mariakurisoo

Üle-eelmisel nädalal oli olukord, mis pani mind mõtlema spikerdamise peale. Üks õpetaja palus mul natuke aega hoida silma peal õpilasel, kes kirjutas teadmiste kontrolli. Jõudsin vast minuti seda ülesannet täita, kui tuli asendusõpetaja, keda pidin juhendama. Õnneks on kahe klassi vahel klaasiga uks, nii et sain lubadusest ikka kinni pidada. Noormees, kes kontrolltööd kirjutas, ei teadnud, et ma seal hiilin, aga ei püüdnud kordagi kuskilt maha vehkida. Ei küsinud teiste laste käest ega koukinud vihikut-õpikut välja. Minu küsimus õpetajatele oli, kas meie lapsed ei oskagi spikerada?

Akadeemiline petturlus on otsatu teema. Iga õpetaja on kokku puudunud õpilaste lõputu leidlikusega ning tegelenud vasturelvastumisega. Ka mina õpilasena kasutasin erinevaid viise end kontrolltöö ajal aidata ja õpetajana otsisin meetmeid selle vastu võidelda. Lisaks tuleb veel tegeleda plagieerimisega, mis küll põhikoolis ei ole niivõrd sihilik, vaid pigem oskamatusest tulev nähtus.

Mis on akadeemiline petturlus?

• Spikerdamine: kirjutan maha spikrilt, vihikust, õpikust või pinginaabrilt, küsin pinginaabrilt
• Kirjutan koduse töö kellegi pealt maha
• Rühmatöödes kõrvale hiilimine
• Plagieerimine, st esitan kellegi teise mõtteid enda omade pähe
• Keegi teine kirjutab minu koduse töö

See on probleem õpetaja jaoks, sest tal ei teki siis ülevaadet, kui hästi õpilane on teema või õpitulemuse omandanud. Ilmselt on see ka solvav, kui õpetaja adub, et õpitav ei ole õpilasele tähtis ja ta on valmis petma, et see arvestatud saada.

Kuidas spikerdamise vastu võideldakse?

Tavaliselt õpetajad ütlevad enne kontrolltööd, et kõik asjad tuleb laudadelt ära panna ja teevad testist kaks versiooni (“A” ja “B” rida), et pinginaabritel oleksid erinevad küsimused. Kõrgem pilotaaž on ülikoolides plagiaati avastavate programmide kasutamine. Üks variant on veel õpilastele täiesti erinevate ülesannete andmine, aga see on õpetaja jaoks suur töö.

Paljudes koolides on tava, et kui tuvastatakse ebaaus võte, siis õpilane saab hindeks “1” ja seda järele vastata ei saa. Muide, seadus ega riiklik õppekava seda ette ei näe. See on kooli enda algatus, kui nad nii otsustavad. Ja minu arvates see ei ole õige, et siis keelataksegi õpitulemuse omandamine ära.

Miks õpilased spikerdavad?

Inimese aju otsib ikka viise, kuidas lihtsamalt läbi saada. Aju ei taha mõelda. See on raske ja kulutab palju energiat. Eriti tahaks hoida jõudu kokku nende asjade pealt, mis ei ole eriti olulised või nauditavad. Ja kui siis maha viksimine lihtne on, milleks pingutada?

Õpetajad eeldavad, et õpilased peavad teadma asju peast. Riiklikus õppekavas on 1497 õpitulemust, aga neist 13 ütlevad, et õpilane peab teadma midagi peast (need on eesti keeles, matemaatikas ja muusikas). Miks ülejäänud teemad lastakse õpilastel pähe ajada? Ma arvan, et see tuleb harjumusest ja lihtsusest. Faktiteadmisi on lihtne hinnata.

Eraldi küsimus on, kas spikerdamise vastu üldse on vaja võidelda. Miks peavad õpilased kõiki neid asju peast teadma, kui “päris” maailmas saab nagunii iga küsimuse vastust guugeldada? Ise küsin, ise vastan.

Üks õpetaja rääkis kord lugu, kus õpilane kirjutas referaadi Johannes Vares Barbarusest toetudes ainult 1950.-1960. aastatel välja antud materjalidele. Kes ajaloost midagi taipab, see mõistab, et referaat tuli välja üsna koomiline ilmselt. Ja vot, selles asi ongi! Selleks, et osata materjali otsida, on vaja eelteadmisi. Kui kasutad ajaloomaterjale, siis on vaja seda teadmist, et nõukogude ajal välja antud käsitlused on täis “punast jama” ja ei ole tõsiselt võetavad. Ja kui guugeldad, on vaja samuti oskust eritada tõde valest ning asjalikku mitteasjalikust.

Samas ei ütle ma, et las õpilased taovad edasi kogu maailma info endale pähe, sest nad nagunii ei oska infot otsida, vaid pigem õpetame neile, kuidas ja kust uurida.

Teine teema on hindesurve. Õpilase edu koolis hinnatakse numbriliselt. Tublimad saavad kiituskirju. Emad-isad hoiavad hinnetel hoolega silma peal ja kui need on korras, saad preemiat, ja kui ei ole, jääb millestki ilma. Nii tekibki kerge kiusatus upitada oma tulemusi ebaausal teel, sest panused on mõnel lapsel väga kõrgel.

Kuidas veel saab?

Küsisin Emili kooli õpetajatelt, kas meie õpilased ei oskagi spikerdada. Nad ütlesid, et oskavad küll ja vahel teevad seda ka. Samas ei panda meil hindeid, nii et enamasti nad ei tule selle peale. Pole vaja lihtsalt. Kui vastad ausalt, saad ka ausa tagasiside.

Minu ettepanek on loobuda numbrilisest hindamisest ja anda õpilastele sõnalist tagasi- ja edasisidet. Teiseks, julgustan õpetajaid mõtlema, mis on need asjad, mida õpilane tõesti PEAB peast teadma, et järgmised teemad selgeks saaksid ja elus toime tuleks, ning mis on teed valdkonnad, kus on olulisem õppida infot kasutama ja otsima.

Kirjutan täna koostööst õpetajate vahel. Kuidagi on kujunenud nii, et õpetajad kipuvad olema pigem üksikud hundid ja koostöö on asi, mille nimel tuleb eraldi vaeva näha. Uurin, miks see nii on, miks võiks see teisiti olla ja kuidas seda teha.

Miks on õpetamine kujunenud individuaalalaks?

Tundub, et juba pikka aega on õpetajat nähtud kui aine õpetajat ja tunni andjat. Ülikoolides valmistati ette ainetundjaid-fanaatikuid spetsiifilistes ainevaldkondades ja õpetajatele maksti tasu selle järgi, kui palju ainetunde ta nädalas andis. Mäletan veel aega, kui olid atesteerimised ja kõrgemad “pagunid” sai see õpetaja, kes rohkem õppematerjale tootis ja paljudele võistlustele õpilasi saatis. Mõnes koolis valitakse parimad õpetajad. Nii tekib konkurents. Ja konkurents on koostöö surm.

Ma ei tea, millest sellised arengud on alguse saanud. Võib-olla tundub kõrgem spetsialiseerumine efektiivsem ja konkurents edasiviiv. Mõnel erialal see ilmselt nii ongi.

Kui õpetame ainet selleks, et ühel ilusal päeval eksamid ära teha, siis tuleb tõesti otsida võimalusi, kuidas seda teha tõhusamalt. Siis saab panna klassiruumi hästi palju õpilasi, lugeda neile sama loengut ja kontrolltöös küsida samu asju. Tulemused jagunevad nagu tavaliselt nii, et mõnel läheb halvasti, mõnel läheb väga hästi ja enamusel keskpäraselt. Väga efektiivne. Maailm on muutunud ja enam eksamiteks õppimine ei tööta.

Miks see enam ei sobi?

21. sajandi koolis on jõutud arusaamisele, et me ei õpeta ainet, vaid õpilasi. Õpilased on aga lõputult erinevaid ja one-sife-fits-all-lähenemine ei tööta tegelikult, sest osa õpilasi kukub reelt maha (kirjutasin sellest pikemalt siin). Meil on vaja õpetajaid, kes on orienteeritud õpilaste õpetamisele ja on õppimisfanaatikud. Õpetamine on lõputu otsimine ja katsetamine ning keegi ei hakka seda kunagi täielikult oskama, sest õpilased ning nende väljakutsed vahetuvad. Oma kogemusest õppimine vajab kvaliteetset refleksiooni ja kolleegi tuge.

Koolitäie õpilaste õpetamine on meeskonnatöö, kus on vaja erinevaid spetsialiste. On lapsevanemad, kes on oma laste spetsialistid. Ja on õpetajad, kes on õpetamise spetsialistid. Siis on veel eriolukordade spetsialistid nagu psühholoog, logopeed, sotsiaalpedagoog, eripedagoog ja vahel ka füsioterapeut. Ja natuke on vaja ka kõige selle korraldamise spetsialiste ehk juhte. Kõigi nende oskusi ja teadmisi on vaja, sest me oleme juba väga tublid õpilaste erinevuste märkamises. Nüüd on vaja teha järgmine samm ja õppetöö kohandada vastavalt nendele erinevustele. Kuna aga õpilaste erinevused ei jookse ühel skaalal, siis on vaja paljude erinevate kompetentsidega inimeste koostööd, et iga nupsikut talle sobival määral ja viisil toetada.

Miks on koos parem?

Kui ühe grupi, klassi, lennu, kooliastme või kooli õpetajad töötavad koos, siis:

• tunneb iga õpetaja sügavamat kuuluvustunnet, mis on väga oluline osa motivatsioonist (loe lähemalt isemääramisteooriast) – seega tuleb iga päev õpetaja rõõmsamalt kooli;
• saab koos tegeleda kooli arendamisega nii, et see on igale koolipere liikmele tähenduslik, sest töötatakse ühiste ja ühiselt sõnastatud eesmärkide nimel ning õpetaja saab kujundada seda, kuhu suunas kool edasi läheb (jälle oluline osa motivatsioonist);
• märgatakse ja tunnustatakse üksteise edusamme ning saavutusi, mis teeb koolitöö veel rõõmsamaks ja tähenduslikumaks (õige – see tõstab motti!);
• lepitakse kokku ühised reeglid ja käitumistavad, mis teeb nendes orienteerumise õpilastele lihtsamaks ja õpetajatel kulub vähem närve;
• hoitakse kokku aega, mis kulub tundude ettevalmistamisele (nt üks õpetaja valmistab ette 1. klasside eesti keele tunnid ja teine matemaatika kontrolltöö ning neid materjale ristkasutatakse);
• tekib võimalus erinevaid õppeaineid lõimida ja seeläbi hoitakse kokku õppetunni aega ning õpilastel kujuneb seostatum arusaam maailmast meie ümber (õpilasel kujunevad sügavamad teadmised, mida on lihtsam üle kanda ning meenutada);
• saab õppimist lihtsamini diferentseerida:
  • näiteks valmistab üks matemaatikaõpetaja ette sama teema lihtsamad ja teine keerulisemad ülesandeid ja neid ristkasutatakse,
  • näiteks toimuvad ühe lennu klasside inglise keele tunnid samal ajal ja õpilased jaotatakse gruppidesse keeletaseme järgi (tasemegrupid soovitan teha ajutised ja väga mobiilsed!);
• uuritakse muresid koos, st kasutatakse erinevate inimeste erinevaid kompetentse ja leitakse probleemidele rohkem võimalikke lahendusi (jagatud mure on pool muret);
• tekib lisavõimalus üksteiselt õppida ning oma pädevust veelgi rikastada;
• üks teeb kohvi ja teine toob kommi.

See nimekiri pole kindlasti ammendav. Mida oled Sina koostöös kolleegidega teinud?

Kuidas seda teha?

Et teha koostööd, tuleb olla koos. Tundub loogiline, eks? See aga tähendab, et ma ei saa samal ajal teha teisi asju. Siis tekib tunne, et koostöö tegemine võtab palju aega. Kui Sul on selline mõte juba tekkinud, siis loe nimekirja ülal ja mõtle, et kui Sa võtaksid aega, et koostööd teha, siis mille saad selle võrra kiiremini tehtud.

Kui oled valmis võtma aega, et kolleegidega koostööd teha, tuleb leida teine kolleeg, kes selleks valmis on. Võib-olla on tedagi vaja selleks veenda (vaata jälle nimekirja ülal). Siin võib uurida, mis on tema mured ja kas leiate koos probleemi, mida on just koostöös lihtsam lahendada. Kindlasti leiate.

Järgmine oluline samm on kokku leppida eesmärk, mille jaoks kokku tulete. Mis tahate ära teha ja mis ajaks? Seadke endale kindel ajapiir, muidu jääte jutustama teistel teemadel. Koos on ju lõbusam 😉

Aeg + kolleeg(id) + eesmärk = mõnusa koostöö algus

Mida rohkem õpetajaid on kambas, seda suuremaid eesmärke saab seada, aga seda keerulisemaks läheb logistika. Raskem on leida ühist aega ja teha nii, et kõik asjaosalised on kohal. Siin on vaja nende korraldamise spetsialistide ehk juhtide abi. Mõistlik on planeerida juba nädalaplaanis ja tunniplaanis aeg koostööks. Ja kui on keegi, kes ei saa kohal olla (mõnel õpetajal on tunnid ainult teatud nädalapäevadel), siis leppida kokku, kuidas ta saab ikka infoväljas olla (nt tal on kaasteeline, kes talle eraldi kokkuvõtte teeb, või koosolekuid protokollitakse või üle nädala on koosolek teisel ajal vmt). Lisaks algus- ja lõpukellajale on mõistlik kokku leppida ka koosoleku üldine struktuur: mida arutatakse ja kui pikalt. Võib-olla on vaja seada sisse ka kindlad rollid (juht ja protokollija) ja leppida kokku, kus hoitakse ühiseid materjale. Ühesõnaga, alustamisele kulub aega ja närve, aga see tasub end ära.

Kokkuvõttes, on vaja koostöö alustamiseks kaht asja: eesmärki ja aega. Kui eesmärk on oluline, siis see aeg ka võetakse.

Kui ma 2007. aasta sügisel Lasnamäe üldgümnaasiumis õpetajana alustasin, siis oli minu tunniplaanis ka ajaloo tunnid 7.c klassiga. Mul oli nendega tõesti raske koos, sest nad panid mu igatpidi proovile. Karjusin nende peale ja käisin õppealajuhataja juures, aga see ei muutnud midagi. Ühel hetkel tuli mul mõte muuta enda suhtumist neisse ja hakkasin enne iga 7.c tundi endale korrutama, et armastan neid. See hakkas tasapisi parandama meie koostöö kvaliteeti. Õpilaste käitumine “korda” ei saanud, aga läks paremaks. (Tervitan kõiki oma Lasnamäe õpilasi! Olete ikka mulle väga kallid.)

Olen seda lugu palju rääkinud mõttega, et õpetaja suhtumine määrab väga palju sellest, kuidas õpilased end üleval peavad ja kuidas õpetaja nende käitumist “talub”. See võte ei sobi ilmselt igale õpetajale, aga loodan, et mõnd on see aidanud. Seekord kirjutan veidi õpilaste käitumisest, kuidas sellega toime tulla ja kuidas seda parandada.

Mis on halb käitumine?

Halb käitumine on keskkonda mittesobiv käitumine. Näiteks muusikatunnis tuleb kõva häälega laulda, aga matemaatikatunnis see ei ole hea mõte üldiselt. Kehalise tunnis tuleb palju liikuda, aga eesti keeles tavaliselt rohkem laua taga istuda. Parem sõna on “halva” käitumise asemel ebasobiv või ebakohane käitumine. Ja see ei ole üldse laste eripära. Ka täiskasvanud käituvad vahel ebasobivalt (nt valju häälega jutustamine kinos).

Miks käitutakse ebakohaselt?

Sellele on mitu vastust ja tihti põhjused kombineeruvad.

• Iga käitumise taga on positiivne kavatsus, st inimene rahuldab käitumisega mingit oma vajadust. Näiteks ta soovib piire katsetada (st õpetajat tundma õppida!), igavust või abituse tunnet peletada või tunnustust pälvida. Ehk siis tal on hea kavatsus, aga ta ei pruugi mõista, et sellel käitumisel on kellegi teise jaoks ebameeldivad tagajärjed.
• Laps (või täiskasvanu) ei tea, millist käitumist talt oodatakse. Näiteks, kui oled esimest korda jumalateenistusel või kohtuistungil, siis ei tea, millal peab püsti tõusma või istuma. Sellisel juhul viisakas inimene teeb nii, nagu teised teevad. Laps ei pruugi selle peale tulla. Kui ta on esimest korda muuseumis, näitusel või teatris, ei tea ta, et joosta ja valju häält teha ei tohi. Seda tuleb talle öelda.
• Laps (või täiskasvanu) teab küll, kuidas käituma peab, aga ei hooli või pea vajalikuks reeglitest kinni pidada. Näiteks rongis tuleb suured kotid panna akna kohale riiulile, aga tihti seda ei tehta, sest tundub, et ruumi on küll. Või õpilane ignoreerib õpetaja korrale kutsumist, sest ta tahab teiste silmis plusspunkte teenida (positiivne kavatsus) või tal on õpetajaga “suusad risti” läinud.
• “Õigesti” käitumine ei ole jõukohane. Näiteks tuleb teatris pikalt paigal istuda, aga laps ei suuda seda teha. Tal on vaja liikuda. Ta hakkab nihelema. Õpilaste enesereguleerimisvõime on erinev – mõni vajab selles rohkem tuge kui teine. Ja pole midagi parata, et mõni vajab ka rohkem andestamist kui teine.

Iga inimene, sh õpilane, käitub soovitud ja sobival viisil, kui ta teab, mida talt oodatakse, suudab seda teha ja tahab seda teha. Kui üks nendest tingimusest puudub, võib hästi käitumine ebaõnnestuda võib tuleb pingutada, et seda kompenseerida.

Kuidas ebakohast käitumist ennetada?

Kui alustad uues koolis, siis vii end kurssi kooli kodukorraga ning muude kokkulepete ja tavadega. Ebasobiva käitumise ennetamises on oluline õpetajate koostöö (loe näiteks siit). Isegi esimeses klassis, kus õpilastega on suurema osa ajast koos ainult üks õpetaja, puutuvad lapsed kokku ka aineõpetajatega (nt muusika, liikumine). Õpilasi aitab, kui õpetajate ootused nende käitumisele on ühesugused. Seega on mõistlik tutvuda sellega, mis on varem kokku lepitud, ja seda edasi arendada koostöös sama klassi teiste õpetajatega. Kui ka liikumise tunnis on teistsugused reeglid kui mujal, aitab teisi õpetajaid, kui nad seda teavad.

Kui on tegemist suuremate õpilastega, kellel on palju erinevaid aineõpetajaid, siis on oluline meeles pidada, et ebasobiva käitumise ennetamine on iga õpetaja ülesanne, mitte klassijuhataja mure. Iga õpetaja on juht oma tunnis ja vastutab selle eest, kuidas koostöö seal laabub. Seda vastutust ei saa kellelegi teisele, nt klassijuhatajale, õppejuhile, sotsiaalpedagoogile või direktorile, delegeerida. Kui Sul on probleem õpilaste käitumisega, siis see on Sinu probleem. Aga samas, seda lahendada aitab koostöö laste, vanemate, kolleegide ja tugispetsialistidega.

Üht-teist saad oma klassis enne ära teha, kui õppetöö pihta hakkab. Näiteks saad vaadata, kuidas on Sinu klassis mööbel ja õppevahendid paigutatud. Näiteks kui õpilane hilineb tundi, siis kui palju ta sellega teisi segab? Saad läbi mõelda ka protseduurid ja rutiinid (kui õpilasel on vaja pliiatsit teritada, mis ta siis teeb? kui on vaja uut paberit, mis ta siis teeb? jne). Kui otsustad reeglid ise paika panna (mitte neid lastega koos teha, mida mina soovitaksin), siis sõnasta need positiivselt ja pigem lühidalt. Näiteks “Klassis kõnnime” mitte “Klassis me ei jookse, sest siis võib kukkuda ja haiget saada”.

Kui oled juba klassi ees, tuleb alustada hea suhte loomisest ja alal hoidmisest. Loe sellest lähemalt SIIT. See on oluline selleks, et õpetaja mõistaks, miks õpilased käituvad nii, nagu nad käituvad, ja õpilastele läheks korda see, mida õpetaja neilt ootab. Hea suhe hakkab pihta hoiakutest ja neid on näha. Õpilased käituvad paremini nende õpetajate tundides, kes neist hoolivad (seda illustreerib see näide, mille tõin selle postituse alguses).

Väga, väga, väga soovitan tutvuda ja kasutusele võtta VePa metoodika. Loe selle kohta lähemalt: http://www.vepa.ee. See on põhjalikult läbi uuritud ja tõesti tõhus tehnikate süsteem, mis toetab lapse eneseregulatsiooni arengut ja ennetab ebakohast käitumist. See on üles ehitatud järgmistele sammastele:

• VePa visioon ehk õpilastega kokku lepitud soovitud käitumised erinevates olukordades ja VePa rollid, mis annavad õpilasele võimaluse klassiruumis toimuvat juhtida,
• Tähelepanu suunavad ja keskendumist toetavad abivahendid (suupill, käemärgid, nimepulgad, taimer),
• Kiire tagasiside võtted (sobib/ei sobi kaardid, kiidud),
• Preemiasüsteem hea keskendumise eest (memme vigurid, VePa minutid),
• VePa mäng eneseregulatsiooni tugevdamiseks.

Mina olen VePa elemente edukalt rakendanud täiskasvanute koolituses, nii et ka ükski õpilane pole liiga suur VePa jaoks. Kui seda järjekindlalt rakendada, siis see töötab. Ma luban.

Kuidas sobivat käitumist soodustada?

Selle küsimuse vastus on eelmises juba veidi sees. Siin on oluline igas tegevuses kiiret tagasisidet anda. Näiteks lähete klassiga ekskursioonile muuseumisse. Enne klassist välja minemist räägite koos läbi, kuidas me käitume trammis, tänavad ja muuseumis. Lapsed ise toovad välja peamised punktid ja õpetaja ülesanne on edaspidi silm peal hoida, et nendest kinni peetakse. Kui õpetaja näeb, et Peetrike on eriti tubli trammis, siis tunnustab teda selle eest (eriti hästi töötab see siis, kui Peetri kaaslane parasjagu millegi ebasobivaga tegeleb, nii et ühtlasi saab Peetrit tunnustada ja tema kaaslase tähelepanu soovitud käitumisele suunata). Kui keegi eksib kokku lepitu vastu, siis õpetaja (või õpilane, kelle roll see on), juhib sellele tasakesi tähelepanu (“Me leppisime klassis kokku, et me tänaval kõnnime.”). Kui jõuate kooli tagasi, siis tehke kokkuvõte, kuidas läks. Tunnustage ohtralt!

Kindlasti kasuta ka võimalusi kirjalikult ja avalikult tunnustada, nt kirjuta päevikusse või helista vanemale, kui õpilane eriti hea käitumisega on silma paistnud.

On õpetajaid, kelle arsenalis on nn taktikaline ignoreerimine või õpilaste järel ootamine (“Noh, me siis seisame nii kaua, kuni te vait jääte”). Ma soovitan seda pigem mitte kasutada, sest siis ei saa õpilane tagasisidet. Kui Sind, õpetajat, mingi käitumine tõesti häirib, siis Sul tuleb oma vajaduse eest seista. Kui õpilane ei tea, et Sind tema käitumine häirib ja/või ei tea, kuidas teisiti teha, siis ta oma käitumist ei muuda.

Õpilaset peale karjumine ei ole hea mõte ja Sa ilmselt tead seda niigi. Karjumine on samasugune vägivald nagu löömine ja alandab selle sihtmärki. Tekitab hulka negatiivseid tundeid ja õppimist ei soodusta. Kui Sul õpetajana tekib kihk kellegi peale karjuma hakata, siis oled ilmselt tugevate tunnete meelevallas ja kaotamas oma enesevalitsust (sama lugu on nutmisega). Selle asemel, et karjuda või nutta, mine eemale. Ütlegi õpilastele, et Sa oled praegu väga pahane ja selle asemel, et karjuda, lähed minutiks klassist välja. Mine välja, hinga kümme korda väga rahulikult sisse ja välja. Kui oled rahunenud, mine klassi tagasi ja räägi õpilastele, kuidas Sa end selles olukorras tundsid. Ära süüdista ega õigusta. Kirjelda olukorda ja selle mõju sulle. See on tagasiside ja annab võimaluse õppida. Kui loos on mõni “peategelane”, siis vestle temaga eraldi siis, kui oled selleks valmis. See on ühtlasi ka imeline võimalus õpilastel õppida Sinu pealt, kuidas tulla toime väga tugevate tunnetega.

Lisaks aitab õpilastel “hästi” käituda, kui tunni tegevused on parajas tempos ja raskusastmes. Kõrvalised tegevused kipuvad päevakorda kerkima, kui õpilasel on igav, st tunni tegevused on liiga lihtsad või juba tehtud, või ta tunneb, et õpitav on liiga raske ja pole mõtet üritadagi. Selliseid muresid saab ennetada, kui õpid oma õpilasi tundma, st tead, kes vajab raskemaid ja kes lihtsamaid ülesandeid ning pakud õpilastele jõukohast tegevust ja vajadusel lisaülesandeid või lisaselgitusi.

Teiste sõnadega – ebasobiva käitumise ennetamiseks ja sobiva käitumise soodustamiseks on vaja, et

• õpetaja võtab vastutuse käitumise juhtimise eest,
• koostöö õpetajate vahel toimib,
• suhted klassis on head,
• õpilased teavad, mida neilt oodatakse,
• nende käitumist toetatakse aegsasti ja hoolivalt,
• õpilased saavad kiiret tagasisidet ja tunnustust,
• tunnitegevused on õpilastele sobivad,
• õpetaja adub, et käitumine on oskus nagu iga teinegi, mida tuleb järjekindlalt arendada.

Mis peaks olema ebasobiva käitumise tagajärjed?

Kujuta ette, et oled võõral maal. Kõndides tänaval tuleb peale aevastus. Aevastad ja nuuskad seejärel nina. Aga nüüd on selline värk, et sellel maal on avalikult nuuskamine rangelt keelatud, sest seda peetakse hirmus ebaviisakaks tegevuseks. Ümberringi on väga kohkunud kohalikud inimesed. Läheneb politseinik. Mis Sa tahad, et edasi juhtuks?

Sa ilmselt ei taha, et Sind avalikult häbistataks või keegi Sinuga väga kõvasti kurjustaks. Kui Sind näiteks nurka seisma pandaks, kuidas Sa end siis tunneksid? Ja loodetavasti pole sellel maal enam füüsilist karistamist.

Esiteks oleks Sa ilmselt tahtnud, et keegi oleks seda Sulle varem öelnud, et sellel maal ei tohi avalikult nuusata. Võimalik, et Sa isegi teadsid seda enne, aga (a) Sa mõtlesid, et see oli nali ja tahtsid reisikaaslastele näidata, et Sind juba haneks ei tõmba, (b) ei hoolinud, (c) või ei suutnud aevastust tagasi hoida ja nuuskamata jätta. Ühesõnaga, nüüd on see igatahes tehtud ning tuleb tagajärgedega silmitsi seista.

Kõige mõistlikum tagajärg on ilmselt vestlus, kus selgitatakse, miks ei ole nuuskamine vastuvõetav ja palutakse viisakalt enam mitte nii teha. Tõenäoliselt püüad siis edaspidi selle reegli rikkumist vältida ka.

Lastega Sinu klassis on sama lugu. Proovi järgmisi lahendusi:

• Püüa aru saada, miks ta reeglit rikkus. Mis vajadust ta rahuldas? Kuidas ta saaks seda teisiti rahuldada? Kas ta teadis, mida tegema peab? Kas teie suhe on nässus? Kas ta päriselt suudab seda reeglit järgida?
• Selgita, miks selline reegel on ja miks seda on vaja täita. Lase tal seda oma sõnadega seletada.
• Räägi talle, kuidas tema käitumine Sind mõjutab. Sa ei saa seista teiste vajadustega eest, aga pead enda omade eest seisma.
• Kaalu selle reegli muutmist, kui see ei ole jõukohane või arusaadav. Aruta seda õpilastega.

Tagajärje ja karistuse erinevustest kirjutan siin.

Konkreetseid tegevusi ebakohase käitumise ennetamiseks ja tõhusaks reageerimiseks

• Sõnasta ootused õpilaste käitumisele (koos õpilastega, nt VEPA visioon) õppetöö alguses. Pane need klassi seinale nähtavasse kohta ja tuleta iga tunni alguses meelde. Mida rohkem õpilased seda protsessi juhivad, seda parem.
• Tunnusta ohtralt sobivat käitumist. See on väga oluline! Ära unusta! Kui muud üle ei jää, kirjuta endale kas või käe peale, aga seda tuleb teha. Vajadusel kasuta mingit preemiasüsteemi (nt memme vigurid, VEPA minutid vmt).
• Kui kokkulepet või reeglit rikutakse, anna KOHE tagasisidet, st sekku kohe. Ära ignoreeri, sest siis muutuvad need kokkulepped või reeglid mõttetuks. Võimalikud sekkumisviisid:
  • vana hea “õpetaja pilk” (eeldab, et õpilane kindlasti teab, mida ta praegu tegema peaks ja teievaheline suhe on hea), aga pea meeles, et niipea, kui lõppeb ebasobiv käitumine, peab järele tulema sõbralik pilk ja naeratus;
  • nimeline korrale kutsumine (aga see ei ole hea, sest segab teiste õpilaste tööd ja kindlasti kehtib ka siin eeldus, et õpilane teab, mida ta tegema peab);
  • lähed õpilasele juurde ja vaikselt tuletad kokkuleppeid meelde – kõigepealt sõnasta 3-osaline minateade ja seejärel ootus, milline tema käitumine praegu olema peaks, ja kui tema käitumine muutub sobivaks, siis tunnusta;
  • stoppad tegevuse ja arutad terve klassiga, kuidas see käitumine ei sobinud praeguse tegevusega ja millised on ootused käitumisele; vajadusel ole valmis kokkuleppeid või reegleid ümber sõnastama;
  • muuda keskkonda, nt lahuta jutustavad klassikaaslased üksteisest, aga pea meeles, et see on plaaster mitte ravi – kokkulepete või reeglite üle rääkimisega peab ikka tegelema; (mõtle pärast, mis keskkonnas soodustas ebasobivat käitumist, nt õpilastel ei ole midagi teha või ülesanne on igav);
  • kui Sinu koolis on see lubatud ja võimalik, eralda segav õpilane klassist, st saada välja, aga on oluline meeles pidada järgmist:
    • kuhu välja ta läheb? kui kauaks? mida ta seal teeb? mida teete pärast?
    • sel õpilasel peaks olema kaasas taimer (nt ta on väljas kaks minutit ja siis tuleb tagasi), tal peaks olema kindel koht, kus ta on (ideaalis nii, et näed teda), ja tal peaks olema kindel ülesanne, mida ta teeb;
    • pärast tundi või tundide lõppu tuleb see olukord kindlasti rahulikult läbi rääkida;
  • kui Sinu enda emotsioonid “keevad üle”, siis astu ise 30 sekundiks klassist välja, hinga sügavalt (loe sisse hingates neljani ja välja hingates neljani) ja lõdvesta keha; kui oled piisavalt rahulik, mine klassi tagasi ja stoppa õpilaste tegevus ning arutage juhtunu läbi; vajadusel uuendage kokkuleppeid või reegleid;
  • kui õpilane on endale või teistele ohtlik, kutsu kohe kolleeg appi ning eraldage see õpilane klassist, helista lapsevanemale.
• Tunni alguses võib olla keeruline keskenduda ja õppetööga alustada. Selle ennetamiseks kasuta kindlaid rutiine või protseduure tunni alustamiseks, nt vaikuseminutid, do-it-now-ülesanne, raamatu lugemise minutid vmt.
• Kui keegi klassis räägib ja teiste ülesanne on kuulata, siis tuleb Sul läbi mõelda, mismoodi see kuulamine “välja näeb”. Lihtsalt istuda ja kuulata ei suuda keegi eriti pikalt. Peagi võib ju juhtuda, et õpilane teeb “kuulamisliigutusi”, aga tegelikult mõtleb millelegi hoopis muule. Kui ülesanne on kuulata, siis sellega koos peaks kindlasti käima mingi ülesanne (nt sõnabingo, lünktekst, küsimuste moodustamine vmt). Eriti igav on õpilase jaoks kuulata, kuidas terve klass vastab kordamööda samale küsimusele. Kui see on vajalik, siis anna õpilastele teine ülesanne ja kutsu õpilane vaikselt enda juurde vastama.
• Teine koht, kus võib tekkida rohkem sagimist, on juhise andmine. See on ka kriitiline, sest muidu tuleb juhist korrata ja/või õpilased hakkavad valesti pihta. Selle ennetamiseks pea silmas järgmist.
  • Enne juhise andmist peab Sul olema iga lapse täis tähelepanu: tema kõrvad ja silmad on Sinu poole suunatud (kui Su klassis istuvad õpilased gruppides, siis võib juhtuda, et mõni laps on Sinu poole seljaga!). Selleks kasuta mõnd tähelepanu saamise võtet (nt tõsta kätt, aga veel parem, kui sellega kaasneb tuttav hääl, nt suupill, kõlakauss vmt). Kelle tähelepanu said, täna nimeliselt.
  • Anna juhis. Soovitan selle enne kirja panna, et oleksid sõnastuse läbi mõelnud. Ideaalne, kui see juhis on nii kirjalik, suuline kui ka pildiline (Sina ütled, see on tahvlil kirjas ja pildid on juures ka). Hea, kui Sul on juures ka näidis. Abiks on ka see, kui seisad juhise andmise ajal alati sama koha peal. Kui juhis on pikk ja keeruline, siis anna see jupphaaval.
  • Küsi mõne õpilase käest (nt nimepulkadega), mis ta aru sai. Las sõnastab oma sõnadega, mis tegema peab. Paranda, kui vaja.
  • Anna kätte materjalid (töölehed, pliiatsid jmt). Väiksematele õpilastele anna kätte vahendid vahetult enne seda, kui neid vaja läheb. Suurematele võib varakult lauale panna, et hiljem sagimist vähem oleks. Kusjuures, Sa ei pea materjale üldse ise jagama. Selle austava ülesande võib ka õpilasele anda. Eriti mõistlik on, kui see roll on õpilasel, kes vajab rohkem liikumist.
  • Moodusta grupid, paarid vmt, kui see on vajalik. Ära alusta gruppide moodustamisest juhise andmist, sest siis läheb saginas ülejäänud info kaduma. Vahel võib gruppide moodustamine esile kutsuda suuri tundeid.
• Kaoseohtlikud on ka üleminekud ühelt ülesandelt või tegevuselt teisele. Siin on jälle abiks kindlad rutiinid ja protseduurid. Näiteks Sul on klassis atlastele kindel koht ja kord, kuidas nende toomine ja viimine käib.
• Tunni lõpus võib juhtuda, et õpilased on väsinud, ei jõua enam keskenduda ja tahaksid juba punuma pista. Nagu oled juba ilmselt märganud, siis rutiinid ja protseduurid aitavad. Tunni alguses peaks tahvlil (alati samas kohas) olema tunni eesmärgid ja/või tegevused, et õpilased teaksid, millal on tunni tegevused tehtud. Tunni lõpus võta alati õpitu kokku ja tunnusta. Korda üle olulised lähenevad tähtajad (nt kodutööd, teadmiste kontrollid jmt). Kindlasti koristage koos klass.
  

Aga kui see ei tööta?

Vahel tõesti ei piisa planeerimisest, tagasisidest ja vestlusest. See näitab seda, et need ebasobiva käitumise põhjused, mis ülal on nimetatud, on endiselt aktuaalsed. Siis on vaja võtta kolleegid appi. Proovi järgmist:

• Räägi kolleegidega ja püüdke aru saada, kas sobiv käitumine ebaõnnestub üksiku(te)l õpilastel või on see laiem probleem.
  • Kui ühel, on vaja uurida, milles on probleem (teab? suudab? tahab?).
  • Kui mure on suurem, tegele reeglite meenutamise, jõustamise või vajadusel muutmisega. Kui vaja, muuda keskkonda.
• Vaata ise, koos õpilastega või koos kolleegidega üle oma reeglite süsteem ja rutiinid/protseduurid. Kas need on päriselt jõukohased? On need arusaadavad? On need väga erinevad teiste õpetajate omadest? Vahel tuleb ette seda, et ühe õpetajate “valulävi” on väga erinev teiste õpetajate omast (ta ignoreerib seda, mida kolleegi ei ignoreeriks). See võib ajada lapsi segadusse.
• Oled kokkuleppeid jõustanud ja ebasobivale käitumisele reageerinud? Vahel läheb käitumine “lappama” sellest, et õpetaja(d) või viitsi reegleid pidevalt meelde tuletada ja ebasobiva käitumisega tegeleda.
• Mõtle, kas Sina ise käitud nii, nagu kokkulepetes või reeglites kirjas on. Näiteks, kui reegel ütleb, et tunnis ei kasutata nutitelefone, kas siis Sina pead sellest kinni? Kui on vaikse töö aeg, kas siis Sina oled vaikselt või seletad ikka üle klassi?
• Võta õppimise aeg maha ja vestle õpilastega. Uuri, mida nad vajavad, ja selgita, mida Sina vajad.
• Kutsu kolleeg tundi vaatlema. Ütle talle, et Sul on mure õpilas(t)e käitumisega ja vajad nõu. Arutage pärast, mis ta märkas.
• Mine ise kolleegi tundi vaatama. Eriti hea, kui vaatled seda sama klassi teise õpetaja tunnis. Ja eriti hea, kui ta enne hooples õpetajate toas, et tal küll selle õpilasega või klassiga probleeme ei ole.
• Kutsu appi sotsiaalpedagaoog või psühholoog või juht.
• Suhtle lastevanematega. Selle juures peab arvestama seda, et vanematel ei ole eriti kontrolli selle üle, kuidas nende laps Sinu klassis käitub. Neil on mõned hoovad, mida saavad tagajärgedena kasutada (oo, telefoniaeg, kuidas lapsi küll varem kasvatati?), aga nad ei viibi Sinu tunnis Sinuga koos ja vahetut mõju neil ei ole. Lastevanematest võib olla abi lapse tundmaõppimisel või kui laps vajab spetsiifilist abi, klassi- või koolivälise toe otsimisel.

Kokkuvõtteks, saad Sa palju teha, et ebasobivat käitumist ennetada ja sobivat käitumist soodustada. Pühenda sellele aegsasti ja palju tähelepanu. Ära oota, kuni tekib probleem, vaid võta vastutus oma klassi suhete eest enne selle kerkimist. Kui aga mure on juba kerkinud, otsige koos kolleegidega lahendust üksteiselt õppides. Ja lohuta end sellega, et kui keegi õpetajate toas väidab, et tal küll õpilaste käitumisega probleeme pole, siis ta ilmselt ajab pada. Ükski laps ei sünni teadmisega, kuidas igas olukorras käituda. Me kõik peame seda õppima.

Need lapsed, keda on kõige raskem armastada, vajavad seda kõige enam.

On palju kirjatükke kirjutatud ja suuri uuringuid tehtud, mis teeb heast koolist hea kooli ja heast õpetajast hea õpetaja. Seda on uskumatult keeruline kirjeldada. Näiteks Dylan Wiliam kirjutas, et teadus oskab kirjeldada õpetaja efektiivsusest umbes kolmandikku (D. Wiliam “Leadership for Teacher Learning: Creating a Culture Where All Teachers Improve So That All Students Succeed, 2016). Õpetamine ongi mitmekihiline ja -tahuline tegevus ning ühte tabelisse seda mahutada kogu oma ilus ei pruugi õnnestudagi. Minu kogemus haridusvallas on aga süvendanud usku, et väga hea õpetamine hakkab heast suhtest õpetaja ja õpilase vahel. Kirjutan seekord sellest, kuidas selles suunas liikuda.

Hea suhe iseendaga

Selleks, et teistega hästi läbi saada, on vaja end oma nahas mugavalt tunda. Hoolitse enda eest: maga piisavalt, liigu, söö tervislikult, tegele hobidega, suhtle Sulle kallite inimestega. Kuna ma ei ole psühholoog ega terapeut, siis ma sellel teemal pikalt kirjutada ei võta. Kui enda nahas hästi tundmine on keeruline, pole mingi häbiasi professionaalset abi otsida.

Hoiakud õpilaste suhtes

Kui sihiks on heade suhete ehitamine õpilastega, siis tuleb võtta aega ka hoiakute peale mõtlemiseks. Hoiakud paistavad välja igal juhul. Kas järgmised mõtted on Sulle tuttavad?

• Armastan kõiki enda õpilasi (kui sõna “armastan” on Sinu jaoks liiga suur, siis asenda see sõnadega “hoolin” või “pean kalliks”; mina paneksin siia pigem väekama sõna).
• Kõik õpilased on head inimesed. Neil on alati positiivne kavatsus.
• Kõik õpilased suudavad õppida. Mõni vajab selleks rohkem minu abi.
• Kõik õpilased suudavad hästi käituda. Mõni vajab selleks rohkem minu abi.
• Tahan, et iga õpilane tunneks end minu tunnis hästi, ja olen valmis selle nimel pingutama.

Võib olla ka nii, et põhimõtteliselt kirjutad nendele väidetele alla, aga vot Peeter… Siis just ongi vaja võta rohkem aega Peetriga hea suhte ehitamiseks!

Harjumused

Kas oled päriselt valmis võtma aega, et ehitada häid suhteid õpilastega? See ei juhtu üleöö ja nõuab pingutust. Kas oled nõus “kulutama” selleks aega vahetunnis? Kas oled valmis sööklas istuma koos õpilaste mitte kolleegidega? Kui oled harjunud pigem omaette või kolleegidega asju ajama, siis on Sinu järgmine väljakutse seda harjumust vähehaaval muuta. Hea suhe võtab aega ja tähelepanu. Ja seda ei saa hoogtöö korras “ära teha”, vaid nõuab pidevat panustamist kogu aeg.

Jah, ma olen valmis! Kust ma pihta hakkan?

Siin on mõned näpunäited suvalises järjekorras. Mis neist on Sulle juba omane? Mis võiksid võtta järgmise nädala fookuseks?

• Suhtle õpilasega kui enda võrdsega. Ära “lasku” tema tasandile, vaid “tõsta” ta enda juurde. Kui Sinu koolis on tava, et õpilased teietavad õpetajaid, siis teieta ka õpilasi. Kui see tundub imelik, siis palu õpilastel end sinatada. Ära muretse, see ei õõnesta Sinu autoriteeti – pigem vastupidi.
• Jaga infot. Anna neile varakult infot õppe eesmärkide, sisu ja hindamise kohta. Näita, et Sinu jaoks on oluline, et neil läheks õppimises hästi, läbi selle, et ei hoia infot kinni.
• Aita õpilasi, kes on hädas. Kui õpilasel läheb õppimisega halvasti, siis see ei ole ainult tema (või lastevanemate) mure, vaid Sinu vastutus. Võta aega, et teda tõesti edasi aidata. Vajadusel kaasa spetsialiste. Anna õpilasele eduelamusi ja tunnusta ohtralt.
• Ole aus ja avatud. Räägi neile, kuidas end tunned ja mida mõtled. Kui midagi läks pahasti ära õigusta ega süüdista, vaid räägi sellest ausalt ja palu vabandust. Kasuta sõnu “palun” ja “aitäh”.
• Kasuta õpilaste nimesid. Õpi nimed ruttu selgeks. Sellega näitad, et hoolid neist. Kaob ära anonüümsus.
• Räägi neile iseendast. Meil kõigil on kindlasti olnud neid õpetajaid, keda õpilased üritasid “soonele” saada, et siis terve tund aine sisu asemel kuulata õpetaja elulugu. Kindlasti ära nii palju seda tee. Aga uue klassiga alustades tutvusta ennast. Kui käisid vaheajal reisil, näita pilte. Zuumitunnis tutvusta kasse ja koeri.
• Anna pidevalt tagasisidet.
• Pea lubadustest kinni. Nii, nagu nõuad seda neilt, tee seda ise ka.
• Naerata siiralt.
• Tee nalja! Hea aprillinali või Sinu aine teemaline nali on kindlasti tore. Hoidu sarkasmist ja kindlasti ära tee õpilaste või kolleegide üle nalja. Enda üle võid küll nalja visata!
• Võta aega, et õpilastega niisama juttu rääkida. Arutage vahetunnis, mida keegi eile õhtul tegi (jaga ise ka!) või rääkige lemmiktoitudest. Kasuta ka teisi võimalusi õpilastega suhelda (sööklas, korrapidajana, väljasõitudel jne). Uuri selle kohta, mis on neile oluline, ja jaga seda, mis on Sinu jaoks tähtis. Suhtle õpilastega põhimõtteliselt samamoodi, nagu suhtled hea kolleegiga. Küsi vahel nõu ka.
• Mängi õpilastega näiteks lauamänge või miks mitte ka õuevahetunnis õuemänge. Kui kasutad õppemänge tunnis, mängi kaasa. Pea meeles, et reeglid on Sinu jaoks täpselt samasugused kui õpilastele 😉
• Sea piire. Sinu ülesanne on tagada, et kõik kokkulepetest või reeglitest kinni peaks. Kui selle “üle lased”, siis tõesti Sinu autoriteet mureneb ja siis läheb ka suhte loomine vett vedama. Ka Sina ise pead kokkulepetest ja reeglitest kinni pidama. Kui ei õnnestu, palu vabandust.
• Et õpilased end Sinu tunnis turvaliselt tunneks, tuleb KOHE sekkuda, kui kedagi kiusatakse. Samamoodi tuleb stopata solvamine, tõrjumine ja muu ebaviisakas käitumine. See näitab õpilastele, et Sinu jaoks on nende väärikus oluline.
• Kui õpilaste vahel on konflikt, siis aita neil seda lahendada. Istu asjaosalistega koos maha ja rääkige kordamööda, mis juhtus. Ole konflikti lahendamisel õiglane ja kohtle õpilasi võrdselt. Kui õpilase ja teise õpetaja vahel on konflikt, tee seda sama. Oi, ja siin on veel eriti oluline, et kohtleksid õpilast ja õpetajat kui võrdseid.
• Suhtle ka õpilaste vanematega sõbralikult ja avatult. Kasuta iga võimalust oma õpilasi avalikult kiita.
• Kui mõni õpilane on teistsuguse keele- või kultuuritaustaga, õpi natuke tema keelt või tavasid tundma. Näiteks laulge selle lapse emakeeles talle sünnipäeval sünnipäevalaulu või tähistage tema kultuuriruumi mõnda olulist tähtpäeva.
• Pane seintele õpilaste pilte ja töid. Ära vali ainult ideaalseid ja eeskujulikke töid (eriti kui need kipuvad kogu aeg samade õpilaste omad olema), vaid pane seintele kõikide õpilaste töid. Lase õpilastel ise valida, mis tööde üle nad eriti uhked on.
• Kirjutage kiidusid. See on üks VePa elemente (VePa on üldse üks väga hea viis, kuidas aidata õpilastel oma eneseregulatsioonioskusi paranda), mis kujutab endast üksteisele tunnustavate sõnumite kirjutamist. Sina osale selles ka!

Tuli pikk nimekiri. Kui oled alustav õpetaja või muul põhjusel selles teemas alles algaja, ära lase end sellest kohutada. Hakka otsast pihta. Näiteks vali 1-2 fookust (soovitan alustada nimede selgeks õppimisest ja piiride seadmisest) ja kui need on enam-vähem käpas, võta järgmised. Täiesti isoleerida neid näpunäiteid ei ole võimalik (nt Sa ei saa planeerida, millal õpilaste vahel konflikt tekib), aga saad juhtida enda tähelepanu. Ja kui kohe kõik välja ei tule, ole enda vastu ka hell ja hea. Just-just, ära unusta ka esimest punkti – enda eest hoolitsemist!

Uue õppeaasta alguses (või uue õpilase lisandudes) kulub kindlasti suhte loomisele rohkem aega ja tähelepanu, aga ka õppeaasta jooksul ei saa seda ära unustada. Isegi, kui oled juba “vana kala”, tuleb Sul suhteid õpilastega pidevalt taasluua ja alal hoida. See on seda vaeva tõepoolest väärt! Õpilased mäletavad neid õpetajaid sooja tundega veel pikki aastaid ja nende õpetajate ained saavad kindlasti armsamaks. Kui võtad aega suhetele, jääb Sul tegelikult pikemas perspektiivis rohkem aega õppimisele ning õpilaste õpitulemused paranevad. Ja Sa tunned end ka ise paremini!

Kas ma muutun siis sõbraks ja ei ole enam autoriteetne?

Usun, et see küsimus tekib nii mõnelgi väga heal õpetajal. Ei, kui ehitad õpilastega üles lugupidava suhte, siis Sa ei kaota oma autoriteeti. Otse vastupidi! Siin on minu meelest kaks olulist aspekti:

1. õpitulemused on olulised ja Sa oled valmis nende nimel õpilasi aitama,
2. kokkulepetest kinni pidamine on oluline ja Sa hoiad sellel kiivalt silma peal.

Kui Sa neid asju teed järjepidevalt, siis Sinu autoriteet ei murene, sest on rajatud hoolimisele.

Autoriteet saab olla ehitatud ka hirmule. Näiteks, kes tunnis mõne üleliigse piuksu teeb, saab kohe karistada või hindamisjuhend on üles ehitatud nii, et väga head hinnet on pea võimatu saada hoolimata teadmistest-oskustest või pingutusest. Aga hirm takistab sügavamat õppimist. Sellise õpetaja tunnis on tõesti vaikne ja õpilased punnitavad, et head hinnet saada, aga tegelikult ei omanda nad selle aine sügavamat sisu ja loogikat ning see õppeaine muutub vastikuks. On ka õpilasi, kellele sellised õpetajad meeldivad (Stockholmi sündroom?), aga see on erandlik.

Ehita oma suhe õpilastega üles siirale hoolimisele ja armastusele. Püüa neid kaitsta hirmu eest. Sul ei ole võimalik ära kaotada kõiki negatiivseid tundeid, aga Sinu võimuses on ise mitte hirmutav olla. Õpetaja-õpilase suhe kipub olema võimusuhe. Püüa teha oma klassis nii, et see on lugupidav partnerlus. Siis Sinu õpilased naudivad Sinu tunnis olemist ja Sinu aine õppimist.

Head lapsed kasvavad vitsata. Arm aitab enam kui hirm.