ei täida koolikohustust või kooli ei täida enda ülesannet);
  • lapsevanemal oleks rohkem paindlikkust erinevate õppevormide valimisel, sh koduõppel.

Ma ei ole kade ja sõnastan ka, kuidas see võiks korraldatud olla:

  • kooli õppekava kirjeldab,
    • millised õppevormid ja mis juhtudel on kasutusel;
    • selgitab, mis on poolte vastutus, kohutused ja ülesanded (nt kas õpetaja või lapsevanem juhendab ja kontrollib õpitulemuste saavutatust);
    • kui palju peab/võib õpilane füüsiliselt koolimajas viibima;
    • kirjeldab, kuidas tuleb erinevate õppevormide kasutus vormistada (individuaalne õppekava);
  • lapsevanem teeb avalduse, õppenõukogu teeb otsuse, direktori käskkiri kinnitab;
  • kokku lepitakse selged tähtajad, õppimise korraldus (millal on koolis, videotunnis jne) ja kontrollimise viisid (individuaalses õppekavas);
  • teises õppevormis kui lähiõppes osalevat õpilast ei loeta õppest puudujaks isegi siis, kui ta ei ole füüsiliselt koolimajas;
  • riikliku haridustoetuse arvestuse määr ei muutu (pearaha ei vähene), sest koolil on ikkagi vastutus õpilase arengul silm peal hoida ning õpetaja teeb reaalselt lisatööd (vormistus, lisa materjalid, konsultatsioonid jne).

15. apr. 2022

Õpetaja koormus, palk ja puhkus

On ühed huvitavad teemad haridusmaastikul. Need on õpetajate töökoormus, -tasu ja puhkus. Seaduste järgi on õpetajate seisund võrredes teiste töövõtjatega nendes küsimuses palju mõnusam. Aga reaalsus on ikka keerulisem kui seaduspügalad paberil. Kirjutan täna sellest, miks see nii on ja teen ka ettepanekud, kuidas seda süsteemi paremini tööle saada. Kajage kaasa!

Õpetaja töökoormus on ebarealistlik

Seadus näeb ette, et õpetaja tööaeg on 35 astronoomilist tundi nädalas. Siiski on vanast ajast harjumus arvestada õpetajate tööaega kontakttundides. Näiteks üsna tavaline on koolis kokkulepe, et täiskoormus on 24 kontakttundi nädalas (45 minutit/tund). Õpetajad ja koolijuhid on sellise arvestusega harjunud. Koolirahvas ka võrdleb erinevaid asutusi selle alusel. 24 kontakttundi nädalas tähendab, et 18 tundi oma tööajast veedab õpetaja klassi ees. Lisaks on tööpäeva sees veel vahetunnid, mis on ka tööaeg (korrapidamine, paljundamine, materjalide otsimine ja valmis panemine jne). Vahetundide pikkused varieeruvad kooliti ja see, kui palju on õpetajal päeva sees vahetunde, sõltub sellest, palju tal on tunde. Aga ütleme meie arutluskäigu huvides, et nädalas on viis astronoomilist tundi vahetunde. Lisame ka koosolekud. Eks neid on ka erinev hulk, aga ütleme, et tuleb kaks tundi nädalas koosolekuid. Enamasti ei loeta kontakttunnikoormuse hulka ka klassijuhatajatunde, konsultatsioonitunde, järelvastamisi ja olümpiaadideks ettevalmistamist. Selle töö hulk muutub õppeaasta sees. Arvutame praegu kahe tunniga nädalas. Nii, nüüd jääb iga tunni (24 kontakttundi) ettevalmistamiseks, eKooli kandmiseks, tööde tagasisidestamiseks ja muuks taoliseks 20 minutit. Kui realistlik see on?

Paljud õpetajad võtavad endale veel lisaülesandeid: klassijuhatamine, mingi töögrupi juhatamine, ringitunnid, lisa ainetunnid jne. Aga töölepingu seadus näeb ette, et suurem kui 1,0 ei saa töökoormus olla. Siis tehaksegi selline leping, kus on rohkem tööülesandeid ja töötasu on suurem, aga töökoormus on ikka 1,0 ja tööaeg 35 tundi nädalas. Paberil on seega kokku lepitud, et õpetaja teeb veel efektiivsemalt tööd. Samas kurdavad õpetajad, et töökoormus on liiga suur ja 35-töönädal on naljanumber.

Haridussilmas on üleval õpetajate keskmised palgad omavalitsuste lõikes. Neid vaadates arvestage palun, et me ei tea, mis kokkulepped selle sees on. Hea palganumbri taga võib olla absurdne töökoormus.

Miks see nii on? Palgasurve. Õpetajad soovivad oma töö eest saada suuremat tasu (ja nad on seda väärt), aga saavad selle nii, et võtavad endale suure töökoormuse. Teine probleem võib olla see, et pole õpetajaid, kes neid kohustusi täidaks. Koolijuht peab õpetajata jäänud tunnid lihtsalt kellelegi pähe määrima.

Mida teha? Tõsta õpetajate palka ja tagada uute õpetajate juurdekasv. Õpetajate koormus väheneb, kui sama tööd teeb rohkem inimesi. Õpetajad saavad siis ka vastavalt enda eelistustele spetsialiseeruda. Aga nagunii tähendab see koolpidaja jaoks suuremat rahakulu. Vabandust, et ma kordan seda sama juttu, mida on juba mitukümmend aastat räägitud. Ja ma tean, et kui neid asju oleks nii lihtne teha, oleks see juba ammu tehtud. Tegelikult oleme mõlema ülesande täitmisel juba suuri samme edasi liikunud. Tuleb lihtsalt veel edasi pingutada.

Õpetaja on asendamatu

Kool on huvitav asutus selle poolest, et “kliendid” ehk õpilased PEAVAD seal käima (vanuses 7 kuni 17). Mis ühtlasi tähendab seda, et keegi peab nendega seal tegelema ja turvalisuse tagama. Koolil on natuke nagu lastehoiu kohustused. Teisest küljest aga ei pea õpilased seal lihtsalt olema, vaid neile on seatud kõrged ootused (riikliku õppekava õpitulemused), mis ei realiseeru iseenesest, vaid vajavad asjatundlikku sihipärast juhtimist. Seega peab kõrgharidusega spetsialist nendega kogu aeg koos olema ja mõtestatud tegevusi läbi viima.

Õpetajad on inimesed – nad vajavad puhkust ja aega, et kosuda haigusest. Õpetajatel on lapsed, kes jäävad haigeks ja vajavad ka igapäevast tähelepanu. Nii et üks igapäevane peavalu on koolis asenduste korraldamine. Jumal tänatud, et on olemas asendusõpetajate programm. Ma ei tea, kuidas me oleks koroonaaja üle elanud ilma selleta!

Samas, ei ole asendusõpetaja kindlasti sama tõhus kui “päris” õpetaja. Nad ei ole kehvemad spetsialistid, vaid asendusõpetaja lihtsalt ei tunne seda klassi, kooli ja võib-olla ka ainet päris nii hästi kui asendatav õpetaja. Seega, saame tagada asendusõpetajaga küll lastehoiu, aga mitte nii hästi riiklikku õppekava tulemuste täitmist.

Täiesti omaette häda on selle juures see, et õpetaja ei saa sugugi rahus haige olla. Nimelt tuleb tunnid ikka ette valmistada (asendaja jaoks veel eriti põhjalikult) ja pärast tehtud tööd tagasisidestada. Ütlen oma õpetajatele ka, et kosu rahulikult, aga samas me mõlemad teame, et mida korralikumalt ta asendajale materjalid ette valmistab, sest parem on tal pärast edasi minna. Nii siis ongi välja kujunenud olukord, kus õpetaja on küll kodus haige, aga tööd teeb ikka.

Miks see nii on? Siin on mitu põhjust.

  • Õpetajad kipuvad oma töös olema üksikud hundid. Kolleeg ei saa sujuvalt tema tööd üle võtta, sest ta ei ole kursis sellega, mida teine teeb.
  • Õppekava on väga üle koormatud. Tempo peab olema taga, muidu kõike ei jõua.
  • Suure osa õppematerjalidest peavad õpetajad tegema ise või on harjunud tegema ise. Pole tekkinud süsteemset ja mugavat õppematerjali panka, mida saaks asendaja nii sujuvalt kasutada, et see ei vajaks eraldi ettevalmistust.

Mida teha? Kooli sees teha koostööd, et õpetajad oleksid paremini kursis üksteise klassides toimuvaga, ning jagada materjale, et sellega kolleegide aega kokku hoida. Õppekava teemasse praegu ei lähe. Loe sellest siit.

Puhkust on justkui väga palju, aga õpetajad on ikka väsinud

Õpetajatele on ette nähtud 56 päeva puhkust. See on väga mõnus. Lisaks on veel asjaolu, et see puhkus on alati suvel. Erasektoris ei ole see sugugi iseenesest mõistetav.

Õppeaasta sees on ka vaheajad. Mõnes koolis on need täiesti vabad päevad, mõnes on tööaeg. On koole, kus on kokkulepe, et see on tööaeg, aga igaüks ajab oma asja sel ajal. Vaheaegu on õppeaasta sees umbes viis nädalat, nii et võib tulla veel 35 päeva puhkust juurde. Mõnus.

Selle juures on konks. Kui õpetaja tööaeg on ainult see aeg, kui ta on klassi ees, siis ei saa kohe üldse arendus- ja koostööd teha. Tahaks arutada õppekavauuendusi, 6.b käitumisprobleeme või ajaloo ja kirjanduse lõiminguprojekti, aga millal? Pärast tunde ei jõua, sest õpetajate tööaeg on juba läbi. Koolivaheaeg oleks hea aeg, aga õpetajatel on õppeaasta sees vaja hingetõmbeaega.

Noh, ja ongi kujunenud nii, et suuri otsuseid teeb juhtkond ja õppenõukogu on kummitempel. Probleemide lahendamiseks või uute pedagoogiliste ideede rakendamiseks ühist aega ei ole.

Miks see nii on? Pikk puhkus on kõik kokku aetud suvele, õppetöö on kokku surutud ja õppesisu üle paisutatud. Õpetajad on harjunud igaüks oma tööd üksi tegema (ja see süsteem hoiab seda hoiakut alal).

Mida teha? Jaotada puhkus ühtlasemalt. Jah, ma tean, et see tähendab suvevaheaja lühendamist. Lapsevanem minu sees on sellega väga rahul, aga õpetajad närivad mul kõri läbi 😀 See tähendaks ka seda, et saaks õpitulemuste ja õppeaja survet vähendada. Leiaks õppeaasta sees ka aega koostöö tegemiseks, suurte küsimuste koos lahendamiseks ja lihtsalt ühiselt kosutavate ja toredate asjade tegemiseks.

Kokkuvõte

Teen järgmised ettepanekud:

  • Jätkata õpetajate palgatõusuga. Praegu on palgasurve kõikides sektorites suur ja see ei ole tööandjale lihtne probleem, mida lahendada. Kool ei saa lihtsalt tõsta oma teenuse hinda, seega ka tulusid ja siis ka palku (ega see ka teistes ettevõtetes tegelikult nii lihtne ole). Nii et see on riigi ja koolipidaja ülesanne.
  • Pingutada õpetajate järelkasvu nimel. Siin saavad palju ära teha ka õpetajad ise. Kuidas me räägime oma tööst? Kas toome välja rõõmud ja saavutused või kurdame, kui raske on?
  • Toetada õpetajate suuremat koostööd otsuste tegemisel, plaanide tegemisel ja materjalide ettevalmistamisel.
  • Uuendada õppekava, et pöörata rohkem tähelepanu üldpädevustele ja vähendada paljaste faktide hulka. Anda aega õpitava kinnistamiseks ja seostamiseks.
  • Arendada õppeinfo- ja -materjalide süsteeme nii, et nad vähendaksid õpetajate näputööd. Näiteks eKoolikott, Opiq ja Eksamite infosüsteem on paljutõotavad.
  • Jaotada kalendriaasta sees ühtlasemalt õpilaste ning õpetajate töö- ja puhkeaeg.

Mis ettepanekud Sina veel teed?

3. apr. 2022

Põnev hetk – uuele töökohale kandideerimine

Olen koolijuht ja hakkan kohe värbama ja valima uusi õpetajaid oma kooli. Mõtlesin, et vaatan sellele otsa ka õpetaja pilguga, kes kandideerib. Annan veidi nõu, et uue töökoha otsimine läheks mõnusalt ja sujuvalt.

Miks Sa vahetad töökohta?

Enne, kui hakkad uuele töökohale kandideerima, mõtle läbi, miks Sa töökohta vahetad. Seda küsitakse Sinu käest. Kui Sulle olemasolev töökoht ei meeldi, siis vasta küsimusele nii, et räägid endast, mitte nõmedast juhist, ükskõiksetest kolleegidest või ebaviisakatest lapsevanematest. Sinu uus tööandja tahab näha, et jääd viisakaks ka siis, kui oled rahulolematu.

Mõtle sellele küsimusele ka iseenda seisukohast. Kas need mured, mis Sul on, lahenevad või leevenevad siis, kui töökohta vahetad? Võib-olla oled nii väsinud, et näed olukorda hullemana, kui ta on. Tegele siis selle väsimusega, sest sama võib korduda ka uues kohas, kui Sa enda tööharjumusi ei muuda. Mõtle ka sellele, et uues töökohas on esialgu päris raske. Inimesed on ümberringi võõrad ja tavad on teistsugused. Kas see on seda jama väärt?

Võib-olla Sulle tundub, et rohi on mujal rohelisem. Pane kirja kõik hea, mis Sinu olemasolevas töökohas on. Seal on kindlasti hüvesid, millega oled nii ära harjunud, et ei märka neid. Aga uues töökohas neid olla ei pruugi. Oled täiesti kindel, et tahad töökohta vahetada?

Mis on Sinu jaoks töökohas oluline?

Mõne jaoks on kool lihtsalt töökoht, mis toob leiva lauale. Teise jaoks on õpetamine elustiil. Mõlemad on head ja õiged. Kumb Sa oled? Selle küsimuse vastus mõjutab väga palju seda, milline töökoht on Sinu jaoks õige.

Mõni kool on väga heas mõttes “tavaline”. Sellises koolis töötamine ei nõua tõenäoliselt suurt ümberõpet ja kohaned kiiresti, sest seal õpetamine käib enam-vähem samamoodi nagu siis, kui Sina koolis käisid. Mõni kool on aga teistsugune. Kuigi uued pedagoogikad võivad tunduda põnevad ja kutsuvad, mõtle hoolega järele, kas oled valmis seda aega ja jõudu panustama. Täiesti uues koolis võib olla ka rohkem segadust ja ebakindlust, mis tuleb paratamatult kaasa suurte muutuste ja kasvamisega. Aga eks loomulikult on sellises koolis töötamine ka põnev ja pakub rohkelt eneseteostusvõimalusi, kui see on Sinu jaoks oluline.

Mis on Sinu jaoks veel tähtis? Pane see enne otsima hakkamist kirja ja täienda seda nimekirja jooksvalt. Kui vaja, küsi mentori või hea kolleegi abi endas selgusele jõudmiseks.

Leidsid põneva töökuulutuse?

Kui Sulle jäi silma töökuulutus, mis Sind kutsub, tee kindlasti spioonitööd. Vaata, kas tunned selle kooli töötajatest (ja/või lastevanematest) kedagi. Võta temaga ühendust ja uuri, milline see kool on. Otsi välja see nimekiri, mis Sa enda jaoks olulistest asjadest tegid, ja nuusi, kas see kool nendele kriteeriumidele vastab. Kui võimalik, küsi taustainfot mitmelt inimeselt. Näiteks sellest koolist just lahkunud õpetaja ei pruugi olla sellest töökohast sama vaimustunud, kui seal edasi töötav õpetaja. Kui saaks mõlemat küsitleda, oleks ideaalne.

Uuri hoolega selle kooli kodulehte ja sotsiaalmeediat. Sealt paistavad välja kooli väärtused. Kas rõhk on inimestel või dokumentidel? Mida tuuakse esile kui tugevusi ja saavutusi? Kas räägitakse ka organisatsiooni õppimisest ja arenemisest? Seda nuuskimistööd võib olla ka huvitav kellegagi koos teha, sest kaks pead ja neli silma on rohkem ja parem.

Mida töökuulutuses kirjutatakse?

Kui kool otsib väga paljusid õpetajaid korraga, uuri veidi, miks see nii on. Kui see kool on kõvasti kasvamas või on juba nii suur, et õpetajaid ongi väga palju, on see okei. Aga kui kool otsib igal aastal väga rohkelt uusi õpetajaid ilma selge põhjuseta, tasub olla ettevaatlik ja pühendada rohkem tähelepanu spionaažile.

Kui Sind mõni konkreetne töökoht huvitab, vaata, kas Sa kvalifitseerud. Sa ei pea kandideerimiseks TÄIELIKULT kvalifitseeruma, aga kui mõnele kriteeriumile vastata ei saa, siis mõtle järele, kuidas saad seda puudust korvata. Näiteks, kui kandideerid muusikaõpetaja kohale, aga Sul ei ole vastavat kvalifikatsiooni, siis saad rõhuda täiendõppele ja teha kohe sügisel ära õpetajakutse (vii end kurssi, mis see endast kujutab – see ei ole lihtne ettevõtmine!).

Vaata nüüd, mida Sinult oodatakse oma kandidatuuri esitamiseks. Tavaliselt soovitakse elulookirjeldust (CV) ja motivatsioonikirja või -videot.

Elulookirjeldus tee pigem lühem kui pikem. Koolijuht peab lugema neid päevas mitukümmend tükki ja ta ei viitsi süveneda, kui seal on palju tema jaoks ebaolulist infot. Näiteks võta sealt välja oma perekonnaseis ja laste arv, nimed ja vanus. Samuti ei ole õpetajaks kandideerimise juures tavaliselt oluline, kas Sul on autojuhiluba. Too kohe suurelt ja rasvaselt välja kõik, mis näitab Sinu kvalifikatsiooni. Täiendkoolitus, mis ei ole selle ametikoha seisukohast oluline, võib ka rahulikult välja jääda. Kui see on antud töökoha seisukohast oluline, lisa ka isikuomadused, hobid jmt. Aga kindlasti – vähem on parem!

Motivatsioonikiri tee ka pigem lühike ja konkreetne. Kui kandideerid mitmesse kooli, siis kindlasti tee iga kooli jaoks eraldi motivatsioonikiri ja näita seal, kuidas Sa sobid just sellesse kooli. Rõhuta veel, kui hästi Sa kvalifitseerud ning too välja, miks Sind just see kool huvitab ja kuidas seal töötamine toetaks Sinu enesearengut. Kui kool ootab videot, ära löö põnnama. Selle tegemine võib isegi minna kiiremini kui kirja kirjutamine. Kui vaja, küsi sõber appi filmima. Video ei tohiks olla pikem kui 2-3 minutit, sest pikemalt ei jaksa seda keegi kuulata. Selle aja sisse mahuta see info, miks Sina oled hea kandidaat ja miks see kool on Sinu jaoks parim.

Dokumentide esitamisel pea kindlasti kinni tähtajast ja vormista need korrekselt. See loob esmamulje Sinust.

Mis saab edasi?

Kui saadad oma dokumendid ära ja keegi Sulle ei vasta, siis ära põe. Seal on tööl ebaviisakad inimesed ja nad ei ole Sind väärt.

Kui Sulle vastatakse eitavalt, siis kindlasti küsi miks. See on Sulle hea info, kuidas edaspidi oma tugevusi paremini serveerida.

Üks põhjus, miks ei vastata või vastatakse eitavalt, võib olla ka see, et see konkurss oli formaalsus ja tegelikult uut õpetajat ei otsita. Asi selles, et kooli tohib võtta kvalifikatsioonita õpetajat ainult üheks aastaks ja siis peab uue konkurssi välja kuulutama. Ja nii vahel otsitaksegi ühte ja sama õpetajat mitu aastat järjest, kuigi ta on tegelikult juba olemas.

Kui Sind kutsutakse järgmisesse vooru – juhhuu! Tavaliselt on järgmine ja otsustav samm vestlus. Laeku kohale õigel ajal. Kui oled veidi närvis, sellest pole midagi. Vasta küsimustele ausalt, sest Sa ei taha, et Sind võetaks tööle vale mulje alusel. Küsi kindlasti ka ära oma küsimused, mis tulevad sellest Sinu jaoks oluliste kriteeriumide nimekirjast, mille tegid, kui hakkasid uut töökohta otsima. Küsi palga ja teiste töötingimuste kohta. Küsi, kas Sul hakkab olema mentor. See ei ole koht, kus olla häbelik – see Sind ei aita. Müü ennast. Mõtle juba enne läbi, mis on Sinu tugevused, ja õpi reklaamkõne pähe.

Ära osta põrsast kotis, vaid palu enne oma vastuse andmist kindlasti luba ka koolis tunde vaadelda ja õpetajatega vestelda. Kui koolijuhil pole midagi varjata, siis ta ei tohiks keelduda. Kasuta seda võimalust kohe põhjalikult, sest nii saad aru, kas see kool on Sinu jaoks. Kraami jälle välja see oluliste kriteeriumide nimekiri ja küsi nende kohta selle kooli töötajatelt. Mõtle ise samal ajal, kas Sa tahaksid nende inimestega koos töötada. Kas seal on mõnus tunne?

Vahel palutakse koolis õpetajaks kandideerides teha ka proovitund. See on väga hea, sest saad siis veel paremini aru, kuidas seal koolis asjad käivad. Lisaks saad letti lüüa kõik oma tugevused. Vali klass, kus tunned end enesekindlalt ja käi enne tunde vaatlemas ning õpetajaga vestlemas. Kindlasti püüa õpilastega juba enne tuttavaks saada, sest siis läheb tund juba palju mõnusamalt. Ja tee ikka uhke näidistund, kus on välk ja pauk, sest siin ei ole põhjust tagasihoidlik olla. Kui ka tunnis midagi pekki läheb, pole sellest midagi. Proovitunni juures on kõige-kõige olulisem see, kui hästi Sa seda pärast reflekteerid. Kui räägid ausalt, et vot see ei läinud nii, nagu planeerisid ja järgmine kord teeksid nii-ja-nii, siis ee koolijuhile meeldib (vähemalt mulle meeldiks), sest näitab, et oled õppimisvõimeline. Kindlasti küsi endale põhjalikku tagasisidet ja ära jää rahule vastusega, et oli hästi. See tagasiside annab Sulle infot, mida selles koolis väärtustatakse ja mille eest tunnustatakse või laidetakse. Ja kui Su tunni vaatleja ei ole võimeline Sulle sisulist tagasisidet andma, siis on küll pahasti, sest ilmselt ta ei olnud mõttega kohal või pole varem üldse tunnivaatlusi teinud (näitab, et seal koolis on õpetajate tugisüsteem lahja).

Kui pärast kõike seda tuleb Sulle eitav vastus, siis pigista välja endale põhjalik tagasiside. See aitab Sul valmistuda edasi kandideerimiseks. Kui tuleb jaatav, siis ei saa siiski veel end lõdvaks lasta.

Tööleping

Sellest ma põhjalikult siin ei kirjuta, sest on nii suur teema, et väärib eraldi postitust. Pööra tähelepanu järgmistele asjadele:

  • Kas see on tööleping või hoopis töövõtu- või käsundusleping? Viimased üldjuhul õpetajale ei sobi.
  • Millal tööleping pihta hakkab? Kui 1. septembril, siis on pahasti, sest Sul ju reaalselt on vaja õppeaastaks ette valmistada.
  • Kui suur on töökoormus ja mis on selle sees? Töökoormus ei tohi olla suurem kui 1,0 ja täistöökoht tähendab tööaega 35 astronoomilist tundi nädalas. Kui palju on selle sees kontakttunde ja muud tegevust on tööandja ja -võtja vaheline kokkulepe. Sa ei pea leppima 24 kontakttunni, klassijuhatamise ja veel erinevate ülesannetega selle pärast, et “meil on nii alati olnud”.
  • Kus tööd tehakse? Kas pead viibima kindlasti tööajal koolis? Kui jah, siis mis kellaaegadel? Kas ka vaheaegadel?
  • Kuidas jaotub aasta peale puhkus? Õpetajate puhkus on 56 päeva aastas, aga seda võib jaotada erinevatel viisidel.
  • Kui suur on töötasu? Kas tuleb ka lisatasusid? Mille eest? Kas on ette näha, et töötasu tõuseb? Millal ja mille alusel?
  • Kui detailselt on lepingus kirjas tööülesanded? Kui need on väga ähmased, kas siis on kuskil eraldi ametijuhend? Kindlasti uuri see järgi, sest tihti on koolides õpetajatel lisaülesandeid, mida lepingus kirjas ei ole (korrapidaja, asendused jne).

Enne, kui alla kirjutad, loe lepingut väga hoolega ja tee sinna parandusettepanekuid. Kui vaja, küsi abi. Ära lase endale liiga teha.

Alustamine

Nonii, nüüd on see põnev hetk käes, kui formaalsused on tehtud, aga lahtisi otsi on veel ikka palju. Võta rahulikult aega, et kooli sisse elada. Kui Sul on mentor, siis saa temaga kiiresti väga lähedaseks. Kui ametlikult mentorit ei ole, siis vali endale ise üks (nt teine sama aine õpetaja) ja saa temaga sõbraks. Seikle koolimaja peal, loo uusi tutvusi ja punu endale mõnus pesa. Ole ka enda vastu hell – kõik ei tule uues kohas kohe välja. Tee selle üle heatahtlikku nalja ja pea meeles, et see aeg läheb varsti üle.

Mõnusat uut algust!

PS Ka Emili kool kasvab ikka ja ootame oma ridadesse uusi ägedaid kolleege. Vaata lähemalt siit: https://emilikool.ee/vabad-ametikohad.

2. apr. 2022

Kallis õpetaja, hoolitse enda eest.

Kui mõtled õpetajate peale, siis mis meemid esimese asjana meelde tulevad? Öökull õppeaasta alguses ja õppeaasta lõpus? Või see?

Allikas: https://www.boredpanda.com/funny-teachers-memes/?utm_source=google&utm_medium=organic&utm_campaign=organic

Õpetaja töö on nagu arsti oma. See ei saa mitte kunagi otsa. Seda saab alati veel paremini teha ja veel rohkem ette valmistada jne. Selle pärast liigub nii palju just väsinud, läbipõlenud ja stressis õpetajate nalju. (Muide, õpetaja, kui Sa sellist meemi jagad, siis kinnistad ettekujutust, et õpetaja töö on erakordselt stressirohke. Tead Sa mõnda töökohta, kus ei oleks üldse muret, pinget või stressi? Kui me ise kujundame õpetaja ametist väga jubeda pildi, siis ei tahagi säravamad noored seda ametit valida.)

Mis teeb õpetaja töö keeruliseks?

Esiteks töötab õpetaja päevast päeva väikeste inimestega, kelle eneseregulatsioon ei ole välja arenenud. Õpetajal on ülesanne seda kampa korraga nii kasvatada kui ka õpetada. Püüeldes haridussüsteemi efektiivsuse suunas, on klassidesse pandud järjest rohkem õpilasi ja koolidesse järjest rohkem klasse. Õpetajaid on klassis enamasti üks. Probleemid, mis kerkivad, tuleb lahendada kohe, tõhusalt ja ilma kõrvalise abita.

Teiseks, õpilased on lõputult erinevad. Ühest küljest peaks justkui 24 õpilast korraga õpetama, aga teistest küljest vajab iga nupsik omaette lähenemist ja tuge. See nõuab väga spetsiifilisi teadmisi didaktikast, õpetatavast materjalist ning loomulikult oma õpilaste head tundmist. See ei tule kohe esimesel päeval välja. Ja ei õnnestu alati ka siis, kui neid päevi on juba tuhandeid.

Räägime õpilase ennastjuhtivusest, autonoomiast ja valikutest, aga tegelikult on neil valikuvabadust üsna vähe. Ühest otsast piirab seda riiklik õppekava, aga teisest tõik, et nad ei ole seaduse mõttes teovõimelised ja haridusteed puudutavaid otsuseid teevad ikka lapsevanemad. Ja vanemad on juba omaette ooper. Suur enamus lapsevanemaid on väga-väga toredad ja toetavad õpetajaid tingimusteta. On aga täiskasvanuid, kelle suhtlemisoskused jätavad soovida või nad ei kasuta neid õpetajaga suheldes täiel määral.

Mis peaks seda keerukust korvama?

Aja jooksul on õpetajatele antud teatud hüved, mida teistel ametikohtadel ei ole:

  • Õpetajate töötasu on Eesti keskmisest kõrgem. Tallinnas ei ole seda tunda, aga mujal on küll.
  • Õpetajate tööaeg on 35 tundi nädalas, 7 tundi päevas. Tegevõpetajad muigavad selle kohapeal, aga kirjutan sel teemal veel allpool.
  • Õpetajate põhipuhkus on 56 päeva aastas ja sellest suurema osa on kindlasti suvel.

Need on sellised asjad, mis on riigi tasandil reguleeritud. Veel saab lisaks mõelda:

  • Millised on koolisisesed eneseteostus- ja karjäärivõimalused?
  • Milline on koolisisene tugisüsteem (mentor, tugispetsialistid)?
  • Muud hüved (trennid, tasuta söök jmt)

Ma arvan, et on hea, kui koolirahvas aeg-ajalt endale meenutab, et kuigi see töö on keeruline nagu iga teine tippspetsialisti töö, on ka hüvesid, mida teistel ei ole.

Tööajast ja -tasust lähemalt

Üks keerukamaid küsimusi õpetajate töö korraldamisel on see, mis puudutab tööaega ja töötasu korraldust. Selle teeb segaseks see, et õpetaja töö ei saa kunagi täiesti tehtud. Kui oled kingsepp või hambaarst, siis on võimalik, et Su töö saab ühel hetkel valmis. Aga õpetaja võib alati teha rohkem või teistmoodi. Ja lisaks on veel palju arvajaid, et olekski pidanud tegema rohkem või teistmoodi (lapsevanemad, kolleegid, juhid). Kuna oleme kõik koolis käinud, siis on meil ka ettekujutus, milline üks hea õpetaja on.

Õpetaja ametlik tööaeg on 35 tundi nädalas, aga reaalselt kipub ilmselt töötunde rohkem tulema. Kui see on Sinu jaoks okei, lase edasi ja naudi. Kui ei ole okei, siis siin on mõned võimalused, mis ette võtta:

  • Jälgi oma tööaega – kuhu Sinu aeg kulub? Jälgi vähemalt kaks nädalat ja erinevatel perioodidel (nii veerandi sees kui ka veerandi lõpus). Kas märkad, mis on Sinu kõige suuremad ajaröövlid? Mida saad nendega ette võtta? Hea abivahendi leiad siit: http://www.alustavatopetajattoetavkool.ee/
  • Võib vabalt olla, et mõni periood aastas (veerandi lõpp, õppeaasta lõpp) on töömahukam. Kui sinna ei ole midagi parata, siis tee seal ületunde, aga lepi iseenda ja juhiga kokku, millal saad lühemaid tööpäevi teha või puhkust võtta.
  • Õpi ennast tundma. Millal on Sinu pea selge ja hea teha süvenemist vajavaid ülesandeid? Millal vajad pausi? Milline paus on Sulle parim (lobisemine kolleegiga, jalutuskäik, trenn, tervislik amps)?
  • Planeeri oma tööaega hoolega. Pane kalendrisse tundide ettevalmistamise ja tagasisidestamise aeg. Arvesta ka lõuna ja kohvipauside jaoks aega, sest need on tegelikult väga olulised nii kehale kui vaimule. Pea plaanist kinni, aga ka muuda vajadusel.
  • Tee rohkem koostööd. Jah, alguses tuleb panna sinna rohkem aega ja energiat, aga kui koos tegutsemine saab juba rutiinseks, hoiab see Sinu aega ja närve palju kokku. Loe lähemalt siin.
  • Kas on midagi, mida saavad teha õpilased või lapsevanemad? Kas õpilane saab ise kontrollida oma tööd või tagasisidestada kaaslase oma? Kas selle ekskursiooni saavad orgunnida lapsevanemad? Delegeeri mõnuga.
  • Jäta midagi tegemata. Siin on mul raske nõu anda, mis see olla võiks, aga küsi abi kolleegi käest.

Töötunde tuleb ikka palju ja oled väsinud? Mõned mõtted.

  • Aktsepteeri. Sa saad igal ajahetkel anda endast 100% ja mitte rohkem. Sinu 100% on piisav. Kui see tähendab, et mõned tunnis tehaksegi töövihiku ülesandeid ja pauku ei saagi, siis see on väga hästi.
  • Otsi abi. Räägi juhiga (tema saab Sinu tööülesandeid ringi teha) või mentoriga. Kui tunned, et ei suuda enam üldse kooli end vedada (läbipõlemine?) võta julgelt haigusleht ja otsi professionaalset abi. See ei ole häbiasi.

Kui oled üks nendest õpetajatest, kelle jaoks ei ole üldse mingi probleem teha 12-tunniseid tööpäevi, siis lase edasi, aga ainult järgmistel tingimustel:

  • oled täiesti kindel, et teed seda rõõmust, mitte hirmust (muide, perfektsionism on hirmu erivorm ja see ei ole tegelikult mõnus),
  • hoiad end tasakaalus teiste tegevustega (reisimine, trenn jmt),
  • aktsepteerid seda, et teiste jaoks ei ole okei teha pikki päevi,
  • hoiad kokkulepetest kinni (nt ei helista kolleegile kell kaheksa õhtul),
  • ei tunne ennast süüdi, sest teed tööd vara hommikul või hilja õhtul.

Õpetajate tööharjumused ja -eelistused on erinevad. Mõni ei taha grammigi rohkem teha, kui kokku on lepitud, ja teine teeb ennast unustavalt hiliste õhtutundideni. Ärge pange seda üksteisele pahaks. Koolis on vaja mõlemat. Tehke selle üle sõbralikku nalja 🙂

Töölepingust veel natuke

Tööleping on töövõtja ja -andja vaheline kokkulepe. Sa ei pea nõustuma töölepingus juba valmis kirjutatud punktidega. Need on üldjuhul muudetavad.

Töökoormus. See on ka kokkulepe. Seaduses ei ole kirjas, et õpetaja täiskoormus on 22 kontakttundi nädalas. Mis on Sinu tööaja sees, on Sinu ja juhi vaheline kokkulepe.

Töökoormus ei saa olla suurem kui 1,0. Kui Sa oled aineõpetaja, klassijuhataja, ainesektsiooni juht, huviringi juhendaja, mentor ja veel muidu äge inimene, siis need kõik peavad mahtuma 35 tunni sisse. Kui oled alla kirjutanud lepingule, kus on kõik need punktid sees, siis oled võtnud endale ülesande need mahutada 35 astronoomilise tunni sisse. Ja juht on ka ilmselt arvanud, et see on tehtav. Rääkige see enne lepingu allkirjastamist läbi.

Töö tegemise koht. See on ka kokkulepe. Kas teed tööd õues, koolis või kodus, võiks minu arvates olla Sinu otsustada, aga tee see enne lepingu allkirjastamist selgeks, kuidas seal koolis tava on.

Kõige olulisem

Hea õpetaja, kui Sa oled väsinud, siis võta siit nimekirjast mõni tegevus:

  • Mõtiskle, räägi või kirjuta, miks Sa seda tööd teed. Mis paneb Sul silma särama? Miks valisid selle töö, kui alustasid? Kust tuleb Sinu energia tagasi?
  • Mängi õpilaste ja/või kolleegidega. See on tore ja loob suhteid. Suhted on mõnusa olemise alus.
  • Võta puhkamist tõsiselt. Ära võta tööd koju kaasa ja tee hoopis seda, mis Sulle meeldib (vaata ka siit). Töö ei ole jänes, et eest ära jookseb.

Kallis õpetaja, oled valinud väga olulise elukutse. Oled selleks pikalt õppinud ja harjutanud. See on tippspetsialisti töö, mis vajab erilisi teadmisi-oskusi, isikuomadusi ja hoiakuid. Õpetaja töö ei saa kunagi otsa või valmis. Töötad iga päev teiste heaks. Seepärast on ülioluline, et võtaksid aega ja tähelepanu, et hoolitseda enda eest. Kui Sina oled rõõmus, on ka Sinu õpilased ja kolleegid rõõmsad. Aga Sa ei vastuta nende tunnete eest. Sa vastutad iseenda heaolu eest. Hoia end.

13. veebr. 2022

Miks õpilased spikerdavad?

Üle-eelmisel nädalal oli olukord, mis pani mind mõtlema spikerdamise peale. Üks õpetaja palus mul natuke aega hoida silma peal õpilasel, kes kirjutas teadmiste kontrolli. Jõudsin vast minuti seda ülesannet täita, kui tuli asendusõpetaja, keda pidin juhendama. Õnneks on kahe klassi vahel klaasiga uks, nii et sain lubadusest ikka kinni pidada. Noormees, kes kontrolltööd kirjutas, ei teadnud, et ma seal hiilin, aga ei püüdnud kordagi kuskilt maha vehkida. Ei küsinud teiste laste käest ega koukinud vihikut-õpikut välja. Minu küsimus õpetajatele oli, kas meie lapsed ei oskagi spikerada?

Akadeemiline petturlus on otsatu teema. Iga õpetaja on kokku puudunud õpilaste lõputu leidlikusega ning tegelenud vasturelvastumisega. Ka mina õpilasena kasutasin erinevaid viise end kontrolltöö ajal aidata ja õpetajana otsisin meetmeid selle vastu võidelda. Lisaks tuleb veel tegeleda plagieerimisega, mis küll põhikoolis ei ole niivõrd sihilik, vaid pigem oskamatusest tulev nähtus.

Mis on akadeemiline petturlus?

  • Spikerdamine: kirjutan maha spikrilt, vihikust, õpikust või pinginaabrilt, küsin pinginaabrilt
  • Kirjutan koduse töö kellegi pealt maha
  • Rühmatöödes kõrvale hiilimine
  • Plagieerimine, st esitan kellegi teise mõtteid enda omade pähe
  • Keegi teine kirjutab minu koduse töö

See on probleem õpetaja jaoks, sest tal ei teki siis ülevaadet, kui hästi õpilane on teema või õpitulemuse omandanud. Ilmselt on see ka solvav, kui õpetaja adub, et õpitav ei ole õpilasele tähtis ja ta on valmis petma, et see arvestatud saada.

Kuidas spikerdamise vastu võideldakse?

Tavaliselt õpetajad ütlevad enne kontrolltööd, et kõik asjad tuleb laudadelt ära panna ja teevad testist kaks versiooni (“A” ja “B” rida), et pinginaabritel oleksid erinevad küsimused. Kõrgem pilotaaž on ülikoolides plagiaati avastavate programmide kasutamine. Üks variant on veel õpilastele täiesti erinevate ülesannete andmine, aga see on õpetaja jaoks suur töö.

Paljudes koolides on tava, et kui tuvastatakse ebaaus võte, siis õpilane saab hindeks “1” ja seda järele vastata ei saa. Muide, seadus ega riiklik õppekava seda ette ei näe. See on kooli enda algatus, kui nad nii otsustavad. Ja minu arvates see ei ole õige, et siis keelataksegi õpitulemuse omandamine ära.

Miks õpilased spikerdavad?

Inimese aju otsib ikka viise, kuidas lihtsamalt läbi saada. Aju ei taha mõelda. See on raske ja kulutab palju energiat. Eriti tahaks hoida jõudu kokku nende asjade pealt, mis ei ole eriti olulised või nauditavad. Ja kui siis maha viksimine lihtne on, milleks pingutada?

Õpetajad eeldavad, et õpilased peavad teadma asju peast. Riiklikus õppekavas on 1497 õpitulemust, aga neist 13 ütlevad, et õpilane peab teadma midagi peast (need on eesti keeles, matemaatikas ja muusikas). Miks ülejäänud teemad lastakse õpilastel pähe ajada? Ma arvan, et see tuleb harjumusest ja lihtsusest. Faktiteadmisi on lihtne hinnata.

Eraldi küsimus on, kas spikerdamise vastu üldse on vaja võidelda. Miks peavad õpilased kõiki neid asju peast teadma, kui “päris” maailmas saab nagunii iga küsimuse vastust guugeldada? Ise küsin, ise vastan.

Üks õpetaja rääkis kord lugu, kus õpilane kirjutas referaadi Johannes Vares Barbarusest toetudes ainult 1950.-1960. aastatel välja antud materjalidele. Kes ajaloost midagi taipab, see mõistab, et referaat tuli välja üsna koomiline ilmselt. Ja vot, selles asi ongi! Selleks, et osata materjali otsida, on vaja eelteadmisi. Kui kasutad ajaloomaterjale, siis on vaja seda teadmist, et nõukogude ajal välja antud käsitlused on täis “punast jama” ja ei ole tõsiselt võetavad. Ja kui guugeldad, on vaja samuti oskust eritada tõde valest ning asjalikku mitteasjalikust.

Samas ei ütle ma, et las õpilased taovad edasi kogu maailma info endale pähe, sest nad nagunii ei oska infot otsida, vaid pigem õpetame neile, kuidas ja kust uurida.

Teine teema on hindesurve. Õpilase edu koolis hinnatakse numbriliselt. Tublimad saavad kiituskirju. Emad-isad hoiavad hinnetel hoolega silma peal ja kui need on korras, saad preemiat, ja kui ei ole, jääb millestki ilma. Nii tekibki kerge kiusatus upitada oma tulemusi ebaausal teel, sest panused on mõnel lapsel väga kõrgel.

Kuidas veel saab?

Küsisin Emili kooli õpetajatelt, kas meie õpilased ei oskagi spikerdada. Nad ütlesid, et oskavad küll ja vahel teevad seda ka. Samas ei panda meil hindeid, nii et enamasti nad ei tule selle peale. Pole vaja lihtsalt. Kui vastad ausalt, saad ka ausa tagasiside.

Minu ettepanek on loobuda numbrilisest hindamisest ja anda õpilastele sõnalist tagasi- ja edasisidet. Teiseks, julgustan õpetajaid mõtlema, mis on need asjad, mida õpilane tõesti PEAB peast teadma, et järgmised teemad selgeks saaksid ja elus toime tuleks, ning mis on teed valdkonnad, kus on olulisem õppida infot kasutama ja otsima.

6. veebr. 2022

Eksamitest ja vastutusest

See on tore, et meil on kerkinud mitmekesine arutelu põhikooli lõpueksamite teemal. Iga natukese aja tagant tuleb küsida, miks me midagi teeme. Muidu teeme vananenud tegevusi lihtsalt inertsist edasi.

Hakates üldse kaugemalt pihta, on mul tunne, et oleme Eesti haridusmaastikul juba mitukümmend aastat venitanud remonti teha. Suurel osal koolirahvast on tunne, et praegune süsteem on oma elu ära elanud ja siis remondime seda jupp-jupi haaval. Oleme minemas aine- ja õpetajakeskselt õppeprotsessilt üle õppijakesksele protsessile. See võtab päris palju aega ja vaidleme erinevad tahud koolielus ükshaaval üle. Eks nii suure laeva keeramine ongi vaevaline ja erinevaid “keerajaid” on väga palju ning nad on selles arengutees erinevas kohas. Vaidluses õpime kõik.

Eksam kui hirmu instrument

Praeguse diskussiooni põhjal paistab, et põhikooli lõpueksamitel on olnud peamiselt kaks funktsiooni: motiveerida õpilasi pingutama ja väliselt kontrollida õppetöö tulemuslikkust. Sõnastaksin selle nii, et põhikooli lõpueksamite ülesanne on sundida õpilasi õppima ja õpetajaid õpetama. Tundub, et selle seisukoha esindajad arvavad, et ilma ministeeriumi poolt tekitatud hirmuta õppimist ei toimu. Tundub, et nad ei usalda õpilasi ja õpetajaid ning kardavad, et ilma välise sunnita kukub kõik kokku.

Aga miks õpilased õpivad? Loodetavasti selle pärast, et see neile meeldib. Kui õpilane kaotab motivatsiooni õppida, on õpetajate ülesanne teda toetada ja uurida, kuhu see kadus. Õpilase motiveerimine on õpetaja töö. Kui õpetaja kasutab selleks välist sundi (“Kui sa praegu ei pinguta, siis kukud eksamil läbi ja gümnaasiumisse sisse ei saa” või “See tuleb tunnikontrolli/kontrolltöösse/eksamisse” jne), siis ta ei võta tegelikult vastutust oma tööülesannete täitmise eest. Vahel küsivad õpilased tundides “Miks me seda teeme?”, siis tuleb kasutada seda supervõimalust, et selgitada, kuidas praegu õpitav õpilast arendab ja kuidas on seotud üldpädevuste, teiste ainete või muude kasulike oskustega. See on väga äge, kui õpilane seda küsib. Ta on teel ennastreguleerivaks õppijaks saama ja tahab teada, miks ta midagi teeb. Ta lihtsalt ei tee, sest õpetaja käsib, vaid püüab luua seoseid õpitava ja muu maailma vahel. Super! Kui õpilane küsib “Kas me selle eest hinde ka saame?” või “Kas see tuleb kontrolltöösse?”, siis ilmselt antud teemas on tal kontrollitud motivatsioon (loe isemääramisteooriast, kui see on Sinu jaoks uus mõiste), mis on ka okei, aga võiks anda õpetajale märku, et selle õpilase motivatsiooni annab veel turgutada.

Ja miks õpetajad õpetavad? Loodetavasti ka selle pärast, et neile meeldib (autonoomne motivatsioon). Ja kui õpetaja kaotab motivatsiooni õpetada, siis saab abi mentorilt või juhilt. Iga professionaal kahtleb aeg-ajalt selles, mida teeb. See käib professionaalse arengu juurde. Kuid kui õpetaja pidevalt kõhkleb või kurdab kogu aeg suurte raskuste üle, peab mentor või juht kindlasti sekkuma, et leida, kuhu ind on kadunud ja kas õpetaja peaks üldse oma ametis jätkama. Hirm eksamite ees ei aita rõõmuga tööd teha. Hirmust kannustatud õpetaja motiveerib ise õpilasi hirmuga. Aga hirm ei lase sügavalt õppida.

Eksam kui kvaliteedimärk?

Põhiseadus paneb vastutuse lapse haridustee eest lastevanematele. Vanemad realiseerivad seda vastutust läbi koolivaliku, huvihariduse, lapse toetamise kooliga koostöös ja kooli juhtimises osalemise (nt hoolekogu liikmena). Kool vastutab õppekava täitmise eest ja peab pidevalt jälgima iga õpilase arengut ja vajadusel kasutama lisameetmeid, et õpilast edasi aidata. Ei kooli, lapsevanemat ega õpilast aita, kui saame teada, kuidas meil läinud on, 9. klassi lõpus. Õpilasel, õpetajal ja vanemal peab see ülevaade olema pidevalt, et oskaks järgmisi õppetegevusi planeerida. Selle koha pealt on eksam mõttetu. Tasemetööd on aga omal kohal.

Eksamitulemustel on see mõnus omadus, et need on võrreldavate arvude kujul. Saab tekitada pingerea. Ja edetabelid on ligitõmbavad, sest tundub, et nad annavad lihtsasti olulise info kätte. Inimese aju ei taha mõtelda. Ta tahab saada vastuseid võimalikult vähese pingutusega. Pingerida paistab seda pakkuvat – kohe näha, mis koolid on paremad ja mis halvemad. Tegelikult see ei tööta mitmel põhjusel. Esiteks on kaardistamata algpunkt ning see on erinevatel õpilastel/koolidel erinevas kohas. Teiseks – põhikooli lõpueksamite korralduse eripära on tinginud selle, et napilt “rahuldavaid” sooritusi on statistiliselt rohkem kui olema peaks. Üheõnaga, “kolmelistel” otsitakse neid punkte kokku, et ta ikka põhikooli lõpetatud saaks. Nii et need tulemused ei ole päris adekvaatsed.

Ja üleüldse – kas aineteadmised on päriselt see kõige olulisem, millega laps põhikoolist lahkub? Tegelikult õpitakse koolis suhtlema, probleeme lahendama, koostööd tegema, õppimist juhtima jne. Ja need teemad on veel omakorda edasises hakkamasaamises kriitilised. Ometi suhtluspädevuse eksamit ei tehta.

Nii et kui on soov saada tagasisidet selle kohta, kuidas meie õpilastel, õpetajatel ja koolidel läheb, üleriiklikul tasandil, siis soovitan arendada tasemetööde ja üldpädevustestide valikut. Selles vallas on juba tehtud väga suuri ja kiiduväärseid samme ja näen selles suurt potentsiaali. Kusjuures, tasemetööd toimuvad iga kooliastme lõpus, st iga kolme aasta tagant, nii et tagasiside ei jää hiljaks.

Eksam kui osa õppimisest

Räägitakse, et ka eksamite andmise oskus on oluline oskus ning eksamiks õppimine aitab luua seoseid ja materjali paremini omandada. Nojah, sellest küljest vaadates, ega ta paha ka ei tee. Samas ei ole just põhikooli lõpueksami selle pärast jätkamine küll mõistlik. Teeme eksamite asemel hoopis tasemetöid või teste (nt praegu juba Eksamite infosüsteemis kättesaadavad üldpädevuste testid on väga head!), mis annab sama efekti, aga palju väiksema pingega.

Lisaks seosed tuleb luua juba õppetöö sees. Õpilane ise seda eksamiks õppides ei tee. Õppeainete seostamine ja lõimine on õppetöö tippspetsialistide ehk õpetajate ülesanne. Õppekava on kahjuks maailma löönud erinevateks silotornideks, nii et vaja on tõeliselt häid õpetamise spetsialiste (mitte ainespetsialiste!) ning sisukat koostööd, et õpitavat omavahel ja “päris” maailmaga seostada. 9. klassi lõpueksam on selles küll lootusetult hiljaks jäänud.

Veel vastutusest

Sõna “vastutus” on siit tekstist mitu korda juba läbi käinud. Arutlen selle üle korra veel selle külje pealt, et kes vastutab, kui õpilase õpitulemused on kehvad. See kipub olema nii, et kui tulemused on head, siis ilmuvad intervjuud koolidirektoritega, ja kui on kehvad, siis tullakse välja jutuga, et töö käib tellija materjalist. Minu meelest peaks olema täpselt vastupidi.

Praegune põhikooli riiklik õppekava näeb ette, et kõik õpilased omandavad KÕIK õpitulemused vähemalt hindele “hea”. Selline on õppekava ootus. Noh, me teame, et reaalsusele see ei vasta. Mida vanemaks õpilane saab, seda kirjumaks tema tunnistus läheb. Põhikool on lubatud lõpetada lapsevanema kirjalikul nõusolekul kahe “kahega”, st siis kui lapsel on “kahed” tunnistusel, siis pannakse vastutus selle eest lapsevanemale. Põhimõtteliselt küll jah lapsevanem vastutab lapse hariduse eest, kuid tegelikult on õpetamise tippspetsialistid ikka õpetajad, kes teavad, kuidas õppimine käib ja mida selleks vaja on. Kui õpilane on õppimises ebaedukas vastutab selle eest õpetaja. Kui ebaedu on järjekindel, vastutab selle eest koolijuht.

Samas, nagu ütlesin, on õppekava latt, rada ja tempo kõigile ühesugune ja ei arvesta sellega, et päris õpilased on üksteisest väga erinevad. Sellepärast hädaldataksegi, et kaasav haridus on keeruline. Ei, lastega on kõik hästi. Nemad ei ole probleem. Probleem on õppekava, mis on kõigile ühesugune.

Koolijuhi ja õpetajate vastutus on anda parim, et iga laps jõuaks edasi ja omandaks õppekavas nõutava. Põhikooli lõpueksamiga seda hinnata on liiga hilja. Need andmed tulevad ju kogu aeg tagasiside või hinnete näol. Kui koolijuht või õpetajad võtavad selle tagasiside alles 9. klassi lõpus, on nad jätnud võtmata vastutuse õpilase edasijõudmise eest terve põhikooli vältel.

Kokkuvõtteks

Olen praeguse seadusemuudatuse eelnõuga nõus. Põhikooli lõpueksam ei lahenda neid probleeme, mis selles arutelus üles kerkinud on. Me ei vaja piitsa, et toimuks õppimine, ja tagasisidet põhikooli lõpus, kuidas meil läinud on. Me peame võtma vastutuse terve õppeprotsessi kestel, et IGA õpilane jõuaks edasi ning kasvaks eluga rahulolekvaks ja toimetulevaks tegusaks inimeseks. Põhikooli lõpueksamid ei muuda ses osas midagi.

29. jaan. 2022

Milleks näha vaeva ja teha koostööd?

Kirjutan täna koostööst õpetajate vahel. Kuidagi on kujunenud nii, et õpetajad kipuvad olema pigem üksikud hundid ja koostöö on asi, mille nimel tuleb eraldi vaeva näha. Uurin, miks see nii on, miks võiks see teisiti olla ja kuidas seda teha.

Miks on õpetamine kujunenud individuaalalaks?

Tundub, et juba pikka aega on õpetajat nähtud kui aine õpetajat ja tunni andjat. Ülikoolides valmistati ette ainetundjaid-fanaatikuid spetsiifilistes ainevaldkondades ja õpetajatele maksti tasu selle järgi, kui palju ainetunde ta nädalas andis. Mäletan veel aega, kui olid atesteerimised ja kõrgemad “pagunid” sai see õpetaja, kes rohkem õppematerjale tootis ja paljudele võistlustele õpilasi saatis. Mõnes koolis valitakse parimad õpetajad. Nii tekib konkurents. Ja konkurents on koostöö surm.

Ma ei tea, millest sellised arengud on alguse saanud. Võib-olla tundub kõrgem spetsialiseerumine efektiivsem ja konkurents edasiviiv. Mõnel erialal see ilmselt nii ongi.

Kui õpetame ainet selleks, et ühel ilusal päeval eksamid ära teha, siis tuleb tõesti otsida võimalusi, kuidas seda teha tõhusamalt. Siis saab panna klassiruumi hästi palju õpilasi, lugeda neile sama loengut ja kontrolltöös küsida samu asju. Tulemused jagunevad nagu tavaliselt nii, et mõnel läheb halvasti, mõnel läheb väga hästi ja enamusel keskpäraselt. Väga efektiivne. Maailm on muutunud ja enam eksamiteks õppimine ei tööta.

Miks see enam ei sobi?

21. sajandi koolis on jõutud arusaamisele, et me ei õpeta ainet, vaid õpilasi. Õpilased on aga lõputult erinevaid ja one-sife-fits-all-lähenemine ei tööta tegelikult, sest osa õpilasi kukub reelt maha (kirjutasin sellest pikemalt siin). Meil on vaja õpetajaid, kes on orienteeritud õpilaste õpetamisele ja on õppimisfanaatikud. Õpetamine on lõputu otsimine ja katsetamine ning keegi ei hakka seda kunagi täielikult oskama, sest õpilased ning nende väljakutsed vahetuvad. Oma kogemusest õppimine vajab kvaliteetset refleksiooni ja kolleegi tuge.

Koolitäie õpilaste õpetamine on meeskonnatöö, kus on vaja erinevaid spetsialiste. On lapsevanemad, kes on oma laste spetsialistid. Ja on õpetajad, kes on õpetamise spetsialistid. Siis on veel eriolukordade spetsialistid nagu psühholoog, logopeed, sotsiaalpedagoog, eripedagoog ja vahel ka füsioterapeut. Ja natuke on vaja ka kõige selle korraldamise spetsialiste ehk juhte. Kõigi nende oskusi ja teadmisi on vaja, sest me oleme juba väga tublid õpilaste erinevuste märkamises. Nüüd on vaja teha järgmine samm ja õppetöö kohandada vastavalt nendele erinevustele. Kuna aga õpilaste erinevused ei jookse ühel skaalal, siis on vaja paljude erinevate kompetentsidega inimeste koostööd, et iga nupsikut talle sobival määral ja viisil toetada.

Miks on koos parem?

Kui ühe grupi, klassi, lennu, kooliastme või kooli õpetajad töötavad koos, siis:

  • tunneb iga õpetaja sügavamat kuuluvustunnet, mis on väga oluline osa motivatsioonist (loe lähemalt isemääramisteooriast) – seega tuleb iga päev õpetaja rõõmsamalt kooli;
  • saab koos tegeleda kooli arendamisega nii, et see on igale koolipere liikmele tähenduslik, sest töötatakse ühiste ja ühiselt sõnastatud eesmärkide nimel ning õpetaja saab kujundada seda, kuhu suunas kool edasi läheb (jälle oluline osa motivatsioonist);
  • märgatakse ja tunnustatakse üksteise edusamme ning saavutusi, mis teeb koolitöö veel rõõmsamaks ja tähenduslikumaks (õige – see tõstab motti!);
  • lepitakse kokku ühised reeglid ja käitumistavad, mis teeb nendes orienteerumise õpilastele lihtsamaks ja õpetajatel kulub vähem närve;
  • hoitakse kokku aega, mis kulub tundude ettevalmistamisele (nt üks õpetaja valmistab ette 1. klasside eesti keele tunnid ja teine matemaatika kontrolltöö ning neid materjale ristkasutatakse);
  • tekib võimalus erinevaid õppeaineid lõimida ja seeläbi hoitakse kokku õppetunni aega ning õpilastel kujuneb seostatum arusaam maailmast meie ümber (õpilasel kujunevad sügavamad teadmised, mida on lihtsam üle kanda ning meenutada);
  • saab õppimist lihtsamini diferentseerida:
    • näiteks valmistab üks matemaatikaõpetaja ette sama teema lihtsamad ja teine keerulisemad ülesandeid ja neid ristkasutatakse,
    • näiteks toimuvad ühe lennu klasside inglise keele tunnid samal ajal ja õpilased jaotatakse gruppidesse keeletaseme järgi (tasemegrupid soovitan teha ajutised ja väga mobiilsed!);
  • uuritakse muresid koos, st kasutatakse erinevate inimeste erinevaid kompetentse ja leitakse probleemidele rohkem võimalikke lahendusi (jagatud mure on pool muret);
  • tekib lisavõimalus üksteiselt õppida ning oma pädevust veelgi rikastada;
  • üks teeb kohvi ja teine toob kommi.

See nimekiri pole kindlasti ammendav. Mida oled Sina koostöös kolleegidega teinud?

Kuidas seda teha?

Et teha koostööd, tuleb olla koos. Tundub loogiline, eks? See aga tähendab, et ma ei saa samal ajal teha teisi asju. Siis tekib tunne, et koostöö tegemine võtab palju aega. Kui Sul on selline mõte juba tekkinud, siis loe nimekirja ülal ja mõtle, et kui Sa võtaksid aega, et koostööd teha, siis mille saad selle võrra kiiremini tehtud.

Kui oled valmis võtma aega, et kolleegidega koostööd teha, tuleb leida teine kolleeg, kes selleks valmis on. Võib-olla on tedagi vaja selleks veenda (vaata jälle nimekirja ülal). Siin võib uurida, mis on tema mured ja kas leiate koos probleemi, mida on just koostöös lihtsam lahendada. Kindlasti leiate.

Järgmine oluline samm on kokku leppida eesmärk, mille jaoks kokku tulete. Mis tahate ära teha ja mis ajaks? Seadke endale kindel ajapiir, muidu jääte jutustama teistel teemadel. Koos on ju lõbusam 😉

Aeg + kolleeg(id) + eesmärk = mõnusa koostöö algus

Mida rohkem õpetajaid on kambas, seda suuremaid eesmärke saab seada, aga seda keerulisemaks läheb logistika. Raskem on leida ühist aega ja teha nii, et kõik asjaosalised on kohal. Siin on vaja nende korraldamise spetsialistide ehk juhtide abi. Mõistlik on planeerida juba nädalaplaanis ja tunniplaanis aeg koostööks. Ja kui on keegi, kes ei saa kohal olla (mõnel õpetajal on tunnid ainult teatud nädalapäevadel), siis leppida kokku, kuidas ta saab ikka infoväljas olla (nt tal on kaasteeline, kes talle eraldi kokkuvõtte teeb, või koosolekuid protokollitakse või üle nädala on koosolek teisel ajal vmt). Lisaks algus- ja lõpukellajale on mõistlik kokku leppida ka koosoleku üldine struktuur: mida arutatakse ja kui pikalt. Võib-olla on vaja seada sisse ka kindlad rollid (juht ja protokollija) ja leppida kokku, kus hoitakse ühiseid materjale. Ühesõnaga, alustamisele kulub aega ja närve, aga see tasub end ära.

Kokkuvõttes, on vaja koostöö alustamiseks kaht asja: eesmärki ja aega. Kui eesmärk on oluline, siis see aeg ka võetakse.

29. jaan. 2022

Õpilaste käitumine on võimatu!

Kui ma 2007. aasta sügisel Lasnamäe üldgümnaasiumis õpetajana alustasin, siis oli minu tunniplaanis ka ajaloo tunnid 7.c klassiga. Mul oli nendega tõesti raske koos, sest nad panid mu igatpidi proovile. Karjusin nende peale ja käisin õppealajuhataja juures, aga see ei muutnud midagi. Ühel hetkel tuli mul mõte muuta enda suhtumist neisse ja hakkasin enne iga 7.c tundi endale korrutama, et armastan neid. See hakkas tasapisi parandama meie koostöö kvaliteeti. Õpilaste käitumine “korda” ei saanud, aga läks paremaks. (Tervitan kõiki oma Lasnamäe õpilasi! Olete ikka mulle väga kallid.)

Olen seda lugu palju rääkinud mõttega, et õpetaja suhtumine määrab väga palju sellest, kuidas õpilased end üleval peavad ja kuidas õpetaja nende käitumist “talub”. See võte ei sobi ilmselt igale õpetajale, aga loodan, et mõnd on see aidanud. Seekord kirjutan veidi õpilaste käitumisest, kuidas sellega toime tulla ja kuidas seda parandada.

Mis on halb käitumine?

Halb käitumine on keskkonda mittesobiv käitumine. Näiteks muusikatunnis tuleb kõva häälega laulda, aga matemaatikatunnis see ei ole hea mõte üldiselt. Kehalise tunnis tuleb palju liikuda, aga eesti keeles tavaliselt rohkem laua taga istuda. Parem sõna on “halva” käitumise asemel ebasobiv või ebakohane käitumine. Ja see ei ole üldse laste eripära. Ka täiskasvanud käituvad vahel ebasobivalt (nt valju häälega jutustamine kinos).

Miks käitutakse ebakohaselt?

Sellele on mitu vastust ja tihti põhjused kombineeruvad.

  • Iga käitumise taga on positiivne kavatsus, st inimene rahuldab käitumisega mingit oma vajadust. Näiteks ta soovib piire katsetada (st õpetajat tundma õppida!), igavust või abituse tunnet peletada või tunnustust pälvida. Ehk siis tal on hea kavatsus, aga ta ei pruugi mõista, et sellel käitumisel on kellegi teise jaoks ebameeldivad tagajärjed.
  • Laps (või täiskasvanu) ei tea, millist käitumist talt oodatakse. Näiteks, kui oled esimest korda jumalateenistusel või kohtuistungil, siis ei tea, millal peab püsti tõusma või istuma. Sellisel juhul viisakas inimene teeb nii, nagu teised teevad. Laps ei pruugi selle peale tulla. Kui ta on esimest korda muuseumis, näitusel või teatris, ei tea ta, et joosta ja valju häält teha ei tohi. Seda tuleb talle öelda.
  • Laps (või täiskasvanu) teab küll, kuidas käituma peab, aga ei hooli või pea vajalikuks reeglitest kinni pidada. Näiteks rongis tuleb suured kotid panna akna kohale riiulile, aga tihti seda ei tehta, sest tundub, et ruumi on küll. Või õpilane ignoreerib õpetaja korrale kutsumist, sest ta tahab teiste silmis plusspunkte teenida (positiivne kavatsus) või tal on õpetajaga “suusad risti” läinud.
  • “Õigesti” käitumine ei ole jõukohane. Näiteks tuleb teatris pikalt paigal istuda, aga laps ei suuda seda teha. Tal on vaja liikuda. Ta hakkab nihelema. Õpilaste enesereguleerimisvõime on erinev – mõni vajab selles rohkem tuge kui teine. Ja pole midagi parata, et mõni vajab ka rohkem andestamist kui teine.

Kuidas ebakohast käitumist ennetada?

Kui alustad uues koolis, siis vii end kurssi kooli kodukorraga ning muude kokkulepete ja tavadega. Ebasobiva käitumise ennetamises on oluline õpetajate koostöö (loe näiteks siit). Isegi esimeses klassis, kus õpilastega on suurema osa ajast koos ainult üks õpetaja, puutuvad lapsed kokku ka aineõpetajatega (nt muusika, liikumine). Õpilasi aitab, kui õpetajate ootused nende käitumisele on ühesugused. Seega on mõistlik tutvuda sellega, mis on varem kokku lepitud, ja seda edasi arendada koostöös sama klassi teiste õpetajatega. Kui ka liikumise tunnis on teistsugused reeglid kui mujal, aitab teisi õpetajaid, kui nad seda teavad.

Kui on tegemist suuremate õpilastega, kellel on palju erinevaid aineõpetajaid, siis on oluline meeles pidada, et ebasobiva käitumise ennetamine on iga õpetaja ülesanne, mitte klassijuhataja mure. Iga õpetaja on juht oma tunnis ja vastutab selle eest, kuidas koostöö seal laabub. Seda vastutust ei saa kellelegi teisele, nt klassijuhatajale, õppejuhile, sotsiaalpedagoogile või direktorile, delegeerida. Kui Sul on probleem õpilaste käitumisega, siis see on Sinu probleem. Aga samas, seda lahendada aitab koostöö laste, vanemate, kolleegide ja tugispetsialistidega.

Üht-teist saad oma klassis enne ära teha, kui õppetöö pihta hakkab. Näiteks saad vaadata, kuidas on Sinu klassis mööbel ja õppevahendid paigutatud. Näiteks kui õpilane hilineb tundi, siis kui palju ta sellega teisi segab? Saad läbi mõelda ka protseduurid ja rutiinid (kui õpilasel on vaja pliiatsit teritada, mis ta siis teeb? kui on vaja uut paberit, mis ta siis teeb? jne). Kui otsustad reeglid ise paika panna (mitte neid lastega koos teha, mida mina soovitaksin), siis sõnasta need positiivselt ja pigem lühidalt. Näiteks “Klassis kõnnime” mitte “Klassis me ei jookse, sest siis võib kukkuda ja haiget saada”.

Kui oled juba klassi ees, tuleb alustada hea suhte loomisest ja alal hoidmisest. Loe sellest lähemalt SIIT. See on oluline selleks, et õpetaja mõistaks, miks õpilased käituvad nii, nagu nad käituvad, ja õpilastele läheks korda see, mida õpetaja neilt ootab. Hea suhe hakkab pihta hoiakutest ja neid on näha. Õpilased käituvad paremini nende õpetajate tundides, kes neist hoolivad (seda illustreerib see näide, mille tõin selle postituse alguses).

Väga, väga, väga soovitan tutvuda ja kasutusele võtta VePa metoodika. Loe selle kohta lähemalt: http://www.vepa.ee. See on põhjalikult läbi uuritud ja tõesti tõhus tehnikate süsteem, mis toetab lapse eneseregulatsiooni arengut ja ennetab ebakohast käitumist. See on üles ehitatud järgmistele sammastele:

  • VePa visioon ehk õpilastega kokku lepitud soovitud käitumised erinevates olukordades ja VePa rollid, mis annavad õpilasele võimaluse klassiruumis toimuvat juhtida,
  • Tähelepanu suunavad ja keskendumist toetavad abivahendid (suupill, käemärgid, nimepulgad, taimer),
  • Kiire tagasiside võtted (sobib/ei sobi kaardid, kiidud),
  • Preemiasüsteem hea keskendumise eest (memme vigurid, VePa minutid),
  • VePa mäng eneseregulatsiooni tugevdamiseks.

Mina olen VePa elemente edukalt rakendanud täiskasvanute koolituses, nii et ka ükski õpilane pole liiga suur VePa jaoks. Kui seda järjekindlalt rakendada, siis see töötab. Ma luban.

Kuidas sobivat käitumist soodustada?

Selle küsimuse vastus on eelmises juba veidi sees. Siin on oluline igas tegevuses kiiret tagasisidet anda. Näiteks lähete klassiga ekskursioonile muuseumisse. Enne klassist välja minemist räägite koos läbi, kuidas me käitume trammis, tänavad ja muuseumis. Lapsed ise toovad välja peamised punktid ja õpetaja ülesanne on edaspidi silm peal hoida, et nendest kinni peetakse. Kui õpetaja näeb, et Peetrike on eriti tubli trammis, siis tunnustab teda selle eest (eriti hästi töötab see siis, kui Peetri kaaslane parasjagu millegi ebasobivaga tegeleb, nii et ühtlasi saab Peetrit tunnustada ja tema kaaslase tähelepanu soovitud käitumisele suunata). Kui keegi eksib kokku lepitu vastu, siis õpetaja (või õpilane, kelle roll see on), juhib sellele tasakesi tähelepanu (“Me leppisime klassis kokku, et me tänaval kõnnime.”). Kui jõuate kooli tagasi, siis tehke kokkuvõte, kuidas läks. Tunnustage ohtralt!

Kindlasti kasuta ka võimalusi kirjalikult ja avalikult tunnustada, nt kirjuta päevikusse või helista vanemale, kui õpilane eriti hea käitumisega on silma paistnud.

On õpetajaid, kelle arsenalis on nn taktikaline ignoreerimine või õpilaste järel ootamine (“Noh, me siis seisame nii kaua, kuni te vait jääte”). Ma soovitan seda pigem mitte kasutada, sest siis ei saa õpilane tagasisidet. Kui Sind, õpetajat, mingi käitumine tõesti häirib, siis Sul tuleb oma vajaduse eest seista. Kui õpilane ei tea, et Sind tema käitumine häirib ja/või ei tea, kuidas teisiti teha, siis ta oma käitumist ei muuda.

Õpilaset peale karjumine ei ole hea mõte ja Sa ilmselt tead seda niigi. Karjumine on samasugune vägivald nagu löömine ja alandab selle sihtmärki. Tekitab hulka negatiivseid tundeid ja õppimist ei soodusta. Kui Sul õpetajana tekib kihk kellegi peale karjuma hakata, siis oled ilmselt tugevate tunnete meelevallas ja kaotamas oma enesevalitsust (sama lugu on nutmisega). Selle asemel, et karjuda või nutta, mine eemale. Ütlegi õpilastele, et Sa oled praegu väga pahane ja selle asemel, et karjuda, lähed minutiks klassist välja. Mine välja, hinga kümme korda väga rahulikult sisse ja välja. Kui oled rahunenud, mine klassi tagasi ja räägi õpilastele, kuidas Sa end selles olukorras tundsid. Ära süüdista ega õigusta. Kirjelda olukorda ja selle mõju sulle. See on tagasiside ja annab võimaluse õppida. Kui loos on mõni “peategelane”, siis vestle temaga eraldi siis, kui oled selleks valmis. See on ühtlasi ka imeline võimalus õpilastel õppida Sinu pealt, kuidas tulla toime väga tugevate tunnetega.

Lisaks aitab õpilastel “hästi” käituda, kui tunni tegevused on parajas tempos ja raskusastmes. Kõrvalised tegevused kipuvad päevakorda kerkima, kui õpilasel on igav, st tunni tegevused on liiga lihtsad või juba tehtud, või ta tunneb, et õpitav on liiga raske ja pole mõtet üritadagi. Selliseid muresid saab ennetada, kui õpid oma õpilasi tundma, st tead, kes vajab raskemaid ja kes lihtsamaid ülesandeid ning pakud õpilastele jõukohast tegevust ja vajadusel lisaülesandeid või lisaselgitusi.

Teiste sõnadega – ebasobiva käitumise ennetamiseks ja sobiva käitumise soodustamiseks on vaja, et

  • õpetaja võtab vastutuse käitumise juhtimise eest,
  • koostöö õpetajate vahel toimib,
  • suhted klassis on head,
  • õpilased teavad, mida neilt oodatakse,
  • nende käitumist toetatakse aegsasti ja hoolivalt,
  • õpilased saavad kiiret tagasisidet ja tunnustust,
  • tunnitegevused on õpilastele sobivad,
  • õpetaja adub, et käitumine on oskus nagu iga teinegi, mida tuleb järjekindlalt arendada.

Mis peaks olema ebasobiva käitumise tagajärjed?

Kujuta ette, et oled võõral maal. Kõndides tänaval tuleb peale aevastus. Aevastad ja nuuskad seejärel nina. Aga nüüd on selline värk, et sellel maal on avalikult nuuskamine rangelt keelatud, sest seda peetakse hirmus ebaviisakaks tegevuseks. Ümberringi on väga kohkunud kohalikud inimesed. Läheneb politseinik. Mis Sa tahad, et edasi juhtuks?

Sa ilmselt ei taha, et Sind avalikult häbistataks või keegi Sinuga väga kõvasti kurjustaks. Kui Sind näiteks nurka seisma pandaks, kuidas Sa end siis tunneksid? Ja loodetavasti pole sellel maal enam füüsilist karistamist.

Esiteks oleks Sa ilmselt tahtnud, et keegi oleks seda Sulle varem öelnud, et sellel maal ei tohi avalikult nuusata. Võimalik, et Sa isegi teadsid seda enne, aga (a) Sa mõtlesid, et see oli nali ja tahtsid reisikaaslastele näidata, et Sind juba haneks ei tõmba, (b) ei hoolinud, (c) või ei suutnud aevastust tagasi hoida ja nuuskamata jätta. Ühesõnaga, nüüd on see igatahes tehtud ning tuleb tagajärgedega silmitsi seista.

Kõige mõistlikum tagajärg on ilmselt vestlus, kus selgitatakse, miks ei ole nuuskamine vastuvõetav ja palutakse viisakalt enam mitte nii teha. Tõenäoliselt püüad siis edaspidi selle reegli rikkumist vältida ka.

Lastega Sinu klassis on sama lugu. Proovi järgmisi lahendusi:

  • Püüa aru saada, miks ta reeglit rikkus. Mis vajadust ta rahuldas? Kuidas ta saaks seda teisiti rahuldada? Kas ta teadis, mida tegema peab? Kas teie suhe on nässus? Kas ta päriselt suudab seda reeglit järgida?
  • Selgita, miks selline reegel on ja miks seda on vaja täita. Lase tal seda oma sõnadega seletada.
  • Räägi talle, kuidas tema käitumine Sind mõjutab. Sa ei saa seista teiste vajadustega eest, aga pead enda omade eest seisma.
  • Kaalu selle reegli muutmist, kui see ei ole jõukohane või arusaadav. Aruta seda õpilastega.

Konkreetseid tegevusi ebakohase käitumise ennetamiseks ja tõhusaks reageerimiseks

  • Sõnasta ootused õpilaste käitumisele (koos õpilastega, nt VEPA visioon) õppetöö alguses. Pane need klassi seinale nähtavasse kohta ja tuleta iga tunni alguses meelde. Mida rohkem õpilased seda protsessi juhivad, seda parem.
  • Tunnusta ohtralt sobivat käitumist. See on väga oluline! Ära unusta! Kui muud üle ei jää, kirjuta endale kas või käe peale, aga seda tuleb teha. Vajadusel kasuta mingit preemiasüsteemi (nt memme vigurid, VEPA minutid vmt).
  • Kui kokkulepet või reeglit rikutakse, anna KOHE tagasisidet, st sekku kohe. Ära ignoreeri, sest siis muutuvad need kokkulepped või reeglid mõttetuks. Võimalikud sekkumisviisid:
    • vana hea “õpetaja pilk” (eeldab, et õpilane kindlasti teab, mida ta praegu tegema peaks ja teievaheline suhe on hea), aga pea meeles, et niipea, kui lõppeb ebasobiv käitumine, peab järele tulema sõbralik pilk ja naeratus;
    • nimeline korrale kutsumine (aga see ei ole hea, sest segab teiste õpilaste tööd ja kindlasti kehtib ka siin eeldus, et õpilane teab, mida ta tegema peab);
    • lähed õpilasele juurde ja vaikselt tuletad kokkuleppeid meelde – kõigepealt sõnasta 3-osaline minateade ja seejärel ootus, milline tema käitumine praegu olema peaks, ja kui tema käitumine muutub sobivaks, siis tunnusta;
    • stoppad tegevuse ja arutad terve klassiga, kuidas see käitumine ei sobinud praeguse tegevusega ja millised on ootused käitumisele; vajadusel ole valmis kokkuleppeid või reegleid ümber sõnastama;
    • muuda keskkonda, nt lahuta jutustavad klassikaaslased üksteisest, aga pea meeles, et see on plaaster mitte ravi – kokkulepete või reeglite üle rääkimisega peab ikka tegelema; (mõtle pärast, mis keskkonnas soodustas ebasobivat käitumist, nt õpilastel ei ole midagi teha või ülesanne on igav);
    • kui Sinu koolis on see lubatud ja võimalik, eralda segav õpilane klassist, st saada välja, aga on oluline meeles pidada järgmist:
      • kuhu välja ta läheb? kui kauaks? mida ta seal teeb? mida teete pärast?
      • sel õpilasel peaks olema kaasas taimer (nt ta on väljas kaks minutit ja siis tuleb tagasi), tal peaks olema kindel koht, kus ta on (ideaalis nii, et näed teda), ja tal peaks olema kindel ülesanne, mida ta teeb;
      • pärast tundi või tundide lõppu tuleb see olukord kindlasti rahulikult läbi rääkida;
    • kui Sinu enda emotsioonid “keevad üle”, siis astu ise 30 sekundiks klassist välja, hinga sügavalt (loe sisse hingates neljani ja välja hingates neljani) ja lõdvesta keha; kui oled piisavalt rahulik, mine klassi tagasi ja stoppa õpilaste tegevus ning arutage juhtunu läbi; vajadusel uuendage kokkuleppeid või reegleid;
    • kui õpilane on endale või teistele ohtlik, kutsu kohe kolleeg appi ning eraldage see õpilane klassist, helista lapsevanemale.
  • Tunni alguses võib olla keeruline keskenduda ja õppetööga alustada. Selle ennetamiseks kasuta kindlaid rutiine või protseduure tunni alustamiseks, nt vaikuseminutid, do-in-now-ülesanne, raamatu lugemise minutid vmt.
  • Kui keegi klassis räägib ja teiste ülesanne on kuulata, siis tuleb Sul läbi mõelda, mismoodi see kuulamine “välja näeb”. Lihtsalt istuda ja kuulata ei suuda keegi eriti pikalt. Peagi võib ju juhtuda, et õpilane teeb “kuulamisliigutusi”, aga tegelikult mõtleb millelegi hoopis muule. Kui ülesanne on kuulata, siis sellega koos peaks kindlasti käima mingi ülesanne (nt sõnabingo, lünktekst, küsimuste moodustamine vmt). Eriti igav on õpilase jaoks kuulata, kuidas terve klass vastab kordamööda samale küsimusele. Kui see on vajalik, siis anna õpilastele teine ülesanne ja kutsu õpilane vaikselt enda juurde vastama.
  • Teine koht, kus võib tekkida rohkem sagimist, on juhise andmine. See on ka kriitiline, sest muidu tuleb juhist korrata ja/või õpilased hakkavad valesti pihta. Selle ennetamiseks pea silmas järgmist.
    • Enne juhise andmist peab Sul olema iga lapse täis tähelepanu: tema kõrvad ja silmad on Sinu poole suunatud (kui Su klassis istuvad õpilased gruppides, siis võib juhtuda, et mõni laps on Sinu poole seljaga!). Selleks kasuta mõnd tähelepanu saamise võtet (nt tõsta kätt, aga veel parem, kui sellega kaasneb tuttav hääl, nt suupill, kõlakauss vmt). Kelle tähelepanu said, täna nimeliselt.
    • Anna juhis. Soovitan selle enne kirja panna, et oleksid sõnastuse läbi mõelnud. Ideaalne, kui see juhis on nii kirjalik, suuline kui ka pildiline (Sina ütled, see on tahvlil kirjas ja pildid on juures ka). Hea, kui Sul on juures ka näidis. Abiks on ka see, kui seisad juhise andmise ajal alati sama koha peal. Kui juhis on pikk ja keeruline, siis anna see jupphaaval.
    • Küsi mõne õpilase käest (nt nimepulkadega), mis ta aru sai. Las sõnastab oma sõnadega, mis tegema peab. Paranda, kui vaja.
    • Anna kätte materjalid (töölehed, pliiatsid jmt). Väiksematele õpilastele anna kätte vahendid vahetult enne seda, kui neid vaja läheb. Suurematele võib varakult lauale panna, et hiljem sagimist vähem oleks. Kusjuures, Sa ei pea materjale üldse ise jagama. Selle austava ülesande võib ka õpilasele anda. Eriti mõistlik on, kui see roll on õpilasel, kes vajab rohkem liikumist.
    • Moodusta grupid, paarid vmt, kui see on vajalik. Ära alusta gruppide moodustamisest juhise andmist, sest siis läheb saginas ülejäänud info kaduma. Vahel võib gruppide moodustamine esile kutsuda suuri tundeid.
  • Kaoseohtlikud on ka üleminekud ühelt ülesandelt või tegevuselt teisele. Siin on jälle abiks kindlad rutiinid ja protseduurid. Näiteks Sul on klassis atlastele kindel koht ja kord, kuidas nende toomine ja viimine käib.
  • Tunni lõpus võib juhtuda, et õpilased on väsinud, ei jõua enam keskenduda ja tahaksid juba punuma pista. Nagu oled juba ilmselt märganud, siis rutiinid ja protseduurid aitavad. Tunni alguses peaks tahvlil (alati samas kohas) olema tunni eesmärgid ja/või tegevused, et õpilased teaksid, millal on tunni tegevused tehtud. Tunni lõpus võta alati õpitu kokku ja tunnusta. Korda üle olulised lähenevad tähtajad (nt kodutööd, teadmiste kontrollid jmt). Kindlasti koristage koos klass.

Aga kui see ei tööta?

Vahel tõesti ei piisa planeerimisest, tagasisidest ja vestlusest. See näitab seda, et need ebasobiva käitumise põhjused, mis ülal on nimetatud, on endiselt aktuaalsed. Siis on vaja võtta kolleegid appi. Proovi järgmist:

  • Vaata ise, koos õpilastega või koos kolleegidega üle oma reeglite süsteem ja rutiinid/protseduurid. Kas need on päriselt jõukohased? On need arusaadavad? On need väga erinevad teiste õpetajate omadest? Vahel tuleb ette seda, et ühe õpetajate “valulävi” on väga erinev teiste õpetajate omast (ta ignoreerib seda, mida kolleegi ei ignoreeriks). See võib ajada lapsi segadusse.
  • Mõtle, kas Sina ise käitud nii, nagu kokkulepetes või reeglites kirjas on. Näiteks, kui reegel ütleb, et tunnis ei kasutata nutitelefone, kas siis Sina pead sellest kinni? Kui on vaikse töö aeg, kas siis Sina oled vaikselt või seletad ikka üle klassi?
  • Kutsu kolleeg tundi vaatlema. Ütle talle, et Sul on mure õpilas(t)e käitumisega ja vajad nõu. Arutage pärast, mis ta märkas.
  • Mine ise kolleegi tundi vaatama. Eriti hea, kui vaatled seda sama klassi teise õpetaja tunnis. Ja eriti hea, kui ta enne hooples õpetajate toas, et tal küll selle õpilasega või klassiga probleeme ei ole.
  • Kutsu appi sotsiaalpedagaoog või psühholoog.
  • Suhtle lastevanematega. Selle juures peab arvestama seda, et vanematel ei ole eriti kontrolli selle üle, kuidas nende laps Sinu klassis käitub. Neil on mõned hoovad, mida saavad tagajärgedena kasutada (oo, telefoniaeg, kuidas lapsi küll varem kasvatati?), aga nad ei viibi Sinu tunnis Sinuga koos ja vahetut mõju neil ei ole. Lastevanematest võib olla abi lapse tundmaõppimisel või kui laps vajab spetsiifilist abi, klassi- või koolivälise toe otsimisel.

Kokkuvõtteks, saad Sa palju teha, et ebasobivat käitumist ennetada ja sobivat käitumist soodustada. Pühenda sellele aegsasti ja palju tähelepanu. Ära oota, kuni tekib probleem, vaid võta vastutus oma klassi suhete eest enne selle kerkimist. Kui aga mure on juba kerkinud, otsige koos kolleegidega lahendust üksteiselt õppides. Ja lohuta end sellega, et kui keegi õpetajate toas väidab, et tal küll õpilaste käitumisega probleeme pole, siis ta ilmselt ajab pada. Ükski laps ei sünni teadmisega, kuidas igas olukorras käituda. Me kõik peame seda õppima.