mariakurisoo

Suvel oli mul väga huvitav reis Inglismaale, kus külastasin kolme väga head kooli. Kirjutasin nendest lähemalt siin. Mis mind väga intrigeeris, oli see, et kolmes koolist esimeses oli väga rusuv õhkkond. Võrdleksin seda vanglaga. Aga sealjuures oli kõikide nende koolide tulemused erakordselt head. Mind jäi see mõte piinama – kuidas saaks teha nii, et õpilaste edasiminek on tõesti suur, aga kool on siiski tore koht, kus olla.

Võtsin endaga sealt kaasa mitu raamatusoovitust. Tellisin mõned Amazonist ja nüüd olen jõudnud ühega neist tutvuma hakata. Hakkasin lugema Doug Lemovi “Teach Like A Champion”‘it. Olen sellest ka varem kuulnud. See on Anglo-Ameerika riikides üks õpetajate tüvitekstidest. Lugemiseni ei ole aga siiani jõudnud. Eks nüüd läks intriig mu sees nii suureks, et tuli ette võtta. Ja pean tunnistama, et see raamat meeldib mulle väga. Olen sellega üsna alguses veel, aga kuna ta mind väga kõnetab, siis tahan hea lugejaga selle sisu jagada.

Tuli selline mõte, et teen siin kokkuvõtte 1. peatükist (lk 1-35), mille pealkiri originaalis on “Five Themes: Mental Models and Purposeful Excecution”, mis eesti keeles võiks kõlada “Viis teemat: mõttemudelid ja sihikindel elluviimine”. Kirjutan siin sellest, mis on selles peatükis kirjas, aga veidi minu mahlas. Otseselt ei tsiteeri, aga päris 100% minu oma looming see siin ka ei ole. Parafraseerin lauseid Lemovi sulest, aga lisan ka oma mõtteid, näiteid ja hinnanguid, Võtke seda kui reklaami! Kelle jaoks on mugav inglise keeles lugeda, soovitan selle raamatu ise pihku võtta. Samas, kui tundub, et sellisel kokkuvõttel on tänulikke lugejaid, võin järgmistest peatükkidest ka oma terakesi siin pakkuda.

Mõttemudelid

Õpetaja teeb tunnis sadu otsuseid ja arvestades seda, et õppeaastas on ka sadu tunde, tuleb neid otsused kokku üüratu palju. Mida peab õpetaja teadma või oskama, et teha häid otsuseid kähku ja väga keerulises ning kiiresti muutuvad keskkonnas? Selleks on vaja tugevat mõttemudelit (mental model) sellest, milline näeb välja hea tund.

Mõttemudel on raamistik, mida inimesed kasutavad, et mõista kompleksseid keskkondi. Õpetajad vajavad erinevaid mõttemudeleid, et mõista, mis klassis toimub (näiteks, kas õpilane tegeleb praegu õpitavaga või teeb ainult nägu, et töötab kaasa, aga tegelikult on mõte mujal). Uuringud näitavad, et mõttemudelid on kriitiliselt vajalikud igas eluvaldkonnas, kus inimesel on vaja teha olulisi otsuseid kiiresti sellises olukorras, kus tuleb tähele panna palju erinevaid asju. Kogenud õpetaja tunneb ära, kui miski tunnis veab viltu, ja oskab sujuvalt reageerida, sest teab, mis on päriselt probleem ja mis on infomüra. Mulle tundub, et vahel on erinevatel õpetajatel ka erinevad mõttemudelid (nt mis on sobiv või mitte sobiv käitumine, kui suur on õppijate võimekuse variatiivsus tema klassis) ning see võib luua täiesti ülesaamatu lõhe erinevate õpetajate vahel ning teha koostöö võimatuks.

See peatükk kirjeldab tuumprintsiipe, mis aitavad õpetaja luua tugevama mõttemudeli, mis aitaks õppeprotsessis paremaid otsuseid teha. Otsustamine algab sellest, et tuleb õigesti aru saada, mis parasjagu toimub. Mõttemudel aitab toimuvat mõtestada. Selle juures on oluline kogemus, kuid õpetaja areng on kiirem, kui abiks on teatud võtmeprintsiibid. Seega hea mõttemudel on muudetav ja õpitav.

Otsuste tegemiseks on vaja paremini näha. Oleme teadlikud vaid üsna väikesest osast maailmast, mida me parasjagu näeme. Teadusuuringud on välja toonud, et selleks, et vähendada “tahtmatut pimedust”, tuleb enne läbi mõelda, mis võib juhtuda, ja sellega teha ootamatused ootuspäraseks, ning ühtlasi sõnastada, mis peaks juhtuma, et oskaksime seda otsida. Selles aitavad meid mõttemudelid.

Autor pakub välja viis juhtprintsiipi, mis kokku loovad kasuliku mõttemudeli sellest, kuidas õppimine käib või võiks käia. See aitab õpetajal täpsemalt aru saada, mis parasjagu tema tunnis toimub, ja seeläbi paremaid otsuseid teha, mis tehnikaid sel hetkel kasutada.

1. printsiip: pikaajalise mälu sisu ehitamine ja töömälu haldamine

Töömälu on see koht, mille kaudu suhtleme maailmaga meie ümber. Kogu mõtlemine, millest teadlikud oleme, toimub seal. Töömälu on võimas, aga üsna piiratud mahuga. Selle raamatu autor ütleb, et sinna mahub 1-2 ideed, minu pikaajaline mälu pakub selleks numbriks neli, aga üsna kitsuke on ta igatahes. Rohkem sinna toppida ei saa ja kui püüame liiga palju asju korraga meeles hoida, jääme jänni. Näiteks, kui räägime autoroolis telefoniga, siis on kohe palju suurem oht õnnetusse sattuda. Ja vahet pole, kas telefon on käes või mitte. Probleem on hoopis selles, et töömälu on hõivatud vestlusega. Kui töömälu on suure koormuse all, piirab see suutlikust tajuda, mis ümberringi toimub. Ühtlasi tähendab see õpetaja jaoks, et kui tund on põhjalikult ette valmistatud, vabastab see tunnis osa tema töömälust ja tal jätkub sõna otseses mõttes iga õpilase jaoks rohkem tähelepanu. Mulle tundub, et samamoodi hõivavad nii õpilaste kui ka õpetajate töömälu tugevad tunded või mure. Me ei saa maailmast ega iga inimese seest negatiivseid mõtteid või tundeid ära kaotada, aga me võiksime pingutada selles suunas, et neid oleks vähem.

Pikaajaline mälu tuleb töömälule appi. Kui oskus, kontseptsioon, teadmine või teadmiste-oskuste komplekt on pikaajalises mälus tugevasti sees, siis saab aju seda kasutada ilma teisi funktsioone häirimata. Hea uudis on see, et praeguse teadusliku teadmise kohaselt on pikaajaline mälu põhimõtteliselt põhjatu. Kui pikaajalises mälus on palju fakte, siis nende peale saab ehitada järgmisi teadmisi ja oskuseid. Kui mõtled millegi peale oma töömälus, näiteks huvitava filmi peale, hakkab pikaajalisest mälust välja tulema sellega seotud varasemaid teadmisi. Ühesõnaga, millegi peale mõtlemine (ja kriitiline mõtlemine) vajab fakte.

Õpetajad peavad silmas pidama, et kriitiline mõtlemine ja probleemide lahendamine eeldavad vajalike faktide olemasolu pikaajalises mälus. Kriitiline mõtlemine ei ole faktide tuupimise vastand, vaid järgneb teadmiste omandamisele. Seega ka Google’i ajastul on vaja teada asju. Mida rohkem on pikaajalises mälus head kraami, seda lihtsamaks läheb sinna uue lisamine. Seetõttu on lai silmaring ja lugemus üks väga hea asi! Mida rohkem me teame, seda rohkemate eelteadmistega saab uusi teadmisi siduda ja seda lihtsamini tulevad nad vajadusel pikaajalisest mälust välja. Millegi mäletamine vajab seda, et ta on hästi “hoiustatud”, st seotud teiste teadmistega, ja see teadmine tuleb ka hõlpsasti pikaajalisest mälust välja ning ka selle jaoks on vaja palju erinevaid seoseid.

Kui töömälu on ülekoormatud, siis õpilased võtavad vastu ning hiljem mäletavad vähem. Teisest küljest töömälu alakoormamine viib igavlemise ning tähelepanematuseni. Õpilased, kes on milleski algajad või edasijõudnud, vajavad erinevat juhendamist. Esialgu tuleb õppijale anda väga konkreetsed juhiseid, et õppesisu läheks pikaajalisse mällu. Kui teema on õppijale juba palju selgem, saab tegeleda keerukamate probleemide lahendamisega ning ülesanded võivad olla “segasemad”. Näiteks avastus-, probleem- või projektõppe puhul on ikka vaja baasilised teadmised enne omandada ja siis minna ise lahenduste otsimise juurde edasi.

Veel üks tõik, mida tähele panna pikaajalise mälu juures on see, et niipea, kui õpid midagi, hakkad seda ka unustama ning unustamise kiirus on hämmastavalt suur. Kuid iga kord, kui meenutad õpitut, aeglustad unustamist. Seega, kui õpilane teab midagi tunni lõpus, ei tähenda see sugugi seda, et ta teab seda ka hiljem. Tunni lõpus ei ole uus teadmine jõudnud veel pikaajalisse mällu. Kui kasutad õpilaste teadmiste kontrollimiseks tunnikontrolli tunni lõpus või väljapääsupiletit, siis see võib anda Sulle täitsa vale arusaamise sellest, mis “kinni” jäi, sest õpilased hakkavad unustama kohe, kui tund lõppeb.

Vaid see, mis on oma koha sisse võtnud pikaajalises mälus, saab vähendada koormust töömälule. Kui soovid, et õpilased tegeleksid keerukamate ülesannetega, tuleb vabastada töömälu niimoodi, et vajalikud teadmised-oskused on pikaajalisest mälust kergesti kättesaadavad. Selleks on oluline näiteks hea lugemis- (et teksti sisu mõista, on vaja, et õpilane loeb vabalt) või arvutamisoskus. Sama tähtis, kui baasoskuste omandatus, on ka taustateadmiste olemasolu. Et anda hinnangut mõnele ajaloolisele tegelasele, on vaja teada, milline oli tema kontekst.

Uuringud näitavad, et selleks, et õppesisu jääks “pea sisse kinni”, on vaja seda korrata vähemalt kolm kuni neli korda ja natuke erinevate nurkade alt. Muidugi mängib siin rolli veel asjaolusid, nt see, kuivõrd tähelepanelik oli õpilane õppimise ajal. Kusjuures mõned asjad peavad olema selged n.ö une pealt (nt korrutustabel), aga mõne meenutamine võib võtta ka veidi rohkem aega. Aga kindlasti ei saa eeldada, et kui olen tunnis mingi teema “läbi võtnud”, siis see on kohal olnud õpilastel selge ja saan edasi minna teemaga, mis ehitab eelmise peale. Ilmselt ei ole seda teadvustanud praegu kehtiva õppekava ja olemasolevate õpikute autorid, kes eeldavad õpitavast kiiret läbi kappamist.

Ühesõnaga, töömälu on vaja hoida parasjagu koormatuna, nii et anna uut materjali õpilaste mõnusate ampsudena ning lõimi oma tundidesse harjutamist ning meenutamist. Kui õpilane mõtleb millegi üle sügavalt järele, siis jääb see pikaajalisse mällu kõvemini kinni. Õpilased mäletavad seda, mille üle nad mõtlesid. On vaja, et õppija oleks täie tähelepanu ja fookusega õpitava juures. Tegeleda tuleb baasoskuste arendamise ning eelduslike teadmiste ja oskuste kinnistamisega. Sama kehtib ka õpetajate kohta – töömälu tuleb hoida puhtana sellest, mida saab hea ettevalmistusega ennetada.

2. printsiip: harjumused teevad õppimise kiiremaks

Saime juba teada, et kui töömälult mõne ülesande ära võtame, jääb ruumi üle millegi palju tuumakama jaoks. Näiteks, kui õpilane loeb soravalt, siis saab tema töömälu tegeleda teksti analüüsimisega. Samal põhjusel on harjumuste kujundamine õppimise juures kriitilise tähtsusega. Kui saame mõned igapäevased tegevused muuta nii “käe sees” olevaks, et nende peale ei pea mõtlema, teeb see nende sooritamise palju lihtsamaks ja annab võimaluse samal ajal teha midagi keerulisemat. Muide, isegi tahtejõud on piiratud ressurss. Ja seda on rohkem harjumuspäraste tegevuste juures.

Kas Sul tuleb ka vahel mõni väga hea mõte või lahendus pikalt vaevanud probleemile näiteks metsajooksu tehes, duši all, autoga sõites või hambaid pestes? Kas need samad tegevused on muutunud ajas palju lihtsamaks (nt hammaste pesu peale ei mõtle enam nii pingalt kui lapsepõlves või käigu vahetamine ei vaja enam täit tähelepanu)? Harjumuspäraseid asju tehes on töömälu vaba ja leiad vahel isegi ootamatult hea lahenduse või vahva idee, mis siiani mängis raskesti kättesaadavat.

Kui see mõte panna nüüd klassiruumi konteksti, siis rutiinne tegevus laseb ajul samal ajal palju keerukamaid mõtteid mõelda. Näiteks, kui loetud raamatu vastamine käib alati samal moel, siis ei pea õpilane mõtlema, KUIDAS seda teha, vaid tegeleb pigem sisuga ja tema kirjatükk tuleb asjalikum. Muidugi võib siinkohal tekkida õpetajal mõte, aga see on igav, kui teeme sama tegevust alati sama moodi. See ei ole aga nii, sest sisu on ju uus. Kui Sa õpetajana ei pea panema nii palju “auru” ülesande tehnilise poole seletamisesse, saab rohkem jõudu ja aega kulutada sisuga tegelemisesse. See hoiab kokku väärtuslikke tunniminuteid, õpetaja närve ning õpilase tahtejõudu ja töömälu (kõik see on defitsiitne kraam). Õpilane tegeleb pigem asja sisuga ega kuluta oma töömälu protseduuriliste küsimuste peale (nt kust saan vajalikud vahendid või mida üldse selle ülesande jaoks vaja on, kui pikk kirjatükk on piisavalt pikk ja kas ma ülepeakaela teen seda õigesti). Kui sama tegevust oma samamoodi varem juba mitu korda tehtud, on see sama tuttav kui hambapesu ning ägedad ideed saavad ligi tulla.

Aju tahab alati energiat kokku hoida ja otsib lihtsamaid lahendusi. Harjumused võimaldavad seda. Rutiinne tegevus võimaldab energiat panna keerulisema ülesande lahendamiseks. Üks uuring näitas, et 45% meie igapäevastest tegevustest on tegelikult automaatsed. See teeb elu lihtsamaks. Ka tunni planeerimist saab teha harjumuspäraseks (alati teha seda samal viisil), et ka tunni läbi viimine oleks lihtsam. Siis on õpetajal kergem “kohal” olla ja õpilasi ning nende vastuseid tähele panna (kirjutasin sellest siin).

Õpilastega on sama lugu. Me tahame, et nad teeksid lihtsaid asju kergelt ja kiiresti ning mõtleksid keeruliste asjade peale sügavalt ja tähelepanelikult. On ilmselge, et triviaalsed asjad nagu vihiku vormistamine, klassi sisenemine, materjalide jaotamine jne võiksid olla rutiinsed ja juurdunud harjumused. Kuid sama kehtib ka keerukamate ülesannete puhul, nt kuidas debateerida, kuidas teksti analüüsida, ja on võib-olla isegi olulisem. Mida me kõige sagedamini teeme, see ongi kõige kasulikum harjumuseks muuta: nt kuidas tähelepanelikult kuulata, klassis arutelude pidamine, paaris- või rühmatöö tegemine ning vastamisel käe tõstmine. (Selles raamatus, millest ma praegu kokkuvõtet teen, on nendest igaühest põhjalikumalt kirjutatud ka.) Nii et kasuta oma klassis rutiine, mis muutuvad harjumusteks. Õpilased käituvad siis nii, nagu nad peaksid käituma, ilma selle peale mõtlemata. Seega olulisema sisu jaoks jääb aju- ja ajaruumi rohkem üle. Harjumuste kujundamine võtab aega, kuid see on seda väärt. Paremaks muutub nii üldisem käitumine kui ka akadeemiline sooritus. See teeb paremaks ka õpilaste enesetunde, sest neil on teadmine, kuidas asju teha.

Üks näide mõnusast harjumusest tuleb koolist, kus lõunapausi ajal oli õpilastel võimalik avaldata tänu. Kui õpilased olid söönud, tõusis mõni püsti ja tänas õpetajat, sõpra, klassikaaslast või oma pereliiget. (Nägin seda ka selles Inglismaa koolis, millest alguses rääkisin.) Kõik soovisid avaldada tänu pea terve kooli ees. See tava lõi märkamise kultuuri. Sageli oli näha õpilasi üksteist ning õpetajaid aitamas ning aitäh ütlemas. Võib-olla tänamine muudab tänuväärse käitumise sagedasemaks. Selles koolis oli tähelepanelikkus ja hoolivus saanud harjumuseks. Ja see harjumus omakorda paneb selle kooli õpilasi nägema ja märkama head enda ümber ning see teeb õnnelikuks. See, millele suuname oma õppijate tähelepanu, muutub isetäituvaks ennustuseks. (Veetsin ülal mainitud koolis, kus sama tava kasutuses oli, liiga lühikest aega, et oleksin sama mõju märganud.)

3. printsiip: millele õpilane tähelepanu pöörab, seda ta õpib

Mõni õpilane õpib kiiremini kui teine ja oluline osa sellest, kui nobedasti õppimine käib, on see, kui hästi oskab õpilane keskenduda pikema ajaperioodi jooksul. Uuringud näitavad, et õppimise edukuse määrab selektiivne tähelepanu ehk võime mitte märgata segajaid ja fokusseerida olulisele. Tähelepanu treenimise harjutused võivad koolis väga kasulikud olla. Ja harjumused, mis aitavad tähelepanu hoida ja toetada õpilasi, kel on keskenduda keeruline, on kasulikud igale õpilasele. Tähelepanule tähelepanu pööramine võib olla üks olulisemaid asju, mida õpetaja teeb.

See on alati olnud tähtis, kuid vajab veel rohkem hoolt kui varem, sest tänapäevane tehnoloogia suudab tähelepanu õgvendada veel paremini kui vanemad tehnoloogiad. 1960ndatel väideti, et televisioon kahjustab õpilaste võimet keskenduda, aga telekat ei kanna me endaga ju igal pool kaasas. Televiisori kaudu ei suhtle noored omavahel ega hiili salaja selle ette (ka koolitunni ajal). Tolleaegsetel noortel ei olnud harjumust telekat näppida iga natukese aja tagant. Tänapäevastel noortel ja täiskasvanutel on vähe riideid, millel poleks taskuid, kuhu telefoni panna. Telefonid on alati käepärast. Vaikselt on kasvanud tehnoloogia kättesaadavus kuni sinnamaani, et see mõjutab igaühe tähelepanelikkust päris põhjalikult. Kui õpetajale on õpilaste tähelepanu olnud alati oluline, siis nüüd on see täiesti kriitiliseks küsimuseks muutunud. Me ei tegele ainult õpilase suutlikkusega keskenduda, vaid võitleme tehnoloogiaga, mis vähendab kõigil seda ülimalt vajalikku võimet pea kogu aeg. See on üks viimase aja suurimaid muutusi haridusmaastikul. Mina kirjutasin sellest natuke siin.

Tänapäeva maailmas on edukad need, kes suudavad hoida oma tähelepanu ja keskenduda keerukale tööle pikemat aega. Samas elame me ühiskonnas, kus tegeleme pidevalt mitme asjaga korraga ja oleme justkui pool-keskendunud kogu aeg. See, mis meid segab, on “tähelepanu jääk” (attention residue). Kui lülitud ümber ühelt tegevuselt teisele, jääb Sinu mõtlemine osaliselt tegelema eelmise ülesandega. Kui teed korraks blogipostituse kirjutamisel pausi, et e-kirju kontrollida, ja jätkad pärast kirjutamist, mõlguvad e-kirjad osaliselt mõttes edasi isegi, kui Sa sellest ise aru ei saa. Blogipostitus saab sellevõrra kehvem. Uute asjade õppimise juures on see veel eriti häiriv, kuid tegelikult töötame pidevalt keskkondades, mille taustal on midagi natuke segavat. Näiteks keskmine üliõpilane, kes on õppimises edukas ja motiveeritud, vahetab iga 19 sekundi tagant oma arvutis lahti olevat akent.

Lisaks sellele omab siin rolli ka meie aju neuroplatsilisus, mis tähendab, et aju muutub vastavalt sellele, kuidas me seda kasutame. Ja tänapäeva noored pruugivad oma halle rakukesi nii, et vahetavad pidevalt käsil olevat ülesannet. Täiskasvanu teeb seda iga kahe ja poole minuti tagant ja noored ilmselt veel rohkem. Tulemus on see, et oleme pidevalt rohkem hajevil, kui peaksime olema, ning suudame üha vähem fookust hoida. Meie ajud ootavadki järjest rohkem segajaid ning ärrituvad, kui uudsusest rahuldust ei saa.

Koolis tuleb sellise arengu vastu võidelda, et õpilased suudaksid fookust pikemalt hoida. Õpetajad peavad seda prioritiseerima ning muutma keskendumise harjumuseks. Kool on üks vähestest keskkondadest, mis saab pakkuda noortele ruumi, mis on vaba pidevatest segajatest, digitaalsest ülestimuleerimisest ning sagedasest ümberlülitumisest. Tehnoloogia kasutamine koolis on kohati kindlasti õigustatud, kuid hea on ka sellest pikemalt puhata. Kui pakume õpilastele parajat kogust ekraani- ja segajatevaba aega, on see parim kingitus, mida saame noortele anda.

Raamat, millest ma seda kokkuvõtet kirjutan, pakub mitu erinevat tehnikat, kuidas toetada tähelepanu hoidmist ja keskendumist. Nendest, kui jõuan, kirjutan edaspidi.

4. printsiip: motivatsioon on sotsiaalne

Inimlooma õppimist mõjutab päris palju ka evolutsioon. Meil on individuaalselt omadused, mis on olnud vajalikud ellu jäämiseks (nt suur aju, vastanduvad pöidlad, püstine kõnnak), aga samas on inimese arengus olulist rolli mänginud ka see, et elus püsimiseks vajasime gruppi enda ümber. Ellu jäid need grupiliikmed, kes panustasid rühma tugevusse, kvaliteetsesse kommunikatsiooni ja ülesannete jagamisse. Termin “prosotsiaalne” (prosocial) kirjeldab looma, kes individuaalselt käitub viisil, mis on kasulik suuremale grupile. Termin “eusotsiaalne” (eusocial) käib nende liikide kohta, kes koordineerivad koostööd ja ohverdavad end grupi hüvanguks veel rohkem. Ainult inimesed võivad ohverdada oma elu rühma hüvanguks, kasvatada üksteise järglasi ja hoolitseda vanurite eest.

Inimese evolutsioon on muutnud meie aju väga sotsiaalseks. Isegi silma areng on sellest mõjutatud. Me oleme ainus primaat, kellel on silma valgekest (sklera) ehk valge osa vikerkesta ümber. Teistel primaatidel on see osa tume. Teadlased arvavad, et see tuleb sellest, et saaks jälgida, mida kaaslased parasjagu vaatavad ja mõtlevad. Meie sotsiaalsus paistab välja ka sellest, kuidas otsuseid teeme. Ühiselu reeglid (social norms) juhivad meie käitumist. Seetõttu on ka motivatsiooni mõistlik toetada üheskoos. Selleks peab muutma, mida õpilased näevad kui normaalset ja sobivat. Mingid reeglid on igas klassis. Need võivad tekkida ka iseenesest ilma õpetaja teadliku sekkumiseta. Siis kujunevad normid selle järgi, millel õpetaja laseb või lase juhtuda.

Klassiruum on kultuurikeskkond, mis mõjutab selle sees olevate inimeste tegusid ja uskumusi. Me peame looma positiivsed ja prosotsiaalsed normid, mis väärtustavad õpilase tööd ning julgustavad õpilasi pingutama. Siin on ka protseduurid ja rutiinid abiks, sest need kujundavad klassi reegleid. Parimad õpetajad kasutavad neid, et mitte oodata, millal keegi ebakohaselt käitub ja siis sellele reageerida, vaid ennetada mittesobivat käitumist. Samas raamatus, millest siin kokkuvõtet teen, on erinevaid tehnikaid, mis aitavad seda teha. Mina kirjutasin sellest natuke siin.

Reeglite tugevust mõjutab see, kui tugevalt igaüks tunneb end selle grupi liikmena ja kui tugevalt samastume nende inimestega, kes neid norme kannavad. Meid motiveerib kuulumine. Õpilase kuuluvustunne ei ole sama, mis tema suhe õpetajaga. Kaaslaste tunnustus võib õpilasi panna käituma viisil, mis mõne arvates võib juhtuda ainult õpetaja juhendamisel. Tegelikult on õpilaste jaoks suhted kaaslastega vähemalt sama olulised.

5. printsiip: väga hea õpetamine on suhte loomine

Suur osa õpetajaid usub, et enne õpetama hakkamist tuleb õpilastega hea suhe luua. Ka mina olen sellest kirjutanud nii siin. Eeldatakse, et õpilased ei saa õppida kelleltki, kes neist ei hooli. Muidugi peavad õpilased teadma, et hoolime neist ja suhted on väga tähtsad, kuid arusaamine, et hea suhe peab olemas olema, et saaks õppida, on ebatäpne, sest väga hea õpetamine ongi kõige efektiivsem viis näitamaks, et hoolime õpilasest, ja suhte loomiseks.

Kõigepealt oleme me oma õpilaste jaoks õpetajad ja see roll loob ka unikaalse suhte, mis on ehitatud usaldusele. Seda loob kõige kindlamalt keskkond, mis on rahulik, turvaline ja kus täiskasvanutele võib loota. Usalduse loob käitumise ennustatavus. Tugeva suhte saab luua inimene, kes usaldusväärne, humaanne ja järjekindel. Need samad omadused peavad olema igaühel selles klassiruumis. Õpilane ei usalda õpetajat, kes laseb tema klassikaaslasel nõmedalt käituda või kes ei väärtusta õpilaste aega ning sisustab tunni tegevustega, mis tunduvad õpilastele mõttetud. Usaldus on justkui tasu õpetaja kompetentsuse ja järjekindluse eest.

Tulemuslik õpetamine on hea suhte eeldus ja tagajärg. Õpetaja saab näidata hoolimist igast õpilasest sellega, et kasutab nende aega mõistlikult, ja seda tehes on ise soe ja julgustav. Õpetaja ei pea õpilastega vahetunnis oma lemmik toitudest jutustama – see on tore, aga pole ilmtingimata vajalik. See võib viia tähelepanu kõrvale peamisest, st heast õpetamisest, mis on kõige olulisem tööriist hea suhte ehitamisel. Õpetaja, kes jälgib oma õpilasi hoolega, kes märkab ja reageerib tõhusalt, kui õpilane on hädas, ja aitab neil mõista, mida on vaja teha, et õnnestuda, ehitab tugevat suhet. Õpetaja, kes läheb närvi ja ütleb õpilasele, et leidku ise lahendus, ei ole sellel teel. Ka see õpetaja, kes soojalt tervitab iga õpilast klassi uksel, aga sisustab tunni sisutühjade tegevustega, ei õnnestu tugeva suhte loomisel. Õpetaja, kes suunab õpilasi pingutama, aitab õpilastel teha kirjatükke, mille üle nad tõeliselt uhked on, kes ei karju õpilaste peale, et töö saaks tehtud, ja kes õpetab hästi, kujundab õpilase huvi oma aine vastu ning loob tugeva suhte oma õpilastega.

Vahel soovitatakse õpetajatel teha tunnis naljakaid asju, jutustada õpilastega koolivälistel teemadel või jagada inspireerivaid lugusid oma elust. Nende tegevuste juures on oht, et see viib tähelepanu kõrvale olulisematelt asjadelt. Näiteks minu põhikooliaegne muusikaõpetaja läks alati “käima”, kui keegi küsis tunnis mõne isikliku küsimuse ja me saime jälle ühe tunni rõõmsalt veeta ilma muusikat õppimata. Mõne õpilase jaoks on oluline rääkida ka muudest asjadest, kuid õppimisega seotud teemad on veel olulisemad. Oled õpetaja mitte meelelahutaja. Olulisem on valmistuda väga hästi õpetama ühes soojuse, humaansuse, tähelepanu ja julgustusega. Õpetaja näitab oma hoolimist sellega, et õpetab hästi.

Küsimus on siin selles, kuhu oma energia panna. Mõni õpilane tahab vestelda isiklikest asjadest, aga suur osa ei vaja seda. Õpilased ootavad, et õpetaksid neid hoole ja armastusega. Kui püüame olla mingis muus rollis (nt mentor, usaldusisik), võib see juhtida tähelepanu kõrvale kõige olulisemalt – õpetamiselt.

Esimesel koolipäeval peaks õpetaja naeratama, õpilasi tervitama ja nende aega hästi kasutama. Alusta sellest, et õpid nende nimed ära. Võib-olla oled sellega juba algust teinud ja saad õpilasi üllatada sellega, et tead nende nimesid ja nende õiget hääldust. Sellised pisikesed inimlikud hetked on võimsad, aga lisaks peab tulema õpilaste jaoks ka kindlus, et see õpetaja suudab teda aidata ka siis, kui tal on varem raske olnud. Õpilased ootavad, et võtad nende õpetamist tõsiselt ja et Sa saad oma tööga hakkama. Õpilaste austus kaob, kui õpetaja ei suuda klassi juhtida.

Näita oma õpilastele, et nad meeldivad Sulle, aga see ei tähenda, et te olete sõbrad. Oluline osa noorte toetamisest on ka neile piiride seadmine ning nende sundimine rohkem pingutama. Sa võiksid olla nii soe, kui suudad, aga ka nõudlik, kui vaja. Kui Sa suudad luua keskkonna, kus õpilased teevad seda, mida nad peavad tegema, pingutavad ning kohtlevad õpetajat ja kaaslasi lugupidamisega, on palju lihtsam olla positiivne, soe ja julgustav.

Koolis on kahte sorti suhteid. Lisa-suhe (eesti keeles kõlab kahtlaselt, aga inglise keeles on see supplementary relationship), mis tähendab, et mõne õpilasega on kontakt ka väljaspool klassiruumi, ja tuum-suhe (core relaionship), mis positiivne vastastikku lugupidav suhe klassiruumis, mis aitab õpilastel õppida tänu õpetaja soojusele ja humaansusele. Vahel mängib õpetaja mõne õpilase elus muud väga olulist rolli, kuid oleks vale arvata, et selline lisa-suhe on vajalik selleks, et olla hea õpetaja. Selleks on hoopis vaja tuum-suhet ja muu rolli võtmine võib ootamatult segama hakata. Tuum-suhe peaks olema selline, et õpilased tunnevad end turvaliselt, edukana ja märgatuna. See tähendab, et õpetaja näeb igaüht individuaalselt, on piisavalt kompetentne, et tagada nende edasi jõudmine, ja loob keskkonna, kus õpilased ei pea ülearu muretsema.

Turvaline on märksõna, mida on suhetest rääkides lihtne kõrvale jätta. Õpilane peab tundma, et teda ei narrita ega kiusata, vaid austatakse ning hinnatakse. Õpilane peab julgema õppimisel riske võtta ilma, et kardaks teiste – nii õpetaja kui ka kaaslaste – halvakspanu. Õpilasi mõjutab väga nende kuuluvustunne oma kaaslaste seas. Kui Sina õpetajana naeratad pärast seda, kui õpilane vastas, ja tunnustad teda, aga samas kaaslased pööritavad silmi, siis see ei aita teievahelise hea suhte ehitamisele kaasa. Hea suhtle loomine tähendab seda, et õpetaja kasutab talle antud võimu, et luua keskkond, kus iga õpilane tunneb end turvaliselt ja toetatuna terve klassikollektiivi poolt. Sul ei tule juhtida ainult enda käitumist selleks, et õpilastel hästi läheks. Sinu edukus sõltub sellest, kui tõhus oled kõikide õpetaja ülesannete täitmisel. Kui teed oma tööd hästi, märkavad õpilased, kuidas nad liiguvad edasi, ja nad õpivad Sind usaldama ja hindama.

Õpilane tunneb end märgatuna, kui Sa ei aja teda teistega segamini, tead tema nime ja seda, kuidas seda hääldada. Kasuta tema nime nii palju, kui vähegi võimalik. Küsi vahel, kui ta teistest varem klassi jõuab, kuidas tal läheb. Küsi teda vastama ja küsi talt tagasisidet. Sellega näitad, et see õpilane on Sulle tähtis ja Sa hoolid temast. Ja nii iga õpilasega. Vahel panevad õpetajad õpilaste nimesid või huvisid ülesannete sisse. Kui see Sulle meeldib, lase käia. Kuid veel olulisem on tunda iga õpilast kui õppijat. Anna igaühele individuaalset tagasisidet näidates, et tunned teda hästi. Seda ootab iga noor inimene kõige rohkem.

Niisiis, esimene samm suhte loomisel on sellise klassiruumi kujundamine, kus järgitakse kokkuleppeid ja protseduure, mis teevad igapäevase õppimise lihtsamaks. Kui ka õpilastel on väga selge mõttemudel selle kohta, kuidas käib õppimine, on ka neil seda lihtsam teha. Õpilane vajab keskkonda, kus teda ei narrita. Noored vajavad täiskasvanuid, kes suudavad sellise keskkonna luua. Klassis, kus järgitakse kokkuleppeid, saad Sina õpetajana pöörata tähelepanu igale õppijale.

Ka tunni ettevalmistamine on suhete seisukohast oluline. Hästi läbi mõeldud ja ellu viidud tund näitab õpilastele, et hoolid neist ja pead õppimist kõige olulisemaks. Õpilastele meeldivad tunnid, kus nad on sisukatesse tegevustesse haaratud. See on kindlasti mõnusam kui tund, kus läheb aega ebavajalike asjade peale. Pealegi, kui tead hästi, mida tunnis teed, jääb Sulle rohkem “ajuruumi”, et reageerida õpilaste edusammudele. Oled rohkem kohal.

Järgmine peatükk selles raamatus räägibki tunni ette valmistamisest. Selle kokkuvõte on siin.

Kes ei ole seda artiklit veel lugenud, palun lugegu: “Pooled Pääsküla kooli üheksandikud kukkusid eksamil läbi. Lapsevanemad süüdistavad kooli, kool lapsi”. Kirjutan, sest ei suuda mitte vaiki olla. Kardan, et see lugu võib olla esimene, aga see ei jää viimaseks.

Juhtunud on olukord, kus matemaatika põhikooli lõpueksamil kukkus läbi 25st õpilasest 12. Artikkel algab sellega, et tavaliselt kukub läbi 15% õpilastest, mis on ka hirmus, aga kirjutan praegu sellest klassist. Kirjatüki autor on võtnud kommentaarid erinevatelt osapooltelt ja kurb on lugeda, et vastutust ei võeta ja süüdistatakse üksteist. Tänan loo autorit ja kõiki, kes oma muret avalikult jagasid. See on tõepoolest üks õpetlik lugu. Siin on see, mis mina arvan, et valesti läks.

Õpimotivatsioon

Need lapsed on selles koolis käinud üheksa aastat. Neid ei ole alt veetud viimasel aastal, vaid põhikooli lõpetamiseks on valmitutud juba kooli algusest peale. Eksam ei ole mingi asi iseeneses, milleks on drillida vaja (ja kui on, siis on viga eksamis). Kooli juhtkonna esindaja ütleb, et õpilastel ei ole õpimotivatsiooni ja selle tõttu on tulemused kehvad. Õpimotivatsioon ei ole õpilase muutumatu omadus nagu silmade värv. See on muutlik ja muudetav. Ja seda muuta saavad kõige paremini õpetajad. Loomulikult vanemad ka, aga siis on tarvidusel tavaliselt sunnimeetodid (nt kui kodutööd on tegemata, siis arvutiaega ei saa). Armastust oma aine vastu kasvatavad ikka õpetajad ise. Seda kellegi teise kraesse keerata ei saa. Kui õpilane ei taha mingit ainet õppida, siis võivad sellel olla järgmised põhjused.

• Õpetajal ja õpilastel on omavahel halvad suhted. See võib tulla sellest, et õpetaja kohtleb õpilasi halvasti, ebaõiglaselt või alandavalt või õpetaja lihtsalt eriti ei suhtle õpilastega. Lihtsalt annab oma asja ja igaüks vaadaku ise, kuidas hakkama saab. Õpetaja ei näita hoolimist ega võta (kaas)vastutust tulemuste eest.
• Õpilane ei oska seda ainet õppida, st tal puuduvad vajalikud või ainespetsiifilised õpioskused. Väga sageli kasutavad õpilased väga ebatõhusaid õpivõtteid ja nad ei saa ise ka enne kontrolltööd aru, et nad tegelikult ei oska õpitavat. Ka kui õpilane ise seda ei tea, ei tea õpetaja ammugi mitte. Kui õpilane ei oska tõhusalt õppida, õpib ta ebatõhusalt, mis tähendab, et kulub palju vaeva, aga tulemust ei tule.
• Õpilane ei saa selles aines kunagi eduelamust või positiivset tagasisidet. Kui õpilane ei koge eduelamust, tekib lootusetuse tunne ja süveneb uskumus, et mul polegi selle peale annet (see on jäävususkumus, mis enamasti ei pea paika). Kui õpetaja ka ei oska positiivset leida ja seda õpilasele peegeldada, võib vähenegi huvi ära kaduda.
• Õpilasel on juba sellised lüngad aines, et neid ei ole enam võimalik ületada. Õpetaja “kappab” materjaliga edasi ja maha jäänud õpilane jääb veel rohkem maha. Pingutus muutub mõttetuks ja mõistlik tundub täiesti alla anda.

Kindlasti on variante veel, kuid need on minu esimesed kahtlusalused. Juhin tähelepanu, et kõik need probleemid on lahendatavad, kui õpetaja neisse aega ja tähelepanu investeerib. Muidugi pole kellelgi kumbagi ülearu, kuid üheksa aasta jooksul võiks ju leida võimaluse küll.

Kuidas toimub õppimine

Minu jaoks on selles loos huvitav asjaolu see, et pool klassis kukkus ootamatult (!) läbi. Kas eksam oli oluliselt keerulisem, kui koolitunnis õpitav? Kas oli selle klassi õpilaste jaoks erakordselt halb päev? Kas nad olid tunnis õppinud mingeid hoopis teisi asju? Igatahes, kuidas sai selline asi tulla ootamatult?

Loen, et lapsevanemad on oma murega pöördunud kooli juhtkonna poole, sest õpilased räägivad, et õpetaja ei selgita piisavalt. Mina kuulaksin selle kohapealt lapsi väga hoolega. Nad on üheksa aastat järjest näinud väga paljusid õpetajaid ja oskavad päris hästi öelda, kes on hea õpetaja ja kes mitte. Vahel ei oska õpilased seda hästi põhjendada, kuid nende hinnangut ma usuksin. Tõepoolest, väga tihti matemaatika tundides ei tehta muud, kui lahendatakse ülesandeid. See on ilmselt loomulik. Kuid küsimus on nüüd selles, kuidas seda tehti.

• Kas iga laps sai tahvli ees täitsa iseseisvalt harjutada ja vigu teha? Vead on imelised! Neid on vaja selleks, et toimuks õppimine. Kui ma taipan, et olen teinud vea, hakkan otsima, mis läks metsa. Otsimise käigus mõtlen kogu lahendusprotseduuri läbi ja kui aru ei saa, otsin abi. Saan tagasisidet. Isegi, kui see protsess on frustreeriv, on kogu minu tähelepanu sellel, mida ma pean õppima ja paremini tegema. Nii õppimine käibki!
• Kas õpilased kirjutasid tahvlilt lahendused ja vastused maha või mõtlesid ka sealjuures? Kui esimest, siis oli see mahavisatud aeg. Kui mõtlesid ka, on tore, aga tegelikult peaks iga õpilane ikka täitsa ise pusima.
• Kas lapsed said lisaselgitusi, kui ilmnes, et kellelgi on eelteadmistes lünk? Kui ei, siis ta “kadus” ära ja terve tund või isegi mitu läks raisku.
• Kas õpilane sai ise hinnata oma teadmisi ja oskusi ning end ise testida? Kas oli vahekokkuvõtteid, nt tunnikontrolle ja kontrolltöid? Kas seal oli eksamiülesandeid?

Ja ärgem visakem nüüd kõike kiva ka õpetaja kapsaaeda. Mul on väga mitu kana kitkuda ka õppekavaga, mis on tõesti väga ülepaisutatud ja kust tõesti peab kiiresti läbi “ratsutama”, et õppeaasta lõpuks saaks kõik “läbi võetud”. On justkui normaalne, et 15% õpilastest kaob selle kiirustamise käigus ära. See ei ole okei. See on hirmus. Kuhu meil kiire on?

Artiklis on kirjas, et “tavahinded on lastel valdavalt positiivsed”, aga näe – eksam läks pahasti. Tundub, et siis on hindamissüsteem viltu. Kahjuks oleme harjunud 5-pallise hindamisega, mis ei anna pea üldse infot selle kohta, kuidas õpilasel läheb. Sõnalise tagasiside andmine on üsna vähe levinud, sest õpetajatel ei ole selleks aega. Miks me oleme leppinud olukorraga, kus saame põhikooli lõpus teada, et miski on pekkis? Miks peavad noored närveerima teadmisega, et kui läheb halvasti, siis ongi halvasti ja korda teha enam ei saa? Meil on vaja terve põhikooli jooksul iga õpilast toetada, et ta jõuaks edasi ja lõpetaks põhikooli edukalt. Me ei või endale lubada, et läheme lõpueksamile vastu nagu loteriile. Nii et on aeg hindamissüsteem korralikult läbiraputada, et õpilasel, õpetajal, lapsevanemal ja koolijuhil oleks korralik ülevaade, mis on hästi ja mis vajab veel tegelemist.

Õpetaja toetamine

Üks konks on siin veel. Loen, et kriitikat on selle õnnetu õpetaja aadressil tehtud aastaid. Tekib küsimus, miks teda ei toetatud, et ta tulemused paraneksid või teda välja ei vahetatud. Miks esimest ei tehtud, ei tea. Võib-olla selle pärast, et vahepeal ei olnud õpilaste edenemisest adekvaatseid andmeid (kuigi üks etteheide oli, et tehti liiga kiiresti tunnikontrolle…) ja õpilaste kriitikat ei võetud tõsiselt. Aga õpetaja lahti laskmine on riskantne. Praegu on õpetajatest nii suur puudus, et nii võib täitsa ilma õpetajata jääda. Eelmisel sügisel oli väga palju koole, kus olid ametikohad täitmata ja tunnid jäid seetõttu ära. Ilmselt 9. klassis seda riski ei juleta võtta. Aga seda enam peaks tähelepanu pöörama iga õpetaja professionaalse arengu toetamisele. Iga okas loeb!

Ja edasi?

Nii. Olukord on kehv. Mida teha?

• Ühest konsultatsioonitunnist ei piisa mitme aasta materjali järele õppimiseks. Palun tehke neid veel. Kui kooli poolt ei tule, organiseerigu õpilased omavahel üksteiselt õppimise õpiringid, kus eksamiülesandeid koos lahendada.
• Toetada õpilaste vaimset tervist, et nad selle pinge ja ebaõnnestumise tundega toime tuleksid ja suudaksid end korduseksamiks kokku võtta. See ebaõnnestumine ei näita nende laste kohta midagi! Nad on endiselt armastusväärsed ja suutlikud noored inimesed. Nad vajavad rohkem tuge, et sellest olukorrast välja tulla.
• Lapsevanemad, nutke üks peatäis ja siis võtke end koos lastega kokku. Sinu noor vajab praegu Sinu tingimusteta armastust ja rahulikku meelt.
• Toetage selle artikli tahtmatut peategelast, matemaatika õpetajat. Ta vajab juhendamist ja tuge. Või hoopis korralikku puhkust. Kui need ei aita, siis töökohavahetust.
• Hea koolijuht, vaata üle,
  • kuidas Sinu koolis hoitakse silm peal õpitulemustel ja midagi tehakse siis, kui need teevad ootamatu pöörde,
  • kuidas Sinu kooli õpetajad toetavad õpilaste õpimotivatsiooni, sest see on iga õpetaja töö,
  • kuidas luuakse ja hoitakse Sinu koolis tugevaid suhteid, et koos lahendada tõsiseid muresid.

Öeldakse, et lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla. Antud juhul on vaja, et igaüks võtaks omaks vastutuse, mis tema oma on. Palun ärge süüdistage üksteist, vaid otsige koos lahendust. Süüdlase otsimiseks pole aega. Juba 14ndal on järeleksam!

Soovin jõudu ja edu kõigile eksamite tegijatele!

Loe ka seda väga head artiklit samal teemal: https://www.err.ee/1609032911/harli-uljas-matemaatikaeksam-kui-pealisehitis

Pühendan selle loo Emili imelistele inimestele.

Mõned noored teavad juba varakult, et soovivad saada õpetajaks. Mõned teavad kindlalt, et ei soovi seda üldse. Ma ei mäleta enam, miks või mille järgi ma oma valiku tegin, aga siin ma nüüd olen. Ma ei kujuta ette, et töötaksin mingis teises elusfääris. See on minu kirg ja kutsumus ning mul on vedanud sellega, et olen ümbritsetud samasugustest inimestest.

Mõned arvavad, et õpetajaks ei saada, vaid sünnitakse. Ei tea. Usun, et suurem osa “õpetajaoskustest” on õpitavad. Samas, kui vaatan ringi ning mõtlen oma erakordsete kolleegide peale, siis tekib tunne, et mõni on küll kohe loodud selle töö jaoks.

Koolis töötamine nõuab eriti suurt usku igaühte. Õpetaja on päevast päeva koos väikeste inimestega, kes ei oska veel õigesti käituda ja õigeid asju õige kohapeal öelda. Laps või noor võib teha väga ootamatuid asju väga erinevatel ajenditel. Õpetaja peab murdosa sekundi jooksul otsustama, kuidas ta reageerib. Samas tuleb jääda rahulikuks ja toetavaks absoluutselt igas olukorras. Hea õpetaja usub parimat igast väänikust. Vahel kortsutab kulmu, ohkab või teeb resoluutsemat häält, aga usk jääb alati alles. Koolis töötaval täiskasvanul ei teki kunagi rutiini, sest lapsed on erakordselt leidlikud, kuid alati tuleb jääda sõbralikuks ja rahulikuks. Imetlen iga õpetajat, kes pahandusse sattunud juntsule rahulikult seletab, mis valesti läks ja kuidas paremini saab.

Tõeline õpetaja ei ole lihtsalt aineõpetaja, vaid ta kasvatab tulevikuinimesi, kes teevad maailma paremaks. Õppeaine on tema jaoks vahend arendamaks õpilaste väärtuseid ja hoiakuid. Hea koolmeister võtab vastutuse selle eest, et väheneks kiusamine ja suureneks lugupidav käitumine üksteise vastu. Vahel õpetajad isegi ei teadvusta seda, kui palju nad lapsi kasvatavad. Juba oma eeskujuga kujundavad nad laste positiivseid käitumismustreid. Tõeliselt kihvtid õpetajad pingutavad selleks veel ekstra – õppekäigud, külalisesinejad, koostöö kolleegide ja vanematega, arenguvestlused jne. Kahjuks ei mahu need tegevused kõik tööaja sisse, vahel läheb uneaegagi.

Õpetajad peavad toime tulema iseenda ja teiste ootustega ning lõhega nende ootuste ja reaalsuse vahel. Koolidele on pandud väga suur vastutus. Tahaks nii väga, et töö saaks tehtud, kõik oleks korras ja probleeme poleks. Koolis seda küll kunagi ei juhtu. Koolitöötaja töö ei saa kunagi valmis. Kui üks mure hakkab lahenema, tuleb juba teine peale. Kogu aeg tahaks paremini ja kiiremini. Ja tegelikult teemegi oma tööd iga päev paremini, kuid areng on tihti nii aeglane, et ise selle sees olles edusamme ei märka. Õpetaja stressitaluvus peab olema tõesti kõrge. Iga päev toob palju planeerimatut, kuid neist hoolimata on iseendal ja teistel ootusi, mis tuleb sellegipoolest ära täita.

Iga kool peaks olema kogukonnakool. Ometi on igas kogukonnas väga erinevaid ootuseid oma haridusasutusele. Mõni vanem arvab, et hindeid peab panema, aga teine on sellele vastu. Mõni tahab, et iga päev käidaks õues mängimas, aga teine peab seda ohtlikuks. Üks tahab, et tegeldaks sotsiaalsete oskuste ja õpipädevusega, aga teine, et eksamitulemused oleksid head. On vanemaid, kes ootavad, et laps läheks iga päev rõõmuga kooli, aga teine, et saaks heasse ülikooli sisse. Tihti kooli ümber olevad inimesed ei adu, et kõiki soove täita ei saa. Need vahel välistavad üksteist. Samas elab palju lapsi sellistes kohtades, kus on ainult üks kool ja oma väärtuste ning põhimõtete järgi haridustemplit valida ei saa. Nii tuleb igal koolil ja vahel igal õpetajal teha endal valikud oma parema äranägemise järgi ning tegeleda sellega, et kõik ei ole ikka rahul. Pahameel on vahel vormistatud väga ebameeldivasse pakendisse, aga koolitöötaja peab jääma alati viisakaks ja professionaalseks.

Ka erinevad ajad esitavad erinevaid nõudmisi. Paar aastat tagasi saime kõik kiirkursuse digipedagoogikas. Kõik maailma koolide töötajad pidid järsku koge oma töö ümber planeerima. Häid lahendusi või vastuseid olulistele küsimustele polnud. Leiutasime käigu pealt. Õpetajatel endil oli samamoodi hirm määramatuse ees, kuid nad võtsid enda ülesandeks ka laste tuju kõrgel hoidmise ning harimise pandeemia kiuste. Tihti oli nii, et kui arstid olid ülekoormatud keha ravimisega, siis õpetajad tegelesid hingehaavadega. Mingil määral tegeleme siiamaani. Õpetajad näitasid taaskord ülikiiret kohanemist, vastupanuvõimet ja hoolimist igast õpilasest.

Polnud tervisekriis läbigi saanud, kui meie maailmanurgas puhkes sõda. Venekeelsed koolitöötajad olid mures, kuidas neisse suhtutakse. Mõnes koolis tekkis väga tõsine väärtuskonflikt. Emilis läks see periood väga rahulikult, sest meie õpetajad on teinud hoiakute kujundamisel ja kiusamise ennetamisel suurepärast tööd. Kuid see töö ei ole veel kaugeltki läbi.

Mis tulevik toob, ma ei tea. Mul on kahju näha, et Eesti koolidest on palju õpetajaid lahkumas. Nad ei jaksa enam toime tulla pidevalt suurenevate ja erinevate ootuste ja stressiga. Samas näen, et Eesti õpetajad on võimelised ja valmis õpetama täiesti nii, nagu üks 21. sajandi õpetaja õpetama peaks. Tihti takistavad teda tagurlikud või iganenud traditsioonid, juhtide või kolleegide toe puudumine või ajapuudus. Oleme rahapuudusel taandanud õpetaja ainetunni andjaks, kes viisaka töötasu saamiseks peab paljude klasside ees seisma, kus on liiga palju õpilasi. Hea koolmeister tunneb sellises olukorras, et talt oodatakse võimatut – igale õpilasele individuaalne lähenemine, aga selleks on lapsi klassis liiga palju ning aega liiga vähe. Need, kes hoolivad ja pingutavad, kipuvad läbi põlema.

Aga iga lapsevanem peaks hoidma oma laste õpetajat samamoodi, nagu ta hoiab oma lapsi. Meie võsukesed veedavad päris suure osa oma päevast koolis pedagoogide valvsa silma all ning õpetajad kujundavad märkimisväärselt noore inimese väärtusmaailma. Õpetajatel on väga suur vastutus – vastutus meie tuleviku eest. See pole lihtne ja nad ei saa seda teha üksi. Õpetajad on meie aja kangelased. Hoiame neid.

Kui ma 2007. aasta sügisel õpetajana alustasin, polnud nutitelefonid veel õpilasteni jõudnud. Mäletan esimest korda, kui üks noor näitas sõpradele oma imevidinat – iPhone’i. Sel hetkel mõtlesin, et tegemist on luksuskaubaga, mida lubada saavad endale vähesed. Kuid ei läinudki palju aega mööda, kui sain oma õpilastele öelda: “Kui sa naeratad oma pükste suunas, on sul ilmselt laua all telefon. Palun pane see ära.”

On väga-väga palju artikleid nutiseadmete kahjulikust mõjust. Ma neid selles kirjutises ei kasuta, sest ma arvan, et pole enam lugejat, kes vajab nende meenutamist või veenmist. Mõtlen täna selle üle, miks ei ole koolides laste isiklikud nutiseadmed keelatud, kuigi minu kindel seisukoht on, et peaks olema.

Nutiseadmete rakendused on disainitud nii, et kasutaja oleks nende küljes võimalikult pikalt kinni. Snapchati striikidest on saanud paljudele noortele kinnisidee ja TikTokis on võimeline igaüks mitu tundi magama panema. Tegemist on tulu taotlevate äriettevõtetega ja mida rohkem nad saavad müüa reklaami ja kasutajate andmeid otse või kaude potentsiaalsetele reklaamikundedele, seda rõõmsamad nende ettevõttete omanikud on. Kui Sina kasutad mingit rakendust tasuta, siis kaup oledki Sina. Kui Sa ei ole veel vaadanud Netflixi filmi “The Social Dilemma”, palun vaata.

Tänapäeva laps või noor on võimeline nutiseadmes istuma tunde. Mul on kaks last ja näen, et kui ma vidinate kasutamist ei piira, siis nad kasutaks neid ilmselt lõputult. Näen ka nii enda kui ka teiste laste pealt seda, kuidas see mõjutab näiteks nende meeleolu. Kui lapsel lõppeb nutiaeg, on ta kergelt ärrituv, aga samas ka omamoodi apaatne. Kui sel hetkel on käepärast telekapult, paneks ta kohe teleka käima ja vaataks teist ekraani edasi. Täitsa omamoodi fenomen on see, et kui laps on selle pisikese ekraani ees, unustab ta süüa ja vetsus käia. Seda, et me arvuti ees vähem silmi pilgutame, on ilmselt paljud märganud. Nii et kaome sellesse maailma nii ära, et unustame ära kehalised vajadused, mis muidu end ise meelde tuletaks.

Koolis näen, et noored, kes ohtralt nutiseadmeid kasutavad, on närvilised, neil on raske keskenduda, tähelepanu hüppab ühelt asjalt teisele ning raske on alustatud tegevust lõpule viia (nt kapist töövihikut ei leia, kuigi see on seal). Minu meelest lapsed isegi nihelevad tunnis rohkem. Ma ei tea, millest see tuleb. Need on minu vaatlusandmed väga väikese valimi pealt. On noori, kellel on nutiseade absoluutselt kogu aeg peos, aga õnneks ka neid, kellel on nutiaeg piiratud’. Näen selgelt, et lapsed, kes veedavad pikki õhtuid (vahel ka öid) telefonis või arvutis, vajavad koolis õppimisega rohkem abi. Samas on nendel lastel vanemate tugi tihti nõrgem ja satutakse nõiaringi.

Teine murekoht rohke nutiseadme kasutamisega on see, et laps ei mängi ega suhtle eakaaslastega sel ajal. Ta ei oska oma igavusega midagi ise pihta hakata, ei oska alustada mängu ja teisi mängu kutsuda. Ta ei oska teha kokkuleppeid, lahendada erimeelsusi ja konflikte. Mängudes ja eakaaslastega suheldes just neid asju õpitakse ja see on ülioluline. Kui mina laps olin, olid mul hoovisõbrannad, kellega mängisime ja tülitsesime vaheldumisi. Vahel oli ikka hull draama. Praegu iga päev erinevate lastega kokku puutudes näen, miks see vajalik oli. Ja loomulikult on õues mängimine väga kasulik laste füüsilisele tervisele. See ilmselt ei vaja selgitamist.

Nutitelefonides saab muidugi ka kasulikke asju teha (nt raamatut lugeda, infot otsida, võõrkeeli või muusikainstrumenti õppida, kaugete sõprade või sugulastega suhelda), kuid üldiselt noored neid asju vahetundides ei tee. Sel ajal, kui aju peaks puhkama ja keha liikuma, mängivad nad mänge, mis teeb täpselt vastupidist. Vahetund on koolis selleks, et mõttemuskel saaks pingutusest puhata ja teised musklid koormust, sest tõenäoliselt on laps just pikalt istunud. Nüüd veel 5-20 minutit kõveras koridoris maas istuda ja pingelist tagaajamismängu mängida ei teeni seda eesmärki kohe üldse.

Emili koolis, kus ma töötan, on algusest peale laste oma nutiseadmete kasutamine olnud koolipäeva sees keelatud. Laps võib vajadusel loomulikult vanemale helistada, kuid muidu on telefon kotis. Suur osa vanemaid valibki Emili just selle pärast, et laps mängib ja möllab vahetunnis, mitte ei istu telefonis. Nüüd, kui Emili õpilased on saanud suuremaks, tuleb meil rohkem piiranguid rakendada – palume hommikuti telefonid lastel ära anda ning paneme need kappi luku taha. Koolipäeva lõpus saavad tagasi. Täitsa tore on näha, kui leidlikud noored on. Mõnel on kaasas kaks telefoni või paneb kasti ära ainult telefonikaaned. Õnneks saab iga trikki ainult üks kord kasutada. Üldiselt töötab see süsteem ilusti. Noored päeva sees oma nutiseadmeid ei kasuta. Õppetöös on rakendatud kooli arvutid ja tahvlid. Muidugi tuleb ette ka seda, et lapsed sisustavad siis vahetunnid lollustega, aga see on juba normaalne teismeiga ning nendega siis tegeleme. Kindlasti oleksid vahetunnid vaiksemad ja rahulikumad, kui lastel oleks telefonid käes, aga me ei tee seda valikut. Oleme otsustanud teisiti.

Pea kõikides Eesti koolides on siiski telefonid vähemalt osaliselt lubatud. Näiteks on piirang vanuseastmeti (nt 1.-4. klass ei kasuta), ajaliselt (nt nutivaba päev) või n.ö ruumiliselt (nt kasutada võib ainult õues). Ma ei mõista, milleks see hea on. Nutiseadme kasutamine, nagu seda enamasti tehakse, on kahjulik nii ehk naa. Kui osaliselt lubada, on vaja tegeleda ka kauplemise ja vingumisega. Täiskeeld hoiab täiskasvanute närve minu meelest rohkem kokku.

Aga miks siis on nutitelefonid koolides lubatud?

On kaks asjalikku põhjust. Esiteks, ei tohi lapselt jõuga tema vara ära võtta. Teiseks, peab lapsel ja vanemal olema võimalik üksteist kätte saada. See on absoluutselt õige. Siiski ei tähenda kumbki, et laps peab koolipäeva sees vabalt nutiseadet kasutada saama. Las kasutab vanemale helistamiseks nutikella, nupu- või lauatelefoni. Mõlema tingimusega on võimalik elada nii, et õpilased ei kasuta koolipäeva sees oma nutiseadmeid. Oleme aastasadu käinud koolis ilma isiklike telefonideta, saame edaspidi ka sellega hakkama.

(Muide, mõned nutikellad on ka tänapäeval sellised, et sinna sisse võib ära kaduda. Olen kuulnud, et vahel on õpetaja palunud lapsel ka nutikell ära panna, sest see segab õppetööle keskendumist.)

Kui õppetöös kasutatakse isiklikke nutiseadmeid, sest koolis pole piisavalt arvuteid või tahvelarvuteid (või need on vananenud), ka siis on võimalik nutiseadmete muudel eesmärkidel kasutamine piirata. Muul ajal on telefon kindlalt kotis (mitte taskus!) või kuskile kaugemale ära pandud. Selline kord-lubatud-kord-keelatud-süsteem teeb õpetajate elu keerulisemaks, sest on vaja nutiseadmete asjakohase kasutamisega pidevalt tegeleda, nii et mõistlik oleks mõelda, kas saab koolile arvuteid ja tahvleid juurde osta, et seda jama vähem oleks.

Ja on üks mitteasjalik põhjus, mis on minu arvates tegelikult peamine – täiskasvanud ei viitsi keelu jõustamisega jännata. Nutiseade on hea lapsehoidja. Selle piiramine toob mässu, rahulolematuse ning väga palju kisa. Igasugune suur muutus toob kaasa häid ja halbu tagajärgi. See on alati nii. Tuleb lihtsalt kaaluda, kas tulu on seda kulu väärt.

Kui rakendada keeldu, tuleb hoolitseda ka selle eest, et vahetunnis oleks siis midagi sisukat teha, nt õue minna, lauamänge mängida, raamatud lugeda jne. Soovitan liituda Liikuma Kutsuva Kooli võrgustikuga, kust saab häid ideid. Sama programmi raames saab välja õpetada mängujuhid, kes juhivad laste mänge vahetunnis.

Minu soe soovitus igale koolile on keelata koolipäeva sees ja kooli territooriumil täielikult isiklike nutiseadmete kasutamine laste vaimse ja füüsilise tervise hoidmise eesmärgil. Ka õpetajate elu teeb see lihtsamaks, kui on üks lihtne ja selge ülekooliline reegel, millest kõik kinni peavad. Jah, algus on raske, aga see on seda väärt.

Lisaks õpetame lastele, mida mõistlikku saab nutiseadmes teha ja kuidas tulemuslikult puhata. Nutiseade ise ei ole saatanast, vaid see, kuidas oleme harjunud seda kasutama, on sageli noorele kahjulik. Need tegevused, mis meid enamasti seal kütkestavad, on põgenemine argipäevast. Näiteks Instagrammis tühja pilguga kerimine või TikToki algoritmi järgi tundide viisi videote vaatamine ei ole puhkus ajule ega kehale. Mõttemuskel saab kiire dopamiinilaksu, aga tegelikult me ei tunne end pärast paremini. Nutiseadmeid saab kasutada loomiseks, mõnusaks suhtlemiseks ja õppimiseks – täpselt see, mida võiks koolitunnis teha. Aga pärast aju pingutamist kooli- või tööpäeva järel võiks hoopis jalutama minna, lauamängu mängida või muud “päris” kätega või “päris” inimestega tehtavat ette võtta. Emad-isad, kes te seda loete, kas ta olete oma puhkamisharjumustes oma lastele eeskujuks?

PS Holland tegi selle ära: https://www.err.ee/1609026002/holland-keelab-klassiruumides-mobiiltelefonid-ja-muud-nutiseadmed. UKs käib ka arutelu: https://www.theguardian.com/education/2023/jul/26/distraction-cyberbullying-key-concerns-phones-uk-schools?CMP=twt_a-education_b-gdnedu

Seoses õpetajate puuduse ja eestikeelsele õppele üle minekuga on juttu olnud sellest, et võõrkeelerühmad tuleb kokku panna ja keeletundides on siis sama palju õpilasi, kui teistes tundides, mis mõjub halvasti keeleõppe tulemuslikkusele. Kas keelerühmad peaksid olema väiksemad, kui praegused tavaklassid? Kindlasti!

Kui klassis on parasjagu õpilasi, suudab õpetaja luua õpilastega hea suhte. Eriti keeruline on see aineõpetajate jaoks, kes näevad õpilasi vaid mõnel korral nädalas. Tundub, et sel ajal, kui mõnusasti üksteisega tuttavaks saadakse, kulub üliväärtuslik õppimise aeg ja siin ei ole aega raisata. Aga tegelikult on hea suhe sügava õppimise eeldus ja alus. Õppimiseks on vaja õpetaja ja kaaslastega suhelda, üksteiselt tagasisidet ja juhendust saada, katsetada, eksida ja proovida uuesti. Õpib see, kelle aju on asjakohaselt aktiivne, st tegeleb selle üle mõtlemisega, mis on parasjagu õpitav teema. Kui kellegi mõte rändama läheb, siis on vaja õpetaja sõbralikku tuge, et tagasi tulla, või abi, et uuesti järje peale saada. On vaja tegutseda erinevates gruppides, et üksteist kuulata ja kuuldud olla. Lisaks aine sisule, mis niimoodi kergemini külge jääb, arenevad ka õpilaste üldoskused niimoodi. Nii et kindlasti peab olema klassis just niipalju lapsi, et saaks luua turvalise õhkkonna, igaüks saaks piisavalt tagasisidet ja tunnustust ning iga õpilase aju ragiseks õiges kohas ja õiget moodi.

See kehtib absoluutselt kõikides ainetes. Pole vahet, kas tegu on inglise keele, liikumise, muusika, matemaatika või geograafiaga – igas tunnis on vaja õppimiseks kõigepealt turvalist keskkonda, tagasisidet, ajutrenni ning suhtlemist kaaslastega. Mingil hetkel on võõrkeelte õpetajad teinud tugevat lobitööd, et veenda seadusandjaid, et nendes tundides on vaja rohkem tagasisidet ja suhtlemist ning on kujunenud tavaks, et võõrkeeled on väiksemates rühmades (see on isegi uues põhikooli õppekavas soovituslikuna kirjas). Aga miks teiste ainetega nii ei ole? Kas matemaatikas peab vaikselt terve tunni töövihiku harjutusi tegema? Või muusikas pole vahet, kas laulab 20 või 40 last korraga? Kui õppekava koostajatel on sellised seisukohad, siis on need iganenud. Niimoodi käib õppimine või õppimisest rääkimine õpetaja- või ainekeskses maailmas. Õppijakeskselt vaadates tuleb sõna otseses mõttes märgata iga õpilast. Igas aines peab õppija aktiivselt enda jaoks uut teadmist looma ja olemasolevatega seostama. Tal on vaja selleks oma senised arusaamad aktiivseks teha, välja öelda ja neile tagasisidet saada. Ta teeb seda tõeliselt ainult siis, kui tunneb end turvaliselt ja usaldab õpetajat ja kaasõppijaid. Õppimine ei ole vaikne kuulamine, kirjutamine ja siis kontrolltööks sama teksti taasesitamine. Nii ei teki püsivat arusaamist õpitava sisust.

Päris õppimine võib olla väga segane, mürarikas, küsimusi ja vaidlusi tekitav, väsitav ning vahel ka frustreeriv. Õppija on vahel segaduses, küsib aktiivselt küsimusi, proovib ja pusib, eksib erinevates kohtades, küsib abi ja ühel hetkel avastab, kuidas asi käib. See käib nii kukerpallide, past continues’i, jo-le-mi, käänete, funktsioonide kui ka reaktsioonivõrrandite tasakaalustamise kohta.

Kui suur on paras klass või õpperühm, ma ei tea. Arvan, et see jääb ikka alla 20. Liiga väike ei paku jälle erinevate inimestega suhtlemis- ja koostöövõimalusi. Tean, et Tallinnas on koole, kus klassis on 30 või rohkem õpilast, ka 1. klassis. Ma arvan, et sellises klassis läheb õpetajal palju aega “korra” hoidmisele, hea suhte loomine võtab palju aega ja mõned lapsed “kaovad” ära.

Teen ettepaneku ka teistele aineliitudele, peale võõrkeelte õpetajate, seista selle eest, et ka teistes tundides oleks vähem lapsi klassis. Nii on kokkuvõttes nii õpetajad, õpilased kui ka lapsevanemad rohkem rahul. Mõistan, et see on kulukas koolipidajate jaoks, aga haridussüsteemi eesmärk ei olegi hoida raha kokku, vaid pakkuda igale lapsele väga head haridust.